Teisipäev, 23. veebruar 2010

Edevuse katk 2

Kunagi, kui ma olin noor, arvasin ma, et ilu on võti.

Mu ema ei olnud kohe kindlasti üks neist hulludest vanematest, kes rõivastavad oma naissoost järeltulijad roosasse pitsivahtu. (See kurvastas mind muide väga.)
Mu isa nõustus suurema nurumiseta mind kaklema õpetama (noh, ega ta väga kaugele ei jõudnud, aga ta vähemalt alustas).
Nad mõlemad armastasid jalgsi käia, süüa teha ja kandsid toona kodus põhiliselt teksasid ja velveteid ja ruudulisi särke, ning keegi ei kutsunud mind pisikeseks printsessiks vms.

Ja ometi olin ma veendunud, et ilu on üks olulisim võti eluõnne saavutamiseks.

Veel kuskil 25 eluaasta kandis uskusin siiralt, et kui ma oleksin ainult 6150 g ilusam (5 kilo kergem, kolme varjundi võrra kuldsema nahaga, veidi paksemate ning pikemate juustega jms) oleksid kõik minu probleemid vuhh! kadunud.
Mul ei olnud raha, mul ei olnud tööd, mu kallim oli kogu aeg murelik ja tige, tema laps ei suutnud mind omaks võtta, minu laps oli kah kogu selle armuvärgi sees kuidagi lohakile jäänud, tulevikuplaan üldse puudus, minevik haukus nagu koer kandadel - ja kõik see muutunuks olematuks, kui ma ainult olnuksin piisavalt ilus.
Ega ma isegi ei mõelnud, kuidas.
V-o nii, et siis armastanuks kallim mind veel rohkem ja ainult minu lähedalolust piisanuks, et teda helgeks ja rõõmsaks muuta, siis olnuks tal huvi ning mahti oma last minuga harjutada ja ei oleks esinenud mingit armukadedust, kui mina meie mõlema lastega tegelesin. Raha kui selline oli (ja suhtkoht on) üldse ebaoluline üksus ja kokkuvõtteks, rohkem ilu => rohkem armastust => kõik tehtaks selgest imetlusest minu eest ära ja olekski probleemid lahendatud. Olnud.

Ja kui mul ka polnud kallimat (veidi varem, hiljem hakkasid asjad dramaatiliselt muutuma) arvasin ma ikka, et rohkem ilu => uus äge kallim => armastus => elu tähtsaim asi on paigas ja ülejäänu oleks ainult detailid, mis ei loe eriti.

Ühesõnaga, ilu (ja armumine) lunastab kõik.

Võiksin tuua veel pika rea näiteid oma ebatervest iluteemalisest mõtlemisest, aga ei tasu vist vaeva. Iva on juba ära toodud.

Kust see kõik pärit oli? Kas minu lapsepõlv oli täis Barbie-nukke, Disney printsessimultikaid ja moeajakirju? Ei olnud! Ma olen kõigeks selleks liiga vana. Minu lapsepõlves olid raamatud ja õues mängimine ja Leopold ja lauamängud ja pikad jalgsimatkad ja unustamatud suvised rannaskäigud ja isegi üks nõder kolmest lauast onn puu otsas. (See kah naabrite aias, sest meie aias polnud sobivaid puid, aga oli karm vanaisa.)
Tõeline lapsepõlv!
Ja raamatud.
Mhmh.

Aga seal raamatutes!
Emake maa appi!
Mina lugesin klassikalist kirjandust. Umbes pooled minu teadvusse ahmitud leheküljed aastast 1986 kuni umbes aastani 1994 olid pärit teostest, mis kirjutatud enne aastat 1920. Ja mis te arvate, millise välimusega olid kangelannad igas pagana enne 1920 aastat kirjutatud raamatus, mis ei olnud Jane Eyre? (Rääkimata sellest, et lõpuks jõudsime me ka tolles raamatus järeldusele, et Jane oli ka päris kena tegelikult.
Või siis, et nii koledat naist saab armastada ainult pime mees.
Misiganes.)

Mis mõttes on ilukultus kuidagi tänapäevane nähtus ja õnnetud kõhnad modellid ajakirjades rikuvad tüdrukute endapilti ja enesehinnangut?

Ma ütleksin, et "Kolm musketäri" rikub seda endapilti ning enesehinnangut täpselt sama edukalt.
Ja tegelikult ei ole asi üldse ainult tüdrukutes!
Ka d'Artagnan oli "peenejoonelise näoga" ja Ahtosesse armusid kõik naised hoobilt, Porthos oli nägus ja suur ja edev ning Aramisest me üldse ei räägi, eks ole. (Ahhhhh.... Aramis..!)
Ilusad mehed ja ilusad naised olid raamatutes paremad, edukamad, armastatumad, silmapaistvamad jne jne jne.

Ilu kui edu alus.

Vahel oli raamatus ka mõni, kes polnud nii ilus, aga see-eest sihikindel. Lõpuks läks tal ikka ühel või teisel moel sitasti. Õnnelikud lõpud olid ette nähtud ainult ilusatele.
Vahel läks ilusal tegelasel ka kehvasti. Nimelt siis, kui ta oli õel ja armutu. Siis võis nukralt ohata: "Saatus andis neile nii palju! Ja vaadake, kui vääritult nad oma ande kasutasid!"
Vähemalt jätsid nad järele ilusad laibad.

Alles nüüd, vana naisena, hakkan sellest ajupesust toibuma.
Saan lausa aru, et ilu ei olegi midagi muud kui ilu. Mööduv, muutuv, mõnel õhtul eredam, teisel hommikul tuhmim... vahel saab võtta terviseindikaatorina.
Ei tee ilu kedagi õnnelikuks. Ei anna isegi seksi. Ei teeni raha ega korista tube. Padaje panna, ühesõnaga, ei saa.

Aga sellegipoolest arvan ma IKKA, et oleksin kuidagi parem inimene, kui oleksin 6150 g ilusam.

Äkki ma sain neist vanadest raamatutest mingi ajunakkuse ja sellest ei saagi terveks saada enne 64 aastaseks saamist?
(S.t. ma olen optimist ja loodan, et kunagi ikka saab terveks saada.)

Reede, 19. veebruar 2010

Ajakirjandus on saadanast

Lähedane Sugulane andis Terevisoonile intervjuu.

Ei tahtnud anda, aga ei osanud end välja ka keerutada.
Intervjuul polnud tegelikult häda midagi.
Täitsa tore oli.

Siis tuli "Postimees". Lõikas meelevaldselt ühe lõigu räägitust välja ja viskas oma netiversiooni üles. Koos väärinformatsiooni sisaldava nupuga seal juures. (Tegelikult oli juttu hoopis üsna konkreetsetest olukordadest, mitte mingist Üldisest Üksikvanema Lapsest, kes on konfliktne ja hädine ja õnnetu.)
Järgnes muidugi nii avalik kui Sugulase personaalsesse mailikasti suunatud sõimulaviin.

Midagi teha ka ei oska siukses olukorras. Kaebad kohtusse, siis mõnitavad sind oma lehe külgedel rõõmsalt edasi. Muidu vähemalt unustavad varsti ära.

Teate, et mu Lähedane Sugulane on ise ka üksikema olnud..? Minust, eks ole, rääkimata.

Jube on sealjuures see, et praktiliselt kogu info, mis meieni jõuab, käib läbi sellise filtri.
Elik siis sõela, mis võtab inimese jutust välja esialgse mõtte ning riputab sinna külge mingi uue, võimalikult võika idee.

"Postimeest", ühesõnaga, ei saa ikka ka üldse enam lugeda =(

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Keskeakriis?


Olen hakanud ümber vaatama paljusid seniseid olulisi eesmärke oma elus.
Nt ei ole ma enam üldse veendunud, et saada 4-6 last on vältimatult üks minu elu olulisemaid saavutamisele tulevaid elemente .
20 aastat olen tahtnud, ja nüüd..!
Ei tea enam. Igatahes ei viitsiks ilma pädeva isata üksi koormat lohistada.

Seni on vähemalt mulle endale segaseks jäänud see, kas meelemuutus tuleneb sellest, et ma usun end nüüd ka millegi muu kui sünnitamise ja emmetsemisega hakkama saavat, või sellest, et ma ei usu enam omapoolsesse väga tõhus ja hea ema olemisse? Sest ma tõesti ei oodanud, et see lastega jantimine nii keeruliseks läheb! Miskipärast tundus, et maksab ainult lapsi tahta ja armastada, ja mul on kõik vajalikud atribuudid ema olemiseks olemas.

Samas - äkki nii oligi?

Veel 2 aastat tagasi tundus laste kasvatamine maailma kõige lihtsama (ja tähtsama) asjana. Aga nüüd on mul nii palju muud teha, et kogu aeg jooksen aja ja tähelepanu nappuse tõttu mingite küsimustega ummikusse.
Pereelu on pigem nuhtlus kui imetabane rõõmuallikas.
Kui ma ei tahtnudki midagi muud teha, kui lapsi saada, oli lastega tegelemine lihtne, ja vajadus teha midagi muud ebameeldiv sundus. Ja nüüd, kus ma tahan teha midagi muud, on lastega tegelemine ebameeldiv sundus.

Kogu aeg on mingi ebameeldiv sundus tagumikus torkimas ju! Ei saa olla rahulik kodune emme, kui on vaja ka raha teenida ja ühiskonnas kasulik liige olla! Ja ei saa olla innukas asjadekorraldaja, kui kogu aeg kummitab kuklas, et "Aga miks ma ei ole lastega õues kelgutamas hoopis sellise ilusa ilmaga?! Miks peavad teised inimesed minu järeltulijate järel passima?!"
Ah, see kõik on nii keeruline.

Ajakirjandus on ka üksikvanemad teemaks võtnud. Paar arglikku häälekest on isegi maininud, et "olgu neil olemas lapsehoiuvõimalus, et tööd teha ja raha teenida" ei olegi ainus, mis on üksikvanemate toetamisel oluline. Et v-o oleks tähtis nt seegi, et needsamad üksikvanemad leiaks ka lastega koos olemiseks aega - või muud sellised ebaolulised pehmed väärtused...

Aga noh, mida mina ka tean. Seaduse silmis pole ma ju isegi üksikvanem - isa sünnitunnistusel kirjas on? On. Lahutuspabereid pole? Pole. (Muidugi pole, abielupabereid ju ka polnud). Kohtusse pole ka kedagi andnud? Ei. No mis vigised siis?!

Ma ei tea, mida ma vigisen. V-o seda, et kui ma tahtsin olla eeskätt ema, kostitati mind süütundega teemal "oled mõttetu muidusööja ning püüdlusteta lammas". Ja nüüd, kus ma tahaksin olla midagi muud, vaatab mulle otsa kaks paari suuri halle kurbi silmi ja võimatu laga kodus, mida ma lihtsalt ei jaksa ligilähedaseltki ära koristada iga jumala päev.
Nii palju karjuda ka ei jaksa, et nemad koristaksid. See krdi kupjamine on hullem orjatöö, kui koristamine ise ongi.

Lisa: pildi kohta - ah, ma armastan neid nii väga! Ja just praegu ma mõtlen, et pere ikka ei ole täielik ainult 2 lapsega.
Aga kui ma nendegagi hakkama ei saa nii hästi, kui ma tahaksin... Kui ma neidki ära ei saa elatatud nii hästi, kui ma tahaksin... Neetud!

Pühapäev, 14. veebruar 2010

My Pretty Valentine

Lapsed kinkisid mulle sõbrapäevaks paki Ossi krõpse.
Ma armastan neid lõhkemiseni.

Laupäev, 13. veebruar 2010

Eks ma olen ikka põdenud, et päevik ei pea oma pealkirjast kinni. Peaks rääkima sellest, et maha äng! aga räägib emake maa teab millest, nt netitestidest, valutavatest lihastest ja piinlikest isiklikest eluseikadest.
Kuna minu tavalisel lugemislaual on ka ainult väga nutikad võrgupäevikud (mõned lisaks avalikult ülespandutele veel), jäi endast üsna halb mulje juba.

Noh, lugesin täna siis päris võõraste inimeste võõraid bloge.
Siis tulin enda omasse tagasi ja kohe naeratasin.
Vähemalt ma ei kultiveeri siin viha, vihkamist, pettumusi ja maailmavalu üleskloppimist!

Kas teadmine sellest, et enda üleskütmine mingil häirival teemal teeb esiteks tollele üleskütjale endale haiget ning teiseks toob maailma veel enam valu ja katkisust, on tõesti nii vähelevinud?
Vaesed inimesed =(
Ja hei, lisaks isiklikule vastikule tundele tekitab selline viginraevu purse avalikus blogis ka teistes ohtralt viha ja ärritust - või vähemalt kurbust (nagu võitluslikest kommentaaridest näha on)!

Nõuanne kirglikult õnnetule ja vihasele: vaata maailma. Hinga välja. Adu, et sina ise oled maailmas väga väike ühik ja tõenäoliselt ei tea kõike ega mõjuta paljut.
Adu, et vihastava objekti/subjektiga on samamoodi. Tema on ka väga väike. Enamasti ka väga ebaoluline.

Mõtle, mida saaksid halva asja parandamiseks ette võtta. Tee asi ära - ning mõtle siis millelegi meeldivale.

Kui ei saa midagi teha, muuda oma suhtumist.

Maailm ei parane sellest, et sinul on paha olla.
Naerata (kasvõi vägisi) ja tunne end paremini.

Pea vastu seina peksmisest saab ainult pea haiget, sein veriseks ja koristaja järgmisel päeval väga vihaseks.

Pilt sellelt veidralt lehelt.

Reede, 12. veebruar 2010

Jõud

Tegin meelelahutuslikku testi ja irooniana eile postituse suhtes sain sihukese tulemuse:


You are Strength


Courage, strength, fortitude. Power not arrested in the act of judgement, but passing on to further action, sometimes obstinacy.


This is a card of courage and energy. It represents both the Lion's hot, roaring energy, and the Maiden's steadfast will. The innocent Maiden is unafraid, undaunted, and indomitable. In some cards she opens the lion's mouth, in others she shuts it. Either way, she proves that inner strength is more powerful than raw physical strength. That forces can be controlled and used to score a victory is very close to the message of the Chariot, which might be why, in some decks, it is Justice that is card 8 instead of Strength. With strength you can control not only the situation, but yourself. It is a card about anger and impulse management, about creative answers, leadership and maintaining one's personal honor. It can also stand for a steadfast friend.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.


Muide, v-o pidin ma eile kurnatuse kätte hinge heitma hoopis imelistel naiselikel põhjustel, mis täna ilmnesid.

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Ma ei saa aru ehk "mul on palju rohkem energiat" -postituse jätk

Nagu mitte midagi ei jaksa enam.
Mitte midagi.

Käisin lastega ujumas.
Või noh, plaan oli ujuda.

Ujumine meeldib mulle pööraselt. See ei ole isegi nagu trenn mu jaoks. Rohkem meelelahutus. Oma suvede headust mõõdan ma selle järgi, kui paljusid erinevaid häid ujumiskogemusi oli. (Nt külm järv, soe järv, tulisoe lapsi täis järv, vaikne metsajärv, soojärv, paisjärv, kiire vooluga jõgi, aeglase vooluga jõgi, hauakoht, suurte lainetega soe meri, keskmiste lainetega jahe meri, vaikne soe meri, kivise põhjaga meri, liivase põhjaga meri, üksi või kahekesi, vetikane põhi või mudane, rahvarohke rand või midagi privaatsemat jne jne jne).

Ma ei oska küll sukelduda ega julge peakat hüpata, kuid ma võin vees veeta õnnelikud kolm tundi (kui mul lapsehoidja on, s.t.) ja siniste huultega välja ronides kahetseda, et "Juuuuba..."

Ja basseinis ujuminegi on täiesti meelelahutus, tuleb arvesse rõõmu ja lustina.

Seekord tirisin siis lapsed kelguga ujulasse. Pesime, panime ujukad selga, mina jäin seisma, vingus nägu peas: "Külm on!"
"Mine siis sauna!" soovitas Tütarlaps.
Vahtisin teda hädiselt: "Aga teie tahate ju basseini minna?"
"Nojah, meie võimegi ju minna!" vastas tema.
Kügelesin veel 7 sekundit. Siis avasin lastele ukse, sikutasin ujukad seljast ja kobisin sauna.
Peale poolt tundi vaheldumisi saunatamist ja enda kuuma dushi all harjaga nühkimist otsustasin, et nüüd on küll aeg ujuma minna.
Suures ruumis viipas mulle kohe rõõmus Poeglaps. Läksin tema juurde lastebasseini, et natuke mürada. Tõsi, see kukkus välja nii, et ma istusin tötsti! mingi masseeriva veejoa ette maha ja olin seal suht liikumatult. Nagu surnud kala.
Umbes 5 minuti pärast oli mul jälle külm, kuigi basseinis oli 34 kraadi sooja.
Ütlesin Poeglapsele, et lähen sauna tagasi. Ta noogutas ja vastas "Njäu. Njäu! Njaauuuuuu!!!"

Läksin sauna tagasi. Vaheldades tavalist ja aurusauna, veetsin seal veidi üle poole tunni. Siis sikutasin uuesti märjad ujukad selga, ise kindlalt veendunud, et no NÜÜD lähen küll ujuma.

Ma ei tea, kuidas, aga hetke pärast istusin jälle lastebasseinis, jalad jõuetult veepinnal hõljumas. Mõte külmas (jah, oh ma vaene maatanaine, täiskasvanutebasseini 27 kraadi on ju ainult umbes 10 kraadi soojem, kui mu jaoks soojana tunduva vee temperatuur suvel välisveekogus!) basseinis enda aktiivsest liigutamisest oli väga ebameeldiv. Väga ebameeldiv.

Andsin lastele olukorrast teada ja poole tunni pärast läksime koju. Kogu kere tuikas ja surises kurnatusest nagu oleksin mingi veemaratoni läbinud. Juba riietusruumis rõivaste selga panemine ja juuste kuivatamine võttis suurema osa allesjäänud energiaraasudest.
Kui mul oli mantel (= kandadeniulatuv üsna raske rõivaese) seljas, tundus vajadus poeglast mööda koridori taga ajada, et talle saapad jalga panna, jäledalt vaevaline. Istusin pingil ja hüüdsin: "Tule siia, ma ei jaksa sind kinni püüda!"
Ja istusingi seni, kuni ta viimaks tuli.
No ei jõua tõusta!!

Ja ma ütlen, see ei tundu enam normaalne.
Tulles tagasi algse küsimuse juurde: mis ma olen mingi puudega vää? Miks kõik teised suudavad teha trenni, ilma 4. nädalal seejuures täiesti välja suremata, aga mina ei suuda???

Sealjuures lihastrenni raskuste suurendamine ise ei ole nagu probleem. Rohkem kordusi või kaalukamad hantlid või ... mis aga kava ette näeb, kõik jaksan ära teha.
Aga see muu elu, see nagu üldse ei edene.

Ja aeroobne, kui mõtlema hakata, on ka jäledalt vaevaliseks muutunud.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Nagu nuga vööl

Hoiatus: tegu on ilukirjandusliku tekstiga, mille ma panin üles, sest mul on lihtsalt niiiiiii hea meel, et ma ta valmis sain.

Ma ei ole eriti äss loolõpetaja.

Kes ei viitsi juttu lugeda, teavad nüüd, et ei tasu järgneva lugemisega vaeva näha.


Sel talvel juhtus nii mõndagi.

See on säärane kaval väike lause, ah? Haarad sa sellega siis paar põlenud templit, 6 erineva kaalu ja langenute arvuga lahingut ning suure tapatalguga lõppenud verepilastusliku pruudiröövi Vesilikkude Perekonnas (sellised asjad ei lõpe kunagi hästi), või siis saladuslikult kadunud luuavarre, Aislini pere kolmikute sünni – kõik jäid ellu, imetegu! – ja Gòali-nimelise arusaamatutel asjaoludel lombakaks jäänud hobueesli kuskil mägikülas, ikka on kõik õige.

Sa võid iga talve kohta öelda, et „juhtus nii mõndagi“.

Ja ikkagi – sel talvel juhtus nii mõndagi, juhtus kõik see ning palju rohkemgi. Aga kui ma pean välja valima ühe loo, siis oleks see lugu noorest isandast, külamehest ja ....

Vaadake, Kuuevallas lähevad sõjad mägedest mööda. Üleval mägedes ei ole midagi peale lume, hallasambla, kivide. Noh, ja mägirahva, männipuu ja kitsede samuti. Räägitakse muidugi, et mägede südames leidub kullasooni, aga kuni keegi pole leidnud kulda kusagilt mujalt kui Kullajõest ja kuumalt Oileáni saarelt, seni võid uskuda või mitte, aga mägedes lihtsalt ei ole suurt midagi, mille nimel sõda pidada.

Ning mägedel on oma loomus ja seadused, mida tasandikurahvas ei mõista. Nii et tark isand sinna ei roni ning tark emand oma isandat sinna ka ei aja.

Üleval mägedes ei teata tasandiku sõdadest sageli midagi.

Aga mägede külgedele armastavad tasandikurahva maaisandad oma losse ehitada.

Ja kuigi need on mägede kõvast kivist, kõrgid ja kõrged, ei ole ükski kindlus vallutamatu.

“Me peame sooja saama, isand,” pomises Joonet ja lükkas punakas nahkkinda käega heledad kahlud lamava mehe silmadelt kõrvale. “Külm ei lase verd liikmetes kiiresti ringi käia, liha haava ümber sureb ära ja muutub mustaks. Mees sureb. Mu isa oli mägedest pärit, ma tean.”

Jäärulinna Valdar ei vastanud midagi. Ta värises ning tema teadvus uitas ärkveloleku ja teadvusetuse pimeduse vahel, sest haavapalavik püsis kõrgel – kui kaua juba? Sestsaati, kui nad olid roninud üles Kellamäe Kitsenõlvast, võinuks Joonet hetkekski järele mõtlemata öelda, aga Valdar ei küsinud.

Ta värises. Mõõgahaav küljes, mille ta kaljuseina mööda üles ronides uuesti lahti oli rebinud, ei olnud uuesti õmmelduna enam puhtalt paranenud. Haava ümbrus oli paistes ja punane ning tulitas, piinas, painas. Valdar värises, hoolimata oma vöömehe kasukast, mis tal seljas oli, nägu külmast ja palavikust õhetav, mõte uitamas kes-teab-kus.

Mõistagi, neil oli õnne, et nad üldse elusalt üles välja jõudsid. Kitsenõlvak kujutas endast teed, aga ainult neile, kes seda tundsid. See oli mägilaste tee.

Joonet oli sealt ainult mõned korrad käinud, paarikümne aasta eest. Tema ei olnud Vàihras ega üldse mägedes kunagi elanud, aga tema mägirahva hulgast pärit... olnud (ta oli surnud, nüüd oli ta surnud mõõga või tule läbi Aluse karmis kantsis nagu nii paljud teised), tema mägirahva seast pärit olnud isa, kellelt ta oli saanud oma karedad mustad juuksed ja samasugused karedad mustad silmad, oli ta oma vanemate kogukonda kaasa toonud. Kui peres toimusid Suured Peied või muud tähtsad sündmused tähistamisele tulid, palus isa end oma isanda käest vabaks ning viis oma segaverd pojad mägedesse.

Kord Suurte Peiede ajal olid nad Vàihrasse lausa kuuks ajaks jäänud. Ja siis oli isa Joonetile, kes muidu oli ju lauskmaanaise poeg ja seega lauskmaarahva mees, ka pisut mägede kunste ja teid õpetanud.

Oli õnn, et ta oli seda teinud.

Tol esimesel korral läksid nad isaga muidugi ülevalt alla, mitte alt üles. Ja tookord ei olnud ühelgi ronijal kämblalaiust raiumishaava vasakus küljes ega ka noolehaava käsivarres. Keegi ei kandud laubal sidet mälestusena riivavast terast, mis ta verest pimedaks oli teinud.

Jah, neil oli õnne, et nad elusalt üles välja jõudsid.

Mõistagi, neil oli ka õnne olnud, et nad Aluselt elusalt tulema said.

Kuidas leegid kaugusest vaadates torni kivistest laskevadest välja olid löönud..!

Jäärulinna linnaparuni poeg oleks Kasevallale olnud pantvang, aga mitte nii väärtuslik, et oma elu säästmises kindel olla. Nad oleksid võinud Valdar Hõbehüübi ka pea jagu lühemaks teha, hoiatuseks kõigile linnaparunitele, kes arvasid, et ka Väike Perekond nagu Hüübid võib julgelt tegutsedes suureks saada.

Oh, mõistagi, neil oli väga palju õnne olnud.

Joonet hoidis kätt oma isanda kuklal ning jootis talle ettevaatlikult vett, mis vöömehe jaki all rinnal rippuvas lähkris kenasti vedelas olekus püsinud oli. Valdar jõi kohmakalt ja tõstis siis hallid silmad, udused, aga siiski käskivad. “Sina ka! Muidu sa ei jaksa mind edasi lohistada. Joo!”

Joonet noogutas ja hoidis pudelit oma huultel, paar korda kuivalt neelatades. Keel sai niisutatud, aga tal polnud veel nii suur janu, et poleks võinud joomisega järgmise puhkuseni oodata.

Valdar oli liiga haige, et pettust märgata. Kollakad habemetüükad tema näol tundusid tumedad, nii kahvatu oli noore mehe nägu sealt, kus külm polnud seda punaseks näpistanud. Ja ringid tema silmade ümber olid sügavlillad, nagu oleks teda sinna löödud.

Joonet surus pudeli külili lumme ning lükkas sinna pihuga lund. See võttis pisut aega, sest hanged olid väga värsked ning kohevad, aga ta oli lumekorjamises juba kogenud. Valdar vajas vett peaaegu sama hädasti kui soojust.

Pudeli libistas vöömees rinnale, kuue alla, särgi peale. Polnud mõtet endal nahka maha võtta, vesi tema ihule nii lähedal nagunii ei jäätu. Sulges jakipöörad – oma kasuka oli ta andnud isandale, kes seda ilmselgelt rohkem vajas – märgates alla vaadates, kuidas härmatis tema hõreda habeme hõbedaseks oli värvinud.

“Nagu tarkmees,” mõtles ta endamisi, ning muigas veidi pruunide lõhenenud huultega pruunis näos. Tuleval aastal oleks ta mägirahva arvestuse järgi täismees, 44 talve täis. Aga lauskmaal käisid asjade teistmoodi: seal oli ta mees olnud üle kahe tosina aasta, nii et küllap ei või ta kaevata, kui see talv peakski tema viimaskes jääma.

Ta mõtles, kas Ellerhein kaebab, kui ta tagasi ei tule. Vaevalt küll. Naine saab hakkama, see on naiste loomuses. Ja tema tütred, nemad õpivad samuti mitte kaebama.

Aga kui ta ka surema peab, enne tuleb tal isand Valdar kuhugi sellisesse paika viia, kus too võiks oma haavast paraneda. Ning ta peab Jäärakusse sõna saatma. Perekonna lastekandjatel ja paruniemandal endal (rahu isandaga!) on õigus teada, kus ja mis seisundis nende verd hinged on.

Jakk, villane kuub ja särk - ning muud naha ja külma vahel ei olnudki. Aga kuigi Joonet, Valdari vöömees nende lühikese paigalpüsimise vältel külmast lausa vappuma hakkas, ajab noorparuni edasiaitamine ta küllap varsti jälle higiseks.

See võib väga hästi olla tema surm, aga enne, enne viib ta oma isanda varju alla.

Väga tõenäoliselt olid nad kõik võimalikud jälitajad kannult kaotanud.

Valdar oli jälgi katnud nagu oleks ta selleks sündinud, iseennast ja teda pagedes armutult takka sundinud. Parunipoeg oli sõdalaseks kasvatatud, kuid jahimehe hingega. Poiss suutis ronida kui kaljukits. Tõega, see noor mees ei kohkunud kunagi vaeva ega väljakutse ees tagasi, polnud kohkunud sest ajast saati, kui ta 7 talve täis sai. Kui ta nüüd haavapalavikku sureb, on see selge raiskamine.

Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks ta heledate juuste järgi.

Nüüd oli mütsi alt paistvad juuksed tõesti hõbedased. Härmatisest. Samuti kui pügamata vurrukarvad nina all.

Neil oli vaja soojust. Kuigi Joonet oli Kellamägede verd, ei tundud ta seda kohta palju rohkem kui tema noor isand. Ta aimas uduselt, kuhu kanti jääb Vàihra, lootis, et mägirahvas ei sega ennast tasandiku sõdadesse ega müü Jäärulinlast Kasevallale maha.

Ning kui ta sellega riskida ei söanda (kas ta tohib sellega riskida?), peab siin ju ometi olema jahionne.

Jahionn oleks piisav.

Tal ei olnud kavas lasta Jääraku noorparunil siia lumme surra, eriti mitte nüüd, kus nad juba nii kaugele jõudnud olid.

“Selleks vöömehed ongi,” mõtles Joonet omaette, “nagu nuga ja kukkur ja kott su vööl, olemas ajaks, kui neid vaja läheb.”

Ja pealegi, poiss meeldis talle.

Valdar oli inimeste vastu lahke, ei lobisenud liialt ja isegi kui ta oli veidi ülemäära julge, oskas ta ka külma pead hoida.

Kuuevalla hinnatuim sõdalasvoorus. Külm pea.

Nüüd oli tema laup tuline ning nahk tundus külma ja kuuma vahel lausa põlevat.

“Leebe lehm, raisk, ja tema sõnnik!” pomises Valdar madalalt, kui vöömees ta jalule vedas, pressis hambad kokku ja hingas kiiremini.

“Ära teota jumalaid, isand” vastas Joonet, ning lisas, kui noorparun teravalt sisse hingas,“ja ära naera!” Valdar oigas. Hoiatus naermise kohta tuli liiga hilja. Tema külg ning kõht ning kogu sisemus otse põletasid. Aga ta tõstis oma abilise vasaku õla küljes rippudes siiski jalgu, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

Ülemäära julge, jah, mõtles vöömees. Aga visa.

Sliaben vaatas lõkse üle. Ta ei olnud väga hea kütt. Väga halb ka mitte. Aga ta oli järjekindel ning laia haardega, sest tal oli plaanis kevadel naisele minna ning tahtis pruudiperre ka midagi kaasa viia.

Oda ning vibu olid tal kaasas pigem selleks, et head õnne mitte kaotsi lasta, aga paelad olid tema relv ja sinna jäävad linnud-küülikud need, keda ta tõemeeli koju viia lootis.

Noor mees sumpas oma karvaste lumesaabastega järgmiste püüniste juurde Vanameheseedrist veidi ida poole, ja tõesti, seal oligi tedrekana lingu läinud. Veel elus, veel rabeledagi jaksav, kui nooruk ta õhust kinni püüdis ning kiiresti vaguraks tegi.

Siis painutas tüve uuesti alla ja puistas laiali uue pihutäie sööta.

Linnud olid vahel väga rumalad.

Sliabeni käed, mis sooja sulise kaela kahekorra käänasid, olid pruunid ning lühikeste kandiliste küüneplaatidega. Tema paljudesse patsidesse palmitud juuksed mustad nagu tema rahval ikka, ning nina lame. Ta ei olnud väga hea kütt, aga kuna ta oli ka vaid 17 talve näinud ning ei tema isa ega ema ei kuulnud Jahiliste hulka, polnud muud lootagi.

Ta oli – piisavalt hea.

Méabhi jaoks oli ta samuti küllalt hea ja kui tüdruk peaks tulevaks talveks juba käima peale saama, on ta piisavalt kütt, et neile ka naise abita liha lauale tuua.

Võib-olla on tal selleks ajaks isegi esimene habemeude ta ümaral näol juba nähtaval.

Sel moel omaette uneledes lasi Sliaben mõtte uitama. Tema tumedal nägusal näol oli leebe ilme ning tema kõrvad olid küll teravad, aga mõistus nende vahel tegeles vaid Méabhi ja ei millegi muuga. (Ah, tal on suu nagu kullitiivad, kaks lennukat kaart, aga maitseb paremini kui mesikavein. Ja tema reied on nii kuumad ja pehmed tugevad...) Nii et kui heli viimaks tema teadvusse jõudis, adus nooruk korraga, et ta on seda juba kuulnud, päris mitu korda, see on lähedal, ja kui see üldse midagi meenutab, siis sinipantri kähedat näugumist.

Ta surus oda pihku ning kontrollis, kas saagikimp ta seljal nööri küljes on kindlalt kinni. Sinipanter on kohutav vastane, ja tavaliselt väga vargne.

Ning samuti on sinipantri pehme tähniline nahk peiukink, mida kadestaksid kõik tüdrukud külas, ja Méabh ei suudaks varjata ei oma naeratust ega ka uhkust.

Mees kuulatas veel. Sinipanter noigab niimoodi valjusti ainult võideldes või siis, kui ta on rängalt vigastatud. Valjud kähedad näugatused, vahele urinat ja ulgumist...

Kütt liikus sinnapoole nii sujuvalt, kui vähegi suutis, teades, et jänest ta kõrvupidi kinni võtta ei suudaks, aga kui üks loom juba sellist häält teeb, on tema tähelepanu juba millegagi väga hõivatud. Tal on võimalus.

Nooruk nägi liikumist okste vahel, torkas oda lumme ja, keharaskust päkkadel hoides, libistas siidja sujuvusega vibu pihku.

Siis märkas ta välgatavat punast.

Mitte vere loomulikku ehmatavat erepunast värvi vaid midagi punakaspruuni nagu suvine hirv. Ning samal hetkel ta taipas, et see liikumine seal ei saa olla pantri liikumine, suur kass võiks vast ainult surmaagoonias nii nurgeliselt tõmmelda, ja veel ühe silmapilgu järel teadis ta, mida kuuleb: inimest.

Nooruk libistas vibu tagasi seljale. Võttis oda pihku. Ning astus edasi, varjudes lumest raskete seedermänniokste taha, kust liikujaid selgelt näha võis.

Üks inimene oli põlvili teise puusadel, hoidis tema käsi reitega kinni ning sobras lamaja riietes. Kohutavad, lämbunud näugatused, mis raevunud pantrit meenutasid, kostsid maaslebaja suust, kusjuures ta rabeles nõrgalt ning püüdis ründajat eemale tõrjuda sellise jõuetu liigutusega, nagu poleks tal enam üldse jaksu alles.


Mägilane ei hüüdnud ega tõmmanud ka muidu endale asjatut tähelepanu. Ta ei olnud väga hea kütt, aga see polnud jänes, kellele ligi hiilida, need kaks seal üksteise kallal olid lauskmaamehed (ta nägi ülemise habet, ja naine teeks kõrgemat häält kui lamaja suust kostuv), kes ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber.

Sliaben peatus hetkeks noaga mehe taga – tol olid mustad juuksed nagu temal endalgi, aga lõuani maha pügatud ja palmimata. Pea ümber oli mähitud villane riidetükk, seljas oli turviseneetidega nahkjakk (ilmselt mingi sõdur), ning ta paistis oma noatöö juures kuidagi kõhklevat. Lamav mees lõi sihtult jalaga, nii et lumi tuiskas (neil olid sellised kummalised saapad, märkas mägilane seosetult, ta polnud kunagi inimest tapnud, polnud sellele mõelnudki...)

Järgmine oie, mille lamav mees kuuldavale tõi, oli vaiksem. Aga ta oli veel elus.

“Ole paigal,” ütles pealmine mees õela teravusega läbi hammaste. “Ole nüüd ometi paigal, pulli ja tema munade nimel!” ning langetas noa – aeglaselt – teise ihusse.

Aumine mees ulgus, ulgus nagu tiritaks tal nahka seljast, ning Sliaben ei võinud seda enam kuulata. Ta libises kolme kiire hüppega võõrastele ligi, ning lõi oda selja tagant mustajuukselise mehe kaela, nii puhtalt ja tugevalt, et õhuke lame tera pärast selgroo läbilõikamist mehe kõrist välja tuli.

Röövel tõi kuuldavale midagi kõõksatuse ja ohke vahepealset ja vajus löögihoost ettepoole, teisele peale. Too sai oma käed vabaks ning tõukas keha omakorda endast eemale, pomisedes midagi arusaamatut. Seal olid tuttavad sõnad, aga Sliaben ei saanud nendest aru, sest ta lasi odavarre lahti ja lihtsalt vaatas oma saaki – vaatas oma ohvrit? Meest, kelle ta just tapnud oli ja – tundus kuidagi õiglane vaadata mehele otsa, kui too sureb.

Mingil moel oli nooruk isegi märkamata, kuidas just, juba meeste peade kõrvale jõudnud. Ta põlvitas lumme, et vaadata kõhulivajunu silmadesse.

Need olid tühjad ja mustad, liikumatud. Surnumad kui ühegi vasttapetud hirve omad. Kõrihaavast, kust tera naha läbi oli lõiganud, nirises aeglaselt veidi verd.

Ta jäi hiljaks.

Aga ehk mitte tolle teise jaoks.
Teine mees elas. Vähemalt veel.

Noor kütt toetas käed surnu õlgade alla ning hakkas teda alumise pealt ära hiivama. Lamaja karjus taas. Sisutu valuhüüd, kähe, pikk ja piinatud. “Sõber, sinuga on kõik korras,” sõnas mägimees pisut hingetult, lootes, et tema sõnad endas tõtt kannavad. “Sinuga on kõik korras.”

Aga ei olnud.

Laiba kõrvale lohistanud, kummardus Sliaben elusa keha kohale. See oli noor mees pikkade, aga palmikutesse sugemata kahvatute juuste ja lühikese habemega. Tema nahk oli soe ning hallid silmad segased.

Palavik?

Ja imelik lõhn, mingi imelik lõhn oli tal küljes.

Kui Sliaben oli avastanud haavalt eemaldatud ligeda sideme, mida teine mees oligi sealt lahtiste kasukahõlmade alt kobanud, kui ta oli sinna kollase villase tuunika alla näinud ning põletikus, mädaneva lihaga ääristatud haava ettevaatlikult sõrmedega kompides haavatu oigamist kuulanud, jäi tal hing kinni.

Jäi päriselt kinni. Nooruk püüdis asjatult uusi hingetõmbeid võtta, aga õhk justkui ei suutnud kõrist alla minna, ning tema rõivad tundusid korraga teda lämmatavat.

Sest see ei olnud värske haav, kohe kindlasti mitte, ning sellises olukorras poleks mees mingil juhul ilma abita siia jõudnud, tulnuks ta siis kust tahes. Keegi oli teda aidanud. Keegi oli parasjagu püüdnud tema haava surnud lihast puhastada.

Keegi oli teda kandnud või lohistanud, soojas hoidnud, jootnud...

Poiss ahmis õhu järele, mis ei tahtnud kuidagi talle kopsudesse jõuda. Põlvili lumes soniva võõra kohale kummardunud, rabeles tema teadvuses ainult kaks üksteisesse põimunud selget mõtet: ma ei või siia surra, sest ma pean selle mehe külla tervistajate juurde viima. Ei tohi. Surra. Peab. Mehe külla viima. Peab!

Veel mõned pinnapealsed, peaaegu kasutud hingetõmbed, lämbumise piin üha tugevnemas – ja siis hakkas kopsudesse taas natukehaaval õhku jõudma.

Sellele võõrale on tervistajaid on vaja. Jah.

Aga laip, mida ta sellega teeb?

Sliaben oli mägirahva seast ning nemad laotavad oma surnud, mitte ei mata ega põleta neid. Ometi ei tahtnud nooruk oma saaki – oma ohvrit – nõnda, ilma tseremooniata metsa loomadele jätta, seda meest, kelle ta tappis ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse.

Aga ta teadis ka, et ei jaksa korraga vedada surnut ja seda teist tolle lehkava haava ja segaste silmadega. Seda teist tolle palavikuga, mis on piisavalt kõrge, et panna võõras sonima ja katta tema teadvus nagu raske lumevaibaga.

Mägilane surus käekannad silmile ning vaatas lainetavat pimedust. Mitte kauaks. Ta pidi tegutsema.

Kui Sliaben taas pilgu tõstis, märkas ta, et elus mees vaatab otse tema poole. Võõra näos oli justkui pisut arusaamist. Mägilane lükkas oma patsid teisele poole kaela ja vastas pilgule nii otse kui suutis:

“Ma viin su varjule ja toon tervistaja sinu juurde, sõber. Ma luban.”

Harjumatult heledad silmad vaatasid teda hetke ning silmapilgu jagu hiljem mees noogutas. “Joonet?” küsis ta käheda häälega.

“Mis?” küsis Sliaben rumalalt vastu, on see mingi võõras keel? Ja taipas siis, et see on nimi.

Sellele küsimusele ei olnud tal muud vastust anda kui teisele poole haiget jäänud laibale nihkuv pilk. Aga haavatu ei jälginud tema vaatesuunda vaid sulges väsinult silmad. Tema huuled oli sinakad.

“Kui ta ei sure palavikku, sureb ta varsti külma kätte,” mõtles mägimees, isegi tema nägi seda, ja ta tegi oma otsuse.

Ta küll ei tahtnud jätta siia metsa seda meest, kelle ta tappis ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse, aga lõpuks polnud ju vahet, kas oma võtavad kotkad või hundid või sinipanter. Uue elu saab surnu ikkagi.

Nooruk kummardus laiba kohale ning vaatas tolle nägu – palju tuttavamate joontega kui teisel mehel, temas pidi olema mägirahva, võimalik, et isegi Kellamägede verd. Suguvend, võib-olla. Kuidas too nimi oligi – Joomet?

Nooruk sulges pruuni kandilise sõrmega need mustad silmad (ka seda polnud ta iial varem teinud, sulgenud surnu silmi, need liikusid veidra kuulekusega) ja sõnas karuselt, kurk kähe: “Ma tulen tagasi ja laulan sulle. Sa ei kao mäletamata.”

Sõnad olid nõrgad. Neist ei piisanud.

Surnu küsis rohkemat.

“Ja ma püüan teha ära selle, mis sinul jäi tegemata. Sinu poolikud tööd. Need jäävad minu õlgadele.”

Vaikus, mis neile sõnadele järgnes, oli sügav. Tuult polnud. Lumevaikus ainsagi helita peale noore mägilase enda hingamise. Hingeõhk jättis ta suu ette valkja, aeglaselt hajuva pilve.

Teine võõras oli samuti tasa, pilk udune ja laud poolkinni.

Noor kütt võttis seda vaikust nõusolekuna.

Siis uuris ta kiiresti läbi surnukeha rõivad ning kaasasolevad asjad. Koti kõigega, mis seal iganes ka oli, otsustas ta kaasa võtta, aga mehe keha küljest eemaldas vaid lähkri. Kaunistatud pika noa jättis noor kütt surnu vööle ning tõmbas ka lumele lebama jäänud punakaspruuni kinda mehele kätte.

Oma oda lõi ta mehe pea kõrvale lumme. Kui peaks hakkama sadama või panter keha minema lohistab, aitab see tal tagasi tulles õiget kohta leida.

Kui hundid võtavad oma, võib ta ülejäänu (noa, võib-olla ka saapad?) viia teisele võõrale. Kui too ellu jääb.

Tahtmata vaikuses minema pöörduda, andis ta surnule viimase, mis tal anda oli: “Ma palun sinu andestust.”

Siis läks ta elusa tasandikumehe juurde, ning hiivas tolle endale õlale. Mees oli temast tublisti pikem, aga kuigi Sliaben oli veel noor ja mitte väga hea kütt, oli ta mägirahva tõugu, ja nemad on harjunud raskematki saaki läbi lume külla vedama.

Tema saab koormaga hakkama. Kui ainult võõras vastu peaks!

Valdar püüdis kellanööri järele kobamiseks külili keerata, aga see ponnistus pani kogu keha teravas valuhoos krampuma. “Hoi, Joonet!” pomises ta kuiva kurguga, kuid vaikis siis ning avas valvsalt silmad.

Midagi oli olnud teistmoodi. Kas hääle kaja ruumis või lõhn, aga... ta polnud korraga enam sugugi kindel, kus ta on.

Hetk hiljem oli mees kindel selles, et ta ei olnud oma toas.

Oli täiesti pime, aga käsi külgsuunas sirutades (oh pullimunad, milline valu!) ulatusid need kahelt poolt üle voodiservade, ning tema ase Jäärulinnas oli laiem ning madalama äärega. Nüüd puutusid käed enne vastu voodi küljelaudu kui õlekotti, ta lõi parema küünarnuki üsna kõvasti ära, aga ei vandunud.

Ta ei teadnud, kus ta on.

Ja see võis tähendada ohtu.

Kui Jäärulinna Valdar üldse midagi hästi oskas, oli see igas olukorras mõistlikult käituda.

Ta hingas vaikselt ning kuulatas. Nuusutas (polnud just meeldiv lõhn, aga enesetunde järgi võis oletada, et leha allikaks on ta ise). Libistas parema käega, narrilt jõuetu parema käega üle voodiriiete (mingi paks tihke kiud, mitte linane). Üle valutava külje (nii särk kui side selle all olid linased). Üle näo.

Habe. Päris pikk.

Siis meenus talle mingi lameda ninaga tõmmu nägu hallikas valguses ja murelik hääl midagi rääkimas.

Mida rääkimas..? Ta ei suutnud meenutada. Ruum tundus õõtsuvat ning Valdar võitles iivelduse ja kiustatusega asemest kinni haarata, et end paigal hoida. See on lihtsalt uimane pea, meenutas ta endale.

Uimane pea käib ringi.

Peamine uim k...äib ringi. Ringi. Peamine uim, pea käib peal.

Lollus. Ta ei tohi magama jääda. Tuleb keskenduda, end kasvõi valuga ärkvel hoida.

Ta oli Jäärulinna parunipoeg ja suutis täita oma kohust. Hoida end liigutades ning meelega valu tekitades ärkvel. Mõnd aega.

Ruum oli pime ning vaikne ning keegi teine ei tundnud seal hingavat. Valdar jäi lahtiste silmadega uuesti magama.

Läks öö ja läks päev ja veel neli.

Ruumil oli tumepruun lagi ning heledamast puust seinad. Lameda ninaga nooruk (peaaegu poiss, aga kuidagi teadjalt enesekindla hoiakuga, õlad vastutusekoorma all kumerad), kes ei olnud korduvale nimeküsimisele midagi vastanud, pöördus ning küsis: “Soovid sa enne kusta või juua, sõber?”

Valdar naeratas, veidi viltuselt. Üks suunurk tõusis kõrgemale kui teine.

Naerda ei tasunud ikka veel. Kuigi tal oli parem, palju parem, polnud lihased vasakus küljes end veel tihedateks pikkadeks kiududeks kokku kasvatanud. Seda meenutas iga teine hingetõmmegi.

Ta jaksas (poisi abiga mõnevõrra edukamalt) tõusta, et oma vajadusi rahuldada. Vajus pärast seda küll asemele nagu palk. Aga naermine, see oli ikka veel liig.

Ometi, tal oli palju parem. Valdar sõi vahel isegi veidi tahket toitu, kuigi enamasti leppis puljongiga.

Ta oli ennegi kõhnapoolne olnud. Vilajas, nad ütlesid. Sitke.

Nüüd oli ta kondine. Nahk hallikasvalge, käsivarreluud nähtavad ka kämblajagu randmest ülalpool.

Ta polnud näinud kedagi teist peale patsidega poisi. Kunagi pidi olema käinud mingi ravija, mägilane oli mitu korda tema käskudele viidanud. Valdar ei mäletanud mingit ravijat.

See ei tähendanud midagi. Ta ei mäletanud ka, millal ta oli sellise preestrihabeme kasvatanud ega seda, kuhu Joonet jäänud oli.

Poiss ei olnud tema küsimustele vastanud. Tema suu vajus kriipsuks ning õlad veel kumeramaks, ta ei tahtnud vöömeest jutuks võtta mingil põhjusel, mis meeldivast väga kaugele jäi – aga ikkagi tundus Valdarile, et noormees ei kavatse tema suhtes kurja. Ta tundus üldse pigem leebe ning lootuserikka loomuga olevat: polnud kordagi ust lukustanud ega krampi pannud ja Valdari hüübipeaga perenuga oli tema käeulatusse männipakule seatud. (Mõõga oli ta kaotanud juba tükk aega tagasi – kuigi see ei olnud talle kohe meenunud.)

Kui poiss tahtnuks teda lõunasse maha müüa või Hüüpidelt tema eest lunaraha välja

kaubelda, poleks ta nuga sinna jätnud – kui ta muidugi üldse teadis piisavalt palju, et noapea põhjal otsustada, millisest Perekonnast Valdar on. Noorparun polnud oma põetajale öelnud enamat kui eesnime.

Poiss polnud talle niigi palju vastu pakkunud.

Kuid Valdar ilmutas usaldust ning magas nii palju kui tahtis. Uni toob tervise, nii ütles juba tema ema. Ning sellisena nagu ta oli, nõrgana kui parditibu, poleks ta suutnud nagunii eriti kellegi vastu võidelda, kui ta ka ärkvel ja valvel suutnuks püsida.

Siiski, Valdar surus oma õhukesed huuled kokku, oleks mu süda palju kergem, kui Joonet oleks siin valvet pidamas, kuni mina magan.

Vöömees teab oma isandast tihti rohkem kui teaks ema, vend või abikaasagi. Ja sageli kehtis ka vastupidine. Kui iseloomud sobima ei juhtunud, vahetati vöömees varakult välja, aga kui nad sobisid hästi, tekkis – side. Mõnigi kord väga...

Ma peaksin poisilt uuesti küsima, veenvamalt, pealekäivamalt, ta on ainult noor mägilane, ja ma tean, kuidas küsida nii, et vastatakse!

Aga Valdar ei küsinud. Sest ta uskus, et Joonet on surnud. Vöömees poleks teda muidu jätnud, eriti mitte nii haige ning nõrgana, omalt poolt kirja või teadetki varrukasse pistmata.

Valdar ei küsinud, sest ta ei tahtnud teada. Veel mitte. Kui ta teab, peab ta tegutsema hakkama, aga praegu tuleb tal magada.

Uni toob tervise.

Tervis tähendab jõudu.

Ja raskete otsuste tegemiseks peab mees olema tugev.

Valdar jõi, kusi, sõi ning magas.

Ta tundis oma vajadusi ja kohustusi. Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks mitte ainult ta heleda juukselaka pärast vaid ka seepärast, et ta luges oma hõbedat sama täpselt, kui ta seda sepikojas vormis. Miski ei läinud raisku. Miski polnud kunagi ülearu, kõik sai ära kasutatud parimal võimalikul viisil.

Nüüd olid tema tooraineteks aeg, voodi ja haige kere.

Ta magas.

Patsipoisi maja oli üsna omaette. Nägemiskauguses ei paistnud ühtegi teist hütti. Küsimuse peale selgitas Valdari võõrustaja (ohtralt sõna “sõber” kasutades), et see on mägirahva juures tavaline. Elatakse vast ehk kuuldekauguses, aga mitte üksteise nägemisulatuses.

Noorparun Hüüp ei kurtnud eraldatuse üle.

Tal polnud midagi selle vastu, et uuesti käima ja muidu liikuma õppimise aegu ei ümbritsenud teda terve parv võhivõõraid jõllitavaid põngerjaid, vanamehi ja –naisi.

“Meil on sinuga vaja üks jutuajamine maha pidada,” ütles ta patsipoisile tuulisel õhtul, kui too naases oma käigult külla või jahile või kus iganes ta ka käis.

Seekord ei tõmbunud poiss tema pilgu ees kühmu.

“Varsti,” vastas ta hoopis tõsisel moel. “Kui kuu on jälle noor.”

Jäärulinna Valdar ei käinud peale.

Ta oskas kasutada nii tööriistu kui relvi, nii aega kui inimesi. Perekondades loeti teda heaks partiiks – vähemalt oli loetud kuni Aluseni.

Uudised lauskmaa sõdadest ning poliitikast ei jõudnud mägedesse kergesti. Polnud mingit võimalust öelda, kes ta tasandikule tagasi jõudes on – oma koja noorparun, kes võib eelduste poolest abielluda ka mõnda Suurtest Perekondadest, või lindprii.

Ei olnud mõtet selle üle ka ennaegu muretsema asuda.

Järgmisel päeval ajas Valdar habeme maha ning hakkas järjekindlalt tasaseks tampima maja ümbritsevat lund. Tugevdab jalgu ning keha. Ning on siledam käia.

Kas ei olnud tegelikult kummaline, et see patsipoiss elas seal päris üksi? Kas mägilased ei elanud mitte oma emade või vanaemade kodades nagu lauskmaalgi kombeks? Ainult kuidagi... teistmoodi alustel?

Onnil polnud ahju vaid ainult kolle, ning kogu aeg oli külm. Kütet kulus palju. Milline arukas naine Kellamägedes asutaks endale sellise koja? Vast viibib ta hoopis suvises jahimajas, mitte patsipoisi õigusepärases kodus?

Kui see on nii, siis mispärast?

Või on see mingi mägede poissmehease?

Mispärast pole ta näinud mitte ainsatki hinge peale oma põetaja ning tolle ravitseja, keda ta isegi ei mäletanud?

Noorkuu esimene serv kumas uduselt läbi pilveserva.

Oli külm, väga külm, peaaegu niisama külm, kui päris selgetel öödel. Lumevalgusest piisas, et näha, kuhu lähed, kuigi puude vahel oli seda pisut vähem.

Rada oli hästi sisse tallatud.

Valdar Hõbehüüp teadis väga hästi, et kui neil veel pikalt kõndida tuleb, hakkab ta selle tallatud raja eest veel väga tänulik olema.

Alguses arvas ta, et nad lähevad viimaks külla. Kuhu mujale võiks viia see paljukäidud tee? Pealegi tundus mõistlik, et lisaks tema enda edasise kulgemise küsimusele kindlasti arutusele tulevat Jooneti asupaika ning saatust tuleb arutada tolle isa kodukülas.

Tõesti, kas mägirahvas mitte ei pidanud oma tarkade nõukogusid alati noorkuu ajal, sest see andvat otsusele kindlust?

Aga mida edasi nad jõudsid, seda enam ta kahtles.

Nad polnud näinud ühtegi kauguses vilkuvat tulukest, onnist, hütist või korralikust majast rääkimata.

Rada kulges esialgse keerlemise järel üsna sirgelt, paratamatud mägikurvid välja arvatud, ning Valdar kohendas noavöö paremini puusadele.

Kui patsipoiss peaks üritama mind kuristikku tõugata... Talvisel ajal söövad mäed liha ja joovad verd, räägitakse Jäärulinnas – ja küllap mujalgi tasandikul.

Ta polnud veel see, mis varem. Aga ta paranes, ning ühe mägipoisiga võiks ta vajadusel ehk hakkama saada.

Vaevalt, et nad oma ohverdamisi niiviisi peavad, et ainult üks verinoor mees neid täide viib. Kui seal just teisi ees pole...

Aga kuhu me siis läheme?

“Peaaegu kohal, sõber Valdar,” sõnas poiss.

Oli vaikne ja külm, seedermändide oksad raske lumekoorma all kaardus. Jäine õhk pressis ninna ning tundus sõõrmeid jõuga laiemaks suruvat. Külm oli sissehingatud õhk ka siis veel, kui ta kurgus voolas, seal kõrvetades ning kipitades.

Varjulise joonena lumes kulgenud rada paistis lõppevat. Ning raja lõpus oli miski lumme torgatud.

Minu mõõk? mõtles Hüüp hetkeks vastupidi igasugusele mõistlikkusele ja loogikale, sest ta oli mõõgast puudust tundnud – aga muidugi oli see miski pikem kui tema mõõk, muidu poleks ta lumes püsti püsinud. Sirge ning sale nagu oda, küllap sügavale torgatud, aga miski pidemetaoline asi ülemises otsas. Miski, mis ei läikinud.

Nad jõudsid lähemale, ning Valdar nägi, et varre otsa oli torgatud nahast kinnas. Veel mõned sammud ja patsipoiss peatus ning hakkas madalal,külmast karedal häälel kõnelema.

“See juhtus just selles kohas. Oda jätsin ma märgiks maha, aga see sobis. Ta istus su puusadel, sinu käed tema reite vahel vangis, ja soris su riietes. Ma nägin kõigepealt seda kinnast, sellest ma üldse teadsin, et siin on inimesed ja mitte jahiloom. Kõhklesin tükk aega, aga ei hüüdnud, ei julgenud hüüda ega küsida. Arvasin teda röövliks ja tapjaks ega tahtnud end ära anda.

Tema veri oli mu odavarrel juba külmumas, kui ma aru sain, et ta pidi olema olnud sinu kaaslane, mitte su vaenlane. Ma püüdsin aidata, aga rumala abi teeb sageli rohkem kurja kui targa sihilik õelus.”

Valdar vaatas poissi. Too seisis tema ees oma kandilises kasukas hetke liikumatult, pea langetatud ning nägu varjudest must.

Siis laskus poiss kohmakalt lumme tallatud rajale põlvili.

“Ma olen valmis andma ära oma elu selle eest, mille ma võtsin. Mis iganes kohuseid ja väärtusi sinu sõber kandis, ma võtan need enda kanda. Ma unustan oma nime ning kannan tema oma, kui mind selle jaoks vääriliseks peetakse. Mul ei ole tema vereluna õigust pakkuda kellelegi teisele peale sinu, sest ma ei tundnud teda. Oli ta sulle piisavalt oma, et tema eest vastata?”

Valdar vaikis. Tuli kerge tuuleiil ning puistas veidi napis kuuvalguses sädelevat lumetuhka mändidelt alla. Kahe mehe hingeõhk auras.

“Kas teie mail on kombeks vereluna niiviisi maksta?” küsis Jäärulinna Hõbehüüp viimaks.

Poiss jäi kõhklema, tõstis pea ning tema silmavalged välgatasid tähtede kauges külmas valguses. Ta neelatas.

“Ma... pakkusin seda, mida tarkmehed ja –naised külas mult nõudnuksid, kui mu kätele jäänuks Vàihra mehe või naise surm. Palun andestust, kui ma käitusin vääral moel või solvasin su kaaslase tõekspidamisi. Ometi, sinul on õigus vastu võtta või keelduda, või nõuda luna omaenda kommete kohaselt.“

Hüüp seisis väga sirgelt ja vaatas noorukit. Tolle pea oli ikka veel tõstetud, nii et isand Valdar võis talle otse näkku vaadata.

„Lausiku Perekondade seas ja sealsetes vana meelt külades pestakse veri maha verega. Surma hinnaks on surm. Linnarahval on mõnel pool juba uued kombed, teistsugused kombed kui sinul või minul, aga mina olen Väikesest Perekonnast. Meie hoiame oma tavadest kinni. Kas sa mõistad, mida sa pakud, lastes mul küsida vereluna minu kommete kohaselt?“

Poiss liigutas jälle pead, ei lasknud seda norgu, aga pööras pisut, vast ainult mehe pöidla jagu. Kuid liigutus jättis tema näo varju, nii, et noorparun ei võinud näha, mis mõtted teise peas liikusid.

Veidi eemal raksatas puu külma käes raskelt (oli tõesti väga külm), aga kumbki mees ei vaadanud sinnapoole.

Mägilane tõusis ning pööras pilgu taas Valdarile otsa vaatama.

Siis noogutas.

“Olgu siis. On rumal raisata veel ühte elu, mis teist tagasi ei too, aga ma ei hakka jooksma. Minu laskumisköied senisest elust on sõlmitud, nii et kui see on teie seadus ja sa arvad, et see annab hukkunud hingele rahu...” Ta kehitas oma kasuka sees laiadena tunduvaid õlgu.

Korraga näis mägilane Jäärulinna parunipojale vana, vana ja üleolev. Tema hääl oli jahe, sama jahe, kui tema ümar tume nägu.

“Kui sa arvad, et nõnda on kohane, siis sul on su nuga. Ma ei jookse ega rabele.”

Ning ta pööras Valdarile selja, näoga lummetorgatud oda poole jäädes.

Tema õlad kumerdusid nüüd ainult üsna pisut ettepoole, märkas Hüüp seosetult, noorukile (poiss oli oma olekust hoolimata ikkagi ju nii noor!) lähemale astudes. Tolle pea püsis otse, karvamüts ei liikunud, mägilane võis teda küll kuulda, aga igatahes ei püüdnud ta teda näha.

Ta ulatus Valdarile ainult lõuani.

Persse mõlemad pullimunad!” mõtles Hüüp vihaselt, ning libistas parema käe kindast välja, et nuga tihedamalt peos hoida. Mida iganes ta ka oma võitlusvormist ei arvanud, tegelikult ei liikunud ta isegi puhanuna veel sujuvalt, rääkimata vankuvast kõnnakust, mis oli parim, millega ta pärast seesugust matka toime tuli.

Valdar Jäärulinnast oli väga väsinud.

Kui ta võitleb, olen ma omadega läbi.”

Aga ta oli paruniverd ja kasvatatud oma kohust täitma ning nüüd ja siin, sügavas Kellamägede lumes, oli tal kohustus täita.

Ta haaras mägilase patsidest, tõmbas pea tagasi (ta ei võitle, olgu Pull tänatud, lase tal oma tasumises rahu leida!) ning lõikas, pannes tera taha kogu jõu, mis ta vigasest kehast parasjagu võtta oli.

Poiss tegi vaikset, ohke ja oige vahepealset häält, ning pöördus vankudes.

Valdar ulatas pihutäie peenikesi äralõigatud patse tema poole.

“See on su eelnenud elu. Tänasest oled sa minu vöömees ja sinu nimi on Joonet.” Tumedas näos välgatasid teise silmavalged. Jäärulinna noorparun naeratas vastumeelset vildakat naeratust ning vaatas kurnatult kõrvale.

Aga tal oli kohustus täita. Nii et paari silmapilgu jagu hiljem ta jätkas.

“Kui ma olen lauskmaal ikka veel noorparun ja minu veri juhib Jäärulinna ja sealseid maid, tutvustan ma sulle Ellerheina. Tema vanim poeg on sinust arvata mõni suvi vanem, ja ta oli Jooneti naine. On Jooneti naine. Tema pojad on Jooneti pojad – on sinu pojad – tema tütred on tema ja Jooneti tütred. Ma ei tea, kas ta linnanaisena sind vastu võtab, aga minu vöömees Joonet oli mägede verd, ja sina oled samuti. Ning Ellerheina kojas kulub kindlasti ära palk, mille sa minu vöömehena teenid, nii et ta võib su vastu võtta. Oled sa sellega päri?”

Mägilane võttis kinda käest ja puudutas oma lahtipääsenud juukseotsi.

Surnud mehel olid olnud samasugused, lõuaniulatuvad mustad juuksed.

“Ma olen sinu vöömees. Mu nimi on Joonet.” Poiss sulges korraks silmad. Sest ta oli oma otsuse teinud, oli andnud teada, et läheb ja ometi...

Kuid tal ei olnud teist valikut. Tema käed olid verega määritud.

“Ma teen, mis ma võin, et olla Joonet nii hästi kui see võimalik on. Kui mind ootab lausikul naine, kellele ma enda lubanud olen, teen ma kõik, et ta mu vastu võtaks.”

“Siis lähme kõigepealt tagasi,” noogutas Valdar, keskendudes kõige tähtsamale. Keskendudes tegevuskavale. “Üks päev puhkust ja pakkimist, ning meil tuleb tasandikule teele asuda. Mäed on sinu jaoks möödas; ja ma olen nüüd piisavalt tugev.”

Siis pöördus ta ümber ning seisis veidi aega vaikuses, enne kui uuesti häält tõstis. See kõlas mändivahelises külmas tasaselt, aga selgelt. “Hüvasti, Joonet! Sinu vere eest kantakse hoolt ja sinu kohus ei jää täitmata. Ma tänan sind ega unusta.”

Ta seisis veel veidi, varbad külmast valusad, ega suutnud selga pöörata.

“Puhka hästi, sõber,” sõnas ta viimaks, keeras ringi ja lahkus nii kiiresti kui jaksas.

Mustade juustega nooruk kõndis veidi maad tema järel, astus siis paremale poole lumme Valdari kõrvale ning pakkus oma õlga isandale toetuseks.

Nad läksid.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Vigin, aga elurõõmus

Tähendab.
Kas ma olen mingi puudega vää?

Loen mina võrgupäevikuid, läbi neti igast tibiajakirjade artikleid jms, ja tüüpiline algaja treenimahakkaja-kaalukaotaja kuskil-kolme-nädala-edulugu räägib sellest, kuidas

* Kerge trimm on juba tekkinud
* Kaalu ka natuke kaob
* KODANIKUL ON NÜÜD PALJU ROHKEM ENERGIAT.

Kodanikul on nüüd palju rohkem energiat.
Mis värk?
Nad enamasti alustavad üsna karmide trennimahtudega inimeste kohta, kes seni vahel harva bussipeatuse jagu jala kõndisid, ning muudavad mastaapsel määral oma menüüd.
Ja neil on palju rohkem energiat.

Miks siis mina, kes ma ikkagi olen nagunii mingi siuke madalkeskmine tervisesportlane ju, suht rooman ringi oma nädalas 3 lihastreeningu ja 2 kardiotreeningu all?
Kogu aeg on mingi lihas valus, saab triitseps ja ülaselg korda, kolib lihasevalu alaselga ja reitesse, saavad need korda, hakkavad valutama käsivarre kakspealihased, ülemine kõhulihas ja tagumik, ja siis mingid järgmised.
Kõndides ma tunnen, et mu jalgadel on raskus. Iga samm on selle raskuse teadlik tõstmine. Mitte ületamatu takistus, aga ma tunnen käies, et mul on vaja jalgu maast kõrgemale kergitada! See ei ole minu arusaam sellest et on palju rohkem energiat.
Kui on vaja laps kaenlas rongile joosta, on tema raskus nagu pool maakera.
Kui on vaja kuskile minna, siis erinevalt tavaolukorrast ma peatun bussipeatuses ja uurin, et ehk ikka ei ole liiga külm buss ära oodata (tavaliselt on, sest bussigraafik on nagu ta on, aga normaalses seisus ma isegi ei viitsiks kontrollida. Tore ju, kui saab kõndida!)
Magama ma kukun nagu nuinarkoosi saanu.
Üles ei jaksa üldse tõusta. (Tütarlaps magas läinud nädalal 2x esimese tunni sisse, sest ma kuulsin kella, avasin silmad, sulgesin kella ja omast arust hetkeks panin veel silma kinni.)

Mis krdi palju rohkem energiat????

Ma kahtlustan, et nad valetavad.

Reede, 5. veebruar 2010

Hullkirjutaja

Kuna ma olin peaaegu terve jaanuari vait, loen oma moraalseks õiguseks iga päev mingit möla ekraanile kallata.

Teate, mis mulle kirjutamise (loovkirjutamise) juures kõige rohkem meeldib?
Reavahed, interpunktsioon ja kursiivid, sõrendused, paksendused jne. Mitte et mu kirjavahemärgid oleksid alati õiges kohas, aga mulle pööraselt meeldib nende ja muude sarnaste asjadega mängida.
Rõhu võib paika panna kas kursiivi või reavahetuse või suurtähtedega, igaüks annab lõpptulemusele pisut erineva maitse. Saab mängida sisekõne ja autorijutustuse vormidega, vahel mitte panna kursiivi sinna, kus see justkui võiks olla, valida koma või semikooloni vahel ja sellega muuta lause tooni ning sisu...
Kui poleks kirjavahemärke ning fondivahetusvõimalusi, poleks kirjutamine veeranditki see, mis ta on!

/tagasi kirjutama.

Loojutustamine on raske töö, aga kui olen jälle paar lehekülge edasi jõudnud, saan asja üle käies möllata reavahede ning kursiividega, korduste sissemängimise ja jutustavate lausete lõppu topitud küsimärkidega - ja see on vaeva väärt, absoluutselt!

Neljapäev, 4. veebruar 2010

Lippamisest

Ma olen tahtnud sellest kirjutada juba umbes 16 korda, aga iga kord ära unustanud:

Suvel on aedlinnas jooksmine tore. Talvel on aedlinnas jooksmine põrgu, üks vänge tossupilv ajab teist taga ja kogu aeg on tunne, et nina nülitakse seestpoolt mingi mitte väga terava esemega.
Minu Väikelinnas on isegi üks spetsiaalne maja, mille olen mõttes ristinud Haisvaks Majaks. Ma ei tea, millega nad oma keskküttekatelt kütavad, võib-olla märgade mähkmete, kile ja plastiga? Hais on igatahes kohutav. Ühe korra olen sealt mööda jooksnud ka nii, et haisu pole. Aga ainult korra.

Neil on aias kaks koera. V-o peaks loomakaitset informeerima.

Igatahes, talvel soovitan tungivalt joosta kas suurte majade vahel või kuskil lumest hästi puhtaks lükatud radadega pargis või (kõige lihtsam) mõlemas. Pigem mitu väikest ringi kui üks suur, aga tossune.

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Jälle rõõmus

Nüüd ma olen jälle rõõmus.

Sest ma olen lihtsalt selline lustilinnuke, et ei jaksa kaua morn olla.

Ja lisaks olen ette võtnud süsteemi, kus ei sööda valget suhkrut, valget jahu, kartulit, seeni, valget riisi ega alkoholi ja tehakse 3x nädalas lihas- ja 2x kardiotrenni.
Kilosid on kahe mitte väga järjekindla nädala järel läinud üsna vähe, umbes poolteist. Aga muidu on nii, et näen alasti peeglis välja pisut noorem ja pisut pringim ja peaaegu et liigagi hea, sest sellest tekib kohe kiusatus rohkem mitte ponnistada, kuna ma olen niigi ilus ju!

Ma täpselt ei tea, mida nende eesmärgiks võetud 5 kilo kaotamisega saavutada tahan (peale selle, et vahest olen siis natuke vähem inertne ja ei pea ümber nurga joostes hullu kaart võtma või end käega pidurdama, sest keha liikumishoog tahab nii väga otse minna), aga ma tean, et eriti ei taha sama tempoga tasakesi muudkui juurde võtta nagu seni.
Vana küll, aga see veel ei tähenda, et peab vastav ka välja nägema!

Ja liikumine teeb meele heaks.

Kui kedagi, kes on loomult laisk ja ise pole mõni vinge trenniguru, peaks huvitama, siis paar pisikest motiveerivat nõuannet:
* kui oled lihasharjutuste juures koormust suurendanud ja esimese seeria järel kipuvad silmad minema pahupidi ja ähid nagu bernhardiin juuli keskel, ei tasu veel otsustada: see on liiga palju. Üldjuhul on sellise koormusetõstmise puhul (kui sa teed seda ikka eelnevalt harjutanuna, mitte päris lambist) teine seeria kergem kui esimene ja kolmas pole ka raskem kui teine.

* teha trenni telekat vaadates ei ole küll hea sinu silmadele ja ilmselt läheb üht-teist vaadatavast ka kaduma, aga kindlasti on see parem variant, kui vahtida oma saadet ja jätta pärast seda ajapuudusel trenn tegemata.

* söö hommikul palju.
See on palju parem mõte kui süüa õhtul palju, mis siis, et hommikul tundub, et suudad päev otsa vähe süüa. Peale paari päeva tavaliselt nagunii ei suuda.

Maailm on nii tore ja inimesed nii ilusad ja head!
(Eriti Aweron... oot, et see on nii mitmemõtteline väide ja eriti kuna keegi võib seda eelmiste postitustega eksikombel kokku viima hakata, pean ma lisama natuke möla:

Ahm says: palju reaalsemalt mõtlen ma seda, et aweron on ilgelt lahe inimene
ma olen temast kergelt vaimustuses
täiesti mitteromantilises mõttes
sellises ah nii toredaid inimesi on olemas mõttes
Behm says (19:41):
mina olin ka aweronist esimese kohtumise järel vaimustuses, ja see pole siiamaani üle läinud
sest ta on siuke inimene, et... ta on INIMENE (s.t. inimlik, ei tundu kuskilt teisest maailmast), aga samas on ta nigu kehastunud päike.
ja nutikas
ja loov
Ahm says (19:41):
just
Behm says (19:41):
ja tohutult sõbralik ja tegus
Ahm says (19:42):
ja hea
Behm says (19:42):
just
Ahm says (19:42):
me oleme nagu mingi aweroni kisakoor-fännklubi
Behm says (19:42):
ma arvan, et me pole ainsad
ma olen SUHT kindel
et sel klubil on sektsioone üle eesti
Ahm says (19:43):
aga see on alati väga üllatav, et siukseid inimesi olemas on
nagu
ma tunnen paljusid toredaid inimesi
aga on olemas mingid, kes on kuidagi... eriliselt hullumeelselt toredad.)

Elagu toredad inimesed! Ja asjad! Ja nähtused! Ja üldse! (Ma olen kuidagi lausa eriliselt hullumeelselt hüsteeriliselt rõõmus, tundub. Aga see läheb nagunii ka üle, nagu kõik muugi siin ilmas.)

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kui ma tuvastasin, et subjekt on hõivatud,

avastasin jälle, kuidas ma olen ju vana.

Täiesti arusaamatu - taipasin, et nüüd olen vana juba 27. eluaastal. (Mis oli täiesti arvestatav hulk aega tagasi).
Mõnd aega põdesin seepärast (tegelikult põen ikka veel).
Siis leppisin asjaga (omast arust lepin ikka veel).
Siis võtsin selle vanaolemise kui fakti isegi üheks oma võrguidentiteetidest - ideega, et kui ma oma kõrget vanust kogu aeg positiivselt ja innukalt korrutan, siis ei tundugi vana naine olemine enam nii kole. Kui sa ei saa tõsiasju muuta, muuda oma suhtumist!

Ja ikkagi ja ikkagi mind üllatab, et olen vanuses, kus ka veidi nooremad sümpaatsed mehed on kõik hõivatud (ja kes ei ole, on isegi minu jaoks tavaliselt kuidagi liiiiiga veidrad juba).
Ikkagi mind üllatab, et mul on laps, kes varsti jõuab teismeikka (füüsilise küpsemise poolest saab suisa päris "valmis" lähiaastatel. Pakun, et 4 aasta pärast võiksin ma puhtfüsioloogiliste võimaluste poolest vanaema olla juba).

Ikkagi on kuidagi jõuetu tunne vaadata aknast välja lumetormi, lakkamatu laste kisa kõrvus, libistada siis pilk üle möödunudöise /laste une ajal sündinud/ võrgupäevikuposti ja mõelda: "A tegelikult sa oled omad vermed ju juba kätte saanud, mõtle sellele! V-o ei olegi rohkem ette nähtud? V-o on kogu vesi juba ammu ära jäätunud ja sina ei saa sellest lihtsalt aru?"

Ma usun armastusse.
Armumisse usun ma suisa kirglikult.
Ma usun, et tõeliselt võib armuda ka 100 korda elus.

Aga mitte igaüks.
Küllap seegi on anne ning mida suurem anne, seda haruldasem ta maailmas on.

On inimesi, kes võivad kirglikult armastada 100 korda elus ja keda 100 inimest ka kirglikult vastu armastavad. Ma ei tea täpselt, millised need inimesed on, aga ma usun, et nad on olemas.

Millegipärast ma kujutlesin, et võiksin nagu ka selline olla.

V-o seepärast, et vanuses 3 - 27 oli sihuke rohkem või vähem armunud olek mul konstantne seisund (objektid muidugi muutusid), ja tõsiasi, et minusse vastu ei armutud, tegi tuska ainult kuskil sellises 9-20 eas.
Muidu meeldis mulle armunud olla tunde enda pärast, mitte seetõttu, et ma tingimata sellest midagi ka saama pidanuks.

Nõnda ma siis ma arvasingi, et eks ma muudkui olen sedasi armunud edasi elu otsani. Ning kuna olen nüüd ka suurem ja targem ja enesekindlam, siis v-o õnnestub vahel suisa vastuarmumisigi leida!

Aga tegelikult olen ma suurem ja targem ja enesekindlam ja vanem.
Ootan rohkem, ei oska enam ainult kenasse näolappi ja veetlevasse õlajoonde armunud olla. Tahan näpuga katsuda ja loomusesse sukelduda. Ah, ma tahan liiga palju, kui vaatama hakata!

Ja üldiselt on üsna hästi teada, milline on ennasttäis ja valivate vanade naiste seis armumisturul, eriti kui neil pidevalt mingid lapsepabulad ka kannul tolgendavad.

Muuseas, mida edasi ma kirjutan, seda enam süveneb deja vu tunne. Miskipärast tundub, et ma olen seda kõike siia päevikusse juba mitu korda kirjutanud.
Mingi pidevteema sihuke siis.


Muidugi ei ole mul mehi vaja. Peale teatava oskuse omandamist eelmise aasta lõpus võib öelda, et pole peaaegu millekski vaja.
Aga nad panevad mu süame nii kaunisti põksuma, mu mustade ringidega pandakarusilmad särama ja võluvad naeratuse mu vanade kenade huulte pääle ja nad meeeeeeldivad mulle!

Tahaks olla jälle tüdruk. Kasvõi ainult mõned päevadki jutti, no paar korda aastaski! Natukenegi!
Aga...
Surm ohkab juba suu ääres küüslaugu- ja viinalehaselt.

Pildi varastasin siit.

Sõrmeotsi riivates

Täna ma unelen.
On selline öö.

Räägime... ah, ma tahan rääkida rahust. Muidugi mitte sellest, mis (asjaolude meeldivas seisus) valitseb riikide vahel ja sisaldab kokkulepet, et ei tapeta üksteise inimesi (oma inimesi võib rahu tingimustes mõnel pool üsna palju tappa).

Täna öösel räägin ma sellest rahust, mis on sees.
See veeklaasi tüüpi rahu, see kivi moodi rahu, see, mis on mõnel pool ihaldatuim meeleseisund. Oh, anna mulle rahu, luba mind rahusse, jätke mind rahule!
Meelerahu.
Hingerahu.
Jah, seesama.

Mul vahel on seda pihutäite kaupa, sellisel puhtal kristalsel käesoojal kujul. See näeb välja nagu läbi nurgeti lõigatud klaasi murduv valgus või päike külmal päeval läbi hägupilve kumamas.
Ning see tundub hea.
Aga kui see on möödas - ja see läheb alati mööda - siis... Siis ma ei igatse selle järele.

Rahu, see on hauakoht. Vool näib peaaegu peatuvat. Jahe vesi hällitab, lõhnab suvise kaldamuda ja roheluse järgi, kusagil seal all elab Saladus (kas saladus on ohtlik? On see hiidvähk sõrgadega, mis haaravad nagu tangid, aga on teravamad, nii palju teravamad? On see Vete-ema oma pikkade roheliste juustega? On see uppunud aare või lihtsat suur kivi, mille vastu sa lööksid ära oma varbad, kui püüaksid eksikombel tema kohal end veepõhja uputada?), ja kui lebada selili kesk hauakohta, kõrvad vett täis, ei kuule midagi peale kauge voolu kumina - või on see hoopis vee laul, jõe unelev ümin?

Aga kui sa ei liiguta ei kätt ega jalga, viib vaikne vesi sind salakesi kivideni, ikka pea ees, alati pea ees - ning ärkamine on valus.
Kui sa liigutad, kui sa hoiad end seal tahtega, meelega - siis võid hauakohta pidamagi jääda.
Alatiseks.

Ainult et - mis saab siis ülejäänud jõest?

Mina, mina olen unistaja, ja muidugi tahaksin ma teada hauakoha saladust. Taevas on sinine ning vesi tume ja mina seal vahepeal, ma võiksin oodata ja kuulata ja ükskord peaks ju saladus end ilmutama!
Aga siis ma näen kedagi eemal kividele ronimas, näen teda käte jõul kärestikus rippumas, vesi kahel pool kohisemas, ja kuulen tema häält - ja siis, siis ma ei saa enam paigale jääda.

Tahan ka kärestikku.

Muidugi on kärestikud ohtlikud.

Aga hauakohas pole naeru. Hauakohas pole mängu. Kellegi juuksed ei lehvi kui tume veepiisane kardin ja ainus, mis võib sind puudutada, on sillerdav pimedus su all - või ehk ka vesikupuvarred. Aga pimedus ja saladus saavad meid lõpuks kätte nagunii. Vesikupuvarred aga...
Teate, mulle meeldivad käsivarred rohkem. Pole nii libedad.

Ja nõnda ronin ma kogu jõudu kokku võttes üle kivide kärestikku. Tühja neist libedatest vetikatest või limast kividel! Ja mis siis sellest, et vesi on seal külm, palju külmem kui võrendikus. Et mõned kivid on teravad. Et ma olen vahel, ma olen juba kukkunud ja vool on vedanud mind mööda kive, kuni küljed on sinised ja huuled verised.

Kui sa ei käi läbi kärestiku, ei jõua sa iial jõge mööda edasi.

Ja inimene, tema ei ole paigaloom. Tema on kasvanud, uidates oma saagi järel mööda savanni, tema väidab vahel, et elu on nagu jõgi (kulunud kujund, ah?) ning kasvab paigale jäädes samblasse nagu kivi.

Kui sa ei õpi mängima teravatel kividel, võid üldse mängimata jätta.

Ma armastan pehmust. Ja sammalt. Sammal tundub nagu ammu enne inimest loodud padi, roheline lapsepõlv õõnes puu ning kivivarega, ja aeg.
Ja ma armastan hauakohti.
Ja päikese kuma läbi pilvede.

Aga ma tahan ka rõõmust nutta. Tahan tunda, kuidas hurm võtab hinge kinni. Kuidas kogu keha tuksub rütmiga kaasa. Kuidas kõhust võtab õõnsaks, kui su jalge ees on kuristik ja tuul tantsib su ümber ja sosistab: "Võid kukkuda - aga võid ka lennata!" Tunda, et täna ma oskan lennata. Lennata.
Ja selleks kõigeks on vaja kiiret voolu, külmi tähti, raevupunaseid loojanguid ning mõnikord ka natuke uppuda.

Jah, muidugi võib see tähendada, et sa uppudki seal kivide vahel edasi lohisedes, valudes ning hirmuga. Ei jõua kätt ette panna ja järgmise kivi vastu paiskumine lükkab kurku kolm hammast, jõuad käe ette panna - ning hoop paneb selle hetkeks tuimalt kirvendama, ning rohkem sa seda enam endale kaitseks ei tõsta, sest mõranenud luu teeb liiga suurt valu.
Ning edasi, edasi on ainult üks magusa metallimaitsega abitu rabelemine kuni - sa ei saa enam kunagi teada hauakoha Saladust.

See ongi kärestiku õigus ja ilu. Olla ohtlik.
Ohuta pole erutust.
Erutuseta pole eredust.
Ereduseta pole - elu?

Kui rahu minust välja valgub, igatsen ma tema järele väga harva.
Tule, sõber, mängi minuga kärestikus!
Pehmelt, leebelt, rahulikult. Esialgu. =)