Neljapäev, 29. august 2019

Emotsioonid

Mul on väga kahju, et Amazonas põleb.
Aga kui loen neid sotsiaalmeedias jagatavaid "should we worry?" mille point on, et on väga halvasti ja we should ma tahaks röökida.
EI! Me EI peaks muretsema - kui me midagi teha saama, väga hea, teeme. Aga niisama muretsemine? Milleks see hea on? Ainult meil endal on halb ju! EI!!!

Nii, mille peale ma veel tavalisest umbes 5 korda rohkem ärritun ...?

Maitea, maijaksa mõelda. Ehk hiljem meenub midagi.

Üldiselt on mul: "Mida sa tahad minust?! Mul pole endalgi midagi, kõik on otsas, ma EI OLE VÕIMELINE andma!!!"
Ja siis treener hipodroomil:
Mina: Ei. Ma rohkem ei jaksa, päriselt.
Tema: Mina teen seda iga päev!

Ja kuna ta on kõndimise peal, kõnnib minema ja minu: "No sina ei ole ka depressiivne autist, kel on ajukahjustus rongi ette astumisest!" jääb ütlemata ning ootele.
Võibolla homme saan öeldud.
Olgu, see ärritab mind ka põhjalikult: ma annan endast kõik ja siis veel täitsa palju, et tal ainult parem oleks (sest ma olen puudega, aga mitte loll, ma saan ju aru, et tal on raske, jumalauta!) ja tal on tunne, et ma olen laisk ja ei taha midagi teha ja pff.
Nagu - ma ei jaksa tõestada, et pole kaamel.
Ma lihtsalt ei jaksa.

Ja et asja eriti rõvedaks teha, tuli Anomaalika alias Bitt Coin alias Unkown alias Toomas (ja Rentsi juures kasutas ta lugematut arvu varjunimesid, osad neist pooleks tehtud liitsõnad suurtähtedega, osad tuvastamatud) vist jälle välja ja siia ja ilmutas oma tõdesid ja ma lihtsalt ..... .....

Vahel ma mõtlen, et mis mõttes ma eriliselt empaatiavõimeline olen? Mis see on mingi eriline võime, et ma KUULAN (või loen) inimesi ja mul ei ole vastus ja hinnang juba enne valmis, kui nad enda väljendamisega veerandi peal on? (Kui tegu ei ole just Trumpi, EKRE-tüüpide või Anomaalikaga, nemad on end piisavalt tõestanud, et ma enam huvi ei tunneks, mida konkreetselt ütlevad.) Kas see on eraldi võime: mitte panna silte, kui vähegi kahtlus on, vaid tunda inimeste vastu päriselt huvi? Ja siis tulevad kõik need "Naised on sellised" ja "Prantslased on sellised" ja "Pagulased (pole isegi eraldi rahvust või nahavärvi, lihtsalt pagulane olemine loeb!) on sellised" ja ja ja ... minu arust on nad ERILISELT juhmid, aga enda meelest täitsa okeid ju siis?
Emake maa küll! Inimesed ...
Mul on nii meeles, kui me Murcaga Brightonis käisime ja üks müüjatüdruk tundis huvi, mis mu käel kirjas on. Eks ta luges algust "A mine ..." ja mõtles, et see on inglise keeles.
No ei olnud. Oli see, mis ta on, eesti keeles.
Ütlesin, et phmt tähendab see "Fuck you!" Ta ilmutas rahulolu ja demonstreeris omaenda keskmist sõrme, kuhu oli (pisikeselt) tätoveeritud "people".
Just. Inimesed - kui sul on keskmine sõrm alati näitamiseks valmis, sa tegelikult ei eksi. Ei pruugi isegi liigne vaimne koormus olla - oleneb, mis seisus sa ise oled, eks ole.
Minu praeguses seisus on mõte: "A mine persse!" phmt ainus, mis üldse aitab.
Nad on lollid.
Me oleme lollid, aga "nad" ikka eriliselt, sest ma ei jaksa praegu hell olla.

Tahaksin nutta, aga ei jaksa. Pealegi: mida see ikka muudaks. Mul ei läheks isegi olemine kergemaks, sest tallitöö kestab ikka.

Tumen käis siin ja õmbles mu poja koolikotile sanga külge. Vähemalt üks hea asi paari viimase päeva sees =)

Esmaspäev, 26. august 2019

Ja homme ma ka veel talli ei lähe ...!

Emake maa, kui halb mul oli.
... ja nii ma elasingi, aastast aastasse? ISSANDJUMAL!
Issand.
Jumal.
Kõik mu vana enda mured ja vaevad on selgitatud. Kuidas aju kukub tagant ära ja unustadki asju (normaalselt ma eriti ei unusta), mis kogu aeg meeles. Kuidas probleemid tunduvad väljakannnatamatud ja tahaks neid kõvasti klaarida, kuigi rahulikel headel aegadel ei ole need mulle probleemid üldse. Kuidas ei ole võimalik teha tegevusi nii väikesteks tükkideks, et need ei väsitaks, sest KÕIK väsitab - ja kuidas ikkagi tundub lihtsam asjad ära teha kui taluda ajus näägutavat "aga tegelikult oleks vaja ..."
Siis teen.
Kui just ei unusta, et "täna on SEE päev" vms.
Või "see öö".

Millest rääkides: mu usk, et kesklinn pimendati ja eemal suurte majade vahel põlesid tuled edasi, sest keegi mõtles raha kokku hoides asjade üle, oli eksklik. Mingid elektritööd toimuvad ilmselt: nüüd on kesklinn valge ja suurte majade vahel pime.
Pagan.

Aga jah. Ma vaatan, et ega mu sõnakasutus ega väljapoole näha olev nägu eriti muutu, kui kujuteldamatult jälegi olla on. Ok, lähen kergemini närvi, aga vanasti ei lubanud endale ka seda mitte, ja ainsaks võtmeks oligi, et ma ÜTLESIN, et mul on halb.
Ok, ja Rongimehe Suvel suhtlesin lähedalt inimestega, kellega muidu seda ei tee.
Siia blogisse jäeti kunagi 2014 suve lõpul kommentaar: "Kuni huumorimeel veel alles, on kõik korras."
Selgelt pidi see olema toetav, aga mul on siiamaani meeles kui "isver, niimoodi inimesed mõtlevadki????" Sest mul on huumorimeel, võime näha ka asja koomilist külge, kui keegi sedasi vaataks, alati alles.
Ma lihtsalt alati ei paljasta seda, aga huumoriMEEL on alles.
Igal juhul.
Kõik korras? Eeeeeeee ...

Mul juhib mõistus mängu. Mis ei tähenda, et tunded ei oleks kired ja meeletult tugevad - aga nende peal on alati "nii, asi on selles ja selles, mul on halb selle ja selle pärast ja oeh, päris naljakas oleks, kui poleks nii kurb: ise ma sinna talli läksin, ja veel NAERATADES, ja mul on nüüd 2 tundi põrandapühkimisest pilt eest ära. Jep, vinge töö on tehtud, kes oleks võinud ette näha, et nii hullult rassima pean ...?!"
Muutus on, et nüüd ma luban endal tunda.
Ma VÕIN olla kurb või vihane, mul on selleks täielik õigus. Sulle ei meeldi, et mul on tunded? Palun, mine ära, see on väga lubatud.
Aga ma ei lõpeta tundmist  kellegi teise rõõmuks. Ei tohi vihastada? Häh! Miks ei tohi? Sest sulle ei meeldi mind vihasena näha?
Palun, mine minema. Ära vaata, tegele millegi muu kui minuga.
Et ma ei oota sind hiljem tagasi vbla? Jah, mulle ei meeldi, kui mulle emotsioone ei lubata ja mind kardetakse. Minu valik on ilma selliste inimesteta elada, kes mind taluda ei suuda.
Dohh.

Aga see ei tähenda, et ma ise aru ei saaks, mis toimub, mida ma tunnen, mida hüpoteetiline sina tunned, kuidas see võiks koomiline paista (alati, alati võiks!); mis ma lõpetan inimesega sõber olemise, sest ta tõi mulle kana ja riisi ja lõi kiilu uksepiita, kus uks hästi ei käinud enam ja nüüd käib jälle? PÄRISELT?! Haa-haa-haa!!!!

Nüüd, kolm päeva kannatanud ja mitte midagi nautinud, on elu jälle tagasi. Mitte imeline kõik-on-hea elu, kuid ELU.
Veetsin hommikul koera sügades ja temaga mängides meeldiva veerandtunni, nautisin. Nüüd teen kohvi. Söön võileiba.
Ja võrreledes nädalavahega on NII HEA.

Krt, mul vist on seda autistidiagnoosi ikka ka vaja. Sest see ei ole talutav, mida isegi kolm korda nädalas kolm tundi kestev päevatöö minuga teeb.

Reede, 23. august 2019

Kolm erinevat mõtterada

Ma räägin teile, kuidas depressioon tundub.
Praegu on see tunne mul peal ainult töölt tulles. Kui päris haige olla, on kogu aeg.

Ma vihkan maailmas kõike.
Ei taha midagi. Olgu, last tahaks, ent seda mulle ei anta. Aga koera silitada? No ta tahab silitamist, eks ma siis pean. Kassi silitada? Ta ka tahab silitamist, eks ma siis pean. Koeraga jalutada? No ta tahab jalutamist, eks ma siis pean. Pojale süüa teha? Aga talle ei maitse ju peaaegu miski, mida ma teen. Las sööb kiirnuudleid ja porgandit. Endale süüa teha?
Ma söön ja ei märka maitset.
Ma joon. Kui palju mineraalvett ma mahutan, kui samas luban endale ka vabalt kempsus käimist?
Ma suitsetan, sest midagi paremat ei tule pähe.
Kõik on vastik.
KÕIK!
Olgu, One Piece ei ole. Aga ma ei jaksa ka selle vanu episoode rohkem kui ühe päevas vaadata.
Soojas vees ujuda vist ka ei oleks, aga esiteks ei ole vesi enam soe ja teiseks tuleks selleks esmalt jõe äärde minna, aga see minemine on vastik.
Nagunii olen sel nädalal juba teinud 37 trenniühikut rohkem füüsilisi asju, kui mu ise paika pandud hea hulk oleks.
Tavaline hea oleks 90. Ma ei ole ühtegi nädalat sel aastal enam võlgu ka, kõik olen järele teinud.
Kätekõverdusi on küll võlgu kolm ja pool nädalat.
Ma ei tee neid järele.
Vastik.
Midagi ei taha (peale asjade, mida ma ei saa saada. Ei saa saada, sest need sõltuvad muust kui minu otsusekindlusest), no mitte midagi. Mille nimel ma pingutan selle lõputu jamaga, kui mul ei ole midagi tahta? Midagi, mis elu paremaks teeks, nagunii ju ei tule! Need on nii ebatõenäolised asjad, et elada edasi, sest äkki saan lapse (või kunagi oleks saanud nt Rongimehe) on umbes sama tõenäoline, kui elada edasi, sest äkki kasvavad mulle tiivad ja ma oskan lennukite abita lennata.

Tühi maa. Mitte midagi ei ole, ei paista, ei võta naeratama.

***

Ma ei karda midagi.
Mõnikord mõtlen, et oleks hea karta. Mitte olla "jee, obused!" tallitöö ees, mitte olla "jee, ta on kena ja aval, üritan" mehe ees, mitte kõike proovida, sest kui pole proovinud, ei tea ju.

Aga samas - kui mul poleks koera? Mul poleks seniseid lapsi? Mul poleks avaldatud raamatuid ega jutte? Ma ei teaks, kui oivaline on koeraga jalutada ja ükskõik kui väsinud ka pärast olen, see on alati pisem väsimus kui jalutuskäigule asudes?

Sama asi ju. Nürimeelne kartmatus siiski toob rohkem rõõmu kui vaevu mu ellu. Ja ega ma teisiti mõelda saakski, sest ega ennast ümber ei tee.
Ma ei karda. Õpi kartma? Lase naisukesel endale siplevaid kalapojukesi kaela valada?
Pole minu tee.

Igatahes - ega ma siis KARTNUD ju ka hobustreeneriga rääkida sellest, et ma ei jaksa. Mitte hirm ei hoia mind tagasi jamade ees, vaid kaine kaalutlus. "Kas see ja see on kergemad ja ma tahan neid rohkem kui toda ja toda?"
Aga neljapäeval läks olemine niiiii jäledaks, et "see ja see" ei olnud enam kergemad kanda. Ja ma olin täiega hädas, kui treener ja tema väga rase naine läksid eiteakuhu ja üldse tagasi ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud ja misMÕTTES, ma ei saa kõiki asju talle nüüd 5 minutiga ära rääkida ju?!
Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin. Oma meeletu võimekusega käsitsi kirjutada sain terve lehe täis kribatud.
Kui kiri kuskile kaduma ei lähe, ta saab seda lugeda ja targemaks. Panin oma telefoninumbri ka juurde, et kui on mõni mure, mida ma lahendada saan, las helistab.
Nii kerge ei ole olla, kui ära rääkinuna oleks, aga no praeguse seisuga lähen kolmapäeval tagasi ja ikka parem, kui esmaspäeval minna.

***

"Keegi ei armasta mind!"
Aga, mõtlen äkilisel selgushetkel, see ei ole esiteks selles mõttes tõsi, et on tema ja tema ja tema ja tema -
aga teiseks: millele ma tavaliselt ei mõtle, on, et paljud inimesed ei oskagi minu mõistes armastada.
See pole nendes, niimoodi inimeste vastu tunda, nagu mina tunnen, ja misMÕTTES ma mõtlen, et võiksin sama vastu saada?!
Nad on hoopis teistmoodi tehtud.

Paljud ON nagu mina.
Ja veel rohkemad ei ole.
Ja muidugi mulle ei sobi siis nende armastus, isegi kui nad seda olevat kinnitavad. Sest see ei ole üldse SEE asi, mis armastus minu meelest on.
Täpne oleks mõelda: "Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu mina seda tahan!" Kuna inimesed on erinevad ja armastus üldse üks kahtlane sõna, mille osutus nii ebamäärane, et seda teavad vaid kõige rumalamad kindlalt.
(Et midagi kindlalt teada, peabki rumal olema.)

Kolmapäev, 21. august 2019

Halan siin veel veidi, ehk läheb kergemaks

Hakkan jõudma meeleoluga "parem oleks mitte olemas olla" tasemeni.
Aga kuni see ei ole püsiv, eksole, kuni see on aint kõige raskemal ajal (nagu töölt koju tulemine), pole ju veel hullu?
See oli iroonia, aga karta on, et üritan ikkagi 5. septembrini välja vedada. Sest pooleli jätta tähendaks, et peaksin seda valikut seletama kolmele inimesele, kellest vähemalt kaks pole eriti arusaajad, ja oeh.
Kergem on läbi teha.
Jah, ega ma tegelt ei ole üldse hädas praegu, mu osaline töövõime selgelt võimaldab mul sedavõrd tasuta tööd teha, sest ma ju ei kaeba? Rohkem ilmselt mitte, selle ma vetostasin.

Ma alles hakkan aduma, KUI kuradist töövõimereform oli.

Nojah.

Kergem on teha kui seletada. Ma olen sedasi tehtud. Seletada, et miks ei saa, inimestele, kellega tuleb spetsiaalselt selleks ühendust võtta ...?
Brr.
Ei taha.

Ega ma ei tea enda kohta kõike, muidu.
Vahel valgustavad mind siinsed kommentaarid ka.
Aga see, KUI loll oleks normaalselt enda koha pealt olla, kuidas inimesed arvaksid, et nii on õige, on hämmastav.
Sa ei tohi teada, kui palju on sulle palju. Ei tohi teada, et oled endale liiga teinud. Ammugi ei tohi sa teada, mis aitaks. Kui sa tead, et sind kurnab see ja too, tuleb kõik su väited kahtluse alla seada, sest ega inimene ise ju tea, kuidas ta millelegi reageerib?! Et ma arvan, et ma tean?
Häh!
Tee, kuni kukud! Kui varem lõpetad, oled lihtsalt laisk ja valeetttekujutuste kütkes! Lesbid ei ole lihtsalt kohanud õiget meest! Tervislik = kõhnemakstegev! Riiklik vaktsineerimiskava on parim viis oma last vaktsineerida ja sellest kõrvalekaldujad ongi MMSi joojad! Autism, muide, on raske haigus!

Suvaline blogilugeja ka KINDLASTI teab minust rohkem kui ma ise.

Oot, ei, ma haugun vale puu all =) Polnud üldse plaanis selle puu osas sõnu võtta, aga olen kuradi väsinud. 
Tegelikult kohtlevad riik ja mu omad inimesed mind täpselt ühtemoodi. Ei usu, et ma tunnen ennast, et ma räägin enda kohta tõtt, et minu hinnang iseendale võib kuidagi pädev olla.
Nüüdki ei võta (kõige lähemad. Kaugelt vaatajad küll. Nt blogilugeja A.!) inimesed mind tõsiselt. Ma ÜTLEN, et mul on halb, ma ÜTLEN, et nüüd läheb jamasti, olen omadega nii kaugel, et lasta end nunnutada ja üldse mitte "ohmistenüüd, egamuleiolevaja" ainult elus püsimaks - ning see toob kaasa, et need omad ja lähedased inimesed ootavad ikka, et oleksin "nagu alati" ja on tohutult üllatunud, kui ei ole.

Tegelt üks poolvõõras oli jube nunnu ja tegi mu elu palju kergemaks.
Aga kui ainult mõtlen K peale, mul tuleb: "KUIDAS NII SAAMA?!?!" ja aju läheb jälle lühisesse. Ja siis mõtlen oma ajaloole ja olen täiesti wtf wtf WTF?!?!

Mispeale ma lihtsalt ei mõtle sellele.
Sest ei mõtle midagi välja.
Umbes nagu "Miks ma elus olen?"
Sest juhtus nii? Sest X ei uskunud mind? Sest sama X ei osanud käituda?

AGA MIKS?! Jälle inimeste maailmasuurune lollakus?
Ja tühi maa. Ma ei tea.

***

Migreen sai mu viimaks kätte. Aga no arvestades, KUI raske see tallitöö on mulle vaimselt olnud, läks niigi hirmus kaua aega. Ütleksin isegi, et keha võttis end viimseni kokku ja alles nüüd, kui läks natuke kergemaks, lubas valul üldse tulla.
Viis tabletti on kulunud seni seni. 50 mg ühes. Suht täpselt kuuuetunniste vahedega - need kuus tundi on valuta, ent siis hakkab tagasi tulema.
Aga vapper keha, niigi kaua pidas vastu!
Ostsin viimase sumatriptaani retsepti välja ja vaatab - vbla jätkub sellest.
Vähemalt tabletid toimivad täiega praegu.

Teisipäev, 20. august 2019

Augustiööd on pimedad

Homme on vaba, ülehomme talli.
Mitte midagi muud teha ei jaksa, aga naljakal moel ei jaksa ma ka pidurit vajutada oma söögitegemise juures. Mu vaene poeg on sunnitud kõik tehtu ära sööma või kannatama mu vingus nägu, aga kuna ma samas olen liiga väsinud, et nt küüslauku koorida, on kõik pisut maitsetum, kui võiks.
Aga noh - seni halvaks läinud pole?
Pole.
Nii et kõik on hästi.

Et väsimust veel ebausutavamaks teha, oli mul vaja korjata Totoroga jalutades spordikott täis mahajäetud majade juures kasvavate õunapuude vilju ehk lühidalt õunu.
Sest obused ju armastavad õunu ja on aastaaeg, kui nad neid suht vabalt ka saada võiks!
Treeneriga läbi räägitud, ta rõõmustas õunte üle juba teoreetiliseltki. Kuigi tema arvas ilmsesti, et mu pakkumine kotitäis õunu tuua tähendas seda, et ma oma aiast korjan.
Aga mul ju - noh, mul on väsinud peast väga suuri raskusi endale käe ette panemisega, et ei üritaks särki seljast teistele anda. Näiteks mõtlesin, et hei, seal ja seal ja seal ma ju TEAN, et on uibud, ja need hobused saavad ühe kribukese õuna vahel harva, ise nii suured, ilusad ja läikivad - ning ma koeraga jalutades ju võin mõned õunad kaasa korjata?
Või siis spordikotitäie õunu, see ei ole ju raske?

Ma väga tahan, et mulle rasketel aegadel inimesed, kes must hoolivad, hakkaksid ise andma, sest mul ei ole enam jõudu mitte endast anda, kui paistab, et teistel on vaja.
Ning nördin väga, kui olen oma vajadusi teadlikult hinnanud, otsustanud, et nüüd on jama, teisele ÖELNUD, et kanna minu eest hoolt, ma olen katki - ja seda ei tehta.

Jah. Ma ikka veel arvan, et mu sõnad võiks inimestele midagi ka tähendada.
Ei. Ikka veel ei kipu tähendama.

Aga ma sain täna hobust harjata. Ja vaatasin, kuidas neid pärast trenni dušitati - arvasin, et pesemiseks on soe vesi ja voolik, mis seal ikka, aga seebivahust valgekirju obune! AWWW!!!
Ma tean küll, et nad on sportlased, aga seebiga higi maha pesemine oli ikka nii naljakalt inimlik, et naeratasin viis minutit selle üle.

***

Keilas on nad otsustanud raha tänavavalgustuse koha pealt kokku hoida, aga teinud seda meeldivalt arukal moel - süda-südalinn on pime, aga suurte majade kandis, seal, kus igasugu kuritegevus võiks muidu elustuda, põlevad tuled edasi. Kiidan väga heaks.
Keegi on peaga mõelnud.

Muidu: mul tuleb raamatuesitlus 14. septembril kell 17.00. Kirjandustänava festivali raames.
Räägin Valner Valmega.
Mõtlen juba, mis selga panen ja nii tore.

Laupäev, 17. august 2019

Nädalavahetusel

Rääkisin eile treenerile, kuidas mulle on kolm inimest näidanud (muide, kolme erinevat moodi), kuidas veenõusid pesta. Aga see ei ole ju oluline, kuidas just pesta, oluline on, et nõud puhtaks saaksid?
Ta nõustus minuga entusiastlikult. Puhtad nõud!
Kahtlustan, et tema innu põhjuseks oli sissejuhatus, mille põhjal ta arvas mu teab-mis-nõmedusega välja tulevat: "MA saan aru, et esiteks sina vastutad nende hobuste eest ja teiseks ka armastad neid, aga ..."
Ja siis ma tulin täitsa mõistliku jutuga, mitte et "ei tasu neid hobuseid nii poputada ka" vms.
"Nagu sinu kohvikruus!", ütles ta nõu puhtusastmest rääkides, ent põhiliselt oli ta lihtsalt nõus.

Ja ostis mulle lõunaks kebabi.
Ok, ta ostis lõuna kõigile, kes eile sel ajal tööl olid, ja mina pidin nimme venitama, et selle ajani kohal püsida, kuni kebabid talli saabuvad, aga asi on põhimõttes.
Toimub teatud kohanemine.
Mitte et ma poleks selle pika töölpüsimise peale koju jõudes (lahutame maha aja, kui koeraga koos poes käisin, sest ta pidi välja saama ju) kohe magama läinud, kella poole kümneni maganud ja siis uuesti 11 veidi läbi sängi pugenud.
AGA ASI ON PÕHIMÕTTES!

Lähen esmaspäeval tööle natuke parema tundega.

Lootus kuu aega vastu pidada on taastekkinud, kuigi ärge saage valesti aru: mitte midagi tahtmise ja üleüldise halbolu pooolest polnud eile töölt tulles asjad kolmapäevaga võrreldes mitte paremad, vaid halvemad. Täpselt see tunne, kuidas hästi halb on olla, aga mitte midagi ei taha. Ei ole asja, mis selle halbolu vähenemisele ja heaolu suurenemisele võiks viia tunde järgi. Isegi uni ja voodi pole sellised, et tunneksin: SEDA TAHAN! Lihtsalt voodisse minna pole vastumeelne.

Aga täna on parem. Laupäeval siis. Pärast (arvutab) 11 tundi pausiga magamist ajas koer üles ja täitsa on inimese tunne, mitte et peituks kohe taas voodisse.
Või noh - kell kümme hommikul juba arvan juba, et võiks ka.
Natuke Civilizationit veel, siis lähen ...
... või ...
Krt, mu mõtlemisvõime jahtus täiesti maha. Kirjutan veel, kui enam ei maga.

***

Tähendab, ma ei läinudki magama. Sest enne oli koeraga vaja õues käia ja kui juba, ega ma kaheks minutiks siis, ja pärast oli kõht nii tühi, et kindlasti tarvis süüa. Ja siis veel kohv - kohvi teine kruusitäis on mul veel joomata, muidu.
Mitte et see ei laseks mul magama jääda - ses osas kofeiin mulle ÜLDSE ei mõju - aga kahju ju raisku lasta! Mismõttes ma jätan kohvi joomata?!

Ja siis tuli seda kõike uuesti teha. Koer taas õue, kõht läks tühjaks (seekord tegin ka sooja toitu, mida tüüpiliselt enam süüa ei jaksanud, sõin võileiva avokaado ja hallitusjuustuga), ja kohv.
Nüüd on kohv.
Ning tõdemus, et ma ei ole arukas pärast sellist nädalat.
Nii on. Ei ole teisiti. Naudin, mida saan ja ei ole enda peale kuri.
Jai!

Kolmapäev, 14. august 2019

Hala vol III ehk mõistuslik analüüs

Paljud asjad on selgunud.
Ma ei jaksa selle selgumise pealt kohe tegutsema hakata, aga varsti vbla siiski.

Mäletan mõtet, olen seda korduvalt ja korduvalt väljendanud ka siin võrgupäevikus, ent ma ei pannud konteksti. Arvasin, et depressioon ja kõik, küsimus lahendatud - aga ei.
Mõte oli phmt, et mis mõttes kõrgkooli lõpp pidu on? Saab üks pidev jama läbi jah, ent ees ootab teine (töö) ja parimal juhul oled nagunii saanud kooli kõrvalt juba tööd ka teha ja phmt ühe hullumaja otsa tuleb teine ja miks, MIKS see kuidagi hea on?
See oli üks olulisi faktoreid mu enesetapu taga: kõik on jube ja näha pole, et kunagi paremaks läheks, ja see on kõigi meelest normaalne.
Ainult mina ei saa hakkama.
Ja kuna ma ei tahtnud ebanormaalne olla, sundisin end tegema ja tegema ja tegema ja suutsin seega nii väga mitmeid üllatada oma enesetapuga.

Vahepeal tundus elu mulle juba täitsa elatav ja ma arvasin, et jee, antidepressandid!
Ja ma jätkuvalt arvan, et jee, antidepressandid, aga lisaks nüüd tunnen, kuidas "kõik on halb" peale tuli ja peal oli ja krt, niigi olin ebanormaalselt vapper, et nii kaua talusin!
.
Selle tallitöö pealt näen nüüd, mis värk.
3x nädalas, à kolm tundi algusega 9 hommikul - ja ma ei taastu ära. Ei ole nii, et oh, teen hommikul töö ära ja ülejäänud päev vaba ja siis veel järgmine päev ka.
Ma suren kogu selle aja. Ei jaksa kõndida. Ei jaksa silmi lahti hoida. Ei jaksa süüa. Mitte midagi ei taha (ei, isegi suitsu ega kohvi mitte).
Kõik on - isegi mitte halb. Aga on mitte-elu. See asi, mis tuleb välja kannatada, et pühapäeval oleks suht elamise moodi juba - ja siis jälle esmaspäev ja töö.

Mul ei ole jaksu nautida. EI ilusat loodust ega mahedat õhku ega maitsvat vahtrasiirupi-kreeka pähkli saiakest. Söömine on kehale kütuse andmine. Joomine on keha vedelikutasakaalu toetamine. Magamine on pundar unenägusid, mida ma enam hästi reaalsusest eristada ei jaksa.
Selle kõige juures, paneme tähele, ei valuta mul veel pea.

Ning ma tean, et see pole igaveseks, phmt ma võin ka ülehomme öelda, et ma rohkem ei tule - aga kuu aega maksimum.
Ikka on kohutav tunne. Elu läheb elamata mööda, "kannatan kuidagi välja"-tasemel.
Kuid toona, Enne Rongi, mul teadmist, et varsti läbi, ei olnud.
Oli "ja nii lähebki edasi kuni mu surmani ja kõigi arust on nii normaalne, aint mina ei suuda!".

Kui peaksin isegi poole kohaga tööl käima, sureksin uuesti ära. See on NII ÕUDNE.
Kusjuures mulle meeldib. Mulle suht meeldib tallis (kuigi inimestevahelised suhted on seal seebiooper ja treener vahel tahab tobedaid asju must) ja mulle VÄGA meeldis õetöö, aga see lihtsalt kurnas ja kurnab nii kohutavalt, et ma ei ela ka muul ajal, vaid taastun.
Aeglaselt.

Kunagi nt aastal 2005 olin perekooli foorumi püsikülastaja.
Ei häbene ka. Oli selline aeg: sellal oli üheks mu kaasforumandiks, kelle nime pärisinimesega tasapisi kokku viisin, sest nii palju detaile kogunes, Liisi Ojamaa.
Aga no ma kurtsin seal oma püsinime "tartu kilu" all, et olen täiesti mõttetu inimene, peaks end ära tapma, ja kui olin tasapisi kommentaarides ette lugenud hulga põhjuseid, miks ja kuidas mõttetu olen, keegi vastas, et ega kõik ei peagi kasulikud olema, sa oled niisama ilus ja hea nagu lill vaasis.

Ma ei uskunud teda. Püsis meeles, püsis väga meeles, kui ma, hambad ristis, üritasin kasulikum olla. Veel kasulikum! VEEL!!!
Aga nüüd ma tunnen, et tal oli vist õigus. Et mu väärtused mitte kunagi ei saa hea töölkäija omad olla, sest - sest - sest nad lihtsalt ei ole.
Et mul on palju väärtusi, aga need pole päevatöö tegija omad.

Ja ma ei ole sellepärast halb ega mõttetu inimene. Mul on õigus eksisteerida lillena.
Et mõnele ei meeldi?
Oi, kui hästi mul läks, kui üritasin kõigile meeldida!
Edu ja rõõm olid silmipimestavad.

Elik ma enam ei tea, kas üritan kuud aega vastu pidada. Ei luba, et ei ürita, aga ei luba ka vastupidist.
Ma ei jaksa hetkel selle probleemiga tegeleda.

Pühapäev, 11. august 2019

Hala vol II ehk veel halam hala

Mõnikord ma mõtlen, et mis mul viga on.

S.t. tegelt on selge, mis mul viga on, neurotüüpilisi inimesi on (ükskõik, kui palju on ka neid "normaalseid" diagnoosimata autiste, teistmoodi ajuga, ent hakkamasaavaid kodanikke ja hästi, veel paremini, oivaliselt kohandunud paistvaid maskeerijaid) siiski enamus ja mina olen ses mõttes vähemus.
Lisaks olen ma muidu ka - imelik ja eriline. Isegi autisti kohta.
Ebanormaalne.
Aga ... aga KÕIK peale väga väga väheste erandite on ju ebanormaalsed??? Miks siis minul just see suhteteema ei õnnestu?!

Ei saa öelda, et keegi kunagi minusse armunud ei oleks olnud. On. Korra oli isegi inimene, kellesse mina armunud olin. (Ja sellest suhtest on mul mälestuseks poeg.)
Aga laias laastus: kui mees mulle meeldib, ta ei taha minuga asju ajada.
Või meeldib vaikselt ja alles takkajärgi, kui asjade ajamine enam variant ei ole, saan teada, et aa. Ma olin tema meelest lahe.
Ning no kuitahes mõistlikult või mõistusetult lähenen, kuitahes "tema oleks hea partner, mis siis, et me kumbki üksteisesse armunud pole", IKKA saan vastu ... pükse? Sääri? Kleiti? Tagumikku?
No vastu midagi.
"Tema" ei taha mind.

Ja ma ei saa aru, mis mul ikkagi viga on.
Sest ma olen nii krdi tore ju? Nagu ... kui mind vaataks soojalt ja teeks ettepaneku ilma lapseta paar olla keegi nagu mina, oleksin nõus.
Jep, ilma lapseta ka.
Neelaksin alla, sest keegi-nagu-mina oleks NII HEA.
Sest ma olen nii krdi tore, olen täpselt see, keda minulgi vaja oleks ja kellega oleks hea ja kellega saaksin aus olla ja kes hoiaks mul elu sees, elu toimumas ...
... ja no kuidagi õnnestub mul ikka ja aina ja alati inimkonnast välja valida need isased isendid, kes mind ei taha.

Ma ei saa aru! Lihtsalt ei taipa!
On mingi legend, et inimesed kuuluvad paaridesse ja isegi need inimesed, keda ma tean üksik olemist jutlustanud olevat, on ikkagi endale paarilise leidnud - aga mina ei.
Nagu EI.
See lihtsalt ei kuulu minuga kokku vist? Või mis värk on, arumaitaipa.

Tegelt tean, mida ma EI ole proovinud.
Armuasjade ajamist mehega, kes mulle ei meeldi. (Seksinud küll olen, phmt on kolm vägistamist mu ajaloos vist? Kusjuures ma isegi ei arvanud, et need on vägistamised, sest ma ei olnud ju lõpuni välja "Ei!", vaid mõtlesin konkreetselt: "Ah, olgu, tee ära, maiviitsi vaielda," ja isegi ilmutasin aktiivsust, sest tahtsin, et nad kiiremini lõpetaksid.)
Aga no ma ei taha ju paarilist, onjo. Ma tahan õnnelik olla. Nii et mehed, kes mulle ei meeldi, ei ole valikus.

Mõtlen, kuidas nii saab olla, et ükski mees, kes mulle meeldib, mind ei taha?

Mingil ajal mõtsin, et no kui ta mind tahab, krt, julgegu väljendada, ma ei jaksa mõistatada. Mingil määral mõtlen ikka veel nii. Ent kui mina juba nii palju tahan, et ise väljendan, siis kas tuleb sitt suhe (Leevike ning see, kust mul poeg on) või ei tule suhet üldse.
(Kammaan, see üks seks ja enne kuu aega "armastust" täis netikirju ja telefonikõnesid Rongimehega ei olnud ju Suhe ometi!)

See suhe, kust mul tütar on, oli veider.
Phmt ainuke mehe initsiatiivil sündinud armusuhe, mis mul olnud on, kui välja arvata KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik ehk mu esimene "poiss-sõber"), aga need mõlemad olidki ajal, kui mul oli suht suva, kes, TAHTKE MIND, kui olete enam-vähem kena ja enam-vähem isane, ma tahan kohe vastu.
Elik kui noor olin, oli mu põhikriteeriumiks, et mõni kena mees tunneks mu vastu huvi. Kas ta mulle inimesena meeldib ka, oli viiendajärguline. Või õieti: mulle meeldisidki KÕIK kenad mehed. Eranditult. Seal polnud midagi valida, et oi, et ta ei jooks ainult või oi, võiks ikka loogiliselt mõelda vahel vms. Mida iganes nad tegid või olid, ma mõtlesin sinna romantilise oreooli ümber ja ilmselt oleksin sedasi mõelnud ka mehe puhul, kes mind regulaarselt füüsiliselt tümitanud oleks. Et noh, tal on ilus hing, nii piinatud ja dramaatiliselt üleköetav, aww.

Nüüd ma valin. Sest mu see ... süda? sisetunne? Mingi asi valib, ma ei taha igaüht, isegi kui ta kena on.
Ja palju kasu on mul sellest küll.
Ikka saan vastu pükse, kleiti, sääri, tagumikku.
Jalaga persse või midagi.

KURAT, MA EI ÕPI KA.
Nagu: kui mitu korda on juba nii juhtunud? Kui selgeks on mulle saanud, et paarissuhted pole mu forte?
Ja ei. IKKA ma panen need luude valesti kokkukasvamisest väändunud ja imelikud sõrmed taas sahtli vahele, sest äkki seekord veab?!

Ja no ei. Ei. See ... nagu ... bah.

Laupäev, 10. august 2019

Hala

Kõige hullemast väsimusest olen läbi - jälle on tunne, et võiks võrgupäevikusse kirjutada.

Kõndida ei jaksa. Asjade vastu põrkamine ja olematu koordinatsioon saigi juba taas harjumuseks, tere. Ikkagi esmaspäevast saati töö ja laupäeval oli larp!
Et tahaks nutta, aga ei ole piisavat motivatsiooni, on samuti juba väga tuttav.
Mitu korda päevas. Tahaks, aga pole samas põhjust, lihtsalt nii halb on olla.
Aga et vaimset valu füüsiliseks ümber teha üritades tekitasin endale sinika, on ometi asi, mille kohta võin tõendi (sinikas) tuua ning kõik pole lihtsalt mu üle võlli väljendumine väikese süütu väsimuse kohta, mida igaühel pea iga päev ju on.

Avastasin selle sinika hommikul, kui olin maika ja haaremipüksid ülle ajanud ja enne väljumist veel kiirustades peeglisse vaatasin. Oh, näe, mingi sinikas paremal õlavarrel, phmt biitsepsi kandis, aga rohkem luu kui lihase peal.
Nojah.
Mul vahel ikka on sinikaid, mille saamist ma ei mäleta. Ei märka haigetsaamisi enne, kui oma keha pärast üle vaadates ja vahel ei tule siis ka meelde, et oot. Mis, millal?

Nojah, kerime ja edasi õhtusse (mis on saabunud kohutavalt palju hiljem, päev on olnud igavikupikkune ja siis veel veidi pikem, hommik näib kauge ajana). Olen õuduses ja vaimses valus (nagu ikka õhtuti juba) ning haaran sõrmedega (vasaku käe sõrmedega, sest mu vasak käsi on palju enam töökorras kui parem) õlavarrest ja pigistan, pigistan ... kuidagi valusam on, kui muidu oli. Lihased ka haiged, noja ... OOT! See pole ju lihasevalu, vaid mu pöial on täpselt sinika peal! Ja sinikas on täpselt sama suur ja sama kujuga, kui oleks pöidlajälg!
Loogiline järeldus: selle sinika tegin eelmisel õhtul endale ise.

Ei, ei lähe selline elu päriselt kilda "teen, mis tahan".
Aga see töö on kuuks ajaks. Ainult.
Paar tundi hommikul 3 korda nädalas.
Ja pärast seda saan vbla võlaõiguslepingu üldse paari tunni töö jaoks nädalas, ja see leping päästaks mu töötukassas käimisest.
Nii et vbla tasub ära.
Kuu aega jään ju ellu?! Seda enam, et kõige jubedam on alati alguses, hiljem olen juba harjunud ja läheb kergemaks.

Tahaks arutult raha kulutada (sest maijaksa olla kokkuhoidlik ja tark ka veel), aga mõistus ütleb, et on faking august. Ma nagunii tuleksin vaevalt otsa-otsaga kokku, aga praegu ei ole võimalik ka otsustada, et kurat, see 23 eurot tuleb toidulaua pealt, ostab need kingad, vanad on täiesti läbi - sest poja kooliasjad tulevad nagunii ju teemaks kuu lõpus!
Võeh.
Õnneks on talle jalanõud ja uued püksid ette hangitud, phmt saab ka seljakotti rihma taas kinni õmmelda ning juurde osta on vaja kontoritarbeid peamiselt.

Emake maa, kui halb mul olla on ... Ja sealjuures mul ei ole selle töö vastu midagi, isegi meeldib. Aga see võtab mult nii palju, et mis me räägime loovkirjutamisest, ma ei jaksa isegi käsitsikirjutamise 4 rida teha.
Kuu aega. PEAB vastu pidama!

Neljapäev, 8. august 2019

Oma elu

Kui olen täiesti, täiesti, TÄIESTI omadega läbi, mida ma teen?
Esiteks hästi palju süüa. Mul on kodus hiigelsuur potitäis suppi (mida keegi peale minu ei söö), šokolaadikooki, mascarpone-vahukoore kreemi ning hallitusjuustuga šampinjonid ning seente ja lihaga riisinuudlid said juba otsa.
Teiseks tuleb sinna, kus juba on, juurde. Mu tütar jättis isale külla minnes minu juurde maha nii Euroopa haigekassakaardi kui tervisetõendi, mida tal isa kohvikus töötamisel vaja läheks. Ergo mina raamatukokku ja skännima.
Kuigi päeval 1 magasin peale tööd, kuni raamatukogu kinni pandi.
Muidu, kui tol (eilsel?) päeval koju tulin, oli välisuks lahti ja mõningase hõikumise järel tuvastasin, et Totorot pole. Läksin pojalt tema toas küsima, mis värk. Ta polnud lahtisest uksest teadlik, pobises "Vabandust" ja läks siis minu nõudmisel välja koera hüüdma.
(Meil suveajal on vahel päris-välisuks, mis trepikojast õue viib, ka pärani.)
Õnneks oli Totoro ikka meie aias ja kuhugi kaugemale polnud läinud. Kuna ta jookseb alles verd, ehk me kutsikaid ka ei saa. Aga no aeda pesu kuivama pannes võin uurida, kui palju ta peenardes kaevetöid teinud on.
Oletan halvimat.
Aa, pesu pesen ka muidugi, jah.

***

Ok, järgmine päev käes, pesu õue rippuma panemisega koos teostatud vaatlus ütles mulle, et koer vähemalt aia eesosas küll kaevanud pole ja kutsikaid me ilmselt ka ei saa, sest ta tilgub ikka verd.
Aga selle kutsikateema peale mõeldes jäin morniks.

Phmt kui ma Totorot ära ei ole steriliseerida lasknud, siis osa kaalutlusest (lisaks sellele, et mul pole raha) on olnud ka "aga tegelt ON ju armsad ja vbla pesakonna jagu ikkagi võiks, sest Totoro on nii tore koer ja kui mul tuttavad tahaks kutsut, nii et nt kolm oleks juba ära lubatud enne paaritamistki (mis loomulikult tuleb teha toreda koeraga, kellega Totoro niigi hästi läbi saab, dohh - aga ilus saba ja blond karvavärvus oleks olulised boonused), tegelt ju võiks?!"
Ja enamik inimesi, koerainimesed või tavalised, lähevad selle jutu peale tõsiseks ja isegi ähvardavaks ja seletavad, kuidas ei, maailmas on juba liiga palju koeri, väga halb, ei, EI.
Ja mul on seepeale umbes sama tunne kui inimesetega rääkides, kes samamoodi suhtuvad minu lapsetahtmisteemast kuuldes. Kuidas maailmas on juba liiga palju inimesi ja ma ei saaks pakkuda lapsele parimat elu ja mul kaks juba on ka jne jne.

Ja mul on "Aga miks see oluline üldse on???" ja "A mine persse!" ja "Minu elu, mis see sinu asi on?!"
"On küll minu asi, teine inimene, sinu laps, on mulle tähtis, sest ma hoolin inimestest!" (või "Mulle on koerad tähtsad ja kallid ja just seepärast ma ei taha õnnetuid krantsikutsikaid juurde!")
Ja mul ei ole isegi midagi öelda. Sest phmt ma ei saa aru, kuidas see on inimestest ja koertest hoolimine, kui hädaldatakse, et mina või minu koer saaks lapse(d), keda lõhkemiseni armastatakse ja kellest hoolitakse, aga need inimesed ja koerad, kel TÕESTI oleks laste saamise puhul jama majas, aga kes ei ole isegi hädaldaja radaril, sest nad elavad nii teistsugustes tingimustes, ikka võivad saada ja keegi ei köhi ka.
Nagu ...
Jah, rahustuge, ilmselt ma ei saa rohkem lapsi, vähemalt praegu küll kuskilt ei paista. K ei ilmuta vähimatki entusiasmi ja keegi teine ei meeldigi mulle veel ja no nii on. Ma võin saada läbi adopteerimise, ok.
Ja Totoro vedeleb ka välisukse ees ja magab ja ma üldse ei plaani teda lähiajal nunnu suure ilusa sabaga isasega kokku lasta, et nad ilusaid lapsi teeks. (Kuigi olen üldiselt krantside poolt ja tõukoertesse suhtun reservatsioonidega. Ma muide suhtun ka GMOsse reservatsioonidega, ükskõik, kui palju teadlased ka kinnitaksid, et see on ohutu viis keskkonda mudida. Leian nimelt, et kõik teemad, kus inimesed on liiga palju mudinud, on phmt kahtlased ja kuigi ma usun meditsiini, võiks igasugust "tahan ühtlasemat karvavärvust, teravat jahiinstinkti, suuremat külmataluvust ja jahukaste-immuunsust" kõvasti vähemaks võtta.
See selleks.)

Aga ma mõtlen ikka päris agressiivselt lapse- ja kutsikatesaamise osas, et MIS SEE SINU ASI ON?!?!?!
Krt, elagu inimesed oma elu, ärgu saagu lapsi, ärgu nende koerad poegigu, ärgu söögu liha, kasutagu bambusest hambaharju või ärgu sorteerigu prügi, see ei ole minu asi! Mina elan oma elu omal moel ja lähen niiiiiiiiii kurjaks, kui mind püütakse kellegi teise standardite järgi elama panna.
Teisiti öeldes: ainus elu ja eluviis, mis mulle põhjani vastik on, on misjonäride oma. Kõigi, kes tulevad ligi, võtavad käest ka, kui saavad, ja õpetavad, kuidas elada, kinnitavad, et nende tee on parim, käige mööda seda, et õndsaks muutuda!
Ma lähen niiiiiiiiiiiiiiii tigedaks!
Jep, isegi praegu, isegi ainult mõeldes, et sellised inimesed on.

Muidu täna ma tööle ei läinud, võtsin vaba päeva. Aga tundub, et lohutav-rahustav pilt tuleb ikka panna. Sest ma lähen katki, kui väga ära väsin, ja hm, millega ma siin mõned viimased päevad nüüd tegelenud olengi?
Aa, õige.

Lohutav-rahustav pilt
autor: keegi internetist


Teisipäev, 6. august 2019

Sitt, okse ja veri

DISCLAIMER: pealkiri ütleb kõik ära!

Ma teadsin, et esimene nädal tuleb raske, mis siis, et OBUSED.

Aga et ma olen õhtul kell 9 veel niutsumiseni läbi sellest, et hommikul kaks tundi kehalist tööd tegin?
Eee ... piinlikki tunnistada, et üllatab, eks ole. Ma ju TEADSIN ette?
Teadsin küll, aga ei tundnud.

Ei oleks uskunud ka, et fking põrandapühkimine ja mururehaga kaapimine võivad "raske kehalise töö" teemad olla. Ma ju lisaks sellele puhastasin ainult ühe latri???
Ainult noh - kui põrand on täis saepuru, heina ja hobusesõnnikut ja teda on nii umbes 50x3 meetrit, ei ole asi päriselt sama lihtne, kui kodus esikupõrandat pühkida.
(Mis paneb mu kohe kodus esikupõrandat pühkima, sest NII LIHTNE ju! Olgu, tehtud.)
Kui koju tulin ja endale kohvi tegin, unustasin vee keema panna ja tegin külma veega. Siis mõtlesin kohvi juues, et wtf, kuidas see NII ära on siis jahtunud lühikese ajaga? Alles hiljem viisin kokku, et aa, ma ju isegi mõtlesin korra, kas ikka panin vee keema, aga leidsin, et küllap panin, mul on ju see mõte "vesi tuleb keema panna" meeles.
Aga külma veega kohv on täitsa joodav. Tõmbas vast 20 minutit ja täitsa normaalne jook tuli - ainult külm.

Nüüd olen liiga väsinud, et magada.
Korra jäin, sellest äratas mind nii pooleteise tunni pärast Totoro niitsumine.
Teist korda läksin ja ei jäänud. Tõsi, isegi lootuse selleks matsin maha alles pärast seda, kui olin oma poja unenägusid kuulanud ja neiu koer hakkas nende lõpuosas mulksuma ja oksendas.
Ta mulksub alati enne oksendamist. Phmt siis tean, et kohe hakkab, aga ma ju ei saa talle pesukaussi alla tuua, ta pöörduks kõrvale ja oleks hullult hädas ainult.
Poeg ütles seepeale: "Olgu, ma lahkun!" (ta on hästi tundlik igast sita ja okse osas, hakkab ise ka oksele, kui ette ei vaata, ja koer enam ei kaka koos temaga õues juba pool aastat vähemalt, sest ta ei taha poega hätta viia), mina ootasin umbes minuti, et kas koer sööb okse jälle ära, ent kui ta seda ei teinud, koristasin kokku.

Oksendas ta ilmselt seepärast, et sai lõunaks (üldiselt ta lõunasööki ei saagi, aga mul seekord tekkis hästi palju keedetud seakonte) rohkem keedukonte, kui ta seni üldse näinud on.
Harjumatu. Kõht reageeris.

Jestas, sita- ja oksejutud valitsevad mu elu vist.
Kass ka sittus just, sain sedagi koristada (sest liivakast hakkab haisema muidu).
Ja koeral on teine jooksuaeg järjest. Esimene möödus nii vähese verega, et olin rõõmsalt üllatunud teemal "Oo, kas nüüd hakkabki nii olema?!"
Ei. Nüüd on jälle kõik põrandad verejälgi täis, kuigi ma koristan ja koristan.
Veri, okse ja sitt. Jai.

Pühapäev, 4. august 2019

Mereaeg: viies pump

Niisama ilus vaade alustuseks
DISCLAIMER: Selle postituse ilmutamisel pole mingi muud mõtet, kui laiemale avalikkkusele taas veidi tuvustada larpamist kui tõsiseltvõetavat hobi.

Käisin larpamas. Faking Naissaarel, mängu kuluks vajaliku tegelasena (mitte mängijana).
Muigugugigi oli raske.
Siiamaani liigun pisipisikeste sammudega, sest nii palju muljeid (mäng, olgu, aga sõit saarele! saar! sõit tagasi! võtnuks must juba ise kõik), et väga raske on koherentset (seostatud) teksti produtseerida (toota).
Tassime enne mängu tütrega asjasi
Elo pilt
Aga samas sinna mängu alla oli pandud niiiiiiiiiii palju tööd, et seda tuleb ju tunnustada! Nagu ... aeh ja oeh. Purjekad! Saar! Peidetud kraam! (Mu meelest ei leitud kaugeltki kõike üles.) Mälestused, geenid, tehnilised päris ülesanded, mida tuli PÄRISELT lahendada, et asjad tööle hakkaksid ja mäng edasi läheks!
NII LAHE!

Jah, minu roll ... maiteagi, vbla tuli veits pahasti välja, vbla oli mu tegelena edukam, kui planeeritud.
Takkajärgi sain aru, et krt, ma pidanuksin ju konflikte tootma! Selleks mu tegelane vajalik oli!
Aga ei, miks ma pidanuksin jama põhjustama, kui mul kõik laabus: seemnepanga rahvas tahtis minuga kaupa teha maismaa vastu, phmt meie saaks viljaseemneid ja nemad osakese PurCali põllumaast, jumala hea ju!
(Rollis oli kirjas, et seemnepank on neile väga püha ja seda kätte saada peaaegu võimatu.)
Pumbajaam. Diana pilt
Ja häda puhuks oli veel PurCali (minu firma) käes Ray -  ühe mängijategelase vend, kelle minu tegelase lähikonnas olevad isikud kinni püüdsid ja piinasid, ent kes oli ikkagi elus ja kaugel eemal vangis. Vbla tema eest saaks veel soodustki?
Nii mõttetu naine ma (mu tegelane) igatahes ka ei ole, et arvaks, et firma kasumi nimel tuleks tehingut maaga vältida ja keskenduda väljapressimisele?! Eesmärk on ju seemnetele küüned taha saada, mitte maapinda kokku hoida, dohh!

Lisaks oli minu sidevõtt firmaga (üks rolli eesmärke) viimaks SOOSITUD asi - ok, et saatja ei
hakanud ega hakanud ega hakanud tööle, no mis teha.
Aga viimaks hakkas! Nii et ma oletasin, et peale mängu lõppu saan oma side võetud ning meile laeva järele kutsutud, sest seemnepanga rahvas oli ka siin ja muidugi tahaks firma nad ära tuua ja kaupa teha, dohh.

Oma tegelase puhul: kostüümisoovitus oli, et futuülikond hallides toonides + valge särk ja lips, midagi militaarset, midagi peenemat.
No ma hallide toonide osas natu uurisin, et ehk saab neid vähendada, sest imeliku maitsega, nagu ma olen, mul oli vastavaid rõivaid küll, aga mitte hallides toonides.
(Mulle meeldivad värvid.)
relv tuppe

Et ma armeesaapaid ei pane, otsustasin eelmisel päeval (need näevad väga kenad välja, ent kipuvad hõõruma mitmest kohast ja otsustasin, et kui ilu nõuab nii palju ohvreid, jäävad need toomata). Aga et ma enne mängu kodus avastasin, et mu raudne veendumus, et valge särk ripub riidepuul ja vaja aint selga panna, on ekslik ja valgeid pluuse (mitte üldse särke) on 3, ja päevasärke 4, aga ükski neist pole valge, oli veits mõru.
Triikisin siis kähku pooleldi ära (ach, las teine pool jääb "ellujääja üksikul saarel" teemasse) kõige heledama ja vähemruudulise saadavatest päevasärkidest ja läksin kohale.
No ... mul oli lips
Tegelast luues võtsin teemaks Pulp Fictioni. Aga selle põhjal tuli ikkagi nii meeldiv kurikael, et aint Sanchez (üks morni olemisega naistegelane) umbusaldas teda korralikult.

Ainus miinus oli, et ma ei saanudki tuld üheltki mängijalt (ehitasin suitsule tule otsimise ümber terve oma karakteri) ja kuna mu suitsuisu kasvas viimaks liiga suureks, pigistasin oma lõpukorral välgumihklist veel leegi välja ja nautisin saadud suitsu nagu armulugu.
ilus mees heidab meelt
Aaa, et mängjaid tuli npc-idel igavik otsa oodata? Naah, õnneks oli soe, vihma hakkas sadama alles pärast mängu lõppu, pikutasin mängult-sidejaama-päriselt-päikseliste-varemete katusel ja ootasin rahulikult. Kui viimaks janu peale tuli, hakkasin npc-de laagrisse tagasi minema ja olalala!, komistasin teel mängijate otsa.

Kuna täna on mängu teine läbimäng uute tegelastega, ei ole kedagi veel netis, et pilte võtta ja jagada saaksin, aga kui tulevad, postitus täieneb.
Lisa: tehtud!

Sest ma tahan teile ka NÄIDATA, mitte ainult kirjutada, kuidas oli!

Tähelepanelik vaatleja näeb ka mu tütart

Williams mõtleb, kas võtta pakutud kala vastu.
Ülo pilt

Neljapäev, 1. august 2019

Aruanne

Ma lähen esmaspäeval tööle.
Olgu, see on Töötukassa vahendatud vabatahtlik töö ja raha saan täpselt nii palju, et sõidukulud kaetud, aga ma lähen Hipodroomile ja seal on obused! OBUSED!!! NII NUNNU! Jah, ilmselt on neil mind vaja peamiselt sõnniku viskamiseks, aga vahet pole.
OBUSED!!!!

Ja sõnnikut ma ei karda.
Ega füüsilist tööd, kuni see täpsusenõuet ei sisalda.

Täna hommikul hämmastas mingi hobuse- ja autodeinimene mind fb-s lausa sõbrakutsega. Et kokkulepe sõlmitud, sõbruneme! vist.
No ma vaatan, kas ma üldse kohtun temaga oma hipodroomivabatahtlikkuse jooksul - kui ei, pole nagu teemat oma seinale tema juttu tahta. See koosneb nagunii peamiselt hobuse-, treeningradade- ja autopiltidest. 

Jah, muidugi on see saabuv tegevus raske - eriti alguses. Uued asjad, uued inimesed, uued kohad (mitmuses!). Obused on mulle ka ju uued olevused ideeliseltki, minu senised kogemused on 3 ratsutamistundi ja siis tallides käimisel nägemised, autistlikke lapsi julgestades kõrval kulgemised ja juhuslikud patsud + mõned mu enda või mu laste avaliku jaanipäeva taolistel üritustel hobuse seljas viibimised.
Sealt edasi on ainult eemalt nägemised ning loetud raamatud.
Aga mul ei ole kahtlust, et nad mulle meeldivad. Isegi kui ma ükspäev lähen tallist koju, kolm ärahammustatud sõrme vööl rippumas.
Mulle meeldivad kõik loomad, kes on loomad (putukad on isejutt) ja hobused apsaluuutselt on.

Olen peamiselt elevil, kuigi osake minust mõtleb, mis krdi jalanõud panna. Peaksid olema mugavad, aga mitte uhiuued puhtusest säravad tossud - kuid Totoro on mu vanade tossude varu oluliselt kahandanud, kui veel laps oli. Võiksin panna korvpallitossud (ostsin pojale varuks, kui ta veel korvpallur oli, aga talle need ei meeldinud, korvpall sai ka hobina lõpetatud ja siis kandsin oma jooksuringidel ise, need on hetkel kõige trööbatumad), aga nendega on PALAV ju.
Jap. "Mis ma selga panen" täiesti mittetibin-võtmes. Ehk: ma TÕESTI ei tea. Sealtpoolt öeldi lihtsalt, et mugavad riided.
Dohh, ma ei kannagi ebamugavaid riideid! Ent no saan aru, et pikk lehviv kleit pole teema. On tegevusi, mille juures see ei ole mugav, nt jääb jala alla kogu aeg.

Koeraga jalutamisel on küll see hea kleit. Mingil hetkel, kui olime juba tagasiteel, leidis Totoro maast kondi ja heitis pikali seda närima. Seisin päikese käes, imesin valgussoojust endasse, sest peale jões ujumist, õhukese lehviva pahkluudeni kleidi väel ja maheda tuule käes polnud üldse palav ega halb. Üldse polnud tunnet, et kule, koer, läheme edasi, maiviitsi seista! Isegi seda ei pannud tükk aega tähele, et sealsamas kasvas kirsipuu ja mina staažika kirsivargana võiksin ju sealt süüa. Seisin lihtsalt päikese käes ja NII HEA.
Lõpuks panin tähele, et kirsid, ja siis sõin. Kirssidega on see hea asi, et kui nad puu otsas juba rosinaks kuivasid, on selge, et nad ei ole omanikule korjamiseks piisavalt ahvatlevad, ent mulle maitsevad need kuivanud marjad isegi rohkem kui suured ja mahlast punnis. Ja nii saan ma kirsivargana süümepiinadeta järjest kogemusterikkamaks, tean kõigi teeäärsete puude kohta, milliste kirsid on magusad ja milliste (kaks puud) igavesti ja muutumatult hapud isegi rosinaastmes.
Vaarikad pole ülevalmides enam üldse kuigi head, aga kirsid küll.

Muidu on mul muudsorti eraelu ka, ent olen diskreetne.
Jap, isegi mina suudan seda vahel!