Pühapäev, 28. veebruar 2016

Teooriad

Selge, see on teema.
Ma siis ka väljendan, mida arvan, sest üldlevinud seisukoht on umbes see:

Ja siis on hästi palju inimesi (mina sealhulgas), kes mõttes õlgu kehitavad ning ei saa aru, miks nutitelefonis mängude mängimine on kuidagi kvalitatiivselt erinev tänaval kõndides raamatu lugemisest (mida olen teinud hästi palju kordi), miks arvutisse mattumine mingite õuesõpradega mängimise asemel peaks introverdile olema kaotus, miks mulda kaevumine "nii igav on, et isegi see sobib!" on kuidagi parem millessegi huviga suhtumisest.
Seda enam, et kui oma lapsi vaatan, siis nutiseade ongi igavuse peletamiseks, nad ei veeda seal iga vaba hetke. Ning nende kohta, kes veedavad seal iga vaba hetke, tuleb mulle peamiselt pähe "Kui nõme neil siis igal pool mujal on!"

Neile pole lihtsalt raamatuid näidatud!
Aga tegelikult võibolla nad loevadki, telefonist saab ju ka.
Minu Tütarlaps loeb sealt näiteks põhiliselt mangasid. Sandman meeldis talle ka, aga ma pole ikka veel talle ülejäänud raamatuid laenanud, nii et kaks esimest ainult loetud.

Aga me, tehnoloogia suhted rahulikud, ei väljenda eriti oma seisukohta, sest lõpuks on nutiseadmete vastased meetemed ainult mõne kooli eralõbu ning seaduslikke piiranguid õnneks pole. Pole nagu mõtet kisa tõsta.
Ent introverdid on alati olnud. Et nutiseadet polnud võimalik kaasa võtta, ei teinud neid ektravertideks. Et nutiseadet on võmalik kaasa võtta, ei tee ekstraverte introvertideks.
Inimesed on kes nad on, hoolimata tehnoloogilistest vahenditest, see muudab ainult välist käitumist natuke. Noh, ja võibolla ongi igavuse tundmine loovuse arenguks hea, kuid ka nutitelefoni, tahvelarvutit ning palju sõpru omavatel noortel on vahel igav. Kontrollitud.

Pisiasjad on need nutiseadmed, pisiasjad!

Tahtsin veel midagi öelda. Midagi selle kohta, kuidas lollus ja elukogemus ja lollus ja siis mõni ongi loll ikka, mõni lihtsalt teadmatuses.
Teen kohvi ja sõnastan.

Vaata, ma küll otsustan nüüd palju kiiremini ja kergemini, et see või teine inimene on lollakas, ma ei viitsi temaga tegeleda ja talle teadmisi jagada. Aga proovin esmalt siiski ning kui inimene tundub uute teadmiste suhtes vastuvõtlik, jagan ikka.
Mida ma ei viitsi enam teha, on rahulikult selgitada üle ja üle, et miks minu arvates on X-teadmine õigem kui Y-teadmine, millest ta lähtub ning mida halval juhul ka mulle pakub.

See on minu jaoks täiesti eieieiei, kui inimesed arvavad, et teen midagi valesti ja kui teeks-teinuks õigemini, oleks õnnelikum olnud juba enne. Murrang, mis tuli antidepressantide pealt, oli ja on ikka veel nii veenev, nii absoluutne, et "ole parem inimene" tundub sõnulseletamatult vale ideena.
Kui seda teemat pidada, siis korra viitsin selgitada, miks ma nii ei arva (et parem olles oleks mul parem olnud), ent mitte rohkem. Siis juba otsustangi, et "lollakas, ei viitsi" ning saadan persse.

Ning kuna ma ei karda midagi, ka väljendun täiesti nahaalselt. Mul ei ole üldse tunnet, et peaksin end pidurdama millegi ees.

Üks selgitas mulle oma teise-ilma-usku nii, et kui sa lööd endal naela läbi käe, siis ei ole eriti huvitav kuulata teisi seal kõrval seletamas, et tegelikult sul ei ole valus. Nii võib küll tunduda, aga tegelikult ei ole! Teise ilma suhtes see mind ei veennud, ent esiteks oli analoogia väga mõjuv ja teiseks sain absoluutse usu, et tema jaoks see üle ühe elu piiride ulatumine ongi nii.
Mul on meeles üks kord haiglast, kui seletasin kellelegi, et lõug rinnal näen ümbrust paremini. Too keegi, hooldaja või õde, seletas vastu, kuidas see ei ole loogiline ning tegelikult peaksin paremini nägema, lõug püsti ja pea kuklas. Ma isegi vaevunud vaidlema, sest ükskõik, mis argumente tuua, mina ju tean, kuidas ma paremini näen, sest - oh üllatust! - ma näen paremini ühtviisi ja halvemini teistviisi. Ükski argument ei muuda seda.
Sama analoogia on minu puhul kehtiv ka meeleoluküsimustes. Et mulle võib küll rääkida, et tegelikult ma oleks õnnelikum olnud õigemini mõeldes ja tegutsedes, aga see, kuidas endorfiinide tagasihaarde inhibiitorite juurdesöömine on mulle täiesti teistsuguse maailma avanud, on nii tunnetatav, et mulle ei ole mitte ainult et mingit mõju muudel teooriatel, vaid need on ka tüütud.

Räägi-räägi. Mina tean.
Ja kui ikka sama joru ajad:
"A mine persse!"



Reede, 26. veebruar 2016

Raskus

Mõtlesin päris pikalt, kas tasub posti teha sellest, et olen väsinud.
Milline üllatus, eks ole. Seda küll ei oleks keegi oodanud!
Aga no - võibolla on kellelegi kasu sellest, kuidas väsimust omaks võtma paindun. Raskustega, see pole niisama-ettevõtmine, ent võibolla on nii käitumine kellelegi kergem, kuna olen teel ees kui näide?

Ma olen täna juba kaks lõunaund maganud. Voodi oli mõlemal korral nii mõnus. Uinumine võttis aega, ent kuna ase oli nii sõnulseletamatul moel nauditav, polnud une tulekut raske ära oodata tema kauasest saabumisest hoolimata. Ikka veel olen öösärgis, unesokkides ja hommikumantlis.
Teate, kui keeruline on omaks võtta, et olen väsinud, täna ei tee midagi kasulikku? (No 15 ühikut trenni, loovkirjutamine, toidu soojendamine ja nõudepesu välja arvatud, need on nagunii.) Ütlen, et nii ongi siis vaja, endale jälle ja jälle ja jälle, aga ikka püüab aju leida mingit PÕHJUST, miks ma väsinud olen. Ning kui ei leia, tahaks mind tegudele sundida.

Viimane praktikapäev oli 16. veebruar ehk päris ammu. Eile valutas küll pea, aga tänu ketoprofeenile leebelt, isegi süüa sain, mis mõttes täna see nii tunda siis on? Päevad? No aga ... kolmas päev mentruatsiooni nii raske ei tohiks ju olla üle elada? Ööuni läks küll ära enne kaheksat hommikul, ent see on ju tavaline? Ilm on küll pilvine ja sadu tihe, ent see pole ju ka esimene selline päev mu rongijärgses elus?
Pole ühtegi head põhjust, ütleb mõistus.
Aga kõik need kokku? Nooo ... jaaah, ütleb mõistus. Kuidagiviisi pean leppima, ega mu vastuõiendamine ju väsimust ära võta!
Kuid selgelt talle ei meeldi.

Ning mu sisemine kubjas küsibki iga natukese aja tagant, kas ma ikka ei tahaks poodi minna? Suppi teha? Riidesse panna? Äkki vaataks filmi? No hea küll, seda ei jaksa, aga loeks siis natuke vähemalt?
Ma ju suudan, kui pingutan!
"Ära pinguta," ütleb Organism. "Sa ju lubasid mind rohkem kuulata? Ei ole vaja, ma ju räägin!"
Ja ma siis - pingutan, et mitte pingutada.

Raske, raske on!

Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Hoopis mina olen imelik

Täna ärkasin vara. Pool 11 on vara ...

Ei ole. Pool 11 oleks "oh, ma magasin nii kaua! Nii tore! Natuke ikka hakkan tagasi tulema!"
7.24 on aus teave mu ärkamisaja kohta ning arvestades, et magama läksin ühe paiku, ega ma ikka palju järjest ei maga, kuitahes väsinud oleks (eile olin jälle tuikumiseni väsinud, sest käisin pojaga ujulas ja see kuramuse ujula väsitab ka täiesti terve inimese ära).

Räägin sellest, mis hingel, vbla pärast sündmustest ka ja enne soovin vabariigi aastapäevaks kõigile õnne (täiesti arusaamatu, me keegi ei ole selle vabariigi tekkeks 98 aastat tagasi kaasa aidanud, jõulude puhul ei tahaks õnne soovida v? Aga no soovitakse, on selline tava, ja õnne soovides olen näidanud, et mulle mingil määral lähevad ka välised asjaolud korda. Vähesel määral.)

Aga hingel on mul see, et nüüd olen ometi mõistma hakanud, et kõik ei ole nagu mina ses osas, et väljendavadki ainult neid asju, mida tahavad väljendada. Et maailm on täis inimesi, kes väljendavad tahtmatult, väljendavad, sest ei oska varjata, väljendavad, sest kehakeel ja isegi sõnad näitavad välja seda osa, mida teadlikult tegelikult ei tahaks näidata.
See, et mina olen õppinud, mismoodi mingites olukordades käitutakse ning käitungi täpselt nii, on - ebatavaline. Mu autistlike kalduvuste intelligentsi pealt ärahaldamise meetod. Ning on tõesti olemas väga palju mitteautistlikke inimesi, kes käituvad mitteteadlikult, käituvad loomulikult ning see ongi seletuseks, miks mu rongiallaminek sai kõigile üllatusena tulla. Sest noh - MINA ei teadnud, kuidas seda väljendada nii, et inimesed aru saaksid, ma elasin oma maailmas ning arvasin, et kui ütlen, saavad inimesed aru, et mul on halb.
Sittagi.
Ilmselt oleks olnud vaja kuidagi teisiti käituda, aga ma seda osa ei olnud õppinud, sest palju ikka selliseid enesetapjaid tunnen, kes oma plaane ka tõsiselt mõtlevad. (Ei tunne ühtegi.) Mul ei olnud kusagilt võtta mudelit, et tee nii, siis inimesed saavad aru.
Noh, ja inimesed ei saanud aru.

Siiamaani ei tea, mida siis teha, et teised aru ka saaksid, kui halb mul on. Et ei oleks "wtf, kuidas siis nii?!"-reaktsiooni. Minu jaoks on käitumine teadlik ülesanne, see ei tule "iseenesest". Kui mul mudelit ees pole, ei tea, mida teha, et arusaadav olla.
Minu jaoks on kõik "poos".
KÕIK!
Seepärast mul ongi raske rääkida tõtt nii, et usutaks. Seepärast arvangi, et tähenduslikud värgid on ka inimeste teadlikud valikud, pikad pilgud või jalgade asetus on kõik teadlikud valikud. Minul ju on?
Olen õppinud, kuidas käitutakse, käitun nii, ning kui mudelit ees ei ole, arvan, et sõnadest piisab.

Ja ei piisa, ei piisa, ei piisa.

Inimkari elab mingite reeglite järgi, mida ma ei tea. Et labajalgade otsa suund näitab seltskonnas, millised inimesed mulle enim meeldivad ning kui ma ei taha seda meeldimist väljendada, keeran jalad kellegi teise poole, on teada. Aga mida teha, kui on nii valus, et surm tundub pääsemisena, ei tea, sest seda pole kusagil kirjas.

Seepärast ma muide ei saa ka kõikvõimalikest rassistidest, nais - või meesšovinistidest, vanusistidest vms aru - minu jaoks iga inimene teeb mingit oma asja. Jah, teatud inimgruppide esindajad teevad mingeid asju tihemini, aga konkreetse isiku kohta ei ütle see ikkagi midagi. Iga inimene konkreetselt mängib neid inimkarja reegleid erinevalt, tahab väljendada oma asju, ei taha väljendada midagi muud - ning sinna kattevarju taha on lootusetu näha püüda. Kui ta tahab varjata, ei saagi keegi aru ju!

Vähemalt kui inimesed oleksid nagu mina, ei saaks.

Vat seepärast mul ongi inimene ja loom. Seepärast tahangi, et mulle öeldaks asju sõnadega. Kui ma pean ise oletama, et tal ilmselt on kahju, et nii tegi, mu aju on lakkamatus tegutsemises "kas ikka sain õigesti aru, võibolla ta mõtleb midagi muud?"
Aga kui sõnastab, on selge - see isegi ei tarvitse olla selgus mõttes "nii on tõde!" Kuid see on selgus mõttes "nii ta tahab, et ma seda teaksin." Ja sealt edasi teen omi järeldusi nagunii. Vähemalt seda, mida ta tahab, et mõtleksin, ei pea enam oletama!
Ei, saan aru küll, et osasid asju ka öeldakse viisakusest ja ei öelda viisakusest. See lihtsalt ei ole minu mõistatamiskoht - ta võis ju öelda viisakusest, et teda huvitab mu seisukoht, aga ise on süüdi, kui seepeale arvamusavalduse kaela saab.

Ei ole vaja olla viisakas, kui sellele järgnevat kannatada ei suuda!

Sündmustest? Noh, mul on nüüd tätoveering mõlemal käel, tätoveerimine ei ole mainimisväärselt valus ning läheb kiiremini kui võiks arvata..
 Ja 24. veebruaril on rongid jubedamalt täis.

Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Võtan, kui tahan

Aus oleks selle kohta ka linke jagada.

Noh, et mul ilmus lugu kogumikus "Pikad Varjud". 
Mõnele isegi meeldis!
Ise ma võtaks selle loo käsile ja kirjutaks ümber oma praeguse ajuga. See oli parim, mis sel hetkel tuli, aga peale viimasele testlugejale saatmist ma isegi ei lugenud üle.
Talle meeldis, läheb.

Minu kohta see pole lihtsalt viimistlemata lugu, see on lausa räpakas töö - aga no sel hetkel ei tulnud paremat ning idee oli vähemalt hea.

See oli täiesti teistmoodi, natuke on ikka veel. Kui varem olid kõik süzheed triviaalsed (tüdruk kohtab poissi, võidelda mingi kolliga, ootamatus elus, armukadedus, keegi vajab abi ja kuidas aidata) ning see, mis lood elama pani, oli tegelastevalik, siis "Võtja" sündis täiesti teistsuguse peasisu pealt.
Süzheed olid igal pool, päevas sündis 10 tükki. Samas ma ei tundnud tegelaste suhtes empaatiat, ükskõik millised nad olid, ning kui mingi filmi-, raamatu või larpistseen mulle kolme kuu jooksul natuke korda läks, oli see Sündmus ning sellisena igakülgset hellust ja hoolt väärt. Mitte lihtsalt "kirjapandav" vaid loo selgroog.
Süzhee .... häh. Neid tuleb söögi alla ja söögi peale, vat tegelaste elu on see, mis tuli/tuleb suurte raskustega!

Nii et linke.
Kogumiku arvustusi, kus minu lugu natuke enam kui paari sõnaga puudutatud:

Loteriis
Goodreadsis
Kirjanduslikus päevaraamatus
Loomingus
Reaktoris
ja muidugi Baasis

Baasis on minu loo kohta üksikult ka natuke, aga sellele eraldi linki ei pane, kogumiku üldarvustuste juurest saab ühe vajutusega edasi.

***

Teate, millest alles praegu aru sain?
Ma ei teegi midagi, mis pole mulle selgelt ja mõistetavalt kasulik. Varem ("varem") olin hullumas selle kasulikkusringi sees, kus kõigel, mida tegin, pidi olema kasulik sisu, parem kui kaks kasulikku sisu, veel parem kui kolm.
Aga nüüd ma midagi muud kui kasulikkust ei tunnistagi. Tahan magada? Ilmselt on mulle kasulik end välja puhata. Tahan filmi vaadata? Oo, päriselt tahangi nii rasket asja teha?! Muidugi on see mulle kasulik! Tahan suitsu teha? Kuule, vähemalt tahan midagi, see ongi juba väga hea!
Aga kogu aeg on peal arvestaja "Kas ma naudin seda? Jaa? Ei? Kui ei, tuleb teha midagi muud!"
Ja see ei tähenda, et ma ei tee endale kasulikke asju, sest ei taha. Vastupidi. Ei tahagi teha midagi, mis pole kasulik. Ei tundu hea.
Huvitav, kas see võiks tegelikult kõigiga nii olla ning üldine "suru hambad risti ja kannata välja, tee ära, see on pikas perspektiivis kasulik!" on lihtsalt kasvatuse tulemus?

Pühapäev, 21. veebruar 2016

Lõpud

Ma ei saa ikka aru, mis asjad on "naiselik" ja "mehelik". Just lugesin tootereklaami, kus oli kirjas "naiseliku lõikega sinine pitskleit". Milline oleks meheliku lõikega sinine pitskleit? Mida need sõnad tähendavad?

Ostsin endale kevadised saapad ka ära. Olin sunnitud tegema õgvenduse soovides, sest no ei olnud pika säärega mugavat mittemusta ega mittepruuni saabast ja kolmandat korda ma poodi jalanõud otsima minna ei jaksa(nud). Nagunii Poeglaps, kes pidi samalt poeskäigult legoga naasma (ise kogus taskuraha), tüdines kohutavalt ära ning sai lõpuks kaks lego kannatlikkuse eest ja seepärast ka, et mul ei ole praegu iga euro äärmiselt täpselt loetud.
Nüüd on mul hallikassinised poolsaapad, aga kuna nad on mugavad, hakkan neid vähemalt kandma.
See on natuke veider, aga mingi pisut kõrgem rahulolutunne on ka sees. Jess, mul on saapad. Kunagi mitte väga ammu kirjutasin, et mul ei ole eriti puudu millestki materiaalsest, ei oleks õnnelikum, kui saaksin uued saapad. Vot, siis olin nii sügaval, et sellised pisiasjad tõesti ei rõõmustanud. Nad ei olnud raasugi tähtsad.
Nüüd märkan ka väga pisikesi asju. Saapad. Rõõmutunne. Jee!

Tahtsin millestki rääkida, ent see idee tuli mulle umbes kell 1 öösel voodis und oodates, ja nüüd on jälle läinud. No joon kohvi ja loodan, et tuleb tagasi.

Seni jutustan, kuidas Poeglapsele (vähehaaval hakkab ikka imelik tunduma, et elan koos ühe lapsega ning ilma kassita, teisel lapsel ja kassil käin korra nädalas külas) argumenti esitada.
Ta vaatab Captain America teise osa lõpus toimuvat võitlust.
Poeglaps (korraga kurvalt ja vihaselt): "Üks lahe mees saab surma. Selgesti mitte peategelane, aga see teine!"
Mina: "Ei saa."
Tema: "Saab küll, nii loll olukord!"
Mina: "Ei saa. Vaata, see on see mees, kes esimeses osas oli ta sõber ja..."
Tema: "Ma TEAN. Ja nüüd ta saab surma!"
Mina: "Ei saa."
Ekraanil peksab Lahe Mees Peategelast näkku ja Peategelane pomiseb poolteavusetult: "I'm not fighting with you."
Poeglaps (raevunult ja retooriliselt): "No kust sa tead?!"
Mina: "Ma olen kolmanda osa treilerit näinud."
Tema (hetkega täiesti rahunenult): "Aa."

Paistab, et idee ei tule tagasi. Hmh.
Olgu, on üks asi veel, mida rääkida, sest olen täiesti irratsionaalselt solvunud, et Rongimees on, kes ta on, ja üldse mitte see, kelleks teda pidasin. Aga, tont võtaks, sellest ka ei saa rääkida, sest keegi kurat ei usuks, et nii imelik inimene üldse olemas on, tegelikult!
Pühapäeva hommik ei ole üldse soodus aeg võrgupäeviku täitmiseks, normaalsed inimesed magavad selle maha ning tundub, et ka minu aju on poolunes.

Lisan veel juurde, mida ütles mu Tütarlaps, kui talle Deadpooli treilerit näitasin (sest püüan teda siiski hea filmikunsti poole suunata).
Naeris küll, kui treiler vaadatavaks muutus - algus oli täpselt nii nõme, et sammuke kaugemale ja oleks sihilik nõmedus pähe tulnud, ent veel ei paistnud sedasi - aga tõdes siis: "Ma ei saa aru, miks nad niimoodi teevad. On ju selge, et ilma aluseta joonistades ei tule selline pilt ja paber läheks kortsu. Kui raske oleks talle alus anda selles stseenis?"
Olin lõhkemiseni rahul. Täpselt selline detail, mis mindki häirinud oleks, kui sellele mõelda, ainult ma neelasin selle alla isegi mõtlemata: "Nagu ei klapi!"

Muide, mõtlesin välja, mis tuleb selle loo lõpus, mida kirjutan. Nüüd on lõpu kirjutamine õigustatud ning täiega tore.

Neljapäev, 18. veebruar 2016

Kuulan keha, pole siin midagi

Mul sai praktika läbi, kuigi kohustuslikud tööd vaja selle kohta veel kirjutada. Olen täiesti rabatud sellest, kui väsinuks suutsin end ajada. Väsinud ikka veel. Viimase päeva järel tõin endale preemiaks koju krevette, graaviforelli (meriforell, jõeforell, kraaviforell) ja juustustritsli, millest enamik seisab ustavalt külmkapi peal ja sees, kuigi sõin lihtsalt põhimõtte pärast ära osa juustustrislit ja kolmandiku karpi krevette, mis olid isegi täitsa head.

Käisin poes ja ostsin põhimõtteliselt kõike, mis vähegi isutas, arvestusega, et jaksan selle koos pojaga ära ka süüa.
Nüüd on nagu on.
Tema sööb krevette ainult koos kiirnuudlitega (mida ei ole), juustustritsli peale tegi esmalt "jess!", siis sõi raasukese ning rohkem enam ei võtnud, tegin talle lõpuks lihtsalt purgihernesuppi ning tont sellega.
See pagana stritsel sai spetsiaalselt talle toodud. Ise ma ei arva, et sai mingi maitsev asi oleks. Isegi koos juustuga.

Toiduga tähistamine ikka ei ole enam teema. Et võin süüa küll, aga ma sööngi ainult häid asju, mida hetkel tahan, ning krevetid või maisimannapuder on üleni üheväärsed. Kui isu on, söön. Kui parasjagu pole - ei söö. Halbu asju üldse ei söö. See juustustritsel paraku on täpselt vahepealne - kui on nälg, kõlbab hädapärast küll, aga samas ei isuta iial. Vbla kui juustu ja tomatiga viiludena ahju panna ..?
Huvitav, mul hakkas selle jutu peale kõht valutama. Arvestades, et mu kõht peale teismeiga ja lapsepõlve pole valutanud, välja arvatud päevade valu või kõhugripp, päris veider. Kõhugripi jaoks kuidagi vales kohas ja vale laadi valu ka. Aga no eks näeb,
***
Eks nägi ehk hiljem: mingi veider haigus. Miski kehast uudses konditsioonis ei väljunud, aga selgesti haigus, selline nakkav, sest Poeglaps tuli koju ning poole tunni pärast vajus oma voodisse krõnksu trennimineku asemel, sest kõhuvalu. Mina olin oma voodis kõveras juba tema saabumise ajal.
Sellest, kui mul valu hakkas, on möödas kolm tundi ja veidi enam, napilt on veel tunda. Ütleksin, et lühiajaline ilma palavikuta viirushaigus, ning las jääb.

Aga mul tuli meelde üks asi sellega, mille üle korduvalt imestanud olen: nimelt tõmbub inimene kõhuvaluga automaatselt krõnksu ega taha sirge kõhuga lebada, sest siis on kõhulihased pinges ja valu hull. Nii.
Ent miks on seliliasend, see pingul kõhulihastega, ametlikult tunnustatud kui parim magamisasend? (Spetsiaalselt vaatasin väga populaarteadusliku artikli peavoolumeediast, see on selline info, mida tavainimesele pakutakse.) Magades peaks ju lõtv olema? Kui miski on pingul, on kohe raskem. Mingi kaelaasend või kui palju hapnikku kopsud kätte saavad on nagu oluline, aga kõhu lõdvestamine mitte? Kus on loogika?

Vähemalt on selge, miks ma ikka veel nii hirmusjubekohutavalt väsinud olen - haiged inimesed käivadki väsinud, see on loomulik.

Teisipäev, 16. veebruar 2016

Päris

Täna teen ainult algust, seepärast et imelikel aegadel - ok, mitte postitamine, aga postituse KIRJUTAMINE - saaks jäädvustatud.
Tegelikult on kell 23.47 ja seega polegi väga hilja. Aga arvestades, et homse praktika ootuses ja surmväsimusega kontides läksin enne üheksat voodisse, kell 22.46 ärkasin ning enam ei uinunud, on teinud ajast enne keskööd päris kuramuse VARASE tunni.
On selline tunne, et teeks kohvi ja võtaks igaks juhuks juba peavalurohu ka sisse, sest homme nagunii valutab muidu.

Huvitav, miks ma seda kirja panna tahtsin? Et räägiks teile osalusvaatlusena saabuvaid andmeid hästi palju edasi, siis te usute, et ma ei saa magada, mitte et "ei lähe voodisse, ei uinu siis, teadagi, pfff".

Noojah. Ja siis on ikka kuidagi rohkem päris, kui teised ka teavad ja usuvad.

Ei, lähen ja teen selle kohvi, siis heietan edasi.
Natuke melanhooselt, sest on nii kuradima vara!
Vat see on päris asi. Päris tähelepanek. Läbi aastate samaks jäänud asi.
Ma ei usu, et olen päris, kui teised seda ei märka. Miks ma seda avalikku võrgupäevikut pean? Miks leheke tuules on täpselt see, mida endast arvasin ja arvan siiamaani, lihtsalt praegu on mul valgust, milles tantsida, küllaga endalgi?
Nojah, muidugi pean võrgupäevikut "sest loetakse". Aga kas mulle meeldib, et loetakse? Päris ei. Muidugi meeldib! Siis olen nagu rohkem olemas, reaalsem. Kui rohkem inimesi märkab mu olemisi ja tegemisi, on need rohkem päris.

Vat seal tuleb vist sisse see, miks ma vihastasin end helesiniseks seepeale, et keegi kommentaator oletas mind end siin võltsilt esitlevat, seepärast ma olin hirmus hädas Poeglapse isa üritusega mind kuskile suunast millekski muuta. Sellepärast ei saa ma varjamisest aru.
Mul ei ole huvi paista kellegi teisena kellelegi viiendale või olla päriselt keegi teine. Tahan esitleda võimalikult päris ennast, sest mis pagana kasu oleks enda näitamisest, kui tulem oleks "ma vaatasin ja võtsin oma teadvusse", ent see oleks juba algselt moonutatud pilt, sest tõelist ma ei näidanudki?
Muidugi ei õnnestu end viimse kui raasuni näidata ei füüsiliselt ega vaimselt teiste ees alasti olles. Muidugi tuleb moonutus sisse lihtsalt sellest, et vaatajate silmad pole kõik samad, vaid igaühe individuaalsusest kantud - aga miks pagana päralt mitte ise oma parimat teha, kui teiste pilgud on mu pärisuse tõestajad, et võimalikult selgelt näha olla?

Oi, kõik ei ... ei, see ka ei saa õige olla. Enamik inimesi peab teiste arvamusest väga, sealt see varjamis- ja moonutamisidee algselt päritki,
See, kuidas teised inimest näevad, muudab inimese sellisena tõelisemaks, nii. Ning mina olen lihtsalt egomaniakk, et tahan tõelist ennast tõelisemaks muutuvat? Enamasti inimesed lepivad mingi pildi esitamisega ning üldse ei häiru, et nende salajane päris-mina jääb ainult nende endi asjaks ning selle ainsaks tunnistajaks on nemad ise?

Hm, nüüd on kell juba peaaegu üks, ma mõtlen selle üle natuke veel, ent siis lähen magama.
Jälle.

Vähemalt on nüüd üsna selge, miks inimesed otsivad neid eksklusiivseid kallimaid - kui nood näevad su pärismina ka, tuleb kohe tõelisust endale juurde!

Pühapäev, 14. veebruar 2016

Sooline

Nii kummaline, kuidas see paariselu ikka paistabki toimivat inimestel.
Võibolla olen nii kaua harjunud sellega, kuidas üksi asju teha, mitte ühegi teise täiskasvanuga arvestada, elada oma elu (või surra oma surma) - ning seda kellegagi jagada olekski juba eripingutus.
Võibolla olen õige aja harjuda mööda lasknud, nüüd olen isegi teoreetiliselt mõeldav kaasa ainult neile, kes viibivad kodus ainult mõõdukalt, stiilis meremehed, sõjaväelased, kaugsõiduautojuhid.
Nagu vana aja viikinginaised (jaa, ma tean, stereotüüp eriti viimaste viikingi sõjardite soolist koosseisu puudutavate avastustega arvestades): kodu on MINU valitsusala.

Ilusat meest salliks ikka, võibolla isegi armuks temasse üha uuesti ja uuesti (mul on praegu ovulatsioon, seepärast loodan nii. Orgasmi ikka ei saa, ent huvi vähemalt on meeste ja seksi vastu ajuti), aga teha asju tema heaks ümber ... Milleks?!
Tema elu ja minu elu oleks kokkupuutepunktidega alad, aga nende üksteist kohati pikemaks või lühemaks perioodiks kattev kulg oleks liiga väsitav, liiga vaevaline korraldada. Mina küll end igapäevaselt kohanda ei kavatseks, aga talt seda oodata oleks sedasi veel eriti nõme.

Ma tean küll, et inimesed elavad koos, lahedad elavad lahedatega ning moodustavad täiesti arusaadavaid paare, ajavad mingit ühist asja, ideaalis sobituvad omavahel - ent mina ju ei sobitu!
Iga kohanemine teisega oleks iseendast loobumine.
Olin selleks valmis, kui endas ja oma piisavuses pidevalt kahtlesin, ent praegu - milleks?! Mul hea niigi!

Muidu: kirjutasin proovitöö ühte seksist rääkivasse võrgupäevikusse, aga kuna viis päeva pole mingit tagasisidet tulnud, siis palun: siin ta on, valentinipäeva puhul.

***

On üks poos, millega mul on vaimselt ainult head ühendused, aga füüsiliselt paraku igasugused. 

Naine peal – see, kus naine põhimõtteliselt istub mehe kõvastunud peenise tupe sisse –, ja on tegelikult põhimõtteliselt ebaoluline, kas emane siis istub-põlvitab või istub-kükitab, see on olemuslikult sama asend, ning selle plussid-miinused väga sarnased (kuigi mitte täiesti samad).

Plussiks – hiigelsuureks plussiks minu puhul, kes ma olen selgelt dominantse loomuga – on kontrollitunne, mis tekib koos mehe kohal kõrgumise ning tempo määramisega. Oma elu esimese orgasmi sain sellest asendist, ise teadmatagi, mis tunne orgasm on (ses mõttes olen väga vanamoodne naisterahvas, et mastrubeerimine ei pakkunud mulle mitte midagi, enne, kui sain aru, et aaa, seal juures peaks ka fantaseerima! Ning selle avastuseni jõudsin kuskil 28. eluaastal), ja mees, väga noor selline, oli samamoodi üllatunud.
„Mis see veel oli?!“ küsis ta, hoides mu tema sooja ihu peale kokkuvajunud kehal ümbert kinni ning natuke naerdes. „See oli kuidagi ... väga teistmoodi!“

Vaimselt on see mulle niisiis, lühidalt öeldes, väga hea poos. Mina, ilus, endas kindel, imetletud mehe poolt mu all, määramas ise, mismoodi mulle meeldib, rinnad hüppavad, viskan pea selga või toetun kätega partneri rinnale ning ma ei häbene kröömikestki.
Juuksed on ka ohutus kohas üleval, keegi ei rullu neile kogemata peale.

Füüsiliselt on muidu (juuksed välja arvatud) aga natuke iseasi.
Esiteks nõuab see pealolemine päris head jalalihaste tööd.
Põlvili on tegu natuke ühtede, kükkis teiste lihastega, aga otseselt füüsiliselt kurnav on sedasi kolm ja viis ja kümme minutit nõtkutada. Põlvili on musklitel oluliselt kergem – aga kahjuks (teiseks, loendamine läheb edasi) vähemalt mina olen väga mitu korda selle asendi lõpetanud seepärast, et nahk labajalgade pealt läheb katki, hõõrdumine on nii tugev. Esimestel kordadel ma veel ei taibanud seda märgata ja kannatasin pärast nädal otsa katkihõõrdunud varvaste valu, hiljem täheldasin varem ning see viis tähelepanu kohe seksuaalaktilt kõrvale, jalgade tervishoiu pihta. 
Kolmandaks: kükki ja põlviliasendit saab muidugi vaheldada, aga päris nõme on „Mmm, nii on nii hea – ei tegelt, jalgadel on valus – olgu, proovime teistmoodi!“ iga minuti järel poosi muuta ning mitte kunagi oma lõpuni jõuda, sest ebamugav.
Ja seega on need asendid, kus mehel ka mingit muud tööd on, kui seliliasendis puusi nõtkutada, täiesti pädevad.
Mis ei muuda, et vaimselt on „naine peal“ mulle ikka väga hea.

Sellest, mil seda viimast korda proovisin, on ikka kaks aastat heldelt möödas.
Esiteks (mulle ikka meeldivad need loetelud =)) pole mul partneritki, sest see, keda mina tahtsin, mind ei tahtnud, ja kedagi teist jälle ei tahtnud mina, ning nüüd ei taha üldse kedagi. Eriti. 
Teiseks on mu huvi seksi vastu oluliselt langenud. 
Ja kolmandaks – oeh. Nüüd jõuan raske teemani.

Mu huvi seksi vastu on oluliselt langenud, sest ma elasin üle rongiallamineku (jaa, ise läksin, sellest on mujal kirjutatud), mu vaagen oli suht kildudeks, närvid juppideks ning aju sai väga kõvasti põrutada. Tasakesi kasvatan ennast kokku, aga pärast kohtumist rongiga olen saanud täpselt 0 orgasmi ning kuigi olen väga mitu korda proovinud (enne oli mu huvi seksi vastu järelikult päris suur, et ta isegi oluliselt langenud määral ikka kütab mind katsetama) ei jõua ma edasi faasist, mida tundsin noorena, mida tundsin enne seda esimest orgasmi, millest ülalpool juttu, nimelt „väga tore on, aga kaua võib, mis nüüd edasi?“

Loodan, et vaikselt kokku kasvamine viib selleni, et ükskord jõuan jälle selle päris lõpuni. Aga mul ei ole kiiret. Aasta-paar ees või taga, nii ebaoluline =)

Neljapäev, 11. veebruar 2016

Puhas edevuspost

Sest saada must head pilti, kui hambad on paljad (tegelikult mu hambad ulatuvad pisut ette, aga see on naeratades näha ainult paari nurga alt), on suhteliselt lihtne, aga palju raskem on teha nii, et hambaid pole näha, aga ikka on ilus vaadata.

Ajakirja läksid teised

Noh, ja Kalev Lilleorg suutis.

Ah, panen ühe veel, kui juba, siis juba.


Nagu läbi geeli

No nii, ühe päeva käisin koos ketoprofeeni abiga (hommikul oli valutuige, aga kerge valutuige ning kergem oli minna, kui hakata veel kojujäämiseks vajalikke toiminguid tegema) taas praktikal.
Päris tore oli, ilmutasin lausa ise veidi initsitaiivi, aga olin seal viis tundi umbes ning viimase tunni istusin kah õdede toas ja kuulasin nende omavahelist jutuajamist. Olin nii-nii väsinud pärast, aga millegipärast oli veel vaja minna saapaid otsima poodi (õnneks otsustasin ette ära, et ostan ainult siis, kui leian Väga Head Saapad, mille sobiv number on väljas ning ei nõua eraldi küsimist) ning pärast konkreetselt vaarusin.
Mis? Ei, muidugi ei saanud saapaid, minu nõudmistele vastavat - madala kontsaga kõrge saabas, mittemust, parem oleks ka mittepruun, mugav - ei olnud. Oli mugav pruun saabas, aga 129 raha saapa eest, mis pole nagu Päris See? Nah.
Komistasin raudteejaama pingini ning istusin tühjal pilgul enda ette põrnitsedes rongini, tundmata huvi, millal too tuleb ja palju kell on, kaua sedasi istuda jääb.

Peale kojujõudmist sõin eilse hernesupi jääki ning läksin magama, aga kuramuse Poeglaps ajas mu kahe tunni pärast üles, lastes mind korduvalt nerfiga (seda ma oleks isegi ignoreerinud) ning kinnitades, et olen juba kolm tundi maganud (mis mu jalule ajas, sest arvasin, et kell on juba üheksa läbi siis).
Üldse ei olnud ning lauba taga luurab nüüd peavalu, koordinatsioon on nagu pooleaastasel ning kogu maailm jõuab minuni kui läbi paksu juuksegeeli.

Ei, mul oli mingi mõte, mida kirjutada siia, mingi asjalikum mõte kui "oo, olen nii väsinud!", aga mul ei tule praegu meelde, mis.

***

Tund hiljem ikka ei tule. Kui ajakirjanik mulle pildid saadab, panen pildi, voh! Vähemalt mingi õigustus sellel postitusel.
Ajakirjanik. Aa.
Ma olen artiklimustandit lugenud, tänases Naistelehes ilmus puhtand. Linkida ei saa, sest võrgus pole. Põhiliselt on seal juttu enese tapmisest, info on blogilugejatele tuttav, aga paganama pilte pole näinud veel, äkki on ilusad?
No ootan veel, magama minemata, äkki tuleb mõni.
Eih, ei tulnud. Vbla homme või mõni teine päev või üldse mitte kunagi.

Aga tegelikult tahtsin öelda, et see jutt, mida kirjutan, huvitab juba mind ennastki. 27 500 sõna hetkel, ilmselt tuleb lõpuks 30 000 +. Enne päris lõppu peaks veel mõni plahvatuslik sündmus ka aset leidma, aga mul on teatud raskusi ideega, milline just.

Esmaspäev, 8. veebruar 2016

Rauge ja õrn - noh, mõneti

Huvitav, kas teha kohvi või esimesest tänasest kannutäiest aitas?
Vist aitas, isu ei tekita, kuigi hallis õues sajab halli lörtsi ning on üleni kuuma-joogi-ilm.

Organism ikka on väga konkreetne. Täna on peavalu juba üsna väike, aga see läheb kuramuse neljandat päeva juba jutti (mille jooksul ma mitte midagi kodust-poest erinevat ei teinud) ning eile elasin läbi täiesti arvestatava hingelise piina lisaks kehalisele, et juba teist korda järjest pean praktika kas ära ütlema või minema peavaluga, ning mõlemad tundusid jubedad variandid - kuni saatsin praktikajuhendajale sõnumi, et ei tule jälle, ning sain vastu veel paigi, et teatan.

Organism kuulatud korda üks, tugrik.

Nüüd olen hästi rauge, pehme, õrn, aga kui eile fb-s kurtsin ja kaks mu endist kursaõde-venda kohe aktiveerusid ja pakkusid, et üks tuleb läbi pärast tööd ja vaigistab mu valu, sain taas kinnitust, et inimesed on nii head, nii ilusad, nii toredad.

Inimesed. On. Nii. Head. (Mu vastu =))

***

Ma käisin õues, apteegis (on tegelikult üks sort valuvaigisteid, mida ma veel proovinud pole), poes, siis sõin ning tegin nüüd kohvi. Krmuse hea kohv ikka.
See üldine pehmus, tuikumine, vääritinägemine (loomulikult tegin sellega koos kõik möödunud nädala trennid ära, õnneks olid ka 4 päeva jagu juba enne reedet tehtud) toob kaasa, et igasugune libedus tänaval on õudus ning käin selliste tõhusate viiteistkümne sentmeetriste sammudega. Väsin veel rohkem ära. Väga ei erutu selle pihta, aga no mida paganat, olin juba enne väsinud!

Nüüd on viisakas oldud, tervisest ja ilmast räägitud, võib ka rangete reeglite järgi konkreetseks minna.
Mul on probleem. Ja just täna eriti aktuaalne, sest mehel on sünnipäev.
Ma olen nimelt emasena äärmiselt populaarne ning üldiselt on see ju tore. Välja arvatud siis, kui ei ole.
On üks, kellele ma olen konkreetselt öelnud, et me ei ole üksteise inimesed, ei tasu kokkusaamisega üldse ponnistada, sest meil ei ole koos toredam kui üksi - ja kurat, ta ei võtnud sisse. Ühest küljest ega ma teda solvata tahtnudki, aga see, et ta ÜLDSE kuulda ei võtnud, läkitab mulle fb-s märkidest koosnevaid roose (@}->--) ning nimetab mind "kalliks", ei olnud mu plaanides.
Me tõesti ei ole üldse üksteise inimesed, aga ma saan ka aru, et kui mees on 40ks sünnipäevaks täiesti vallaline, hakkab kõik naisekujuline üpris ahvatlev paistma. Ja täna on tal sünnipäev, eile ta oli minuga eriti nõme (tähenduses "loll" mitte tähenduses "halba tahtev") ja kuigi kõik mu ergud käsiks talle tõtt näkku ütelda ning lahti saada, on tal SÜNNIPÄEV.

Miska tuleb homseni oodata.
Ei, ta ei ole siin lugeja.

Aga ta painab mu hinge. Issand, tuleks homme juba rutem, mul hakkas kiire!

Reede, 5. veebruar 2016

Uhkus mu hävitab

Kunagi 2014. aasta lõpul oli vestlus, kus mulle öeldi: "Su uhkus su hävitab!"
See oli aeg, millest osa on meelest läinud, aga see lause oli korraga nii tõsi ning samas nii palju reaktsioone tekitav, et jäi minuga.

Mu uhkus mu hävitab.

See oli tõsi vähemalt kolmes võtmes:

1) Kui ma oleksin maas roomanud ning kõigile nähtavalt tükikesteks läinud, kui oleksin nutnud ja kõigele käega visanud, sest miski ei olnud ju tore, oleks inimesed ju ka varem aru saanud, et heihoo, see inimene vajab vist rohkem lohutust praegu! Võibolla isegi ravi!
Aga kuna ma seda ei teinud usus, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja kui ei saa, on ka see minu vastutus, minaminamina, siis - siis läks nagu läks. Kusjuures see oli ja on mul ikka veel sügaval sees, lagunen ikka veel ainult siis, kui pean.
Aga kui mina juba pean, olen nii kaugel teisel pool piire, et enam pole millestki kasu.

2) See, et kõik võetud ülesanded ka ära täitsin ning kui mulle meeldis pakutav, võtsin selle vastu, tõi kaasa selle, et täitsingi ainult ülesandeid. Ega ma midagi tegemata siis jätnud, kui juba lubatud, ja ega ma mingi lollakas olnud, et meeldivast ülesandest ära ütlesin! Aa, et need ülesanded ka, mis ei ole meeldivad, aga tulid näiteks kooli ja lastega kaasa? No loomulikult olid need ka õigeaegseks ärategemiseks, ning seda enam oli põhjust meeldivatele asjadele "jaa!" öelda, sest nõmedustele pidi ju ikka mingi vastukaal ka olema!
Kui ei jõudnud, oli see minu viga, et üldse ülesanne sai võetud, ning vaja niisiis ikkagi õigeks ajaks ära teha või süütundes supelda. Ma suudan ju küll, kui pingutan! Muidugi võin veel pingutada, ega ma mingi hädine ole!

3) Ma ikka ei tahtnud ka, et keegi väljaspool lähiringi mu hädisustest liiga palju teada saab.
Et jaa, muidugi olin ka siin võrgupäevikus aus, aga ka ausust on mitmesugust (kunagi keegi siin kahtlustas mind just täpselt selles, et teen mingit nägu avalikkuse ees, mis faktide poolest võib ju tõene olla, aga tegelikult on kallutatud. Noh, olen seda teinud, kuigi väga õrnal moel. Natuke tugevamat nägu) ning võisin ju katki olla, kuid et keegid A. ja P. olid saanud jälgida, kuidas tahan, tahan, tahan ning siis ikkagi ei saa - oli mulle kohutavalt valus.
Kusjuures ma ei arvanud kunagi, et nad midagi halba teeks mulle oma teadmistega, aga oleksin tahtnud seda verist nahatut keha, kes olin, paruka ning meigiga varjata. Nende ees oleks tulnud hoopis põhjalikum olla kui enamiku inimeste ees ning nii kaugele mu varjamiskihk ei ulatunud.
Aga see, et nad teavad, oli mulle õudne.
See oli nende lahkus, et nad mu verist nahatut keha liivaga ei pildunud, ning ma nii üldse ei tahtnud olla armualune.

Vat ses osas mõtlen küll nüüd teistmoodi, et usaldan inimesi. Ma ei karda, mida nad minust mõelda võivad, et nad teevad mulle halba, et nad mõtlevad must teisiti, kui ma end esitelda tahan, et nad on pahased, kuigi ei ütle seda välja.
Jaa, muidugi on nad minust erinevad inimesed, mõtlevad ja teevad omamoodi oma parimat otsides, aga
mis see minu asi olema peaks?
Usun, et nad teevad oma parima, kui nende parim mulle sobib, on meie suhted või suhtepuudus soojad, kui ei - noh, pahasti küll.

Seda teen ka teistmoodi, et tean, et mu suutmistel on piirid ning neid tasuks arvestada.

Aga laguneda ära, kui ma veel ei pea, tundub nii võlts! Abi küsida, öelda, et mul on halb, avaldada konkreetselt oma soove ja vajadusi on täiesti kombes, aga elukogemus on näidanud, et see ei jõua inimestele kohale.
Pärast on nad üleni üllatunud, et mis mõttes sul nii halb oli.
Ja ma ei tea, mida teha. Laguneda kõigile nähtavalt rutem näib ainsa lahendusena, aga no ma ei lagune ju!

Rohkem on uhkem

Saatsin praktikajuhendajale sõnumi, et homme ei tule, sest olen nii pagana väsinud, et - oh üllatust! - ei saa magada. Lisaks on köha kasvanud ning peavalu algmed ja appi.
Ilmselt mu lusikad on nii otsas, et kuna ma ise sellest aru ei saanud, pidi Organism tegevusse asuma.

Ta on mul on ikka lahe. Saatsin sõnumid (ka ühe sünnipäeva kohta, kuhu homme õhtul ei lähe) laiali ning meel on nüüd nii kerge. Magada muidugi ikka ei saa, ent kohustuste õhku haihtumine on ikka pagana magus tunne.
Peaks Organismi rohkem kuulama juba enne, kui ta vägivalda rakendab. Aga võiks ju veel pingutada ikkagi, ma ju suudan! Jaa, jaa, ma tean, pingutamine ei vii kuhugi, rõngas, millest ma iga päev läbi poen, ei veni ka - aaaaaaaaga võibolla hakkab, kui ikka piisavalt venitada?
Ühelausega, ma tean küll, et keha on tark, aga millegipärast üritan teda ikkagi mõistusega juhtida, ei usalda, ei kuule, kui ta just ei röögi, katsun ignoreerida, kuni saan.
Vat seda võiks tõesti muuta oma elus. Me oleme õppinud, et keha ei tohi kuulata, ta on laisk, sööb liiga palju ning valesid asju, ei taha midagi teha, kui võimalus anda - aga minu keha ei ole ju selline! Organism on täiesti arukas! Ma ei ole mingi keskmine, pagan võtaks!

Ok, tehtud. Edaspidi suhtun Organismi soovitutestesse lugupidavamalt ning panen neid ka siis tähele, kui nad pole puust ja punaseks tehtud ning mulle siis nendega pähe löödud.

Muidugi nõuab see teatud hoolt omaenda reaktsioonide märkamise suhtes, kuid ma olen neid tegelikult ju kogu aeg märganud. Lihtsalt varem pidin kaevama reaktsioonide, tahtmiste ning huvide väga suures pesukorvis, et üles leida, mis siis just nüüd see liikumapanija oli. Nüüd on korv tühi ning seal põhjas üksik sokk, mille mõjukuse mõistmisega on mul teatud raskusi, sest pole ikka üldse harjunud selle tühja korviga.

Mõnes mõttes olen endaga ikka väga rahul.
Ma ei ole ju kunagi olnud mingi peente varjundite ning ettevaatliku minimalismi naine. Olen hinnanud kirge kõigest ülemaks, mu lemmiktsitaatide hulgas on "Kui teha lollusi, teha neid korralikult" Vladimir Neffi trükimasinast, tugevad soojad värvid ja lopsakus on minu teemad ning see, et oli väga-väga hirmus elada, on selle teine pool, et võib olla ka väga-väga ilus.
"Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda üldse teed?" oli mu allkirjaks ühes foorumis, kus aastate eest palju käisin, ning mõtlen siiamaani nii. Et kui ükskõik millisesse hullusesse või hellusesse sukelduda, tuleks seda teha ikka täiega, üleni, kõike mängu pannes. Ja mis siis, et nii pole tark! Nii on väga elus.
Kuigi nojah - sukeldumine võib ka surmaga lõppeda.

Noh, ja nüüd on see väga-väga hirmus möödas jälle mõneks ajaks. Kõik on hea, eriti kui Organismi kuulata ning mitte sundida teda peavalu tegema.
Teatud moel olen üleni järjekindel olnud, teinud täpselt seda, mida endalt ootasin, ja kuigi mu oma osalust teiselt poolt nii hästi välja tulemisel vähemalt teadlikult on olnud üsna vähe, olen endaga silmini - oot, mis on silmadest kõrgemal? - kulmudeni rahul.
Ma ei karda midagi.
See on nii tähtis ja nii tõsi, et ei saa aru, miks mu vastav avaldus ei ole üldist furoori tekitanud =)
Ma ei karda midagi.
Midagi.
Loomulikult ka mitte kedagi niisiis.

Nii on hea elada.

Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Räägin, sest saan

See õendusjuht, kes mulle praktikat teeb, on kuldne. Ta andis mulle aega sisse elada, ümbrusega harjuda, kannatab ära kõik need tähelepanuväärse aeglusega tehtavad imelihtsad asjad (teen ravimisegu ja tõmban seda süstlasse kaks minutit), aga laseb mul tilgasüsteeme täita ning veresuhkrut mõõta, lihasesse süstida ning käsitsi narkootiliste ravimite raamatusse kirjutada, ning pärast kiidab mind ka veel.
Kuldne.

Muidugi olen nii väsinud, et põrkan vastu uksepiitu, aga mu usk, et võibolla kunagi hakkangi õena taas tööle, kasvab iga korraga.

Aga ma olen väsinud ning inimesed internetis on lollakad ning mul ei ole nii palju jõudu, et nende peale mitte vihastada. (Ehk - ma täna räägin vihast ka pisut.)
Nagu.
Nagu.
Nagu.
Mis mõttes jälle ronivad kivide alt välja need, kes räägivad, kuidas depressiooniravis ikka kasutatakse liiga palju ravimeid ja tegelt oleks ikka teraapiaid vaja, sest inimesed peaks oma probleemidega tegelema, mitte nende eest hea tunde taha pugema?!
EMAKE MAA KÜLL!
Depressioon on HAIGUS. See ei tule sellest, et inimesed on liiga paksud, kallimata, neil pole lapsi või siis just on, nad on töötud või ületöötanud, nad teevad liiga vähe trenni, nad on liiga üksi - depressioon on neurokeemiline HAIGUS, selle põhjused on neurokeemilised.
Mitte elusündmustes kinni.
Jaa, sel haigusel võib olla ajend, aga täpselt nagu külmetamine ei tee haigeks, kui sul puudub igasugune kontakt viiruste või bakteritega (välja arvatud alajahtumine, milleks on vaja aga ikka rämedalt külmetada), ei tee ka ükski neist nimetatud asjaoludest sind depressioonihaigeks, kui sul puudub vastav neurokeemiline soodumus.

Sa võid võtta maha kõik "põhjused" ning sul on ikkagi depressioonihaige. Või siis võid depressiooni välja ravida ning inimene tegeleb kõigi muude probleemidega tunduvalt reipamalt ise edasi, laskmata end nii väga segada tagasilöökidest ning raskustest, tegeleb naeratades.
Ma ei saa salata, et minu meelest on kogu teraapia "teraapia" ning mulle ei toimi - aga on väga palju inimesi, kellele toimib. Neid teraapiatega ravida on väga kombes.
Ent see idee, et paha tunde paremaga asendamine on kuidagi iseenesest halb ning inimesed peaks ikka oma probleemidega päriselt tegelema, on nii loll, et nutt tuleks peale, kui ma nii vihane poleks.
Depressioon on täpselt see, mis ei lase inimestel probleemidega tegeleda - või siis, nagu minu näitel näha, tegeletakse end pooleks, suutmiste ülemise piirini, ning kuna ikka veel hea ei hakka, minnakse täiesti ribadeks.
Nagu MIDA?!

Ei, ei või ikka ravimitega olemist paremaks teha millegipärast. Surnu on ikka parem kui elav, vähemalt on ta ravimiteta surnud nagu peab.

Siit

Kui aus olla, elasin oma viha nüüd välja ning rohkem ei viitsi vihastada. Aga ma mõtlesin ka viha üle sellega seoses ning phmt mul on hästi lihtne teooria:

Kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, on täiesti kombes vihastada.

Jaa, kõik ei mõtle nagu sina, kõik annavad oma parima, neil pole vbla nii palju teadmisi või on rohkem (ka ju võimalik!), kõigil on omad põhjused arvata, nagu arvavad.
Muidugi on võimalik mitte kunagi vihastada, elada oma elu ära malbelt muiates ning aristrokraatide põlgust rakendades, aga

miks
peaks?!

Kes sellest õnnelikumaks saab? Sina ise? Ei, kui sa pead endale meenutama, et neist teistest peaks pigem kahju olema, nad ongi teistsugused, nad on teistsuguste raskuste ees kui sina, sa ei saa sellest õnnelikumaks. Asju targalt võtta on pingutav.
Sa ei vihasta, ent see mittevihastamine võtab rohkem energiat kui vihastamine.
Nemad? Et kui sa vait oled, siis nad ei teagi, et midagi sinu meelest lolli ütlesid ja arvavad, et kõik on nendega nõus?!
Aga mis see sinu asi peaks olema, et nad õnnelikumad on?! Miks nende õnn on olulisem kui su enda oma?

On üks viis, kuidas kõik oleks õnnelikumad - sa ei vihasta, vaid seletad rahulikult ning mõistvalt, miks idee X ei ole pädev.
Aga. Kui sa ei vihasta, kui sul on üsna kama, mida Nad mõtlevad, kust võtta üldse vunki midagi seletada? Energiat, aega, hoolt? Vihaga on vähemalt vunk omast käest.


(Ma ei tea, kelle käest selle loo korjasin, aga hea lugu.)

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Teismelised

Mis, jaanuar saigi läbi?! Ma alles hakkasin omaks võtma, et algas!

Mul on praktika. Praktika. Praktika.
Väsinud.
Võiks veel öelda, et olen lõhkemiseni lahe ning et kohv on hea jook.
Igav? Noooh ...

Kui täna rongiga koju sõitsin, istusid minuga ühes pingis kaks teismelist noormeest, nägusad, natuke sarnased (vbla vennad?) ning täpselt selles vanuses, kus ma juba vaatan neid kui noori mehi, aga siiski selgesti veel lapseohtu noori mehi. Ostsid sooduspiletid P.-linna ning kui teine neist oli soodustust tõendava dokumendi välja otsinud, soovis klienditeendindaja: "Head reisi!"
Noormees A: Teile ka!
(klienditeenindaja läheb edasi)
Noormees B: "Teile ka"? (kerge naeruturtsatus) Sa soovisid talle ka head reisi?
Noormees A: Noh, tegelt ... Talle kulub see ära. Muudkui edasi-tagasi, kogu aeg rongi peal ... Päris pagana sitt töö! Ise küll ei tahaks!
Noormees B: (noogutab nõustuvalt)

Edasi rääkisid nad kumbki oma telefonis mängides mängu-ja pärisjutte segamini ning eesti ja inglise keelt ka segamini, nii et mul oli teatud raskusi vestluse jälgimisega. Aga ühe osa korjasin veel üles.

Noormees B: ... ja siis ta ei saanud, ta pidi koos tüdrukuga K.-le (kohanimi) minema.
Noormees A: K.-le? Tüdruk on K.-lt?
Noormees B: (kehitab õlgu)
Noormees A: Ma lihtsalt tunnen pea kõiki K. tüdrukuid ja need on ... (peab pikema mõtluspausi, siis rõhukalt) ... masendavad!

***

Mu Tütarlaps ei ole masendav, ent käitub minuga nagu teismeline. Ei prõmmi, ei põrgi, ei pauguta, aga ka ei klammerdu ega kallista, isegi kui ma vastavat soovi avaldan. Ignoreerib mind. Seda veel teeb, et kui ma ütlen: "Astu üks samm lähemale! Nii, ja nüüd pane mulle käsi ümber!", kuulab käsku.
Mõnes mõttes olen kergendunud, mõnes mõttes siiski ka pettunud. Ei olegi üleni teistmoodi laps, norm püüab mõneks ajaks kinni isegi parimad meie seast.

Mitte et ta ikkagi üleni lahe poleks.