Neljapäev, 30. juuli 2015

Uus elu

Uus mittemeeldimine - ei meeldi jätta kuus kirjutatud võrgupäevikupostituste hulgaks PAARISarvu.

Ikka veel on tendents näha seda, mida arvan tõese olevat. Näiteks käisin eile jooksmas (jooksen juba nii, nagu oleksin keegi sportlik, pool tundi järjest) ning jooksin mööda ühest juuksur-kosmeetiku kabinetist. Sinna ette oli pandud infotahvel nagu vahel kohvikute ette, täiskirjutatud, ning kui sinnapoole jooksin ja täpselt ei näinud, lugesin midagi parfüümi ja ampullide kohta.


Umbes sihuke tahvel nagu vasakpoolne

"Oo," mõtlesin joostes. "Parfüümiampullid. Naha all ilmselt. Njah, olen peaaegu aasta elanud väljaspool ringi, kus kosmeetikal on vähemalt mingi tähendus. Kunagi oli aeg, kus pea kõigil mu kursaõdedel olid ripsmepikendused, kuigi enamik nägi nendega välja, nagu oleks neil silmade peal kaks musta päevakoera. Ilmselt on parfüümiampullid mingi järgmine moeröögatus. Et kogu aeg eritab natuke lõhna mitu kuud järjest kuskil."
Jõudsin jooksuga lähemale. Tahvlil oli kirjas

PARIMATELE AINULT
PARIM!

ja edasi väiksemate tähtetega hinnakiri.

Mitte midagi parfüümist ega ampullidest.

Veel parem oli paar tundi hiljem. Läksin mööda kuulutustetahvlist. Seal oli kirjas:
"Muttitest kõrini?
Appi tuleb mutipüüdja!"
Ainult et mina lugesin: "Appi! Tuleb mutipüüdja!"
Selle üle ma naersin pärast veel. Ja veel. Ja veel. Sest noh, mutid kui armsad loomakesed, Pöial-Liisi ja kadakpõõsa juure all eluruum tal sügaval, ning nii naljakas.
Aga see tentents on murettekitav, tegelikult. Millal see möödub, millal ma saan end usaldama hakata? Milllal?!
Kas üldse?

Elu lahterdamine muusikapaladega. Mingil ajal oli see:



Ta oli nt 17 aastat. Meeldib ikka, ilus ikka, kuulan ikka - aga nüüd on selle asemel see:



Sarnane, aga erinev. On mu elu teemalugu juba mitu aastat. Näiteks kaks.

Ma olen ikka katki, ikka ei taha õieti midagi, ei taha ikka kedagi, aga mingil moel läheb elu edasi ja on nüüd uus.
Uus elu. See ei ole halb asi. On nii teistmoodi, on nii - uus.
Mingil moel ma sain selle vana valmis. Läksin nii kaugele sel rajal, kui pääsesin ja kui enam edasi ei pääsenud, lõpetasin. Kõik, otsas, enam ei ole. Nüüd on uus.
Ja nii ongi.

Kolmapäev, 29. juuli 2015

Söö, kui antakse!

Ma selgesti ei ole sotsiopaat ja ei kirjuta sotsiopaatidele, vaid neile, kelle meelest "Maha äng!" on kuidagi vajalik loosung. Et jaa, on olemas ka need inimesed, kellel on kogu aeg hea ja kes peavad, kui juba õppimiseks läheb, endale teadvustama, et teised inimesed on ka inimesed ning nende jaoks võib kõigil tehtavatel tegudel olla teine tähendus kui sinu enda jaoks.
Neist ja nendele ma ei räägi, räägin meile teistele.

Ikkagi käin mööda sama ringi ja mulle tuleb taas kord üllatusena, et ei, ennast õnnelikuna hoides saab maailma õnnelikumaks kohaks.
Täna rääkisin emakodus sellest, kuidas tegelt võib teistelt raha vastu võtta ja selle üle rõõmustada. Et inimesed on karjaloomad ja neid, kes armastavad ja sulle annavad, saabki rõõmsamaks, ise rõõmsam olles - ja kui teised seal emakodus sellega kohe lokkavalt nõus ei olnud, mõtlesingi juba, et eieiei, tegelikult on enda halvasti tundmine teiste pärast vajalik. Lähedane sugulane, kes peab mind üleval, ei olnud täiesti nõus! Tegelikult ma peaksin end tundma halvasti kõigi ees, kes mulle raha annavad! Enda halvasti tundmine, kusjuures ma samas ei pane hinnasilti juurde kõigele, mida mitterahaliselt teen, on ikkagi vajalik!

Aga tegelt-tegelt-tegelt ju ei ole.

Esiteks saab maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum, päris otseselt, ehk seda, kas keegi teine kaotas sulle andmisest rohkem, kui sina said, sa ei saa nii hästi kontrollida kui iseenda reaktsiooni. Ole õnnelik selle üle, mis said! Muuda maailma õnnelikumaks, olles ise õnnelikum!
Teiseks võtad sa ju ka teiste andmisrõõmu vähemaks, kui sa oled nende pärast kurb ja süütundeline, selle asemel, et olla rõõmus või rahulik. Või mõlemat. Sest siis on teistel ju ka halb, et sa ei ole rõõmus, vaid kurb. Andmisrõõm on rõõm küll, aga kui sellele ei järgne teisepoolset saamisrõõmu, vaid süütunne, on palju nõmedam.
Kolmandaks - eat the fucking donuts!

Kolmas punkt on esimene ja teine koos, aga kompaktsem.

On igasuguseid salakarisid, kuhu otsa saab end veristada ja viia üldist õnne midagi tegemata alla, lihtsalt ise õnnetum olles. Te ju teate seda lugu targast, kes jättis valitsejale surres kirjad, mida avada, kui tal on kõik hästi ja kui tal on kõik halvasti? "Ka see möödub" oli mõlemas kirjas.
Huvitav on see, et head tunnet saan ma endal küll alla võtta teades, et see pole igavene, kohe ei tasugi end hästi tunda, teades, et suvi möödub, roosid õitsevad ära, mulle võib küll meeldida õues kohvi juua, aga talvel külmaga meeldiks oluliselt vähem, ja talv tuleb kord niikuinii.
Aga seda, et halb möödub, seda pean endale ise meelde tuletama ja meeles hoidma, see ei ole üldse nii iseenestmõistetav. Nagu oleks mu vaikeseisund halb ja siis sinna sisse tuleb vahel rõõmu ja helgust ja roosilõhna, aga sellele ei tasu loota. Isegi praegu, isegi depressiooniravimite täiega töötades, on mul selline suhtumine. Mõistusega tõrjun seda, ent kui ei taipa asja mõistusega võtta, on automaatne halvaeeldamine platsis.

Kurat, ma olen ikka nii katki.
Aga see on hea lugu ja hästi esitatud:


Pühapäev, 26. juuli 2015

Kes päästab maailma kui mitte sina?

See on päris huvitav, kuidas lusikad võivad otsa saada ilma, et seda isegi märkaks.
Või noh - tervetel see ongi ilmselt nii, ei märka ja ei märka ning lõpuks võib asi väga koledaks minna selle toel, et ma natuke ju viitsin veel? Eriti kui end kokku võtan? Milline inimene ma tahan olla, kas see, kes teeb asju ära ja päästab maailma, või see, kes kerib end arvuti taha ja sööb šokolaadi interneti juurde?

Mina tahtsin küll maailma päästa. Tegelikult tahaks ikka veel, aga maailm, paraku, tahab kõigilt alati rohkem, ja olen õppinud üsna karmide elamuste kaudu, kuidas ma tõesti ei ole asendamatu.
Eile olin täiega imestunud, kuidas suutsin niiiiii palju teha päeva jooksul ja üldse ei surnud selle kätte ja ohoi, niiiiiiiiiiiiiiii palju!
Kui ma täna ei oleks nii kuramuse väsinud juba hommikul, kui mul ei oleks suutlikkus magada kadunud öösel poole kolme paiku ja ma poleks viimaks sellele unepuudusele alistunud ja seitsmeni üleval olnud, teinud ja söönud munavõid enne uuesti magajäämist, et uni üldse tuleks, võib-olla mõtleksin, et mu tegelik võime asju teha ongi lähemal sellele eilsele paljule ning mind hoidis seni tagasi ainult laiskus.
Võiks ikka teha rohkem!

Nojah, aga olen väga surnud täna ja siis sellist tunnet ei saa tulla. Koorisin kolm muna, sest munavõi oli hea, ja keetsin neid nagunii viis, sest jee ma üldse viistiks alla kolme muna keeta, ning see munakoorimine võttis mu täiega läbi. Nii veedangi oma pühapäevahommikut - joon kohvi ja puhkan munakoorimisele kulunud pingutusest. Kolm kooritud muna ootavad laual taldrikul, sest neid kahvliga peenestada ning soola ja võiga segada tundub õudselt pingutav, selleks tuleb eraldi jõudu koguda.

Mul tuli mõte, ühe sõbra kunagi öeldu toel. (Võib-olla ta ütleski kõike seda ja mõte pole üldse minu oma, ei mäleta ju.) Et kõigist võimalikest maailmadest saangi tunda ainult seda, kus ma elus olen, sest neid maailmu, kus surin, ma ju ei tunneks. Et see praegune on üks neist maailmadest.
Ja samas võib täiesti ollagi, et see maailm ongi ainus, sest kõiksus keerab ennast sellesse jätkuvusse, mis on talle tululikem - nii palju kordi on maailmal olnud hukkumisoht, nii ebatõenäoline oli elu teke, kui palju saab ühel planeedil vedada?! Aga kui ta keerab end selle järgi, mis on talle tululikem, on kõik loogilisem. Siis pidigi vedama.
Ebavedamise juhud on kuskil paralleelreaalsustes, võib-olla olematusse kadunud, võib-olla olemas, aga meile igatahes kättesaamatud. Ja ma ei saa näha maailmu, kus surin.

Tegelikult olin omadega läbi juba kahe muna koorimise järel, aga koorisin ka kolmanda, sest siis on see tehtud, kõik munad kooritud, ning ei oota tegemist. Mingi metafoorne võrdlus mu elule üldiselt? Kisub ikka pingutama oma jaksamise piirialadel, sest muidu tuleb pingutada hiljem ja pingutamise ootus on hullem kui reaalne pingutamine?

Täna lõppeb folk ja pereliikmed tulevad pealinna tagasi. Muidugi ma koristan nende saabumiseks.
Lihtsalt - mitte praegu.

Laupäev, 25. juuli 2015

Väga natuke põdemist

Lugesin natuke oma vanu rongijärgseid postitusi. Mittesüsteemselt, lihtsalt mõned tulid viimaste päevade vaatamisi analüüsides ette, ja siis lugesin mõned veel.
See on vist hea uudis, et tajun valestiolemisi ja neid kohti, kus järeldatakse tomateid kapsastest ehk täiesti suvalisi asju suvalistest asjadest, ning vahel on põhjuse ja tulemuse vahel hoopis tükk tühja maad, mille sees ma ilmselt mõtlesin midagi, aga keegi ei tea, mida. Kirjas seda igatahes pole.
Et kui näen, et miski on valesti, ma vähemalt seda konkreetset viga enam ei teeks?
Vist.

Ei saa ka paluda, et juhtige ometi mu tähelepanu puudujääkidele, sest noh - nagunii siis juhib keegi mu arust valesti, ja samas kui minu meelest on õigesti juhitud, teen ikkagi kõigil olemise kehvaks, käitudes ülemäära alandlikult ning muutmisaltilt. Vabalt võib pealegi olla, et midagi on valesti nii põhjalikult kui põhjalikult, et ma olengi haige ja vigane selle koha pealt ning ei saa ka paremaks muutuda kiiresti.

Ühelausega: kannatage välja! Mina pean selle ajuga elama. Paluks enimkannataja aumärki ka!

Mu lähedane sugulane vaatas mind ja arsti juures käinud kassi, kellelt leiti kaks puuki ja põhjendati, et tal on kere pealt mitmes kohas karv puudu seepärast, et seal all on paranevad haavad ja siis ta sügab neid, mitte hirmsa kassihaiguse tõttu. Aga maru kõhn olevat!
"Sa oled ikka täpselt perenaise moodi," ütles lähedane sugulane kassile. "Oli ilus paks perenaine, nüüd on sihuke vare. Oli ilus paks kass ja mis sust alles on? Kõik seepärast, et mõlemad otsustasite kakelda!"
Mina: "Mhmh. Vastassoo pärast oli see kaklemine ka."

Kass näeb endisega võrreldes ikka väga hale välja, kuigi nägu on nunnu. Huvitav, kas minuga on samamoodi?

Muidu on nii, et vaatan üle lugu, mille tähtaeg on esimesel augustil, ja natuke põen, et kas võetakse vastu ja kas on ka peale võimalikku avaldamist mu meelest selleks üldse piisavalt hea ja kas ma ei peaks tema parandamise ja muutmise asemel juba hoopis midagi uut tegema. Aga ainult natuke.

18. september 2014 on ikka populaarne kuupäev muusika osas, mis mulle meeldib =)


Teisipäev, 21. juuli 2015

Kunagi 2013 lõpus kirjutatud

Võib-olla saab sellest keegi midagi selgemaks, et avaldan oma vanu mustandpostitusi. 
Sellest konkreetsest, muuseas, viisakama osa tegin natuke ümber ja saatsin vaba elu elama juba toona.  
Võib-olla ei saa ka. Selgemaks.
Aga mus on väga madal soov midagi enda kohta saladuses hoida, ning see on ka hästi kirjutatud mu meelest.
Palju paremini, kui praegu kirjutan, tundetu ja ükskõikne, nagu olen.

***

Naljakas lugu - jooksmine või mitte, aga täna natuke surgiti seal haavas ja läksin jälle üleni tükikesteks.
Tundub, et võib-olla ei olnudki asi võõrutusnähtudes ainult.
Võib-olla on tugev ja hea olemise aeg otsa saanud mõneks ajaks.

***

Kuidas sa räägid asjadest, mille peab enne kandiliseks mõtlema ja sõnastama, et neist mingit aru ja otsa kätte saaks? Sellistest asjadest, mis valguvad peost ja peast ära nagu lilla udupilv või vesi või tulekeel?
Ma võin nad ju karpi suruda, kandiliseks mõelda ja lihtsaks teha, aga kas need on siis üldse need asjad?

Olen ühte meest kaua aega rinnus kaasa vedanud ja temast kilomeetrite kaupa vaikinud. Hinganud sisse ja mõelnud, et nüüd sõnastan ära... ja hinganud siis jälle välja, puhunud toa kannikesekarva udu täis ning pead vangutades minema läinud, vaatama aknast välja loojangusse või pimedusse või kuldsesse suvepäikesesse, üle aknapleki kõlkuvate jalgade all naeratavatesse lilledesse või taeva lõputusse sinasse.
Sinasse.
Sinna.
Sinusse.

Mõnikord ei taha näha asju ainult sellena, mis nad on. Näed hoopis natuke nendena, mis nad on, aga ka natuke nendena, mis nad võiksid olla, ja silmad on vett ja pihud lillat udu täis ja see on nagu torm kohati. Tükike kannikesekarva unelmat päris elu keskel. Värvimas teda eredamaks, heledamaks, hullemaks ja hellemaks, kui oleks ilma selleta.
Ning mis siis sellest, et valus. Vahepeal on ilus ju samuti. Üldse, ega see polegi elu, kui haiget ei tee!

Vead niisiis teda rinnus kaasa läbi oma suhete ja armumiste ja suudluste augustitaeva all ja arvad, et nii saab.
Selgub, et saabki.
Saabki.
Kogu eluga on nii, et kui sa midagi otsustad - siis on kogu küsimus selles, et kui lõplikult. Kuni su otsus on lõplik, selgub, et nii saabki.
Ja kui enam ei ole lõplik, võib korraga selguda, et ei. Ei, ikka ei saa. 

Ma ei saa.
Ei jaksa enam.

See rindu kinni kasvanud rauast küünis ei hakka kunagi olema midagi muud kui terav ja raske, kui tahes armas selle mehega ka kõnelda on, kui tahes imelisena, eredana ja hinnatuna ma end parematel hetkil tema seltsis tunnen, kui tahes säravate joontega ta end mu meeltesse joonistanud on.

Võib-olla otsustasin ma, et nii enam ei saa, just siis, kui sain aru, et ta teeb seda meelega.
Joonistab end mu meeltesse.
Vaatab, et ma kunagi ei saaks puhkust ega mõistmist ega lihtsaid ausaid vastuseid. See, et mul on konks elavas ihus, see ei ole nukker paratamatus, see on valik, mille lisaks mulle tegi tema ka.
Ja see teeb mu kurvaks ning on samas väga vabastav.

Vabastav, sest ma mõtlesin, et olen oluline kuidagi iseenda pärast. Mõtlesin, et kuskil seal on reaalne hoolimine. Ja sellest oli nii raske lahti lasta.
Aga tegelikult olen talle lihtsalt miski, mida enda küljes kinni hoida minu valust ja kurbusest hoolimata, ainult tema jaoks ja rõõmuks.
Mis ei ole üleni halb asi, sest vahepeal on ju minulgi ilus. Vahepeal on kannikesed ja loojangud ja vaimus väljajoonistunud kuju mu laugude all.
Aga võimalusest olla kellelegi enesehinnangutõstja, igavusepeletaja ja mäng on kergem lahti lasta kui tundest, et oled oluline.

Mulle on millegipärast väga oluline oluline olla.
Tunne, et mind polegi tegelikult olemas, ma ununen tuulepuhangu ja raadiost tuleva laulu peale, olen miski, mille kadumist märkaksid ainult mu oma lähedased veresugulased, on nii tugev, et ma väga harva suudan uskuda, et kellegi jaoks olen mõnikord teistmoodi ka. Mu endapilt on tolmukübe päikesevihus - kaob päike, pole ka mälestust, milline see ebe just oli või kas neil üldse oli omavahel vahet või...
Üks võrgupäevik kolmesajast. Üks larpar sajast. Üks tüdruksõber kümnest. Üks jutukirjutaja sajast. Üks luuletšikk kaheksasajast. Üks õendustudeng neljasajast. Üks üksikvanem Eesti sajast tuhandest. Käed, mis pesevad nõusid nagu miljonid teised käed, lehitsevad raamatut, trükivad, pesevad köögipõrandat, hoiavad varbseinast, lehvitavad.
Tolmukübe valgusvihus - ja ma ise olen ka oma valgus. 
Jah, ma tean, me oleme kõik ühesugused ebemed ja sureme varsti ära.
Jah, ma tahan ikkagi kellelegi oluline olla. Mõnikord. Kuidagi. Millegi poolest.

Aga kui ei ole - siis on minna lasta jällegi lihtsam.
Olen üks mõte peas vähem, üks nägu rahva seas vähem, üks leht tuules vähem - see ei olegi raske.
I am a leaf on the wind. Watch how I soar.

Võib-olla ei saa temagi aru, et ta on nii oluline, nagu ta mulle on.
Tegelikult ka, inimesed ei saagi sellest vahel isegi siis aru, kui enda meelest olen kõik väga selgelt välja öelnud. Ma olen avameelne väga paljude asjadega, aga mitte sellega, kui katki mõni mind kui lihtsa vaevaga teha saab.
Sest... sest ma tahan ju olla aus ja hea ja tugev.
Ja olles aus ja hea ja tugev, pean tõdema, et tegelikult ma tükkideks ju ikkagi ei lagune, kui ma seda ise endale ei luba. Ning ega ma ei luba.
Poleks mingit õigustust.
Mulle pole midagi pakutud, midagi tõotatud, ühtegi sündsusetut hetke kingitud. Pole midagi mille põhjal hambaid kiristada ja rusikat kokku pigistada. Mis õigusega ma siis ähvardaksin tükkideks minna?
Kui lähen, on see üleni mu oma valik, viimse kui sendi ja sentimeetrini, ja oma vastutused tuleb ise kanda.

Ainult et nüüd ta võib-olla ei teadnudki.
Nüüd korraga, kui ma tunnen, et enam ei jaksa.
Mõned lihtsad asjad on liiga keerulised ja rasked ühtäkki, ja korraga küsin ma endalt, miks on nii, et ta ei paku mulle isegi viilu juustu talvel, kui mul on nälg ja külm ja ma palun.
Võib-olla tal ei ole.
Võib-olla ma küsisin valesti, liiga leebelt ja häbelikult.
Võib-ollasid on terve maailm.

Aga see, et tema armastab oma naist ja mina ei tea isegi, mis see armastus siis on (kui mitte just sooja tundega hetk, mil inimestel on koos hea olla?) (praegu mõtlen, et see on inimese kalliks pidamine tema kasutusest hoolimata), on fakt.
Teine fakt on, et ma ei saa seda küünist lõputult rinnus kaasas kanda, kui tahan veel kunagi kellelegi  tervet oma südant pakkuda.
Poole südame pakkumine ei ole seni väga häid vilju kandnud. Arvasin, et kui kellelegi pool juba anda, tuleb ülejäänu järele - aga läks kuidagi vastupidi. Annad poole kellelegi uuele ära, aga see konks tõmbab ka selle pooliku jälle enda juurde mõne aja pärast. Haav ei parane ja oh!
Ma olen õppinud seda valu samuti armastama.
Ega ma ei taha lasta sel haaval kinni kasvada, oma sisimas ei taha ikka veel.

Ma tean, et võib-olla olen kõigest valesti aru saanud. Ega ma ei olegi eriti tark naine.

Mu valgus on  lõpukorral.

Esmaspäev, 20. juuli 2015

Udu talus

Estconilt 2015 tagasi.

Põhiliselt läksin sinna kahe ootusega kaasas - saab puhaste linade vahel magada, ilma, et keegi arvaks, et ma peaks üles tõusma, ja kui üles tõusma juhtun, saan kiitust ja tähelepanu selle eest, et olen elus.

Minu üllatuseks toimis asi sajaprotsendiliselt. Pole elus nii palju tähelepanu saanud, ise midagi eriti välja andmata ja omalt poolt pingutamata. (Kolmanda Beleriandi ajal sain tänu murtud jalale ka päris palju, aga siis olin pingutanud enne, nii et ninast veri väljas /kujundlikult, aga tõesti oli rämeraske/ ja pärast pingutasin aruannete, kokkuvõtval koolitusel käimise, kodulehekülje jm edasi.)
Täpselt nii anti ka, et polnud pealetükkiv, ent mind ei jäetud üksi, kui vähegi seltskonda tahtsin.
Korra keegi peatus mu ees ja sõnas murelikult, et ma nägevat nii kurb sedasi omaette välja. Mispeale mina ütlesin, et ei, mul on väga mõnus, ja seepeale läks peatuja naeratades edasi ja ma olen ikka väga rõõmusrabatud sellest, kui hästi mulle see üritus klappis. Kui väga sain rahva seas üksi olla. Kui väga see mulle meeldis.
Imelikud inimesed, nohikud ja raamatulugejad, ühesõnaga ulmikud, on toredad.

Mind viidi sinna ja toodi tagasi nii, et pingutust auto leidmiseks peaaegu polnud. Ööd magasin puhaste linadega kaheinimesevoodis pikalt maha ning mõnulesin täiega. Kui umbes kuue paiku hommikul ärkasin, kuulasin akna alt kostvat arutelu Dumas' "Kolme musketäri" üle ("Ma ei oleks ikka suutnud naist tappa, ükskõik, mida ta ka teinud oleks!", "No aga sõbrad ongi olulised, nende pärast tehakse nii mõndagi!") ja uinusin selle järel uuesti.

Käisin sel suvel esimest korda järves ujumas ning hakkas nii meeldima, et teisel päeval käisin veel.
Esimese korra eel olin otsustanud vette minna, aga kui oleks olnud liiga külm, valmistasin end mõttes ette, et võin kohe ka välja tulla.
Järve äärde minnes nägin rätikuga R.i, kes kõmpis vastupidises suunas. Ta ütles mulle, et vesi on hea. Pisut külm, kui sisse minna, aga kui ujuma hakata, väga mõnus. Ootasin siis külma veel veendunumalt, täiesti valmis kastma end märjaks ning põgenema.
Tühjagi. Mul polnud isegi sisse minnes liiga külm ning ujuma hakates oligi hea. Täpselt nagu R. ütles.
Ujusin otse, siis mõtlesin, et piki kallast on kuidagi siivsam, ning kui ära väsisin, läksin tagasi kalda poole.

(Parem käsi väriseb nõnda, et seda ujumislabana kasutada on pisut kahtlasem kui enne, aga keskmise inimese ujumisoskuse saan ka nii pihku. Kui vesi lendas mulle näkku ajal, mil parasjagu sisse hingasin, oli küll päris vastik tunne, aga uppuma ikka ei hakanud. Siiski - kõige raskem oligi just pärast neid kordi hingamist paika saada, ning kaldale tagasi minna otsustasin peale kolmandat vee sissetõmbamist, sest see hingamise korrastamine oli  raske.)

Ray tegi. Nii sõnatuksvõtvalt ilus!

Siis oli põhimõtteliselt kogu aeg v.a. reede õhtul, süüa.
Mis ses mõttes läks väga täkkesse, et ma olen ju nüüd sihuke väikese söömaga, ja kuna ma olin maksnud laupäevase lõunasöögi eest ning hommikusöögid olid hinna sees, oli mu meelest kaasa võetud pakist kommist ja ühest kalakonservist enam kui küll.
Normaalne inimene oleks nagunii poes käinud alkoholi järel, asi siis pakk vorsti ka kaasa haarata, aga ma ju ei joo. (Tegelikult võin ma juua nii palju, et vinti ei jää, aga mis mõte on siis üldse juua?) Ja siis sõin reedel oma kommid ära ja edasi oli mul kogu aeg kõht tühi. Nii hea oli seminariruumis vorstist, juustust ja sibulast ilma või ja leivata võileiba teha ning see pintslisse pista! Mina olin küll õnnelik, et kogu aeg laual süüa oli!

Pealegi pidas üks mulle ajalooliselt oluline isik lisaks parima ettekande, mis sel Estconil oli. Täpselt sellise, et ka idioot sai aru (ma olen suhteliselt idioot nüüd) ja samas täiega huvitava. Ulmelise ja reaalse kokkupuutekohta puudutava, korraga põneva ja informatiivse. Ma ei arvanud ses ettekandes sisalduvat infot endale ülearuseks (mis on juba saavutus omaette, sest mõtlen paljude probleemide kohta "ma ei ole asendamatu!" ja lasen neid lahendada kellelgi teisel) ega isegi väsitavaks ning mõtlen nüüd, et mul ikka oli omal ajal hea maitse.
Mul küll ei ole tema vastu enam mingeid muid tundeid kui ühise ajaloo möönmise soojus, aga ega ta ikka loll mees pole üldse.
Ega inetu =)

See, et ma enne Estconi käisin rahega jooksmas ja naeratasin sel ajal, ei tundugi enam nii oluline.

Pühapäev, 19. juuli 2015

Suur õde

Tegin kujunduse (ideega kui mul on uus elu, võiks seda ka võrgupäevikus näha olla) ümber ja pean nüüd ise harjuma sellega, kuidas virsikuoranži ja rohelise asemel on kahvaturoosa ja hall.
Nagu mis mõttes. Täiesti valed värvid ja vale pilt lisaks! Lõvi või väljasõidutee asemel Sandmani Surm.
Mis on küll väga kohane, aga...

Ah, räägin teile Sandmani Surmast ja mis seosed tal minuga on - peale ilmselgete, sest seda, et naine ja Surm, pole nagu mõtet rõhutada.
(Et Ray andis mulle feissbuukis koomiksitegelaste meemis juhtumisi tema, on selgelt lahti lasknud koletisliku mõttepalli mu peas.)

Surm on nimelt Sandmani koomiksites see Vanem Õde. Ta ei ole pesakonnast vanim, aga ta on aktiivsetest tegelastest, kes midagi TEEVAD ka, vanim, ja sihuke väga ideaalne vanem õde. Annab nõu, patsutab pead, naerab probleemide, aga mitte nende all kannatajate üle, puistab elutarkusi, on ilus ning elab mingit oma elu kuskil eemal, kui teda parajasti tarvis pole.
Ja noh ja noh - see oli üldiselt ka roll, mida ma ise mängisin-elasin-olin. Igaüks on tähtis, on ärakuulamist väärt - mhmh. Probleem võib olla tobe, aga mitte selle omanik - mhmh. Ei ole vaja pildil olla, kui sind ei vajata - mhmh.

Lisaks räägib Surm, et ei ole merciful ega blessed, on lihtsalt see, mis ta on - aga välja tuleb ikka nii, et ta on valu lõpetaja, kannatuse katkestaja ja kui keegi jookseb parajasti verest tühjaks, on Surm see ainus, kes talle naeratab ning käe ulatab.

Ideaalses maailmas olin ma selline ideaalne mina.

On ju isegi minu nägu?!
Mu unelmad, kui mul veel palju-palju rahvast peas elas (enamasti mehed) ning moodustusid põnevad lood, olid sellised, kus mu täita oli vanema, tugevama, naeratavama ja ressursirikkama kõiki toetav roll.
(Praegu ma toetun ka pea sees ise teistele, mulle tundub see vajalikuma kujutluspildina, kui tunda, et suudan kaaslasi toetada ja neile abiks olla.)
Ka mu ihamootor töötas igas maailmas selle pealt, et meeldis olla juht, targem, tugevam, otsustavam. Kui ma allusin, oli mootoriks tunne, et teisel on nii huvitav mind juhtida, oo, mulle nii meeldib pakkuda talle seda juhtimistunnet!
Nüüd olen suhteliselt ihavaba, on ju. Ma ei tea, kuidas ihaldada, vähemalt oma mõtteis aktiivne olemata.

Kõik maailmad, mis mus varjul püsivad, on juhita, ootavad, et ehk ma korjan ennast kokku ajapikku.
Ehk.

Aga tõelises maailmas, selles, milles me ühiselt elame, tahaksin praegu panna oma pea kellelegi sülle, usaldada tema otsuseid ja armastust minu vastu, olla eelkõige õde ja mitte hoolida, et peaksin olema vanem.
Ma olen ju lollim kui ükskõik kes, kes ei läinud alla rongi oma elu sittadel hetkedel (mida on kõigil). Nagunii olen lollim, nii et miks üldse omada millegi kohta arvamust või arutleda või isegi mõelda omaette millegi üle?
Paneks pea sülle, usaldaks, ei mõtleks.

Paraku on inimesed vahel veel nõmedamad, kui ma isegi sellise loobunu, sellise haige ja nõrgana taluda suudan.
Ikka veel selguvad olemas olema need Mõnedisikud, kes on liiga lollid, olemaks isegi mu nooremad vennad-õed. Kes mulle ei loe, sest kuskil on ka minu piirid, nii leebe, kui olengi. Nendega ma ei mängi, sest neid pole mu jaoks tegelikult olemaski.
Siis on veel terve hulk neid, kelle jaoks paraku ikka olengi see Vanem Õde, tahan või ei taha. Nad ei ole liiga nõmedad, et üldse mitte inimesed olla, kuid kuidagi intuitiivselt ma siiski ei suuda neile toetuda. Kui, siis on mõeldav vastupidine seos. Nemad võivad mulle toetuda.
Ma ei taha olla see Vanem Õde, õigupoolest. Ei taha olla kellestki tugevam, võtta vastutust, naeratada end läbi kõigist raskustest, pillata tarkuseteri - ent see tahtmatus jätab mu veidralt alasti, narratiivituks. Mittekellekski, sest midagi muud ma olla ka ei oska.
Inimeste maailmas on see Vanem Õde mu roll ning kui ma seda ei täida, ei ole mulle teisi rolle samuti ette nähtud. Lihtsalt ei ole seda auku, kuhu uue endana sobituda.

Mõtlen, et kui Sandmani Surma tausta näha, nagu silmanurgast-pilgult kujutan ette iga tegelase tausta, kes lugudes on, on seal ajaloos täpselt samasugune soovimatus olla Vanem Õde - ning paratamatu leppimine selle rolliga.
Ta on arhetüüpiline suur õde, täpselt see, kes omal moel minagi olen.
Ning tasapisi aktsepteerin ka mina taas seda rolli. Olen, kes olen, tahan, keda tahan, naeratan, sest leebe ja tugev - ning me oleme temaga üks.

Sandmani Surm on väga kohane siin võrgupäeviku päises.
Aga hea tsitaat on ka.

Kolmapäev, 15. juuli 2015

Mõnikord ei oskagi õigest asjast unistada

Olen elav tõestus sellele, et oluline pole, mida sa sööd, vaid kui palju.
Sest mina praegu olengi see inimene kellele maitseb või ja kes on võimeline sööma ka paljast võid ilma leivata. See inimene, kelle meelest vahukoor, maasikad ja besee on lõunasöök. Kes paneb kohvile peamiselt vahukoort ja siis natuke piima ka.  Kelle keha leiab, et kui juba sööma vaevuda, peab see vähemalt vaeva vääriv söök olema, suhkrut ja rasva paluks.

Ja ikkagi ma magan öösel ainult kaheksa tundi ja kannatan siis terve päeva tavalisest mitu korda tugevama pearingluse all, sest väsinud - sest ma olen nii näljane, et uni läks ära. See tuleb sellest, et olgu: söön näiteks kunagi pealelõunal ühe paiku kolm viilu võid (jep, ma lõikan võid viiludena nagu juustu) ühe viilu leivaga ja siis veel kaks viilu võid, sest nii hea. Päeva jooksul veel kolm redist, neli tükki šokolaadi, sest tean oma tendentsi liiga vähe süüa ja suvaline maiustamine hea, tillivars või kaks maitserohelisepurgist, sest värske roheline hea, kaks korda kiirnuudlipuljong mõningate nuudlitega põhjas lapse järelt, ning nii palju vahukoort ning piima, kui kohvidele läheb.
Ja kui siis pimedas voodis uni ei tule, arvutan kalorid kokku ning tont võtaks! JÄLLE sõin liiga vähe!

Mulle kirjutas vastu Tervishoiukeskkooli üliõpilasnõustaja ja oli nii armas ja tore ja kiri ütles, et ma võin erandina ka akadeemilisel puhkusel aineid sooritada. Tegelt - tegelt ka, päriselt - on ajukahjustusega elamine just ses osas nii palju toredam kui ilma, et sind hoitakse hoopis rohkem. Mind hoitakse hoopis rohkem. Nüüd, kus ma tänu depressiooniravimitele ka seda nautida suudan, on täiesti tore tunne, et ma võin asju, millest varem isegi ei mõelnud, sest võimatud.

Muide, vahemärkus: mis mõttes võivad unistused täituda? Kas inimesed unistavad nii väikselt siis enamasti või? Ma küll, kui ma unistasin, unistasin ennast ikka Mary Sueks üleni - et ma suutsin ravida kõiki haigusi ja haavu, kui ei jõudnud, sest laip oli enne käes, läksin surnule tema taevasse, põrgusse või olematusse järele, oskasin kõiki keeli, võitsin vajadusel kõik võitlused ka nende relvadega, mida ma reaalsuses näinudki pole (näiteks laserpüstolid) ja olin vastupandamatu. Võtsin asju olematusest välja kõigi ümbritsejate meelest, sest mul oli kere sees ajamasin ning mul oli seega aega neid tooma minna vajadusel kuhu tahes. Ei vananenud, kui ei tahtnud, aga kui mul oli kergem end ette kujutada mõnevõrra vanemana kui 11 või 21, vananesin täpselt nii palju, kui tahtsin.
Mis mõte on end üldse unistamisega tülitada mingi asja jaoks, mille tegelikult saakski kätte, kui ise õigesti teha ja korralikult planeerida? Mis on maailmas tegelikult võimalik?
Mäh.

Nojah, aga seda, et minu jaoks nüüd reegleid õgvendatakse, ei oleks küll osanud ette aimata. Täpselt selline asi, et liiga igapäevane unistamiseks, aga liiga võimatu planeerimiseks.
Ma siis lähen sügisel kooli tagasi, sihiga lõpetamisele hiliskevadel-varasuvel, mitte talvel. Nii põnev! Olen elevil, osaliselt ka seepärast, et mul on igal juhul turvavõrk akadeemilise näol ka olemas, ei ole väljakukkumise ohtu. Aga nii põnev!

Teisipäev, 14. juuli 2015

Kehtib ikka veel

Ma kirjutasin selle mõne aasta eest ja ei pannud üles, sest need inimesed, kelle osas mul oli eemaletõmbumisreaktsioon ning kes siis tulid tagasi, lugesid ka. Võib-olla mõtlesin, et nad oleks liiga palju teada saanud? 
Aga kehtib ikka veel ja üleni. Mäletate neid inimesi, kes ei olnud üldse minu inimesed ja kelle ma oma elust plaanisin välja lõigata? Mhmh.

Seoses sellega, et oli eksam, ei ole ma öösel väga maganud (küll aga päeval, raskelt ja selliste unenägudega, kus muudkui tuleb liikuda ja liikuda ja liikuda).
Seoses sellega, et pole maganud, olen ma natuke... ebakindel elu mõtte osas.
Lisaks on see postitus pühendatud faktile, et  lugesin eile õppimise asemel ja täna eksamitegemise eest preemiaks peaaegu kahe aasta jagu Murca blogi ja siis vaatasin näoraamatust tema pilte kõrvale ja see oli nagu raamatu lugemine, vaikselt kulgev narratiiv ja palju toredaid hajamõtteid.
Murca blogi kuidagi vallandas mus soovi olla jälle avalikult aus ja lollakas.

Mul on teiste inimestega kuidagi hirmus ebaterve suhe.
Esiteks muidugi tahaks nende pai kogu aeg. Toetust ja tähelepanu ning pühendatud aega, et mu vastu tuntaks huvi ja märgataks. See on päris intensiivne soov lausa. Kohe nii intensiivne, et kuigi pool aega olen valmis toetust, tähelepanu ja pühendumust ka omalt poolt pakkuma ja ise suhtlusi alustama, on perioode, mil ma võin üleni ära jäätuda ainult seepärast, et keegi ei võta minuga rääkida ja ma tajun seda rämeda hülgamise ja reetmisena.
Ma isegi ei solvu, see on mingi selline hetk, kus "nii, mul on kohe tulemas sisse tunne, et ta ei taha minuga rääkida ja kas ma olen talle tüütu või koormav või peaksin kuidagi paremini... Ah, selge, mis seal ikka. Ma ei taha neid närvilisi mõtteid, mul ei olegi teda vaja, maailmas on väga palju muid inimesi!" ja vuhh!
Ma lihtsalt... tõstan selle inimese oma elust ja peast välja. Ühe elegantse ja kõhklematu liigutusega, kusjuures.
Kui ta tuleb hiljem tagasi ja on jälle tore, siis ma võtan ta muidugi vastu rõõmsalt, aga tõsi ta on, et pärast seda hetke ja enne tema (võimalikku) tagasitulemist mina ise enam ei lähe ega teda üles ei võta. Isegi mõtlen talle väga vähe. Lõige on puhas ja lõplik ning ei tee kuigivõrd haigetki mitte.
See on see hetk, mil vaatad skaibis nime, näed et ta on sees ja tal ei ole sulle midagi öelda olnud, ja paned siis enda kollaseks, et ta enam ei ütleks ka, sest nii nõme on olla ootaja.
Parem loobuda võimalusest ja inimesest, kui olla ootaja.
Kusjuures see ei ole mingi armuteema. See on igasugune inimsuhtlus, kus liim me vahel ei ole verest ja kogemustest nii tihe, et selle lõikamine ongi põhimõtteliselt juba liha lõikamine ja seda ma ju ometi ei teeks, ega ma lollakas ei ole.
Asju, mis mu meelest elavad, ma ju ei lõigu. Ainult neid, mis mu arust vist ei ela.
Kuigi sageli tegelt elab ja tullakse tagasi, ja see, mis  mu arust oli mingi kuivanud oks, ajab pärast lehti ja õisi.
Ma näen ise ka, et see mu on suhtumine haigevõitu. Lõpuks, kõik ju teavad, et vanu sõpru peaks hoidma ja inimeste suhtes peaks olema lojaalsus. Kui ma tahan karja (ma tahan karja!), siis peaks ju oma karjast kinni hoidma ja nende eest võitlema ja nii?
Aga mul vist läheb nii kaua aega uskuma hakkamiseks, et vbla ongi mingi päris kari tekkinud (mitte ajutine jahiseltkond, kellega meid ühendab see üks jaht ja üks saak), et jõuan selle ajaga kuus korda minema sörkida ja endale uut jahimaad ja urgu sisse seadma hakata.

Samas on selle tähelepanu ja tema armastamisega natuke ka teistpidine efekt.
Kui tuleb keegi ja näeb mind korra ja hakkab siis kogu aeg kirjakesi saatma, kuidas tere lilleke, ja oh, milline naine, nii ilus ja nii tubli, ja oo, imetlen! lähen ma pahaseks, tüdinuks ja närvi väga kiiresti. (Loe: esimesel korral.) Sest mida sa minust õieti tead, komplimendivennike? Ma olen palju rohkem kui paar keni suuri silmi ja naeratus!
Kui ta mu vaikimise ja ühesilbiliste vastuste peale ei taipa ära ka minna, siis mingil hetkel ma hammustan. Sest ta kulutab mu aega ja närve ja tal pole samas mingit lootust, sest ta alustas valest otsast - mitte minu vastu huvi tundmisest (tähenduses "kes sa oled, naine, mis on sulle tähtis, mida sa elult tahad, millesse usud, mida teed?") (tõesti, armas mees, kui tahad isast huvi ilmutada: kutsu mind midagi tegema. Mida ebatraditsioonilisem, seda parem - teeme koos midagi lõbusat, vaatame, kas klikib, ja siis vaatame üldse edasi), vaid, nojah, "huvi tundmisest".
Ehk märguandest "ma nägin, et sa oled naine, märka, et mina olen mees ja vbla läheb lõbusaks."
Ei lähe, garanteerin.
See ei käi nii. Ma ei ole üldjuhul meelitatud kellegi meelest nii ilusaks osutumisest, et hakata mulle selle põhjal kirjakesetega pinda käima.
Maitea, sa seepärast ei taha võlutud olla, mis kingad mul jalas on või mis parfüümi ma kasutan? (Ma ei kasuta parfüüme.)
Ja siis järgmine kord olen ma paljajalu ja hoopis seebilõhnaga ja sa pead uue naise otsima, jah?
Ma tahaks, et sa muga päriselt räägiksid, jalutaksid, naeraksid, mulle oma lapsepõlvest ja eksidest jutustaksid ja eeldan, et sa kuulad minu mõtisklemisi elu ja ihade teemadel ja ei kardaks seda, kuidas mina püüan lähedaseks saada - küsides asju, mis puudutaksid.

Aga vahel juhtub veel nii, et mulle räägitakse küll, aga rumalusi, jutte kaugelt alla  (või kõrvalt) mu arusaamis- ja huvipiire. Minuga räägitakse sõnu ja ilmutatakse seega teoreetiliselt ju tähelepanu lausa, aga iga lause otse karjub näkku: "MA EI OLE SINU TÕUST, MA EI SAA SUST TEGELT ÜLDSE SOTTI, JA MIND EI HUVITA KA, SEST MINGI OMAENDA JAHVATAMISTEEMA ON". Vat siis tekib mul ka küsimusi. Nt: "Miks sa siis minuga räägid? Kas sul mingeid omi inimesi pole, kes viitsiks vähemalt teeselda, et neid huvitab? Miks sa räägid mulle neid asju?"
Sest mina ei viitsi.
Ma jään lihtsalt vait ja ootan, et see vale asi ära läheks. Ja jälle, vahel tuleb see inimene tagasi ja on täiesti normaalne vahelduse mõttes. Ja ma mõtlen, et vbla ma peaksin ikka rohkem hoolima ja keskenduma ja pakkuma talle rohkem ja siis mul oleks temaga normaalsem.
Aga see ei ole nii. Need hood ei sõltu üldse minust. Vahel mõni lihtsalt inimene monoloogib ja teda absoluutselt ei huvitaGI, kui igav on see teema tema kuulajale.

Ma ei tea. Mina jään küll vait, kui mulle mingi päev või õhtu v regulaarselt kas üldse ei vastata või antakse väga lühikesi harvu vastuseid, pooltel kordadel mingid smailid vm tilbendused, mis selgesti näitavad, et minuga mõttega ei tegeleta.
Kuidas nii saama, et nemad ei märkama ja ei huvituma, et neist ei huvituta praegast?

Asja neljas külg on, et kuna ma kasutan ignoreerimist  tõukamismeetodina (ja sealjuures, kurat, sageli täiesti ebatõhusalt e. inimesed ei saa aru, et neid lükatakse eemale!) püüan ma siiski vähemalt midagi kasvõi paari päeva jooksul vastata neile, kellesse ma üldiselt suhtun hästi, aga just sel jutuhetkel ei jaksa ja ei suuda ja suren.
Anda midagi omalt poolt, et nad teaks, et TEGELT ma tahan neid oma karja, isegi kui ma sel hetkel eile ei jaksanud vastata.

***

Kogu seda juttu vaadates tekib väga selge mulje. Mul on välja kujunenud omaenda neti- ja muidu suhtlusetikett kindla süsteemiga. Ja ma tõlgendan teisi inimesi ja nende vastuseid sellesama süsteemi pealt. Kui vaikib ja on jäine - ilmselt ei taha. Kui pärast tuleb tagasi, siis vist ikka tahab, oli lihtsalt halb päev.
Aga arvestades neid jäisusest mitteeemalepeletuvaid inimesi, siis teistel inimestel on vist teistsuguseid etikette ka. Hm.
Millised sul on?

Pühapäev, 12. juuli 2015

Iseennast avastamas

Ma käisin eile pulmas. Esiteks on mul hirmus hea meel, et mind kutsuti, sest see oli mu elu viies pulm alles, teiseks hakkasin nutma, kui pruudi kingitusest (te pole midagi kuulnud sellest, et pruut tänukingitusi jagab? Ma ka ei olnud) esimest luuletust lähedasele sugulasele ette lugesin, sest nii ilus, ja kolmandaks tegin avastuse.
Enda kohta, sest ennast vaadeldes elangi.
Oot, mõte läheb rändama - ah, olgu, lasen tal rännata.

Mul on üsna unikaalne võimalus näha maailma sedasi väheste tunnetega, teades samas, et tunded on mitte ainult olemas, aga ka mäletades, kuidas nad tunduvad. Valu oli valus, see on isegi hiljutisemast ajast meeles, armumine mõrumagus, rõõm kirgas kui päikesepaist.
Varem vaatlesin ennast, nägin, kuidas ma olen nagu kõik - ja õppisin elu selle pealt. Nüüd ma ei õpi elu ega seda, kuidas Kõik on, õpingi ennast. Aga näen teistsuguseid asju ning teen teistmoodi üldistusi.
Nii on mul siginenud mõned elulised avastused, mille tegin ja millega nüüd elan, mida varem ei teinud ja osasid ei saanudki teha.

* "See on ainult raha."
Sul on tervis, lapsed elus, peavari ja seinad alles - milles su probleem on? Sa muretsed seepärast, et ootamatud kulutused või tahaks suuremat korterit või uusi kingi? Trompet katki, sest kukkus maha? Bussiga teise linna sõitmisel tuleb tervele perele pilet osta või valida mitteminemine?
Su elu peab ikka väga kerge olema, kui suudad raha pärast muretseda.

* "Kõik toimib ka ilma minuta."
Või ilma sinuta. Vahet pole, kelleta. See oli mulle osaliselt põhjus, miks surra: nägin, kuidas lõpptulemusena saab kõik toimima ka ilma minuta, minust ei jäänuks maailma auku, kõik vajakajäämised taanduksid tasapisi ära.
Aga nüüd ma ka ei vastuta. Ei võta ette. Ei tee peenraid ega remonti, käsitööd v.a. nõelumine, ei vii kassi arsti juurde, ei tee palgatööd, ei anna juhtnööre, ei kamanda isegi lapsi eriti - ja mis muutus?
Kõik toimib. Mul on lihtsalt vähem teha.

* "Inimesed on lihtsad loomad."
Mõistus on loorõhuke, peaaegu mittemiski. Seda võib ju rakendada, aga meelelahutusena, kõik, mis inimesele tegelikult loeb, on kehas, on tunded, on algne ja ürgne reaalsus. Meelt lahutada ehk mõelda saabki ainult siis, kui keha on terve, õnnelik ja tal jääb ressursse üle. Isegi vaimseimad meie seast on oma keha sees, sealt on kõik askeesi-zeni-misiganes ideed pärit - muuta end selle osa suhtes sinust, mis on loomalik keha, tundetumaks, pöörata rohkem tähelepanu mõistusele - oh, nii saab mõistuse osa nt 2,23223568 %-lt 3,43342562 %-ni! Jee!
Teha hästi ja saada pai.
Enamik inimesi on hullemini supis kui mina. Kusjuures. Mõtlevad veel vähem. Märkavad veel vähem reaalset, on kinni oma 2-3% mõistuses ja arvavad, et see ongi päris.
Ma naeraks, kui nii kurb poleks. Elu on napp isegi planeedil Maa, enamik siin on mitteelus mateeria. Inimesed nii väikesed omakorda selle elusa mateeria sees ja üks inimene pole õieti mitte miski. Rakukogum. Lihtne.
Omast arust nii eriline.

* "Ainult praegu on tõeline."
Tulevik on ebakindlus. Võib-olla tuleb dinosaurus vastu, võib-olla ei tule.
Minevik on möödas.
Mida saab natuke mõjutada, on väga vahetu tulevik, mu jaoks on piir umbes 40 tundi, ja kui tuleb mõte, mida teha, tasub seda teha kohe. Hiljem ei pruugi meeles ollagi.


Nii, ma käisin eile pulmas, on ju.
Ja väsisin väga ära, sest seal oli
a) palju inimesi
b) uus koht
c) palju võõraid inimesi
d) suht uus tegevus. Tahan öelda, et PULM, ma olen pulmades üldse viis korda käinud - ja nad kõik on erinevad olnud.
Ikka veel on lusikad täitsa otsas, mitte midagi peale lihtsalt olemise ei taha teha. Isegi magasin päeval, mida teen väga harva. Magama jäämine võtab mult umbes pool tundi kuni tunni suhtelist vaikust ning liikumatust ja päeval tuleb mul enamasti sel ajal pähe ka muud, mida teha. Näiteks kohvi.

Ühesõnaga, väsisin VÄGA ära. Juba pulma minek oli uute kohtade ja iga päev mitte kohatud inimeste jada ning sellisena väsitav, ja mingil ajal läksin vaatama bussiaegu tagasi linna minekuks, kusjuures ma teadsin, et lähen eeskätt omaette olema ja bussiajad on lihtsalt ettekääne.

Aga alles siis, kui jalutasin peopaigast eemale, kivikesed kingade all, õhus tunda nii selge suvi ja meretuul juukseid lendu puhumas, olin nii ihaldusväärselt üksi ning omaette, meenus, et olen seda teinud lugematuid kordi ennegi.
Inimeste kokkutulek, see, kui neid on palju koos, on mulle alati raske olnud ja olen viimasel ajal ka imestanud, et miks on tava midagi tähistada peoga? Tähistamine peaks ju mõnus olema? Kutsuda kokku rohkem kui viis inimest korraga on ent üsna kindel meetod neist mitte ühegagi pikemalt rääkida, aga nad samas on koos Kusiganes ja koormavad lihtsalt sellega, et on koos.
Enne ma ei mõelnud sellele, et inimeste kokkutulemine on väsitavus iseenesest, et ma pean sellest pagema ka terve olles. Ei märganud, et see ongi mulle raske. Läksin lihtsalt ettekäände leidmise järel minema, sest ilma tulnuks ju naastes välja mõelda, kus ma käisin, ning "Ah, olin lihtsalt omaette" on rõveda meeleheitlikkusmaiguga lause.
Sest inimestel peaks ju tore olema, kui neid on palju koos. Nad ei peaks üksiolemisse tõmbuma - selleks ma ilmselt hakkasingi suitsetama, muide. Et olla kuskil sanktsioneeritult üksi, mõelda omi mõtteid, rääkida inimestega näost näkku mõni sõna privaatset juttu, sest teisi ei ole ning oleme viivuks omavahel.

Mul ei ole pidudel kunagi toredam olnud kui muidu. See on alati kangelaslikkus, suutmise venitamine üle kõikvõimalike piiride, ning alles nüüd näen seda selgelt. Enne mõtlesin, et olen imelik, kõigil on tore (kust ma teadsin???), mina lähen ja olen omaette, ei jaksa, nutan vahel...
Alati.
Mulle on see püüd omaette olla peol normiks, mitte miski, mis on nüüd, haigena, tekkinud.

Bussiajad, mis peatuses kirjas olid, muide, ei sobinud, sest seal oli kirjas täpselt üks buss, mis väljus kell 6.53 hommikul. Aga mind toodi autoga linna ära väga armsate inimeste poolt, kellega soovitas rääkida veel üks armas inimene, ning lisaks pean tõdema, et mulle ikka meeldivad kenad noored mehed vähemalt esteetiliselt. Tulin ööseks emakoju ja olin üritusega rahul, sest ma olin nii vapper ning tasus üleni ära.
Peo kohta oli tore =P

Kolmapäev, 8. juuli 2015

Lood õpetavad Midagi

- Sa ise tulid siia, keegi ei sundinud. Tulid surma otsima. Noh, nüüd seisab Surm sinu ees!

Poeglaps mängib omaette legodega.
Lood on kõikjal minu ümber!

Nii veider on tasapisi saada tagasi asju, mida eelmisel aastal samal ajal pidasin oma vääramatuteks omadusteks. Näiteks suutlikkus lugeda. Mitte teksti haaramise mõttes (mäletan ikka veel nii Kiviräha raamatut "Maailma otsas" kui Ishiguro "Päeva riismeid" eelmise aasta lõpust), vaid maailma haaravuse mõttes. Võin taas raamatusse sisse minna ja sinna ära kaduda nagu vanasti, pidada seda ehtsamaks kui maailma, milles ametlikult elan. Tunda end põnevast süzheest kaasaviiduna, kaduda ära, olla kuskil mujal ja keegi teine.
Gaiman loomulikult, mida te siis mõtlesite?

On üks asi, eriline asi, millest ma aru ei saa.
Miks ei mõtle kõik nagu mina seoses põhjus-tagajärg? Et kui tahaks palju raha, tuleks seda teenida. Kui tahaks lossis elada, tuleks kas raha teenida ja loss osta või näiteks hakata sealseks majapidajaks. Kui tahaks avaldada eduka romaani, tuleks esiteks romaan kirjutada ja kui avaldamine pole edukas, kirjutamist juurde õppida. Tahaks koera, on hea mõte ta võtta. Head asjad ei tule nende juurde, kes ootavad - head asjad juhtuvad nendega, kes nende nimel pingutavad. Kui tahaks kuskile auku, ei tule mitte loota, et sinna tekib auk ilmastiku mõjul, või keegi teine kaevab või saabub ettenägematu looduslik ime - tuleb ise kaevama asuda!
Nii on augu teke palju tõenäolisem.

Tõsi, teisi inimesi on niimoodi raske mõjutada. Nende oma tahe loeb päris palju. On suhteliselt raske kaevata auku läbi teise inimese, kui too seda ei taha, pole kinni seotud, uimaseks löödud (jep, põhimõtteliselt on need ka võimalused ise tegemiseks) ega muidu vastupanuvõimetu. Ja neid ei anna niimoodi mõjutada, et kindel põhjus toob kaasa kindla tagajärje, sest nad on keerulised.
Aga. Midagi teha on vähemalt parem, kui üldse mitte midagi teha.
Kuigi nutmine, jalgade trampimine ega rongi alla minek ei pruugi tepsida. Ses mõttes õpetas film "Karoliine hõbelõng" täiega vale asja - seal on peategelanna, kes algul tahab midagi (laulvat vokki) stiilis "miks ma ei saa, kui ma tahan?!", siis paneb elu kaalule ja on valmis ära surema, et saada, mida tahab - ning oh üllatust, saab isegi rohkem, kui oskas tahta.

Noh, minu kogemuse järgi see niimoodi pole.
Teised inimesed on keerulised. See, et "mina tahan" ei ole reaalne argument. Isegi kui jalgu trampida, nutta või rongi alla minna. Olla valmis ära surema, et saada, mida tahan. Teised inimesed on ikkagi keerulised, nende motivatsioonid mitmetahulised ja neist midagi tahta väga riskantne, öelgu "Karoliine hõbelõng" mida tahes. Lihtsam on tahta asju, mille teostumise eest vastutad sina üksi, ja nendega piirduda.
Tahta last on viljakas eas naisterahvale tunduvalt ohutum, kui tahta meest. Näiteks.

Aga ikkagi. See põhjus-tagajärg seos, see on selline asi, mille ma ise pidin välja mõtlema. See ei olnud miski, mida Kõik teavad ja mille juures peale tõe omandamist erandeid avastada. Tahad auku - hakka kaevama! ei olnud mitte sihuke teadmine, mis igale lapsele automaatselt kaasa tuleb, vaid ma pidin ise seda aja jooksul õppima.
Nii imelik.
Baasteadmine, mis pole baasteadmine. Hmh.

Esmaspäev, 6. juuli 2015

Mees ja laps

Mult on küsitud lugematuid (s.t. tõesti, ei ole lugenud. "Palju" oleks ka täiesti ausalt öeldud, neid on PALJU) kordi, et kas ma mingil alateadlikul moel siiski ei saanud oma lapsi suhte hoimiseks, meeste kinni hoidmiseks, nende jaoks ja pärast. On olnud lausa pimesi oletajaid, et selleks ma nad muidugi sain, loomulikult.
Ma ei ole osanud muud öelda ega teha, kui eitada ja õlgu kehitada, sest see on nii mööda oletus, et pole taibanud ka teisiti reageerida.
Aga täna mul välgatas.

Esiteks mõtlesin mitte täna, vaid enne sel nädalal, kuidas tegelikult on see kokkuleppimine ja planeeritud rasedus täiesti meestekeskne teema.
Et kui naine otsustab, et tahab last, siis peab ta leidma mehe, kellega kord-paar magada ja põmm. On rase, rohkem selle mehega ei tegele, laps tuleb kandikul kätte ja muidugi on temaga palju tööd, palju kulusid ja palju-palju-palju sellist seotud, mille peale kohe ei tulegi, aga selline võimalus on.
Kui mees tahab last, nähtavat-olevat-katsutavat OMA last, peab ta esmalt leidma naise, kes tahaks temaga nii palju tegemist teha, et peab teda kontaktiks läbi raseduse ja soovitatavalt vähemalt lapse esimesed eluaastad ka, sest titt ja ema on alguses ikka suhteliselt kokku kuuluvad üksused, isegi segaduses sellest, et polegi enam üks keha.
Mees saab nähtava-oleva-katsutava oma lapse ainult siis, kui tal on suhteliselt kindel partner naise näol olemas ning temaga ka kokku lepitud, et saame lapse. Muidu võib vabalt juhtuda, et tegelikult on laps kellegi teise oma, mees kasvatab teda kogu elu ja halval juhul saab 3 aastat enne surma teada, et aa, muide, need lapsed - ükski pole sinu oma.
See võimalus on muidugi ka kokku leppides, aga inimesed on üldiselt head, näkku valetama ei kipu, kui seda vähegi vältida saab, ja palju ebatõenäolisem kui leppimata.
Kui mees tahab last, on "cherchez la femme" parim - et mitte öelda "ainus" - tee.

Nii.
Mina olen see naine, kes tahab lapsi. Isegi praegu, kuigi on täiesti selge, et niisugusena ma üksi lastekasvataja pole, aga ideeliselt tittede pihta ikka veel tunnen, nad on nii üleni nunnud.
Meeste vastu ei ole mingit iha (mis on samas nii veider olukord - ma isegi lasteaias keni poisse tahtsin, kuigi sõna "seks" oli mulle teadmata, ja mida see tähistas, samuti), aga titt ja tema saamiseks enda ette valmistamine paari aasta jooksul on üleni teemad. Miks mul on nii vähe lapsi?! Kas suurte perede dünaamikad pole siis ikka veel toredad?! Nii palju, et mingi mehega magada, ma ju pandav olen küll?

Mhmh. Olen küll. Ma saan suht pidevalt pakkumisi. Täna kohtusin nt mehega A., keda ma polnud iial varem näinud ja ei kavatse ka iial hiljem näha, kes peale viieminutilist sissejuhatust, kui kärsitult nõudsin, et läheks nüüd tema palve juurde, pakkus poe ees, et tahaks minuga vahekorda astuda. Põgenesin, sest mees ei olnud mu esteetiliste nõudmiste kõrgusel, ning sellise avalduse järel pidanuks ta ikka kuramuse kena olema, et mitte vastikust tunda, aga ma olen pandav.

Nojah, ja täna õhtul voodis mul välgataski. Et minu jaoks on kogu idee otsida lapses mingit kinnitust või abi mehesaamisele nii absurdne, sest ma esmajoones tahangi last - ja alles siis meest. Juhtumisi on mu mõlemad lapsed meestega, keda ka muidu väga tahtsin, aga minu jaoks ei ole ülima pühendumuse väljenduseks mehe suhtes mitte see, et saan tema lapse, vaid see, et ma EI saa tema last, kui ta ise pole selgesõnaliselt öelnud, et seda soovib.
Kui ma väga-väga teist inimest hindan ja armastan, ma ei varasta temalt endale last, isegi kui ta on mees, isegi kui ta on piisavalt ettevaatamatu minuga magamiseks. Aga mehelt, kes on mu meelest suht kama kaks - vabalt. Kui ma tahan last ja tema mitte, kas ma peaksin hoolima? Hei, ta ei tarvitse teadagi!

Muidugi on siin see klausel, et ma ei lähe elu sees lastele mingit elatisraha välja nõudma, sest kui mina tahtsin, mina ka vastutan.

Aga mõte, et laps on kuidagi mehe kinnihoidmiseks, laps on kuidagi mehe jaoks - ja mitte vastupidi - on mu meelest nii vildakas ja mööda, et ma tõesti ei ole osanud sellele reageeridagi.

Reede, 3. juuli 2015

Kõik, mis mul on

Oot, see pagulaste, immigrantide jne-teema on kellegi meelest veel Teema ka või? Minu meelest ilmne asi, et loomulikult me võtame vastu, elagu edasi oma parimat elu ja kui see meile ei sobi, on seadused.
Kas on mingeid muid variante ka?!



Muidu on kolmas juuli ja mul on ette nähtud rääkida sellest, mis on minu võimed ja suutmised täna.

Kui aus olla, eriti ei viitsi/jaksa/midagi neljandat, näiteks on mu mehaaniline kaal mittedepressiivses väikelinnas ja tean, et olen rämedalt kõhn, selle pealt, et istudes oli valus ja siis otsisin tagumiku pealt vinni, aga mida polnud, seda polnud. Mul oli valus ainult seetõttu, et tagumikku on vähem. Istusin luu peal.
Umbes 60 kilo.
Muud mõõdud (sest mõõdulint mul on):
Rind: 87 cm
Piht: 70 cm (mis on pisut veider, sest piht oli mul varem peenemail päevil samapalju)
Puus: 95 cm (mis on minu kohta ikka väga rämedalt vähe. Mulle oli juba 103 cm vähe, põhjus pidu pidada hinges. Kõik alla meetri oli juba ulmeline, pärast põhikooli umbes kord pärast rasedust ette tulnud enne Rongi. Või nii.)
Kasv: 173 cm.  Seekord viitsisin mõõta ainult üks kord.
Kõne: Väsinuna halvem. Puhanuna siis ilmselt parem. Eile õhtul, kui olin nii-nii-nii väsinud, komistasin ikka mitu korda tavalise jutuajamise sees. Samas, vbla ma poleks seda märganudki, kui keelelised komistamised oleks üleni normaalsed ja tavalised?
Kiri.
Käsikirjaga on sellised lood, et vahepeal juba mõtlesin, et oo, sellega läheb aina paremaks ja paremaks, igapäevane unenägude üleskirjutamine on kasulik, esiteks kasvavad unenäod aina pikemaks ja teiseks ka minu kirjutised, aega kulub ikka sama vähe/palju, ja jee mina. Aga viimasel nädalal on nende üleskirjutamine nii raske olnud, käekiri nii halb ja arusaamatuid jõnkse, mida mu parem käsi ikka vahel teeb, jälle rohkem, ning sellist stabiilset edenemist siiski pole. Kaks sammu edasi, üks tagasi ja kõik need muud sõnad. 22. mail võis asi paremgi olla.
Arvutikiri: suht sama. Vigadeta kirjutada suudan, kui mitu korda asja üle loen, aga kõikvõimalikke hooletus-, trüki- ja lisaks ka täiesti arusaamatuid vigu on palju rohkem kui enne.
Loovkiri: no olen juba 100 sõna peal päevas v.a. need päevad, kui lihtsalt loen ja toimetan. Neid viimast kahte on nüüd nii raske teha! Lehekülje lugemine on umbes sama raske kui 100 sõna kirjutamine. See võib olla pearingluse ning väsimuse kõrval üks asi, kust on väga selgelt aru saada, et ei ole ÜLDSE nagu enne see inimene.
ÜLDSE.
Jooksmine ja jaks: ainus teema, kus mingi nähtav edasiminek on. 2 km on joostav, isegi 2,5. Ikka veel ei lõpe jaks päris otsa, ent kodu juurde tagasi jõudes on pigem nappima kippuv jaksamine, mitte mingi muu puudujääk, rõõmsa lõpetamise põhjuseks.
Kätekõverdusi võin teha 45+, aga 42 on siiski see piir, kust üle iga päev ei kipu minema.  
Vaateväli: ha, paintbrush. Värvitud ala on see topeltnägemisega.

Selgelt ma näen paremale halvemini.
Miks ma tahtsin koordinaatteljestikku teha eelmisel korral, on mulle mõistatuseks. On ju, ma näen ideaalis lõputult üles ja paremale? On ju?! Ja telgedel polnud ka nimesid...
Ilmselt olin lihtsalt loll.
Lollus: Nii huvitav asi, nii raske ise hinnata - aga vähemalt seda võin näiteks öelda, et eksisin eile ära. Minnes kohta, kus enne nii paarkümmend korda ikka käinud, käinud ka pärast Rongi, lihtsalt siis polnud veel selline lokkav suvi.
Mõtlesin, et ei mäleta hetkel seda konkreetset kohta, võib-olla on vahepeal ehitatud uus maja, võib-olla ehitatud mitu uut maja, ja seepärast näeb kõik nii uudne välja. Kui lõpuks tõdesin, et uus paik, mitte mälupettekas, ma mitte ei läinud tagasi viimasesse kindlasse kohta, vaid helistasin ja otsisin abi. Sest oma meelest võisin olla krt teab kus, võib-olla 5 peatust varem bussist maha tulnud, ma ei usaldanud oma mälu üldse enam.
Ma tean küll, et loll, aga see, kuidas aju vahel töötab ja vahel mitte, suudab mind siiski iga kord üllatada.
Vasak ja parem pool, -käsi, miski: vasakuga on parem asju teha, mhmh. Kohvi ümberajamine ja vahvliküpsetaja kiskumine laualt ära, mõlemad parema käega, olid päris õudsed kogemused mõned päevad tagasi. Ja vahel ma tunnen joostes, kuidas parem jalg tahaks alt ära mingeid oma asju ajama minna, aga mu keharaskus ei lase. Kas asi on selles, et jooksen järjest rohkem, või selles, et parem pool on halvem kui varemalt, ei tea. Aga selge on, et parem ei ole vasakust parem.
Jalavalu: alles. Faking kogu aeg.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, kuigi ta on leebem õigupoolest. See, kuidas ta sõltub ilmast ja sotsiaalsest survest, on siiski täpselt nagu enne.
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Seksuaalsus: 0.
Või ei, natuke ikka vaatan, et mida selga panen linna või külla minnes, ja kui mingi kena kutt on ka eeldatavasti kohal, vaatan teist korda veel. Aga et tahaks kedagi või temast midagi...
Ütleme 0.3. Kümne palli süsteemis.

Muidu on nii palju rääkida, sest peas on nii palju mõtteid, aga väsin nii kiiresti, et peate vist sellega, mis juba kirjas, leppima.
Kusjuures ma ei tee midagi erilist, ausalt, lihtsalt mul on nende lusikatega omamoodi.
Teate seda anekdooti, kus politseinik küsib peatatud autojuhilt, miks ta ometi niimoodi kihutas, ja autojuht vastab, et püüdis enne kütuse lõppemist garaaži jõuda?
Mul on suht samamoodi. Hakkan hommikul asjadega pihta ning püüan nii mitu, kui saan, ära teha enne, kui lusikad otsa lõppevad.

See pole täiesti mõttetu, sest lusikaid on mul õhtuks nagunii vähem, lihtsalt ärkvel olemine ka kulutab. Ajataju pealt näeb - ma võin hommikul teha seda ja seda ja seda ja seda, ja siis vaadata, et emake maa, läks ainult 28 minutit kõige peale? Oi.
Ja siis olla ööhakul voodis, sest unine, aga magada siiski ei saa, tõusta üles sööma, kui olen veendunud, et ei jää magama kohe - ning see võttis peaaegu 2 tundi, avastan kella vaadates.
Lusikad, tuntavad ajas.

Üks lugu on, mis pandi juutuubi 18. septembril, ja on nii mulle. Olen seda viimasel kahel päeval muudkui kuulanud, kuulake teie ka!