esmaspäev, 6. august 2012

Ei ole pääsu kellelgi

Mu tütar on poolest saadik preili - ja see ei ole minu pool.
Mõnikord ma käin tema suguvõsal külas suvel ja siis on hiljem siuke kummaline tunne, nagu oleksin maailmast välja astunud ja komistanud kuskile hoopis teise ühiskonda, hoopis teistsuguse taeva ja maa vahel. 

Kõik inimesed on seal pikad, jõulised, eredad ja innukad. Kui neid kallistada, siis vastukallistuse mõjul ribid raksuvad. Kõik teevad kogu aeg kõvasti tööd ja need on mingid täiesti pöörased tööd - siuksed tööd, mille kohta inimesed üldiselt mõtlevad, et "kui ma kunagi vanaks saan, siis..." (ehitan põhumaja, võtan õnnelikke mune munevad kanad, teen siukse turismitalu ja restorani vahepealse koha, kus ma siis ise teen igast peeni beseepõhju ja elegantseid maltsasuppe, istutan virsikuid ja kõrvitsaid, ja maja ümber teen üüratu aia, kus on nii lilli kui ürdipeenraid, ja kirjutan romaani.) Lisaks ripuvad iga nuka peal võrkkiiged, laiutavad vana tüüpi pitsa- ja leivaahjud, kerkivad hiigelkasvuhooned täis tomateid, paprikat, salveid, basiilikut ja kurke, ilutsevad pinkide, sohvade, vaipade ja patjadega katusealused, sisse ja välja voorivad kassid ja koerad ning ilgelt lahe vana tüüpi kann on kogu aeg täis väga head kohvi. Viimase fakti imevägisust ei muuda isegi see, et ma kohati ise seda kohvi teen sinna kannu. 
Kann on lihtsalt nii sitaks hea ja hiigelsuur ja kohv ei muutu seal ka seistes kolkunuks ja imelikuks!
Taevas on kuidagi sinisem, rohi kuidagi rohelisem ja söögiaegadel on kuidagi ilgelt palju süüa. 

Tütar läheb ka imelikuks, kui sinna sattub. Hakkab käituma nagu ärahellitatud printsess, kuigi muidu on üsna normaalne inimene. Ja talle lubatakse seda ja pahaks paneb ainult üks onudest.

no koht on õige, ehitan savist, sobib - eksole
Täiesti pentsik: siuke mõisavärk tänapäeval ja täiega toimib.  Pererahva sõbrad ja sugulased käivad, teevad tasuta tööd mõnu eest kesk- ja seltskonda nautida. Mina nt ka.
Ja õhtuti on lõbuparty.

Aga isegi neil, isegi neil inimestel on mured ja omavahelised kraaklused, pahurus ja sitad hetked.
See on ikka inimelu lahutamatu osa ilmselt.

Kommentaare ei ole: