Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.