Esmaspäev, 30. märts 2015

Vaheldus vol... 2?

On raske öelda, kust see siis tuli, aga juba nädal otsa on täiesti hea olla. Nii hea, et feministlikud arutlused ei tundu täieliku ajaraiskamisena (sest palju suuremaid probleeme on ju!), nii hea, et lausa avan paar linki mulle saadetutest, mõnes blogis leiduvaid või lausa avalikke näoraamatus üleval olevaid, nii hea, et vaevun välja minnes meiki tegema ja valima sukkpükse.
EBAloomulikult hea.
Kasutan paremat kätt arvutil keset klaviatuuri elava mittehiire jaoks, mille tarvis seni kaldun automaatselt vasakut valima, naiseriiete reklaamid ei aja kõik pilku piinlikkustundega kõrvale pöörama (ka mitte poele mõtlema), ja kuigi öösel magan ikka nii, et vahepeal ei maga, hakkab meenuma, miks ma arvasin, et magada saab umbes kõikjal mittekülmas, kui aga kuskil ja kellelgi on suuri uneprobleeme, pole magaja ilmselt piisavalt unine lihtsalt.

Mul on sada asja, mis on kõik sama halvasti või halvemini kui enne, aga vahelduseks MUL. ON. HEA. Pean seda osaks oma bipolaarsest loomusest, aga emake maa küll, ei mäletagi, millal oli nii hea pärast seda, kui sain pesema üle arvamatu aja ja mu ema ja hooldaja pesid mu PEA ka puhtaks. Enne seda olin samuti õnnelik, kuna arvasin ekslikult, et See juhtus õnnetusena ja oli seega minu otsustega mitteseotud. (Jep, ma olin selle üle rõõmus, sest ühest küljest ma ei mäletanud midagi, aga teisest ilmselt ikka arvasin, endalegi sõnastamata.) Ent see peapesu oli selline tähtsündmus ning tähistab takkajärgi sellist... suht viimast korda pikaajalist head seni.
Pärast on olnud võitlus ja võitlus ja võitlus ja nüüd on lihtsalt... tore.

Kunagi irve pildistas seda peapesujärgset õnne.
Samuti juhin tähelepanu karvasusele, mida tegelt võiks taastekitada, kui järele mõelda.

Ma olen ikka see, kes olen, kena kõigi vastu, kes pole vastupidist kohtlemist väga nähtavalt ära teeninud, annan suitsu või shokolaadi (ok, seda viimast ei juhtunud ka varem tihti, vaid umbes kaks korda - aga võiks ju tihemini?) võõrastele, aga kuidagi on mul nüüd-äkki-korraga tekkinud tunne, et olulised pole ainult asjad, mida anda on, vaid mina ka. Et saabuv tänu pole mitte suunatud kelleleiganes, kel on ja kes annab, mida parasjagu vaja, vaid MULLE.
Olla kena inimeste vastu on seega mitte ainult mu ainus viis, kuidas eksisteerida, vaid äkitselt ka tasuv. Ja samas on see tunne ja nauding nii selgelt minus kinni, inimesest sõltuv, mitte asjadest ja nende oludest, et annab üsna selge pildi sellest, kuidas nii palju tegelikult oleneb inimesest. Kui vähe on teha maailmal, kui talle ei tulda vastu. Kui tähtis on see, mida ise mingi tegevuse juures mõelda, kui tähtis on ise.

Sellega on ka "Maha äng"'i olemasolu taaspõhjendatud. Rõõm ja õnnetus on sisemised asjad. Vaadates maailma rõõmsama pilguga ongi tas rõõmsam elada.

Reede, 27. märts 2015

Vahel

Õppisin eile uue sõna. Li-mi-naal-sus. Liminality. Vaheperiood. Ei ole enam see, kes enne, aga ka mitte see, kelleks peaks nagu saama. Ei tea, mismoodi olla.
Jaa. Põnev? On. Aga õudne? Ka on.

Mul on igakülgne liminaalsus. Näiteks mu mälu ei saa praegu usaldada. Tean ise ka, et ei saa, aga vahel ma ju ometi mäletan asju, mida keegi teine eriti mitte ja ei tea, kuidas nüüd neid mälestusi kohelda. Kas nagu valesid - või ainult mulle teada olevaid tõdesid?
Või tähelepanu. Ma ei saa öelda, et kui mina ei näe, siis polegi. Vahel ma näen valesid asju, mida pole olemas, aga vahel ka õigeid, vahel olen ma umbes ainus seltskonnast, kes seda konkreetset asja näeb, ja on see siis päriselt nähtud asi üldse või minu viga?
Et ma sooliselt ei ole ja ei saa, seda olen juba kurtnud, seda, kuidas ei tea, mis edasi teha, ka, aga kuidas tegelikult tundub aeg, kus (aeg on jälle tegelikult koht!) mingit tulevikku pole ja millegi nimel ei saa ka töötada, ei suuda ilmselt edasi anda. See on. Aga mitte tavakogemuse raamides.

Jaa, muidugi ma tahan tagasi seda nägemist, kus saan mingit asja hoolega vaadates temast parema (mitte halvema) pildi või kus ei pea sama kohta viis korda läbi otsima, et sealt viimaks otsitav leida. Muidugi ma tahan tagasi seda paremat kätt, millega asju edukamalt võtta, panna, tõsta, hoida, avada, sulgeda, mida kere küljes hoides ringi liikuda ja mida mantli varrukasse panna, kui vasaku käega sama teha. Tahan tagasi, kurat, pead, mida saab usaldada! Seda tunnet, et tean, mida räägin, enda kohta ikka ju tean vähemalt.
Aga mida selle nimel ette võtta, mina küll ei mõista. Oodata? Teha... midagi? Nojah, aga MIDAGI ma ju ka teen. Teha midagi muud tundub täpselt sama hea, ainult harjumata.
Niisiis teen ka neid asju, aga natuke, nii et muu harjumuseks ei saaks.

Vaheperiood.

Kunagi tulevikus tean, mis saab, aga praegu on mul raske minevikkugi mäletada. Vaadake (nagu tõesti, krm, mingi pilt on teema vist) mind! Väljastpoolt on nagu oli, suhteliselt. Natuke kergem. Võimalik, et natuke rohkem lihastes, sest üks asju, mille pärast ma liminaalsuses ei taha muretseda, on mu keha, ja seega teen lihaseharjutusi suhteliselt mitu tükki päevas. No nii 15 seeriat miinus nädalavahetused, mil üldiselt teen järgi nädalas kogunenud miinusi, sest 15 seeriat selgub olema täpselt nii palju, et neid koguneb.
Kuigi ma ei jookse.
Aga seestpoolt! Oleks nii, et üleni loll, lihtsalt saab ka ise sellest aru, saaks kuidagi opereerida. Aga ei. Vahel on välgatusi, vahel jälle pole. Vahel on avameelsusi ja tõdesid, hiljem kehitan õlgu ("see on siis öeldud") ja vajadusel põhjendan ajukahjustusega. Vahel on nii ja vahel on naa, vahel on segamini kõike ja ei mingit kindlust milleski. Lollim kui enne - nojaa, nt 88% ajast. Aga seal on see 12%, mis on umbes samal tasemel kui enne, lihtsalt arvestusega, et ka enne polnud päris ühtset mind, ning need 88 jagunevad samuti lugematuteks alamtasemeteks. Päris lolli ja natuke lolli, tähelepanematu, aga mitte nii väga lolli jne vahel.

Mingid esimesed korrad pärast rongi saavad unustatud, sest tulevad peale järgmised. Mingid saavad unustatud, sest ma ei tee neid mingeidasju enam niipea ja nädala-paariga ununevad esimesed korrad ka. Täna näiteks käisin vannis jäätist söömas, võimalik, et lausa esmakordselt elus, mitte rongi järel. See ei jätnud eriti positiivset tunnet, nii et ilmselt ununema määratud kogemus.

Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kelleks saan. Ja võib-olla ei saagi, võib-olla see ongi kõik - aga miks ma siis ei mäleta ka paari kuu vanust ennast õigesti? Kes ma olen?

Tahtmine
on ka kahtlane. Ma ei taha ja tahan enamasti mitte tundega, vaid mõistusega, ja kui katseliselt midagi võib-olla-meeldivat teha, on enamasti tulemuseks "Ahah."
Et jah, tegin, pole erilisi positiivseid või negatiivseid elamusi, aeg elada muud elu nüüd.
Võib-olla mulle seepärast peab meeldibki - ei pea uurima endalt, mida tahan või ei taha, saab mingid tegevused niisamagi paika. Sest ma ei tunne tahtmisi ja mittetahtmisi, nagu normaalne oleks.

Jalad ja üldse kogu piirkond allpool vööd on samasugune, sihuke... tuim. Täpselt samuti, nagu ma ei taha aktiivselt süüa või juua, teha midagi või mitte teha, ei tunne ma ka seal suurt midagi peale valu. Ei kuuma, ei külma - täna Tütarlaps, kes lahkelt aitas mul süüa teha, viskas kogemata ühele mu jalale terve puulusikatäie keeva koorekastet. Mispeale ma aietasin, isegi mitte niivõrd valust kui kohusetundest, ning läksin kõigi pükstega külma vee alla. Pärast mõtlesin tükk aega, et mis nüüd edasi teha, sest märjad püksid ei tundunud kuidagi ebameeldivad või liiga jahedad. Kui otseselt valu pole, polegi midagi.
Mõistus juhib, aga emotsionaalne pool tunneb peamiselt valu. Kui on nii halb, et üldse ei taha, siis tunnen, muidu mitte.

Vaheperiood.
Kestab ja kestab ja kestab ja mul on nii raske näha, mis on pikaajaline muutus, mis ajutine ja mis neil vahet on.

Teisipäev, 24. märts 2015

Peab vol III

Kirjutasin kaks päeva kirja ja ei leidnud siis võimalust seda saata, sest keeldusin üle tunni aja toimiva kontakti otsimisele kulutamast.
Jee mina?
Jee? Aga ma tegin valiku mitte otsida! Selle, et valimine oli peaaegu võimatu, olin loomulikult unustanud, aga lugesin ennast (võrgupäevikut) nt üleüleüleeile, ja siis meenus.
Et see oli ju häiriv faktor.
Et tegelikult on ka mingi erinevus soolase ja magusa vahel ja võimalus otsustada, et tahan neist üht, teretulnud nähe. Peaaegu ei saagi enam kurta, et maitsemeel on muutunud ja igasugune liha on lihtsalt liha, meelsamini söön hoopis leiba. Päriselt ka.

Mul on lineaarne mõtlemine. Üks lähedane sugulane eristas mingil ajal ära, et lineaarne ja süsteemne mõtlemine on võimalikud (ma ei tea, kust tema selle võttis, aga selline pädev lähedane sugulane on, ma usku[si]n teda) ning ma eelistasin ja eelistan ikka veel teha asju ükshaaval. Magama minnes eelistan teada, mis kell pean ärkama ja mida siis teen, sest mitte teada ja olukorrale reageerida tähendab seda, et ma ärkan ja ärkan ja ärkan tunniste vaheaegade järel, sest võib-olla on käes aeg reageerida.
Seda umbes tähendabki mulle "peab". Et ma tean, mida ma pean tegema, kohanen vastavalt ja teen. Olukorrale reageerida võib ka, aga ainult "pidamiste" vahele, sest see nõuab enda pidevalt muutustele avatuna hoidmist ja enda pidevalt muutustele avatuna hoidmine on raske.

Praegu mul muud ei olegi kui see raske. Kas ma paranen septembriks piisavalt, et kooli tagasi minna? Kas ma saan jutu augustiks valmis? Kas mu käsi väriseb homme veel rohkem kui täna? Kas telefoni haiglas võetakse? Kes ma olen, kui ükski senine tegevusala lihtsalt ei klapi uue minuga? Mida ma üldse võin tulevikult oodata?
See kõik on väga hirmutav.

Eile oli mul marupaha olla. Maru. Paha. Peavalu, iiveldus (ei söönud terve päeva jooksul rohkem kui neljandiku küpsist ja seda ka seepärast, et tuli mõte kontrollida: äkki küpsist saab ilma iivelduseta), palavik ja emotsionaalne null. Mis minu puhul on ikka päris madalal. Lugesin eksikombel oma võrgupäeviku mustandeid ja neist kaks olid õnnetuseks hüvastijätukirjad enne surma, üks 2012. aastast, teine 2013. lõpust. Suhteliselt pädevad mu silma jaoks ka täna. Tõdemas, et ma lihtsalt ei suutnud olla veel parem inimene ja sellega võinuks ka lõpetada olemise, sest oli ebatõenäoline, et midagi toredat veel tuleks suurema rassimiseta. Rassimine aga oli mulle liigagi tuttav. Mitte see asi, mille nimel elada.

Täna on kevad, päike, maailm lõhnab hästi ja selle nimel võib ju elada, et maailma häid lõhnu tunda? Maja ees (kuigi ma näen neid mõnevõrra mitmekordselt) õitsevad lumikellukeste vahel ka krookused ja isegi üks tsilla juba. Samuti ei valuta mul pea, saan isegi arvutis olla eriliste omapoolsete ohvriteta.
Kõik on hästi, vastandina eilsele, kui kõik oli halvasti.
Ilmselt see on üks asju, mida taas õppida - ootama tulevikku, mil on mõnevõrra teistmoodi olla, uskuma, et selline tulevik on võimalik, nägema kannatusi kui paratamatuid vahepalu, mille järel on jälle parem. Ilusam. Kevad!

Aga - tulevik on ju hirmutav? Miski, millele ma ei taha mõelda ja mõtlengi võimalikult vähe?

Ühelausega: täiesti on midagi õppida. Ja täna usun, et suudan. Homme võib-olla jälle ei usu, sest lineaarne või süsteemne, mul on raske tulevikku kaugemale kui 36 tundi näha ja selle aja sees ei saa ka milleski kindel olla. Aga vähemalt on kuhugi mujale pürgida kui vana endani üldisemalt. Õppida tulevikku nägema millegi muu kui õudusena.
Hm.
Mhmh.


Neljapäev, 19. märts 2015

Aaaaah, KES ma olen?

Noorem laps on tuulerõugetes ja mina täiega segaduses. S.t. normaalne viirushaigus, mille peamised sümptomid on sitt enesetunne, nohu ja kurguvalu, on mulle nii enda kui laste pealt teada. Jaa, palavik. Jaa, kempsupaberi rulli on vaja. Kuidagi suudan omaks võtta.
Aga laps, kes on üleni villiline, hädine ja haige juba teist päeva ning keda pole samas kellelegi lükata, vaid kes ongi üleni minu vastutusel, on mulle üllatuseks. Hei, mina olen ju selle maja haige! Mis mõttes mingi Poeglaps nutab ja valutab pead minu asemel!?
Ok, ma võiks ka nutta, muidugi. Aga see oleks temalt tähelepanu äravõtmine. Selle asemel on mul ibuprofeen, etteloetav raamat (Jaan Rannap, "Loomalood"), tee ja söök. Ja mu enda voodi, kus on niisiis see haige Poeglaps.

Olen muuhulgas segaduses ka sellest, et nüüd oligi see vabam päev, mida tahtsin. Õigus tõmbuda ühte tuppa ja siit mitte liikuda, ainult lugeda, süüa, olla nagu... vanasti vabal päeval. Haige lapse kõrval.
Aga kuidas ma siis nii... Ma ei tea... Võimlema ja õues käima ju ikka peaks, eriti nii ilusa ilmaga?

Ma ei oska niimoodi elada enam, et ei pea! Päev on ilma raamita kohe! Appi!

Mul muidugi olid mingid pidamised ikka, varuks, aga see on hästi tähele pandud, et ma ei oskagi ilma. (Jee mina.)
Nautimine on selline asi, mida saan teha teise tegevuse kõrvalt: ütleme, kui mulle meeldib rongiga sõita, siis rongiga sõites ma mõnulen ka - aga sellepärast, et meeldib, ma rongi peale küll ei lähe. Mulle võib meeldida treenimine, aga ma ei treeniks ju, kui see lihastele ka teatud kasutegurit kaasa ei tooks. Isegi lugemisel mõtlen, et mulle on hea lugeda, ka krimka lugemine on kasulik lugemise seisukohalt võetuna. Raamat on raamat. Kurat, isegi sel vanal ajal, mil ma mastrubeerisin, oli arvestuses see samuti, et orgasmi järel ma jään paremini magama! Mul on nii saamine meeles ka praegu, aga null fantaasiat = null orgasmi, niisiis ei aita üritamine ka öösel ärkamise puhul - ja olen loobunud.
Ei tee asju mõnu pärast, mõnu võib olla kaasnev faktor, kuid mitte ainus liikumapanija. 

Ah!

Amanda Palmer ja Neil Gaiman saavad lapse. Kuidagi nagu hea meel on!
Kõigi pärast on irratsionaalselt hea meel, kes lapsi saavad, aga nad on hea esinduspaar. Kuulsad, teineteisele tähtsad ja mulle tähtsad (jälgisin neti kaudu mõlemaid enne, kui nad kasvõi tutvusid; nad olid mulle tähtsad indiviidide, mitte paarina). Niisiis mul on hea meel nende pärast avalikult ja teie teiste pärast mitte-nii-avalikult ja kui üldse pole mu lugejad, aga saavad lapse, on ikkagi hea meel.
Mingi titeaasta on vist.
Tited meeldivad mulle.
Aga samas on endal tunne, nagu oleks lapsesaamine selle inimese poolt välistatud. Kui see pole just katseklaasilaps või adopteeritu. Sest pole mõnu isegi kaasneva faktorina mitte, seda õppida tasapisi ja ridahaaval tundub aga - sündsusetu?

Nii kummaline on olla mitteseksuaalne olend. Mitte vaadata peeglist, kuidas mingid riided sobivad, sest kui nad ilmaga sobivad ja õiges suuruses ka on, läheb. Keda huvitab? Mitte vaadata sealtsamast, kas nägu on nii ilus, kui vähegi saab, sest nagunii käsi väriseb ja keda huvitab?
Vahel seepärast meigin, et viisakas ju oleks sel misiganes-puhul meikida, aga mitte lõpptulemust oluliseks pidades.
Ehted? Sama. Lõpptulemus on jumalast kama.

Kogu iluteema on korraga nullis. Et nii ka saab, on mulle üllatuseks. Nii on veider, kummaline, nii teistmoodi kui enne. Mul on rinnad tagasi - rasvkude taastub vähehaaval - ja varem nad omasid ju mingit tähtsust? Nüüd on nende tähtsus selles, et varem nad oleksid tähtust omanud.
Ja kõige kummalisem ongi see, et nii üldse saab. Kogu aeg ootan, et kasvaks see soo tunnetamine tagasi, iga oletatava märgi puhul rõõmustan - aga kas see kasvab jube aeglaselt või ei kasva üldse. Ma olevat naise moodi väliselt, aga ei tunne end naisena ja on teatud kahtlus, et see tundmine ongi tegelikult see ainus, mis loeb. Kui ma tunneks, kui tahaks, kui oleks...

Kõige muuga, nii nägemispuude kui kahtlase parema poolega, on võimalik leppida. Harjuda. Teistmoodi normaalsusteks kohaneda.
Ent massiivsed muutused isiksuses on ikka veidrad küll.
***
See oli siis poole aasta aastapäevaks.

Teisipäev, 17. märts 2015

Vasaku käega

Parem käsi käitub täiesti valesti.
Või noh. See on teatud moel üleüldine nähe - kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole.
Parem käsi töötab siis, kui vaadata. Jaa, muidugi ma vaatan mõnevõrra mööda, aga parem käsi läheb ka positiivsel juhul ainult sinna, kuhu ma aktiivselt tahan, et ta läheks. Kõike ma pean mõtlema: kuidas haarata ukselingist, kuidas võtta taldrikut kraanikausist, kuidas hõõruda uneliiva silmist, kuidas panna pusa kokku, kuidas kirjutada käsitsi, kuidas nokkida nina - või kui ma ei taha mõelda, võin teha asju vasaku käega, hajameelselt nagu vanasti. See käsi pole küll nii osav, kui parem oli, aga võimaldab vähemalt mitte mõelda.

Enamasti ma ei tee vasaku käega. Märkan, et vasakuga tõstetud taldrik, panen selle tagasi kraanikaussi ja tõstan uuesti parema käega. Hoian kahvlit, hambaharja ja nuga (kahvliga vaheldumisi) paremas käes, kuitahes ataktiline ja kui ohtlik see ka on. Löön PIN-koodi sisse parema käega.
Vasak tahaks teha kõike parema asemel, aga ma ei luba, kui just jube väsinud pole. Mul on nüüd teistmoodi väsimus ju, selline absoluutne, kus ongi päriselt raske ükskõik mida teha väsinud peast, sest igasugune mõtlemine raskendub ka. Igasugune. Ka see, mida on vaja ukselingi tuvastamiseks ja otsustamiseks, mis sellega teha.

Kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole. Kui näen toolilevisatud saunalina, viin selle kohe ära, sest kui ma saunalina ei näe, unustan selle ja selle ka, et peaks ta ära viima. Kui sõidan läbi ebameeldivaid mälestusi täis kohast, piisab sealt möödajõudmisest, et koha tekitatud ebameeldiv tunne üle läheks. Kui pesu on õues ja ma ei lähe kohe teda ära tooma, vaid ootan, kuni ära kuivab, on ta mul meelest läinud. Päriselt meelest läinud, mitte "Aa, õige jah, unustasin pesu ära", vaid "Oo, pesu! Issand, ma korra juba leidsin ta sealt õuest!"

Kui ma ei pane aktiivselt tähele, ongi olematus, asjad haihtuvad ja inimesed ka. Mis mõnes mõttes on hea, sest on inimesi, keda ma ei taha oma maailma, ja mõnes mõttes pole. Sest kuni ma ei näe neid inimesi, keda ma ei tahaks haihtuvat, neid ikkagi pole, ja kui ma neid ei näe näiteks paar nädalat, ma täiesti siiralt unustan ära, et nad kuskil ju on ikka veel. Lakkan neile mõtlemast, lakkan neid tundmast oma ihu vastas, lakkan neid meenutamast kurval meelel ja muidugi lakkan ka ise ühendust võtmast, sest ma lihtsalt ei mäleta seda teha.
Neid pole.
Mulle.

Kunagi (noh, näiteks neli nädalat tagasi) tehti mulle kognitiivse võimekuse test ja mul olevat selle põhjal keskmine mälu. Keskmine?! Mis inimesed elavadki nii sita mäluga?! Et harjununa see, kuidas korraks tähelepanu alt välja libisedes asjad ja inimesed haihtuvad, tundubki normaalne?!
Aga hiljem psühholoog seletas, et eiei, see test, mille tulemus oli praegu keskmine, kontrollibki mälu, mitte tähelepanu. Et see ei puuduta üldse seda, kuidas telekat vaadates ja "mhmh" ühmates pärast asju ei mäletata, sest neid pole kunagi teatudki.
Mu meelest neil oleks uut testi vaja.
Jaa, teadsin senise raames nimesid ja nägusid, mida oli saabuval päeval vaja, aga kui neid enam vaja polnud, läksid eriti nimed, aga küllap lähevad ka näod peagi kus kurat.

Kui ma lähen vihale, siis ma olengi vihane, sest mis praegu on, on tegelik. Kui olen väsinud, olen väsinud. Kui näen und, näen, ja kui ei näe, siis - ma parasjagu ju ei näe und? Ei mäleta möödunut ka!
Püüan hommikuti unenägusid üles kirjutada, aga pagevad, reod, päris efektiivselt ajust. Neli-viis käsikirjalist rida tuleb, üsna napi sisuga. Üks motiiv on siiski nii korduv, et on mulle meelde jäänud: korjan mingeid juppe, et saada kokku toredat asja. Kokkupanemist ei näe, aga seda, et 1-2, heal juhul ka 3 asja päevas korjates saab asju viimaks piisavalt, alailma. Kord panen kokku sõbralikku lohet, kord koolitööd, kord ei tea isegi, mida - üsna läbipaistev, eks ole? Mu alateadvus on ikka veel lame ja labane.
Meeldib, et miski on nagu enne, tegelikult. Enese kokku panemise jaoks on see tükk juba olemas, jee.

Jee. Võib-olla on millekski ka hea pidevalt mõelda, mõelda, mõelda. Võib-olla on see mõtlemine mingi tähtis osa minust ja kui seda poleks, poleks midagi korjata, poleks korjajatki. Aga hirmus on ikka, hirmus on, et ilma mõtlemata ei saa süüa ega lugeda, kempsus potikaant lahti ega isegi kõnnitud väsinuna. Kogu kuradima aeg on mõelda vaja, mingit automaatsust pole.

Muide, see kühm mu ninal, mis tekkis ninaluude murdumisel ja mida pole näha, ainult tunda, ei valuta katsumise puhul enam. Väikesed võidud.

Laupäev, 14. märts 2015

Teise lõpetuseks

Terry Pratchett suri ära.
Jaa, ma tean, sellest on juba päevi möödas, aga ma ei ole eriti kiire reaktsiooniga ka.

Mul ei jõua kohalegi, tegelt. Mis seal vahet, kas loen surnud või elusa autori teoseid? Tal mu teada polnud võrgupäevikut ka, igatahes ma ei lugenud seda. Mu igapäeva ei muuda kuidagi tema elusus või mitteelusus. Aga samas, see et ta oli, see, et tal üldse on omakirjutet raamatuid, see ikka mõjutas palju. Tema maailmapilt vormis minu oma just sel ajal, kui mu aju oli kõige vastuvõtlikum.

Kui kunagi verinoorena, näiteks keskkooli viimases klassis, võib-olla ka peale lõpetamist, käisin suvel Suvepealinnas, millel tollal veel seda tiitlit polnud, vedelesin boonusisa ja pärisisa kursusevenna kodus, sõin tolle kursavenna naise poolt poest toodud kooki ja üldse kasulik ei olnud, lugesin esimest korda ka "Võlukunsti värvi".
Šokk.
Kuidas see kirjanik sai kirjutada nii targalt? See oli raamat nagu päris elu ja samal ajal nii mõnus lugeda, vastandina nii paljudele muudele täiskasvanuteraamatutele, mis olid heal juhul ühte või teist. Jaa, muidugi, Kakslille või Rincewindi kodu ja maailmaruumis heljuvat kilpkonna ma just ei näinud, aga see, mis mind šokeeris, oligi ju põhimõte. Et me elame maailmas, mille toimispõhimõtteid me ei tea, aga püüame saada hakkama ja elada parimat võimalikku elu minimaalsete pingutustega enesemuutmisel. Mõned meie oletused on õiged, mõned väärad, mõned elamise viisid mõnele kergemad kui teised - aga me oleme kõik üleni naljakad ja üleni tõsised ühtaegu, korraga. See oli põhiline.

Me
oleme
naljakad
ja
tõsised
korraga.

Muutub ainult vaatenurk ja sedagi ei pea palju nihutama.

Hiljem ma järeldasin ise (ning üks lähedane sugulane ka sõnastas selgesti), et Pratchett võttis müüdid ja näitas, et nad on müüdid, ainult sellega, et neist kirjutas. Omal moel kirjutas, pratchetliklus stiilis, mida umbes  kõik teavad. Suht igas teoses olid müüdid need kandvad osad.
Mõned raamatud on hirmus head, mõned ikka mitte nii head (muuseas, et Surm on parim tegelane, sellest ma näiteks ei saa aru - mu arust on ta selline nagu kõik?), aga see iva, et müüdid on ainult need, mis nad on (nimelt müüdid, parimal juhul selgrood tänapäeva juttudele), see on jääv. Jube hea, et ta kirjutas, sest esiteks ta kirjutas neid hästi ja teiseks ausalt. Muidugi on naissangari unistuste üks osa bidee, loomulik ju! Alailma teel oleva naise unelm, mhmh, just.

Samas - ja ilma mingi aupaklikuse puudumiseta - mõnesid müüte Pratchett uskus ka ise. Raamatutest on näha. Uskuda endasse ja võtta ise vastutus on tähtis, seda näiteks.
Ma mõtlen, et see müüt mind rongi alla üldse ajas. Algselt. Uskumus, et ise on nii tähtis. Kui ma ise ei suuda kõike, olen järelikult inimesena läbi kukkunud. Abi ei vajata, see on lihtsalt valik, mida teha või mitte teha on ise otsustada.
Mu meelest oli suht ennastmõistetav, et ma ei vajanud lastekasvatusel abi - kui aidati, oli hästi, aga ei vajanud ju! Elupaik oli niigi kingitud, ma pidin ainult raha hankima seal, niigi elasin teiste kulul. Kõiges muus samamoodi - ma pidin ise hakkama saama ja kui ei saanud, oli see minu viga järelikult. Lihtne.

Tegelikult on inimene karjaloom. Võib-olla on abi vajamise tunnistamine suurim kingitus, mis me üldse saame teistele teha.
Kunagi lugesin ka Stevensoni kirjutatud raamatuid "Röövitud" ja "Catriona". Ja kuna mulle meeldivad Teised Tegelased, meeldis mulle sealt kõige enam Alan, mitte minategelane (või tema armsam). Oli mingi moment, kus too minategelane on Alanit solvanud ja siis täiesti kainelt mõtleb, et ok, vabandus ei toiminud - kas abipalve võiks Alani tagasi tuua?
Palub niisiis abi, vist isegi siiralt - ja Alan, vaeseke, lähebki õnge. Armastus võidab kõik. Rühivad kahekesi koos edasi.

See on üks väheseid kohti, kus raamatutes on abi vajamine kangelase osaks. Enamasti tulevad kangelased (õiged inimesed) toime ise. Ilma abita. Pratchett uskus ja mina us(k)u(si)n, et see määrabki inimese väärtuse - kuidas ta üksi toime tuleb? Kes ta ise on?
Mingil moel ma usun seda siiani. Terry Pratchett - ei tea. Eks küsigem, kui saame?

Ma muide ei usu, et saame.
Oma BAASi arvustusse kirjutasin nii: "Kuskil 118 lehel "Tillude vabameeste" Eesti trükis on see koht, kus "Ma ei taha mõelda, et ta on lihtsalt... läinud. Selline inimene nagu vanaema Aching ei saa lihtsalt... enam mitte olla. Ja ma tahan teda nii väga tagasi, sest ta ei osanud minuga rääkida ja mina kartsin temaga rääkida ja nii me ei rääkinudki kunagi ning jagasime selle asemel vaikust."
Ma arvan, et selline see suremine meie, mahajääjate, jaoks ongi. Alati on midagi valesti, midagi puudu, midagi, mis võiks olla teisiti.
 
Ja samas see, mis oli, on muutumatu ja tähendusrikkam, kui ta juhtudes oli. Sest nüüd me teame."

Me teame loo lõppu ja müüdi kokkuvõtlikku moraali. Aga küsida enam ei saa, isegi asju, mille õigeid vastuseid alles nüüd loota võiks. Mida me usume pärast suremist? 
Ikka veel arvan, et mitte midagi.
Prachetti Surma ignoreerides.

Teisipäev, 10. märts 2015

Peab vol II

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.

Tegelikult on see Dagö laul (mida ma isegi ei armasta, paraku kummitab vahel) veel depressiivsem. Aga sellisena ta on rohkem mulle, kui tahaksin, ja mõnikord tuleb meelde, isegi kui päike paistab, ilm on soe ja võiks nagu teoreetiliselt hea olla. Vahel ongi hea, vahel ma suudan selle maha raputada, et pean. Viimati mäletan, et laul meenus bussi oodates ja suitsetades. Hea hetk. Eile?
Mulle meeldib suitsetada - pakub mulle vähem naudingut kui näiteks jäätise söömine, aga just see sigaret päevas on hea, kuna see on nulltegevus, ergutatud mitte millegi poolt. Sigaret on ainult see, mis ta on, võiksin ka seista niisama ja kümme minutit seina vaadata. Nüüd ma selle asemel suitsetasin, mõtlesin sellest, kuidas ma suitsetan päikese käes - ja kui Dagö tuli meelde, sai ta kiiresti meelest pühitud ja mõeldud muust. Sigaretist.

Nauding on selline suhteline asi - vahel ma panen naudingu ootuses leivaviilud rösterisse, enne veel valinud õiget sorti leiba, võid, pehmet juustu, ja nende viilude röstimise ajal saan aru, et tegelikult ma ei tahagi. Üldse süüa. Aga noh, nad on valmis, siin on taldrik, või ja pehme juust on ka laual, ärgem laskem neid siis raisku. Ning leivasöömise ajal on isegi nauding olemas. Leiva maitse, tekstuur, või on hea, juust mõne suutäie juures veel parem, mõne suutäie juures mitte, aga seda annabki vaheldada. Midagi suhkrust veel lõpetuseks... Loomulikult, nauding on sõltuvuse alus. Näiteks söögisõltuvuse. Kui seda poleks, ei tekiks ka sõltuvust.
Kui miski maailmas ei paku naudingut, on halb, väga halb. Aga toimida ainult vahetu naudingu nimel ka ei saa. Keegi ei võida, mina kõige vähem. Libe tee on see kiire naudingu poole pürgimine, vahel on kaugem nauding ju parem.
Kui ma seda näen. Kas ma näen seda?

Ma olen süüdi selles, et olen phmt. Ja süüdi selles, et tunnen end süüdi, sest kõik mu ümber oleks õnnelikumad, kui ma oleks õnnelikum. Ja siis süüdi veel selles, et kõik need ümbritsevad inimesed ei tunne ju end süüdi ja mis ma pean end neist paremaks või siis tahaks, et nad tunneks end nagu mina, nimelt halvasti? Ahhaa!
See ei ole mõistuse küsimus, see, et on halb. Ma TEAN, et ei ole. Paraku too teadmine ei aita. Või noh - vaata, ma olen natuke loll ja seega võin kujutleda, et vbla, kui ma ei oleks nii loll, suudaksin mõistlikke argumente rohkem uskuda ja poleks ka nii õnnetu.
Aga ei tea ka. Võib-olla oleks.

See on tänane asi, kukkumine olematusse pilveservalt, ja phmt ilmselt olen rõõmus, et üldse märkan seda vaheldumist üles-alla graafikul. Vahepeal on üleval, siis all, see ei ole igavene ühes seisundis püsimine mul ja nüüd märkasin seda piisavalt, et kirjagi panna. Jee mulle!
Lihtsalt ma ei tunne seda rõõmu. Kogu aeg märkan asju, mida ma EI tee, kuigi end piisavalt sundides ju võiks. Näiteks ei maga praegu, muuhulgas. Ei teinud täna rohkem süüa kui hommikusöök. Rohkem trenni kui kaks seeriat. Ma võiksin-peaksin-võibolla-suudaksin-peaksin....

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu.

Esmaspäev, 9. märts 2015

Peab

"Te tunnete sõnakest "peab"?" ütles d'Artagnan. "Sellega teeb paljugi ära."

                                                                                         A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem". 

See on üks mu lemmiktsitaate. Üldse, mitte ainult Dumas'lt, selline üldine lemmik on. See, et peab, ei ole mu silmis olemuslikult paha asi, kohustus, mis on väljaspoolt pandud. See on lihtsalt kohustus, võimalik, et ise võetud, võimalik, et mitte vastumeelne, võimalik, et päris tore, lihtsalt see on kohustus. Siin on sellest kirjas ka, aga natuke teise nurga alt, natuke teistmoodi.
See, et peab? See on tähtis, sest see on raam.

Ma ärkasin hommikul täielikus pimeduses akendeta Nurus üles ja vaatasin mõningase kobamise järel kotti pandud telefoni. Kell oli 9:28. Nojah, aknaid pole, aga telefonis põleb igavene tuli, vähemalt kui telefon laetuna hoida. Kui minna Lille majja kella kümme kolmekümneks, mil mu teada algas seal lühilarp, oli sobiv aeg tõusmiseks. Huvitav, kas võib laelambid ka põlema panna või häriks see asjatult teisi, kes on minemas kell 12 algavale lühilarpile Raekoja platsil ja üldse mitte Lille majja?
Koperdasin (sõna otseses mõttes, sirgelt käimine nõuab mult eraldi pingutust) WC-sse tossudes ja pidžaamas, tehes ühtlasi ukse avamisele saabunud üürikese päevavalgusetriibu abil kindlaks, et olin... üksi.
Täitsa üksi.
Üksi Nurus.
Tule võis niisiis naastes põlema panna. Kohvi teha. Vaadata kruusi hoides kõiki kaunilt õmmeldud lippe, mis ühest ammusest mängust (aitasin korraldada) saati seal lae all rippusid, sest mulle meeldib üles vaadata - maailm pole seal kahekordne.
Aga siiski oli mingi peab, mis sundis lugema ka ajakava, mis hooletult laual vedeles.
Ja see ütles, et peaksin Lille majja jõudma kella kümneks, mitte poole üheteistkümneks.
Kell oli veel napilt alla kümne.

Ma jätan vahele selle osa, kus helistasin, ei saanud kätte, otsustasin Lille majja larpile mitte minna, kus tuvastasin algava peavalu, kus valisin mitte jääda ootama oma kojuviimispatrulli, vaid minna rongiga pealinna, olla nii iseseisev, et kõik päkapikud (mismõttes on 13 rännakule asumiseks sobimatu arv???) imestaks, eriti kuna mu telefonikõnele ka keegi ei vastanud, ja tulen taas selle juurde, et peab, kui avastasin, et mulle on kiri jäetud.
Kirjas oli see, et siin on võtmed, neid oodatakse seal-ja-seal, toogu ma ära. Ja kirja peal olid võtmed.

Nüüd, kiri oli ebamääraselt adresseeritud, ilmselt mitte mulle mõeldes. Mu jalad olid eelmisest päevast mitte-kõige-paremas seisus (ärge võtke kontsi, kui te nendega 100% harjunud pole!) ja pealegi väsisin sel eelmisel päeval jubedasti ära.
Vanasti oli väsimus eeskätt psühholoogiline: selline vaimne piin ärkvel püsida, kui tegelikult tahaks juba pikali visata, ja äärmuslikel juhtudel hakkas lõpuks pea valutama. Aga võis näiteks mitte süüa, sest ma ei mõelnud sellele, teha oli nii palju muud. Loovus töötas täistuuridel, sest pidi.
Nüüd on väsimus eeskätt füüsiline: ma hakkan järjest rohkem pudistama, pea käib järjest rohkem ringi, maailmas on järjest raskem tasakaalu kaotamata hakkama saada, sest parem käsi sihib järjest rohkem mööda, mu enesekontroll läheb igas mõttes (tähenduses "mõtlen vähem kõiges", miska mul on raskem näiteks söömata olla, sest seda ei põhjendata ju ajule piisavalt, et ma nii näljane pean olema) ja siis halval juhul hakkab pea HILJEM valutama. Näiteks järgmisel hommikul tasapisi. Loovust pole ollagi, sest kõik käib korraga alla.
Alla. Alla, allla, alla.



Mulle meeldib Cher.
Aga ikkagi. Võtmed. Kirjaga. Peavalu, mis tasapisi algas, vahele. Võtmed. Olin nagu võõras korteris ja mulle olid jäetud selle VÕTMED. Usalduse märk.

Niisiis sai võtmete äraviimisest ja seejärel pealinna jõudmisest mu päeva selgroog. See osis, mille ümber kõik muu keeratakse.

Sellepärast mulle meeldibki, et midagi peab. On, mille ümber keerata.
Hommikul 6:45 ärgata? Vormistada teatud arv kõhu- või kätekõverdusi? Minna kuhugi, kasvõi poodi? Teha midagi, kasvõi süüa? Ma ei saa öelda, et just tahaks neid asju ette võtta just sel hetkel, aga nad annavad teatud raami teistele tegevustele ja see raam on teretulnud. Peale ärkamist võin kasvõi magama tagasi minna, aga teada ette, et sel kellaajal peab tõusma on hea. Erinevate "peab"'ide vahele võib seada oma vasaku käe kinda põlemapaneku, magamise, kohvi, lugemise, piletiostmise, nõudepesu, muusika kuulamise, arvuti, põletushaavade eest hoolitsemise, söömise, kallistamise, ühesõnaga kõik asjad, mida ei pea (et võtta eilne valik näiteks). Ükskõik, kas need on meeldivad või ebameeldivad tegevused. Ükskõik, kas nad on kellegi teise peab'idega seotud või mitte. See on oma valik, mis võtta, mis jätta.
Aga samas on tähtis, et see valik oleks.

Ma lähen (olevik? olevik!) suht marru, kui tuleb kasvõi mingi vihje ses suunas, et tegin liiga vähe peab-asju varem. Kuram, mul oli elu pidamisi täis, see oli suur luksus, kui oli aega millekski muuks! Keeldun andmast ka takkajärgi süüd tundes sellele peab-asjale rohkem! Kogu aeg pidin, mis ma oleks pidanud veel või?! Mul oli vabadust vähe, mitte pidamisi!
Need on pealegi sellised asjad, mille eest kiita ei saa. Ennast ei kiida. Teiste kiitusi ka ei usu. Kes teist usub kiitust selle eest, et hommikul vahetas ööriided päevariiete vastu? Läks välja? No vot. Vahel juhtub, et jääb vahetamata või minemata, aga vahetamise eest eraldi kiita saada... Siis peaks ju see midagi haruldast olema? Peab ei ole haruldane, see on igapäevane!
Sealjuures ma ei arva, et peab oleks paha. Ju. Mulle meeldib, kui pean. D'Artagnan teadis, mis ta ütles. Kui tahad, et midagi tehtud saaks, võta see kohustuseks!

Lihtsalt mingi tasakaal olgu pidamise ja teiste asjade vahel. Ma ei taha, et kinda, mis mul käes on, koniga kogemata põlema panemine võtaks aega millegi muu arvelt. See on omaette tegevus peab-asjadele lisaks! Valiku puudumine, see, et kõike peab, see on liig. Siis ei taha enam midagi. Siis ongi häving ja ikaldus, mittepidamiste puudus tõi ositi kaasa selle, et ma ei tahtnud enam ka peab-asju teha, ning tahtmise puudus selle, et lõpuks ei teinudki.
Nüüd võtan ettevaatlikult pidamisi tagasi, selles järjekorras ja tugevuses, mis mulle sobib.
Ikka veel vihastan end lillatriibuliseks, kui keegi üritab neid mulle anda - ma niigi võtan palju jaksan ju! Kes julgeb ses kahelda?! Mulle meeldis, mis D.Artagnan ütles! Ärge andke mulle rohkem, kui ise võtan!

Aga natuke rohkem - noh, ma ju jaksan?
Jap. Vana oravaratas mõjub omamoodi kutsuvalt.


Neljapäev, 5. märts 2015

Fännfiktsiooni sünd

Kuulge. Ma siiralt arvasin, et see on automaatne asi, mida teevad kõik lapsena.

Kes teist ei teinud sellal (ja vbla ka edasi) sündmusi, filme, raamatuid oma maitse järgi ümber? Näiteks ennast sisse pannes?

Kolmapäev, 4. märts 2015

Üks päev

Täna on ühel sünnipäev, keda ma armastasin.
Pole teda näinud kooli lõpust saati, ta kadus pildilt (mis on irooniline, sest ma tema pilte olen siiski näinud, mõned teised on ta endale näoraamatus sõbraks lisanud) ja et ma pole ta kõrval istunud viiendast klassist saati, las olla. Aga mulle on neljas märts kuupäev, mida on raske unustada. Tänane.

Eile jäin viirusesse, mida täna pole kusagilt märgata. Tähendab
* pea käib ringi - mhmh
* kogu aeg väsinud - mhmh
* lugeda ei jaksa - mhmh
* kerge peavalu - mhmh
* arvan, et nii on alati - mhmh

Arvan, et nii on alati =) Nii on ju alati! Vahel parem, vahel halvem, alati on nii. Piirid pole ületatud.

Mingil määral on mu seksuaalsus taastumas ja see on tegelikult tore. Täna ei ole sellest märke, sest ma küll tantsisin hommikumantlis peegli ees alloleva loo järgi, aga see oli selline teadlik esinemine, mitte ei tulnud iseenesest. Side on sellel taastärkamisel märgatud olemisega - mulle on küll suhteliselt naljakas, kui jõuluvanahabemega mees peatab mu kiire kõnni (minu arust see oli kiire!) lausega  :"Ära nüüd auto alla ka jookse!", eriti kui selja tagant tuhiseb mööda rong, aga see on midagi. Koos bussist korjatud: "Ilus naine, palun istu!" ja pikkade pilkudega linnas see on midagi. Ikka veel ei ole naine omast arust, aga see, et teiste meelest kärab küll, see on ka asi. Mis on ka tunda, mitte ainult näha. Võib küll pandavatele isikutele öelda mingeid asju, vbla on neil seda vaja.
Mul on vaja, ka päris vanade meeste tähelepanu on tähelepanu.

Kunagi mul isa ütles, et vanadele meestele tuleks naeratada, sest siis on neil ka tunne, et on mehed. Noh, nüüd korjan tagasi seda väljaantud naeratust. Ja kunagi, kunagi... Vaata, ma siinsamas lubasin avalikult, et kunagi saan terveks. Aga ma lubasin seda teadmata, kui väga ma tegelikult vajan tervenemist ja kui erinev ma endisest olen. Praegu uuesti lubada ei tundu üldse ülearune. Et vbla ma ei ole kunagi enam see, mis olin. Vbla ma ei suuda jutte kirjutada (noh, häid jutte). Vbla ma ei lähe õenduskooli tagasi (kurat, POOL AASTAT! Miks ma ei võinud pool aastat oodata?!). Aga mingil moel ma paranen; kui tasakaalu tagasi ei saa, õpin elama sellega, mis on, kui parem käsi ei olegi enam parem kunagi, hakkan vasakukäeliseks, ja kunagi ma olen jälle terve.
Netis paistan juba olevat ja pearinglus hakkab ka silma ainult libedaga või siis, kui midagi võtta üritan (sest ma pidurdan enne kätt ja vaatan hoolega, kuhu see suundub). Suhteliselt oma nägu olen, ainult meiki ei saa ikka endisel moel teha - käsi ei luba! (Seega pole ka meetodit kortsude peitmiseks.) Lugesin täna pool (halba) krimkat ja pool raamatut on palju. Ka pool halba krimkat. Eriti kui tegelt ei jaksa lugeda.
Võib lubada küll =)

Pühapäev, 1. märts 2015

Käimata tee

Eile mul välgatas, kui ema rääkis, kuidas muuhulgas on ka mõned tema suhted kui klaasist pallid, mis purunevad. Ei tea, kas välgatas õigesti, aga sel hetkel tundus küll niimoodi. See oli mingi mõistlik asi, mis tuli, mingi reaalne avastus, mida teha.

Et ma tean, miks ma rongi alla läksin. Jaa, see oli spontaanne otsus, jaa, valin ilusti, kui saan, aga peamine ei olnud kumbki neist. Peamine oli teadmine, et see ei ole minu moodi. See ei ole asi, mida ma üldiselt teeks, isegi kui tahan. See mõte, see avastus oli mulle uudne, kuigi vast tuttav neile mitmele inimesele, kes on avaldanud arvamust, et valin raskema võimaluse, kui selline on.
Kui näen midagi sellise ahvatleva, aga mulle mitteomasena, on see suht kindel viis saada mind midagi tegema. Mitte mugavusvalik, vaid see vastupidine asi - teha, sest see ei ole tuttav, teha, sest nii ei ole harjunud. Teha, sest mitte teha on - nojah. Mugavam.
Ma küll ei käi rada, mida ma ei taha käia, aga käia rada, mida ma kuidagi loomulikult ei valiks, sest mugavus - alati. See, et ma tavaliselt ei tee nii, on argument.

Nojah, aga nüüd on see rada siis käidud- =)

Täna käisin ja valisin.
Olen juba 35 ja aint üks kord andud hääle meesterahvale. See teeb... emake maa, kolmeteistkümned valimised? Neist siis kaksteist korda hääl naiskandidaadile. Viin keskmisi arve rohkem naiste poole, aga 0 meest oleks ka hea ju? Paraku pidin ikka toetama seda, kes valeliku poliitika vastu võitles, sest mu jaoks on kuidagi oluline see, et viitsitaks vähemalt head nägu teha. Kui nägu ka teha ei viitsita, on ikka nii halb juba, et peabki kisendama. No ja siis oli parasjagu ainult üks kisendaja kandideerimas, meessoost. Minul aga asi värskelt meeles ja kandidaadi number siis kirjas ka.
Üldiselt ma mõtlen, et teatud moel on valimine täpselt see, mis ta olema peaks - viis tunda end tähtsa inimesena vähemalt natuke aega mingi hulga aastate jooksul igale lollakale. Ma saan ka hääle anda, kuigi ei mõtle muidu üldse oma tavalisel tasemel. Ja õhtul jälgida, kuidas läks ja elada kaasa. Jee? Jee.

Eile käisin ja vaatasin juba kolmandat korda filmi otsast lõpuni ära ja rõõmustasin sinna juurde nagu lumekuningas. Alguses oli tantsunumber, mis mulle väljatuleku vaeva juba tagasi maksis, ja mu mälestused filmist lõppesid kohal, kus Riff-Raff ja Magenta oma tulnukarüüs välja tulid.



Kui ma noor olin, arvasin, et Riff-Raff ongi selle filmi peamine tõmbenumber.
Seekord vaatasin ja avastasin, et vbla ka mitte, oleneb vaatajast =) Igatahes oli filmi lõpp mu jaoks uus kogemus, üldse polnud meeles.

Aga põhiline sest möödunud õhtust ja tänasest päevast on süüdimatu rõõmutunne, millega ma üldse harjunud pole. Vean süükoormat kogu aeg kaasas, kuigi see ei tee kellegi head, niipalju kui mina tean.
Kuidagi vabam hingamine tekkis üldise aktiivsuse ja tervelt kahe tuttava + äralugematute tundmatute noorte meeste nägemisega eile. See, et loll, see, et pea pööritab, see, et kõiki asju ei tee, mis õhtul plaanitud, ei lugenud enam eriti. Ei loe enam eriti.
Üks ütles kunagi (näiteks detsembris) mulle, kui küsisin midagi teemal "kas kõik kohalviibijad on piisavalt õnnelikud?", et nemad jälle mõtlevad sama minu kohta. On ta piisavalt õnnelik?

Võib-olla on tegu lihtsalt juhusliku puhanguga ja õnnetus luurab taas taga nurga.
Aga võib.olla hakkan seda viimaks päriselt uskuma.