Reede, 29. mai 2009

Tütarlapsel üks eluetapp läbitud

* Kaks paari sukkpükse läks peo eel ja käigus puruks. Aga ega need olegi asjad, mida järeltulevale põlevele pärandada.

* Ta oli kõige pikem ja kõige neiuma näoilmega, ja ometi kord õnnestus mul rõivaid valides tabada õiget nooti; ta oli juustest kingadeni heljuv ja särav ja varasuvine ja ma mõtlesin: Ossaa, tütarlapsest sirgub neiu juba 7 aasta vanuses!

* Ta kipub natuke kühmu hoidma. Mul oli sama häda ja enam-vähem olen rühi korda saanud alles paaril viimasel aastal.
Pikkade plikade mured.

* Nad laulsid kohutavalt palju ja kohutavalt lahedaid laule. Osad pidasid viisi ka.

* Ja kasvataja laulis! Ja pidas viisi ka! See oli äge. Täiskasvanud võiksid olla julgemad igasugu esinemistega.

*Millega seoses mulle meenub, et lapsevanemad olid kirjutanud luuletuse. ILMA MINUTA. Ei tohi ikka olla nii vaikne ja nuka taga kogu aeg, vahel jääb niimoodi lahedatest asjadest ilma.

* Ja siis tehti pilte. Ma lasin teha tütarlapsest terve hunniku pilte, ja nüüd ma pean kuskilt uurima, kust neid kätte saab.
Must tehti sama palju pilte vist keskkooli lõpetamisel =D

* Süüa anti. Mul polnud päeval söömiseks mahti ja nii ma läksin sinna, päeva jooksul ainult 3 sprotileiba ja natuke toorest kapsast hinge alla saanud, ja sõin end risti ja põiki läbi kõigi tortide, nii soolaste kui magusate.
Oot, mul oli plaanis õhtul veel jooksma minna või? Emake maa küll, mul pole ju kõhu kandmiseks jaoks kärugi!

* Ja siis tantsiti! Ja mängiti. Ja lauldi. Ja väga lahe oli, minul oli vähemalt väga lahe. Lastel oli ka lahe, aga poeglaps tantsis ainult pool tantsu ja jooksis siis selle asemel ümber lilli täis istutatud basseini.
Umbes 38 ringi.

* Mul küll pisaraid silma ei tulnud. Ma olen mingi kale tädike nähtavasti.

* Minu isa ja tema naispool käisid ka ja tõid lilled. Mis on hea, sest minul lilli polnud ja minu neiu oleks olnud ainuke, kel lillede asemel mingisugune kommitoru käes.
Olen jah, selline ebapraktiliselt praktilise loomuga, et mul on imelik lilli kinkida, kui kõik õitseb ümberringi ja kui astuda läbi pargi lasteaia poole viivat rada pidi, on rohi jalge ümber meelespeadest veel sinisem kui tütarlapse kleit oligi.

* Maailm on imeline.

* Ja inimesed nii ilusad ja head.

Neljapäev, 28. mai 2009

Kehamälestus

Kui poeglaps on unine, niisama väsinud või õnnetu, silitab ta nimetissõrmega oma huuli. Muudkui edasi-tagasi, edasi-tagasi. See näeb väga armas välja. Pole vist raske oletada, miks ta nii teeb.

Kunagi oli teatud kindel jupp minust tema universaalne uinutus- ja lohutusvahend, nüüd ta lihtsalt... meenutab seda.

Noh, samas - huulte silitamine on igatahes parem meenutamisvariant kui pöidla imemine =D

Tütarlaps on suur. S.t. SUUR.
S.t. kui pole puhast särki võtta, võib ta vabalt minu oma panna ja ei näe isegi imelik välja. S.t. suur nagu "Ma tahan laupäeval sinna välikohviku avamisele minna, suts rattaga sinna ja tagasi, ma võin ju, emme?". S.t. "Miks sina võid ja mina mitte?"-küsimusteni jõudnud suur. Ja "Tohib, ma küpsetan need pannkoogid ise ära"-suur ja "See kalasalat tuli mul ju hästi välja? Ma võiksin sellega toiduvalmistamisvõistlusele minna!"-suur ka.
Kohutavalt äge! Me saame korraga nii palju paremini läbi.

Mulle suured lapsed ikka kangesti meeldivad.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Tibin olla on kevadet rinna sees kanda ja kevade kohinat kuulda

1. Kas ma muutun aasta-aastalt kogu aeg ilusamaks, targemaks ja loomingulisemaks või on tegu enesekriitika taandarenguga?

2. Minu luuletused ilmuvad varsti raamatupoodi. Nende osas on mu enesekriitika tagajalgadele tõsumas ja üldiselt olen ma hirmul.
Tõsi, tõenäoliselt on hirm asjatu juba kasvõi ainult seepärast, et tänapäeval nagunii keegi luuletusi eriti ei loe ja tänu tumenile on raamat vähemalt hästi ILUS.

3. Kuulsin kunagi ühe tookord väga lähedase tuttava suust arvamust, et päris elus rollimängu tehes saad sa kas keskenduda vormile (et kõik oleks efektne ja tõepärane ja vajadusel ka ilus) või sisule (põnevus, loogilisus, intriigide kandvus jms) . Ja ainus võimalus mitte kõigil rinnetel ebaõnnestuda on valida enda jaoks tähtsaim, keskenduda sellele ja allutada teised mänguaspektid oma põhieesmärgi omale.
Ma ei olnud juba tookord nõus, aga mida enam ma järele mõtlen, seda enam tundub mulle, et tegu on väga lolli mõtteavaldusega.
Kui mitte võtta eesmärgiks, et meil oleks kõik kõige parem ja teeks sellise mängu, kus ise tahaks mängida, miks pagan ma peaks üldse seda tegema siis?!
Ei, meil peab kõik olema kõige parem.
Vot.

4. Ma pole isegi enam pahane noorte nägusate meeste peale, kes lubavad, aga ei registreeru. (Paar tükki on registreerunud ka, muidugi, mis muudab mu leebemaks)

5. Kirjutatud ja kirjutatavad ja kirjutamata rollid kipuvad juba hammaste all koos kapsa ja porgandiga krõmpsuma. Ja ma näen Beleriandist õudusunenägusid.

6. Lisaks Püha Balleriandi organiseerimisele pean ma veel kolima ka juunikuus. Ma tean, mis kooli tütarlaps uues kohas läheb - ja see teeb mu rõõmsaks. Ma pean kuskilt uude koju klaveri hankima - ja see teeb mu kaunis kohkunuks.
/ebamusikaalne ja kardab sihukesi asju nagu klaverid.

7. Üks kaardiladumine tuli välja. Naljaka küsimusega ja täiesti lambist.
See teeb mu ka rõõmsaks.
=)

8. Jooksus. Kas ma juba mainisin, et see teeb mind rõõmsaks? Ja kuidas õhtuti väljas lõhnab? Nii et lähed välja täiesti harilikus meeleolus - ja poole suusaraja peal, pärast neljandat kunstmäge, on tunne, et kui poleks parasjagu näost õhetav ja higine, võiks jalgratta ja koeraga vastu tuleva blondi hilisteismelise suunas tulistada välja mitte ainult naeratuse ning tänu bernhardiini istuma käsutamise eest vaid ka õhusuudluse. Toomingad on julmad, aga seal on veel 100 muud asja, mis kõik joobnustavaid aroome levitavad.
Esimest korda saan aru, et parfüümidel on ka mingi muu mõte kui loomulikke hormoone peita. Sest see kevadine õitelõhn mõjub sama meeldivalt ning intensiivselt nagu sobiva geenipagasiga, noore ning nägusa isase inimese lõhn.

9. Teemasse ka: jah, vahel on mõned inimesed uskumatult lollid. See ei ole veel põhjus kõiki inimesi maha kanda või nende lollust isiklikult võtta.
Eks nemad ka - elavad nii hästi kui oskavad. Kui nad paremini ei oska, on ikkagi nemad need, kes kõige enam kannatavad. Sina ja mina võime lihtsalt minema jalutada ja teiste, meeldivamate inimestega suhelda.
Nemad, vaesed hinged, on enda küljes kinni ja iseennast muuta on väga aeglane ja vaevarikas ettevõtmine. Palju raskem kui minema kõndida ja mitte välja teha.
Kuigi teatud määral on enda muutmine siiski täiesti võimalik.
/Julgustab kõiki, kes tunnevad, et maailm on vastik, seda ette võtma. Sest üldjuhul ei ole vastik mitte maailm vaid see, mida sina maailmast mõtled. Võib vaadata valu ja võib vaadata ilu ning mõlemad on vaataja silmade sehen sügaval.

Reede, 22. mai 2009

too drunk to fuck

...liiga närviline, et blogida...

kui ma tropi suust ära võtaksin, purskuks sealt välja leheküljepikkune sõim teemal "inimesed, kes lubavad tulla, aga ei registreeru"
(Sõim ei käiks inimeste kohta, kes ütlevad ära, et nad ei tule, ega üldsegi mitte nende pihta, kes lihtsalt ei tule, vaid oleks määratud nimelt neile, kes väidavad end, jah, mängida tahtvat ja kellel on vanast ajast rollgi olemas - aga kes ikkagi end ära registreeritud ei saa.
Sest kui mõningad ei viitsi isegi väikest maili saata, hakkan mina küll kahtlema, kas nad kohale tulemagi vaevuvad.)

/ärritatult Teie
...

Esmaspäev, 18. mai 2009

Milleks on loodud valged maiööd



Igatahes mitte magamiseks.
MÕNED kodanikud vahivad rõdudel ja terassidel hämarusse, pisikesed punase silmaga tossavad tõugud näppude abil huultele tõstetud, mõned teised suudlevad, pead õite ja inimihu lõhnadest uimased, mõned hoopis joovad ning lällavad kuskil - ja mõningad kalpsavad ringi.
Kalpsamine, mu sõbrad, on oivaline tegevus.

Kui mul olid mu õnnistatud kroonilised tõved /talvel/ ja kehaline koormus võttis tuikuma sõna kõige otsesemas mõttes (elik pea käis korralikult ringi pool aega, ning vahel läks sellest õõtsumisest ka süda pahaks) pidasin ma lippamisel peaaegu poolteist kuud vahet. See paus vaevas hirmsasti mu hinge. Noh, et niipea, kui mingigi vormiparanemine kuskilt märgata oli, otsustas keha normaalse toimimise lõpetada, ja uuesti alustades oli selline tunne nagu alustaks jälle päris algusest, kuskilt sealt, kust ma hakkasin liikuma nii umbes 18-aastasena.
Aga nüüd, 2 kuud peale uuestialustamist, on selge, et midagi jäi ikka eelnevast lidumisest ja kalpsamisest seemneks ka, sest kiirhiilimise faasi 2 asemel on ma ilmselgelt jooksma hakanud.

Niivõrd jooksma juba, et ühtlane tempo on igav ja ma jooksen mööda suusaradu, kuhu on ehitatud kunstlikke mägesid. Mäest üles liigun täitsa eduliselt, mägedest alla veeren täiel kiirusel.
Täna oli isegi see juba igav ja ma tegin ka tasasel pannkoogimaal mõned sprindijupid. OOOOOOOOO!!!
Te ei saa aru, mis ma õitsen siin sihukese pisiasja pärast?

Noh, alustame algusest:
Kunagi olin minagi väike tüdrikutirts, kes käis koolis ja kehalise kasvatuse tunnis. Ma ei olnud mingisugune eriliselt sant tüdrikutirts ja kuna mulle meeldis mängida kulli ja ukakat, olin ma tegelikult päris talutav jooksja.
Paraku polnud minu elus olnud erilist pallimängukogemust. Või polnud ma seda otsinud, sest mu palliviskeoskus oli (ja on) umbes võrdne keskmise siili palliviskeoskusega. Noh, vahet pole, fakt on see, et kuna kehalise kasvatuse tunnis mängiti põhiliselt palli, sain ma endale enesehinnangu "olen spordis hädine".
Ainsad alad, milles ma mahtusin vahelduva eduga kuskile klassi esiveerandi sisse, olid kaugushüpe ja 60 meetrit. Pikka maad jooksin kuskil esimese kolmandiku serva peal - polnud ka paha - aga pikka maad joosta mulle ei meeldinud.
Ma suhtusin valusse halvasti, ja öeldagu mis tahes, joosta pikka maad oma jaksamise piiri peal on füüsiliselt valus.
No nii, aga jah, neid 60 meetrit ma jooksin hea meelega ja isegi siis, kui ma varateismelisena pühendasin oma elu voodis vedelemisele, söömisele ja jutukate lugemisele, kandsid mu pikad koivad mind erilise vaevata 60-s meetris viiele.
Parematel aegadel olin ma klassi tüdrukute hulgas oma 60 m ajaga jagamas 3.-4 kohta. (See oli mu jaoks oluline sündmus mitmes mõttes. Ühest küljest olin ma oma kiiruse üle väga uhke, teisest küljest pidid kiiremad 3 minema klassi kuskile teatejooksule esindama, ja keegi isegi ei maininud, et mina võiks minna, sest see teine tüdruk oskas palli ka visata ja omas kuulsust kui "sportlik", mida minul ei olnud. Ja see tundus mulle ikka päris paganama ebaõiglane.)

Ja siis lõppes põhikool, algas keskkool, lõppes ka keskkool, ja mina olin ikka veel pühendunud voodis vedelemisele, jutukatele ja söömisele. Ma ei oskagi öelda, millele ma võlgnen selle, et ma olin küll raskete puusade ning imekitsaste õlgade + õblukeste õlavartega, aga üldiselt ikkagi üsna inimesekujuline ja normaalkaalus.
Ilmselt on armas loodus mind õnnistanud üsna visa kehaga, mis ei kasvata küll meelsasti lihast, aga peab ka ülearuse rasvamassi osas piiri.

Niisiis läksin mina seejärel ülikooli ja õnnetute kokkusattumuste tulemusena tutvusin kodanikuga, kelle koodnimeks võiks näiteks olla Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik, lühidalt Kea. Keast oli igavest tüli ja vaeva ja häda ja hingepiinu ja idiootsusi ja mida kõike veel, aga Keal oli ka üks (sel hetkel äärmiselt frustreeriv, aga hiljem selgus, et) hea omadus: ta oli spordifanaatik.
Võib-olla on ikka veel, ma pole kursis.
Igatahes lohistas ta mu jooksma.

Sa vanakurat küll!

Kui keskkool läbi sai, oli üks olulisi rõõmupõhjuseid seejuures see, et ma võisin endale öelda: ma ei lähe enam elu sees vabatahtlikult jooksma. (Sest joosta oli valus, noh.)
Aga muidugi olin mina Keasse piisavalt armunud ja piisavalt nõdra enesehinnanguga ja ükski mitteperekonnaliikmest meesolevus (nii kaunist mehest kui Kea rääkimata) polnud kunagi ilmutanud minu vastu mingit personaalset huvi (huvi, mis on suunatud üheselt minu tüdrukuosiste vastu ei loe, eks ole), isegi mitte sihukest huvi, et "teeks selle tüdruku õige ümber," ja nii ma siis jooksin.
Ai.
AI!

Huvitaval kombel, kuigi minu keha koosnes sel hetkel umbes 42 % ulatuses rasvast (ma mõõtsin trennis, kuhu ma kah Kea õhutusel läksin), suutsin ma paari kuuga omandada üsna talutava sörgivõime. Kea, lisaks spordihuvile, oli väga kannatlik treener (see oli ka ainus asi, milles ta kannatlik oli), ja üldiselt ma pean tunnistama, et see igas muus suhtes katastroofiline suhtesarnane äbarik (võiks pigem öelda "suhtlus", et aus olla) on ometi toonud mulle tohutut kasu.
Sest tollest ajast saati olen ma enam-vähem spordisõbralik.

Võtame nüüd jälle paar käiku tagasi, selle hetke juurde, kus ma omandasin sörgivõime.
Sörgivõime omandamine oli äärmiselt võimas kogemus.
Ma olin endaga väga rahul ja hakkasin oma korterinaabriga, kes oli ühtlasi minu klassiõde ja hakkas mõne aja pärast ise Keaga magama (see kõik oli kõigi osapoolte vastastikkusel nõusolekul aset leidev muutus ja ma ei pannud seda pahaks, sest ühest küljest olen ma suhteliselt tolerantne selliste asjad suhtes ja teisest küljest ei lubanud minu enesehinnag mingeid nõudmisi esitada), võidu jooksma.

Mu toonane korterinaaber on minust umbes 12 cm lühem ja põhikooli ajal ma jooksin temast üldiselt 60 meetrit umbes 3 kümnendikku kiiremini. Paremail hetkil isegi 4.
Oma vastomandatud sörgivõimet kasutades temaga võidu joosta püüdes sain ma iga kord mitte lihtsalt et kaela, aga nii kolinal, et mul kadus soov uuesti proovida.
Harjutasin kuukese veel, kutsusin uuesti, resultaat täpselt sama.
Harjutasin 2 kuud veel, proovisime uuesti, resultaat ikka sama.

Järeldasin, et sörkimisega kiiresti jooksma ei õpi ja lõin käega, sest sundida end sörgi vahele spurte toppima oli liig. Niigi oli joosta valus. Ai. Ja ega alati ei viitsinud ka. Ja üldse.

Aga see jäi mind piinama. See, kuidas üldse kiirust ei ole enam jalgades. Ja ei tule ka, tee või tina. Ja üldse oli väga kurb.

Vahelepõike lõpp.

Ja aasta 2009 kevadel, kui ma olen ammu aega tagasi alla andnud ja kaotanud lootuse mingit kiirust kunagi tagasi saada, on minu keha rõõmus ja hüpakas ja liduv. Ma väga kahtlen, kas ma nüüd mingit põhikooli aegadega võrreldavat 60-meetri aega suudaksin joosta, aga üle ei-tea-mis-aja on mul spurtides tunne, et ma torman, mitte ei paterda. Jalad tahavad joosta ja hüpata ja keksida.
Ja see on nii äge.

Kuidas nad sinnani jõudsid, on muide ka ilmne.
Jooksmine ise on kena küll, aga tugevad jalad jooksevad ikkagi palju paremini. Kuna mu tavaline kõnnikaal on minu oma kaal + 15 kilo poeglast + 5 kuni 10 kilo seljakotti, ja pood, kus ma tavaliselt (loe: suht iga päev) käin, asub umbes 1,5 km kaugusel, olen ma lihtsalt tasapisi jõudu juurde tekitanud endale. Ja sealt ka kiirus ja hüpakus - kui pole 20-25 lisakilo parasjagu turjal, on sihuke tunne, et võiks lausa lennata.
See on siis selline nõuandepost neile, kes ka tahavad kiiresti joosta. Ainult sagedasest jooksmisest on vähem kasu kui jalgade pidevast koormuse all kõnnitamisest.


Ja nõnda ma lippan läbi valgete lõhnavate maiööde mööda metsavahelist suusarada ja olen nii õnnelik, nii õnnelik, mis siis, et mul on vinn täpselt seal kohas, kus parema kõrva ülaserv ja pea kokku saavad.

Tänan tähelepanu eest, nägemiseni!

Reede, 15. mai 2009

jestas, see näeb isegi välja peaaegu nagu mina oma uues korsetis

Your result for The Social Persona Test (What kind of man/woman are you?)...

The Renaissance Faire Wench (QLAF)

Quirky Liberal Alpha Female



The hardest part about being the Renn. Faire Wench is that people often mistake you for a beta female. This is not so. You might be quite flirtatious, but you are hardly relient on men. You like to do things the mainstream would consider weird, (like dress in costume, perhaps?). Eat, drink, and be merry, but make sure whoever you date respects you and does not take advantage of your laid-back attitude. (BTW, you are likely the only type who can see That Creepy Guy (NLBM) for who he is, helping him to bring out the Manga Geek (QLBM) inside. This does not mean you have to date one, however. You are quite flexible and can enjoy the company of many of the types.)


You are more QUIRKY than NORMAL.


You are more LIBERAL than TRADITIONAL.


You are more DOMINANT than PASSIVE.


When picking a date, consider: The Lord of the Misfits (QLAM), The Fratt Boy (NLAM), The Snowball's Chance in Hell (QTBM), The Manga Geek (QLBM), or That Creepy Guy (NLBM).


(Image from http://www.buycostumes.com/Lock-Lace-Bodice-Navy-Renaissance-Collection-Adult/27296/ProductDetail.aspx)


Take The Social Persona Test (What kind of man/woman are you?)
at HelloQuizzy

Neljapäev, 14. mai 2009

kui asja kisuvad karmiks, kisuvad karmid kutid - mida?


...suitsu?

Mul oli täna hetk poes, kus ma mõtlesin: "A' ostaks paki?"
Muidugi ei ostnud, sest ma olen väga praktiline naisolevus, aga aeg-ajalt ma tunnen suitsetamisest kerget puudust ja pealegi - kui mul oleks igal õhtul (või üle päevagi) ees ootamas üks sigaret (kahe)päevase hiilgava toimetuleku eest preemiaks, vahest mul poleks nii palju vaja SÜÜA igasuguseid asju.
Preemiaks.

Kogu mu (arvutab) 6-aastase pühapäevasuitsetajakarjääri jooksul (no kui ma suitsetan 4 sigaretti aastas, siis see aasta enam ei loe, eks ole, see ei ole enam pühapäevasuitsetamine, see on mingi kvartalisuitsetamine) ei õnnestunud mul välja arendada mitte mingit sõltuvust. Igatahes mitte midagi ligilähedaseltki sihukest et "oh, tahaks maha jätta, aga tahtejõudu pole", isegi mitte midagi sellist nagu "küll tahaks suitsu, aga otsas on ja poed ka kõik kinni, oh ma vaene maatamees!".
Seetõttu ei tundu suitsetamine mulle ka mingi eriline patt olevat - noh, teen kolme kuu jooksul ühe paki ära ja suren kaks päeva varem, kole lugu küll.

Aga suitsetajad on siuke vennaskonna moodi asi ja mind vist kõige rohkem pidurdab paki ostmisel (pöörase hinna järel =D) tunne, et ma üritan end isegi sel moel salaja koduaknast kevadöösse suitsetades sisse nihverdada vennaskonda, kuhu ma tegelikult ei kuulu. (Jah, sotsiaalne alaareng, blabla.)
Ja muidugi see ka, et kuna ma nii harva suitsetan, on mul paar korda hakanud terve suitsu äratõmbamise järel pea nii hullusti ringi käima, et ma pean kohe magama minema, kukun nagu palk voodisse ja magan nagu oleks end korralikult purju joonud.
Sigaretipohmakat pole õnneks seni tekkinud.

Mulle on paras pool sigaretti korraga, aga kodus pole kellegagi jagada - tütarlaps on seitse, nagu vara veel või nii, ja üldse on oma lastele suitsetamise lubamine kaunis otsene tee Halva Vanema tiitlini. (Tingimusel, et lapsed pole üle 18 ja omaette leivas.)

Võiks muidugi proovida poole alles jätta ja suitsetada teine kord siis... esimese korra koni?
(Tore, kvartalisuitsetajast otse konitõmbajaks!)
Või võiks adopteerida särasilmse suitsetajast nägusa noore mehe, ainult selleks, et ta üht suitsu minuga jagaks igal õhtul?

=)

Muidu: asjad kisuvad karmiks, aga mitte halvas mõttes.
Inimene ongi kõige õnnelikum, kui ta peab pingutama heade eesmärkide nimel. Või noh, vähemalt mina küll.

When the going gets tough, the tough get going

Esmaspäev, 11. mai 2009

Mõned õnnetud väärkasutatud sõnad

Nagu...

ma ei tea, kas keegi sihtgrupist loeb, aga inimesed, kes kirjutavad Asju, võiks meeles pidada, et järgmised sõnad omavad tegelikult TÄHENDUST ja nende kasutamisel tasuks olla ettevaatlik.

mitte kunagi (varem, elus vms)
iial(gi) (varem, elus vms)
ealeski
igavesti
alati
ainult (sina nt)
meeletult
mitte miski (polnud kunagi selline tundunud, ei saa mind kõigutada vms)
ükskõik mis
(tundus parem kui) miski muu
ebainimlik
pöörane

Samuti on inimese sõber võime olla järjekindel. Kui teil on tegelane, kes suudab elusalt põledes loogilist mõtlemist säilitada, ei ole eriti sobiv, kui temast veel kõvem tegelane muutub jalaluumurru tõttu täiesti abituks kokutavaks ja oigavaks ühikuks.
Samuti on suur abi loogilise mõtlemise kasutamisest - naistel on menstruatsioon. Teismeline (loe: suguküps) tüdruk, kes minestab verd nähes, peaks iga kuu nelja-viie päeva jooksul päris paganama tihti minestama. Samuti, kui vere lõhn on oluline käitumise motivaator, peaks kõik paljude suguküpsete naisterahvastega sageli kokku puutuvad verelõhnale reageerivad isikud muudkui aga verelõhnale reageerima.
Kui keegi vaikib minuti, enne kui midagi ütleb, on see päris paganama pikk vaikus. Märgatav paus vestluses tekib juba viie, pikem, rõhuline ning väga märgatav, kümne sekundi järel.
Kui vestlusesse tekivad minuti või lausa mõne minuti pikkused pausid, on tegu väga aeglase ja pingsa (või väga laisa) keskusteluga.
Tegelane, kes tõsimeeli usub (või veel hullem, TEAB), et läheb pärast surma põrgusse, ei ole tõenäoliselt suitsiidne.
Jnejnejne.
Emake maa küll, MÕELGE ka enne, kui kirjutate.
(P.S. Ärge lugeke Twilighti. Tõsi, mitte kõik siin ära toodud käkid ei ole sealt pärit, aga mõned küll.)

Reede, 8. mai 2009

Liiga palju sotsiaalset...


...on liiga palju.

Ma olen seni kahes postituses puudutanud Maailma Kõige Tüütumat Naist, aga need postid said seejärel kähku ära kustutanud - mitte seepärast, et ma kardaks, et ta selle info siit üles leiab ja solvub (kui oleks seda loota, ma jätaks hea meelega teabe üles, aga ta ei kasuta netti peaaegu üldse) vaid seepärast, et ma arvasin: kaevata kellegi üle selja taga, kui sa ei saa talle mingist haledast valestipaigutatud delikaatsusest asju näkku öeldud, on lihtsalt kole ja loll ja absoluutselt mittesobiv head elu propageerivale võrgupäevikule "Maha äng".

Aga ma ei saa talle asju näkku öeldud.
Ja mitte seepärast, et ta on mu sõber ja ma kardaks teda solvata vaid just vastupidi - ta pole mu sõber ja ma tahaksin hoida teda vähemalt käe pikkuse jagu endast eemal, ja kui ma hakkan tegema isiklikke märkusi tema käitumise suhtes, äkki ta hakkab arvama, et ma hoolin või midagi.

Tegelikult mul on suht kama, kui ta ka kogu oma elu samamoodi edasi laseb, ainult jätku mind välja, aitäh.

Maailma Kõige Tüütum Naine räägib kogu aeg. Vahel mul on tunne, et ta kardab tummaks jääda ja siis tulistab ebainimliku kiirusega suust välja kõik pähe tulevad mõttekatked, et siis, kui ta suu igaveseks vaikib, oleks tema annus juttu juba maailmale ära räägitud.
Aga hea küll, jutukas siis jutukas, sellega saaks veel hakkama. Aga millest ta räägib! Emake Maa, aita!
Tema jutust 75% on eneseõigustused küsimustes, kus mina pole teda kunagi rünnanud, mis ei ole üldse minu asi ja mis EI HUVITA mind mitte üks raas. Ta on üksikema kolme lapsega ja ilmselt valis ta minu oma sihtmärgiks, sest mina olen üksikema kahe lapsega, aga no ei, EI. See ei ole mingi põhjus, miks ma peaksin tahtma kuulda tema kurtmisi tema laste isa teemal, kurtmisi kuidas too ei aita, ei pea kokkulepetest kinni, aga tahab muudkui õhtuti kaissu tulla. Ja igavese refräänina "Tema mulle need lapsed tegi!"

No ma mingi väega ei usu, et mees vägistas talle kolm last. Küllap nad ikka koos tegid.

Lapsed on muuseas põhjus, miks ma ei saa teda lihtsalt välja lülitada. Mu tütarlaps ja tema vanim poeg on suured sõbrad. Mingil nukral põhjusel tähendab see tema jaoks, et meie võiks ka üksteisel külas käia ja juttu ajada.
Ja ma ei paneks pahaks, kui ta annaks ette teada, tuleks kord nädalas kaheks-kolmeks tunniks, ma söödaks ta perel kõhud täis, sest raha neil tõesti napib, olla kolme koolieeliku tööta üksikema ei ole mitte lust ja lillepidu, ja siis läheks ära.
Aga ta tuleb ette teatamata ukse taha, vahel hommikul, vahel õhtul, kui mul on hoopis muud plaanid, ta püüab mu kinni lasteaia uksel ja isegi kui ma ütlen, et külla täna ei, mul on muud teha, jalutab minuga koduni kaasa ja räägib selle aja jooksul LAKKAMATULT.
Ja ega talle siis ühest "Ei"-st ei piisa, kui ma olen öelnud, et praegu ei sobi, ta nõuab põhjendust, ja kui ma annan põhjenduse, ta ütleb "Aga mõtle ümber, tee seda mõni teine päev," ja kui ma ütlen, et ei, mulle meeldib oma asjad planeeritud ajal ära teha, ei võta ta seda ikkagi eriti tõsiselt ja üritab mind kohutava sõnavalingu abil meelt panna muutma.

Ta üritab mu elu korraldada. Soovitab kardinad alla võtta ja lapsele karnevalirüüks teha. Veenab mind oma naabrimehe ülimuslikkuses ametliku torumehe suhtes. Ükskord, kui mul oli hommikusöök söödud ja üldiselt plaanis pidada toiduga kõva piiri, saabus ta palvega (see on umbes 50% kordades tulemisõigustuseks): "Laps pissis püksi, saan ma siin ta püksid ära vahetada? Muide, on sul paar kuivi pükse ka laenata?", ja asus siis minu köögis pannkooke tegema, sest ennäe, mul olid täpselt ained olemas ja ilus päev ka, ja kuigi ma üritasin kinnitada, et ma olen juba söönud, tõstis ta mulle armastavalt pannkoogi ette, kinnitades, et üks ülepannikook mahub alati veel.
Ma ei söönud seda.
Ta vaatas mind nagu imelikku, aga ei lasknud end just kuigivõrd häirida.

Ma ei tea, mida temaga peale hakata. Käratada peale, et ärgu tulgu enam, kui käituda ei oska?
/inimesed on ikka keerulised.
/mina ei tea, mida nendega pihta hakata.

Kolmapäev, 6. mai 2009

läbi [tolmu] [udu] [vihma] [kuse?]

...ma ikka ei ole suurem asi selle enesemotivatsiooni tekitamisel.

teha tööd mehhaaniliselt, aeglaselt ja seepärast, et 1 km tunnis on ikka parem liikuda kui 0 km tunnis...
=(
...on parem kui üldse mitte teha.

teen-teen, teen ikka, isegi kui ei ole mingit meeleolu.
(mingit meeleolu ei ole)

Aga joosta mulle meeldib.
See aitab mitmesuguste frustratsioonide vastu.

Laupäev, 2. mai 2009

Kuidas hoida halbadel aegadel motivatsiooni üleval

Vana naine teab: aeg-ajalt tuleb teha oma asja lihtsalt seepärast, et see on sulle endale tähtis, ja avalikkus unustada.
Küll tunnustus ja tähelepanu tulevad tagasi, kui aeg on õige.

/tänasest päevast Beleriandi kütkes veedetud: 85%
resultaat: midagi nagu on kah.

Aga vähemalt tunne on reibas.

Reede, 1. mai 2009

...

Siin oli üks täiesti mõttetu postitus teemal, kuidas näete, siin on üks mõttetu postitus, ja ma vahel mõtlen mõne asja üle ka, aga mitte midagi kasulikku.
Likvideerisin ta ära, aga kirjutan selle asemel midagi tähtsat: füüsiline vorm paraneb! Ma ei kiirhiiligi enam, isegi mitte mäest üles! Ma jooksen! Mul on jõudu!

Olgu, ma ei võtta sentimeetritki alla (sest ma regulaarselt teen endale erandeid söömisrütmis) aga vähemalt ei võta juurde ka ja mul on lihased.
Elukogemus on näidanud, et kui isikul on lihased ja on vaja kähku hea välja näha, saavutab selle üsna ruttu ja tunduvalt väiksema näljapiinaga kui ilma lihasteta =D

/ühesõnaga, rahulolu.

Supernaturali osa (spoilerid järgnevad!!!) 4.20 paistis silma võrdelmisi nõrga loojutustamise ja ilusa mehega, kel suu verine peas. Ja väga usutavalt mängitud väikese jääkülma tüdrukuga.


Kuigi kaks valget ingellikku esinemist 4. hooaja 20. osa lõpus olid ka väga ja väga mõjuvad.
/ei, ma ei arva, et see pilt koos viimase lõiguga kedagi väga huvitab. Aga pole viga, varsti tulevad veel hullemad postitused, kuhu ma tulistan suvaliselt tükikesi juttudest, mida ma kunagi ei kirjuta.
Vaim valmis!