Kolmapäev, 29. september 2010

Ohvriand

Nad valetavad alati.

Häbist, lahkusest, nalja pärast, sellepärast, et tõtt rääkida on raske. Selleks, et sind kasutada, selleks, et sind õpetada, selleks, et sulle haiget teha – vahet pole, miks.

Vale on elu teine nimi.

Oli see täna, kui ta ütles, et see ei kesta kaua?

Eile?

Ja millal sai otsa aeg, mil põhiliseks lohutuseks oli „see ei tee haiget“?

Sa põled ja küpsed ja hõõgud ja valu ei lõppe ega lõppe ega lõppe.


Nad ütlevad, sa päästad maailma.

Sa põled ja su kriiskavas kehas kõrbeb hägune raevukas mõte kuidas võisid sa olla nii loll, et neid uskusid?

Nad valetavad alati.


Katsetus formaadiga, mida nad nimetavad "drabble" ja mis peab sisaldama täpselt sadat sõna.

Tuli selline morbiidse asja tuju peale, kui pärisjutt kuidagi edeneda ei tahtnud.


Esmaspäev, 27. september 2010

Sööge, mida tahate! Lugege, mida ihkate!

Iga päev ma näen ja näen ja näen ja näen, kuidas inimesed kulutavad oma aega virisemisele.
Kui kogu see energia panna probleemide lahendamisse (reaalsesse lahendamisesse, mitte meedias kaebamisse "miks keegi ei lahenda"), oleks pooled mured juba olemata.

Erikategooriasse langeb virin "miks pole kõik nagu mina".
See on juba iseenesest loll. Antud probleemi pole mõtet lahendama hakatagi. Inimesed on erinevad. See ongi nende amet, olla erinevad ja armastada erinevaid asju. Luuaga pekstes kedagi "just minu moodi õnnelikuks" sundida on napakas.

See mitte mingit kasutegurit omav "miks kõik pole nii targad kui mina"-virin lõpetatud, soovin teile kaunist hommikut ja suurepärast päeva!
Elu on hirmus ja imeline ja tahab elamist, mitte teiste õpetamist =)

P.S Teema tõusis mu ajus teravalt esile selle ja selle artikli lugemise järel.
P.P.S Soust ja kartul on toredad asjad =P

Ah, ja pilt on siit.

Pühapäev, 26. september 2010

Unustasin uimase peaga pealkirja panna

Alkohol on ikka tõesti saatanast.
Vahetult peale tarbimist ja ka otse joomise ajal on jah tore, aga isegi kui järgmisel päeval ei ole olulisi kehalisi vaevusi, tekib sihuke süngus meelde, kõik inimesed tunduvad vastikud, kõik olukorrad just minu kiusamiseks loodud ja närv läheb iga pisiasja peale väga kiiresti mustaks.
Korduvalt kontrollitud.
Alkoholi liik järgmise päeva mõjude osas rohkem kaasa ei mängi, kui et mõnede sortidega on füüsilised vaevused ka kaasas.

Aga kui ma suurema osa oma tänasest pahast tujust võin ajada eilse Paulaneri kaela, siis Murphy seaduste igavene ja lõppematu toimimine leidis aset reaalselt.

Mul pole 2 kuud telefoni olnud. Sain kaotatud eseme septembri alguses tagasi, aga see lasi mul teha ühe kõne ja siis lõpetas levi tuvastamise ära. (Mina muidugi arvasin, et kompanii lülitas mu välja, sest ma polnud neile jupp aega raha maksnud. Kuna mul telefoni nagunii polnud, miks maksta, eks ole.)
Sellega oli igavene jama, ma ei saanud vana numbrit uude paketti üle kanda, kuna mina olin loll ja nemad olid lollid, aga lõpuks sain lihtsalt uue numbri koos uue telefoni ja uue süsteemiga.
Avasin siis täna esimest korda tollesama uue telefoni ja üritasin ühtlasi ka vanaga natuke jutu peale saada, et kontakte ümber toksima hakata.
Mis te arvate, kes oli levi külge võtnud ja mind rõõmsasti toimiva vana kõnekaardi vahendusel tervitas?

Kusjuures ma mõtlesin varem sellele, et väga peen ja väga Murphy oleks, kui rikkis telefon taas tööle läheks pärast uue kõnelemisabi saabumist - aga et see juhtub samal päeval ning samal minutil, kui ma uue kasutamise esimest korda ette võtan, tundub ikkagi kuidagi arusaamatu ja uskumatu.
Nagu totras komöödias.
Eriti huvitav tänu sellele, et mul on hetkel Murphiga lähem suhe kui enamikul inimestest - ma tekitan temaga seoses jupikest alternatiivmaailma.
Selle tekitamise käigus telefoni üldse näppima hakatud saigi.

Kolmapäev, 22. september 2010

Ma näen, et petavad, aga lähen ikkagi õnge


Säästuka piim oli hinnaga tagasi 7.90 peal. Erinevalt kohvikoorest, mis maksis endise 4.30 asemel jätkuvalt 5.60, nii et suhteline hinnatõus on õigupoolest suurem kui piimal.
Näen küll, kuidas minuga manipuleeritakse, aga krt, toimib! Siuke kergendus tuli hinge piima hinda vaadates, et kohvikoore ostsin ikkagi ka.
(Mulle meeldib selle ja veega putrusid teha. Keedan pudru veega praktiliselt valmis ja valan siis koore peale, segan ja keeran tule alt ära. Pole ohtu põhjakõrbemiseks ega piima ülekeemiseks.)
Aga ma näen, et tegu on sigadusega ja reageerin vähemalt siin!

Teisipäev, 21. september 2010

Kiri heade kavatsustega ahistajale

Võrgupäevik teeb mu tõesti targemaks ja tugevamaks.

Oli üks inimene, kes mulle kangesti närvidele käis ja ma ei suutnud talle samas oma vastumeelsust kuidagi selgitada ega väljendada. Sõber soovitas: "Ütle talle, et ta on tüütu ja loll ja jätku sind rahule", aga see tundus liiga jõhkrana. Antud isik ei teinud ju tegelikult midagi halba, tal lihtsalt on taktitundepuudujääk ilmselt.
Meeleheites tagusin arvutisse päevikumustandi pika halaga. Noh, et miks on selle inimese käitumine paha ja miks minu senine poliitika tema osas ilmselt vilja pole kandnud ja miks on ikka raske inimestega suhelda jne.
Siis vaatasin seda kirjutist natuke aega, parandasin vigu. Siis kopeerisin kaks lauset, muutsin "tema"-vormist "sina"-vormi, lisasin veel ühe lause ja allkirja, ning saatsin ära. Isikliku kirjana Persoonile.
Sissekandemustandi mõistagi kustutasin.

Usutavasti saavad edaspidi asjad korda, pole vaja neid avalikkuse ees liputada.
Kui ma aga poleks asja enne üldistava kirjeldusena siia üles kirjutanud, poleks ma ilmaski jõudnud nii neutraalse ja rahuliku kirjavormistuseni.
Vägev.
Läbikirjutamine on ikka hea asi probleemide puhul. Eriti kui kirjutad mitte ainult endale vaid nii, et teised ka võimalikult õigesti aru saaksid. Tekib endal ka sihandane - värskem pilk.

Lisa: kilepiim maksab nüüd säästukas siis 10 krooni. Mitte kodumaine vaid see... Alpiroosi oma. Kodumaine on veel veidi kallim.
Ei saa boikoteerida ka, piim on meil esmatarbetoiduaine, milleta kuidagi toime ei saa. Lihtsalt kirun ja solvun, aga ikka ostan. =(

Pühapäev, 19. september 2010

Silmakirjalik

Alles ma siin rääkisin, kuidas muusikal minu elus vähe rolli on olnud ja kuidas on kole, kui sind pannakse paika kuulatava muusika põhjal, kuigi muusika pole ju ometi üldse nii oluline!

Nüüd lugesin ühe (üle 30 aasta vana) inimese võrgus avalikult üleval rippuvast endaesitlusest, et tema lemmikmuusikat teevad Coldplay, Keane, Eric Clapton, Enya ja Nelly Furtado. Mispeale ma otsustasin kohe edasise lugemise katkestada, kuna selle persooni esteetiline meel on ilmselt vigane ja ta on tõenäoliselt ka muidu idioot.
See võis olla hirmus ebaõiglane, aga noh- mulle ta pilt ka ei meeldinud!

P.S Loodan, et sarkasm selle pihta, kui pealiskaudsuse- ja eelarvamustevabalt ma inimestesse suhtun, oli arudaadav.

Ilmast rääkides:

Kohvil on suude maitse.
Latvadel tormis on kaelte kaar.
Kõigil on vaja,
meestel ja naistel,
tuulel ja puudel ja maal.

Elu kui pööristorm;
püsid keerisest ümbritset' silmas,
püsid tasaselt tolmuses toas.

Kõigil on kedagi vaja;
milleks ja kuidas ja millal,

nagunii keegi ei tea.

Kõndisin muutunud ilmas -
ka seal polnud kõikidel hea.

Reede, 17. september 2010

Poeglaps vaatab loomaraamatut. Keerab lehti ja ütleb iga pildi juurde sellel asetseva looma nime.

"Kass. Hiir. Ristikas. Sääsk. Herilane. Konn. Vihmauss. Vanamutt..."

(Pildil oli tegelikult mutt.)

Teisipäev, 14. september 2010

...

Kustutasin rumala postituse ära. Usun seda ikka veel hea tava olevat - ei ole vaja oma tölplust üleval hoida, kui arusaam, et tegu on tölplusega, selge ja kindel on.

Vabandan nende ees, kes lugeda tahavad, aga ei saa - phmt ma põdesin asja pärast, milles ei olnud midagi põdemist vajavat.

...ja üldse, inimesed ei mõista (ega armasta) mind piisavalt, toad on jälle sassis, piima pole, et kohvi peale panna, ja Poeglaps peab nii pidevat-tüütut-võigast-lakkamatut võimuvõitlust, et sain jube vihaseks, asetasin lapse kõigi riietega dushialusele ja lasin talle vett pähe.
Mis ta siis valab mu vannitoapõranda vett täis! Mitte mänguhimust vaid kättemaksuks selle eest, et ma ei lubanud tal süntekat klimberdada ajal, mil Tütarlaps klarnetit harjutas.

Kardetavasti on organismil trennipuudusest tulenev mornsus kallal ja võib ehk loota et peale jooksmist lähevad asjad kuidagi paremaks.

Reede, 10. september 2010

Iluteemalised kasvatusküsimused

Poeglaps värvis küüned guashiga punaseks.
Olime mänguväljakul, kui ta neid mulle demonstreeris ja ma tegin tähenduse, et mehed/poisid tavaliselt ei laki küüsi. Vähemalt mitte punaseks.
"Mis värvi siis?"
"Noh, ma olen näinud musta üsna mitu korda."

Täna hommikul värvis ta küüned musta guashiga üle.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tütarlaps (kes näeb juba välja nagu varateismeline, peajagu pikem kui tema klassiõed keskmiselt) tahab kõrvadesse auke. Arvasin, et vara veel.
"Aga sellel klassiõel on ja tollel klassiõel on ja..."
Pakkusin, et ta võib saada kõrvaaugud, kui on kümme aastat vanaks saanud. Mu poolest näiteks sünipäevakingituseks.
"Aga kõigil on ju juba! Mina tahan ka!"
Pidasin loengu sellest, kui tühipäine on tahta mingeid asju seepärast, et need on kellelegi teisel - kuidas tuleb vaadata enda sisse ja leida üles just see, mida ise tahad.

Ja teate mis? Ta paistis täitsa rahulolev! Rohkem peale ei käinud.

Neljapäev, 9. september 2010

Teadaanne ajaloost

Kunagi sai lubatud välja anda 3 kingitust.
(Kingitusi teha ja saada on äge).
Aga kuna mõned isikud heitsid toona minu üle nalja (julm, irooniline, armutu lurjus, AbFab!), olen seni saanud üle anda ainult ühe. (Teist jätkuvalt teen, loodetavasti tuleb vähemalt hea kink siis).

Aga kas keegi tahaks veel? Mul oleks 6. märtsini aega tema kingituse kallal nokitseda, ja ma ütlen kohe ära, et soov "no ma ei tea, vaata ise midagi" ei klassifitseeru, inimene peaks ikka olema suuteline minu pakutud kingitusevariantide hulgast midagi välja ka valima.

Jätke oma kontakt kommetaarikasti, kui huvi on. Kes ees, see saab!

(Meheks ei pea seepärast veel hakkama, kui seda juhuslikult just juba ei olda.)

Teisipäev, 7. september 2010

Sõda ja rahu

Poeglaps mängib omaette.

- Saame sõpradeks!"
- "Aga me ei saa ju!"
- "Miks ei saa?"
- "Aga miks teie nii palju meie sõpru ära tapsite?!"
- "Noh, me ju arvasime, et nad on koletised."
- "Aaa! No siis ma saan aru küll..."

Ah, just nii lihtne võikski diplomaatia olla...

Neljapäev, 2. september 2010

Võrgusuhtluse puudusi e. kuidas ma jälle loll olen

Mul on praegu klisheeperiood.
Mitte esimene, on olnud ka varasemaid ajavahemikke, mil mind enam-vähem igal nädalal tabas välguna teadmine, et ühes või teises äranämmutatud lausejupis või regulaarselt korduvas terviseajakirja tüüpartiklis sisaldub sügav tõde.
Aga nüüd on jälle.

Viis päeva [või midagi sinnakanti] tagasi avastasin ma (oh üllatust!), et netisuhtlus pärsib reaalset.
Ok, lõpetasite naermise?
Jätkame.

Miks see ei ole minu jaoks enesestmõistetav


Või noh, eks ta omal moel tegelikult oli ka - ma loomulikult adusin, et netisuhtlus pärsib reaalset teiste inimeste puhul.

Ok, lõpetasite naermise?

Peamine põhjus, miks ma ei arvanud seda fenomeni enda puhul kehtivat, on tõsiasi, et ega ma ei suhtlegi kuigi paljude inimestega reaalselt nii ehk nii.
S.t. alternatiivid minu elukohta (ja eriti mu eelmist elukohta) arvestades olid: kas suhelda oma sõprade-tuttavatega läbi neti või üldse mitte suhelda.
Algul olid mul muidugi fantaasiad selle kohta, kuidas ma olen nii oluline isik, et mulle sõidetakse innukalt linnadest külla. Kuna tee on pikk (enam ta nii pikk pole, aga siiski), siis jäädakse muidugi ka ööseks ning kauemakski, inimesed tulevad kambakesi, tahavad midagi ette võtta - ning kõik see on lõpp lahe.

Tõsielu osutus selliseks, et isegi parimad sõbrad lohistasid enda kohale vast korra aastas, piilusid närvlikult rongiaegu ja sõitsid õhtusega taas minema. Mina ise olin pidevalt nädalavahetustel lennus siia või sinna (ja uskuge, see oli üsna kurnav, kuna mul oli kaasas kaks koolieelikut, neist üks esialgu mitte lihtsalt koolieelik vaid vastsündinud imik), sest kohapeal elas mul ainult 1 perekonnaliige ja lisaks tutvusin veel ühe kena inimesega, aga nemad minu suhtlusvajadust ligikaudugi ei täitnud.
Ja mingi kohalikku kogukonnaellu sisseelaja ning tohutu hulga uute sidemete looja ma teps mitte ei ole. Sotsiaalne alaareng ja suhtlemishälbed muudavad mulle uute sõprussuhete loomise hirmsaks piinaks (saab hakkama, kui hetk ning inimene on õiged - ja hetk peab olema väga pikk, sest minu omaksvõtmine tuleb aeglaselt), nii et ma eelistan parem hoida kinni vanadest sõpradest.

Uute inimestega esineb põhiliselt 2 sorti hädasid:

a) Mul pole millestki rääkida
a.1 Sest kuigi ma laoksin (ja olen vahel ka ladunud) igale poolvõõrale, kuid meeldivale isikule heal meelel ette kogu oma elu koos väga isiklike ja sageli väga piinlike detailidega, olen ma küllalt teadlik sellest, et neid ei pruugi see kõik huvitada ning veelgi enam - nad ei tahagi enamasti midagi piinlikku kuulda, sest see paneb ka nemad piinlikku olukorda.
Kuna ma kaldun olema totralt aus, siis ei taha piinlikku ka maha vaikida.
Sellist eluvaldkonda, paraku, kus midagi piinlikku minuga juhtunud poleks, aga ei eksisteeri. Mu elu ongi olnud üks piinlike seikade ja lolluste jada.
Ääremärkus: sel moel on mul täiesti kogemata ja enamasti kurvastaval moel õnnestunud oma msn-i tuttavaid peletada - piisab sellest, et 1-2 korda mõnesid eluseiku jagada, kui inimene lihtsalt loobub minuga tihedamalt suhtlemast. Samas, kui ma midagi isiklikku ei räägi, hakkab neil igav ja ikka lähevad minema. No mine võta nüüd kinni..!
Oot, või äkki tundub see kõik nii lihtsalt praegusel hetkel ja ma teen üldistusi absurdselt kitsa valimi pealt ja olulisi faktoreid (nt inimese teadaolevat ja faktiliselt toimunud suurt elumuutust) arvestamata jättes? Ilmselt jah. Aga see selleks =)

a.2 Kergeks ilmast, poliitikast ning tervisest vestlemiseks olen ma samas absoluutselt võimetu.
Kui jutuks tervis, siis ikka kehaeritiste ja vaimuhaiglakogemusteni (=piinlik) välja.
Kui ilm, siis on see nii tapvalt igav, et ma ei viitsi ei korralikult kuulata ega ise rääkida.
Poliitikaga veel hullem, sest ma ei saa midagi aru, mis toimub, ja olen ammu kogu teema maha kandnud kui "lootusetu". Majandusega - sama lugu.
Samas, kerge vestlus kirjandusest, filmidest, loomade käitumisest vms, mis mind tegelikult isegi huvitab, takerdub sinna taha, et ma pean kogu aeg valvama, ega ma ei võta suud liiga täis ega hakka üle oma kompetentsi hõiskama ja laiama. (Mul on vastav kalduvus.)

a.3 Lisaks ei valda ma ka sujuvalt teemalt teemale liikumise kunsti. Minu katse inimest paremini tundma õppida ja vestlusega kraad isiklikumale pinnale liikuda näeb välja umbes nii: "...nii et "Stepihunt" ei ole, jah, minu mällu mingeid sügavamaid jälgi jätnud. Aga muidu, millal sina viimati nutsid?"

b) On ka võimalik, et uued inimesed on esmapilgul nii teisest maailmast, et ma ei tahagi neist midagi teada ega nendega suhelda. Sellesse seltskonda kuuluvad enamasti vanaldased joomalembesed naabrid, pealetükkivad naised erinevatest beebikoolidest, laste lauluringidest jm ning kõikvõimalikud usukuulutajad.

...niisiis valisin ma võimaluse kuidagigi suhelda e. võrgusuhtluse. Mailid, vestlused raamitud kastikestes, üks suhtlusportaal ja avalik võrgupäevik (jah, seesama).

Aga tasapisi märkan ma nüüd, et see kõik ikkagi pärsib minu suhtlust nende inimestega, kellega ma lõpuks kord ka tegelikult kokku saan. Pärsib niimoodi:

1. Pole millestki rääkida - kõik on võrgupäevikust lugenud, millega ma olen hakkama saanud, ja kui ei ole, kaldub jutt sellele, miks nad lugenud ei ole, mitte sellele, mida ma oma elust vesta võiksin, ja see on sama igav teema kui ilm.
Kui juhtumisi on aset leidnud midagi, millest ma avalikult pole kirjutanud, on tõenäoliselt tegu ka teemaga, millest avalikult rääkimine nõuab erilist olukorda, joobumusastet ning väga hästi kobestatud ja muidu ette valmistatud publikut. Vastavalt kobestada ja ette valmistada ma aga (ilmselt sotsiaalse alaarengu tõttu) eriti ei oska.

2. Kuna millestki tavaliselt ikkagi räägitakse (ja rääkida mulle meeldib), purskan ma välja lausealgusi, mis mu meelest hästi kõlavad, ja püüan sinna siis rääkimise käigus ja tempos kuidagi mingi saba ja sarved ka juurde leiutada - mis sageli lõppeb tähelepanuväärsete tölpluste väljaütlemisega.
Ja siis on mul piinlik. Ja siis ma mõtlen: "Emake maa, kui loll ma olen. Hullem veel, nüüd kõik näevad, kui loll ma olen."
Ja siis hakkab mul pea närvipingest valutama.

Saate aru, praegu, kirjutades, võin ma karistamatult igasugust jama produtseerida. Pool ilusat lauset on kindlasti seda väärt, et ta kirja panna, isegi kui mul sinna midagi tarka kohe lisada ei ole, sest nagunii loen ma teksti enne avaldamise nupule vajutamist 8 korda läbi, parandan ja kohendan, kustutan ja tõstan ümber, ja kui avaldamise nupule on vajutatud, loen veel ning teen keskmiselt tosinkond muutust lisaks.
Rääkides nii ei saa, aga kuna ma olen harjunud mõtlema kirjutamiskeskselt, ei suuda ma üürikesteks pärisinimestega veedetud õhtuteks ümber harjuda.

3. Kuna ma ka suurt midagi ei tee, millest rääkida, vaid veedan oma päevi peaasjalikult arvuti taga, olen ma tegelikult ka loll ja mul polegi millestki rääkida.

4. Msn-is (ja teistes taolistes) kaob kuulamisharjumus, sest ma võin seal oma mula kähku ja trükivigaselt sisse taguda, siis üles-noolt vajutada ja lugeda läbi ka selle, mida teine samal ajal oma klaviatuuri abil sisestas.
Ja ega ma isegi enne kastikesevestlusi mingi väga äss kuulaja polnud.

Ülaltoodu valguses mõtlesin paar päeva, et tuleks avalik võrgupäevik maha jätta ja seega lõpetada oma pärisellu sobivate suhtlemisoskuste ja -võimaluste torpedeerimine.

Aga kahju hakkas. Mis siis, et ma enamasti oma lugejaid ei tunne ja suurem jagu neist kommentaare ei jäta, ikkagi on meeliülendav, et on inimesi, kes mu (minu, MINU) võrgupäevikut jälgida viitsivad.
Vahel nad isegi vihastavad!
Neile läheb korda!
Ja pealegi mulle meeldib siia kirjutada. Sel on oma teraapiline mõju ja lisaks võimaldab avalikule päevikule osakssaav tagasiside aeg-ajalt midagi uut õppida või asju teise nurga alt vaadata. Omaette salaja sahtlipäevikut pidades on väga lihtne muudkui ühte rauda taguda, kuni see pole mitte lihtsalt kuum vaid täielik vedela metalli löga, mis kirjutajale endale silmi pritsib, teeb haiget ja maruvihaseks ajab, samas teda efektiivselt kõigi alternatiivsete ideede suhtes pimestades.
Mis on - lihtsalt öeldes - nõme.

Otsustasin karmide "enam ei tee, üldse ei tee" -meetmete asemel oma päevast võrgusuhtlusaega (selle päeviku täitmine kaasa arvatud) lihtsalt kahe tunniga [päevas] piirata.
Äkki saab reaalse suhtlemise oskus nii taas kuidagi jaksu juurde.

Mina võtsin pildi siit, kust tema selle võttis, pole aimugi.