Nõme on olla. Nii et kindlasti on saabunud hetk postitada - tegevuste seast, mis mu elus pidevalt ette tulevad, on võrgupäevikusse kirjutamine üks kõige lõõgastavamaid ja lihtsamaid. Kuigi ka see ei ole enam täiesti vabakäigul tehtav. Olen lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Eile oli moment, kus tuvastasin, et mul on pissihäda ja mõtlesin täitsa tõsiselt, et olen liiga väsinud, et kempsu minna. Alles mõte, et ainus alternatiiv on püksi pissida, veenis mind WC-d külastama. Siis sain aru, et ma ei ole mitte lihtsalt veel väsinum kui tavaliselt, vaid SITAKS väsinud.
Ja ikka ma teen asju. Sest elama ju peab. Võtan ette kõige vähem vastiku tegevuse ja teen selle ära. Kuigi vahel ka lihtsalt pakilise. Siis laon arvutis tund aega kaarte. Solitaire on veel lõõgastavam kui võrgupäevikusse kirjutamine. Eriti kuna mul on valitud režiim "võidetav" ja seega viitsin oma pasjanside kallal nokitseda, mitte ei mõtle, et nahh, see on nagunii võimatu, ja jätan pooleli. Kuigi ka "võidetava" mänurežiimiga on mingi jama: vahel tuleb mulle ette mäng, kus ma ei saa mitte ühtegi kaarti liigutada. Mitte. Ühtegi. See ei saa võidetav olla. Nii et kuskil on midagi valesti - aga mulle annab see lihtsalt vabaduse liiga palju vaeva nõudvad mängud pooleli jätta.
Huvitav, et minu jaoks ongi ette võetavad asjad peamiselt tasemel "alustan uut solitaire'i". See ei ole ju alati nii olnud? Ka PR ma käisin lausa välismaal, larpidest rääkimata, mõnel konsertil ja kirjandusüritusel, viisin lapsed välja sööma - ning nüüd on nädalavahetusel rollimängijate kokkutulek, mul on raha makstud, lapsega loomadehoiust räägitud, transport olemas phmt uksest ukseni - ja ma väsin ära juba kokkutulekule MÕTLEMISESTKI.
Miks ma varem jaksasin ja nüüd ei jaksa persetki? Kuidas ma varem jaksasin?! Aga samas - ma olen vastuse siinsamas võrgupäevikus ka ära toonud, viimati mingis päris hiljutises postituses: kui on vaja, ma teen. Muide, selle kokkutulekuga läheb ka samamoodi: ma otsusta(si)n, et ma ei plaani midagi ette peale selle, et kui tahan, lähen magama. Lihtsalt astun kokkulepitud ajal uksest välja ja edasi ... vaatab. Aga inimesed elavad nii, et nad teevad asju? Kusjuures veel nii, et tehakse mingeid asju, et mitte teha mingeid teisi asju, nö. mõtete kõrvaleviimine? Mingi ... käiakse trennis, mitte ei tehta omaette kodus mõned harjutused, käiakse teatris, välismaal puhkamas - mis krdi PUHKUS see on??? - üritustel mitte selleks, et kasu saada inimestega suhtlemisest, neil meeles püsida, vaid niisama, sest tore? Mida põrgut?! ...
Ma nagu ... olen ka ju asju teinud? Tegelt. Miks isegi tegemisele mõtlemine ahastama ajab siis? Ka väikeste asjade tegemine. Ma viisin kolm paari kuivama pandud sokke sahtlisse. Isver kui raske töö. Ja ma ei saa selle eest mingit medalit, keegi ei kiida isegi. Miks elu nii kuramuse RASKE peab olema?! Ma magan 12 tundi öösel. Pluss paar tundi päeval. Kas see ongi kevadväsimus või ma olen jälle midagi ekstra saanud selle eest, et ei taipa õigel ajal aega maha võtta ja puhata?
Ma tahaks, et mind nunnutataks, kiidetaks, patsutataks, söödetaks ja rahastataks ning ma ise ei peaks mitte midagi tegema. (Ei, see EI OLE vihje inimesele, kes on mind vist lausa paar aastat kogu aeg oluliselt toetanud, ta on mega ja kui mul VIIMAKS mõni raamat peaks välja tulema, saada mailile oma telefoninumber ja sobiv pakiautomaat, ma loen su õiguse autorieksemplarile ESIMESEKS, isegi suuremaks kui mul endal.) Ja üldse ja üldse. Selle asemel pesin puhtaks köögipõranda JA vannitoapõranda (sest ma ajasin kempsuharja ümber ning mul on kempsuharja hoidikus kempsupuhastusvedelik ju juba sees, nagu targad soovitasid, nii et see voolas põrandale laiali), käisin koeraga poes, tegin putru ja avastasin, et "lugemise väljakutse" grupis oli keegi lugenud minu soovitatud "Viimast ükssarvikut" ja talle ei meeldinud eriti. Mida kuradit. Mis inimene peab olema, et mitte seda raamatut armastada?!?!
Inimesed ... inimesed!!!!! Miks inimesed inimesed on?!?!?!
Mind kutsuti Tartusse Prima Vistale esinema. Muidugi olin nõus, aga samas see võttis ohkama. Ohkamise ja vaevlemise ja veel ohkamise tuules taipasin, mida ma tahan ses armastamise ja vajamise kontekstis: ma tahan, et inimesed armastaksid mind selle eest, mis ma juba teinud olen. Et ma oleksin nende silmis valmis oivaline. Mitte et nad kuhjaksid mu ette järgmisi ülesandeid, sest ma olen hea neid täitma, vaid selle eest, et ma olen mina. Ma ei jaksa ju teha ja teha ja teha. Olen väike väsinud inimene. Aga kui tuleb tähelepanu, tuleb see pea alati koos sooviga "tee veel asju".
Seepärast on mu lemmik-tagasiside arvustus juba olemasolevale. Mitte "oh, teeme inteka", "oh, tule esinema", "oh, kirjuta sellest jutt", "oh, kirjuta artikkel meile!" Hinnake seda, mis juba on, oo publik!
Lubasin ka uuesti läbi vaadata ja läbi töötada on elamisõppimise raamatu - selle koostasin peamiselt blogitekstidest, nii et teil on peamine käes, kui huvitab. Aga no viimati vaatasin seda käsikirja 2020. aastal, sestsaati olen üht-teist elu alal veel omandanud. Läheb ümberkirjutamiseks. Aga.
Psühhiaater kuulas mu värske eluaruande läbi ja ütles, et nii-nii. Haigus, operatsioon ja siis taastumise asemel kuhjunud töö tegemine hästi kiiresti? Pole ime, et ma omadega läbi olen. Vähemalt sel nädalavahetusel ära mingit tööd tee, väga väga naine. Tee ainult neid asju, mis vaimset tervist ja tasakaalu abistavad. Koeraga loodusesse ja K kohtumine sobivad väga hästi. Ja ära alkoholi tarbi! Mida ma nagunii ei tee. Aga ma siis nädalavahetusel ka ei tõlgi ega kirjuta artiklit ega toimeta vana käsikirja, vaid puhkan. Polegi ammu puhanud nii, et samas pole täiesti otsas omadega. Äkki on hea vaheldus. Või noh. Tegelt ma olen omadega täitsa otsas, muidugi. Õige jah.
Ma tahan olla inimestele tähtis ja armas sellepärast, mis ma juba olen. Vaja mind, sest ma OLEN, mitte sest ma võiksin teha seda ja seda ja seda ja seda. Teod on teisejärguslised. Ma teen, kui ma jaksan. Kuid ... Ma OLEN imeline, onju? Ma ei pea seda kogu aeg tõestama, onju?
Teate, millal ma ütlen endale: "I'm worth it"? Kui mul on ebamäärane tunne, et ma ei saa järgmisi asju tehtud (duši alla või magama mindud näiteks), kui me enne suitsu ei tee, ent tegelikult ma ei taha eriti suitsetada. Just paari tunni eest tegin ühe, ma isegi ei taha väga, miks ma siis peaksin ... aga ma tahan magama või duši alla minna ja kui ma enne suitsu teen, saan end kokku võetud. Bah. Ma olen seda väärt, et teha suitsu, kui see aitab mind edasiste tegevustega edasi. Ma olen seda väärt, mis siis, et "sisesta kõik võimalikud põhjendused, miks suitsetamine halb on". Ma olen seda väärt, mis siis, et ma isegi ei naudi seda sigaretti väga - aga see annab selge üleminekutunde, üks tegevus sai lõpu, nüüd lõõgastun ja teen midagi muud. Sigaret kui päeva struktureerimise oluline osa.
Kas ATH-kad suitsetavad palju? Ma oletan küll, ent ma ei tea. Lihtsalt suitsetava ATH juhtumeid on palju rohkem kui suitsetava mitte-ATH-juhtumeid mu elus. Selge on, et ATH-inimesi on väga erinevaid. Osasid ma vaatan üleolekuga ja ma TEAN, et see on must veits alatu - kes siis veel neid mõistma peaks kui mitte teised omataolised? Aga ikkagi. Minul ei ole tegevushalvatust. Harjutasin endast välja. Miks siis tal on? Ja samas ta võtab niiiiiiiiii palju ette ja siis kurdab, et on väsinud. Tehku vähem äkki! Miks ta on selline?! Mitte et soovitus vähem teha mind ennnast aitaks - ma lähen igalt poolt otse, kus aga annab, teen kaht või kolme asja korraga, et üldse midagi tehtud saaks, kõnnin iga päev väga tagasihoidliku kilomeetri, et tuhande päeva pärast tuhande kilomeetri kaugusel olla - ja olen kogu aeg väsinud. Ravimitega vähem. Aga ikkagi. Tasapisi on doosi tõstetud ja ilmselt tõstetakse veel. Minu ATH on konstantne väsimus peamiselt.
Mitte et see oleks mind varem takistanud miljonit asja tegemast. Ikka oli vaja veel sinna larpile minna ja sinna piknikule ja kirjutada ja lapse esinemine on ja sõbrad Tartus tahavad külastamist ja mängime lauamängu nendega, onjo, ka D&D mängimine teiste sõpradega on ju vähemalt kord kuus teema ja teine laps tuleb jälle lauluringi viia ja tegelt ma tahaks larpe korraldada, mitte ainult osaleda, ja kostüümi on vaja ja see inimene tuleb Tallinna, vaja kokku saada, JÄLLE ta esineb, vaja minna, lastevanemate koosolek, vaja minna, tal on HOMSEKS vaja hundimaski?! Ja seda kõike muule elule lisaks, kus verivaesus ning sugulastega kohtumised, kõrgkool ja tavaline seltskondlik elu, sest ega ma alati erak pole olnud. Ma õppisin sellest väga hästi ennast alla suruma. Ma ei jaksa? On vaja, saab ka tehtud. Muuhulgas ma ei adunud üldse, et "oioioi, veel ühe lapsega on ju raske, sa tahad ÜKSIKEMA ka veel olla?!" teema oleks. On vaja - ma teen.Muidugi ma teen. Mida?! Ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja mul on endast nüüd niiiiiiiiii kahju. Vaene noorem mina, kui väga ma püüdsin olla hea ja teha nii, et kõik teised õnnelikud oleksid! Õige, ja siis ma veel arvasin, et mees peab olema ja üritasin lisaks sellele kõigele vahepeal ka mingi kohtamisvärki ajada. VAENE mina!!!! Ma pärast lahkuminekut Pojaisast, kui otsustasin olla inimene, kes ära teeb, mitte inimene, kes mõtleb teha, ei tunnustanud üldse mõtet "ma ei jaksa". Mõtlesin, et kõik on "viitsimine". Sest noh. Ma ei jaksanud kunagi. Aga kui sundisin end tegema, sain ära tehtud. Nii et jaksama = viitsima, eks? Nojah. Ja nüüd ma tõden, et ma lihtsalt ei jaksagi eriti. On vaja teha - ma nipitan, kuidas saab tehtud nii, et väga ära ei väsiks. Ei oska nipitada niimoodi? Ei ole ju ka nii väga vaja seda teha. Lihtsalt ei tee.
Tollal ma suitsetasin vähe. Mitte isegi iga päev. Aga erilise endakiitusena mõnikord lausa kaks tükki päevas. Nüüd teen 4-5 päevas ja see annab rütmi. Saaksin toime ka kahega, nii et ei ole kohutavat isu, aga miks ma peaksin? "I'm worth it!"
Natuke eelmise postituse jätk - kuigi mul polnud plaani sellele jätku kirjutada. Aga lihtsalt juhtus nii, et panin FB-sse üles sita-meeleolu-lohutage-mind-üleskutsepostituse ja üks üsna võõras (ta on mu fb sõber juba aastaid, kunagi, kui kirjandusauhinna sain ja kulturnikud sõbrasoove saatsid, võtsin vastu) mees kirjutas midagi stiilis "mul oli endal just raske aeg, kurda, kui soovi on" ja ma innukalt asusin kurtma. Ainult et kuskil seitsmes lause temalt oli "oh, nii raju flirt!" (kuigi mina omateada mitte midagi servapidigi flirtivat öelnud polnud) ja siis tuli, et ta on minusse peaaegu armunud ja et ta hüppab elevusest mööda tuba ringi - ja ma olen õudusest tumm. Selliseid asju juhtub alailma. No aastas kord ikka umbes. Jumala võõrad mehed liginevad kirjalikult täiesti armsalt ja süütult - ja siis hakkavad külge lööma. Ning solvuvad, kui ma nendega välja ei taha minna. Seekordne ei kutsunud välja ja vabandas hommikul "puhangu" pärast, aga jube oli ikkagi. Mu halb tuju läks veel halvemaks ja kuigi hommikul ütles kirjastaja, et talle meeldib mu raamat, kuigi see ei ole tal veel läbi (jessssss!), ja annab Kulkasse taotluse sisse (jesssssx2), ma ei ole päriselt helges meeleolus ikkagi.
Sest on nii masendav, kui väga mulle ei meeldi need kiired ja kirglikud armusuhte-sõlmimise-rituaalid, mis teoreetiliselt ju VÕIKSID mulle meeldida. Kirglik ja aus nagu ma olen. Aga ei, demiseksuaalsuse eest ei ole pääsu.
Igasugune vihje armuasjadele enne paari kuud tutvust on kohutav. Kui ma ei ole just "teeme lapse, ma tahan last, palun, beebi!"-rea peal ja valmis iseennast vägistama.
Enam ei ole.
Hmm. Mul on päris hea meel ikka selle üle, et Raulile meeldib mu raamat. Sest - noh - maitea. Kui talle ka ei meeldiks, kellele siis veel?! Mulle endale? Ok, mulle ka =) Rõõmustaksin ilmselt veel rohkem, kui ma ei oleks unes mingit jama näinud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meeleolu sõltub ikka VÄGA sellest, mida ma unes näen. Hea öö järel on kõik parem, halva (nagu tänane - ma õudusunesid ei näe enam üldse, aga selliseid kehvakese tundega küll) järel ma ei suuda õieti päriselu-head ka sisse võtta. Kuigi noh - ilmselt on päriselu mu sitale enesetundele samuti mõjuriks, sest hirmsale flirtijale lisaks soolasin eile ka toidu üle ja seegi häiris mind märkimisväärselt. Midagi ma ka ei oska, ei kirjutada, ei süüa teha ... Jaa, saan aru, olen inimene ja iga inimene teeb vahel vigu, jadda-jadda, MA TEAN.
Tunne oli ikkagi kehv. Aga iga minutiga rõõmustan selle üle, et Raulile meeldib, rohkem.
Sest mu idenditeet, noh. Ma ikka tahan kirjanik olla, sest kui ma kirjanik ei ole, mis ma siis olen? Eeee ... blogija? Olgem ausad, blogija ei ole identideet. Blogitakse ikkagi millestki; sellest, mida ja kuidas inimene teeb ja kes ta on. Ehk siis ma oleksin kirjanik olemata Hästi Imelik Inimene, kes üritab elus kuidagi hakkama saada? Nojah, see ma loomulikult olen ka. Aga kirjanik olemata oleks "elus kuidagi hakkama saamine" nõrgem. Poleks nagu kuhugi risti teha, et näe, vähemalt see on saavutatud. Ok, lapsed ka. Lapsed on sitaks oivalised. Olen Ema. Teate, et ma ei pidanud kaht suurt last üldse Ema olemise teemaks? Emal on kas koolieelikust laps(i) või vähemalt neli suurt, alla selle pole teema? Ah, ma olen sellest korra vist kirjutanud ka. Et Poeglapse koolimured ja see, kui palju ma pingutasin, et neid lahendada, tekitasid tunde, et tegelt on suure lapse ema olemine ka Ema olemise teema.
Aga ikkagi on tore kirjanik olla. Vähemalt seegi, noh =) Demiseksuaal, ATH, autist, ema, enesetapja, lemmikloomapidaja, Algernoni toimetuse koosseisus, töövõimetu puudega kirjanik.
Ma ei ole ses osas raudselt ainulaadne, aga ausalt: varem arvasin ma, et KÕIK tahavad armastatud olla. Et osadele inimestele on see täiesti kama ja mõnedele lausa eemaletõukav olukord, nõudis mult ikka väga palju inimestesse vaatlevalt (mitte nendesse uskuvalt, vaid neid rahulikult vaatlevat) suhtumist. Aga ikkagi olen JÄLLE üllatunud, kuidas maailm on täis inimesi, kellel ei ole üldse sees tunnen: "Ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks," ja nii edasi. Sest neid paistab olevat - lausa enamus?! Et suhet otsitakse, ei tähenda üldse seda, et tahetaks armastatud olla. Niimoodi armastamine, nagu minu arust on normaalne ja mida mina tahaksin ka enda pihta suunatuna tunnetada, on enamiku inimeste jaoks arusaamatu veidrus. Jumala toredad inimesed on täiesti ükskõiksed teemal "kas kunagi juhtub üldse, et keegi tirib mu naerdes püsti, et paremini kallistada ja suudelda?!", nad üldse ei mõtle ka selle üle, see lihtsalt ei ole teema.
Jaa,olen aru saanud, et mulle ei sobi ka enamiku inimeste armastus. Esiteks, kui rääkida seksuaal-romantilisest armastusest, on hirmsaks takistuseks, et mina tahan inimesega enne sõber olla, muidu on temapoolne minusse armumine konkreetselt võigas ja talumatu. Teiseks, ka lihtsalt lembe suhtumine ajab mu ebamugavusest nihelema, kui seal puudub teatud kiiks. Ma isegi ei tea, mis kiiks, ja ma ei ole kindlasti vihane inimeste peale, kes minuga lambist FB-s rääkima hakkavad või kõiki mu poste südamekestega hindavad, ent ega ma nüüd nendega lähedaseks ka ei taha saada. On lihtsalt ... ebamugav. Ja ma ei tea, miks mõne inimesega aastas viis lauset vahetada teemal "Sa oled tore." - "Sa oled ka tore, , nii hea, et sa oled!" on hea ja mõnega ei ole. Nii lihtsalt on.
Seksuaal-romantilisest rääkides: mu hormoonid hakkasid jälle tööle ja ma jälle nii väga tahaksin, et demiseksuaalne armastus (krt selle armumisega, ma saan ka ilma toime, aga armastus) mu elus olemas oleks. No ... K on, AGA. Tema küll mind kunagi naerdes ei emba ja suudle ja imetle mu käsi, silm, juukseid või head maitset. Ta on mulle paar korda öelnud omal algatusel, et tal on hea meel, et mu enesetapp ei õnnestunud, muidu ta ei tunneks mind. Kiitnud mu kooke või pajarooga või suppi. Ja öelnud, et olen huvitav inimene. Jee. Ma tahaks küll, et K armastaks mind nii, nagu mina teda. Aga no ei armasta. Need, kes on minusse viimastel aastatel armunud, tahaks hoida mu käsi, õlgu, pead, sosistada imetlussõnu ja ronida minu nimel kui mitte Džomolungma, siis Suure Munamäe tippu ikka, äratavad aga minus sellist jälestust, et ma pigem sureks kui nendega koos oleks. Liialdamata. Nagu ... JÄLK. Sest nad lõid põlema liiga ruttu. Mina hakkasin alles taipama, et ok, selle inimesega võib suhelda, kui nemad juba ... oh, mis seal rääkida. Iu.
Tegelt ma põen hetkel hoopis selle üle, et kirjastuse esindajale vist ei meeldi mu romaan. (Ehk ta ei armasta seda, ta ei armasta mind, ta arvab, et lugejad ka ei armastaks seda raamatut ja tal on nagunii õigus samuti.) Loogika on selline: kui ta hakkas lugema ja talle meeldis, oli põnev ja ta tahab seda avaldada, oleks tal raamat juba läbi loetud ja ta oleks minuga ühendust võtnud. Kuna ta EI ole minuga ühendust võtnud, ta kas ei ole haaratud, loeb nagu töö nõuab, või pole alustanudki. Viimane võimalus on ebatõenäoline, sest kohe on Kulka tähtaeg ja enne seda tuleb läbi lugeda ja otsus teha. Ma nii väga tahaks olla kirjutanud raamatut, mida armastatakse. Aga jälle ei ole, oh, kus ma jään.
Tulles tagasi seksuaal-romantilise juurde, siis kuna mul on jälle regulaarsed menstruatsioonid ja kirg ovulatsiooniperioodil, näpukad annavad isegi orgasme (kuigi loide) ja phmt hormoonid töötavad, ma imestan selle üle, kuidas teistel inimestel töötavad armuhormoonid NII TEISTMOODI. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII. Ok, ilmselt kuskil on mõned, kel töötavad ka nagu minul. Aga neid on selge vähemus. Ma arvan, et Frieda on üks. Aga tema on ka naine - ma tahaks meest, kel töötavad nagu minul =D Ja ma tahaks, et ta oleks mu sõber ja siis tasapisi ka muid asju. Phmt (kordan) tahaksin,, et K armastaks mind nagu mina teda. Aga no see ei ole võimalik. Ja üldse ei ole ilmselt võimalik, et mul kunagi meestega veaks. Poeglapse isaga oli mu ainus suur armulugu ja see sai ka olema ainult seepärast, et ega temagi mingi normaalne ometi pole. See šokeerib mind ikka veel. Et ilus ja tark ja hea ja kirglik ja mida iganes ma olen, mul ei saa mitte kunagi olema head armusuhet. Sest mina ei taha neid, kes mind tahavad. Tahan ainult neid, kes mind ei taha, sest ainult nendega saan ma piisavalt headeks sõpradeks enne.
Enne. Enne mida?
Olgu, ütleme nii: ma tahan ainult neid, kelle hing mulle meeldib. Noorena ma kujutlesin iga ilusa näolapi taha ilusa hinge ja armusin esimesest silmapilgust, mis koliseb. Kõik need armumised jäid platoonilisteks, kuni tuli KEA. Ma ei tea, mis neist reaalselt saanud oleks. Aga KEA oli väga kujukas. Nagu - nii pidigi minema, kui armuda välisesse ilusse, arvates, et koos sellega tuleb kaasa sisemine. Et ilusa näolapi ja keha taga, romantilise viisi taga, kuidas juukseid silmilt heita, peab olema sisemine haav, mida just mina arstida saaksin. Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik. Ma siiamaani näen teda vahel unes ja loodan tema tunnustusi teemadel, millel ta mind 25-26-27 aasta eest halvustas. Ma siiamaani mõtlen vahel rahuloluga tema reaalsetele tunnustustele - et pidi ikka midagi tunnustada olema, kui isegi TEMA märkas ja ütles.
Siis oli Tütarlapse isa. Temaga hakkasin asju ajama, sest lihtsalt tahtsin hirmsasti, et mul oleks oma poiss ja ise olla kellegi tüdruk. Nii hirmsasti, et ma isegi ei lasknud end takistada sellest, et ma temasse ei armunud. Maga minuga, käi minuga, ütle, et ma olen sinuga, oleme paar, mis siis, et ma ei tunnegi sind! See toimis natuke aega. Ma hakkasin teda armastama. Tema mind vähemalt omast arust ka. Aga mulle sellest ei piisanud. Selleks ajaks, kui me laps oli aasta ja kaheksa kuud vana, oli mul selja taga nii palju elamusi ja koosolemist, ebamugavusi ja valu, et mul ei olnud mingit tõrget öelda: "Aitab küll." Sest ta ei armastanud mind minu jaoks arusaadavalt viisil. Magas teiste naistega ilma kummita. See tähendab, ta üldse ei mõelnud:minu elule ja tervisele nendega seksides, ma olin tal täiesti meelest läinud. Ja sellega ma ei leppinud. Et ta teistega seksib: okei. Et ta teistega seksib, mulle kui Tähtsalt Isikule mõtlemata: üldse mitte okei.
Pildi tegi Tütarlapse isapoolne vanaema
Poeglapse isaga läks juba traditsioonilise demiseksuaali mudeli järgi. Kuna tal oli naine ja me absoluutselt mingil soolisel pinnal ei suhelnud, ma armusin temasse sügavalt ära. Ja siis jättis ta naine ta maha. 2 kuud hiljem olime juba paar. Mina ainus kahepoolne Suur Armastus ja see pold ka Suur Armastus, vaid ta lihtsalt otsis pärast naise äraminekut plaastrit. Jai.
Pärast oli mul seksisõber, kes mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Tundsime üksteist ammu, ta oli ilus, dramaatilise mineviku ja kenade avatud mõtteavaldusega. Ta tegi ka palju väga halba nalja, otsis seltskonna positiivset tähelepanu, neil põhimõtteliselt vaimselt jalus püherdades ja saba liputades, ning mida aeg edasi, seda enam taipasin, et ta on otseselt rumal. Tema on ainus inimene, kellest arvasin, et jäin rasedaks, ja otsustasin, et krdile, teen aborti. Õnneks järgnes negatiivne rasedustest ja päevad ja huhhhhh. Lõpetasin temaga seksimise. Sest ta oli mingil moel sümpaatne, aga ikka liiga rumal.
Proovisin Leevikesega. Kuna Leevike oli täiega ebakirglik, oli meil aeglane mingisuguse surveta algus. Ta oli (on ikka veel) kena ja mina tuvastasin, et oh, ta on autist, sellest omapärad, ning me põimusime. Mõne aja pärast selgus, et ta ei muutu minu suunas kirglikumaks, vaid VEEL jahedamaks. Sest no naine olemas, rist kirjas, nüüd tuleb teda vahel kinno ja välja sööma viia ja sellest piisab. Mina tahtsin, et mind armastataks. Mulle TÕESTI ei piisanud sellest, et ta mulle rannakarpe tegi ja filme näitas. Pealegi oli (ja on) ta mitte lihtsalt rumal, vaid JUBE rumal. Millest ma sain aru aastaid hiljem, ent ikka veel täidab see mind õudusega.
Noh, ja aeg temaga jooksis tegelt juba Rongimehele sisse. Hei, tegelt jooksis seksisõbra oma ka! Mul tuleb meelde üks telefonikõne, kui Rongimees helistas ja ma vastasin, kuigi amelesime samas seksisõbraga. Sest ega mina ka mingi psühholoogiline tark ei ole kogu aeg olnud. Telefon helises otse mu kõrval, ma vaatasin selle ekraani, tuvastasin, et tore inimene helistab, ja võtsin vastu. Sest seks - seks ei ole ju nii oluline kui armastus, ja Rongimeest armastasin ma raudselt rohkem kui seda teist vennikest.
Ohhhh ... nii väga armastasin. Arvasin, et tema armastab mind ka. Platooniliselt, ent nii-nii kõvasti. Eksisin.
Peale Rongi läks kõik kuradile. See tähendab, sõpruse ja armastuse suhtes. Senised suhted ja suhtemallid muutusid (enamasti suhted katkesid, aga mõned ka sõlmusid), minu seksuaalsus jäi magama ja kuigi ma proovisin seda siira uskumatusega igat moodi äratada, see lihtsalt ei juhtunud. Ma tahtsin last ja olin kindel, et saan ta. Keskendusin ainult lapsesaamisele, krt selle seksuaalsusega, no kui ma ei taha kedagi, no siis ei taha. K hakkas mulle samas romantilise partnerina järjest ahvatlevam ja ahvatlevam tunduma, aga peale mitut moodi üritamist teda voodisse saada - ma arvasin, et armusuhetes on seks tähtis - ta ütles mulle, et eieieiei, ta "ei taha mulle haiget teha". Läksin täiesti tükkideks. "Ei taha mulle haiget teha?!" Krt, sa ei SAA mulle rohkem haiget teha, kui sa praegu oma äraütlemisega teed! See oli hirmus. Reageerisin tüüpiliselt: koidu ajal Olerexi suitsu ostma, sest suitsetamine on ainus, mida teha tahtsin. Seisin tühermaal, suitsetasin ja nutsin. Need olukorrad on mu elus nii korduvad olnud, et minust võiks teha reaalelul põhineva filmi, kus iga "ta ei armasta mind, miks, miks?!"-episoodi järel ma seisan tühermaal, suitsetan ja nutan.
Nojah, aga iga korra järel, mil ma ta meie mitte-paar olemisest hoolimata ta maha jätsin, näitas ta mulle, et armastab mind. Paar korda isegi tulles vastu ning andes mulle, mida ma tahtsin ja ta varem ei andnud. Ja olgem ausad: ma hoolin armastusest kaugelt enam kui seksist.
Nii et nüüd on mul K ja midagi muud ei paista kunagi tulevat ja K ei hakka mind kunagi tahtma. "No ma võin ju sinuga magada, kui sa nii hirmsasti tahad," EI ole see, mida mina tahan. Ma tahan armastust - sellist armastust, nagu ma ise välja annan. Aga no seda ei anta. Ma arvan, seda ei tulegi kunagi. Mis on päris krdi hirmus tõdemus ikka.
Mu pea valutab pärast füsioterapeudi soovitatud harjutuste iga päev tegemahakkamist umbes 3 korda vähem, valu saab üldiselt ibukaga ära kaotada (mis on ime, üldiselt ibukas aint leevendas) ja sumatriptaani ei lähe vaja. Olgu, see ei olnud päriselt selge lause, sest kõlab nii, nagu mul algaks peavalusid ka kolm korda vähem kui enne. Tegelikult vbla kaks. Lihtsalt migreene, sumatriptaani vajavaid peavalusid on kolm korda harvemini. Mitte kord nädalas või rohkem, vaid kord kolme nädala jooksul - kuigi siis on visad, kulub mitu tabletti. Aga mis! Enne olid ka pooltel kordadel visad ja mu maailmatunnetus on nüüd PALJU helgem. Igast asjad: ma ei lähe magama seepärast, et peavalu algab, vbla õnnestub enne magama jääda, kui hulluks läheb, ja jääb seekord tulemata. Ma ei ärka hommikul seepeale, et krt, pea valutab, ent vbla läheb paremaks, kui ma ei lama. Muide, enamasti lähebki, mul on sellised peavalud, mis pikaliolemisega kasvavad. Kuigi UNI vahel aitab. Magamine. Üldse, see tunne, et "nagunii hakkab pea valutama" on taandunud. Enne oli kogu aeg saatjaks tunne, et kohe, kohe võib hakata. Nüüd teen igast peavaluohtlikke asju ning küll mõtisklen vahel, et varem ma poleks nii saanud, aga see ei pidurda mind tegemiste ees absoluutselt.
Mu elu ei ei saada peavalu nagu igavene koor. Ma ei mõtle selle üle, kas pea valutab nii vähe, et oma tavaline hommikune kilomeeter joosta või nii palju, et see läheks jooksmise peale ainult hullemaks, kõnni, naine, see on kõik, mida endale luba saad. Kui pea valutab, ma nüüd ei jookse ja kogu moos. Ma võtan peavalu kui erakordset olukorda, mille jooksul tavalist elu ei elata, mitte kui tavalist, mis siis, et jube vastikut olukorda, mille jooksul tehakse endale järeleandmisi, kuid nii vähe, kui vähegi saab.
Nojah,, aga nüüd mu pea ikkagi valutab. Sest pinge oli suur, eile saatsin romaani ära, et äkki Raulile meeldib, siis mängisin kella viieni hommikul civi , sest und ei olnud. Ma rüsasin enda nii ära, et kõht läks lahti, jalad värisesid, käed värisesid, põrkasin vastu uksepiita ja täna pea valutab. AGA IKKAGI AINULT NÕRGALT! SELLE VALUGA JOOSTA POLEKS PROBLEEM!
Täiesti teine elu see pidevmigreenita elu. Ega ikka enne ei saa aru - vähemalt mina - kui halb on, kui see halb ära kaob ning kergendus NIIIIIIIIIIIIIIIII suur on.
Vbla selle pärast ma ei saa aru, kuidas kannatusi ei saa järjestada ja kannatus on kannatus on kannatus, ükskõik mis põhjusel. Sest minu jaoks ei ole kannatus kunagi nii suur, et võtab kõik enda alla ja midagi muud ei ole. Või õieti, on küll. Valu on kohutav, kohutav, KOHUTAV. Aga olgu vaimne või füüsiline valu, taustal on ikka mingi kiretu hääl, mis märgib: "Nojah, aga oleksid sa mõni teine inimene, su arust oleks veel üsna hästi. Kui sa endale seda lubaksid, mõtleksid ju kohe välja, mis võiks veel halvemini minna ja veel halvem olla!" Muidu, ma enam häda sees ei mõtle, et niigi hästi. See ei teinud mu olemist paremaks, see tegi veel halvemaks, sest tundsin: "Praegu on perses, aga võiks veel enam perses olla. Kõik võib VEEL HALVEMAKS minna. Miks ma üldse elan?!" Haiglased mõttemustrid olen PR ära koristanud. Aga seda mõtlen ja tunnen küll, et olgu, ma suudan veel veidi. Veerandtund korraga. Üks tegevus korraga. Pole hullu, ma suudan. Et vahepeal oli VÄGA VÄGA V Ä G A rõve, saan aru takkajärele. Kui valu enam ei ole, kui saabub kergendus, kui korraga ei vajutata mind enam 100 kilo kividega aeglaselt lömaks, on imeline olla.
Aga et kannatus on kannatus, olgu või karedate linade, mittekäivituva auto või valutava sõrme häda ... Eip, mul ei registreeru. Sest mul vahetu kannatus üldse närvisüsteemis ei registreeru. Olla on kohutav kohutav kohutav, aga ega ma sellepärast veel ... maitea, kokku kuku ja tegutsemist lõpeta nt. Minu maailmas on kannatustel määr ja pole olemas mingit "OMG, sõrm valutab, ma hullun!"-õigust. Sest minu jaoks on isegi suur sõrmevalu: "Aah, vastik. Õnneks mitte igavene. Kannatan ära, mis seal ikka."
Ma olen viimased kuus päeva toimetanud omaenda tekste päevas vähemalt viis korda rohkem, kui normaalsetel päevadel. Ühe lehekülje asemel 5. Selle tulemusena olen omadega täiesti läbi, vihkan kõiki ja kõike (märgatav ka viimasest postitusest, juba teisel tihepäeval olin omadega läbi) ning mul pole leebust, lahkust ja sõbralikkust kuhugi anda. Täna ka ainult tõrelen maailmaga. 10. veebruaril peaks see kõik läbi olema. Huvitav, kaua kulub, et end pärast välja puhata?
HOIATUS: Osa juttu kõlab, nagu oleksin väga uhhuu - aga krt, neid uhhuu-inimesi ma KA ei usu. Mida kõik teavad ja mina ei usu
* kui oled hea inimene, läheb sul hästi * jube tähtis on, mida sa sööd, millega end pesed, millest rõivaid kannad. (Öko päästab su!) * sõltuvused on pahad * suitsetamine on paha * alkohol ei ole lahendus (mulle ei olegi, aga kellelegi kuskil on kindlasti) * narkootikumid on eriti pahad * keskmised tulemused milles iganes ütlevad sulle pädevalt, kuidas sinu elu, haigestumine, tervistumine jne käib * asjade ärategemine annab positiivse laengu * pole oluline, mida teised sulle teevad, loeb, mida sina teed teistele * oma ala spetsialistid (arstid, psühholoogid, maalrid, õpetajad) on pädevad ja nende pead täis tarku mõtteid, usu neid. * varem magama minnes saab rohkem und * õnnelikkus on kinni mõtlemises ja tervislikes eluviisides * paks olla on paha su tervisele * ja üldse paha * haridus teeb targaks ja pädevaks * teraapiatest on vaimse tervise toetamisel suur abi * peaasi.ee on pädev leht ja sealt saab kontakti pädevate inimestega * inimene on selline, nagu haridused väidavad teda olevat * kõike saab kehtivate reeglitega seletada * seaduslikkus on headuse mõõdupuu * välised näitajad (nt haridusdokumendid, kehamassiindeks, töölt/koolist puudutud päevade arve jne) näitavad neid asju, milleks nad väidetakse pädevad olevat * teadus ei kannata "conformation bias"-e all
Mida ma arvan, et kõik teavad, ja olen täiega hämmingus, kui nad ei tea
Hoiatus: jaa, vastuolud!
* inimesed on VÄGA erinevad * tunded on hormoonides, kehalised * inimese "ilu" peitub peamiselt tema endassesuhtumises ja -usus * jutumärkideta ilu on ka olemas, aga selle märkamiseks peab tark olema * psühhosomaatika on VÄGA sage * eksida ja oma eksitust tunnistada on väga tavaline ja igati normaalne (jutumärkideta) * armastus päästab (kui mitte maailma, siis indiviidi ikka) * inimene võib teha, mida tahab, ilma et sellest midagi hullu juhtuks * enamik inimesi tahab teha nii hästi, kui nad suudavad * ma ei ole isekas * kuidas inimene kedagi/midagi näeb, on kaugelt enam mõjutatud sellest, milline inimene tema on, ja väga palju vähem sellest, milline on see inimene või nähtus, mida ta vaatleb * mina tean enda kohta palju rohkem, kui sina minu kohta tead * mis ei tähenda, et blogidest ei saaks inimese kohta adekvaatset pilti * inimesed on üldiselt head * aga uskumatult rumalad * enamik meie (inimeste) omadusi on kuidagi evolutsiooniliselt kasulikud, kuid mitte nii, nagu esmapilgul arvaks * ausus on alati parem kui valetamine, vaja ainult õiged sõnad leida * hellus tuleb enne jõhkrust, mis tuuakse mängu alles siis, kui hellusest kasu pole * lahke olla tasub ära (vähemalt endapildi osas) * maailm saab hakkama * IGA tegevus võtab energiat
Nüüd ma toimetan edasi. Ilmselt saan tähtajaks kõik tehtud - ühe asja juba sain ja saatsin ära - iseasi, kas teised ka seda hindavad või on mul ainult: "Nojah, vähemalt tegin oma parima."
Nüüd ma tahan vinguda. Peamiselt sellepärast, et olen kahel päeval järjest kõik ära teinud (kirjutamised, muu on pisiasjad-pisiasjad), muu elu ka enam-vähem ära hallatud, isegi trenni olen vaikselt tegema hakanud, täna on ka kirjutamistest pool tehtud - ja ma olen vihane, õnnetu ning hädas. Kusjuures kirjutamine ju tegelt MEELDIB mulle. Aga päriselt elusana, nii et ma ei mõtle kogu aeg "kasutegurile" ja "kas ma olen selle ära teeninud" jms tundsin end ikkagi kolm tundi civi tagudes. Et kolm tundi, on tähtis - kui ma teen midagi lõdvestavat ja kasutut vähem kui pool tundi, ma pean seda hädavajalikuks puhkuseks. Et end unustada ja hasarti minna, mitte püsida hädavajaduste rahuldamise tasemel, kulub märksa kauem aega. Mis tuleb näiteks kirjutamise, une ja koristamise arvelt. Oh, paha mina, vbla ma ei kirjuta täna normi täis!
Seejärel pesin köögis nõusid ja mõtlesin mornilt - väga mornilt - kuidas see ongi elu. Teed seda, mida pead tegema, muidu ei jõua kõiki oma kohustusi täita, ja kui saad natukene tunnet kätte, et on mõnus, unustad hetkeks enda ja tavalise mõistlikkuse, kirjutab kommentaator sulle, kuidas sul peab ikka väga kerge elu olema, kui saad civilit taguda. Ja siis ma olen halb inimene, kes ei tohiks kunagi lapsi saada, oh vaesed lapsed, sest ma ei suhtu sellesse ellu, mis koosneb kohustustest ja midagi toredat minu energiatasemega elamisse eriti ei mahu, entusiasmi ja innuga. Kestku elu aga kauem, soovib miljon rahvast ja mina olen mingi värd, et loodan surmas puhkust leida. Mul ei ole täna eriti halb. Mul ei ole täna eriti kriis ja pinge ja panen viimase välja. Mul lihtsalt ei ole eriti hea ja siis ma vihkan kõigest südamest ühiskondlikku üleüldist õnnejoovastust elust ja elamisest. Mida mina näen: elu on töö, töö, töö, töö, töö, kriis, töö, kriis, töö, töö, töö, peaks rõõmustama, aga ei jaksa, töö. Mida kommentaator ütleb: "Enesetapp = elu kõige rumalam otsus." Ja hunnikus kommentaatoreid ja päriselus tuttavaid inimesi: "Kuidas sa läksid rongi alla ning teiste peale ei mõelnud?!" Ma ei saa aru, kuidas nad/te aru ei saa, et kui mul juba on kohutavalt kohutavalt kohutavalt halb, EI ole see, et kellegi teisel on pärast võibolla kohutavalt (üks kord, mitte kolm) halb, eriline argument. Phmt sama loogika kui inimeselt, kellel on pool keret, käsi, jalg, külg, nägu põlenud, ja ta tahab surra, küsida: "Kuidas sa ei mõtle, et teistel võib seepeale sihuke tunne olla, nagu oleks kogu labakäsi põlenud????" Nagu ... ahah. Sitt lugu küll. Valu on hirmus asi. Aga mul ei ole ega olnud küll kuidagi tunnet, et ma teiste heaolu pärast kohutavalt kohutavalt kohutavalt kannatama pidanuks. Ainus, mida selline küsimus mulle ütles, oli, et inimesed ei saa aru, et mul oli päriselt halb. Nende arust oli nende halb palju tähtsam ja suurem. Vähemalt mu laste halb ikka, hirmus, miks ma ei mõelnud, et neil hirmus on?! Esiteks mõtlesin ma, et nutavad veidi ja pärast on neil parem, kui sellise kipaka emaga, kes kuhugi ei kõlba, aga keegi neid üle ka ei võta, sest no see ema nende hädavajadused katab siiski ära. Ja teiseks: jälle, mul on päriselt reaalselt pool keret põlenud. Lastel vbla on pärast käsi põlenud. Ma ei saa aru, mis loogika on seal, et minu valu on ebaoluline, kannata, et teistel valus ei oleks. Kui valu ei ole oluline, pole ju ka põhjust teisi sellest säästa? Kui valu ON oluline, on minu valu ka ju oluline? Grrrr ... kusjuures oleks siis üks või kaks inimest sel seisukohal olnud. Eip, see oli massiline. Mitu päriselt sõpra-sõpra lõpetasid mu sõbrad olemise, sest ma nii isekas olin. Miks ma teistele ei mõelnud, kuidas ma võisin ....
Vat nüüd on küll aeg lihtsalt ... kadunud. Et ma olin haiglas ja haige ja siis jälle haiglas ja siis jälle haige (iga päev läheb paremaks, ent üritasin täna natuke joosta ja suutsin seda teha kahel korral umbes 50 meetrit kõndimise vahele, teotempos ja päkaljooksuna) ja kui enne oli kogu aeg kõigeks ilgelt palju aega, kadus see korraga ära ja ma pean mingit ... süsteemi jälle rakendama. Ei, ei ole kohutavalt kiire, aga hopepunk-loo ülevaatamine on suht kuklas ja kui ma päriselt tahaksin toimetada läbi uue romaani ja saata ta Raulile nii, et Kulka tähtajani veel natu aega jääb, on vaja sellega ka üsna tihedat tööd teha. Üle 30 lk ootab ülevaatamist. Vbla tahan. Sest noh - juba Neil Gaiman ütles, et ei tasu keskenduda sellele, mis juba valmis, vaid kirjuta järgmine asi. Ja järgmine. Ja järgmine.
10. veebruarini ei ole korraga enam miljon aastat aega. Aga notsu ja lendav jagasid mulle mõningaid tagasisideme-linke ja need julgustavad ikka edasi kirjutama. Mitte et ma muidu ei kirjutaks, aga need tekitasid lootust, et avaldamisele võib ka midagi head järgneda. "Kuningate" link + "valikud" ja "kuigi sa proovid olla hea". Kummaski postituses on minu raamatutest juttu küll ainult ühe lõigu jagu, ent asi seegi halval ajal, onjo.
Ja kirjutati hästi. Ma olen tark, jai! Ning hea fantaasiaga. Seda ma olen tähele pannud küll, kuidas maailmas on hulk kirjanikke, kes kirjutavad järjest suht sama raamatut või vähemalt sama lugu järjena ja järjena ja järjena. Mul ei ole üldse tunnet, et see minu teema oleks, sest kui ma juba tean, mis saab ja kuidas, mul ei ole huvi seda raamatut kirjutada. See on juba olemas, mul ei ole mõtet enam vaeva näha. Ma tahan midagi uut luua, milletaolist veel ei ole.
Perepilte ka pole ja ei tule niipeagi, sest Tütarlaps sõidab ülehomme oma isale Soome põhjaossa külla ning pole seega kättesaadav. Ma ei tea, miks ma seda ütlesin, nagu inimesed ootaksid hirmsasti vms. Ilmselt seepärast, et ma lubasin, et teen, ning asi viibib. Mul on kalduvus omaenda lubadusi väga tõsiselt võtta. Kui ma ütlen, et teen, on see minu teadvuses phmt nagu juba tehtud, ainult viimistleda veel vaja. Mis mõttes ei saagi veel tulemusi näidata??? Ma ju ÜTLESIN, et teen!
