Pühapäev, 25. veebruar 2018

Jälle sellest, et inimesed on lollakad

Overwatchis, mida mu poeg mängib, on tegelane, keda ta ÜLDSE ei salli.
Nimelt Moira.

Aga sel Moiral on üks tore repliik: "Stupidity is not a right." 

Mhmh.
Ma lähen üleni katki ja meeleheitesse, kui inimesed lollakad on, aru ei saa, lähtuvad millestki omaenda peas, mil ei ole seost reaalsusega. Nad ARVAVAD et midagi on, ent nende alused arvata on nende enda mõtted.
MITTE faktid. MITTE isegi miski, mida neile öeldakse ja siis nad naiivselt jäävad uskuma.
Nende enda mõtted paari fakti kohta, tõlgendused öeldu osas, kusjuures mõtiskledes võib täiesti vabalt ignoreerida kõiki ülejäänud teadaolevaid fakte, mis nende teooriaga ei klapi.

Ja ma ei saa.
See on nii õudne.
Et inimestel ongi reaalselt confirmation bias.

Teadsin juba ammu selle olemasolust ja uuringutest, mis tõestavad, kuidas sedasi tunnetatakse. Oletasin, et mul on ka nõndaviisi, ja suhtusin ülima kahtlusega kõigesse, mida mõtlesin.
Alles paaril viimasel aastal olen aru saanud, et mina ei mõtle sedasi.
Mul on autistlik mõtlemine. Ei tekita teooriat ja ei leia sellega sobivaid fakte, vaid kogub fakte ja kõhklevalt tekitab nende peale teooria aja jooksul, mil normaalsed inimesed oleksid juba ammu mitte ainult, et oletused ära teinud ja sellega ebasobivad faktid kõrvale heitnud, vaid ka kogu mõtiskluse juba ära unustanud ja võtavad oma teooriat kui "selge ju, nii on".

Jah, ma olen edev ja tõden, et nii palju teaduslikum! Mõtlen nii palju tõhusamalt!
Aga samas saan ikka kõvasti pihta tõdemusega, et enamik inimesi ei mõtle nii. Et neil ongi päriselt, päriselt, PÄRISELT confirmation bias.
Ja sinna ei ole mitte midagi parata. Mõtlemise eripära.
Ma ei saa mitte midagi teha selle vastu, et inimesed mõtlevad, nagu mõtlevad.

Saan ainult ignoreerida, mitte südamesse võtta.
Enne Ebapärlikarpi tuli suht välja aasta otsa ning enamgi veel - aga tema osas ma tükk aega ei saanud aru, kas ta juttu tõsiselt võtta või mitte, kas ta ajab mingit enam-vähem arukat juttu või on lihtsalt haigettegemise peal väljas - ja lasin enesetundele ligi.
Võtsin sisse.
See käristas minusse haava, mis pole siiamaani ära paranenud.
Pluss natuke aega (nii umbes neli päeva) olin Eesti internetis väga vihatud isik ja täiesti suvaliste, üldse mitte minust rääkivate võõraste postituste alt leidsin kommentaare, kui halb ja loll see VVN ikka on.
Mul oli "appi, inimesed ongi sellised, ONGI SELLISED, appi!!!!!" ja too hirmus tõde on mu siiamaani ikka natuke hapraks jätnud.

Inimesed pole lihtsalt keskmiste arvude järgi lollakad, neil on mõtlemisviis, mis muudabki enamiku neist täiesti ebausaldusväärseks.
Nii! Jube!

Ja ma püüan ja ma püüan ja ma püüan mitte sisse võtta: see ei ole minu asi ju! Maailm saab hakkama ja inimkond ei ole mingi oluline nähe - aga kui ma ei mõtle kogu aeg sellele, et ei ole minu asi, ikka teeb haiget.
Maailm saab hakkama.
Ära põe!

Mõnda aega (nt 4 minutit) on jälle meeles.

Kusjuures ma ei ole häiritud sellest, et mina inimestele ei meeldi või et nad ei pea mind kohaseks lapsi saama või et üldse olen ma loll ja kole. Et nad ei ole minuga nõus.
SEE on mul suht suva.
Kuni nemad ei otsusta mu elus asju, mind ei puuduta ju.
Aga arusaam, et paljud (mitte "mitupalju inimest", vaid päriselt enamik!!!) elavadki oma peas ja muud maailma tunnetavad väga vähe, on mulle jube. Et teen, mis ma teen, ma ei saagi olla nende poolt reaalsena märgatud, sest nad ei MÄRKAGI. Et nad mõtlevadki konstantselt nii teistmoodi, et sinna seina taha pääseb ainult vahel harva ning juhuslikult.

Siis mõtlen mina nagu Moira. "Stupidity is not a right."
Elik see mõte on ka: "Ei ole minu asi üritada kedagi harida. Ei ole minu asi. Nende oma valik. Kes tahab ja suudab aru saada, see saab. Kes ei taha - tema probleem! Loll olemine pole mingi inimõigus, et kui oled rumal, on sul õigus õpetamisele ja kaastundele."

"Stupidity is not a right."
***
Mul on muidugi One Piece ka. Nagu üks kunsti-meelelahutus-kuulus-teos, mis on üleni mulle.
ÜLENI.
"Minust saab piraatide kuningas."
Ja siis selgub, et tal pole laeva, ühtegi meeskonnaliiget peale ta enda, ta ei oska mitte midagi peale kaklemise ja tal on õlgkübar.
Kõik.
Kusjuures Luffyl pole mitte unistus "Ma tahan saada piraatide kuningaks" vaid ta on absoluutselt veendunud, et saabki. Tal ei ole mingeid väliseid eeldusi, tal ei ole laeva ega meeskonda ega navigaatorit ega midagi, aga tema meelest see ei olegi probleem.
Kui laseksin end sellistest asjadest pidurdada, ma ei jõuakski kunagi kuskile!!! Alustan peamisest - et saan piraatide kuningaks.
Kõik muu tuleb ise ja töö käigus,
... oleks ikka vaja head sissetulekut ja meest ja maja aiaga ja ...
Ei.
Ei ole vaja.

Ma saan lapse. (Elik sama, mis "ma saan piraatide kuningaks." Mitte unistus. Isegi mitte plaan. Otsus.)

SEE on see, mis loeb, kõik muu on mudru.
... ma ikka olen füüsiliselt ja vaimselt liiga nõrk ... 
EI. OLE!!!
Try me!

Neljapäev, 22. veebruar 2018

Vihkan maailmas kõike

Mul vist ei oleks nagu õigust tunda, et olen maailmast välja heidetud ja mulle pole siin kohta ja vihkan kõike vastutasuks?
Sest eile oli Kirjandusministeeriumi salvestus, mulle öeldi nii palju hästi, seal oli kolmel inimesel mu raamat kaasas ja soovisid eraisikuna pühendust ja autogrammi, raha on ka piisavalt korda kümme, õues on viimaks ometi päris  talv, mu senised lapsed teevad nii lahedaid asju  ja sain psühhiaatrilt ka uue lapse saamise loa ikkagi kätte.
Aga tunne on küll selline, et miks, mida, mida ma üldse, kellelegi pole mind vaja.

Sest noh. NOH.

Põhimõtteliselt on tore, et sain selle psühhiaatriga rääkimise kohe ära teha, sest nüüdseks olen juba väljakallavalt-kõikevihkavalt vihane.
Ma ei usalda su oma tervet mõistust nii palju, et julgeksin sulle kunstliku viljastamise teel last kõhtu panna proovida. Üritad jälle end ära tappa, olen mina süüdi. Saa teise arsti käest luba, siis mu oma vastutus on väiksem.
Sina, Triinu, ei ole adekvaatne otsustama. Ma tahan teise arsti arvamust, sest teda ma usaldan palju enam. Ikka väljastpoolt me hindame adekvaatsemalt kui sina seestpoolt. (Ja sõnadesse vormimata, ent siiski reaalne tähendus seal taga: mine otsi baaridest siis meest, kui oled ebastabiilne ja habras, me normaalset haigusriskivaba kunstlikku viljastamist sulle psühhiaatri otsuseta ei tee. Mine valeta ja pane elud ohtu, kui last tahad!)

Ma saan selle psühhiaatriga suht kenasti läbi.
Aga kui ei saaks, kui ta oleks mu arust nõme, päris ma ei oskaks tegelt rääkida sellist juttu, et kellelgi poleks paha sõna öelda. Saaksin oma loa lapsesaamiseks, mis ludiseb.
See ajab mind kah marru - et ma peaksin teesklema lollimat inimest, et lollakatele sobida, ning NENDE arvamus otsustab.
Normaalsete inimeste normaalsed arvamused loevad, mina olen ju mingi imelik.

JAH, OLEN! Mis see on HALB asi v?!?!
Tahaksitegi elada ühiskonnas, kus kõik oleksid ühesugused v? Jah, mul on nõrku kohti ja ma eksin kohati. Huvitav, kellel pole ja kas on olemas inimest, kes ei eksi?
Oi, inimesi, kes ei TUNNISTA, et nad on eksinud, on.
Aga neid, kes ei eksi?!

Maivõi. Jah, muidugi, vaatan asja günekoloogi seisukohalt, kes loeb mu toimikut ja on korraga: "Aga ... aga ... aga!" Ta ei julge, ta ei taha sellega tegeleda, apike ...
Mhmh, lükkaks vastutuse minema, mulle üldse ei mõtleks.

Ent vabandust, mina olen seal vahel! Kui kahtlustada, et ma olen liiga depressiivne laspesaamiseks, huvitav, kui depressiivseks teeks mu veel lapsesaamise ärakeelamine? Kas teine enesetapp vbla ei tuleks mõttesse?
Krt, ma lähen üleni ängistatuks selle pealegi, et mul on vaja psühhiaatri luba ju!!!!

Hästi adekvaatne on oma hirmude ja vastustusekartmise pärast lükata mind tanki. "Ma ju tegin kõik õigesti, küsisin teise arsti arvamust, kõik on ÕIGE."
Mis mina selle peale tunnen, ei huvita kedagi. Sain ju oma loa, kõik on ju heasti?
Mis ma tahan, et arst minu kohta otsuseid tehes minu peale ka mõtleks? Eriti enesekeskne ikka! Mina tema peale ja tema murede üle küll mõtlen, aga et tema minu peale rohkem kui "Aaaah, see ei ole ju normaalne!"?!?!

Maivõi.

Aga noh.
Olgu. Ma mängin teie reeglite järgi ja pärast näitan keskmist sõrme.
Ma ju suudan seda.

Kolmapäev, 21. veebruar 2018

VÄIKESED head asjad

Väikesed asjad, mis on toredad

* Ometi kord tuli mul munahüüve välja. Ei läinudki omletiks.
Võtmetoiming on MITTE valmistusaja osas kärsituks minna ja "ainult korraks" kuumust tõsta.
Taevas, kui hea!

* Ostsin kruusi. Aliexpressist.
Tegelt see on mu poja oma, minu Ace pole veel kohale tulnud, sest algselt ma ei tellinud Ace'i, vaid Sanji, aga Sanji kruusid olid otsa saanud. (Rääkisime müüjaga väga meeldivalt läbi, ma ei tahtnud raha tagasi, vaid Ace'i kruusi.)
Aga see Zoro oma on kuumuse peale värvi muutev kruus. Ja nüüd me joome vaheldumisi teed ja kohvi ning jälgime silmade põledes, kuidas Zoro taust muutub mustast rohelisemaks ning joogi jahtudes või otsa saades vaikselt tagasi.

* Suletekk.
Ikka veel imeline.

* Vahel on konkreetselt selline uni, et käin öösel kepsus ja magan kohe edasi. On isegi kaks korda ette tulnud, et käin HOMMIKUL kempsus, väljas valge ning puha, ja magan edasi.
Oli aegu, kui see ei olnud imeasi.
Aga nüüd on!!!

* Keila Legends classic diner'i kitsejuustu salat on raudselt mu viimase aasta salatisöömiskogemuste kohaselt parim salat üldse. Võimalik, et ka 5 aasta kogemuste järgi, aga mul ei ole enam meeles nii täpselt.
Veel varasemat ei arvesta, see oli liiga-liiga-liiga ammu, ma väga ei tunne enam seda naist, kes siis salatit sõi.

* Viimaks on talv!!!

* Ma käisin kelgutamas.

* Kõik tited ja koerad, keda tänaval näen, on "ooooooooooooo" reaktsiooni tekitavad.

* Rääkisin oma tütrele, et olen juurde võtnud, üks rinnahoidja on konkreetselt "liiga väike, seda ma ei kanna" nüüdseks.
Ta ütles "Jee! Nii lahe! Thicccccc woman!"
Rõõmustasin. Olin rahul, et ta nii hästi reageeris, ja suured rinnad on ikka ka omajagu meeldivad. Teistmoodi, ent mitte halvad.
Muud "olen suurem"-asja märkan vähe, aint mõned püksid on reiest kitsamad kui varem ja Kirjandusministeeriumi salvestuse pildid näitavad, et kleit on rohkem keha ümber.

* Ja üldse. No regrets!
#noragrets



Esmaspäev, 19. veebruar 2018

Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka

Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.

Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.

Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.

Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!

Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.

Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...

Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.

Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)

Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?

Reede, 16. veebruar 2018

Isu, imeline värk

Olen isu tagasi saanud!

Ei pea enam konkreetselt nälgas olema, et söömine naudingut pakuks.
Päris mitu korda tuli nagu tavaliselt hommikul amps suhu ajada, sest no hommikune eine ikka on vajalik, meenuta kehale, et toit on ka olemas - ja see amps oli NII HEA. Hommikusööki kohe võtma LÄKS!
Või tõstangi teise portsu putru veel, kuigi nälga enam üldse ei ole, sest MAITSEV on.
Olgu, ei tõsta. (Sest lusikaga jamamine on raske, parem käsi jne.) Valan, natuke tolle lusikaga tagant aidates. Nii pakse sööke üldiselt ei teegi, mida valada ei annaks.

Mõnevõrra tunnetan, et peen värk: ise ametlik sant, aga elab paremini kui mittesandina!
Tegelikult mängib nii vähe rolli, kui raske on mul käsitsi kirjutada või et tagumikku pühin vasaku käega, et millegi parema käega tõstmise või asetamise ajal pean kogu aeg mõtlema. Mõtlema teemal "Nii, sõrmed kokku, nüüd hoian neid nii, säilitades pinget ümber metallkäepideme ja lõdvestan samas käsivart ja ei pillagi midagi maha!"
Kuigi viltu võib minna ikka.
Sõnad ei ole mõtlemise juures tegelikult olulised, aga konkreetne asjale ja oma käele pööratud jätkuv tähelepanu küll. Ja ma saan sedasi elatud täitsa adekvaatselt. Saan söögid tehtud ja nõud pestud, treenitud ja kirjutatud, mängitud ja töötatud, masseeritud ja meigitud.
Aint verd ei võta. Isegi kujutluses mitte.
Küüsi ka ei laki.

Aga isu on nii tore! Aa, selline ta oligi!
Õige jah - oli meeles, et nauditav, aga et sedasi - ei.
Nt et ostan ära kõik juustrullid (neid oli kolm, Poeglapse lemmikud), mis seal Selveris sel hetkel müügil, panen hajameelselt natuke juustupudi tühjaksjäänud saiakorvist suhu, kui kaaluma suundun - ja pudemed on nii kuradi head, et ma ainult hädavaevu vean end maksmise järel järgmised 50 meetrit kevadrullideni, mida siis söömiseks ostan, välja.
Hirmsasti tahtnuks kohe pirukasse kaevuda.
Kuigi juusturullid olid ostetud pojale homsel korvpallivõistlusel kaasa võtmiseks.
Mälestus isu olemusest hajus kui hommikuudu: oli, oli vähem ja enne kui märkasingi, polnudki midagi alles.
Kusjuures - ei tea, kas see on kokkusattumus, aga mul on natuke vinnid taas ilmnenud seljale ja isegi näkku. Näkku tervelt kaks viimase pooleteise kuuga!
Võibolla seal on mingi side. Mingi värk sellega, et tahtmise-tunne tuleb tagasi, pärast seda, kui ta oli väga ära hirmutatud sellega, et ma KUNAGI midagi ei saanud, mida tahtsin. Või kui sain, oli pärast hind VÄGA räme.
Et keha vaikselt jälle julgeb tahta ja vinnid on lihtsalt selle kaasnähe, et tahan ..? Et vinnid ongi inimestel, kes tahavad ..?
Peaksin seda oletust tobedaks esoteerikaks, kui asi praktikas justkui ei toimiks. Aga justkui toimib. Justkui.

Muidu - käisin järjekordsel satsil "mina, kuulus kirjanik", seekord taas ajakirjandusega kohtumaies. Ajakirjanik oli veel üks inimene, kel mu raamat kaasas (olgugi selgelt raamatukogu oma).
Mis keegid loevad ka seda v? Päriselt v? PÄRISELT v?!
Eeee ... ühest küljest olen ma naeruväärselt tänulik ja rõõmus.
Teisest: oleks ma teadnud, et keegi seda loeb, äkki oleksin ikka natuke mõelnud lugeja peale muus võtmes samuti kui "mulle meeldib nii, lugejad võivad heaks kiita või mitte kiita, teen, nagu MINA tahan!"
Või siis ikka ei oleks =P
Kuid mingi nimetu, ebamäärane süütunne on. Et kui juba loetakse, äkki peaks ikka parem olema ..?

Jah, ma tean.
MA TEAN.

Vabanduseks võib tuua, et olen rämeväsinud. Eelmisest "kuulus kirjanik" õhtust pole ära taastunudki, vahepeal olid veel vastlad ja sõbrapäev ja ajasin kõikvõimalikke PärisAsju ja phmt tahaksin nüüd ainult voodis olla. Parem, kui magada ka saaks, ent kui ei suuda, on lihtsalt voodi ka hea.
Ei, kohe lähengi.

Isegi oletan, kust see "ma ei ole küllalt hea, kui maailma paigast ei liiguta"-tunne pärit on. Lapsepõlvest, ikka lapsepõlvest.
Päris ma ei ponnista nüüd, et MINU lastel niimoodi poleks. Et nad tunnetaksid, et on piisavalt head. Tütarlapse osas parandan vigu, seda "not good enough" olen tasse algklassides ikka väga sisse kasvatanud.
Ta on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII sitaks hea tegelt! MIDA ma tahtsin?!
Aga pojaga paistab hästi olevat.
Sain piisavalt vara uue minana jaole =)

 Aga see "not good enough" on minus endas samuti ikkagi, IKKAGI!
Isegi kui arvan väga, "miks".
Isegi kui tean, et olen kõike, mida tahan.
Ikkagi!!!
Ja kui olen väsinud või haige, on vaja eneses toimuvast väga teadlik olla, hoolega endale infot teadvustada ja uuesti ja uuesti ja uuesti, et seda tunnet peletada.

Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Rake

Kas mul on midagi uut öelda armastuse, armumise või isegi inimestevaheliste muude suhete kohta?
Nagu ei oleks.
Samas - kordamine olla tarkuse ema.
Ja no ma päris samamoodi ikka ei tunne (ega mõtle) neist asjust kui viie aasta eest.
Väike erinevus on, ent on erinevus!
Mitte et ma isegi suudaks näppu peale panna ja öelda, see erinevus on, näed, siin ...

Võibolla võiks esmalt ära seletada termini, mille kohta mult korduvalt küsitud on.
Mina muidugi ei saanud üldse aru, mis värk, kas siis pole teksti lugedes selgelt aru saada - aga noh. Mis seal ikka. Kes ei ole "Lihtsaid valikuid" lugenud (ei, ma ei eelda, et kõik oleksid või et need, kes on, nagunii ei saanud aru, päris paljud ikka vist said) võivad nüüd pooleli jätta.
Aga ei pea. Ei mingeid sisulisi spoilereid. Ainult seletus termini kohta, mis loost korduvalt läbi jookseb.

Mult on küsitud ja jälle küsitud ja veel kord küsitud, mis on rake.
Ja mina olen natu segaduses, sest kas pole siis ilmne?
Rake, sõbrad, on põhimõtteliselt absoluutne vastastikkune usaldus. Tunne, et teine kaitseb su seljatagust ükskõik mille vastu ja absoluutne valmidus ise tema jaoks sama teha.
Rake võib sisaldada seksi, kuid ei pea. Rake võib sisaldada veresidet, kuid ei pea.
Ma termini tuletasin soomekeelsest sõnas "rakkaus". Aga armastus tegelikult on teine asi minu arust ja ma ka ei tahtnud taaka "peab sisaldama seksi või vähemalt veresidet". Ei pea ju!
Mis krdi värk on seksi ja veresidemetega, arumaitaipa.
Miks need tähtsad on?!
Miks ma ei või saada täieliku usalduse tunnet inimesega, kellega mul kumbagi pole, ja isegi kui saan, miks see normaalsuseks pole hinnatud?

Mis värk on?!
Mitte et seks väga meeldiv ei oleks sageli või kui toreda inimesega on veresidemed, sa neist tulenevalt puutud temaga palju kokku ja mõlemil on hea, poleks tegu hea suhtega.
Kuid need aspektid pole ju suhte juures põhilised?! Põhiline on, et teil on koos hea olla!!!
Noh, ma siis ühiskonnas, mis on minu kontrolli all üleni, parandasin vea ...
... ja inimesed küsivad mult, mis värk, ja mul on nägu mõlema pihu peidus. Ei mõista, kuidas minu jaoks nii selge saab neile mõistatus olla.

Kas polegi siis ilmne nähe? Kas seks ja veresidemed tõesti on normaalsete inimeste jaoks jube tähtsad? Miks mina ei saa aru inimeste jaoks nii ilmsest? Kuidas need peegelneuronid töötavad ikka, et inimesed mõtlevad ühtmoodi tegelikult täiesti ebaloogiliselt?!
Sealjuures ei ole autistidel TEGELIKULT empaatiaga üldse probleeme. Kaldume olema üliempaatilised. Aga automaatne "ta mõtleb-teeb-tajub ka samamoodi, nii et minu meetod ongi järelikult ÕIGE, mulle näib ÕIGESTI" on meil väärastunud, mitteautomaatne ja noh - päris ma ei ole väga katki läinud, üritades teiste jaoks ÕIGESTI olla.
Ei tulnud välja.
Nüüd ma enam ei usu, et õigesti on olemas.

Ent armastust küll ei defineerita (sest seda ei defineeritagi), aga adudakse kuidagi väga veidralt enamiku inimeste poolt.
Mina mitte aru saama.
Mossitus.
Aga noh, selleks ma rake lõingi, et mu arust oli ja on seda vaja.
On vaja mingit sõna asja kohta, mis toimib, on olemas, kuid mida ühiskondlikult ei tunnustata.
Võiks olla sõna "sõprus", kui see käiks ainult selliste suhete kohta, nagu neljal musketäril - aga seda kasutatakse sama suvaliselt kui "armastust". On üks, kes kirjutas mu kohta "sest Triinu on mu sõber" ja ma olin täiesti tummaks löödud, sest ma ei salli teda. (Teeb kõike, mis mind enesetapmiseni viis, haliseb aina, aga midagi ei muuda ka, kuigi osutasin talle korduvalt, et nii ei ole tervislik.)
Sõber?
SÕBER?!
Nojah ...
Märka mind, märka, mida ma ütlen, märka mind, ma olen olemas ... või sa lakkad minu jaoks inimene olemast. Sorry, not sorry.
Ja tema arust oleme me sõbrad?

Mul läks RÄMEDALT tükk aega, et taibata - mitte mina pole eriti läbipaistev ühik, vaid mind ei nähta nii, nagu mina teisi näen, sest inimesed on enamasti pimedad või vähemalt väga lühinägelikud.
Sellepärast sai (ja saab?) mind ka isekaks arvata - kui eemalt ei näe, üldpilti ei taba üldse, siis mõni detail saab tõesti sellise mulje jätta.

Inimesed on ikka hämmastavad. Üldse mitte nagu mina mõnes asjas!

Laupäev, 10. veebruar 2018

Põiklatt

Tulin välja uue kujundiga teemal "miks minu jaoks on suhtumised inimesse absoluutsed".
Endale tundub, et viimaks sai õige kujund.
Ühtlasi - nii krdi lihtne ju! Miks ma varem sedasi ei võrrelnud?!

Minu suhtumised inimestesse on kirjeldatavad hästi selge analoogia abil.
On latt, mille mahaajamist, mille alt läbijooksmist (või roomamist) ma ei andesta, sest kui latti pole ületatud, siis pole. Oledki selline inimene? Nojah, ole, aga mitte minu elus.
Ei kahetsust, ei kurbust, ei midagi. Inimese absoluutne mahalahutamine oma maailmast. Ainus viis, kuidas mahalahutatud isik mind veel negatiivselt üllatada saab, on keeldumine kaduda.
Aga noh, Anomaalika järel ma ei ole enam üllatunud ka selle peale.
Inimesed on lollakad, mis teha.

Mis on aga teisi minu juures segadusse viinud ja lasknud neil järgemööda mu latti maha ajada, on nende tunne, et mul polegi latti. Et kui olen inimese enda omaks võtnud, siis võibki ta kõike teha, kannatan välja.
Sest mu latt on väga madalal. Mu armupartner võib teistega seksida. Teistega hell olla ja mõtteid jagada. Nendega rohkem aega veeta kui minuga. Kuni ta minuga ka ikka mõnikord, on kõik hästi: ega ta pole mu omand - või vastupidi.
Sõber võib minuga mitte nõus olla, mind taga rääkida, minu vaimsetes võimetes kahelda, mulle halvasti öelda ja veel öelda ja veel öelda. Ta on mu sõber, muidugi võib ta minuga vaba olla ja oma arvamust avaldada!

Ja siis nad ei saagi aru, et kui mulle klamüüdia anda, on mul "su põgusad lõbud on sulle tähtsamad kui minu elu?! Praegu, aidsiajastul, magad teistega ilma kondoomita?! Ela hästi, aga mitte minu elus."
Latt on maas. Kogu moos.
Või et mult ei saa armunud sõber paluda "ühte seksi, pärast võid mind ära tappa. Või kasvõi akti ajal!" ja anda kena pornograafilist kirjeldust, kuidas see just käima peaks.
Mul on seepeale "Ma ei vääri nii sitta kohtlemist kellegi poolt. Enam sinuga ei suhtle, jäkk!"
Rääkimata sellest, et kui olin end tapnud, sest mul oli tunne, et keegi maailmas ei hooli minust, ma ei ole kellelegi tähtis, tulid inimesed: "Sa oled nii loll ja isekas! Üldse teistest ei hooli!" ja solvusid, kui teravalt vastasin.
Minu vaatekoht: "Aa, olgu, enne, kui end tapsin, sa ei suutnud mulle väljendada, et ma sulle midagi tähendan. Ja nüüd olen MINA isekas, kuna ma ei arvestanud, et sa haiget saad?! Mine ka persse!"
Või kui ütlen midagi oma häirituse kohta teatud asjade peale ikka ja jälle, väga korduvalt - ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi nii palju ei kviteerita, et jutu sisse poetada "Aga mul on väga vaja endal nii teha!!!"
Mul tuleb selge tunne, et selle inimese jaoks ei ole mind tegelikult olemas. Ta ei näe mind, ainult mingit isikut oma peas, kel päris minuga erilist sidet pole.

Mu latt on nii madalal, et selle alt läbiminemiseks peab ikka pingutama, kui vähegi empaatiline ja hooliv inimene olla.
Mina ei saama aru, kuidas mitu korda välja öeldut ignoreerida, teistest lugudest rääkimata. Minu ettekujutus inimene olemisest ei hõlma mõningaid asju.
Näiteks neid.

Erijuhtum on veel armusuhted, millesse nii palju ennast investeerisin, et lihtsalt ei suutnud uskuda, et teine pool teeb midagi täiesti ajuvabalt julma.
Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mõtlesin igasugu seletusi välja, kuidas ta kogemata, tema mõttes see võis ju paista nii, tal oli ka ju valus ...
aga tegelikult olid asjad ju lihtsad.
Ta ajas mu väga madalal olnud lati maha.
Ma ei uskunud, et nii saab, nii sai, mismoodi?!
Aga sai.

Mu üldine lootusepuudus maailma suhtes on kitsendatav lootuse puudusse inimeste suhtes ju. "Nojah, mida ma siis ootasin?"
Ja ei oodanudki midagi erilist. Et keegi võiks mu vastu kena olla? Et tehtaks midagi minu heaks ja jaoks? Et keegi lausa mõtleks mu peale rohkem kui "see naine sinises kleidis"?
Muidugi juhtub nii kohati. Inimesed on täiesti ootamatult ilusad ja head, saadavad mulle sünnipäevakingitusi, arvestavad arvestusi päeva enne teisi õpilasi, ilma arvestuse ametliku tegemisega kaasneva pingeta, kannavad raha üle, nomineerivad auhinnale ...
Siis ma olen vaimustunud ja hingetu ja õnnest tumm.

Aga üldiselt ootan inimestelt väga vähe.
Ja ikka, IKKA õnnestub neil mind hämmastada sellega, KUI kehvasti võib mind kohelda, KUI hoolimatu olla, KUI juhm ja enesega rahulolev sinna juurde.

Ja mu latt on maas ning mina meeleheites. Niigi ju ei oota eriti midagi ja IKKA õnnestub inimestel mind halvastitegemisega hämmastada!

Ma ei oska enam vähem loota.
Kui vähe saaks inimestelt tahta, et neis mitte pettuda?! Et ära ÜLDSE midagi looda, ka baasilist inimlikkust mitte? Rõõmusta, kui kolm korda jalaga saad, nägu on verine ning hingamine katkendlik, sest luud jäid vist terveks? Niigi hästi ju!
Ja siis mul peaks olema tahtmine selles maailmas elada ikkagi, kus ma midagi head ei looda kelleltki?

Ikkagi loodan.
Vähe, aga visalt.
Nüüd mõtlen, et kui mu lati alt läbi minnakse, pole viga minus, et mul üldse on mingi latt.
Viga on neis, kes tegutsesid allpool seda taset, mida baasinimlikuks arvan.
Probleem pole minus ega minul. Probleem on neis.

Elagu kuskil omaette, aga oma maailma, oma ellu ma sihukesi ei taha. Nad läksid minu lati alt läbi - pole minu silmis enam inimesed.
Kui see on nende jaoks probleem, on see igatahes NENDE probleem.
Mitte minu oma.

Reede, 9. veebruar 2018

Puhas edevuspost vol III

Sest ma väsisin eile niiiii ära ja mingi tulem vähemalt võrgupäeviku jaoks peab ju olema sel, et sedasi vaeva nägin.
(See oli õigustus postituse tegemisele.)

Luban endal edvistada. (agressiivsel toonil) Olen jah edev, mis siis?! Kas see on halb v?!

Elik siuksel üritusel käisin nagu Postimees kirjutab ja näitab.

Mõned mitte ajalehe-pildid ka:

Siin me oleme Janekiga, kes mulle rahva ees rääkimisel abiks
 oli ning ise ka natuke kõneles 

Siin me siis räägime
Ise olen ka imestunud, et
keegi teine peale minu arvab samuti,
et hea raamat sai
... aga muidugi sai ja te ei teagi, mis teid lõi!
Siin ma loen ette 

 Pildid tegi Meeli Küttim

Mõned kirjutised veel:
Kirjakoi
Kirjanduslik päevaraamat
Hyperebaaktiivne

Ise kirjutasin taas mõned pühendused (mul on niiiiiiiiiiii raske käsitsi kirjutada!) ja nautisin end täiega.




Rohkem pole praegu midagi öelda. Väsinud.
Lähen magama tagasi. 

Kolmapäev, 7. veebruar 2018

Ma arvan, kleit ja kunstripsmed on kindla peale minek homme

Kuidas saab nii palju asju olla teha inimesel, kes ei käi tööl ja kel pole ka väikesi lapsi?!
Kogu kuradi aeg on mitte ainult et tegemist, aga "no magan aja säästmiseks kaks tundi vähem - kui hull see ikka olla saab, kui pea ka tõenäoliselt valutama ei hakka?"

Homme on mul miski üritus teemal "mina, kirjanik ja romaanivõistluse teise koha omanik".
Täna käis üks Liviko juhtidest minuga ettevalmistavalt juttu ajamas sel teemal. (Ta homme vestleb minuga avalikkuse ees ning seda oleks tema sõnade järgi veider teha, kui me enne kunagi kohtunud poleks.)
Tõi krevetivõileibu ja kooki.
Hindan väga inimesi, kes sööki toovad.
Hakkasin tast kohe hästi mõtlema.

Aga pakivedu vedas vähemalt mu kingitused lastele sõbrapäevaks (mis, mulle meeldib kingitusi teha, noh!) kohale ja varsti on mul lateksrelvastatud järelpõlv.
Aa, mõni ei tea, mis on lateksrelvad? Kui aus olla, ega tehnilisi üksasju ma ka ei tea. Phmt väljanägemiselt esmapilgul päris-löögirelvad (kuigi kas pann ja pudel on relvad? No mina ostsin relvad, viskekirve ning wakizashi), aga kerged, pehmed ja löömisel haiget ei tee - kui, siis väga vähe.
Mhmh, olengi see ema, kes varustab oma lapsi relvadega.

Kui keegi haiget ei saa, miks peaks üksteise relvadega nüpeldamine paha olema?!
Mäng ju, pealegi aktiivne füüsiline tegevus samuti. Füüsiline aktiivsus aga on igati kiiduväärt!
Ei, see on paha, tee trenni sel moel, mis sulle midagi emotsionaalselt ei paku!
PFFFFFF!!!!

Mul on üks vana armastus, mille unustanud olin.
When I'm good, I'm very good. But when I'm bad, I'm better.
Või kelle.
Mae West. 
Nii tark ja vaimukas juba ammu!
(Jah, notsu, see aeg on ka mõne jaoks "ammu" =D.)
Lahedaid naisi on ALATI olnud, lihtsalt nad - unustatakse.
Oleks siis nii, et mina ei unustaks! Nõup, täiesti meelest oli läinud, et selline oli ja kui LAHE ta oli.

Mul on ajaloo osas ikka veendumus, et naiste elu on läbi aegade palju parem olnud, kui kuskil kirjapanduna näha. Sest kui oli kogu aeg halb ja nad seda talusid vastu hakkamata, ennast ära tapmata, elu lihtsalt on selline - oleks kõik naised ajaloos ju mingid mömmid pidanud olema.
Sellest oletusest tuleneks iseenesest, et mehed ongi rohkem inimesed, paremad inimesed - ja mina seda lihtviisiliselt ei usu.
Mina ei ole mömm ja olen naine, isegi väga väga. Järelikult on lihtsalt ajalugu kiivas inimeste kirjutatud - ja seda usun üleni.
Kirjutamine pole objektiivne.
Kunagi. Isegi kui proovida sedasi teha - ei saa.
Nii lihtsalt on.
Kirjapandud ajalugu ja tegelikult olnu on väga erinevad asjad.

Mae West ütles: "I freely chose the kind of life I led because I was convinced that a woman has as much right as a man to live the way she does if she does no actual harm to society."

Vaata ette, mida sa tahad, sest võidki selle saada?
Jaa, aga ... jaa, kõik on õige, aga - teate.
Ma tahangi neid asju.
Nagu Mae Westki.
Lapsena fännasin teda täiega. 
Elu iseenda nimel, ebakonventsionaalset, üle kõigi piiride.
See ongi see, mida ma tahan.
Et säärane elu tuleb iseenesest kaasa mu teiste tahtmiste täitmisega, on ju eriti tore!

Esmaspäev, 5. veebruar 2018

Hägused mõtted

Tänu eelmises postis kiidetud mineraalveele julgesin käia Lõunalinnas - Tartus - ilma et mul seal väga mingeid asju ajada oleks olnud.
Lihtsalt Tütarlapse vanaema ja tädi väisatud ja külastatud ühte sõpra, kes lõpetas õenduskooli üleeile.

Käisin nii kauges linnas lihtsalt KÜLAS: maivõi, elu on ikka imeline ja vabadusi täis!
Sain inimeste kohta asju teada. (Ada on VEEL ILUSAMAKS läinud, Tütarlapse sümfooniaorkestril on nägus noor mees dirigendiks, kes mäletab isegi nimetatud Tütarlapse välimust, nime ja soovis talle mõned nädalad pärast sünnipäeva õnnegi, ja Werneri napoleonikook on isegi parem kui NÕHK.)

Kuigi ma väsisin ikka rängalt ära. Pearinglus 2 päeva jutti ja parema käe koordinatsioon nii olematu, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Phmt tagasi "annan endale küüntega näkku, kui üritan parema käega kappi avada"-tasemel.
Jah, nii kehv mu parema käe liikumise automaatkontroll ongi. Kui ei valva, mida teeb, teeb ei-tea-mida. Ja kui väsinuna valvangi, mida teeb, teeb ikka ei-tea-mida.

Nii on.

Pealegi läks mul uni kell fakken neli ära - nagu hommikul kell neli - ja kui ma siis omast arust hiirvaikselt hakkasin poja toas (sest seal on meil mänguarvuti) civilit mängima, ärkas too poeg üles ja oli hommikul minu peale maruvihane, sest ta oleks magada saanud nende 50 minuti jooksul, kui ta nüüd keerles, pöörles ja uuesti uinuda ei suutnud.

Aga sammuskine sõber K õppis temaga õhtul ära Eesti järvede asetuse kontuurkaardil ja ma olen täiesti kummuli, kui lahe see on - jõgede eest on tal kaks sees, aga vähemalt järvi teab.
Mitte et mina teaksin, kus asub näiteks Vagula järv.
Te teate v?
Ma ei teadnud, et selline järv olemaski on.
Igatahes on tal loodetavasti selle võrra koolis toredam. See oli mulle kodusõppimise põhiline motivaator - et koolis vähe toredam oleks. Et ma midagi TEADA oleksin saanud?! Haa. Haa. Haa.
Teadmisi ma kogusin omaette ja kooliga mitteseotult.

Mõnes mõttes tundub absurdselt ülespuhutud mõte, et mina, eriline. (Hoolimata "tunnista, mis sa oled, ja kasuta seda ära!"-st.)
Sest no - ma olen enda jaoks tavaline. Kogu aeg elan endaga koos, üsna harjunud juba.
On raske aduda, et (paljud) teised toimivad ja tunnevad hoopis teistmoodi, teiste mudelite järgi. Ma olen ju tavaline, nii et kõik on nagu mina, aint saavad natuke paremini hakkama? (Miks ma olin nii häiritud Ebapärlikarbi phmt samast mõtteavaldusest: olin kaua aega samamoodi arvanud ja siis aegamisi ja suurte paukudega kordamööda taibanud, et ei. 
Ma tajungi teistmoodi asju.
Tema "pfff, sa oled nagu kõik, aint hädisem!" oli/on eksiarvamus, mille juba enda jaoks kummutanud olin - ja nüüd tuli jälle keegi sama jutuga, tere-tore, mis ma peaks jälle kaaluma hakkama, et see võibolla on tõsi? JÄLLE?! Kui ma pika mõttetöö tulemusena olen endale klaariks teinud, et ei?!
No ei.)

Aga näiteks, et teiste puhul ei OLEGI haridus mahavisatud aeg ja energia, et nad TÕESTI õpivad koolides asju ära, on mulle ikka suur üllatus ja silmaavaja olnud.
Või et ongi olemas inimesed, kes naudivad teiste inimestega koos olemist.
Ka siis, kui tegu pole nendekummardamisüritusega, kus nad on tähelepanu keskpunktis tolle tähelepanu pärast võitlemata.
Ka siis, kui tegu pole väikese seltskonnaga.
Mina olen rahvahulgaga suhtlemiseks valmis, kui saan sellega teistele rõõmu teha või mingeid teiste vajadusi täita (mis on minu kiiks ja teeb minu õnnelikumaks), aga et MINULE meeldiks inimkarjaga koos olla?! Mulle endale, lihtsalt niisama, meeldikski?! Mäh?!

Aga selliseid inimesi päriselt ka on!!!!
Nii veider.

Reede, 2. veebruar 2018

Kiidulaul mineraalveele

Käisin oma poja klassis kirjanduse tundi andmas.
Noh, mina kui "kuulus kirjanik", eks ole.
Päris tore oli. Poeglaps õpib üpris lahedas klassis, ma ei pea end kehvaks vanemaks pidama, et tavakool, mitte waldorf (üks sõna, miks ma meie majast 150 meetri kaugusel asuvat waldorf-kooli isegi ei kaalunud: raha).
Ja kui välja arvata üks poiss, kes arvas, et olin nagu purjus - kammaan, ma olengi selline! - teistele minu poja hilisema tagasiside põhjal ka meeldis, vinge tund olnud.
Jai, tubli mina.

Ma nüüd võin selliseid asju teha, sest mineraalvesi.
Eile saatsin toimetatud romaanikäsikirja kirjastajale. Selle õigeks ajaks valmis saamine oli suht pingeline. Siis mängisin poole neljani öösel arvutis, täna oli see kooliavantüür ning tegin röstitud soolamandleid, kanahautist ja keetsin põssakeeli.
Ja mu pea ei valuta.

Nagu ...
korraga on mu ees valla täiesti unustatud maailm.
Piirangud, mille keha seab, on äkisti nii palju laiemad! Ma võin ... sitaks asju võin!

Aga kohv ja mineraalvesi ja migreenid on omavahel päris kurjas ning kurvas seoses.

Sest lühiajaliselt kohv aitab peavalude vastu.
Nooruses kasutasin kohvi valu äravõtjana. Hiljem tõdesin, et ainult kohvist enam ei piisa, ent see tugevdas valuvaigisti mõju oma kaks korda. Siiamaani tugevdab, kuigi vahest mitte nii palju.
Vähegi hoolikamad ja pikaajalisemad lugejad on kursis, kui väga ma kohvisse kiindunud olin ja kui kohvi ei olnud, olid mul nii jäledad migreenid, et lase aga olla. Imestasin, miks krt peaks keegi kunagi kohvist võõrutust tahtma?
Kohv on ju maitsev, midagi eriti kurja ei tee ning kohvi puudumine samas KOHUTAV.
Mis mitu ja mitu päeva peavalu pole piisav hirmutus mõnele või? Aa, neil pea ei valuta ... ent ikkagi - MILLEKS kohvita, kui võib ka kohviga?!

Olgu, kohvi juues ma muidugi ka peavaludest ei vabanenud, aga enamasti pea ei valutanud ja see oli ju võit? Iga päev, kui ei valutanud, on ju võit?
Aga ...
ka mina ise märkasin, kuidas olgu: organiseerisin endale migreenivastased tabletid. Algul aitasid need imeliselt.
Siis natuke halvemini, topeltannust tuli tihemini võtta.
Ja siis juba ainult sama palju, kui ibuprofeengi! Noh, et vahel aitas täiesti, vahel ainult leevendas ja isegi kui korraks võttis ära, oli valu järgmisel päeval tagasi.

Läksin arsti juurde ja lasksin endale kirjutada ravimid, kus senise topeltannuse doos oli kohe sees.

Aitas küll, aga selgelt oli suund "migreen lööb vastu!"-le.

Aga noh, see lakkamatu janu ja mineraalvee proovimine sellest vabanemiseks ja - ja nüüd ma korraga mõistan, et muidugi. Kohv lühiajaliselt aitas, aitab ikka veel - ent pikaajaliselt ta ju viib mineraalaineid kehast välja!
Elik aitas lühiajaliselt, pikaajaliselt aga tegi migreenid hullemaks.
Nüüd joon mineraalaineid juurde (ei, magneesiumitablettide võtmine ei aidanud: neid võtsin juba kahe aasta eest üsna püsivalt, sest lihased ja närvisüsteem on tähtsad teoreetiliselt ja krambid on nõmedad praktiliselt, noh) ja ausalt öelda - kurb tunnistada, ent mu vaimustus kohvi suhtes on lahtunud. Mul ei ole midagi kohvi VASTU, aga lakkamatut isu ... mkmm.

Tagatipuks on juhtunud sama ka sigarettidega. Et pole vastik, aga ei tiri ka vastupandumatult enda poole vahel. Nojah, kui nii võtta, siis nikotiin ahendab veresooni, aga migreen on aju veresoonte laienemisest ...
Ma vist - lapsesaamise reaaluse ligi nihkuva plaani tõttu ka - jätan suitsetamise maha.

Keha on - tark. Nii krdi tark!
Aga väga pikaajalisi värke ta lihtsalt arvesse ei võta.