teisipäev, 15. oktoober 2019

Väikesed elumuutvad asjad

Emake maa, sain just aru, et oktoober on juba poole peal!
Mina olen omadega ikka septembris. Noh, tunnetuse ja ajaplaneerimise osas. Täna sain aru, et november pole enam hirmus kaugel - mägede taga - ning ainult teoreetiliselt tajutav "tulev aeg", vaid sinna on mõned nädalad ainult.
Krt, aeg ikka lendab nagu kotkas.

Olgu, minu plaan teha raamat on sujuvalt saanud plaaniks teha 2 raamatut, aga umbes aasta lõpuks võiksid ju mõlemad valmis olla?
No vähemalt üks ikka. Suht mureta tegemine lausa, kui ühega piirduda. Aasta lõpuni on kaks ja pool kuud?!
Eee ... ah, jõuab. Jõuab kaks ka.
Iga päev mõlemast natuke ja tuleb ära.
Tänane on tehtud. EI olnud raske - kui ma TEAN, millest kirjutada, ei olegi. Ühel juhul kirjutan ümber juba aastaid tagasi valmis tehtud juttu, mille sisu on hea, aga rütm ja vorm ripatab igalt poolt. Toona kirjutasin selle üsna otse oma mõttemängude, Rongimehega peetud mängusiseste dialoogide ja Hilise Lõikuse mängu pealt üldiselt, ja noh - ega ma ikka vähem kui aasta pärast Rongi ei olnud päriselt ... SEE.
Aga sisu ja tugistruktuur (MILLEST see lugu sündmuste all räägib) on tugevad.
Teisel juhul kirjutan juba läbi elatud elust ja oma vaadetest olemisele. Pole ka just uus ja keeruline teema, mille üle mõtiskleda ning mitte aru ega otsa pihku saada.

K tehtud pilt esitluselt
Nii tore oli mõtiskleda, mis selga panna -
ja see oli tulem
Kuna olen hakanud Totorole andma supikogusid ja searaguud, nii pool kilo või natuke vähem päevas, ei taha ta enam krõbuskeid ega isegi konservi väga mitte. Kauss kvaliteetseid loomapoest pärit eriti häid krõbuskeid täis ja koer niitsub näljast, sest mis mõttes rohkem konte ja liha ei saa?! Ma ju tahan! Anna veel!
Lebab traagilisel ilmel esikus ja niutsub vaikselt. Tema elu on nii raske!
Äkki ta oleks õnnelikum olnud, kui ma üldse poleks selle päris lihaga jamama hakanud? Kui ta üldse ei TEAKSKI, et külmukast tuleb ka konte välja?
Huvitav filosoofiline küsimus.
Samas, mina ka ei teadnud, et saab paremini elada, kui ma eluaeg elanud olin, ja kui AD-d mõjuma hakkasid, olin täiega vaimustuses. Ei olnud küll tunnet, et enne oleks parem olnud - enne oli ainult tuim lootusetus, usk, et elu ongi selline, see pole elu, kui haiget ei tee.
Aga ei tea, kas teadmine, et on ka paremat süüa, kui ... noh, mingi Tasakaalustatud ja Tervislik Toit, kas see teadmine oleks mu elu muutnud.
Sest head toitu olen eluaeg tundnud.

Hm.

Üldiselt ma ikkagi arvan, et kui saab pidada söömisstreiki, kuni nälg hakkab silmanägemist ära võtma ja Totoro ka krõbuskid nahka paneb, ei ole ta päriselt näljane, vaid lihtsalt veidi pirtsakas. Natuke pirtsutada võib, aga rohkem konti selle eest ei saa. Saab ikka sama palju kui enne.
Oh, sõi krõbuskid ära!
Siis saab preemiaks konti.
Täna on searaguu.

Aga üldiselt - väga üldiselt - hakkab mul jälle kurb, et ees ootamas pole ühtegi fancy-riietus-üritust. Elu on 30% vaesem ja kurvem, kui pole põhjust end üles lüüa!
Oleks ometi midagi "mis ma selga panen?" võtmes plaanida ...

7 kommentaari:

  1. Hmm, vaatan, et sa kannad tihti samu värve mis mina, mu noorem mina iseäranis. Mingi murtud roheline ja murtud punane ja roosakas.

    Aga Totoro võib krõbuskeid mitte tahta ka seetõttu, et ehtne lihakraam täidab kõhtu tummisemalt kui krõbuskid. Minu loom saab kah konti ja liha, aga tal esialgu seda pirtsutamise kommet õnneks veel pole. Ostan talle tihtipeale … misasi on veal shank? (Ossobucco sisse käib.) Kena, suht odav kont koos üdiga, rohkelt liha, enamus sellest lõikan ümbert ära enne etteandmist, tükeldan, praen, säilitan koeramaiusena. Kui mu laiskus võimaldaks, paneks ta üleüldse toortoidu peale, oskuslikul asjatamisel pole see sugugi kallim kui kvaliteetkrõbuskid.

    VastaKustuta
  2. Loomakoot.

    Ma olen veendumusel, et roosa ja roheline ning türkiis ja pruun käivad kokku. Aga mul vahepeal tuli niipalju ilusaid siniseid asju, et lõpetasin türkiisi peale mõtlemisegi, sest KÕIK riided ei saa ju ka eri tooni sinised olla!
    Ja nNüüd mul polegi peaaegu sinist (kuigi hetkel just sinine lemmikpluus seljas).
    Hea tähelepanek. Hakkan jälle sinist ja eriti türkiissinist vaatama =)

    Ainus värv, millega mul otseselt halvad suhted on, on pruun, aga koos türkiisiga on see ka hea. Või tumekollasega koos. Phmt mulle meeldivad värvid =)
    Musta ja valget ma värvideks ei pea. Täiendina omal kohal, aga ilma milletagi, lihtsalt puhas must või puhas valge rõivastuses? Hei, vähemalt ehted ja pearätt siis ikka mingit VÄRVI ka ju?!

    VastaKustuta
  3. Loomakoot! Muidugi. Vabandust. Ma kõlan juba nagu mingi väliseestlane =)

    Mulle türkiis tegelikult sobib (jah, pruuniga koos on super!), aga ma miskipärast ei soeta omale türkiisivärvi asju.
    Valget ei kanna praktiliselt üldse, valge pole minu värv.
    Must aga küll. Ma mingi aeg kandsin AINULT musta, mingit värviaktsenti lisamata, v.a. hõbeehted. Ja must koos pruuniga oli vahepeal pikka aega mu lemmik.

    VastaKustuta
  4. Riietusejutud =) Nii lahedad =)

    Kui rääkida sobimisest, siis on üks värv, mille puhul olen märgaud, et krt - see teeb mu ilusamaks! Mingi värk, et tasalülitab jume roosakused või midagi ...?
    See värv on külm kahvaturoosa.
    Aga seda tooni asju on nii raske leida. Ükskord tellisin lootusrikkalt T-särgi (Eestist, muide, me Keskmaa Ordus lasime trükkida ja siis igaüks tellis endale meeldiva(d) värvi(d)) - ja see tuli tuimalt beebiroosa. See kleit, mis mul ülal pildil seljas on, on peaaegu - aga ikka terakse liiga tume.
    Nii et kannan mitteideaalseid värve ja ei muretse.
    Aga mustaga on nii, et esiteks ei meeldi - aga teiseks mulle ka ei sobi. Jälle teeb midagi jumega ja see ei ole hea asi.

    VastaKustuta
  5. Oojaa, riietusejutud, deep =)

    Ma olen värvide osas eluaeg ülimalt pirtsakas ja nõudlik olnud, nii riietuses kui interejööris. Õigemini, interjööri osas olen tänaseks rihma lõdvemaks lasknud, Eestis olin ikka TÄIELIK värvifriik. Mu sealse kodu värvid, need „viimased“, enne äramüümist, olid muide erinevates toonides tumepunane ja külm heleroheline. Isegi pajalapp või taldrik ei tohtinud valet värvi olla. Tagantjärele vaadates tundub sedasorti pühendumus lausa ebatervislik. Aga jah, Uues Maailmas on prioriteedid nihkunud, lisaks olen õppinud kompromisse tegema, sest noh, alati ei pea ju MINA see olema, kes oma tahtmist saab.

    VastaKustuta
  6. mul on kah nii, et neid värve, mis mulle sobivad, on rohkem kui neid, mida ma reaaalselt kannan. Nt rohelist miskipärast ei kipu kandma, kuigi teatud tüüpi rohelistega näen ma hea välja, sest ma näen üldse hea välja kõigis jahedates, mitte liiga eredates ja mitte liiga heledates toonides - mulle istuvad külmad, natuke mudased v pleekinud toonid. Nt puhas must eriti ei sobi, aga luitunud must sobib väga hästi, sest see polegi enam päris must. Erepunane tõmbab mu näost kollaseks, aga natuke valgega segatud külm punane on väga hea.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.