Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.

Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et koristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud. 

Kuidas koera haigus areneb

Loomaarst nägi koera, kes vaatas tema tulekut jälgides huviga ümber nurga, ja mõtles kohe: "Nonoh! See küll surev koer ei ole!"
Kaks minutit hiljem teatas ta seda ka meile ning ülejäänud aja seletas, kui palju koer sööma peaks - ta on viimase kolme nädalaga kaks ja pool kilo alla võtnud - ja et vajadusel sööta kasvõi käest. 
Totoro natukene õigustas minu juttu sellest, et ta on väga hädine, heitis poole meie jutu peal pikali ja mõne aja pärast tõusis silmaga näha vaevaliselt. Ja ei söönud konservi, mille arst talle hoolitsevalt kaussi pani, kuigi võttis natuke maiust. 
(Hiljem saime kausi selle konserviga kaasa ja kui ma olin seganud sinna probiootikume ja lusikaga söötsin, sõi Totu terve konservi ära.)

Aga üldiselt minu pisardamine ja tasapisi tekkinud veendumus, et nüüd surebki Totoro ära, internetiotsing, mida teha koera laibaga (ei olnud eriti delikaatne, kuidas "allikas: eesti jäätmekäitlus") ja kohutav peavalu olid ülearused.
Kuna viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et mina ootan asju kohutavalt halvasti minevat ja siis need üldse ei lähe, näen mustrit. 
Mul on elus nii palju kordi läinud nii palju halvemini, kui ootan, et nüüd ootangi halvimat kogu aeg. Siis vähemalt ei pettu. 
Küll aga teen end lolliks.
Ja ahastan ilmaaegu. 

Mina: Koeraga on hästi.
Poeglaps: Ma teadsin seda. Ma ei tahtnud öelda, kui sa nutsid, aga see oli ikka eriti loll. 

See ette ahastamine ei ole mulle ka tasuta. 
Ma olen omadega nii läbi. Nii läbi. Kusjuures K pakkus ise, et viib meid loomaarsti juurde ja toob tagasi - ma ei pidanud selle korraldamisega vaeva nägema. Aga ikkagi olen niiii läbi. 
Enda söömisega näen vaat et rohkem vaeva kui Totu omaga. Kohukesed, keefir ja mandariinid on mu toit. Pluss rauatablett. 
NIIIIIIIIIIII läbi. 

Ma ikka ei loobu

Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma tõsiselt vihaseks saan, kuulan Pet Shop Boysi lugu "Can You Forgive Her".
Kuigi see ei ole üldiselt "Her," kellele ma andeks anda võiksin. 
Selgelt vihastan ma meeste peale rohkem.

Sama selgelt ei ole ma eriti andestav loomus. Mult peab andeks paluma, et ma andeks annaksin, ja seda enamik mehi ei tee. Tõsi, kui teevad, ma kipun kohe kinnitama, et oh, pole midagi, arusaadav - aga tegelikult ma ei anna andeks, kui ei paluta. 
Mis on - veider.

Huvitav, kas see on ka mingi lapsepõlve jääknäht? Et ma tahan, et mult sõnadega andeks palutaks, ja siis teen asja teisele nii mugavaks, kui saab, sest ta tegi, mis ma tahtsin, ja väärib selle eest kogu võimalikku tunnustust ja tänu? 
Mitte et mul seekord oleks üldse midagi andeks anda või mult millegi eest andeks paluda.
Olen aru saanud - see käis läbi kohutavate piinade ja päriselt tundega ma ikka ei mõista - et enamiku inimeste jaoks ei tähenda "armastus" seda, mis mulle. 
Seda naljakam, eks ole, et mina oma definitsooni järgi armastan väga suurt enamikku kogu inimkonnast ja EI armasta ainult spetsiifiliselt mulle vastumeelseid inimesi, keda on alla 20. 

Algul kirjutasin, et alla 10, aga ma ei anna andeks, kui palutud pole, nii et neid on ikka aastatega kogunenud. Kusjuures TEGELIKULT on naisi ja mehi üsna võrdne arv. 
K-d ma armastan ka edasi. Et ma tema peale vihane olen ja andeks ei anna (mida? et ta ei armasta mind nii, nagu ma tahaksin?), ei tähenda ometi, et ma teda vihkaksin. 
Eiei, midagi nii halba pole ta mulle kunagi teinud. Või mis - teinud. 
Inimesed ei vihka üksteist tegude pärast. 
Nii vastikuna pole ta mind mu teada oma vaimusilmas NÄINUD. Ma olen vihane, sest ma tahan olla armastatud, aga tema ei oska seda minu mõttes armastust ja üldse on nii vähe inimesi, kes oskavad, nutt ja hala, oh kus ma jään. 

Ja siis kuulan "Can You Forgive Her'i," joon kohvi ja loodan, et kuidagi kunagi nüüd kohe juhtub midagi ettenägematult toredat ja kõik muutub heaks, mu teele kasvavad lilled (novembris), floksid ümbritsevad mind nagu aupaiste ja ükskord ometi ma võidan.
Mida ei juhtu. 
Iialgi. 
Aga ma ikka loodan. 
Ma ei tea, mis mul viga on. See lootus on mingi umbrohi, elab ja elab, kuitahes tõhusalt ma omast arust teda ka lämmatan. 

Räbal tunne

Ma teadsin ette, et oktoobri esimene pool tuleb raske. 
Et ta tuli veel raskem, on lihtsalt elu. Asjad juhtuvad. Neid ei saa ette näha. 
Aga kui ma olen ära söönud neljakordse annuse sumatriptaani, joonud, joonud kohvi, söönud, käinud duši all, mätsinud lauba kokku vietnami salviga, jalutanud koera võtnud ibukat, võtnud paratsetamooli, mänginud kaks tundi civi ja IKKA valutab, on ikka päris juba mõelda, et noh, homme asjad kokku ja raamatukogutuurile. 

Lähen. Sest raha on vaja ning selle eest makstakse veidi + saab 10% kuulsust vbla jälle juurde. Aga kui kaua ma sellest oktoobri algusest taastun, ei tea. Seda enam, et kui vähegi suudan, teen järgmisel nädalal ka üht asja, mis on vajalik, et inimene olla, 
Aint kui ma olen surnud inimene pärast, ei tasu vist ära. 

Pettunult pean ka tõdema, et keegi ei päästa mind minu enda käest. Keegi ei ütle, et kule, sa tapad ennast täiega, ära tee! Ära mine! Jaa, sa lubasid ja kõik plaanid on tehtud, aga see pole nii suurt kannatamist ja valu väärt!
Ainus, kes mulle ütleb, et kle, võta vabalt, olen ma ise. Ja mina piirdun vabaltvõtmisega ses osas, et molutan hommikul enne väljaminekut pikemalt, jään hiljaks ja ostan võtmeringist kohvi ja pirukat, sest peab sööma, muidu ma ei suuda. Mitte ei jäta tegemata-minemata-rääkimata. 
Ma olen nii vapper.
Ma olen nii loll. 
Ma olen nii usaldusväärne.
Aint mitte enda jaoks. 

Valu tasapisi kahanemine lasi seda kõike kirjutada. Kui parem hakkab, mul on energiat. Aga nüüd hakkab jälle halvem. 
Nii et paus.

***

Magama ei jäänud, aga valu on pisem, nii et jätkan.
"Elu" ehk juhtus üks asi ja see pani mõtlema paljudele teistele asjadele ja püha kurat. 
Püha kurat. 

Mõtlen inimeste peale, keda tundsin ja pidasin isegi sõpradeks vahepeal, ja imestan endamisi. 
Kuidas ma ei näinud?
Kuidas ma uskusin pigem head kui oma silmi ja kõrvu?
Samas, ma kipun nii kõigiga tegema: mu eelarvamus on positiivne ja ma hakkan uskuma, et halvasti on, alles kui seda halba on väga mitu korda rõhukalt tehtud ja ma ei saa enam ignoreerida. 
Lissalt KUI kaua ma uskumast keeldusin ... ja samas ja samas ja samas: massiivselt ja mastaapselt halbu asju ongi raskem uskuda. Pisikesi halbusi on palju kiirem ja lihtsam, aga kui kerge oleks sul omaks võtta, et su tädi on tegelt sarimõrvar? Ikka ignoreerid tunnismärke. See suur vereplekk esikus võib olla ninaverejooksust ja koristamata. Et tema kvartalis alailma inimesi kaob, paneb ainult ta turvalisuse pärast muretsema. Et tal relv on? Nojah, eks ta on siuke relvahuviline.
Lihtsalt ei tule selle peale, et päriselt sinu enda tädi. Jah, ta on natuke veider, aga veider olemine pole ometi kuritegu.

Kuni saad aru, et ta päriselt on inimesi tapnud. Ja siis on kõik tunded korraga. Uskumatus, viha, meeleheide, et oled sellist inimest toredaks hinnanud. Soov mitte kunagi sellest mõelda. Talle mõelda. Tahaks ainult unustada, et ta olemas on. 
Ja alles kümne aasta pärast jõuab ajju, et jestas. Politseisse oleks pidanud minema!
Aga no nüüd on ta ära kolinud ja te pole aastaid sõnagi vahetanud ja enam ju ei tasu. Mis sellest kellelgi kasu oleks? Küllap ta elab nüüd rahulikult, enam kellelegi kurja ei tee, mis ma kisun vanu asju lahti ...

Päriselt samaväärne analoogia minu elus olnud inimesega ei ole. 
Aga ega palju ei puudu ka. 
Ja ma mõtlen ja ma mõtlen ja ma mõtlen. Kõige uskumatum on mitte see, et tema tegi, ta ise polnud mulle vähemalt sõber. Aga teised tema ümber tegelt teadsid. Ja ma olin nende teiste väga hea sõber. 
+ seal olid lapsed. Palju lapsi, kes kõik eri moodi kõverdi kasvasid ja kannatasid ja kannatavad ikka veel, kuigi ammu täiskasvanud. 
... ja ma ikka ei tea, mida nüüd tegema peaks. Kas ma peaks midagi tegema? Aga mida? Nende jaoks, keda ma tunnen, on ammu hilja. Aga vbla ma saaks päästa neid, keda ma ei tunnegi? Aga kuidas? Mul ei ole kaebust, mida esitada. Mul ei ole muud kui hirmus paha tunne. 
KUIDAS ma niimoodi ...

Kas ma oleksin tegelt pidanud päästma, aitama, uskuma, reageerima, olema (veel) mõistvam ... ei, tegelt isegi mitte seda. Ma juba tegin parima, mida suutsin. Aga lihtsalt KUI ma oleksin varem taibanud ja siis, kui taipasin, kohe reageerinud, mu südametunnistus oleks puhtam. 
Olgu, mis möödas, see möödas. 
Seda ei muuda.
Aga kas ma peaksin nüüd midagi tegema? 
Päriselt küsin. 

Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.

Endapettus

Olen selle üle enne ka mõelnud ja jõudnud (oh üllatust) järeldusele, et olen ikka VÄGA teistsugune, kui normaalseks peetakse.
Et ma (inimene üldse) ei ole oma tunded?
Et tunded pole tähtsad?
Et tunded on mingi kõrvalprodukt, tõeliselt olulised asjad elus, vbla isegi elu eesmärgid, on muus?

Ja siis olen mina: tunded on ainsad, mis loevad. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, ebaoluline mudru, aga vat mõned tunded - nende nimel tasub vaeva näha.
Jah, ilmselt saab tundeid muuta. Jah, ma ise olen sisekõnet muutes veidi oma elu parandanud. Ent peamine elus oluline on ikkagi tunded mu sees, kas ma olen õnnelik-rõõmus-vaimustuses või masenduses-ahastuses-meeleheitel. 
Meeldivad tunded on elu eesmärk. 
Et minu tunded on minu enda vastutus ja saab lihtsalt otsustada õnnelik olla? Vihkan kogu seda ideed. VIHKAN. Ja ühtlasi põlastan inimesi, kes seda otseselt valet arvamust kuulutavad nagu tõde.
ERITI kui neil on "vastav haridus". 
Kogu "vaimse tervise" tsunfti, kui nad kas või vihjavad, et piisab teraapiast ka, näiteks. 
Kusjuures ma tean, et osadele inimestele piisabki ja ringi käib igavene hunnik rahvast, kes räägivad, kuidas teraapia(d) neid aidanud on ja mine teraapiasse, see aitab. Aga kuna mind ei aita, mulle ei mõju, ma kuulen: "Ma levitan siin laialt levinud valet, et see ikka rohkem jõudu saaks," ja vihastan maapõhja.

Tunded on elu. Tunded on keha. Keha on elu. Ilma kehata ei ole elu ega tundeid. Salates maha tunded, salatakse maha keha ja phmt salatakse maha kogu elu. Kuradile kõik, kes tundeid tähtsaks ei pea ja arvavad, et mõtlemine võib neid oluliselt muuta! 

See on minu jaoks sõnastatuna vägevaks aluspõhimõtteks kujunenud. Aga tõsi on ka, et samas ma üldse ei mõtle nii praktikas. Näiteks vaatan sarkastiliselt inimeste peale, kes endale valetavad, kuigi nende elu on selle võrra parem ja tunded meeldivamad. "Kuidas inimesed nii lollid on?" küsin ma enda sees, ja kuigi ma vahel meenutan endale, et kuni ta elab hästi ja on õnnelik, ta põhimõtteliselt võidab ju, see ei lepita mind päriselt. Ma õiendama ei hakka ja kätega ei vehi, aga sisimas olen pettunud.
Vbla see kuidagi ütleb mulle, et õnnelikult elamiseks peab endale valetama ja seda ma teha ei taha. Tegelt ei ole kindel, et endale valetada üldse teadlikult saab. Pigem on nii, et inimene sööb oma vegantoitu, ütleb endale, et see on ju hea, ja hakkabki end pikapeale uskuma. Kuigi kui ta mõtleks "kui siia peale veel juustu riivida ja hapukoort sisse panna, oleks veel parem," ta kohe purustaks oma copiumidoosiga saavutatu.
Mina vaatan sedasorti endalevaletajate peale kerge kulmukergitusega. Kuigi kellelgi midagi halvemaks ei lähe ja nende elu läheb paremaks. Ometi olen rahulolematu, sest minu loogilisse maailmapilti ei mahu, miks nad siis veganid on.  Kui inimene otsustab loomade heaolu või keskkonda vms arvestades veganiks hakata ja on selle nimel valmis ohvriks tooma toidu headuse, ma täiesti aktsepteerin. Aga kui ta väidab, et taimi süüa on igati sama maitseküllane ja meeldiv kui loomsetest asjadest tehtud toitu, kui ta phmt väidab, et taimeõli või margariiniga tehtud koogid ja pirukapõhjad on sama head kui võiga ja tofu on sama hea kui juust, ma saan, et ta 
a) on täiesti teistsuguse maitsemeelega kui mina
või
b) valetab (endale)
Ja siis ma olen pettunud ja kannan kogu ta jutu maha, sest ta ei ole kas aus või minu moodi ning tema jagatud info on kasutu.

Tunded on tähtsad, aga endale valetamise teel lemmikuks muutunud film, toit või inimene pole su päris lemmikud, vaid enesepettus? Kuigi su tunded on ehedad ja sa tunned neid?
Ma ei tea, miks ma nii arvan. 
Pean selle üle veel mõtlema. 

Ja nii ongi ehk peamiselt homoparaadil käimise muljed

Mul tuli revolutsiooniline mõte, kui olin Pride'il käinud ja pobisesin koju kõndides: "Olen demiseksuaal ja selle üle uhke!"
Et ... et ... aga vbla ma ei olegi kirjanik. On mõttetu ja endale kahjulik oma identiteeti selle sõnaga siduda, kui see ei too kaasa mitte rõõmu, vaid ahistust teemal: "Ma ei ole piisavalt hea."
Ma ei ole mitte sitt hetero ega kehv bi, ma olen demiseksuaal ja selle üle uhke.
Ma ei ole kirjanik.
Ma olen mina, see on piisavalt. Mul on igasuguseid omadusi, mille üle uhke olla. 

Igasuguseid omadusi. 

Ma käisin rongkäigus, aga alles poolel teel tuletas Tütarlaps mulle meelde, et mina olen ju demiseksuaal, ma ei ole seal ainult liitlasena. Ehk ma käisin seal, sest see tundus õige asjana, aga tegelikult mul polnud üldse meeles, miks see mulle just õige asi on. Läksin lihtsalt seepärast, et võrdsus jee! ja oleme üksteise vastu head.
Lisaks tegelesin tüüpiline stereotüüpne ema olemisega ehk mu tütar käis ja jagas kõigile oma sõpradele minu tehtud kooki, minu toodud juustupulki ja kirsstomateid, ja mina olin nii rahul. 
Sest mulle meeldib inimestele süüa anda. 
Tohutult meeldib. See on ka minulik - tahe toita on osa minust. "See kook on nii hea!" ütles üks mulle võõras tüdruk nässuläinud brownie kohta (kuigi ma olen nõus, nässuläinud brownie kohta tuli jumala hea kook), teised kiitsid kaasa, ma sain kõik oma vajaliku tunnustuse kätte ning olen rahul. 

Jaah, võtsin migreenitabletti. Peavalu tuleb paljude inimeste hulgas olemisega kaasa, aga see migreenitablett vähemalt aitas. 

Tütarlaps on mul väga teadlik. Nii et enamuse rongkäiku me seisime (enamasti seisime, käimise aega oli selgelt vähem) ja näitasime üksteisele rahva seas erinevaid lippe ning tema ütles mulle, mis on mille lipp. Ma õppisin ürituse käigus selgeks lesbide lipu ja transude lipu, üsna kindel olen ka genderqueer-lipu osas ja ace'ide osas ka, ent neid krdi lippe on nii hirmus palju. 
Oeh!
Ma vbla sihilikult õppides saaksin kaheks nädalaks selgeks, aga siis unustaksin ikka ära. 
Mis seal ikka. Las ma olen lihtsalt sööki jagav emme, mitte mingi liputark. 
Olen, kes olen, sellest piisab.
Vajadus toita on ka selgelt põhjus, miks Totorol on alailma kõht lahti. Sest sitta söömast ma teda keelan, aga kui ta leiab kondi ja on selle üle nii hirmus õnnelik, mul ei ole südant takistada teda seda söömast. Sööb ära ja vahel ei ole see talle selgelt hea: kõht läheb lahti ja sita sees on verd ja puha. Aga ma ei saa ikkagi end nii kaugele, et hakata konte ära võtma või vähemalt koera resoluutselt eemale tõmmata, kui ta erutatult nuuskima hakkab millegi kallal, mis vbla on kellegi toidujääde. 
Jah, olen sel teemal natuke sitt koeraomanik, mis teha.
Mul on samas muid voorusi nagu pikalt jalutamine, vooditesse lubamine ning rihmast vabastamine looduses.

Igatahes ei ole ma kirjanik. Ma olen ... kirjutaja.
Sellisena igati hea. 

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

Rrrrraisk

Ma võiks teha nimekirja tavatarkustest, mis mind närvi ajavad. 
Ainult et see ilmselt ei oleks lõplik. 
Antud hetkel - olgu, neli minutit tagasi - see:

Nii palju valesid eeldusi näivalt lühikest ideed kandvas lauses. 
Ja noh, ma peaksin pime olema, et MITTE näha kokkukõla mu viimase postitusega. "Tee nii ja sul ei ole vaeva!"
Mhmh, leia rõõmu. Murtud jalaga on kehv käia, õpi terve olema, saab kohe palju toredam. 

Ma ju tean, et on hästi. Minu elus. Isegi pomelot ostsin, ei pea ainult riisirooga ja hernesuppi sööma. K on tore ja mu lapsed oivalised.
 Lihtsalt ma ei tunne sellest rõõmu.
"Õpi siis tundma!"
Äkki te õpiks kaasa tundma neile, kes ei saa lihtsalt otsustada õnnelikuks hakata?

Täna just oli vestlus Tütarlapsega.
Mina: Ma olen nii väsinud!
Tema: Maiusta siis ja maga!
Mina: Oot ... 😊 aaa, sa oled ka nende inimeste killast, kes arvavad, et magamine aitab väsimuse vastu 😊 Oh sa süütu suveaja lapsuke!
Tema: Ee ... ma projekteerin.
Mina: See on kuidagi levinud arusaam üldse, aga mul on väga nii, et unine ja väsinud pole üldse samad asjad.
Tema: Mm, mul enamjaolt on see, et "väsinud" tähendab tegelt, et ma tahan, et mul ei oleks tuleviku vastutusi ega asju, aga et ma poen tuppa ja magan ja väldin kõike, ärevusega töötab ka vahepeal.
Mina: Ma olen kogu aeg väsinud, lihtsalt vahel rohkem kui muidu, ja mu jaoks tähendab see eeskätt: "sitt on olla, aga midagi parata ka ei saa."

Ma ei tööta nii, nagu arvatakse inimest töötavat. Ja ma vihkanvihkanvihkan tunnet, kuidas antakse soovitusi ja kui ma jälle ei suuda neid täita või täidan, aga ikka on sitt, ning mu järelduseks on: "Ma olen valesti, ma olen vale, ma ei peaks olema."
VIHKAN. 
JÄLESTAN.
TÜLGASTUN.
Kõvemat sõna kui "tülgastus" pähe ei tule. Aga igatahes, kui selline sõna on, mhmh, kehtib antud teemas täielikult.
Et ma ei peaks nii tundma?
Oh, vennad ja õed, kuidas ma tahaksin seda mitte tunda! Vihkan! Jälestan! Tülgastun! Lihtsalt nii krdi keeruline on otsustada, et mis ei tööta, sest mina olen imelik, mis ei tööta, sest see ongi jobu arvamine ja ei saagi töötada, ja mis võiks töötada, kui ma ainult natuke rohkem vaeva näeksin. Pinguta! Näe vaeva, siis hakkab tööle! Kui ei hakka, sa pole piisavalt vaeva näinud!
Ma hakkan nutma juba ainult sellele mõeldes. 
Mitte metafoorselt, praegu on juba pisarad silmis. 

See on nii halb!!!!

Täiesti suvaline assotsiatsioonijada

Käisin pesemas. 
Suur asi, sest pole jaksanud minna viimasel ajal. Aga hakkas nii räpane olla juba, et mõtsin: nauding puhas olemisest on suurem kui väsimus. 
Jaa. Puhas on imehea olla. 
Aga lisaks on nüüd siuke kurnatus, et mitte midagi ei suuda - samas, no kui juba pesemas käisin, jaksan ikka vahest poodi ka minna? Olgu, aknaid pesema ei hakka, peegleid ka mitte, aga vbla võiks põrandat tolmuimeda? 
Ja üldse ja üldse ... ma nägin UNES ka, kuidas seisan keset oma vanematekodu elutuba ning mõtlen: "Oot, ma ei ole üldse mingeid harjutusi teinud, sest haige. Vähemalt tantsin siis nüüd energiliselt!"
Amanda Palmeri saatel. 
Kuigi mu viimase aja ärkvelelu lemmik on hoopis Dakh Daughters. 
Nad on pealegi ukrainlannad!

Kui lugesin, et vene väed on alustanud lauspealetungi ning suur (järjekordne!)Donbassi lahing on alanud, oli mu peas ainult see laul. 

Lisaks tekkis kõhtu natuke õõnes tunne ja tuju läks heaks. 
Jah, nii ONGI. Aah, viimaks on mul seletus, miks mulle meeldivad rasked, hirmsad, ohtlikud asjad! Sest panevad sisenõrenäärmed tööle. 
Suur lahing - ja mul on hea olla =(
Seepärast olengi tülpinud ja kuri teemal "mida nad erutuvad, sest auto ei lähe käima, kui neil on raha tegelt taksoga minna ja autot parandada?!" 
Sest mina ei saa mitte mingit erutust sellistest asjadest. Mul pole LOOTAGI, et hormonaalsüsteem mingi sellise asja peale muud ütleks kui: "Nojah." 

Phmt olin lihtsalt kade. 
Kusjuures, eksole, tegelt pole millegi peale kade olla, ärevus on jube tunne. Lissalt mul on: "No aga ... miks?" 
Mul oli kunagi ärevus ka. Aga ma lihtsalt loobusin sellest ja seega olen natuke ... sapine, püham kui paavst, nende pihta, kes (mitte nagu notsu, tema on äärmiselt terve mõtlemisega!) oma ärevuse räägitut tõsiselt võtavad. 
Et ärevuse tunnet - nagu depressioonigi tunnet - ei saa endalt maha mõelda, aga igasugu nõmeda sisekõne saab küll vaikima panna. Kui inimesel ei ole sees tunnet, kui keha ei ole sedasi ehitatud, et tunne on, sellest piisabki. 
Aga ma olen juba ära unustanud, et sisekõnet MITTE vaikima panna üldse saab. Et paljud inimesed võtavadki seda kuulata ja tema ennastlõhkuvaid ideid uskuda. Paljud inimesed ei mõtle oma mõtete tervislikkusele ja konstruktiivsusele, vaid mõtlevad lihtsalt seda, mis pähe tuleb.
Ja siis lähen nende inimeste peale teravalt närvi. 
Sest ... kuidas siis inimesed nii lollid on?! Isegi toredad inimesed?! Mis toimub????

Oskan lühidalt ka kirjutada - vahel

Tähendab, ma vahel piirnen väikese mahuga, mitte et see teab mis kiiduväärt oleks. 

Tagasiside laastule, mille Vikerkaarde kirjutasin. 

Muidu väärib märkimist, et olin kriminaalselt loll. Ise ka pärast imestasin, kuidas JUST oli hoiatusjuhtum, JUST kaotasin koera ära - ja siis ma teen seda jälle.
Ei, ta oli paari tunni pärast akna taga, tegi: "Kläuh!" ja ma lasin ta sisse - hea loogiline mõtlemine, ta ei läinud tagaukse juurde, kuhupoole meil aknaid pole, kuigi olime sealt välja läinud. Ja et tasub häält teha, muidu me ei tea, et ta väljas on, läheb samuti hea mõtlemise kilda.
Aga ikkagi olin vihane nii enda kui tema peale. Sest seekord oli öö, mingit autoohtu ega värki ei olnud ja koer ei jäänud peaaegu auto alla, vaid nägi rebast. 
Sest noh - ega rebane loll pole, ta ikka käib vahel öösel prügikaste kontrollimas ja muud sellist. 

Veerand tundi hiljem oli reinuvader me tagaaias tagasi ja läks naabermaja prügikastimaja (ilma lukuta, lihtsalt siuke ilusa sileda lippseinaga käik) uurima, aga Totoro tuli alles paari tunni pärast.
Ütleme, nüüd on mõneks ajaks ilma rihmata õueminek lõppenud. Jõe ääres võib ikka vabalt joosta, seal vähemalt päeva ajal rebaseid pole, aga mitte maja ümber. 

Jah, päris masendav. Mõni õpib teiste vigadest, mõni ei õpi ka enda omadest. 
Kuigi õigustuseks võin öelda, et enne olime üle aasta ekstsessideta hilisõhtul ja öösel ilma rihmata õues suitsul käinud. S.t. mina suitsetasin. Koer nuuskis niisama ringi ja pissis. 

Igapäevane nõiakunst

Pea valutab.
Miks mu pea valutab?
Sest ma olen natuke loll. 
Ei valuta väga hullusti ja ma võtsin ibuprofeeni (200 mg) sisse ja üsna selgelt aitab. Joon kohvi ka. See ka aitab. 
Aga loll olen ikka. 

Vaata, ma arvan (jälle), et vbla olen rase. Sest noh - teistmoodi. (Jah, mul on tegelt meeles ka AD-de võtmise muutumine ja et ka see mõjutab.) Osa minust on "ei ole sa rase, ära loodagi" ja teine osa "ok, ibukas ibukaks, aga kas ma tõesti pean kogu aeg suitsetama, äkki ikka olen" ja siis on tunne, et kui ma suitsetan, joon veini ja söön ibukat, siis ehk olen rase. Samas - kui voodis on mõnus olla, ei tõuse üles, et tabletti võtta, sest raseduspeavalu läheb äkki ise üle magamise ja kohvi peale ... Aga selgelt ta tahtis ibukat, et kahaneda. 

Igatahes jah, phmt teen üsna heldelt kõiki kahjulikke asju, sest kui jätan need tegemata, sest ÄKKI olen rase, nagunii ei ole. 
Maagiline mõtlemine täiega. 

Minu elukogemus ütleb, et head asja loota ja oodata ei tohi, siis nagunii ei juhtu.
Vahel miski juhtub lambist, ootamatult. Aga no rasedus ei saa sedasi juhtuda, eks ole. Nii et peab mängima nii, et kui asja juures on mängus pettumus ja halb ootus ("krt, vbla ma kahjustasin oma last rohkem kui aimatava kümnendiku protsendi võrra, äkki katkeb seepärast äragi!"), võib õnnestuda. Mingit elulist loogikat pole, aga see on ka koht, kus ma tegelt usungi maagiliselt.
Ehk "ma ei saa kunagi, mida ma tahan, see on reegel".
Aga ikka üritan saatust ära petta,
Seal on mingi "puhtalt tõenäosusteooria järgi PEAB KUNAGI JU VEDAMA KA!!!" taga. Ja ma teen võimalikku loodet kahjustavaid asju, et loode ikka olemas oleks. 
Päris ... halb. Tegelt vist. 

Vähemalt olen taas vaene ja saan endale öelda, et raha kokkuhoiu nimel teen vähem suitsu. Üldse mitte võimaliku raseduse pärast. 
Vbla õnnestub saatus ära petta (ja raha kokku hoida).
Eile juba tegin. Täna lasen edasi. 
Ma olen vaene, krt küll!!!

Aga peavalu taandub. Lihtsalt halb on, et see 200 mg ibukat on saanud suht igapäevaseks. Väike annus - kuid praktiliselt iga päev. 
...
Ach, mis seal ikka. Mul on vaja, sest peavalu on hirmus. 
Ja rasedustesti veel ei tee. Otsustasin ära, et 15. veebruaril, kui päevad pole alanud. Siis vaatab. 

... peavalu võiks kiiremini taanduda - ent süüdistada on aint iseennast. Miks ma ei võtnud enne magamajäämist tabletti?! See oleks aidanud! 
Oh, väga väga naine, lollus on su nimi ...

Enda armastamine?

Arusaamatu hea taandumine muutus arusaadavaks.
Ma olen haige. Tüüpiline 37.1, natuke nohu, veidi kurk kibe, koroonatest negatiivne. 
Rõve nõrkus ja jõuetus ja maailmavihkamine. 

Tahaks kooki, aga
a) kooki ei ole
b) teha üldse ei taha
c) poodi ka ei taha minna
d) Poeglaps sõi ka ära kommid, mis talle väga ei maitsenud, aga mulle oleksid praegu kõlvanud, sest koogita kurvas elus oleks shokolaadi ja mündimaitselisse karamelli pakitud mandlid käranud küll

Muidugi ma läksin poodi ja ostsin keefirisisaldusega röstimissaia ja tegin selle abil endale röstsaia maapähklivõi ja vaarikamoosiga. 
Mis on põhimõtteliselt kook.
Ühe kohukese sõin ka.
Kõrvale jõin kohvi. 

Eelmise kohviga läks nii, et jõin ja väänasin nägu. Siis hädaldasin häälega: Kohv maitseb nagu põrandapesuvesi!
Poeglaps: Äkki sul ikka on koroona?
Mina: ...mitte et ma tegelt teaks, kuidas põrandapesuvesi maitseb ... (Jou, Katariina - aga no see oli nii just see õige kirjeldus! Miks halb kohv on nagu põrandapesuvesi - sest kuidas sa ikka nimetad sooja räpast vett?!)
Poeglaps (tuleb, võtab lonksu mu kohvist. Loksutab seda suus. Võtab teise): See on väga kehv kohv, nõus.

Järgmise, selle maapähklivõisaiade juurde läinu, tegin kõvasti kangema. Oligi parem, aga IKKA lahjavõitu.
Tundub, et olen oma vahepealsest aastatepikkusest kombest teha liiga kange kohv teise äärmusesse liikunud. 
Noh, järgmise teen siis veel kangema. 

Valmistasin. Jõin. Oo, nii hea! Kohv, mis on kohv ja mitte soe pruun vedelik.

Miks, miks ma tegin endale nii vahepeal?!?!

Inimene ikka ei ole enda parim sõber. Vähemalt minainimene mitte. 

Olen alailma tark ja alailma loll

Iga päev üritan ma võtta tableti magneesiumit ja kapsli D-vitamiini. Korraga võtan, mul on phmt ravimirühmad, mida koos võtan, ja kuigi need on toidulisandid, mitte ravimid, noh - poteito, potaato. Vahel võtan teadlikult 2x päevas, kui päev või paar vahele on jäänud. Mõeldes, kuidas see üleannus mind ei tapa ja vbla võtab puudujäägis keha natuke rohkem vastu.

Ok, see selleks. Täna võtsin ka. Närisin magneesiumitableti katki ja neelasin pudi alla (mulle meeldib, Poeglaps neelab tervelt ja veega). D-vitamiini kapsel läheb libedalt koos vedelikuga, ja siis ma olin selle magneesiumitableti puruks närinud ja alla neelanud ning kaks korda märkis mul peas: "Peaks D-vitamiini ka võtma ..." millele järgnes: "Krt, ma VÕTSIN selle pakist välja koos magneesiumitabletiga, mille maitse mul ikka suus on! Võtan need alati koos välja ning kuna see kapsel läheb nii libedalt alla, ma lihtsalt ei pannud tähele, et juba sisse võtsin!"

Aga ...

... ennäe, arvuti kõrval oli sissevõtmata D-vitamiini kapsel.

Ehk: mul ei olnud kapsel käes, seega mõistus ratsionaliseeris, et võtsin ja neelasin alla. Ent mingi osa - mingi tark osa - mind oli: "Nõup, pole alla neelanud!"

Ja see on kogu aeg nii. Juhtub nii tihti! Ma tean asju - aga on raske end usaldada.
Kuigi - nüüdsel ajal siiski palju kergem kui vanasti.  
Olen õppinud.
PealeRongi mina on väga usinalt õppinud ennast usaldama, tegema nii, nagu keha ja sisetunne ütlevad, õppinud usaldama oma tahtmisi ja seda, kes ma OLEN. Usalda ennast, keegi ei ole sinu osas targem kui sa ise, on üks mu motodest.
Aga iga kord, kui taas seda tuvastan, ohkan: "Krt, IKKA ma ei suuda mitte end väljastpoolt vaadata, mitte end väliste kriteeriumite järgi hinnata!"

Väliste kriteeriumite ... 
Otsitakse õdesid. Muidugi otsitakse õdesid, covid ja värk. 
Seekord pole kuulutuses kuskil mainitud midagi seoses käeliste tegevustega (millest peenemaid ma mitte kunagi ega kuidagi teha ei suuda ja vähempeeni ei suuda väsinuna) ja osake mind on: "Oot, aga äkki nad tahaksid mind ka sellisena? Peaks kirjutama ja uurima."
See on see osa mind, mis peab olema maailmale vajalik, et mul oleks enda ees õigustus olemas olla.
EI, väga väga naine, sa väsiks nii ära! Sa väsid NIIGI ära! Sa lähed täiesti katki, kui kaks või ükski 12-tunnist vahetust nädalas teed!
Aga nii krdi hea tunne on vajalik olla ...
NII KRDI HEA!!!!
Ja mu poeg ei vaja enam ammu hoidjat, nii et tööaeg on ju vaba, ja tegelt oleks ju seiklus ja põnev ka. 

Oeh. 
Ma arvan, mõistus võidab. See osa mind, mis on: "Ma ei suuda."
Aga samas ... korra nädalas? Ainult üks valve? Äkki ikka prooviks? Küsiks? Ehk nad tahaks mind sedasigi, ma olen nii väärtuslik, et nad tahaksid mind ikka, mis siis, et sant, mis siis, et ainult hirmus osalise koormusega?!
Äkki?
Pole isegi raha kutset, mul on raamatuhonorar ja vabakutselise loomeisiku toetus (viimane kaoks ära, kui üle 584 euro teeniksin või umbes nii ... tegelt, arvestades, et mu töövõimetoetus on ligi 300, jääks veel alla 300 luba teenida), lihtsalt nii tore oleks vajalik olla. 

Ok. Oleks tore. 
Aga mitte tark. MITTE tark. 
Huh. 
Olgu. 

Muide, nii "kriteeriumite" kui "kriteeriumide" on korrektsed. EKI ütles.

Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.

Pakin tasapisi

Ma arvasin - jah, olen loll, olen - et mul ei ole väga palju neid kastidesse ja kottidesse pakitavaid asju. Paar sajaliitrist prügikotti riideid, baarikapist mingid dokumendid, mida ära ei tohi visata, paar kasti raamatuid ja kõik.
No nüüd on algus tehtud ja mulle selge, et sajaliitrisesse prügikotti ja (paberiprügist tühjaks tehtud) tolmuimejakasti ei mahu õieti midagi. Vähemalt mitte mainimisväärselt. Sest alles jääb nii paljupaljupalju rohkem!

Aga noh - parem midagi kui mitte midagi, eks? Nii et pakin ühe koti või kasti päevas ja võtan vaimus hoogu suuremate ettevõtmiste jaoks. Näiteks ei pakin KOLM kotti päevas või midagi.
Vbla täna ongi see imeline päev: tõin Rimist endale uusi kaste ja ühe koti juba panin kokku.
Ja kaks pisemat viskasin minema =) Hoolega vaadatud "ma ei kasuta ju neid, mida ma kogun rämpsu?!"-asjad.
Mul on testküsimused.
"Mis see on?" - kui vastus on "ei tea täpselt" tõuseb kohe äraviskamisvõimalus.
"Miks see siin on?" - kui vastus on "ei tea täpselt, ootab vist kasutamist" on koos eelmise küsimusega selge, et tegu on rämpsuga.
Aga igaks juhuks küsin endalt veel: "Kas ta võiks mitte olla?"
Seni olen eelmise kahe küsimusega põrunud asjadele kõigile rahulikult "hüvasti" öelnud.

Aga jah. Ma tegelikult mõistusega teadsin, et mul on palju asju. Enamust isegi ei kasuta, on "äkki läheb vaja".
Korraga selle teadmise (palju asju) kui tunnetusliku fakti ees seista on siiski omajagu ehmatav.
Oot, ma panen veel ühe sajaliitrise prügikoti tekke ja patju täis.
... krt, 100 liitrit on näruselt vähe. Kotti mahtus 4 patja ja rohkem mitte midagi. Tekk jäi välja. Voodiriideid, käterätte ja puul rippuvaid rõivad läks küll rohkema tunde jagu samasugusesse.
4 patja ... maivõi!

Täna veetsin kolm tundi, pestes uues korteris igasugu asju (aknad, uksed, uksepiidad, lülitid, misiganes). Nüüd olen suht surnt. K. samal ajal pani elektripliidile elektri taha ja proovis pesumasinat.
Pesumasin töötab.
Vaatasin aknast välja ja nii kena oli - aknad paistavad läbi ja puha. Kui ma nad kõik puhtaks olin pesnud, see tähendab.
Kontrast oli silmipimestav.
Kuni K. elektritöid lõpetas, mina, juba hirmväsinud, istusin ja vaatasin aknast välja. Jaaa ... siin võib elada!
Pilte ikka ei ole ja rohkem pakkida täna ei jaksa. Aga asjad edenevad!

Lootes vastu kogemust

Mu sees on kõhe tunne.
Sest jälle on "kui kõik läheb jube hästi, saan korteri ja pärast veel lapsendada ka ja jee - aga MILLAL on mul kõik hästi läinud, ah?!?!"
Kulka nagunii ei maksa mulle, eluloo-eluõppimise raamat ei saa rohkem tagasisidet ei Varrakust, ei Petrone Prindist ja SEB (olles variante uurinud, tundus see parim, sest seal nad annavad eluasemelaenu ka vähem kui 20 000 korraga) mulle laenu ei anna.
Ja polegi vaja, eks ole, eks ma kuidagi ikka saan.
Elu ei pea ju minema, nagu mina plaanin, universumil on omad kavad ja naudi seda, mis tuleb, mitte ära ürita ise midagi määrata, nii saab ainult pettuda - ja ma adun, et sedasi tehes on tõesti palju vähem võimalust end halvasti tunda ja palju rohkem võimalust end hästi tunda ja ...
... ja IKKAGI üritan.
IKKAGI panen oma sõrmed sahtli vahele, sest ÜKSKORD ju peab jääma see kinni löömata?! Elukogemus küll ütleb, et kunagi ei lähe hästi, kui seda on plaanides vaja, küll aga võib hästi minna täiesti planeerimatult ja suvaliselt.
Aga sitta ma oma elukogemust kuulan.
Kord peab ju õnnestuma ka asjadele mõeldes ja parimat üritades?!?!?!
No SEEKORD ikka?!

Ja läheb jälle ...
Jälle loodan.

Aga no nii palju olen paraku õppinud, et loodan, kuid õudus on samuti sees. Sest nagunii läheb nagu alati ju ...

Mis on alati hea, mis jääb: äikesevihm. Pool tunnikest tagasi, kui ma parasjagu Selverist välja olin astunud, tuli mõne minutiga nii palju vett taevast alla, et tänavatel voolasid jõed ning tuul keerutas nii hirmsasti, et ajas lendu maas vedelenud plastkarbid, pabertaskurätikud ja muidugi kellegi kübara tema juustelt ning tõstis ilmselt ka seelikuid, kuigi seda mina ei näinud.
Ehk siis, kui läheb nii, nagu alati, jäävad loojangud ja äikesevihm ja üldse: inimkond ei ole tähtis, väga ebaolulisest minust rääkimata.
Tähtsad asjad jäävad.
Pealegi pealegi, isegi kui kõik läheb kõige halvemini, lageda taeva alla ma IKKA ei jää. Ema võtab oma koju vähemalt.

Nii loodan, et kõik KÕIGE halvemini ei lähe. Et mingid asjad lähevad, aga siis mingid asjad saavad kuidagi korda.
Kurat, no PEAB ju mõnikord hästi ka minema?!?!

Nurinad

SAAST!!!!

Nature Boxi šampoon pikkadele juustele (oliiviõliga) on saast.
Ma olen kasutanud nende aprikoosiõliga šampooni ja nende avokaadoõliga šampooni ja need olid mõlemad täiesti head. Ja nende seepe dušigeele, mis olid (ja on, üks on kasutusel hetkel) samuti täiesti toredad.
Ja siis on see šampoon pikkadele juustele, mis vältivat nende murdumist.
Isegi minu peas (kus väga pikki juukseid just pole) tekitab see nendesse pikematesse jubedad pusad, nii et pead loputades ei saa isegi sõrmedega läbi juuste tõmmata. Aga mu poeg, kellel on päriselt pikad juuksed, oli täiesti hädas.
Eelmisel õhtul oli pead pesnud ja siis:
"Kuidas mu juuksed nii sassis on?! Ma ju JUST kammisin?!"
Ta oli sunnitud hakkama balsamit kasutama. Mis on tema puhul suur muutus. Vähemalt viis aastat pole ta seda teinud, sest vastavat vajadust ju ei tundnud.

Mingis raamatus, vist "Parteijuht lahkub surma läbi", õpetas reklaamiguru šampoonitootjaid paremat reklaami tegema. "Toode on teil väga hea. Šampoon rasustele juustele, mis teeb juuksed veel rasvasemaks, nii et inimene ostab muudkui aga juurde, et asja parandada, on suurepärane." (Väga vaba tsitaat.)
Aga seesinane Nature Boxi õnnetus on NII halb, et seda halbust ei saa isegi müügiargumendina võtta. Sest temapoolne juuste pusatamine on ilmne suht kõigile, kes kunagi elus mõnda muud šampooni kasutanud on.

Pfff.
Aga, kordan veel: nende kaks eelmist minu kasutatud šampooni olid head ja seda aprikoosiõliga ma ostsin teist korda veel isegi.

Muidu on nii, et olen haige, ehkki arvatavasti mitte koroonaviiruses. Mul ei ole palavikku olnud viimasel neljal päeval (kuigi temperatuur on pisut tõusnud) (ja enne seda oli natuke üle 37), aga KUI hullusti pea ringi käib, KUI hull on väsimus ja KUI raske midagi teha (nagu "vahin kuus minutit seina, kui peaks kuuma vee teele peale valama - ja siis on juba tunne, et tegelt on see vesi ära jahtunud juba ja kurat sellega"), viitab selgesti mingile tõvele. Mil pole ilmsesti kuulsat ilusat nime, kuid haigus on haigus nimest hoolimata.

Olgu, ei gripp ega koroonaviirus pole ka teab mis kaunid nimed. Oleks veel Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk!

Käisin täna oma pojaga Tammaare tee esinduses passipilti tegemas ja sõrmejälgi andmas. S.t. tema oli pildil ning andis.
Jah, käisin kõige oma haiguse ning kurnatusega.
Jah, ta oleks seda kõike iseseisvalt saanud samuti teha, aga ma alles seal sain teada, et muud lapsele passi taotlemiseks vajalikud tegevused saab ka kodus ID-kaardi abiga korda saata ning tuleb odavam.
Ostsin siis koerale ussirohtu vähemalt. Mingisugune kasu sellest teise linna ronimisest.
Mitte et ma poleks dialoogis teistega teada saanud, et aa. Ussirohtu müüakse ka loomakliinikutes (ja mõelnud, et loomakliinik Keilas ju on - kuigi siinsetes apteekides lemmiklooma-sektsioon puudub. Kontrollitud.)

Üldiselt unustan ma vähe. Viimasel nädalal olen iga päev unustanud. Muuhulgas asju TEHA (mitte nt kindad kaotanud).
TTTTTTõesti oleks vaja end terveks puhata.