Kolmapäev, 30. oktoober 2019

Hea

Täpselt sellised saapad.
Leht ei lase paremaid pilte
salvestada
Nii hea päev!
Ilm on ilus (mul ei ole teistsuguse ilma vastu midagi, aga kõrgrõhkkonnaga on oluliselt kindlam, et pea ei valuta). Käisin Totoroga pikal ringil jõe ääres ja niii krdi karge ja kaunis.
Mu uued saapad on väga mugavad. Ja soojad. Ja mugavad. Ja ilusad.
Hommikul tegin kaneelisaiu.
Kopeeritud otse fb-st!

Täna tegin varavalges (sõna otseses mõttes, kui koeraga õues käisin, nägin muuseas ka päikest tõusmas) kaneelirulle.
Olgu, peamine põhjus selleks oli, et pärm oli nii vanaks läinud, et lõhkus mu puulusikast tüki välja, kui üritasin teda eile suhkruga puruks pressida. Lahendasin asja, valades talle ja suhkrule vett peale ning lastes seista - ja kui ta viimaks enam-vähem ära sulas, oli kell kaks öösel.
Nii et tegin taigna valmis, jätsin ööseks kerkima ja hommikul valmistasin täidise ning keerasin kõik kokku saiakesteks.
Aga siiski. Karmilt tegija koduperenaise tunne on. Söön kaneelirulli, joon kohvi ja lähen magama alles ... varsti.

Lugesin oivalist raamatut. Nii head, et ei oska midagi terast öelda. Midagi mitteterast ütlesin Loteriis.
Aga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on IMELINE.
Nii hea, et terane mina on vaimustusest tumm.

K. käis külas.
Algul ma ei tahtnud, et ta tuleks. Väljendasin seda selgelt. Aga kui ma olin fb-s uhkusega oma kaneelisaiategemislugu jaganud, ta luges ja märkis, et võiks ikka tulla ja ka mõne võtta.
Ja sellega võttis tema minu õnge. Sest inimestele süüa anda armastan ma üliväga ja kui inimene ise ütleb, et ta tahaks tulla ja mu tehtud saiakesi süüa, ma SULAN.
Feed me and tell me I'm pretty?
Totally. Ja just seepärast, et sellistest asjadest saan aru. Naudin nende ise teistele tegemist ja kui ma siis saan ka sama, rõõmustan nagu lumekuningas.
Sest mulle nii meeldib rõõmu teha. Aga kui mulle rõõmu tegemine ei tee inimesi rõõmsaks ja nad ei tahagi seda teha, kuivan lõpuks ära.
Võrgustik peab toimima, sisse ka tulema, mitte ainult välja minema. Nagu (kummardus!) nüüd toimibki.
Mul on hea meel saada, nii lahe!!!!

Aa, aga ma rääkisin sellest, kuidas tohutult lembin võimalust teisi toita.
Nii on. Mulle meeldib ka jootraha jätta, osta sümpaatselt firmalt ja kui veel kõik mu sõbrad sama vaesed olid kui mina, meeldis ka kingitusi teha.
Nüüd on raskem. Peab fantaasiat kasutama, lausa pingutama, et välja mõelda midagi kasulikku või vähemalt teravmeelset, mida mina hinna järgi saan osta, aga see või too sõber pole lihtsalt taibanud hankida.
Või siis teen neile süüa. Isetehtud söök ikka tore ju, enamik inimesi sööb aeg-ajalt midagi.

Niisiis käis K. ja erinevalt kahest viimasest korrast oli mul tema seltsis tore, sest noh - inimesele mitte lihtsalt süüa andmine, aga tunda, et ta kohe tahabki mu tehtud toitu, võtab mus sujuvalt pinged maha ja ma ei suuda isegi K. suhtes halbu tundeid veeretada.
Söö mu saiakesi ja Tom Kha suppi ja kiida ka - ning ma olengi müüdud.
Jep, nii lihtne ongi minuga läbi saada.
Ainult noh - ma pean arvama, et kiitus on siiras. Muidu saan mitte ainult natuke pahaseks, vaid maru tigedaks. Et kellelegi ei maitse mu tehtud söök, on pisiasi ja andestatav. Et inimene peab aga vajalikuks mulle veel näkku valetada, on jube patt ja iuu, seda tüüpi ei taha ma enam endale külla! Hea, kui mujal kohtuma veel valmis olen.

Nojah, ja siis tuli Poeglaps koju ja tegi mu kaneelisaiade kohta kassi häält (mis tähendab kiitust, sest kellele ei meeldiks kassid?!) ning ilm on ikka veel selge ja ilus ja isegi pime pole veel.
Elu on hea!

Pühapäev, 27. oktoober 2019

Oktoobri vastikum pool

Seoses sellega, et kirjutan elulise loo-eneseabi-kuradile, kas mina siistean, kuidas keegiteine õnneliksaabolla?-raamatut, loen oma blogi metoodiliselt üle ("Ma mäletan, et kirjutasin sellest, aga otsinguga ei tule välja - no loen siis lihtsalt läbi. Hm, see ei ole see, aga seda saaks kasutada. Hm, ka see ei ole see, ent sedagi saaks ju! Oot, aga teises peatükis!") ja paratamatult hakkab silma, et lisaks pidevale väsimusele valutab mul alailma ka pea.
Täna jälle.
Kusjuures kui ma meenutan, KUI halb oli ilma migreenitablettideta, on õudne. Krt, praegu on halb KOOS nendega!
Kuigi mu peavalu pole täna lihtsalt migreen, vaid haigusepeavalu, mis läks migreeniks üle. Sest ärgates valutas lisaks peale ka kurk, aevastasin ja aevastasin ning keres on säärane väsinud ja jõuetu tunne nagu ikka haiguse ajal.
Nii et sulatasin ja pesin ära külmkapi ja kirjutasin Raamatut ja tegin kohvi ja käisin koeraga väljas ja panin trepikojapesu-vee ämbrisse valmis.
Vat tepikoda pesema ma ei läinud, kuigi on minu päev.
Hiljem.
Mul valutab pea ja on paha olla ja vbla olen peale dušši ja und veel tusin. Aga vbla pole ka.
Vbla veenan Poeglast, et ta pole kaks nädalat nõusid pesnud, pesku nüüd trepikoda.

Koer närib õnnelikult searaguud, nii et me tegevuse taustaks ragiseb juba veerand tundi. Minu väike nunnu kudzu!
Talle mõeldes läheb kohe peavalu ka pisemaks. Ei, mis te nüüd, miks peaks migreenitablett just nüüd mõjuma hakkama?
(Pealegi taandus too mõju ja kogu selle aja, mille veetsin suletekis sulekogust ruutude vahel ühtlustades, ehk umbes tunni, pea muudkui tuikas. Ikka tuikab. Eks see lakkamatu sadu ka soodustab.
Huvitav, kas neil, kel vererõhk kõrge(poolne) tulevad peavalud kõrgrõhkkonnaga ja kel madal(apoolne) madalaga?)

Murca kunagi kirjutas, et ta mõtles end migreenidest vabaks. Ma mürisesin süngelt omaette seepeale, aga no ju ma siis ei suuda sedasi mõelda vms.
Salaja mulle ikka meeldib see valu v???
Mitu aastat hiljem rääkis üks mulle, kuidas kui ta oli ära kolinud, migreenid lõppesid.
See tundus mulle kuidagi usutavam, seda enam, et Murca kolis ju samuti. Ainult et mina pole seni sattunud elama kohta, mis mu peavaludest vabastaks. Igal pool on minuga kaasas käinud.

Oo! Võibolla seepärast tasub taaskord kolida!
Uus korter ...
Ütlesin endale, et uuesti teen laenusumma sissemakse kogumisest võrgupäevikus juttu, kui neljakohaline summa käes on, aga juba ligi nädal aega püsib jonnakalt 994.60 juures, nii et ma lähen juba ise hirmus kärsituks, et noh, NOH?!
Te olete olnud imelised. Täiesti imelised. Ja ausalt, kui mul õnnestub mõned raamatud maha müüa, ma osalen ikka ise ka suurel määral.
Praegu see, mille kirjutamiseks ma võrgupäevikut läbi loen, on 21 000 midagi.

Neljapäev, 24. oktoober 2019

Päris toredad asjad

Totsik oli vahepeal haige. Selline pärast-vaktsineerimist-haigus, mis avaldus selles, et ta oli kuidagi väsinud, magas kogu aeg ja kuulutas välja toitumisstreigi ehk sõi ainult inimesetoitu, liha ja konti. Ma arvasin, et sihuke koer nüüd ongi, kuigi imestasin, kui ükspäev teda kohutavalt ära väsitanud ja tervet järgmist mahamagatud päeva kaasa toov sündmus oli mu ema ja tütre külaskäik.
Aga eile tuli tal isu tagasi, sõi terve kausi koeratoitu ära, ja täna ajas mu hommikul varavara, no üheksa või nii, üles, et MÄNGIDA.
Nüüd oleme pool tundi palli ja köiejupiga mänginud, ma olen saanud vaimustuda ja nunnutada ja vaimustuda ja nunnutada, ta on nii rõõmus ja selgelt on tal NII PALJU PAREM OLLA. Ei tea kohe, mis selle tunde pealt teeks.
Mul ka rõõmus. Sest ta nii rõõmus!

Leidsin ühe (päris hea) vana loo, mis ka Oletavasse Uude Kokku võiks minna, aga see oli alla 3000 sõna. Isegi toimetatud peast (peamiselt muutsin ära sigaretid pruun Barclay, sest neid ei ole ju enam olemas). See on mu südamele kallis jutt, sest kirjutasin selle kunagi ühe istumisega - nii palju, kui mul Inspiratsioon peale tuleb, selle ajal oli nii peal, kui andis.
Aga kui ma tahan kõigi juttude peale kogusse kokku ikkagi vähemalt 40 000 sõna, pean veel ühe loo kirjutama.
Päris krdi põnev =)
Pole ammu olnud "niih, pean kirjutama, aga ei tea, millest"-olukorda.

Teine raamat edeneb ka hästi, tänan küsimast. Ma olen ju tõhus, kui ma tean, mille nimel, ja tahan asju teha!
16 000 ja natuke peale sõna.
Ütleme: olen graafikus.
Kui keegi pärast kumbagi neist raamatutest ei taha, on veits kurb. Aga no eks ma pea siis otsima kohta, kus ma saan.
Keegi ehk tahab mind ikka =P
Krt, ei lähe seksi peale kohe mõtted! Ust! Koht!

Ma ei ole oma liibidot tagasi saanud. Aga lihtsalt ka kaheksa korda (kümme korda?) pisem kui enne on siiski rohkem kui null, eks ole.
Ja mingis mõttes on arusaam, et mulle MEELDIVADKI ainult tuttavad mehed, olnud väga vabastav. Ei ole enam "nojah, vbla peaks ikka kedagi uut otsima, kuigi üldse ei taha". On "olen kes olen, kui tuttavad mind ei taha, on ainus võimalus meessuhte loomiseks hankida uusi tuttavaid, kes, taeva pärast, ei hakkaks kohe sooliselt käituma!"
Teada, kes ma olen, kuidas toimin, on väga vabastav.
(Kuigi ma IKKA eeldan, et kui keegi must hoolib, ta mind ka kuulab. Ei, mitte sellest mõttes hoolib, et ei taha, et mul halb on, tahab, et hea oleks, aga ise lillegi sinna suunas liigutama ei hakka. Selles mõttes hoolin mina kõigist maailma olevustest väga väheste eranditega, ja samas saan aru, et hirv ja leopard ei saa korraga ühel väljal õnnelikuks saada, kui teine esimest juba jahtima on asunud.
Nii lihtsalt on. Elu ringkäik jms. Ma võin ses mõttes "hoolida", ent lepin sellega, et kõik ei saa õnnelikuks, sest no ei saa.
C'est la vie. 
Mina mõtleb "hoolib" natuke kitsamas mõttes. Aaa, et on hulk inimesi, kelle jaoks "oleks hea, kui tal hästi läheks" on juba kitsas? Pohh, mina ei ole need "hulk inimesi" ja mul ei ole huvi nende jaoks keegi olla.
Ma tahan päris asja. Et lille ikka liigutataks mu heaks. Siis olen ise jube liigutatud ja õnnelik küll.)

Kolmapäev, 23. oktoober 2019

Appi, tunnevadki nii või???

Juba eile oli mul tunne, et keegi (ok, vähesed siiski tegelt on, nt siin võrgupäevikus kommenteerinud isikud) ei mõista mind ja täna see tugevnes.
Ja tugevneb.
Nagu ... kuidas SAAB tähendada see, et sind ei kuulata, et ikkagi hoolitakse? Kuidas nii üldse saama mõtelda?!
Või nii normaalsete inimeste juures käibki ja mina, kes ma "ei kuula, üritan mitte teada ja läbi libiseda, kui ta räägib" ainult inimestega, kes mulle ei meeldi, ei meeldi üldse, rõhukalt ja tugevalt ei meeldi, olen oma kogu maailmast hoolimisega See Imelik?
Krt ... vat see on tõesti koht, kus mõtlen, et nii krdi nõme olla ... ok, saab.
Aga tõdeda, et nii ongi hea, nii peabki, mis sa oled mingi edvik, et tahad, et sind kuulataks, on väga krdi nõme.
Kuradi nõme!

Ja täiesti sümpaatsed inimesed märkisid selle mõtteavalduse fb-s meeldivaks.

Nagu mis mõttes. Nagu misMÕTTES?!?!?!
Et on mitte lihtsalt normaalne, aga HEA mitte teisi kuulata? Normaalne, kui nad räägivad, mitte sisse võtta isegi niivõrd, et jääks meelde?!

Aaa ... ok, selgitab palju mu elust.
Selgitab palju, kuidas inimesed nii rumalad olla võivad.

Selgitab ... kuigi see on muidugi koht, kus MINUL on raske sisse võtta. Sest aru saada, et inimesed ongi SELLISED, on ikka päris valus.
Noh, selgitab igatahes palju ja rõve on ka palju.

Ma vist olen seda avastust enne ka teinud?
Mitu korda või nii.
Aga see on nii ... raskesti arusaadav. Sest mul EI OLE tunnet, et oh, vaene mina, ma pean kuulama ja sisse võtma ja ei saa teisiti - mu arust on sedasi kuulava, mõttega lugeva ja infot sisse võtvana täiesti ok elada!
Jah, lapsena oli mul oma lokkavat empaatiat natu raske ohjeldada, ma ei suutnud lillemüüjatest mööda käia, sest mul oli alati tahtmine neile raha anda, just neile kõige närusemaid ja viletsamaid lilli või koduaia õunu müüvatele, ja mul ei olnud ju seda raha enamasti (kuigi vahel oli ja ma olen ostnud näruseid sinililli ja lontis ülaseid jms). Ma tahtsin kõik hulkuvad koerad ja kassid koju viia ja et mulle ÜHTEGI looma ei lubatud, oli piin - aga nüüd ma olen harjunud ja saan täitsa aru, et ma ei jõua soojaks kütta ilma. (Kuigi ülemaailmne majandus saab sellega siiski hakkama.)

Kusjuures tõesti: kui ma kunagi teismelisena tõin koju rotipaari ja olin seejuures plahvatuslikult õnnelik, sest OMA LOOMAD, ütles mu ema: "Oleks ma aimanud, et paar pisikest roti su nii õnnelikuks teevad, oleks ma nad ammu hankinud" ja mul oli: "Misasja? Ma olen titest saati, kümme aastat vähemalt iga looma suhtes käsi pikal ja palunpalunpalun olnud, ma pidasin kodus vatitupsu nagu merisiga, sest sa ütlesid, et kui ma sellele vatile iga päev värsket süüa ja vett panen, sa usud, et ma suudan looma eest hoolitseda ja ma kaks nädalat ustavalt panin, aga sa ei pööranud sellele tähelepanu ja siis ma enam ei pannud ka ja misMÕTTES sa oled ÜLLATUNUD, et rotid mu nii õnnelikuks teevad???"

Ehk siis: juba siis ei kuulatud mind.
NII PALJU AASTAID, et see oli peaaegu kogu mu elu.
Aga ma ei saanud aru, et nii käibki. Mõtlesin ...mõtlesin, et juhus, phmt.
Ja siiamaani olen hämmastunud, kui inimesed jälle ilmutavad funktsionaalse lugemisoskuse puudumist või mittekuulamisest tulenevat valeinformeeritust. Kusjuures selle olen selgeks õppinud, et ühest ütlemisest ei piisa, peab korrutama, sest inimesed unustavad ära või arvavad, et teema pole enam aktuaalne või midagi.
Aga korrutamine ka ei aita. Võin mitu tosinat korda rääkida ja ikka on teine inimene: "OI! Kas sa tõesti arvad, et ma pole su sõber nüüd?!" kui ma olen faking 24 korda vähemalt rääkinud, et minu jaoks on tema teatud teemade käsitlemine ülioluline ja et ma ei taha pidada sõprusi, kus minu vajadustega ei arvestata ... ja ikka ta ei räägi neil teemadel, kuigi ma palun ja mangun alailma.

Ja siis tulevad veel x-d ja y-d ja laigivad mu hämmastuse all  pesitsevat "ise oled enesekeskne, kui tahad, et inimesed sind kuulaksid, neil on oma elugagi piisavalt tegemist"-kommentaari.

Ma ei saa. Ma ei oska. Mul on hirmus.
MisMÕTTES?!?!?!?!

Pühapäev, 20. oktoober 2019

Tunnetest veel


Mul on päris mitu endist sõpra, aga täna jäin mõtlema selle ühe peale, kellega koos Beleriandi tegime ja kes toona aastaid ja aastaid luges mu kirjutisi (ja mina tema omi) ning nägin ... ei, "nägin" ei ole õige sõna.
Korraga tunnetasin, sain hästi täpselt aru, mis meid eristab. Kuidas me oma kirjutistes ja maailmavaates ja isegi välimuses just selle faktori võrra erineme - ja miks me ühel hetkel enam üksteisest üldse aru ei saanud ja seejärel enam sõbrad polnud.

Ma jäin tema üle mõtlema, sest olles üle lugenud kõigi lugude sõnad, mida plaanin kujuteldavasse Uude Kokku kokku panna, sain 35 000 ja natuke peale ning mu meelest on seda vähe. Nii et otsisin mälus, kas mul on mõni vana lugu veel, mis sobiks.

Mul on ju terve hunnik lugusid, meenus. Üks nende seast isegi päris pikk ja tegevust täis. Aga nad on kuidagi ... noh ... pinnalised.
Tollal, nende paljude aastate jooksul, mil need kirjutasin, me suhtlesime tolle sõbraga tihedalt ja kuna ma kipun tegema nii, nagu mult tahetakse, ilma et ma isegi saaksin aru, et see on Midagi Muud Kui Ma Ise Tahan, kirjutasin tema maitsele vastavaid lugusid.
Ja need lood on - noh - pinnapealsed? Põhimõtteliselt muinasjutud täiskasvanutele, aga mitte sellised, kus kiviplaatide vahed, millelt sangarit üle lohistatakse, on samuti lugedes tunda, vaid "nad vedasid teda üle põranda ning teekond oli pikk".
Kui ta selle pildi tegi, oli ta nimi
veel Marilin Rappu.
Hiljem ta abiellus ja võttis uue nime.
Kuna ma ei tea, kas ta tahab seda siia,
jääb Marilin Rappu.

Need ei ole halvad lood, ent nad on natuke tuimad, stiliseeritud ja mitte vahetult tunnetatavad, vaid nagu .... noh ... oh, ma panen teile pildi, mille ta kunagi ühe mu muinasjutu (selle kõige pikema) illustratsiooniks tegi.

Armas pilt, onju.

Aga kui mina oma aruga oma elu, mõttemaailma, jutte, ENNAST pildile paneksin, oleks tulem toores, ekspressiivne ja hull. Lõpuni välja ja natuke veel.
Mitte - armas ja stiliseeritud.
Aga see pilt sobib jutuga, mille juurde ta kuulub. Tema maailmas soolikad ei lohise, veri ei kleebi tasakesi kuivades, su sõrmed ei naksu sellest. Võid küll pisaratest poolpime olla, ent need pisarad on tõenäoliselt sellest, et sul on kassiallergia ja kuskil on kass.
Kuidas ma NII kaua ei näinud, et kui minul olid sageli kas 1-2 või 9-10 tunnete tasemed, tema elabki vahemikus 4-7 ja vahel VÄGA erilistel puhkudel tuleb ka 8 või 3???

Aga ei näinud.
Ma arvasingi, et mu 1 ongi tegelt 3. Ja pidasin samas end bipolaarseks, sest mu tunded olid sündmatult tugevad. No - need ei olnud ju PÄRIS tunded, ma lihtsalt tundsin ja arvasin neid niisugused olevat, selge ju!
Jep, nii loll olingi. Et ma midagi tunnen, ei kvalifitseeri seda veel päris tundena. Päris tunded on need ... filmis ja raamatus ja teistel inimestel. Minu tunded on sama reaalsed kui mu väljamõeldud (aga kirjapanemata, ma mõtlesin neid enda jaoks ainult) lood.
Õigesti tundsid teised, sealhulgas ka see toonane sõber. Neil on päris tunded, õiged tunded. Minu omad on ... pfff.

Nüüd ma mõtlen, jah, et kui lood mu peas mulle meeldivad, täidavad nad 100% oma eesmärki ja kui mul on väljamõeldud pere (mina ja 198 noort nägusat meest), ongi see täpselt, mis vaja. Sest reaalelus ma ei saa inimesi tundma ja mõtlema panna, nagu tahaksin, aga oma peas saan vabalt ja kui see mulle meeldib, ongi ju kõik hea? Ning kui ma tunnen, siis ma tunnen.
Kuid ma päriselt, päriselt, PÄRISELT arvasin uskumatult kaua, et mu tunded on valed. Et on olemas Õige Viis tunda ja kui ma tunnen teisiti, on viga minus. Mis mõttes ei armasta ma oma vanaemasid ja ei armastanud oma vanaisa? Mis mõttes ma armastan, nagu armastan (tahan et teistel hea oleks esmalt ja et MINUL hea oleks, tuleb alles viimases järjekorras) peaaegu tervet maailma, aga oma perekonnas pooli mitte?
Mul on midagi väga suurt viga. Päris armastus käib kuidagi teisiti, ma ei oska selgelt üldse armastada.
Ja ÜLDSE tunnen kogu aeg valesti. Need ei ole päris tunded, ma lihtsalt arvan, et tunnen nii - ainult et õnneks olen ma üsna mõistuslik ja saan aru, et tunded ei ole õiged ja saan seega teada, et tegelikult oleks sobilik ja hea tunda hoopis teistmoodi.

Emake maa! Ja ma elasin sedasi faking ... palju aastaid. Näiteks 36, sest ega ma kohe pärast rongi siis endal tunda veel lubanud. See võttis ikka aega ja läbitunnetamist. Olin enda meelest fundamentaalselt vale inimene enne.

Absoluutne murrang oli endale lubada sedasi tundmist ja mõtlemist, nagu ma tunnen ja/või mõtlen. Et ma tohingi olla just selline, nagu olen. Olen, kes olen, ei parem, ei halvem
Oh, ma peaks sellest Õigesti tundmisest, usust, et on Õiged tunded ja siis minu ... mingid justnagu-tunded, ka oma raamatusse kirjutama!

Aga teie saate enne =)

Neljapäev, 17. oktoober 2019

Tavaline päev

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
Jestas ja isver ja oeh.
Ja kes tegi? Ise tegin.
Ma lihtsalt - kirjutasin lugu ümber. Kustutasin suure osa maha, kirjutasin osa juurde, täitsa kena lugu tuli, aga üsna lühike.
Ja saatsin ta siis otse Loomingusse, sest nad ju tahtsid lühikest lugu.
Aga nüüd ma pole enam üldse kindel, et selle teise jutukogu üldse valmis saaksin ju! Mingi ... mahtu võiks rohkem olla! Kas mul on veel midagi kuskil, mis sinna sobiks ja mille olen ära unustanud? Vist ei ...
Samas Loomingus on ka parimal juhul avaldamisjärjekord aasta.
Peaksin mingi uue loo kirjutama äravõetu asemel oma kujuteldavasse raamatusse, eks? Mitte et selle võõrsile saadetu eest isegi raha rutemini saaksin või midagi.
Palju õnne, väga väga naine, te ikka oskate oma elu keerulisemaks teha!

...

Totoro igatahes ei söö vähem krõbuskeid seepärast, et liha ongi tõhusam toit.
Eile sõi ta kogu päeva jooksul "hommikueine eel" tulnud umbes kahesajagrammise raasu searaguud, lakkus puhtaks kaks võipaberit ja ühe taignakausi. (Minu arust peab igaühel majapidamises roll olema ja tema on meil "lakkumisspetsialist", tänu kellele on mul vähem nõudepesutööd ja pakendiprügi sorteerijad saavad puhtad pakendid. Ainus, kes jääb meil rollita, on kass. Tema ainult sööb, magab ja vahepeal eritab.)
Krõbuskid seisid kausis.
Täna hommikul ei saanud ta isegi seda tükki liha-konti, sest olin karm ja ütlesin, et enne tuleb krõbinad ära süüa.
Krõbuskid seisid kausis.
Koer käitus, nagu ta näljasena ikka käitub - natuke jaburalt, tormakalt, ei kippunud kuulama, mis ma rääkisin, küll aga kippus rihma lõugade vahele haarama ja mu kõrval hüplema. Mitte minu peale (inimese peale hüppamine on keelatud!), vaid mu kõrval.
Õues käia oli päris veider.
Kella kolme paiku, kui olin krõbuskitele kaks korda piima peale valanud ja Totoro oli piima ära lakkunud, koerakrõbinaid puutumata jättes, istusin kausi kõrval maas ja siis ta sõi. Kui iga suutäit pealt vaatasin.
Kuigi ta pidas pause, nii et kaks korda segasin kausis käega, tõstsin piimasemad krõbinad pealepoole.
Sai kausi tühjaks.
Pärast andsin talle preemiaks searaguud ja oh-kui-pöördes koer! Anna veel, see on nii hea, anna veel, anna veel, palun! Niuts?

Õhtueineks ma kogu järelejäänud raguud talle anda ei tahtnud, läksin hoopis uuesti poodi.
Seal aga ei olnud enam ühtegi kondisegu, nii et ostsin hoopis lõhe supikogu.
Kui Totoro väike oli, maitses talle toores kala väga ja kuna ta on pärit forellikasvatusega tegelevast turismitalust, oli roosa kala maitse talle tuttav ja ta sõi isuga. Viimasel ajal ta kalavaimustus lahtus, aga ma polnud umbes neljal kuul enam proovinud ja noh - mul on nüüd kass ju ka kodus ja TEMA armastab lõhet väga.
No tõin siis lõhe supikogu andsin Korpusele pisema tüki, Totorole suurema - ja esmakordselt ajaloos toimus turtsumine ja kähisemine toidu teemadel. Sest Totoro ei puutunudki oma kausis olevat kala, aga läks Korpuse juurde nuuskima. Ma ei tea, kas ta kavatses ära võtta, aga ta ikka peaaegu sööstis ja kuigi ma seisin ees ja tirisin ta eemale kahel korral, kolmandal kass hüppas turri ja küüru oma kala kohal.
Viisin Totoro kaelarihma pidi teise tuppa, tema kauss ja tema lõhe kaasas.
Arvake, kas ta puudutas ka seda kala, mis talle niisama anti, ilma et ta seda kelletki röövima pidanuks?
Jep, ei puudutanud. Nuttis ja haukus teisel pool ust, nagu oleks talle teab mis ülekohut tehtud, aga LÕHET ta ei tahtnudki. Aint kassi kiusata.
Pff.

(Ei, muidugi ei ole ma tema peale pahane, et ta käitus nagu koer. Kammaan =) Aint lõhe mittesöömise pärast olen veits mures - Korpus kõike seda 700+ grammi vist süüa ei jaksa; seni on nii umbes 70 nahka pannud.
Koera jääk jääb ka talle.
Mis ma pean ülejäänust päriselt kalasuppi tegema v? Samas ... mulle õigupoolest maitseb kalasupp väga. Hm. HM!)

Teisipäev, 15. oktoober 2019

Väikesed elumuutvad asjad

Emake maa, sain just aru, et oktoober on juba poole peal!
Mina olen omadega ikka septembris. Noh, tunnetuse ja ajaplaneerimise osas. Täna sain aru, et november pole enam hirmus kaugel - mägede taga - ning ainult teoreetiliselt tajutav "tulev aeg", vaid sinna on mõned nädalad ainult.
Krt, aeg ikka lendab nagu kotkas.

Olgu, minu plaan teha raamat on sujuvalt saanud plaaniks teha 2 raamatut, aga umbes aasta lõpuks võiksid ju mõlemad valmis olla?
No vähemalt üks ikka. Suht mureta tegemine lausa, kui ühega piirduda. Aasta lõpuni on kaks ja pool kuud?!
Eee ... ah, jõuab. Jõuab kaks ka.
Iga päev mõlemast natuke ja tuleb ära.
Tänane on tehtud. EI olnud raske - kui ma TEAN, millest kirjutada, ei olegi. Ühel juhul kirjutan ümber juba aastaid tagasi valmis tehtud juttu, mille sisu on hea, aga rütm ja vorm ripatab igalt poolt. Toona kirjutasin selle üsna otse oma mõttemängude, Rongimehega peetud mängusiseste dialoogide ja Hilise Lõikuse mängu pealt üldiselt, ja noh - ega ma ikka vähem kui aasta pärast Rongi ei olnud päriselt ... SEE.
Aga sisu ja tugistruktuur (MILLEST see lugu sündmuste all räägib) on tugevad.
Teisel juhul kirjutan juba läbi elatud elust ja oma vaadetest olemisele. Pole ka just uus ja keeruline teema, mille üle mõtiskleda ning mitte aru ega otsa pihku saada.

K tehtud pilt esitluselt
Nii tore oli mõtiskleda, mis selga panna -
ja see oli tulem
Kuna olen hakanud Totorole andma supikogusid ja searaguud, nii pool kilo või natuke vähem päevas, ei taha ta enam krõbuskeid ega isegi konservi väga mitte. Kauss kvaliteetseid loomapoest pärit eriti häid krõbuskeid täis ja koer niitsub näljast, sest mis mõttes rohkem konte ja liha ei saa?! Ma ju tahan! Anna veel!
Lebab traagilisel ilmel esikus ja niutsub vaikselt. Tema elu on nii raske!
Äkki ta oleks õnnelikum olnud, kui ma üldse poleks selle päris lihaga jamama hakanud? Kui ta üldse ei TEAKSKI, et külmukast tuleb ka konte välja?
Huvitav filosoofiline küsimus.
Samas, mina ka ei teadnud, et saab paremini elada, kui ma eluaeg elanud olin, ja kui AD-d mõjuma hakkasid, olin täiega vaimustuses. Ei olnud küll tunnet, et enne oleks parem olnud - enne oli ainult tuim lootusetus, usk, et elu ongi selline, see pole elu, kui haiget ei tee.
Aga ei tea, kas teadmine, et on ka paremat süüa, kui ... noh, mingi Tasakaalustatud ja Tervislik Toit, kas see teadmine oleks mu elu muutnud.
Sest head toitu olen eluaeg tundnud.

Hm.

Üldiselt ma ikkagi arvan, et kui saab pidada söömisstreiki, kuni nälg hakkab silmanägemist ära võtma ja Totoro ka krõbuskid nahka paneb, ei ole ta päriselt näljane, vaid lihtsalt veidi pirtsakas. Natuke pirtsutada võib, aga rohkem konti selle eest ei saa. Saab ikka sama palju kui enne.
Oh, sõi krõbuskid ära!
Siis saab preemiaks konti.
Täna on searaguu.

Aga üldiselt - väga üldiselt - hakkab mul jälle kurb, et ees ootamas pole ühtegi fancy-riietus-üritust. Elu on 30% vaesem ja kurvem, kui pole põhjust end üles lüüa!
Oleks ometi midagi "mis ma selga panen?" võtmes plaanida ...

Laupäev, 12. oktoober 2019

Niutsun, aga tegelt ei ole elu vastik, korteriraha on juba üle 800

Loomingust öeldi mulle:

Rõõmustas, et meiega ühendust võtsite ja pakute oma kaastööd.
Nii pikka juttu energiliselt täita tiheda sündmustevooga on aukartust äratav saavutus. Arvatavasti leiaks selline lugu lugejaid.
Pikkus 112000 täheruumi on aga Loomingu puhul ületamatu takistus. Suudame ühte numbrisse paigutada kõige enam 4--5 proosaautorit, igaühe mahuks 20000-30000 või pisut enam. Lühiromaani mahus kaastööde avaldamiseks lihtsalt puudub võimalus.

Mõnes mõttes tore - neile meeldis!
Teises mõttes mitte-nii-tore.
Ma pean jälle raamatu välja andma ja pärast seda, kui see viimane (niuts, pai talle, niuts) üldse piisavalt kiita pole saanud, on järjekordse jutukogu kirjastus(t)ele pakkumine eneseületus.
Ei, ma saan hakkama, teen ära, aga niuts!
Iga kord pärast raamatut on mul "no vähemalt raha sain, kuidas tal läheb, pole enam minu teha" ja iga krdi kord on mul iga arvustuse, või veel hullem arvustamise puudumise osas "minu armas kukununnu! Mis mõttes nad ei hooligi temast?!?!"
Või siis hoolivad, mina õilmitsen ja tunnen end ühiskondlikult aktsepteerituma inimesena.

Aga jah. Ma ei tee kirjutades grammigi selleks, et meeldida kellelegi teisele peale iseenda ja kui raamat peale ilmumist ei meeldi inimestele, kellele ta ei peagi meeldima (Indrek Rüütel, khm, Reaktoris, khm, mingi iseend tagumikust hammustav mees Sirbist, khm), olen isegi rõõmus - aga kui teiselt poolt poleks Friedat ja eppu ja Sirgeldajat, kes, paraku küll, Ametlikus Meedias trükitud pole ja seega ei levi väga, mul oleks ikka väga: "Mäh?! MisMÕTTES?!" tunne.
Sest tegelt ma arvasin juba 1994, et olen hea kirjutaja - aga et seda sageli  ei nähta, sellest ei saada aru, ma pean end pooleks töötama ja siis keegi märkab alles, on elu näidanud alalõpmata.
Enne lõpukirjandit ütles mu emakeele ja kirjanduse õpetaja mulle kurvalt, et muretseb minu pärast. Et tema teab, et ma sedasi mõtlengi, nagu kirjutan, aga ametlikud hindajad arvavad ilmselt, et originaalitsen. Üritan põnev paista.
Kirjandi sain 7 punkti kümnepallisüsteemis. Klassis valitsenud 9-te ja 10-te hulgas pigem kehv, aga siiski piisavalt hea tulemus, et tol aastal kirjandusse sisse saada.
See kirjandusõpe oli küll mu teine valik ja kuna semiootikasse sain ka sisse ja see oli esimene, oli kirjandusala mu tudengiaja algusena mängust väljas.
Lihtsalt "hea, aga imelik kirjutaja" on minuga väga kaua juba kaasas käinud imaago. Ma ei taha kõigile meeldida, ent samas on pettunud tunne, et need, kellele nagu võiks korda minna, ei teagi, et siuke raamat olemas on.
Ja nüüd veel ühte sama laadi raamatut pakkuda, mis sobiks veel uuele grupile ...
nojah, pakun ikka.
Teeme ära, hullem ikka ei saa kui enne.

Aga NIUTS!!!!!

Tänan tähelepanu eest.

Üldiselt sain jälle tunnistust sellest, kuidas Teised inimesed ei ole nagu mina.
Suurtähega Teised, s.t. on inimesi nagu mina veel, aga mitte eriti palju. Ja see on nii kuramuse veider, et kui mult midagi tahetakse ja see ei ole mu arust otseselt jäle, ma hakkan ise ka tahtma seda teha, sest ma ju tahan, et teised õnnelikud oleksid.
Ja kui siis mina midagi tahan, ei pea tolle tahtmise eiramiseks asi-tegevus-miski Teisele üldse jäle olema. Lihtsalt ei tekita entusiasmi - ja ta ei annaGI.
Mina olen siuke ... "Ma arvan, see teeks talle rõõmu. Teen ära!" ja Teised on: "Ta küsis küll kahekümnendat korda umbes juba, aga no mul ei ole tunnet, et teeks!"

Mis mu elulaad (teha nii, et Teised õnnelikud oleksid) ja kirjutamislaad (teen nii, et endale meeldib) ei lähe päris kokku?
Eks vist nii on, jah. Kirjutamine on see ala, kus omaenda tahtmist teen, sest muu oleks talumatult jäle ja võlts. See on minu "EI TAHA"-koht lihtsalt.
Mul on neid EI TAHA kohti elus mitmeid. Lihtsalt minu EI tulebki siis, kui mõni neist käes on ja nii kuradi raske on õppida elama nii, et EI küll ei ole, aga kaine mõistus ütleb, et tegelt ma ju ei võida enesetundes midagi, aint kaotan seda (midaiganes) tehes. Ja siis mitte teha =( Sest kui mult tahetakse, ma kohe tahan (TAHAN ise) seda teha, et teist (Teist) rõõmustada.
Niuts.

Neljapäev, 10. oktoober 2019

Vässssssss-s-s-s s s

Väsimusepäevik.

Samas, kui piirduda ainult sellega, et väsinud, võiks päevikupidamise katki jätta.
Märkida ära päevad aastas, mil pole väsinud (neid mõned on) ja valmis.
Sedasi tegema ma üldsegi hakkamas pole. Mulle meeldib kirjutada!

Eile lõpetasin (no hetkel lõpetasin vähemalt. Muidu ikka vaatan oma raha eest ilmumata, aga kuskil võrgus aastate eest ilmutatud jutte ja näen sadat parandamiskohta, mille üle käin, kui kunagi paberavaldamine jutuks peaks tulema) me Ühisjutu, saatsin Loomingule (ha- ha, nii täpselt ennustasin!), nüüd siis on eneseabi-eluloo-võrgupäeviku-raamat järgmine.
Ma arvan, ei võta eesmärgiks siit poste kasutada - kirjutan, nagu tuleb, aga kui on: "Oot, SELLEST ma olen ju juba kirjutanud?", võin üles otsida ja tarvitada.

Üks asi korraga, aga üks asi peab samas kogu aeg töös olema.
Sinna kõrvale teen Kõiki Muid Igapäevaseid Asju, ja kui vahepeal on mõni tallitöö, lihtsalt suren.

Muudkui õpin enda kohta, ah?

Aga mõte, et kõigega, mis on mäng, tuleb lihtsa loogika pealt kaasa mõni päris, on väga lahe.
Ma juba ammu arvan, et keel eksitab mõtlemist, suunab nii väga oma radadele, et hirmus - aga polnud samas juba aastaid meenutust saanud, et nõnda onnNNNgi ju.
Nüüd jälle sain ja intellektuaalne osa minust rõõmustab.
Kõik on mäng SISALDABKI juba ka ideed kõik on päris ning see intuitiivsel tasandil tundub nii õige, nii õige.
Yosh. Täpselt nii ongi.
MUIDUGI on binaarsed opositsioonid ka tegelikult keelelõks me ajule. Kui miski on "suur", peab miski kasvõi kontekstis, võrdlusalusena, olema "väike", eks? Aga kui miski on "koer", siis EI pea olemas olema "kassi", piisab sellest, et on "mittekoer".
Ent antud juhul tundub see mäng-päris tabav, täpne ja tõene.

Lisaks sain pahandada.
Kirjutasin Liisi Ojamaast fb-s. Täpselt sellest ja nii palju, kui mul isiklikku kogemust ja kokkupuudet ja mõtteid. Pretendeerimata absoluutsele tõele, vaid täpselt ainult sellest, mida mina nägin ja lugesin.
Esmalt tuli seepeale üks teda isiklikult tundnu ja avas "kauaaegse haiguse ja alkoholismi seoste" tausta. See oli kena.
Siis tuli teine ja phmt sõimas mu läbi. Et "jäle on, et Hips nii haledaks tehakse" ja "kui sa kirjutad, on sul ka vastutus".
Ma nüüd olen natsa hämmingus. Aga mitte väga.
Inimesed ... AEH.

Ütleks veel midagi, aga liiga väsinud. Nii et jääb sellega =)

Pühapäev, 6. oktoober 2019

RoKo 2019

Huvitav, kas rollimängijate kokkutulekust tuleb mõni pilt ka, mida näidata tahaksin?

Seni pole tulnud, aga kuna ma jõudsin kokkutulekult koju nii umbes pooleteise tunni eest, vast jõuab veel.
Phmt minu personaalse kogemuse asjus võib öelda, et Toomas Suumani loeng-ettekanne-etendus-mingiasi (ma tõesti ei oska nime anda sellele, mida ta meile esitas) tegi mu kokkutuleku, võttis elu üle mõeldavad mõtisklused kahte küsimusse kokku ja ma seedin seda kõike jupp aega.
Mulle läks kohutavalt korda sellest hoolimata, et tal oli phmt (ise kokku pandud) tekst ees ja käes (no välja prinditud). Sellest hoolimata, et too tekst kubises tsitaatidest Shakespearilt, Liivilt ja Masingult (kelledest kahest viimasest ei arva ma eriti midagi - Liivist veel, "päris hea luuletaja oli", Masinguga on mul selge "arvab, et teab kõike, lollakas!"-suhe), mainimisele tulid ka üks Le Guini teose stseen ja midagi Molière'ilt - ja mul on tsitaatidega "et keegi teine on nii öelnud, peaks MIKS minu arust oluline olema?"
Läks korda, mis siis, et ma pole teatri(ega filmi-)näitleja.
Läks KOHUTAVALT korda, mis siis, et mul on kama, kas ja kus ja kes on Mängujuht, on ta siis mängiv laps või tehismõistus või midagi muud, nimetatakse teda jumalaks või mitte.

Ikkagi.
See, mida ja kuidas ta rääkis mängimisest, läks mulle nii hinge, et hakkasin kahel korral nutma.
No mida on anda vanale näiteljale, kelle publiku seas on nii nutjaid kui naerjaid olnud 40 aastat, selle eest, et tema jutt sulle hinge läks?!
Ma ütlesin aitäh.
Ja et tegelt tahaks ise kummardada tänumeeles.
Vbla sellest piisas.

kohvijoodikhaldjas köögis
Ta rääkis phmt mu lemmikvõtmes juttu. Rääkis asju, mida tean ja usun, ja siis viis need edasi, viis kaugemale, kui mina olen mõelnud. Küsis küsimusi, mis tundusid väga loomulikud nende eelduste pealt - ja ometi ei ole ma ise kunagi taibanud küsida, et kui kõik on mäng ja me mängime läbi elu erinevaid rolle, mis on siis päris?
Kas päris on see, mis oli enne sündi ja tuleb pärast surma?
Või on päris see, kui inimene ei teadvusta endale, et mängib?
Aga kui keegi teine näeb selgelt, et mäng, mäng ju?!
Mis on päris?

Nii palju tahke. Kui inimesel (no vbla on lihtsam mõelda esialgu, et "lapsel", kuigi minu arust kehtib igas vanuses inimese kohta) on toredam mängida oma maailmas indiaanlasi või arvutiga, miks ta peab tulema ja kellegi teise maailmas endale võõraid ja vastumeelseid mänge (nagu kartulite muldamine, toa koristamine või kooli kodused tööd) mängima?
Et tol mängijal "päriselt" parem oleks? Aga kui tal on juba mänge mängides  hea olla, miks krt peab teda ära tirima sealt, kus on hea, et ta tegutseks aladel, kus ei ole hea? Nagu miks?!?!
Täiesti tõsiselt küsin. Ma ei saa aru, miks ühiskondlik päris on kuidagi rohkem päris kui igaühe individuaalne. Et tulevik? (Mis vbla ei tule, ta võib auto alla jääda ja kööga.)
Ok, see natuke loeb. Aga tehku tuleviku tarvis minimaalne vajalik ära. Miks ta peaks rohkem tegema? Igaks juhuks, äkki on vaja?!
Aga praegu, kas PRAEGU õnnelik olla pole siis oluline?! Mis need nelja-viielised tunnistused elu absoluutväärtuses annavad? Nagu ... MIKS?!
Et areng käibki nii, et esmalt peab halb olema ja siis arened, kui mõtled, kuidas enam ei oleks vähemalt nii halb mitte?
Aga miks, kui saab ka teisiti? Miks PEAB garanteeritult halb olema ja siis töötad end sellest mööda heani, kui halba tuleb nagunii iga inimese ellu ülearugi ja halva vältimine peaks nagu lõppeesmärk olema?

Ma ei saa ja ei tahagi aru saada mõtteviisidest, milles inimese individuaalne õnn ning heaolu ei ole põhieesmärgid. Tõsi, kuna minul ei ole hea, kui teistel pole hea, on mul raske ette kujutada inimesi, kel ON hea, kui teistel on halb. Kuid teooriasse, et sellised inimesed on olemas, isegi usun. Nad on harvad, ent inimesi on igasuguseid ning leidub ka sääraseid, olgu.
Aga et enamik inimesi on sellised, et kui lastaks, nad laseks teistel kogu aeg peksa saada ja aint muigaks kartuliputru süües selle üle?
Eip, seda ma lihtsalt ei usu.
Jah, inimesed on erinevad, aga selliseid mölakaid on ikka väga vähe.
Ju.
?
Aga kui me teised pürime kõik individuaalse õnne poole, teeme nii, et meil endil oleks hea, saab maailm ainult paremaks minna, eks? Sest me tahame ju ka, et teistel oleks hea, sest muidu on meil endil halb?
Ja miks krt siis ei või võimalusel mängida õnnelikukstegevaid mänge, vaid peab mängima neid teisi, mis heal juhul ei tee väga õnnetuks (kuigi enamasti siiski teevad)?
Nagu ... bah.

Toomas Suuman andis mulle nt võimaluse selle üle mõtelda.
Mida tähendab mäng. Mida tähendab päris?

joodikhaldjas oma sellekvartalise õunasiidri kallal
Luule Lille pildid,
mille jaoks pandi korraks tuled põlema.
Muidu ei olnud sellist kõledat valgust õhtul.
Nii põnev!!!

Ülejäänud üritus oli lihtsalt, kuigi mitte ülivõrdes hea. Mu tütar tegi lavavõitluse õpituba, pidu oli lahe ("Sügisöö unenägu" toimis täiega, kuigi kostüümid olid umbes viiel ja poolel inimesel), toredaid inimesi nägi ning Pagan meenutas jälle heldinult, kuidas Hilise Lõikuse viiendal mängul läksin ja ütlesin vastastele, et meie omad otsustasid just praegu ära, et nende kodule tuleb tuumapomm (mis oli meil ka olemas) visata. Siis läksin tagasi "omade" juurde, et teatada: "Nii, nüüd vastased teavad, ma rääkisin neile, tehke minuga, mis tahate!"
Järgnes pommi kalibreerimine ja koordinaatide paikasaamine meeltheitvate vastaste lakkamatu rünnaku all. Lõpuks said pommiviskajad oma tapatöö tehtud, pomm langes, linn kaugel eemal tuhastus ja selle ümber muutusid maad kasutuskõlbmatuks ja elanikud sandistusid ja - - -

Oh, see ei olnud kuidagi hea.
Siiamaani on vastik mõelda, millisteks inimesed muutuda võivad.
Aga mina - noh, midagi ma ikka olen hästi ka teinud, eks ole.
Eetiliselt hästi.
Sest ma ÜRITASIN neid peatada.
Joodikhaldjas võttis lonksu ära,
nüüd mõtleb.
Irve pilt
Pagan ja Aweron vangutasid päid ja tõdesid (jälle, nad räägivad igasugu asju üle alatihti - mitte et mina ei räägiks) kuidas see mäng õpetas neile nii palju inimloomuse kohta.
Kuidas empaatia ilmutas end täiesti ootamatutes kohtades ja kuidas samas isekas kiskja lõi mängjates samuti täiesti ootamatutes kohtades välja.
Nad tahtsid selle mängusarjaga inimesi uurida - ja said ka.
"Ainult mäng ju, kõik see oli mängult?"
See on larpisarjade võlu, et kui mängid aastaid üht ja sama isikut, läheb ta väga sinu moodi, sest sa ei jaksa aaaaaastaid kedagi muud endal sees hoida ning välja mängida.
Tegelikult läheb väga minu moodi ka tegelane, keda kehastan kaks tundi, aga mõtlen, et vbla see on lihtsalt osade inimestega nii. Et phmt ON võimalik mängida kedagi radikaalselt teist, usun.
Mu plaan lähilarpideks on saada vähemalt ühes mängida abitut tüüpi, kes samas arvab, et kõik peaksid teda aitama, ja saadab kogu aeg teisi endale kasulikke asju tegema. Oleks hea proovida sellise inimese nahas ka elada veidi aega.
Aga tagasi tulles Hilise Lõikuse juurde: phmt on mul uhke tunne, et MINA tegin katse läbi =P Aga samas jube mõelda, et olin me kohalolevatest mängijatest AINUKE selline.
Nagu ... inimesed. Oeh-aeh.

Aah, millega seoses (mina, eetiliselt tasemel): tegelt ei ole Rongimehe uuel naisel vigagi. Ma küll ikka veel arvan, et väliselt on mind parem vaadata, aga seekord ta küll kuidagi häirivalt palju või igavalt ei rääkinud. No kuidas saab pahaks panna, kui inimene rahulikus tempos ja üldse mitte pidevalt, aga kui juba räägib, siis peamiselt oma kassist, onju!?
Jep, oli meeldiv.

Tort oli ka hea ja R. teeb endiselt imelist kohvi.

UUS: Oo, esimesed pildid! Jai!

Kolmapäev, 2. oktoober 2019

Sügav sügis. Vihma kallab. Teele - teele, kurekesed!

Olin täitsa ära unustanud, et kallav vihm, tuulehood ja märg-näru-märg-hädine tunne on kah sügise osad.
Minul on sügisest mõeldes peas leekivad lehed ja kuldne valgus, õhtune kujutluskellukate lõhn lillaservalise taeva all ning pealeastumisel härmast krõpsuvad langenud lehed. Kuidas saab sügist mitte armastada?!
Aga siis on ilm nagu täna õhtul.
Kusjuures päeval käitus too ilm juba täiega reetlikult: oli kuiv ja mahe, kui kaugeimasse poodi jalutama asusin, minu poe sees olles (ja Totoro poe ukse taga oodates) hakkas aga sadama.
Sadas kohe kaks tundi jutti.
Tulin koju, märgade juuste ja tasapisi niiskuva tagiturjaga, märg koer tuterdas alailma jalus ja oeh - ja pool tundi pärast seda, kui olime tuppa tagasi jõudnud, tuli päike välja.
Mu poeg nurises, et eilsest õhtust (jõgi) märg koer hakkas just päris ära kuivama, Poeglaps juba valmistus nunnutamismaratoniks - ja siis ma lähen välja ja tulen tagasi peniga, kes on JÄLLE HIRMUS MÄRG!
Tema kurtmise ajal juba kuramuse päike paistis õues, oli ilus ning malbe ja mis mõttes?!?!?!
Nojah, aga nüüd on pime ja vihma valab. Käisime veel korra poes (odavad saiakesed) ja ma täitsa tõsiselt mõtlen, et hommikul vähemalt mainin Poeglapsele, et ta võib vihmavarju kaasa võtta.
Ega maiusu, et võtab. Aga tont teda teab, ta üllatabki mind vahel täiega.
***
Ma nüüd ei kaeba - päriselt. Imestan täiesti siiralt.
Aga samas - ei, takkajärgi on ju loogilinegi ...
Nimelt olen tasakesi omaks võtmas, et "...kuigi sa proovid olla hea..." ei saagi rämedalt kiita ja mina selle raamatu kirjutamise eest ohtralt pai. Vähemalt mitte sel ja järgmisel aastal. (Mu hinges elab lootus, et ta murrab end ikkagi kunagi kuidagi lugejani, kes teda hinnata ka suudab - aga selgelt mitte kohe).
Ja no tegelt ka - mida muud ma ootasingi, kui kaanel sõna "ulme" ja kaks mu eelmist proosaraamatut seikluskirjandus? Esimene on minu hinnangul selline süngevõitu krimka, teine ... eee ... mistandongi ... noh, igatahes lastakse kõvasti püssi ja verd lendab jms. Igatahes on seiklus.
See tähendab, et "kuigi sa proovid olla hea" sattubki nüüd aina seikluskirjanduse lugeja kätte. Kõik raha eest arvustajad, keda olen näinud, on kolmekümne ümber mehed (üks neist pole veel valmis kirjutanud, aga ma nägin teda esitlusel, eks ole, nii et tean, et mees ja noorepoolne). Kuna Krista Kaer on kogu aeg välismaal (päriselt, tuleb nädalaks tagasi ja lahkub jälle, tema formaati kirjastaja ilmselt elabki messidel vms), ma ka vestlesin tol esitlusel Valner Valmega, kes on alla-neljakümnene mees. Kuigi proua Kaer oleks intervjueerijana mu esmane valik olnud.
Ma nagu müüks seda raamatut noortele meestele. Ja ausalt, tegelt tean ja näen udu ning kahtluseta, et see pole nende kirjandus!
Ei, muidugi on neid noorepoolseid mehi ka, kellele meeldib/meeldiks. Aga kui mu raamat otsib oma lugejaid, on ta selgelt natu vääral teel, kui pole sihitud küpsemas eas lugejatele või üldse mingitele naislugejatele. Ja ma üldse ei saa nii palju pai ta eest, kui ta minu arust vääriks =(
Elik ma ei ole kurb (eriti), et ei paitata.
Siiralt imestan hoopis.
Et hei, mina ju ei teinud kampaaniat ise ega midagi, ja IKKA tehti veits valesti. Teised inimesed eksivad ka! Isegi kui nad on sümpaatsed ja nupukad!

Inimesed - keegi pole täiuslik.
Jah, ka inimesed, kelle töö on raamatuid müüa, teevad raamatumüümises vigu.
Nii et ma imestan sel teemal. Aga ei ole eriti kurb - arvan, et hea raamat sai. Lihtsalt tal läheb nüüd veits aega, enne kui oma lugejad üles leiab, ja ilmselt ma ei saa ta eest ühtegi auhinda.
***
Varsti tuleb rollimängijate kokkutulek. Seekordne teema on Sügisöö unenägu.
Mõtlen innukalt, mida selga panna ja mõnevõrra vähem innukalt, kuidas Poeglaps kahe loomaga kaks ööd omaette hakkama saab.
Aga küll saab. Minu elus oluline olnud põhimõte: kui on vaja, saab toime.
Ainult noh - kui kogu aeg on ainult jaksamise piiril toimesaamine ja rõõmustamine pole enam teemapojukegi, on nõme.
Õnneks pole temal nii ja mul ka enam mitte.
Tallitööst taastutud! Vähem kui kuu! Jai!