teisipäev, 23. veebruar 2010

Edevuse katk 2

Kunagi, kui ma olin noor, arvasin ma, et ilu on võti.

Mu ema ei olnud kohe kindlasti üks neist hulludest vanematest, kes rõivastavad oma naissoost järeltulijad roosasse pitsivahtu. (See kurvastas mind muide väga.)
Mu isa nõustus suurema nurumiseta mind kaklema õpetama (noh, ega ta väga kaugele ei jõudnud, aga ta vähemalt alustas).
Nad mõlemad armastasid jalgsi käia, süüa teha ja kandsid toona kodus põhiliselt teksasid ja velveteid ja ruudulisi särke, ning keegi ei kutsunud mind pisikeseks printsessiks vms.

Ja ometi olin ma veendunud, et ilu on üks olulisim võti eluõnne saavutamiseks.

Veel kuskil 25 eluaasta kandis uskusin siiralt, et kui ma oleksin ainult 6150 g ilusam (5 kilo kergem, kolme varjundi võrra kuldsema nahaga, veidi paksemate ning pikemate juustega jms) oleksid kõik minu probleemid vuhh! kadunud.
Mul ei olnud raha, mul ei olnud tööd, mu kallim oli kogu aeg murelik ja tige, tema laps ei suutnud mind omaks võtta, minu laps oli kah kogu selle armuvärgi sees kuidagi lohakile jäänud, tulevikuplaan üldse puudus, minevik haukus nagu koer kandadel - ja kõik see muutunuks olematuks, kui ma ainult olnuksin piisavalt ilus.
Ega ma isegi ei mõelnud, kuidas.
V-o nii, et siis armastanuks kallim mind veel rohkem ja ainult minu lähedalolust piisanuks, et teda helgeks ja rõõmsaks muuta, siis olnuks tal huvi ning mahti oma last minuga harjutada ja ei oleks esinenud mingit armukadedust, kui mina meie mõlema lastega tegelesin. Raha kui selline oli (ja suhtkoht on) üldse ebaoluline üksus ja kokkuvõtteks, rohkem ilu => rohkem armastust => kõik tehtaks selgest imetlusest minu eest ära ja olekski probleemid lahendatud. Olnud.

Ja kui mul ka polnud kallimat (veidi varem, hiljem hakkasid asjad dramaatiliselt muutuma) arvasin ma ikka, et rohkem ilu => uus äge kallim => armastus => elu tähtsaim asi on paigas ja ülejäänu oleks ainult detailid, mis ei loe eriti.

Ühesõnaga, ilu (ja armumine) lunastab kõik.

Võiksin tuua veel pika rea näiteid oma ebatervest iluteemalisest mõtlemisest, aga ei tasu vist vaeva. Iva on juba ära toodud.

Kust see kõik pärit oli? Kas minu lapsepõlv oli täis Barbie-nukke, Disney printsessimultikaid ja moeajakirju? Ei olnud! Ma olen kõigeks selleks liiga vana. Minu lapsepõlves olid raamatud ja õues mängimine ja Leopold ja lauamängud ja pikad jalgsimatkad ja unustamatud suvised rannaskäigud ja isegi üks nõder kolmest lauast onn puu otsas. (See kah naabrite aias, sest meie aias polnud sobivaid puid, aga oli karm vanaisa.)
Tõeline lapsepõlv!
Ja raamatud.
Mhmh.

Aga seal raamatutes!
Emake maa appi!
Mina lugesin klassikalist kirjandust. Umbes pooled minu teadvusse ahmitud leheküljed aastast 1986 kuni umbes aastani 1994 olid pärit teostest, mis kirjutatud enne aastat 1920. Ja mis te arvate, millise välimusega olid kangelannad igas pagana enne 1920 aastat kirjutatud raamatus, mis ei olnud Jane Eyre? (Rääkimata sellest, et lõpuks jõudsime me ka tolles raamatus järeldusele, et Jane oli ka päris kena tegelikult.
Või siis, et nii koledat naist saab armastada ainult pime mees.
Misiganes.)

Mis mõttes on ilukultus kuidagi tänapäevane nähtus ja õnnetud kõhnad modellid ajakirjades rikuvad tüdrukute endapilti ja enesehinnangut?

Ma ütleksin, et "Kolm musketäri" rikub seda endapilti ning enesehinnangut täpselt sama edukalt.
Ja tegelikult ei ole asi üldse ainult tüdrukutes!
Ka d'Artagnan oli "peenejoonelise näoga" ja Ahtosesse armusid kõik naised hoobilt, Porthos oli nägus ja suur ja edev ning Aramisest me üldse ei räägi, eks ole. (Ahhhhh.... Aramis..!)
Ilusad mehed ja ilusad naised olid raamatutes paremad, edukamad, armastatumad, silmapaistvamad jne jne jne.

Ilu kui edu alus.

Vahel oli raamatus ka mõni, kes polnud nii ilus, aga see-eest sihikindel. Lõpuks läks tal ikka ühel või teisel moel sitasti. Õnnelikud lõpud olid ette nähtud ainult ilusatele.
Vahel läks ilusal tegelasel ka kehvasti. Nimelt siis, kui ta oli õel ja armutu. Siis võis nukralt ohata: "Saatus andis neile nii palju! Ja vaadake, kui vääritult nad oma ande kasutasid!"
Vähemalt jätsid nad järele ilusad laibad.

Alles nüüd, vana naisena, hakkan sellest ajupesust toibuma.
Saan lausa aru, et ilu ei olegi midagi muud kui ilu. Mööduv, muutuv, mõnel õhtul eredam, teisel hommikul tuhmim... vahel saab võtta terviseindikaatorina.
Ei tee ilu kedagi õnnelikuks. Ei anna isegi seksi. Ei teeni raha ega korista tube. Padaje panna, ühesõnaga, ei saa.

Aga sellegipoolest arvan ma IKKA, et oleksin kuidagi parem inimene, kui oleksin 6150 g ilusam.

Äkki ma sain neist vanadest raamatutest mingi ajunakkuse ja sellest ei saagi terveks saada enne 64 aastaseks saamist?
(S.t. ma olen optimist ja loodan, et kunagi ikka saab terveks saada.)

10 kommentaari:

  1. Vaevalt, et see sind lohutab, aga on kinnitatud fakt, et ilu siiski aitab elus edasi jõuda. Puhtalt seetõttu, et me suhtume ilusatesse inimestesse paremini, arvame, et kui nad on juba ilusad, siis on nad ka head, õiglased, targad, ausad ja üleüldse kõige vooruslikumad indiviidid maamuna peal. Ilu ainuüksi muidugi ei päästa, aga kui oled ilus ja oskad seda juba pisut ära ka kasutada... siis meie ülejäänud võime vaid teetolmus köhida...

    -Hanna

    VastaKustuta
  2. Ilu on oluline kyll. Võib isegi täiesti olla, et ta vana yteluse järele päästabki maailma, kas või mitu korda päevas, meie lihtsalt ei pane seda tähele.

    Aga ega me ka ilu tähele ei pane. Maailm oleks palju mõnusam paik, kui me oskaks sagedamini ilu yles leida ka sealt, kus selle juurde ei vii siltidega palistatud tee ning uksel piletit ei kysita. Tähele panna ja tema eest hoolitseda. Kyllap ta juba selle eest tänulik oskab olla. Või siis me ise.


    ***

    Tean ysna mitut ilusat inimest, keda ma heaks, õiglaseks, targaks, ausaks või vooruslikuks pidama ei kipu. Möönan eriliste kõhklusteta, et nad on esteetiliselt nauditavad, ent enda lähedal neid pidada ometi ei tahaks. Milleks, kui on palju huvitavamaid ja sympaatsemaid inimesi, kelle läheduses ma ennast tõepoolest hästi tunda võin? Neis on tihtipeale hoopis teistlaadi, haruldasemat ja põnevamat ilu - ning mu gurmaanilikku eneseuhkust kõditab suuresti teadmine, et võhikud seda nautida ei oska.

    (Välja arvatud vooruslikkus. Sellest ei ole kunagi midagi head tulnud, olgu siis ilus või mitte.)

    VastaKustuta
  3. Ma mõtlesin tükk aega, et milline Hanna. See on minu tutvuskonnas üsna levinud nimi.

    Ja eks ta vist nii ole, et ilu on plussiks, kui sul muid väärtusi ka on. Ja tegutsemisjulgust.
    Aga ainuüksi pluss ei tee midagi ära. Ütleme, d'Artagnan oli ikkagi eelkõige vinge vehkleja ja nupumees, ilu oli väike lisand.
    Aga minu (ja ilmselt ka paljude teiste) teadvuses muutus see ilu-osa millegipärast esmaseks ja muu oli... noh, detailid. Pisiasjad.

    Ilu on mu meelest ilus vaadata teiste puhul =D Aga enda puhul seda nii tähtsaks pidada, et teha selle suunas kordades rohkem pingutusi kui nt hariduse saamiseks on kuidagi...
    väga piinliktobe.

    VastaKustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Mõtlesid välja, milline Hanna? :P Ega ma vast tegelikult sinu tutvusringkonda otseselt ei kuulu, aga lihtsalt olen Mirjuga koos kompektis ja laulan. (Ja nähtavasti tegelen vabal ajal jälitustegevusega.)

    Aga seda, et ilu (esimeses variandis kirjutasin siia "elu" ja kui sain aru, et parandada ei saa, kustutasin kommentaari ära, lause tähendus muutub muidugi võimsalt sellest ühest näpuveast) paneb meid inimestesse paremini suhtuma, mõtlesin ma eelkõige esmamuljete koha pealt. Ses suhtes, et kui mõni Ilus on piisavalt kaval, siis me ei pruugi mõnda aega arugi saada, et ta on tegelikult seest tühi.

    Muidu olen nõus teie mõlema seisukohtadega.

    VastaKustuta
  6. Paganas, see on nii hea sissekanne sul. Ma olen alati sama jura käes vaevelnud ning tõesti - ilu või selle puudulikkus enese puhul kipub pärast või keset mõningaid eluäpardusi NII ülitähtsaks minema, et väärib küsimist, kust meil see kontseptsioon üldse pärit on. Ja sa vist vastasid ära. Mina ka ja raamatud, me olime romantilised.

    Praeguseks mina olen näiteks leppinud olukorraga, et ma ei ole ega ilmselt enam mingigi ime tõttu ei hakkagi olema PIISAVALT ilus, et tagada endale, nimetame seda nii, elukestev edu. Siin paistab ikkagi välja, et ma vähemalt loodan olla hooti veidike ilus, et mu mees kasvõi aeg-ajalt mäletaks, miks ta mind naiseks tahtis. Sellest mulle nüüd juba piisaks, kuigi jah, ka mina olen lootnud, et ühel hommikul ma ärkan üles NII ILUSANA, et ta teeks vabatahtlikult ära pooled majapidamistööd. Aga ma kardan kogu aeg, et kui tuleb keegi ilusam (ja kurjem) ning nõudleb teda hooajaliselt endale, läheb mehe ajastute vältel ilu ihalemisele kohastunud aju rivist välja ning ta unustab, et ta MIND MITTE (AINULT) ILU PÄRAST naiseks ei tahtnud, ning kuna minu ilu on episoodiline, ei satu see ilmselt samasse faasi iluvajadusega, seega, enne kui kõik muud omadused üldse kaalukausile jõuavad, on maailm minu jaoks juba hukka läinud ning mul oleks väga tarvis läinud seda vähetähtsat, ent fataalset plussi oma näkku, ihhu, vb mitte nii väga mu hinge.

    Isegi siis, kui me usume, et ilu on ilusad ära rikkunud ning nad on sageli tühjad ning õelad ehk siis kasutavad oma ilu ebasihtotstarbeliselt... Sest sihtotstarbeline oleks ju, et võlu endale üks ja võlu teda elu lõpuni, mitte ära võlu endale sadat ning peksa neid jalaga... Isegi SIIS me oleme nõus olema natuke kurjad, tühjad ja õelad, et vajalikul hetkel suuta olla pisut ilus. Ilma nähtavasti ikka ei saa tagada endale ja järeltulijatele stabiilset elugi. Säh sulle romantikat.

    Ma ei tahtnud sellega öelda, et mu mees on mingi tuulepea, vaid et me keegi ei tea ju oma tulevikku ette ning kes oleks kindlustatud ilusamate inimeste õeluse vastu. Et siis puht igaks juhuks peaks naine tahtma ikka ilus olla ja selles soovis pole vist midagi tühja ning pinnapealset.

    VastaKustuta
  7. See on nii hea jutt ja nii head kommentaarid, et mul oleks olnud tuline kahju, kui ma seda lugeda poleks saanud. Olen ise samal teemal tahtnud sõna võtta, aga siin on kõik nii hästi juba paika pandud, et nagu polegi enam midagi lisada.

    Sellest ma küll aru ei saa, miks ma seda blogi varem pole märganud. Pärast lugemist ei tulnud ka kohe meelde, kust ma selle üles nokkisin. Appi-appi-altseimer! Siis tuli meelde, et TOP100-st. Kui läksin uurima, mis seisud seal viimasel ajal on kujunenud. Pärast seda, kui blog.tr.ee kõiki blogisid enam nimekirja ei võta.

    VastaKustuta
  8. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  9. Ja mina ei tea ka ,kuidas ma siia sain.Ei julge ära ka minna,ei oska äkki tagasi tulla,äpardus nagu ma arvuti alal olen,vana ja kole pealekauba...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.