Esmaspäev, 27. aprill 2009

Nupukesed iseendale, et ikka mäletaks lapsukeste kasvuperioode

Poeglapsel on roheline mänguauto, mis nupule vajutades toob kuuldavale mingi kummalise trance-viisi, mille alguses ütleb kõrgemapoolne mehehääl: "Jou, Mendelejev!"
Mind on hakanud huvitama, mis paganama lugu see on, kus alguses "jou, Mendelejev!" öeldakse.

Lisaks autole on Poeglapsel ka jõuline eitamisperiood. Elan nagu mingis tagurpidi-antsu maailmas - tuleb [mitte alati, aga sageli] nõuda seda, millele vastupidist ma tegelikult saavutada tahan.

Tütarlaps see-eest on ootamatult hüpanud täiskasvanulikkuse poole ja temaga on vahelduseks jälle kerge läbi saada. Ma ei pea teda sundima kõiksuguseid kasulikke asju (nagu plokkflöödi harjutamine, rattaga sõitmine [jee, uus ratas!], jooksmine ja väikese vennatatikaga mängimine) tegema, ta teeb neid heal meelel esimese mainimise peale või lausa omal algatusel.
Ma pean meeles pidama ta kooli kirja panna.
(Ma PEAN meeles pidama ta kooli kirja panna!!!!)

Ning kuna ma läbi reedese päeva muudkui koristasin, on isegi võimalik paljajalu korteris ringi käia, talla alla suuri mullakamakaid korjamata.
Elu on imeline ning inimesed on nii ilusad ja head!

Laupäev, 25. aprill 2009

Mesilane, ära maga...

See on ühe Hando Runneli lasteluuletuse algusrida.
Edasi läheb: "Karu käib su taru taga" ning rohkem ma ei mäleta.

On kolm põhjust, miks igasugune efektiivne kehakaalu alandamine mind alati närvi ajab.
* Mul hakkab külm (hea küll, kannan paksemaid rõivaid)
* Rinnad kahanevad kokku (mitte et väikestel rindadel nii väga viga oleks, aga ikkagi)
* Ma ei saa magada

See viimane ajab tõsiselt närvi.
Magamajäämisega on väike jama (noh, vahel tuleb keerelda ja pöörelda ja suur abi on päeval millegi kehaliselt väsitava tegemisest, sest mitteväsinud kerega ei taha tühja kõhu peale uni üldse tulla), aga suur jama on see, et nälg ajab mu üles kuskil kell 6 hommikul.
Ajab tavaliselt üles mõne õudsemat sorti unenäoga.
Mitte et ma seal alati kalasisikonnaga pekstud ja tulnukate poolt nõiutud saaks nagu täna [öösel] hommikul, aga vajadus teha ära vene keele kontrolltöö, kui ma pole 10 aastat vene keelt isegi mitte nuusutanud, on kah piisavalt õudne, et mind äratada ja edaspidist und eemal hoida.
Ma tean juba ette, et selle mitteunega leppides olen ma nädala pärast närviline, depressiivne ja tige.
Ja äkki oleks siis juba parem aktsepteerida oma suurejoonelist kehakuju ja osta suveks suuremad bikiinid?
Ainult et tegelikult ei ole nii parem. Sest praegu jah, number suurem kui eelmisel suvel olla pole veel tragöödia, aga paari aasta pärast veel 3 numbrit suurem...
Aia.
Jääb ära.
Parem ärkan kell 6, tõusen voodis vähkremisest tüdinuna kell 7 ja mossitan siis natuke võrgupäevikus. Ja lähen siis jooksma, kuni lapsed veel magavad.
Vahepeal olen ma kiirhiilimiselt taas jooksmisele üle suutnud minna.
Jooksen mööda metsa, mõeldes traagilise saatusega haldjatele ja ümisedes oma pea sees kõik 4 km jutti seda laulu, mille linki klikkides nähtavale tulevat (hurmavat ja südantmurdvat) fänntüdrukuvideot ma olen umbes 40 korda vaadanud juba.
(Mulle meeldib laulu sõnade kirjutaja mõttetäpsus. Üritasin sõnu ka eesti keelde tõlkida, aga üks kolmest läheb kaduma: täpsus või tunne või laulukssobivus. Sõna "ustavus" ei ole eriti laulev, loyalty'ga ei anna võrreldagi. Jääb nagu ussikõne.)

Reede, 24. aprill 2009

Just paras aeg - millekski

Võib-olla ma polegi nii lootusetult vana.
Üks põhjus, miks ma jõudsin selle nime ja selle tunde juurde /noh, et vana naine ja olen vana/ oli, et kui ma noores põlves armusin umbes kolm korda kuus või nädalas või miskit sinnakanti (ja olin suhteliselt hädas sellega, et kõik oma armumisobjektid korraga unejuttudesse, mida ma endale enne uinumist jutustasin, ära mahutada), siis pärast Poeglapse Isaga aset leidnud Suurt Dramaatilist Armulugu paistis armumisega ikka väga kehvasti olevat.
Nüüd on Poeglapse Isa ja minu vahel aset leidnud Suurest Dramaatilisest Lahkuminekust kenasti 3 aastat möödas ja ma avastan end armuvat iga nädal.
Paar päeva tagasi vaatasin ära Hellboy II ja armusin prints Nuadasse, mis koliseb. Lisaks tabab magus armumisvaimustus (ei mingit valu, sest tegu on asja rõõmsama poolega, eks ole) mind enam-vähem iga kord, kui keegi saadab Püha Mänguga seoses huvitatud ja hästi sõnastatud kirja.
Mis tähendab, et ma õilmitsen ja tunnen end hoolimata hirmsast hulgast lastest ja vastutustest täiesti allakolmekümnesena veel.
Kaua see muidugi ei kesta, sest kolmekümnes sünnipäev on nii lähedal, et näpuga nuusates lendaksid tatipritsmed juba pihta, aga mitte see pole oluline.
Oluline on see, et minu organism paistab olevat Suurest Dramaatilisest Millestiganes täiesti toibunud olevat, ei põrnitse enam maailma kahtlustavalt kui vaenulikku elementi ning on hakanud kappi pakitud hormoone taas pisitasa lahti pakkima.

(Mina arvasin vahepeal, et need hormoonid kui prügi on juba välja visatud ja prügimäele kah toimetatud, nii et nende kapist välja ilmumine on tõsine kergendus).

Küll mul hea meel, et arrrrmumine on hormoonid ja mitte müstiline Viies Element, mille tulnukad maale tõid! Küll mul on hea meel, et minuga ei paista minevat nii, nagu mitme mu klassikaaslase üksikemadest emadega, kes said lapse(d) ja siis läksid lahku ja - siis nii põhimõtteliselt jäigi.

Veel pool aastat tagasi mõtlesin süngelt, kuidas noores põlves ma jah arvasin, et armastada paljusid inimesi on igatahes vähemalt sama äge kui armastada eluaeg üht ja sedasama, aga selle peale ma ei tulnud, et armastamisvõime äkki ei kanna lihtsalt välja sihukest massikasutust, ja pärast arrrmastuse suurt äraandmist kellelegi polegi hiljem enam midagi pakkuda.
Sest noh, otsas on. Põhi peal.

Ja ses osas oli mul muidugi õigus, et võtta üks kallim teise otsa tõsiselt ei paista minu puhul küll võimalik olema. Aga huh, päris nii see õnneks ka pole, et paar korda ja siis on läbi, enam ei iial, ei iial enam.

/tantsides vasakule ära
Pildil on loomulikult prints Nuada. Ah et ma olen lapsik või? Oi aitäh, see on teist niiiiiiiiii armas sellisel kaunil päeval mulle nii helget komplimenti teha =)

Esmaspäev, 20. aprill 2009

Nädalavahetus kui galeeriorjus


Usinus, töökus, sotsiaalsus, tõhusus, suured transpordikulud nii finantsilises kui ajalises mõttes, palju-palju poeglapse süleskandmise kilomeetreid, palju inimesi kohatud ja kõnetatud.

Vahel õnnestub nelja päevaga teha rohkem, kui tavaliselt kuu ajaga.
/tormas neljapäevast pühapäevani ringi nagu metsik obene ja on nüüd kergelt ära aetud.
Aga mu kaal (põrnitseb süüdistavalt sambataolist, minu jäseme kohta küllaltki lihaselist [ja iga normaalse naisterahva jäseme kohta jõuliselt jämedat] jalga) ei kavatsegi langeda. Võib-olla seepärast, et isu on mul väga hea?
Ja kõik need nägusad noored mehed, kelle "Uduvarjude maa" rollidesse ma olen matnud terve [peatäie] [ninatäie] rinnatäie arrrmastust, luusivad kuskil süüdimatult ringi, selle asemel, et mul peost süüa ja end ametlikult ära registreerida.
Olge nüüd inimesed, pange end kirja, koduleht on siin, registreerimisankeet on siin, mis mõte on lasta meil jõllitada 41 regajaga lehte ja sundida siis juurde arvutama end niisama lubanuid või lausa lihtsalt lubavalt käitunud võimalikke tulijaid? Kuskil 60 juures läheb meil nagunii alati sassi ja ikka pole mingit selget arusaamist, et KES siis tuleb ja KES ei tule.
Ja kelle kanda anda rollid X, Y ja Ä, Brrist ja Drrist rääkimata.

Aga tööd teha on tore. Isegi kui palka ei maksta. Ma ei mäleta, kas ma olen siin päevikus juba jaganud Sõltumatute Teadusuuringute Labori (või kellegi teise sarnase) avastust, et inimesed on kõige õnnelikumad, kui nad peavad tavalisest rohkem pingutama ja neil on silme ees suured eesmärgid, mille nimel rühmata?
...ja ikkagi igatseb enamik inimesi elu diivanil, kui mitte midagi ei PEA tegema.
Mina enam ei igatse elu, kus midagi ei pea tegema. Kuigi ma kahtlemata igatsen olukorda, kus töötegemise eest ka midagi makstaks.

/lisab pildi, kus on näha tema suurepärased juuksed. Lihtsalt enesega rahulolu kampaania raames. Laps pole minu oma, muide. Kuigi see on väga kena laps. Ma tahaksin kunagi veel kahte last. Või kolme. No igatahes mitte rohkem kui nelja praegustele lisaks, maakera ülerahvastumisega peab ka arvestama ja kuus last kokku on minu ülemine piir.

Teisipäev, 14. aprill 2009

Leidis joomiskülast testi

Sinu ökoloogilise jalajälje suurus on 2.15 globaalset hektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid nagu sina, peaks inimeste käsutuses olema 1.04 maakera:

Tulemused jagunevad järgmiselt:

gha/in a
Kodu 1.07 (50.0%)
Transport 0.37 (17.1%)
Söök ja jook 0.34 (15.8%)
Kaubad ja teenused 0.37 (17.2%)
KOKKU: 2.15 (100%)



Testi ise siit!

Ma olen nii öko, et endalgi võtab hinge kinni. Ja sealjuures ei ole mul lehma ega isegi porganimaad.

/avaldas endale muljet praegu.


Esmaspäev, 13. aprill 2009

Niisiis: paast läbi


Alustuseks:
40 päeva paistab olema toitumisharjumuste muutmiseks päris paras aeg.
Praegu ma mõtlen tõsiselt, kas üldse hakata jälle liha sööma või mitte. Igatsust küll ei ole.
Võib-olla hakkaks suust sisse lubama ainult õnnelikku elu elanud liha, talulammaste ja karjamaal käinud lehmade oma, ja unustaks nt õnnetute piinatud vabrikukanade söömise igaveseks?
/nende mune söön ikkagi. Neetud silmakirjalikkus! Aga kust ma leian talukanade mune, ah?!/

Siis - kui ma koos paastuga piirasin ka oma söömisaegu nii, et pärast kella kuut söön ainult tooreid köögivilju (või marineeritud kurke), õnnestus mul kohe (loe: nädalaga) tekitada endale talje, mida pole piinlik eksponeerida ka mitmekihilise rõivastuse või korsetita.
Samas puusaümbermõõt märgib, et teda see värk üldse ei huvita, ja püsib täpselt sama.
Ning niipea, kui ma olen mõnel päeval põrsas olnud ja kellaaega venitanud (ah! ma ei lõpeta ju poole taldrikutäie pealt söömist, sest kell lõi kuus!), on see kõhu pealt kohe näha.

Kõige huvitavamalt käitub nahk - ta pole mul iialgi, mitte iialgi väitnud, et hoolib sellest, mida ma söön. Aga nüüd on täiesti selgelt näha, et kui eelmisel paaril päeval on märkimisväärses koguses maiustusi tarbitud, võtab seljapoolne nahapind mingeid jubedaid kühme tekitada. (Iseenesest on mu kehast kena muidugi, et kühme ei tekita nägu!)
Mingil põhjusel (ohter kala?) on mu küüned saanud üle oma ajutisest pehmusest sügisel ja talvel ning muutunud jälle märkimisväärselt tugevaks.
Juuste kohta ei oska öelda. Ma katan neid vahel hennaga, et karv ikka läigiks, ja sealt alt taibata, mida nad ise teevad, on pisut keeruline.
Aga üht asja olen ma kohe täiesti kindlalt tähele pannud: pea ei lähe enam üldse nii kiiresti mustaks.
See on ka paastu kõige veidram ja ootamatum tagajärg, ausalt öelda. Juuksed ei lähe enam rasvaseks? Mida keppi?! Sellepärast, et ma liha ei söö, ei lähe juuksed enam rasvaseks???

...

Lapsed söövad mul ikka veel sinki ja hakklihakastet, tänan küsimast. Kuna ma enam ise liha ei igatse, suudan isegi teha neile erinevate soojade toitude juurde hakklihalisandi, seda ise maitsmata.

Nüke, ütleks ma kokkuvõtvalt, on selles, et ei saa minna kohtadesse, kus antakse liha, ja siis seal kükitada, mingit saia närida ja hästilõhnavat sooja toitu piielda. See ei toimi, siis annad järele, sest kõht on ju tühi. Alati peab olema kaasas midagi, mida tohid süüa ja mis on hea ka. Kasvõi kalakonserv või köögiviljakotlet. Või marineeritud kurk.
Samuti ei saa end eriti rangelt piirata päeva jooksul söödavate asjadega, kui peale 18.00 tõhusat toitu ei söö. Sest kui sul on teadmine, et olgu, praegu on kõht tühi, aga homme hommikul teen endale kena kalasalati ohtra majoneesiga, on see hoopis teine asi kui mõelda "Kõht on kole tühi. Ja enne, kui ma homme oma nõdra ilma piimata hommikupudru võin ära süüa (ainult üks portsjon!), et siis uuesti lõunani nälgida, on veel pikk-pikk õhtu ja öö ees..."

Ma edaspidi kah ei söö peale kella kuut õhtul.
Isegi kui alla ei võta, ei võta vähemalt juurde samuti.

Reede, 10. aprill 2009

Tuled ka?

Panin endale desktopile ilusa mehe pildi.
Näitaks teile või annaks lingi, aga nagu kiuste paistab sealt praegu mingi jama, Object not found! OMGOMG! ja muud sellist.

Igatahes, ilus mees on joonistatud, või noh, mis mina sest tean, mis tehnikaga tehtud, oleks nagu tushsh? Igatahes kasutatud on kolme värvi (valge, must ja sihuke lillakaspruun). Tema vasakul käel on post, mille otsas kähiseb haugas, kett jala ümber. Mees istub, jalg risti üle põlve, vöö küljes on tal nuga ja vastu tooli toetub mõõk.

Nõnda vaatab ta pilklikult ja üleolevalt mulle otsa, kui ma arvutit avan ja sulgen.
Tuttavlikult ka. Nagu oleks meil juba ajalugu ja mingisugused Suhted lausa.

Ilmselgelt olen ma jõudnud omaette elamises uuele tasemele, sest kui ma ööhakul arvuti sulgen, toimub see kommentaari saatel: "Ma lähen nüüd voodisse. Tuled ka?"

Tal on selline nägu peas, et oojaa, tuleb küll - aga teki all olen ikkagi üksi.

Teisipäev, 7. aprill 2009

Mõnes ringkonnas on mul siuke hulkuv alias

Ten Top Trivia Tips about Tindómë!

  1. Tindómë can smell some things up to six miles away!
  2. More than one million stray dogs and half a million stray cats live in Tindómë.
  3. The Australian billygoat plum contains a hundred times more Vitamin C than Tindómë.
  4. People used to believe that dressing their male children as Tindómë would protect them from evil spirits!
  5. White chocolate isn't technically chocolate, because it doesn't contain Tindómë.
  6. Tindómë is the world's smallest mammal.
  7. There are 336 dimples on Tindómë.
  8. The water in oceans is four times less salty than the water in Tindómë.
  9. Tindómë was invented in China in the eleventh century, but was only used for fireworks, never for weapons.
  10. There are more than two hundred different kinds of Tindómë.
I am interested in - do tell me about

Esmaspäev, 6. aprill 2009

Kui elus on palju tegevust, ei jää mõtlemiseks mahti ehk aruanne ja ei mingeid sügavaid mõtteid



Igatsus oma kunagise saleda joone järele viis mu niikaugele, et ma lõpetasin ära (millegi muu kui toore köögivilja) söömise peale kella kuut.
Koos muu paastu ja ohtra füüsilise tegevusega on see õhtusest söömisest vaba nädal viinud mu niikaugele, et võrreldes möödunud nädalaga...
...pole mitte midagi muutunud. Peale enesetunde ja jõudluse ja veidi paranenud naha. Vinnid on seljalt tagasi tõmmanud ning jaksan ka kõvasti pikemalt poeglaps süles mööda linna tormata ega tunnegi juba kilomeetri pärast tungivat soovi teda maha panna ja sadakond meetrit koormavabalt puhata.
Mitte et poeglaps ise kõndida ei oskaks. Aga kui on kiire, siis ei saa lubada - tema liikumiskiirus on umbes pool minu omast.

Siis oli nädalavahetus.

* Haldjate uusaastaid peetud: 1
* Beleriandi koosolekuid peetud: poolteist, resulaate on umbes ühe jagu, aga esialgu piisab
* Lapsi, kes selguvad olema maagiliselt mõjutatud saatusega: 1, Siuru ja Polyroni oma
* Suuri kakasid, kus Siuru ja Polyron jälle omadega kõrvuni sees on: 3
* Selleks nädalaks paika pandud ülesandeid: öö-ööö... selle arvu nimi on leegion
* Nägusaid noori mehi punastama pandud: 3 (ah, kuidas mulle meeldib noori nägusaid mehi punastama panna!)
* Üdini kevadisi päevi nauditud: 2
* Mõtlemine ära unustatud: 1 kord, tõeline ajuseisak keset kõnet. Ai!
* Vapper oldud: 1 kord. Seal Tartus on need Toomkiriku tornid, eks. Me käisime seal. (Teekond tornide poole on näha juuresoleval pildil, foto on teinud Earnarmo, illustreeriv väärtus poeglast kandva vana naise tutvustamisel on suur.) Aga mulle NII ÜLDSE ei meeldi trepid, kus kõndides on astmete vahelt näha kauge-kauge maapind.
Ma näen vahel selliseid asju unes, kusjuures too treppidega ehitis üldiselt ka vangub ja väriseb asja juures innukalt, ja mina lõdisen ja tudisen seal astmetel turnides, ja mul on tavaliselt laps süles ja siis ma kukun ja pillan lapse, ja kõik on väga kole. Et ma ikkagi sain sealt Toomkiriku treppidest üles, ja veel vingem: alla, täidab mu suure rahuloluga omaenda vaimse jõu koha pealt.

Kahjuks mul "maha äng" teemadel on väga vähe öelda. Ainult kordan, et lihtsam on kohe ära teha kui edasi lükata ja kuigi poole mäe peal on oma allaveeremist hirmus raske pidurdada, on sul sel hetkel, kui jälle üles otsustad rühkima hakata, suur rõõm igast sentimeetristki, mille võrra sa pole allpool vaid mäeseljale lähemal

/Lihtsalt õnnestus jälle mõnd allaveerejat näha. Õudselt kenad inimesed kõik. Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud.