Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase poolt ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P Veidrustega, mis mulle tuttavad.
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demonstratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Mängult on päriselt

Vahepeal oli mul vahelduseks hästi tore nädalavahetus, kus esimese päeva kolme tabletiga kuidagi kontrollitud migreen (sellest eelneva päeva järelmõju, ärge küsige; ma olen lihtsalt nõrga närvikavaga) muutus teisel päeval üht tabletti vajavaks ja täna ehk pühapäeval ei kulunud ühtegi. 
Ja kuna see oli nii tore, meeldis mulle kõik ja meeleolu on nüüdseks täiega ülev. Mängisin viiel toredal larpil, kolm neist täiesti üle prahi, kohtusin põnevate ja eranditult meeldivate inimestega ja tagatipuks - absoluutne küünal tordil, üliootamatu - õppisin uue täiesti tavalise, rollimängu mittesisaldava mängu, mis on täitnud mind säärase entusiasmiga, et mängin seda omaette üksinda edasi.

Keegi alustab suvalise lauluga. Laulab seda, nii palju kui sõnu mäletab, teised võivad aidata kaugemale laulda. Võib, aga ei pea järgnema pausi, mille järel seltskonnast esimene, kel tuleb meelde mõni laul, mis sisaldab kasvõi ühte sõna eelmisest lauldud laulust, laulab seda. Ei, ei pea olema terve laul, ka poolest refräänist piisab. Lihtsalt äratuntavalt laul ja see osa, mis sisaldab Sõna.
Lihtsalt järgmist on parem valida, kui sõnu on rohkem kui kaks.
... ja siis järgmine laul ja järgmine laul jne.
Laulud ei tohi korduda.
Keegi ei võida.
Lõputult lõbu. 

Kui ma teiega kasvõi mõnikord kohtun, on oht, et tahan seda mängu mängida. Eriti kui me pole silmast-silma kahekesi, vaid meid on rohkem. Mida paremat võiks olla, kui üksteisele viisist mööda ja vahele "tamdidamm-midagi" hääli tehes laulda?! 
Eriti kuna pudelimäng on mulle igavamaks muutunud, sest teiste kohta saan ju ikka teada, aga mul endal pole imelik midagi paljastada. 
Ok, üks piinlikkus on: "Te teate sellest nagunii rohkem, kui tahaksite, aga kuna see pudel jäi minu pihta näitama, eks ma siis pea jälle rääkima."

Ei, ma ei ole pudelit umbes 26 aastat mänginud. 
Mul on lissalt soojad mälestused.

Tahaksin panna teile meeleolu jaoks mõne laulu, mida me laulsime, aga nad on kõik juutuubis liiga korralikud ja täielikud. 
Kuigi meist üks inimene oli koorilaulja ja üks päris hea laulja fenomenaalse mäluga, tuli ülejäänute ebamäärase viisist mööda kaasalaulmisega ikka väga veetlevalt vigane välja =) 

Mida???
Youtube ei lase enam bloggerisse jagada????
MIDA?!

Nojah.
Kui ma otsisin ajust sõna "god", tuli see lugu meelde. 

Mis pildi ma teile siis panen, et sõnavahe tekiks?! Googlist ka enam pilte ei leia, neid, mis masina poolt tehtud pole, on vähe, ja isegi koos masinlikega on jube vähe ja MAEIVÕI, internet. 

HEA KÜLL!
Eks ma siis valin endale salvestatute seast välja pildi, mis hetkemeeleoluga sobib.

Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära. 

Elus rollimäng

LARP, kus käisin, oli väga lahe. 
Te kõik, kes te ei tulnud, jäite põnevast kogemusest ilma. 
Väga algajasõbralik - osad inimesed ei olnudki iial rolli mänginud ning said oivaliselt hakkama.
Minul oli väga meeldiv. emotsioonid said äratatud, vabanemistunne oli reaalne ja kuigi ma olin pärast sitaks väsinud ja võtsin sisse kaks paratsemooli, migreenitabletti ei olnud vaja. 

Ma loodan varsti ka pilte saada oma poseerimisest Tom of Finlandi modellina (miinus suur fallos ja muud komponendid peale nahast rakmete), ent seni jahvatan sellest, KUI tore on nordic larp ja KUI hästi oli mäng stseenideks jagatud ja KUI kaunid olid noored mehed seal. 
Ma ilmselgelt olen nordic larpi fännina vähemus, sest peale minu oli rollimängijate kogukonnast kohal vaid Alleria, kes tegelikult organiseeriski selle sündmuse Tallinnas toimumise.
Mäng ise on soomlaste tehtud ja varem palju kordi mängitud. 

Stseenid, mis algasid ja lõppesid vastava aja vastava meeleoluga muusikaga, olid igaüks eri kümnendist ja meile öeldi umbes ette, et mis juhtuma peaks.
Absoluutselt ei seganud teadmine, kuhu me jutuajamine välja peaks jõudma ega see, et kostüümid mängu jooksul ei muutunud.
Samas kostüüm oli olemas, korraldajad andsid selle. Väga sobilik ja osa mängust - algul kõvemini kinnitõmmatud ja kitsas, mängu jooksul üha lõdvemaks lastavate osistega.

Natuke jäi kriipima, et ma ei mänginud privaatstseene ühegi mehega. S.t. mängus olin mina ka mees ja seega oleks meestehuvilist meest tegelikult emotsionaalselt lähedasem mängida päris mehega, sest mulle ka mehed meeldivad ju. 
Aga mul on raske võõrastele läheneda läheneda, nii et võtsin need, kes mulle lähenesid.
Ja lähenesid aint naised, kuni tuli grupisuhtlus ja kõik mängisid koos. 

Vähemalt pauside ajal või lõpubriifil komplimenteerisin neid mänguväliselt. 
Mille osas olen endaga rahul. 
Ütle hästi, kui on midagi öelda! 
Üks kena noor mees jäi komplimeneerimata =/ 
Millest on kahju, sest ta paistis natuke ebakindel ja abitu, inglise keel oli ta oma sõnade järgi ta "kolmas" ja tegelt oleks tahtnud talle ka kerge enesekindlusetõuke anda. 

Kõige kergem oli "May I say something personal?" ja noogutuse peale "You are very pretty," öelda sellele, kes kõige vabam, avatum, väga gay ja tõesti väga kaunis.
Pealegi oskas ta tegelikult eesti keelt ka. Mitu aastat siin elanud ja muidugi oli mul "oh, ta nii tore, kohaliku keele ära õppinud ja puha!" Ent kuna mäng oli inglise keeles, ma ei lülitunud väga ümber. Isegi ühe oma eestlasest mängupartneriga rääkisin inglise keeles.
Teine ütles, et kuule, me võime eesti keeles rääkida. 
Hiina poisile oli esialgu raskem hästi öelda. Ta oli nii reserveeritud ja kogu aeg peadpidi telefonis iga pausi ajal, aga debreefi ajal sain jaole. Sest seal me rääkisime kõik omavahel ning ta polnud telefonis =)

Ja üldse, ma ei pea mitte põdema, et üks jäi komplimenteerimata, vaid rõõmus, et kahele sain öeldud!
Jee mina!
Naistele ... nende osas mul ei ole seda "kõigi emme, pean kaitsma" tunnet. Naistele ütlen aint siis, kui on midagi erakordset =P Mängult koju tulles nägin rongijaamas ilmselgelt mingile üritusele minevat daami vanuses umbes 60-70, sillerdava liblikatiibadega maskiballimeigi, kõrge halli paruka ja pika edeva lilla-türkiisi-halli kombinatsioonis särava korsettkleidiga.Pikad kindad olid ka.
Talle küll ütlesin, et väga kaunis. =)
Oligi.

Mulle hirmsasti meeldib, kui mingis tavaelu kontekstis tänaval või igasuguse temaatikata ruumis on keegi oleku ja rõvastusega, mis sobiks hoopis kuhugi mujale. 
Mis te arvate, kas ma käisin mängupausi ajal kõigi oma nahkrihmadega õues suitsu tegemas või jaa?

Tuli ära

Viimaks ometi on mu kuningapõli alanud ja kirjastus Fantaasia on välja lasknud mu jutukogu. 

Kaas on petlikult kirev.
Jah, see on mingi traditsioon. Ulmeteosed peavad sellised välja nägema, et ulmikud ostaksid. Kohe kaant vaadates saab aru, et see on ULMEteos.
Ma mõistan, et teil, lugupeetud kõrge kirjanduse huvilised, on veidi raske alla neelata, et hea raamat võib olla niisuguste kaantega - aga samas. Liisi pilt on ilus ja kui nüüd mitte mõelda sellele, missugune normaalne raamatukujundus enamasti käib, vbla saate alla neelatud. 
Sisu poolest on tegu minu meelest hea asjaga (ma ei ole tegelt enda suhtes kriitikata, aga õnneks lööb see viimasel ajal välja enne raamatu trükkijõudmist) ning samas teosega, mis annab end kergemini kätte kui "Omasid ei jäeta maha". 

"Omasid ei jäeta maha" on nii kihiline, et ka terane lugeja võib täiesti vabalt valesti aru saada. ja vbla ma tõesti olen olen osasid asju valesti väljendanud. 
Sashi arvustust lugedes jäi silma, et tema sai Mõistatuse ja Vikatite ühendusest palju varem aru kui mina autorina ootasin, ja lõppu pandud vint ei mõjunud üldse vindina. Miks see kõik seal?!
Kuigi hm. 
Nüüd ma olen juba ise spoilinud ja kõik, kes praegu loevad postitust ja hiljem raamatut ... 
Ma ei tea, kas see ongi halb. 
Lugeda tasub ikka, see ei ole ühe-mõtte-raamat.

"Teistmoodi tavaline" on muidugi veel vähem ühe-mõtte-raamat, sest pole romaan, vaid jutukogu.

Minu jaoks on see muinasjutukogu, kuigi otseseid muinasjutte 3/13.
Palju on kui mitte õnnelikke, siis õnnelikjaid lõppe. Ütlematajäänu - ma enamasti jätan vähemalt mõne asja kindlalt ütlemata - võimaldab igaühel vaadata lugusid läbi oma prisma, ent kui lugu on peamiselt helgetooniline, võiks ju loota, et edasigi läheb hästi. Ja kui lugu on kurvatooniline, võiks lõpuks ju midagi hästi ka minna, onjo. 
Vähemalt võimalus õnnelikuks lõpuks jääb õhku.

Üllatavalt palju on lugusid, kus põhitegelased on heteroseksuaalsed mees ja naine. 
Üllatavalt mulle endalegi - ma ei pea end just eriliseks punaste-südamete-ja-kommikarbi-romantikuks. 
Tõsi, neist lugudest päris mitu on sellised, kus mees ja naine on mingisuguses hoopis teises võtmes seotud kui armulugu.
Ikkagi "Teistmoodi tavaline".
Vabalt võivad mees ja naine mitte armastajad olla, isegi kui juhtumisi on abielus.
Ent siiski - kui juba on korralik armulugu, on sel õnnelikjas lõpp.
Püsib tämapäevase muinasjutu normides.
Te ju teate, et loo lõpp on lihtsalt jutu õiges kohas poolijätmine? 
Nüüd igatahes teate. 

Neis neljas loos, mis üldse mees-naine teemat kuskilt nurgast ei vaatle, on jälle muid muinasjutulikke jooni. Kas keskkond, vorm (üks päris muinasjutt on selline, kummituslugu on selline) või mõlemad.
Nii et minu arust väga muinasjutukogu.
Enamik mu kirjutatud jutte on seal sees. Mõned, mis mitte kuskil mujal ilmunud pole, samuti, nii et isegi suurtel fännidel on põhjust osta või raamatukogust võtta. Mõned jätsin välja - selle, mis "Kübekes eluterves vihkamises" ilmus, sest liiga värske, ja "Supervõime", mis lihtsalt polnud piisavalt hea ja küllap ma mõne ka unustasin.
Üks pole lihtsalt üldse ulmelugu, kuigi ma muidu võtan ta täiega omaks. Ilmus kunagi maaelujuttude kogumikus "Mullast oled sa võetud".
Aa, ja muidugi jäid välja need, mis on juba "Kuigi sa proovid olla heas" või "Omasid ei jäeta mahas" sees. Sest need ei ole mu jaoks enam jutud, vaid osad  suurematest tervikutest. 

Nüüd võib mulle kirjutada (kes seda veel teinud pole)  ja pakkuda end avalikult ilmuva lugemismulje eest raamatut saama. Ma arvan, 4 tk võin välja küll jagada, tundmata, et ma pärast kellelegi kallile kinkida ei saa või mulle endale ühtegi ei jää vms. 
Klassikalisele ajakirjandusele seekord ei saada. 
Kuradile. 
Las kirjastaja tegeleb levitamisega, ma ka inimene. 

Muidu on nii, et põlen seesmiselt. 
Tahaksin seda lugu kirjutada. Tahaks toda hoopis. Millega alustan ... tegelt peaks hoopis kandideerimispaberid ära tegema - nad ei vali mind, aga proovima peab. Emake maa, ma pean paar lehekülge oma töödest neile tõlkima ka ... mille ma võtma peaksin?
Tahaksin fb-s karjuda, et vägivald ON ajuti lahendus ja fakk teie kõik, kes te halate Charlie Kirki üle, aga ei halanud varem tapetud demokraatide pärast. Tahaksin alasti tänaval joosta - ok, jalatsid võiksid olla - ja teada, et ma julgen, ma julgen, ma teen, mida tahan. (Ainult et ma ei viitsi selle jamaga pärast tegeleda, mis tekib.) Tahaksin.
Aga olen taltsas ja viisakas, kena isegi.
Peaaegu malbe.

Mu septembri see osa, mis tuleb, on hirmutavalt Asju täis. 
Algab homme, kui lähen Tom of Finlandi teemalisele larpile. 
Kes tahab, tulgu ka - pilet ei maksa midagi (kui just ise ei taha maksta, see võimalus on) ja korraldaja oli nats mures. Pileti on küll võtnud nii palju inimesi, et mäng saaks toimuda, aga mis siis, kui mõned kohale ei tule? Pilet ei maksa ju raha! 
Nii et tal (ja mul) oleks hea meel, kui sa tuleksid. Ka ilma piletita, üllatuskülalisena. 

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Sai lubatud

Ma ei jaksa eriti mõelda. 
Ma ei jaksa isegi kirjutada, mis on juba eriti pentsik. 
Aga kui ots lahti teha, selgub, et on kerimist küll. 
Tõsi, aastakokkuvõtet ma väga ei taha teha, sest aastat on veel mitu päeva ees ja 31. võib mul olla hoopis teistsugune tunne kui praegu, eks ole. 
Samas - kui hinnang aastale sõltub nii väga kirjutamistunni meeleolust, võibolla on see mõnevõrra vildak? Ma olen kaua arvanud, et aasta viimase päeva tunnne on adekvaatne kirja panna, aga tegelikult ju ei ole aastahinnanguna ja -hinnangule kuidagi pädevam mõelda just siis ja mitte nt täna. 
See on lihtsalt selle hetke tunne. 
Ega ma midagi pikaajalist nagunii määrata saagi. 
Ma ei mõtle ega tunne sedasi, et sihuke määrang kuidagigi adekvaatne oleks. 

Nii et võin aastakokkuvõtte ära teha küll.

Oot, kas ma kirjutan täidetud ja täitmata lubadustest või võtan mõne küsimustiku?
Küsimustikku on raskem otsida. Jäävad lubadused. Jeebus, ma andsin neid hoopis oma sünnipäeval?
Aga teate, ma ikkagi ei lähe aasta alguses veel günekoloogi juurde. 
Ei. Jaksa. 
Nii et vahet pole.
Nii, SEE lubadus, mida ma EI täitnud, on meeles. 
Vaatame, kuidas teistega on.

* aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil - käidud. Ma arvan, et sellest ei ole postitust. Larp oli "Faust näkku" ja ma nautisin seda, aga vbl oleks natuke rohkem nautida saanud, kui mõned pisiasjad teisiti olnuks. 
See igaühe individuaalse loo toetamine on asi, mida tegelt larpidel rohkem näha tahaks.

* ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem)- tehtud. 
Päris nii kuulsaks ja rikkaks ei saanud, kui ideaalis võinuks saada, aga igatahes tehtud ja kaks raamatut (K-ga kahe peale on ka minu raamat!) + kaks juttu kogumikes (üks neist küll vana, kordustrükk) + artikkel-vist Müürilehes. Olemas.

* teha vahvleid - tegin hästi palju kordi, mul on nüüd vahvlimasin. Jai!

* Ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju? Täiega sain. Oleks rohkemgi eri kleite võinud kanda, aga ma ei tahtnud ometi poolpuhast riiet kappi ära panna ja uut võtta, nii et kandsin sama mitu korda. 

* Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb. Ei pannud ka.

* Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just. Käisin silmaarsti juures (täiesti mõttetult kulutatud 95 raha), käisin optometristi juures ja mul on prillid. 
Need ei ole kõige kaunimad kujuteldavad, aga käivad küll. Ma saan jälle lugeda!

* Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi. Hambaarsti juures käisin (3 korda), aga naistearsti juures mitte. 
Ma
ei
jaksa.

Lisaks unustasin lubada, et sulatan külmkapi ära, aga seda ma igatahes tegin ka. 

Muud asjad kauba peale: käisin Estconil = kirjandusüritus, kus ma ei esine, seda unustasin ka lubada; larbikokkutulekul, larbikärajatel, telekas olin, anusin tähelepanu, siit-sealt sain ka, täitsin Goodreadsi raamatulugemislubaduse, elasin elu, mis oli krdi raske - aga väga palju parem, kui eelmisel aastal. 

Väga

palju. 

Saan end vormi, meenutades kunagist hiilgust

Nüüd vist läheb emotsionaalselt ka halvaks. 
Istun civi mängides, värskelt tehtud šokolaadiküpsist süües ja mõtlen, et küpsetuspulbrit on nats palju saand, vale maitse, oh, kus ma jään.
Jaa, ma tean, suus on nagunii vale maitse, aga kindlasti on tegelt ka.
Isegi küpsised ei tuld välja!
Kusjuures ma MÕTLESIN küpstetuspulbrit pannes, et seda on vist nats palju - aga ei jaksanud uuesti pimedasse kappi viltusesse tetrapakki kaevuda, nii et sisse ta läks ja nüüd on küpsised ebatäiuslikud. 
Söödavad. Aga võiksid olla paremad.
Oh, kus ma jään. 

Natuke liiga krõbedad ka. Mu pojale meeldivad nätskemad. Ja oleks siis nii krõbedad, et oleks päriselt minu maitse! Ei, ulbivad kuskil seal vahepeal. 
Ja maitsevad küpsetuspulbri järgi.

Umbes sedasi mõtlen vahepeal kõige kohta, mida tegin - eriti värskete asjade kohta. Vanad tunduvad endale ka krdi head, neile tekib ümber mingi kuldne nimbus ja ise ka imestan, et kuidas ma suutsin. Imetegu!
Aga uued asjad on nagu need küpsised: võiksid olla nii head, aga on ... vaevu keskpärased.
No ok, vbla mitte "VAEVU". Aga siiski.

Ma tean, see tunne läheb üle. Mul ongi faasidena: totaalne vaimustus, et tegin nii laheda asja, masendus, et asi on keskpärane, uus rahu ja rõõm, et tegelt see oli ikka päris krdi hea.

Kehtib nii kirjandusteoste kui korraldatud mängude kohta. Või noh - üldse igasugu asjade. "Emake maa, ma olin nii ilus!" "Emake maa, ma ju korraldasin selle ka - päris krdi julge käik ja tasus ära." 
Kuigi tõsi on, et mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem perfektsionist, seda vähem ideaalitaotleja olen, "see on piisavalt hea" ja käib küll. 
Käib ka. Keegi ei kurda pärast. 
Aga ei tule hiljem ka mingit vaimustust enda üle. Üritused, mille unustamine on õigustatud, sest meenutamine ei anna uhkust enda üle. 
Tegin. 
Nojah.

Aga "Arda tähtede" mäng oli ikka vägev. 
Millegipärast pole mul sellest mitte ühtegi pilti.
Kunagi, näiteks kaheksa aasta eest, küsisin rahvalt, laekus null vastust. Aga on mälupildid. Muuhulgas ka sellest, kui ma ühe päkapikuga mingit pimesiku ja uka-uka vahepealset mängu (me mõtlesime mängu välja, aga ega ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see käis) mängides peadpidi kokku jooksin ja kuidas kogu mu olemus, eriti pea, kumisesid - aga kuna oli Mäng, siis võtsin end kokku ja ignoreerisin.
Seda enam, et mängusiseselt ei olnud me pead üldse ühel kõrguselgi. (Ma olin haldjas.) 
Kuigi MINA olin pime parasjagu, nii et misMÕTTES ta sedasi?! 
Ja kuidas (kaasatoodud vanas kraanikausis, mis ei näinud üldse halb välja, sest oli tuhane ja puid täis) lõke vuhises.
Oh, ja kuidas ma kodus mängu jaoks vinnutatud loomaliha tegin =) 
See tegelikult ei tulnud lõppkokkuvõtteks vist eriti odavam, kui poest osta, sest liha kuivas ikka VÄGEVALT kokku ja elektrit kulus ka omajagu selleks öö läbi madalal tulel kuivatamiseks. Aga no - väga stiilne ikkagi, teada, et me pakume võimalikult autentset toitu, mitte midagi "käib kah" tasemel, suitsuvorsti ja näkileiba. 
Mererannale peitsime (vat need olid küll plastikust) pärle, mida hiljem mängu sees otsiti ja leiti,  meil oli pilllimees ja lauldi, ja meri oli ka piisavalt soe, et ujuda. 
Kuigi vat seda ma ei mäleta, et ma mängu sees oleksin teinud. Enne mängu, siis, kui veel valge. 

Ja Numenori Sügisball oli ka ikka vinge. Pilte näeb sealt. 
Ma olen nii rõõmus, ma olen nii rahul ... ühega kaaskorraldajatest ma eriti ei suhtle ja teisega suhtlen ... natuke. Kogu aeg on oht, et keegi end veristab. 
Krt, aga ma olen häid asju teinud!
Üksinda olen ka häid asju teinud (kirjutamine), aga teistega koos on vähemalt üritusi korraldada ikka parem. Igaüks teeb neid asju, milles tema hea, ja kokku saab vingem, kui ma üksinda oleks suutnud.

"Devolutsioon " on kirjanduslik näide koostöö plussidest. Mis siis, et ma K. peale ikka vihane olen.

Jaah, sedasi ma saan oma meeleolu kõrgemale: meenutan asju, mis kunagi hästi tehtud on.

PR oli ka üks Rollimängjate kokkutulek, mis oli suht ... hea. Vähemalt ma taotlesin selle jaoks raha, sain raha ja üritusel toimus ka larp. Mida ma küll ainult alustasin ja siis solvusin ühe peale, et ta oma ideega täiesti tuimalt sisse sõidab ja isegi ei küsi, et kas see on okei, ja taandasin end täielikult. Väga vinge, et teised selle asja ikkagi lõpuni vedasid. 
Sellest on mul natuke pilte ka. Aga pole vist viisakas näidata teisi, neilt eelnevalt küsimata, kas võib? Vähemalt mul on kahtlusi, kas oma võrgupäevikus võib. Mujale linkide panemine on kuidagi hoopis teine asi =P
Ja üldse. Praegu mul ei ole veel vaja pealkirjade esitähtedest moodustuvatele sõnadele vahet enne uut sõna, nii et pilt postituse tekstis oleks ülearu. 

Jaa, ma olen autist =) Nüüd ka ametliku diagnoosiga!

Elu tähthetked

Oletatavasti tuleb mammutpost. Tehke kohv ja võtke veidi aega. Lademes linke, mida avades veel hulk teksti, eks ole. 

Hakkasin eile voodis oma fb-mälestuse mõjul mõtlema, missugused mu elu tähthetked on. Sellised momendid-tunnid, mille  toimumise ajal on hea tunne ja pärast magus tagasi mõelda mõlemat. 
Ainult üks neist ei päde. MÕLEMAD peavad olema. 

Esiteks ja kõige uhkemad on "ma olen faking kangelane!"-momendid.

* Perevägivalda sekkumine
* Hilise Lõikuse sees omade poole kaugele Fuusia pealinnale tummapommi-heitmise otsuse järel vastaste juurde minek ja asja ära rääkimine, et nad sekkuda saaksid. Ja siis omade juurde tagasi, tapke mind, kui tahate, aga reetsin meid vastastele.
Post, kus ma praktiliselt üldse ei räägi sellest, et ma tegin mingit erilist asja, sest ega ma siis mingi endakiitja ole - alles pärast, kui sain selle eest auhindu (auhindamise järgne post) ja teised muudkui rääkisid, kui LAHE mina ja mu tegu olime ja kuidas ma hoidsin nende usku inimkonda üleval jne, sain aru, et oot, ma tegin tegelt hästi. 
Siiamaani vahel mõni meenutab ja iga kord on õnnelik olla seepeale =)
* Kui ma Miku matusel kõnet pidasin ja ütlesin kõiki neid asju, millest muud kõnelejad vaiksid. 
Ma VIST ei ole sel teemal postitust kirjutanud, sest algul oli see nii tundlik teema ja pärast polnud enam vahetult tähtis. Aga et ma rääkisin nii tema enesetapust kui sellest, et jah, ta oli Lihula tulistaja, aga ma arvan, et ta ei olnud iial hoolimatu ega halb, vaid ta oli just liiga hooliv ja hea ja see tegi ta viimaks hirmus katki - ma leian, see oli hästi tehtud. 
Et ma oma kõnega ütlesin, et on ok armastada teda, sellest hoolimata, mis juhtus. Et on ok teda leinata. Ja samas ütlesin ka, et kui kellegi valu otsa saab, see ei ole halb asi. See ongi õnnelik lõpp. 
Lubasin sellega öelda ja mõelda kõiki neid asju, mida nagunii kõik seal mõtlesid - kõik. Ka lapsed. Kuidas ma leinan oma issit, kui ta on LIHULA TULISTAJA?!
Leinadki. Sest ta ei olnud halb inimene. Ta läks lihtsalt katki. 

Peaaegu sellesse kategooriasse läheb ka järgmine - aga mitte päriselt, sest ma ei TEINUD midagi, ma lihtsalt olin turvapaik

* Poeglapse klassivend, kes oli kodustega rängalt tülli läinud, tuli ööseks meie juurde varjupaika.

Sellises 10+ vanuses umbes - ma aastat täpselt ei mäleta.
Olin hirmus õnnelik, et minu kodu on selline koht, kuhu tulla ja eeldada, et siit sa jalaga ei saa, siin sind hoitakse ja aidatakse. Jah, muidugi ta saatis isale sõnumi, et kuhu ta ööseks jääb, aga tegelikult isegi mitte minu nõudmisel - ma läksin ettevaatlikult sellest rääkima, et oleks vaja, ja ta oli juba saatnud.

Töö ja loominguline kangelastegu, mille käigus juhtus piisavalt häid asju, et muuta mäng ka käigus olles minu jaoks meeldivaks, kuigi juhtus ka hulk "omg, söök sai otsa, kuningas saab aint moosisaia!", "omg, me npc vägistas haldjaid!", "omg, ma lubasin lossi rünnata ja sel peaks ju tagajärjed olema!" asju.
Aga ikkagi. Pärast seda üritust oli umbes tund aega täiuslikku õnne ja täiega tasus ära. Ehk siis:

* Beleriand III
1. post, 2. post, 3. post, 4. post

Mõnevõrra üllatav, et ühtegi teist loomingulise saavutusega seotud täiusliku õnne ja imelise tunde hetke ei paista olevat. Aga noh - teatud moel see paljastab, kes ma olen. 
Mul on vaja end puruks rebida ja siis selle järel tunnustust saada, siis on õnn. Aga kirjutamine - see on halvimal juhul raske, sest on raske, aga mitte kunagi enda puruks rebimine. Isegi ühegi teise korraldamise käigus pole end nii katki teinud. 
Ja ei jätnud nad ükski ka unustamatut tunnet.

Aga selle "pinguta end puruks, siis tuleb õnn"-hetke vastukaaluks on täiusliku õnne hetked, mis tulid mitte millegi pealt ja mina ei teinud midagi. Lihtsalt kuidagi kõik klappis.

* Ükskord läksime ema ja minu õega, kes oli sellal mõnekuune vankribeebi, külla Ene Thompsonile, kes on mu kauge sugulane ja kellega ma mitte kunagi hiljem pole kokku puutunud. Oli september ja väga soe, ma tegin emale soengu ta veidi üle õlgade ulatuvatesse paksudesse juustesse, panin sinna gerberaõie ka. Mul oli seljas suur ja lai roosakasvalge pluus ja tumepruunid väga liibuvad teksad, juuksed olid punane poisipea, päike paistis. Kõndisime läbi Nõmme. Ene Thompson oli teinud oivalisi õunapomme. Ema jõi alkoholivaba õlut. Lehed olid maas ja kuldsed. 
0 hirmsat pingutust, aga kuidagi kõik klappis. Ideaalne päev.

* Ja teist korda juhtus see, kui käisin saarel. 
See võis olla Naissaar, aga vbla oli ka mingi muu. 
Tollal käisin ma läbi sõpruskonnaga, kust ma enam kellegagi eriti ei suhtle ja kõige paremini saan läbi ühe naisega, kellega me kunagi väga suured sõbrad pole olnud - lihtsalt sõbralikud.
Aga toonaste sõpradega ei räägi ma enam kummagagi.
Mis ei muuda tolle päeva kuldset sära, kui me sõitsime paadiga saarele. Oli hilissuvi. Paati juhtis see (mulle ka suhteliselt võõras, aga sümpaatne)  piiga, kelle vanemate suvekodu me paar päeva väisasime, päike paistis ja meri oli sinine ja soe. Ma eriti ei mäleta, mis me tegime, aga ma mäletan välikööki ja jalutuskäiku saarepiigaga saart mööda, mäletan, kuidas ma üksinda ujusin ja ujusin soojas merevees, mäletan naturaalset siidrit ja sellest jäetud eriti magusat "pohmakat" järgmisel päeval. 
Jah, mina olengi see inimene, kes joob järgmise päeva mõnude nimel. Ma saan sellist alkoholi järelmõju ainult naturaalsest õunasiidrist, aga see on absoluutselt imeline tunne.
Ideaalne saarelkäik oli.

Ja absoluutselt imelised on need hetked, kui inimesed on mu vastu täiesti ootamatult ja ettearvamatult head. 
* See imeline kord, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiini eksam päev enne tehtuks loeti, kui üldse eksamipäev oli. 

* Kui Tütarlapse isa orgunnis oma pere mu korterit koristama ja nad tegid nii palju rohkem, kui ma oodata oskasin. 

* Kui K mu aknad ära pesi.

* Kui esimesel talvel Pärast Rongi oli Olevi juures tema sünnipäevapidu, kõik olid mu vastu lahked, vaevututtav kinkis mulle teed (sest mul oli ka äsja sünnipäev olnud) ja sõber saatis mu koju - lihtsalt et ma ikka kindlasti sinna jõuaksin - kuigi minna oli vast 500 meetrit.

* Siis oli imeline aeghetk, kui mu tütar sündis. Polnud päriselt kangelastegu. KINDLASTI mitte sündmus, kus mul eriti rolli polnudki. Ilmselt on võtmesõna jälle pingutusejärgne eufooria, ent kõik peale selle, et ma sünnitasin fking 42 tundi ja olin valust ja väsimusest väga katki, oli imeline.

 Tütarlapse isa oli tore ja ämmaemand, kes algul istus meil kodus ja lõpuks soovitas haiglasse minna ja isegi ei võtnud raha selle eest, et istus magamata mul kodus 20+ tundi, imetore ja lahke, sõbralik ja soe. (Tema tasuks oli viimaks ainult pudel veini.) Haiglas, kus see ämmaemand muuseas samuti töötas, oldi imearmsad. Vana Fertilitas, kus sai veel sünnitada. Kõik olid minuga lahked ja sõbralikud ja mitte keegi ei öelnud mitte midagi halba ja viimaks, viimaks, VIIMAKS sündis peale vete avamist ka mu tütar.
Ta oli imeilus. Ideeliselt oli ta liiga kaua üsas olnud, aga 0 ülekandmistunnust. Paberitesse kirjutati, et mu sünnitus toimus normaalse aja jooksul, mitte ei võtnud 42 tundi, ja lapse sünnitähtaeg lükati ka dokumentides hilisemaks, et ta ei rikuks ära statsistikat, mis ütleks, et 42 nädalat +6 päeva on raseduse kestuseks liiga kaua . 
Mul oli pohh. Mind ei huvitanud. Mul oli mu imeilus tütar, perepalat, kõik soovisid õnne ja keegi tõi karbi Maiuspala komme, kust me siis pakkusime kommi kõigile, kes palatisse tulid hiljem. 
Imeline kogemus. 
Eriti oskan seda hinnata teadmise valguses, milline võib ka sünnitus olla ehk milline oli Poeglapse sünd. Midagi ei läinud tegelt halvasti v.a. et mitte miski ei olnud eriti hästi peale imelise beebi viimaks. Jaa, mulle öeldi päris mitu korda ebasõbralikke asju ja ma olin ka täiesti üksi haiglapersonaliga. 
Kõige toredam neist oli koristajatädi. 

Lapsepõlvest on mul tegelikult tähthetki meeles palju - nii palju, et need valguvad ühte ning pole mitte ainulaadsed Üks Sündmus, vaid "Valtri sünnipäevad" - kust mina tean, mitu - või "Kokkutulekud Uulus" - vähemalt kolm - või "Jõulud janede pool" või "Jõulud kodus" või "Tädi sünnipäevad" või "Suvel Karksis" või "Vanalinna Päevad". 
Tollal meeldisid mulle need traditsioonilised iga-aastased tavad hirmsasti ja selle teadmise peal ma olen püüdnud ka oma lastele korraldada põnevaid tähtpäevi. Et kaunistame enne jõulu ja värvime mune munadepühal, pidudel on peotoidud, käime igal kevadel kevadet otsimas (olgu, vahel mais ka, siis polnud kevadet leida eriti keeruline, aga vähemalt käisime looduses või loomaaias ja pidasime seal piknikku), sünnipäevad pidid olema põnevad ja meeldejäävad ja no kuigi Poeglaps eelmiste jõulude ajal ütles, et tal on see kaunistamine sügavalt pohh, ma siiski loodan, et nad said mingi hea tunde sellest iga-aastasest traditsioonijärgimisest. 
Sest mina sain.

* Aga kõigekõigem Üks Sündmus lapsepõlvest oli, kui olime Avega Vanalinna Päevadel ja hakkas kohutavalt vihma kallama. Jooksime siis koos Olevimäest alla mu isa töökohta, vesi pritsis kahte lehte ja mulle hirmsasti meeldis kiiresti joosta - eriti mäest alla.
Issi oli parajasti kohal ka. Ta vaatas meid, ohkas ja pani siis kuskile kolituppa lahtikäivale sohvale magamiskottide alla soojenema. Meie riided sättis kuivama ja siis me kihistasime seal tekkide all ja meil oli mõnus ja soe olla. 
Ma ei mäleta eriti muud - küllap hiljem ostis isa meile töökoha sööklast süüa? Ja Ave läks vist taksoga koju? Aga see tormamine ja diivan on mul selgelt meeles.

* See kord on mul ka imetoredana meeles, kui ma oma noorema tädiga laulupeol käisin ja ta ostis mulle iga kord jäätist, kui ma tahtsin. Ma sõin vist neli šokolaadiglasuuriga pulgajäätist ära. Või isegi viis!
Kusjuures ma ei olnud eriline pruuni glasuuri fänn. Aga see oli ainus sort jäätist, mida seal müüdi.

Kaks fotosessiooni on ka oivalised olnud. Need esimesed, mille eest ma fotograafile raha maksin. 

* Ruuduga

* ja Oleviga. Millest ma ei ole kirjutanud, ainult neid imelisi pilte olen jaganud. (Mõned on siin näha.) Aga Olev ise on ka imetore ja pildid on toredad ja oh ja ah. 
Vahel ma näen Olevit unes kontekstis "nägus noor mees, kellega võinuks midagi tulla, aga ei".

Ja viimaks kaks kontserti, kus ma üksinda käisin.

* 5'nizza

* Kaisa Ling Thing, millele Kaur mulle, muide, täiesti ootamatult ja küsimata pileti ostis

Ehk need on siis minu elu tähthetked.

Kui asi käigus olles tundub hea, aga tagasi mõelda on halb, ei kanna välja. Kui asi tundub teoreetiliselt saavutusena, aga käigusolemise tunne on "pean pingutama, et hästi teha ja et kõigi eest hoolitseda ja sõbralik paista ja rahvas rõõmsaks teha," ei kanna välja. Kui toredasse sekkub mingi täiesti ootamatu ebameeldivus, ei tule oivalisust täis. Ja liiga tavaline ikka ei päde. 

No mõne jaoks oleks tähthetk, kus talle päris pruunkaru pojad sülle ronivad või et sünnipäeval kõik klassi lahedamad inimesed temaga "vanaisa vanu pükse" mängivad. Väitlusturniiri võit või ... jutuvõistluse võit kusjuures VÕINUKS kvalifitseeruda, kui see poleks nii halval ajal tulnud - ma olin mingi kaks tundi maganud, üritades kenale noormehele püksi pugeda, aga asi jäigi suudlemise peale. Rohkem me ei kohtunud ja väidetakse, et ei varem ega hiljem ta polnud nii kena.
Oli tookord pärast lahkuminekut pikaajalisest elukaaslasest kõvasti kaalus kaotanud.
Aga minu muutis võidu osas tuimaks see, et ma ei olnud maganud. 
2 tundi ööunena - seda on ikka arulagedalt vähe. 

... ja kui ma olen enne SITAKS vaeva näinud asja nimel, mis on siis täiesti ootuspäraselt (mitte ootamatult, see kaunis soome noormees Beleriandil oli täiega ootamatu ime nt!) hea, ikka ei tule imelisust täis. 

Võibolla oli III Beleriandi mõju mulle võimalik ainult seetõttu, et mul oli jalg murtud - ma ei saanud endalt rohkem nõuda, kui andsin, sest ma olin füüsiliselt võimetu rohkem andma. Nii et sain endalt ebatäiused andeks.

Njaa.
Mul ei ole kerge end õnnelikuks teha. 
Lihtsam on teistel - aga nemad jälle ei tee enamasti. 
Kuigi olgem ausad - see VÄGA VÄGA NAINE kruus anonüümselt pakisaatjalt, kelle isikut ma kahtlustan, ent ei tea - see oli ikka ka imeline. =)

Vghuijfyuiöh.yt

Võiksin midagi kirjutada.
Küllap mul isegi on. Muljeid ja veel muljeid ja mõtteid ja asju. 
Aga mu pea valutab, sest nii palju kogemusi ja tegelt ei taha midagi läbi seedida ja tükkideks kirjutada, niigi on raske. 
Pühapäeval unustasin süüa ja juua. Kui olin kaks migreenitabletipoolikut alla neelanud (rongivetsu mittejoodava veega, sest ma unustasin lisaks joomisele ka vett kojusõiduks kaasa osta) ja valu üldse ei leevenenud, leidsin kotist õuna. 
Tundus ahvatlev. Hammustasin. Ossa püha püss, mul on toitu vaja!
Seda, et jooki oli mitte natuke vaja, vaid väga vaja, taipasin, kui olin poest mineraalvee ostnud, mõtlesin, et võtan mõned lonksud ja läks pool pooleteiseliitrisest pudelist. 

Täna ja eelmisel ööl migreenitabletid aitasid. Aga kahjuks ajutiselt. Sest kui mul on aju umbes, infotropid, lausa infokamakad ja miski ei liigu ega sulandu, sest LIIGA PALJU, mul hakkab alati pea valutama. 
Ma teadsin ette, et nii juhtub, ka.
Mis mind muidugi ei pidurdanud.
Et peale üritust ma mitu päeva vaevlen ja valutan? Aga üritus ise on ju põnev ja tore! Ikka lähen!

Edasi muutuvad asjaolud pealegi hullemaks. Pole ka üritused ise hirmus toredad vbla, lihtsalt vaja teha, väga vaja teha, mõni on vajalik, et raha teenida, mõni, et rohkem kirjanik olla ja mõni, et inimene olla. 

Nädalavahetusel üks esineja ja kaasalööja oli kreeka poiss (kui ma veel armuksin, oleksin natuke armunud, nii ilus, tore, lahe ja aus) ja tema rääkis korduvalt ja korduvalt, kuidas Kreekas see või too üldse ei tööta, sest Kreeka inimesed ei ole eriti teistega arvestavad ja sa (larpikorraldaja) ei taha neid enamikus asjades ka sundida. 
"At least we almost have rid of rape-jokes on larps!"
Mispeale ma plaksutasin, sest see ON hea asi ja ma õudustundega meenutan aega kuskil 2010, kui ma kutsusin oma isa larpile NPC-ks (necessary player character või non-player-character, phmt tegelane, kes on kohal, et mängijatele mäng põnevaks teha), ta mängis karu ja otsustas karuna kaks haldjat ära vägistada. 
Ok, me tollal ei teadnud ja ei osanud. Agas tõsi on ka, et ma ei instrueerinud teda eriti, ootasin, et mu isa iseenesest saab aru, mida ma korraldan ja üritan saavutada, ja ei otsusta karuna vägistada.
Oh, nii tore ja mängurikastav moment ...

Aga meie lammaste manu naastes: kui ta ütles igast asjade kohta, et kreeklastega see ei toimiks, ma vaatasin end tema silmadega ja tuvastasin, et ma olen üle mõistuse hell ja hoolikas teistega. Igal pool. Kogu aeg. Kui rongis tulid sisse ühed matkajad, kes oma hiigelsuurte kottide sedasi paigutamisega, et teistele ette ei jääks, hädas olid, ma muutsin asukohta ja tõstsin oma (palju pisema) koti mujale. Kui võõras naine hakkas kempsu minema ja tuli oli roheline, ma ütlesin, et minu meelest on seal keegi sees - oli ka, üks üsna jokkis kodanik. Kui kreeka poiss polnud oma asju kuskile paigutanud ja ma käisin öösel kempsus, tema ikka veel lobises ja oli seltskondlik, läksin ühtlasi tema juurde, do have a bed? Ja kui selgus, et oletatavasti kuskil on, ta pole uurinud, ja minu toas oli ju vaba voodi, ütlesin seda talle ja et mind ei sega, et ta mees on, ärgu tema ka end veidralt tundku. Rääkida inglise keeles, kui seltskonnas on eesti keele mitteoskaja, on ju enesestmõistetav? Ei? No mina igatahes rääkisin inglise keeles ja refereerisin lühidalt eestikeelsete vestluste sisu. Ka siis, kui meid oli 12 eestlast vs üks kreeklane. 
Ma ei paku alati istet, kui ma ise väsinud ja valune olen, ma ei hoidu liha söömast, kui ka seltskonnas on taimetoitlased või veganid, ja ma ikka veel lasen oma pesumasinal öösel töötada, sest keegi pole kaevanud ja nii on odavam. 
Aga ma ikkagi tunnen end kõigi emana, üleüldise hoolitseva ühikuna, kes vaatab, et keegi end pahasti ei tunneks. 
Ja olen siiamaani solvunud selle peale, et MINA olen isekas?! Thefakk?!?! Kes peseb enne mängu kempsu oksest puhtaks, seda teistele korraldajatele mainimatagi, sest mängijatel peab olema puhas kemps ja mis teistele rääkimine asja kellegi jaoks paremaks teeks? Kes koristab pärast pool mänguruumi ära, isegi kui ta pole korraldaja? Peseb külas nõusid, kui tundub, et pererahval on sellega raskusi ja kraanikauss täis? Viib vahel sõpradele isetehtud söödavaid kingitusi ukse taha, kui koht teele ette jääb? 
Ma faking loen spetsiaalselt teiste autorite raamatuid, kellega raamatukogutuurile lähen! Ei, see ei ole kohustus, ma lihtsalt ... teen, mis ma tahaksin, et teised mulle teeksid. 
Aga jah, ma olen ainult inimene. Ei suuda kõike. Ei suuda maailma märgatavalt paremaks teha ja vahel pean enda eest ka hoolitsema. 
Üritan end sel nädalal võimalikult välja puhata, sest reedel läheb karmiks - ja mul sellest toredast nädalavahest pea veel valutab. 

Isegi mina olen pime - vahel

Käisin larpil. (Tegelt käänatakse sõna "larp" nagu sõna "karp" ja ma PEAKSIN kirjutama "käisin larbil", aga mu jaoks on vale käänamine seal kuidagi ürgnaljakas - umbes nagu sõna "humooriline".) 
Sai ühe aasta-jooksul-teha-vaja plaanidest täidetud. Tegelt isegi rohkem, sest kandsin kleiti ja kanda aastas vähemalt 6 kleiti on samuti plaan.
Mäng oli ok. Mitte hirmus hea, aga raudselt mitte kategoorias: "MIKS ma siia tulin, apike, aeg, raha, energia magama pandud ja palju parema meelega oleksin kodus internetis."
Ütleksin, et idee oli viimase peal, ent lihtsalt minu tegelane suht mõttetu. Mul ei olnud mingeid võtmeid ega eriteadmisi, teistel polnud mind vaja, et probleeme lahendada, ja mina ise ei lähe mingil juhul ise innukalt kuuenda inimesena gruppi karjuma, et kuidas nüüd õigemini seista, et äkki parem tulemus saavutada. Ei lähe seletama, et tahan ka laval räppida. Ei lähe nõudma, et klge, ma tahan punkt punktilt selgitust, mis üldse toimub. 

Paar korda plahvatasin, et kaua võib möliseda, aitab ka, ja paari teise tegelasega oli mul taust ja mälestused, nii et sain nendega veits emotsionaalset sidet mängida. Aga enamikust tegelastest ma ei teadnud midagi. Isegi nime mitte. 

Miks ma selle sündmuse jutuks võtsin: mängu sees ma esimest korda avastasin, et oi. Füüsiline rahutus ongi mu jaoks teema. Kogu olukord tekitas mus ebamugavust ning siis käisingi lihtsalt toas edasi-tagasi, samal ajal sõrmi nipsutades, või tantsisin omaette.
Kõndisin päris kiiresti. Ega ma siia munema ei tulnud, seinu imetlema nagu näitusepublik. Ma tahan LIIKUDA. 
Tegelikult ei olnud see muidugi esimene kord end liikumisega rahustada. Mingi ajani nooremas põlves hakkasin peavaluga mööda tuba ringi tormama või läksin õue jalutama. (Siis hakkasin duši all käima, dušš aitas paremini.) Kui mul mingil üritusel igav ja ebamugav oli, kõndisin koridoris edasi-tagasi või linnas ringi. Ma olen Viljandi linnaga nt väga tuttav, sest folgil ikka on vahepeal perioode, kus ma lihtsalt ei suuda, lähen kõnnin üksi, siis hakkab parem.
Aga see oli mulle esimene kord tähele panna, et ma seda teen ja teised tegelikult ei tee. 
ESIMENE kord. 
Olen suht jahmunud. 
Mis mõttes ma ei märkagi, kui vastavat teemat ajus üleval pole? Seletab mõndagi rahva mittemärkamiste osas. Et osad asjad lihtsalt jooksevadki (nali meelega, märgake! Jooksimne on liikumine on hetketeema!) radari alt läbi ning inimene vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja küsib: "A kust mina pidin teadma?" mis siis, et ta kuulis ja nägi. 

Ausalt, selle raalisin tegelikult üsna ammu välja, et mina tajun inimeste juures tohutut hulka detaile, mida keegi üldiselt tähtsaks ei pea ega mingeid järeldusi tee. (Ja see koos valu vihkamisega on mu "mina olen väga empaatiline"-tunde aluseks.) Aga et on asju, mida ma ei märka - ükskõik kas teiste või enda puhul - kuigi need on otse mu silma all mitupalju aastaid olnud, on valgustav. 
Teiste osas olen tegelikult mitu-mitu korda hiljem avastanud, et hm. Tegelikult ta on seda ja seda omadust või huvi  ilmutanud päris mitu korda mu ees, ma lihtsalt ei võtnud sisse, sest veendumus, et ma teda tunnen, oli liiga kõva. Aga et ma ENDA puhul liikumisvajadust ei märganud, sest ma ei mõelnud, et mul võiks aktiivsushäire jusugi sees olla - on - valgustav.

Ongi pimetähn. Näed ja tunned, ent ei registreeri. 
Ossa. Whoa. Püha perse. Ja veel kirglikke hüüatusi suvalises suunas. 

Muidu oli larp tore. Meeldivaid sotsiaalseid kontakte omajagu ja otseselt ebameeldiv ainult üks - ja see ka mitte OMG KUI HALB, vaid leebe, veits kahetseva muhelusega: "Ta teeb nii klassikalist teda jälle." Läksin teadmisega, et kohapealt saab kohvi osta, võtsin kaasa paki pähkleid ja kaks banaani näljapeletuseks, aga kõik lauad ja nurgad olid täis Selveri suupisteid ja morssi ning väikese kapi peal oli veepunnu sidruniga vett sisaldamas, nii et mu füüsilised vajadused olid palju paremini kaetud, kui ootasin. 
(Vahemärkus: kui neil koht odavalt käes polnud, minu arust mängujuhid maksid jälle peale, et meile mäng teha - klassikaline eesti larp(b)i värk. Aga tegelt võiks sellest tõesti loobuda. Isegi mina suudan maksta rohkem kui 35 euri mängu eest, need, kel on töö ja asjad, on ilmselt vabalt valmis oluliselt rohkem maksma.)
Ja noh - see oli ka tunda, et kuigi mäng VÕIS osalejatele lõppeda mitut moodi rohkem või vähem halvasti, tegelikult gemmid aitasid mängijaid kogu aeg, et lõppeks hästi.
Mhmh, ka see gemm, kes oli ühtlasi mängija ja teoreetiliselt meie vastane ja vangishoidja. Kogu aeg ütles, et see või teine asi on valesti, tehke ümber. Muidugi 3/4 kordadest polnud selle asjaga vaja vaeva näha, pohh, ignoreerigem - ent kui loogiliselt mõelda, nägi päris hästi ära, mis oli möla mängijate eksitamiseks ja mis päris vihje. 

+ Mul ei valutanud päev otsa pea. Isegi öösel, kui paar tundi magasin ja uuesti ärkasin, ei valutanud. 
Kuigi nüüd valutab sissevõetud sumatriptaanist hoolimata. 
Siiski. Great win igatahes. 

Eriti raske sotsiaalne olemine

Lugesin Rentsi postitust sellest, kuidas sotsiaalne naine olemine on raske, ja leidsin sellest tiivustust kirjutada, kuidas on jah. 
Eriti kui naine juhtumisi on nii füüsilise kui vaimse ... krt, mis see on? Ei ole "puudega", esiteks ei ole mul vaimset puuet ja teiseks ei kirjutanud riik mulle vahepeal üldse mingit puuet välja, olin lihtsalt "osaliselt töövõimetu" selle pealt, et mu parem käsi ei tööta päris nii, nagu ideaalne oleks, ja pea valutab alailma. Ei ole ka "erivajadusega", sest mu vajadused ei ole kuigi erilised. (Süüa, juua, soojust, et koormus väga suureks ei läheks. Suur on muidugi suhteline mõiste.) Muidu ütleksin, et olen "invaliid", aga kui mu teadvusse jõudis, et see on inglisekeelsest väljendist "invalid" ehk vale, valedel alustel põhinev, ebaloogiline vms, leidsin, et selle sõna kasutamise vältimine ja riiklikult toimunud ümbersõnastamine on tegelikult arukas ja vajalik. 
Okei, vana hea sant ilmselt kõlbab. Niisiis, eriti ei ole sotsiaalne naine olemine kerge, kui see naine parasjagu sant on. 

Käisin rollimängjate kokkutulekul. Suht hea kokkutulek oli. Paljude teiste meelest suisa väga hea.
Mul oli mitu head üks-ühele vestlust huvitavatel ja isiklikel emotsionaalsetel teemadel. Sain pikki ja tugevaid kallistusi. Vaimse tervise vestlusring osutus täitsa toredaks. Üks naine kallistas mind lõpus ja ütles, et päästsin ta elu ja ta on selle üle nii tänulik (pidasime pikki netivestlusi, kui tal raske aeg oli). Lisaks paistab tal olevat uus hea suhe mehega, kellega mul ka meeldivaid mälestusi on ning mul on nende pärast väga hea meel. (Muuhulgas oli see mees üks neist, kellelt last küsisin, kui parasjagu sel teemal tegutsesin.) Mängisin ühe lauataguse impromängu, mis oli meeldiv. Käisin jalutamas. Mitmed inimesed kiitsid mu küpsiseid - kuigi Poeglaps sõi ja kiitis esimesena ja siis ma teadsin, et on head. Tema juba niisama ei kiida.
Kohal olid isegi beebi ja koer - kumbagi küll ainult üks, aga see-eest eriliselt nunnud.
Magasin öösel hästi ja hommikul ärgates pea ei valutanudki.
Kahjuks hakkas varsti jälle. 

Ehk siis kokkutuleku arvukad head küljed ei kaalunud üles seda, et osad kohalolijad ei ole just mu lemmikud, et inimesi oli palju ja nii osad inimesed kui osad vestlused häirisid mind. Mitte hingelised vestlused, vaid need, kus iga osaleja korrutas muudkui üht ja sedasama. Teate vist?
Kui üks rääkis "mis värk on larpidel osalemisega ja tahaks rohkem osalejaid" -teemal oma jutu ära, esitas teine vestluses osaleja OMA peaaegu identse versiooni, sest ta tundis, et see on õige ja tahtis teistele selgeks teha, et nii on. Siis võttis kolmas jutujärje üle ning kandis ette OMA üsna samasuguse versiooni. Ja siis neljas. Ja siis viies. Ei toimunud sünteesi ega arengut ning kõik rääkisid tegelikult üht ja sedasama. Erinevused nende hinnangutes jäid väga pisikeseks.
Larparid tegutsevad erinevates kogukondades, mis ei kattu ÜLDSE. Meie oleme vanad peerud ja eestlased. Kõik tunnevad kõiki. Aga teisi gruppe me ei tunne. Ei ole ühtset rollimängijate koondumiskohta, kus mängude teated üleval. No on fb, aga tegelikult panevad oma teated tehtava mängu kohta rollimängugruppi üles ainult sama kogukonna liikmed, kes siin on. Võimalikud uued tulijad ei leia infot. Teiste gruppidega meil ka kontakte pole. Võiks olla. Aga pole. Võiks olla koht, kuhu kõik mängukuulutused laekuvad. Aga pole. Discordi grupp on. Aga seal käiakse veel vähem kui fb-s. 
Siis alustab kõigile juba tuttava jutuga jälle esimene või teine vestluses osaleja, öeldes, et võiks ikka olla koht, kuhu mängukuulutused koonduksid. Siis esitab oma (muutumatu) arvamuse kolmas, kinnitades, et pole sellist kohta. Siis rõhutab neljas, et uued tulijad ei leia infot, infot peaks rohkem olema.. Siis tuletab viies meelde, et on olemas erinevad kogukonnad, meie siin oleme ainult üks grupp. Vanad ja eestlased.
Igaühel on eelnevaga identne sõnum. Ositi oli isegi sõnastus sama. 
Vahele küsib kuues osaleja vähemalt neli korda, et kuidas siis ikkagi saada rohkem mängijaid. Aga midagi uut ta ei kuule.
Kolmanda ringi ajal läksin minema, ent kahju oli juba sündinud. 
Mu arvamus inimestest sai jälle löögi ja pea hakkas uuesti valutama.
Jaa, see valutas esimesel päeval alailma sellise taandub-tugevneb-taandub-ununeb-tuleb jälle rütmiga.

***

Kirjutamisse jäi praegu tore kahekümnetunnine paus - ma algul lugesin Rentsi lugu kohe, kui see ilmus.
Siis hakkas mu pea kõvemini valutama. 
Nii kõvasti, et kirjutamine ei olnud enam teema. JA seda tiheda tabletivoodriga. Mis tähendab, et olen vahepeal maganud ja civi mänginud, koeraga poodi hiilinud ja vaevaliselt tagasi komberdanud, söönud (ma PEAN SÖÖMA, muidu ei saa magada!) ja isegi mitte mõelnud kirjutada. 
Kokkutulek ega selle teine päev - mis oli põhiliselt hommikusöök ja siis kojuminek - olid peavalu suhtes oluliselt leebemad. Oli valus, kuid noh, talutav. Tablett peale ja saab elada küll. Mul koondus sellesse teise päeva pealegi rohkem meeldivusi kui päris-kokkutulekupäeva, sõitsin lemmiksõbraga koju ja nii põnev oli rääkida, et läksime lõpuks veel välja sööma. 
Saate aru, selline inimene, et ma ei pane natukenegi, pisinatukenegi pahaks, kui ta ütleb: "Tead, sa oled kõige keerulisem inimene, keda ma tunnen," vaid naeratan ja ootan laiendust. Ma nii armastan teda!

Nojah, aga tänane päev on kohutav olnud. Öösel ma ei saanud magada, sest kui on sotsiaalselt nõudlikud päevad, ma kaotan isu, kui ma ei söö, ma ei saa magada, ja no sellise pinge peale vähe magamine ka tõi kaasa nii jubeda päeva, et ...
Selle kogemuse peale ma ikka väga tõsiselt pean mõtlema, kas tasub end sotsiaalsete sündmustega, kus osalevad inimesed, kes mulle ei meeldi, tükkideks rebida. Mis siis, et on palju hirmus toredaid inimesi ka. 
Sest ma tunnetan inimesi kaugelt liiga tugevalt. 
Ma ei hakka ju inimesega jõhkrutsema, kui ta on igati sõbralik, lihtsalt veits nõme. Aga samas tunnetan seda, et ta on nõme, igal hetkel, saan hea näo tegemisest siukse peavalu, et 200 mg sumatriptaani ja 1200 mg ibuprofeeni ka ei aita, ja kaotan hulga aega oma elust veel takkajärgi. 
Ma ei läinud täna silmaarsti juurde. Ei tõlkinud sõnagi, ei kavatse ka. Ei teinud ühtegi kehalist harjutust peale õlaringide - isegi migreenivastaseid praegu teha ei suuda.  Mul on nii halb.

Ma päris muretsen. 
Et ... ma ei saa kunagi minna nt larpile, kuhu tuleb ka mõni inimene, kes mulle ei meeldi? Piknikule, sünnipäevale, krdima ... maitea, paadisõidule? Saangi ohutult suhelda ainult oma lemmikinimestega, sest muidu juhtub nagu tänane päev?
Sotsiaalne sant olla on ikka ERILISELT raske.  

Rollidest peaasjalikult

Valmistun laupäevaseks larpiks. 
Põnev. 
Ma pole kaks aastat mängudel käinud, täiega haarav - ja ilm tuleb ilmselt märg, soe ja tormine, ohhohhoo, jajah, mis ma küll selga panen ... Tuleb ikka tellida hea korduvkasutatav vihmakeep igaks juhuks. Kuigi see võib mitte kohale jõuda õigeks ajaks. Aga samas, kas ma pigem tahan ise poodi minna, mis pealinnas asub? Olgu, riskime ...

Ja siis on mul vaja kaasa hädaolukorra-toitu ja pärast-mängu-afteka-toitu ja jooki ja mängujuhtidele võiks kooki teha ja ranne valutab igaks juhuks juba ette, ohatis ajas uue võsu alahuulele ja öömaja on veel kokku leppimata ... krt, meenub, mismoodi see kõik käis. Ega ma ju milleski normaalne ei ole, normaalne larpar ka mitte. Aga kuna kõik me oleme ebanormaalsed, siis pole ma üldse haruldane oma viimase-hetke-klapitamistega. 
Pigem on niigi hästi, mänguni veel mitu päeva aega.

Varem ma ei rääkinud sellistest asjadest üldse? Tead, varem ei rääkinud ma paljudest asjadest üldse. Ma ise ka ei tea, miks. Loogika oli umbes selline, et teised ei räägi sellest blogis? Ilmselt sellest ei räägita, sotsiaalne tava on sihuke, või siis olen ma eriline värdjas jälle ja kellelgi teisel ei ole üldse selliseid probleeme,, ma ei hakka neid ka esile tooma parem. 
Mõtteni "enamik blogijaid ei käi larpidel" jõudsin ka, aga mõte "et mina käin, võib huvitav olla ja inimeste mitmekesisus jne" jäi juba liiga kaugele. Ma maski(si)n nii automaatselt, et ise sellele ei mõelnudki. Teised ei räägi teemadel K, G, O ja M? Ma ka ei räägi muidu kui möödaminnes. Ilmselt ei ole need Päris Teemad.

See automaatne maskimine oli ikka VÄGA automaatseks kujunenud ja kuigi ma olen rabelenud ja takka üles löönud Normaalne olemise vastu, ega ma praegugi saa öelda, et enam ei tee. Sest ma ei märka, kui teen. Lihtsalt mingitest asjadest ei räägi-kirjuta. Mingeid asju EI TEE. Ja kaksteist aastat hiljem mõtlen, et mida. Miks ma ei kirjutanud võrgupäevikusse, kuidas edevat peeglilauda laenasin, et see laval esinedes rekvisiidiks oleks, või kuidas jogurtitopsi ümber üleskuhjatud soeng nägi väga kena välja, aga pani pea kohutavalt valutama, või kuidas ma mängupartnerisse armusin, sest mu taustalukku oli kirjutatud, et olen temasse armunud ja ma mängisin sisseelamisega?

Jaaah. enam ammu ei armu ma sedasi ... või noh. Enam ammu ma ei armu. Olen nüüd teistsugune inimene, ilmselgelt.

Mõnes mõttes see on ikka väga kummaline. Mitte ühtegi rollimudelit ei paista. Lihtsalt olengi üks Väga Imelik Mina Ise. Ehk on ka minust 20 aastat vanemaid naisi, kes näevad väga pandavad välja ja vahetavad mehi nagu sokke, aga see pole see. Keskealine mammike, rõõmus ja hea, ma ka kuidagi pole. Majasokulaadsetest karmidest hirmuäratavatest muttidest rääkimata. 
Jaa-jaa, neid vahepealses eas naisi on üldse vähe avalike rollide hulgas. On noored või vähemalt "nooruslikud", on vanad või vähemalt "väärikalt vananevad", ja ... maitea. Kes üldse vahepeal on?
Kusjuures see tera, millest ühel pool või teisel pool seistakse, tundub ikka olevat seks. Avalikult seksuaalne naine = üsna noor. Seksi osas vaikiv = üsna vana. (Reaalne seksuaalne aktiivsus pole üldse oluline.) 
Ja minus tundub seksuaalne osa üsna-üsna surnuna. 
Nii et phmt olen ma vana. 
Ainult ei näe sedasi välja ega käitu ka niimoodi. Väga Imelik Mina Ise. Pole see ega ka teine.

Äkki ma otsin nii raevukalt rolli, kuhu sobiksin, just sellesama autistliku maskimise jaoks? Et oleks keegi, kelle pealt käitumist õppida, näha, et tema teeb nii, mina järelikult võin ka?Sest jube hästi on kunagi lapsena sisse õpitud, et peab olema nagu Teised või vähemalt Keegi Konkreetne Teine, lihtsalt mina olemine on valesti olemine? 
Võibolla. 
Võibolla küll. 

P.S. ATH-ravimid on I-ME-LI-SED!!!!

Urrima haigused

One Piece'i Netflixi adaptsioon on üllatavalt hea. Mitte täiuslik, aga promopiltide ja treileri järgi ma ootasin täielist rämpsu ja see tuli hoopis hea. Olen üllatunud, aga soovitan soojalt. 
Loodetavasti tuleb veel hooaegu. Seni on täiesti vaatamist väärt.

Minult kui Eesti suurimalt One Piece'i-fännilt kaalukas soovitus, onjo? 

Muidu: mõtlesin, et nüüd, kus enam halb ei ole ja enamjaolt lausa hea (peavaluajad välja arvatud, aga isegi need pole sellist lootusetust täis nagu varem), olen sama hea kui terve.
Ja siis mõtlesin larpisarja peale, mis on mu tohutu lemmik ja kus oktoobri keskel uus mäng tuleb - ja mõte sellest mängust osa võtta on otseselt hirmus. "Ei taha plaane." "Mul hakkab isegi mõttest pea valutama." "Ma ikka ootan veel regamisega, ma tõesti ei jaksa praegu sellele mõelda!"

Vist päris terve ei ole.
Tähendab. niii terveks, et AD-d ära võib jätta, ma ei loodagi saada, aga ka nendega elades - ikka terve inimese moodi ei jaksa. 
Oot, kas ma KUNAGI olen terve olnud?
No ma raudselt olen larpidel käinud ja rõõmuga, dohh. Nii et vähemalt olen ma olnud märgatavalt terveM. 
Ootan veel, enne kui ennast kirja panen. Saan terveMAks. Kui mäng tuleb enne peale, kui ma suudan, no sitt lugu. Ma ei jaksa ette valmistada - kõiki neid, kes teevad innuga rekvisiite ja kostüümi, vaatan täielises arusaamatuses. 
Mul pole isegi jalanõusid, millega märga metsa minna oktoobrikuus. Ega üleliigset raha, millega neid osta. 

Pea valutab. Vahelduva eduga on ta valutanul viiel viimasel päeval. Vihkan. Sumatriptaan aitab umbes viieks tunniks, siis hakkab jälle valutama. Peavalust on kopp väga ees - aga no depressioonivalust oli kopp täiesti ees juba märtsis ja vaadake, kaua see kestis! 
Peavalu kestab vähem. Ma juhtumisi tean, sest hetkel olen viie tunni sees viimase sumatriptaani võtmisest ja üpris rahuldav on olla. Mitte päris hea, ent peaaegu. 

Varsti ibukas. Sest tegelt on neli tundi juba möödas ja ma loodan ikka, et valuvaigisti viimaks toimib, ma ei pea oma migreenitablettide karpi aina tühjemaks sööma ja juba varsti uut retsepti tellima. 
Ega nad seal perearstikeskuses ei rõõmusta. Nad hakkavad kahtlema, on mul ikka migreen, äkki on midagi muud. Korra juba helistasid. Aga mina ei taha neis kahtlusi tekitada, sest migreenitabletid toimivad. Vähemalt veidi aega. Võtavad valu maha.
Ja ma tõesti ei salli valu. 
TÕESTI.

***

Järgmine hommik, uus peavalu. 
Uus sumatriptaan.
Nagu ... millal see nüüd lõppeb???

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 

Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

Teema oli "Hilja novembris"

Sa tahad mind korraldama oma üritusi, sest kui mina korraldan, on Korraldatud.
Kõik toimib täpselt nagu plaanis (tõsi, kuna minu seekordne idee oli "aga teeme ilma kavata", ma antud juhul ettekannetega üldse ei tegelenud, "tehke teie, kui tahate" - millega seoses kõik nad hilinesid tund aega, aga mnje pohhui, polnud minu vastututus), kõik saavad süüa, ükskõik, mis erinõuded neil oma dieedile on, kõik saavad puhata ja mängida ning phmt kõige eest on hoolitsetud.

Kui ma olen täie mõistuse juures, ma ei võta midagi korraldada just selle pärast, et ma valvan juba kuid ette üle kõige, alates kohaomanikega suhtlemisest kuni raha kogumiseni, teema väljamõtlemisest muusika playlisti tegemiseni, üritusel prügi vaikselt üles korjamisest, faking piima faking külmikusse panemisest kuni koroonatestide tegemise õpetamiseni korda 10 ja nii edasi. (Igale inimesele eraldi polnud õnneks vaja õpetada.)
Pean igaühega, kel kahtlusi ja kõhklusi, ettevalmistavalt kirja teel dialoogi, selgitan, rahustan, soovitan, ostan toitu, orgunnin transporte, pesen nõusid, teen kohvi, naeratan, noogutan, mõistan jne. Inimesed ei lugenud postitusi fb-ürituse raames - pole hullu, saab ka muidu. Inimestele ei meeldinud mu muusika, nad panevad ise enda oma oma vahendist - ok, ma viin vaikselt oma arvuti ja kõlari minema. 
(Kuigi hiljem selgus, et selle inimese muusikavalik, kes minu oma välja lülitas ja enda oma asemele pani, ei meeldinud mitte kellelegi peale tema enda. Ent mu jaoks jälle oli vajadus temaga vastuollu minna siis veel vastumeelne - karjuma hakkasin ta peale alles järgmisel päeval, kui ta oli olnud arusaamatult enesekeskne mölakas juba umbes 9 korda.)
Kõik toimib, keegi ei nuta - ja ma olen lõpuks täiesti umbe jooksnud.

Ja siis on takkajärgi "ma ei teinudki ju õieti midagi. Kogusin raha, ostsin liiga palju süüa, pärast jagasin selle söögi osalejate vahel laiali. Lausa piinlik, kui keegi ütleb, et hea üritus."
(Vahemärkus: ma ei korraldanud üksi. See teine inimene oli VÄGA abiks, aga kuna ta oli täpselt selline, nagu mul vaja, omadustega, mis mul puudu, ta oli väga rahulik, ei teinud midagi üle ja oli täiega tüüne, kui vanaaegset keelt kasutada.)

Tegelt vist oli hea üritus päriselt. 
Kusjuures ometi kord oli hea nende jaoks, kes asju EI tahtnud.
Ehk pärast kuulsin peale nt sellist dialoogi: "Mis mulle ERITI meeldis: mingit tutvustusringi ei olnud!"
"Jaa, see oli täiega lahe! Ei mingit "tutvume võõraste inimestega ametlikult!"-õudust.  Ega mingeid kuradi rinnasilte, käid nagu lollakas ja jõllitad ainult silte!"
Kusjuures üks neist rääkijatest oli uus inimene, keda enamik kohaolijaid ei tundnud-teadnud.
Ettekandeid oli vähe. "Tuleme kõik ühte ruumi kokku ja teeme mingit asja"-asju ei olnud ühtegi. Ühtegi söögiaega peale hommikusöögi ei olnud ja hommikusöök oli ajastatud kui "peale ärkamist, enne kui maja tuleb üle anda, võib süüa kogu aja". 

Kõik toimis. 
Ehk siis - tegelikult olen rahul.

- see muusika-vend oli päris krdi nõme teistegi meelest peale minu
- see oli esimene rollimängijate kokkutulek, kus mul oli natuke tunnet: "See on ju seksuaalne ahistamine, mida sa teed?" Usutavust annab sellele minu tundele, et üks teine naise ka kaebas ja üks kolmas vaatas, et mind tuleb päästa, ja kutsus mu lauamängu mängima.

+ ma sain demonstreerida oma tätokaid ja kõvasti tunnustust nende eest ja jai
+ hommik-lõuna

Mulle meeldivad peojärgsed hommikud. Või noh, kui kell on 11+, siis pigem ikka lõuna, eks?
Aeg, kui inimesed on pehmed, leebed, vaiksed ja sõbralikud, kus õhkkond on kuidagi palju intiimsem ja inimesi muidugi ka palju vähem, kus selginevad õhtused segadused ning tasapisi koristatakse, aga pole mingit krampi ega liiga täiuslikuks tegemise tunnet, vaid kõik käib tasapisi ja kiirustamata. 
Ainult see nõme vend oli ikka nõme =(