ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

Maitse üle ei vaielda

Teate, nii väga kui Ameerika filmikompaniisid ka kohane sõimata on: kasumiahned, lollakad, autoreid ahistavad, näitlejatele halvasti maksvad, teevad igavaid filme jne - ühe asja on nad hästi sisse viinud. 
Teistest rassidest (kui valged) näitlejate kasutamise. 
Oli aeg, kui mina ka silmi pööritasin, kui raamatu järgi oli tehtud film, tegelane raamatus oli heleda naha ja tumedate juustega, ja mängis mustanahaline näitleja. Aga nüüdseks olen sellega nii ära harjunud, et pööritan silmadepööritajate peale silmi. Nagu ... mis seal vahet? Inimene on inimene!
Ma olen ikka veel häiritud ilmsetest loogikapuudustest stiilis "iidses külas elavad koos väga erinevat värvi inimesed, kes abielluvad üksteisega, aga kuidagi pole külarahva värv aastasadade jooksul ühtlustunud" või "kogu küla on pruuninahaline ja siis sünnib pruunidel vanematel  üks väga heledanahalisest  asiaadist laps ja keegi isegi ei imesta, et kuidas see võimalik on". Aga ma olen täpselt samamoodi häiritud, kui isal on (tegelikult kasu-)laps ja keegi ei imesta, kust ta selle lapse sai ja laps ise ka ei uuri, et oot, kus mu ema on, milline ta oli, mida sina tema vastu tundsid jms.
Ehk mind ei häiri, kui tegelane on teist värvi kui raamatus, mind häirib, kui tema tausta arvestades ei ole tema värv, käitumine või kogu isiksus loogiline. 

See on selgelt harjumise teema. Algul tundusid mustanahalised haldjad võõrikud, nüüd täiesti normaalsed.
Asiaadid on mu arust alati sobinud igale poole. Aga ma olen ka iluimetleja ja see on raudselt kõige ilusam rass mu arust, nii et mu reaktsioonid ses osas on väga mõistetavad.

Et ma mitte võtan omaks, vaid otseselt rõõmustan, kui naistegelased pole kas hirmus kõhnad või vähemalt selgelt välja joonistunud skulpturaalsete lihastega, on vähem harjumise ja rohkem "viimaks ometi!" teema. Aga huvitav, kas filmitööstuste näitlejavalikud suudaksid mind ka veenda, et just märgatavalt ülekaaluline on ilus?
Ilmselt mitte. Inimeste maitsed erinevad ja Ameerikamaa filmides-telesarjades on mitmeid minu meelest igava või lausa koledapoolse välimusega isikuid südametemurdjateks ja iluikoonideks tembeldatud. See ei muutnud mu seisukohta, et Richard Gere ei ole kunagi olnud eriti kena mees või Scarlett Johansson ilus naine. Ilus mees pole Gere ammugi, ilmselt kena naine Scarlett Johansson siiski on. Lihtsalt ma unustan kogu aeg ära, milline ta välja näeb üldse ja kui siis pilti näen, olen pettunud. Sest ta peaks mingi hirmusilus olema teoreetiliselt, aga on ... kergelt lömmis näoga suvakas. Pole kole naine, aga ei midagi jalustrabavat. 

Erinevalt nt Gail Deverisist.

Gail Devers

Te nagunii ei tea, kes on Gail Devers - oleks normaalne, kui ma ka ei teaks. Aga ta oli väga kõva Ameerika sprinter ajal, kui ma olin väga vastuvõtlik (vanust mingi 10 aastat ja natuke peale) ja jäi mulle meelde kui imeliselt ilus naine, kelle moodi ma kunagi olema ei hakka, ent NII ILUS. 

Ühelausega: kuigi mu teadvus on harjumuse tekitamisega mõjutatav, ei ole see väliste mõjutuste poolt väga muudetav. Mulle võib aastakümneid pähe määrida, kuidas Richard Gere on ilus mees, ma võin temaga filme vaadata, mulle võivad need isegi meeldida - aga tema kui mehe peale mul ikkagi isegi natuke ja teoreetiliselt kõvaks ei lähe. 
Või Russel Crow. Ei, ta on ilmselt tore inimene, kuigi näeb välja nagu vananev oss, aga mingi valemiga ma ei saa aru, kuidas ta ILUS on kellegi meelest.

Veel Gail Deversit

Muidugi, muidugi, maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. K. just ütles, et tema meelest on Leonard Cohen'i "Hallelujah" sõnad "nats cringe". 
Nagu mis mõttes. Nagu misMÕTTES?! Esiteks on need piisavalt hämused ja kujundeid täis sõnad, et igaüks võiks neid tõlgendada üsna nagu tahtmist on. Teiseks isegi kui oletada, et pooled sõnad räägivad sellest, kuidas Taavet kirjutas loojale kiituselaulu ja nüüd teeb Cohen oma kiituselaulu, tuleb ikkagi sisse ka see köögitooli külge sidumine, troonilõhkumine, juuste mahalõikamine, "remember, how I moved in you" ja no selline eraelu ja piibelliku sidumine ... mitte mingi valemi järgi pole piinlik ju?
Tõsi, minu jaoks ongi piinlikud ainult liiga labased ja väga üheseltmõistetavad sõnad. Millel on lollid riimi-pärast read sees. 

Aga K-le tundub, et Coheni "Hallelujah"paneb piinlikkusest kõrvale vaatama. 

Mis. Iganes.

Algest teemast õnnestus nüüd päris kaugele veereda. 
Aga jah. Mustanahaliste haldjate vastu pole mul midagi.
See-eest on mul midagi lühijuukseliste meeshaldjate vastu. Krt, teil on haldjameeste kujutamiseks võtta nii vinge aluspõhi nagu pikkade juustega ilusad mehed ja siis te rikute selle meelega ära? 
Ma kujutan ette väga väheseid mehi, kes pole pikkade juustega kenamad kui lühikestega. Enamasti on nad looduslikult kiilanevad siis või on neil mingi fantaasiarikas lõikus ja värv seal lühikestes juustes. 

Hormoonid käima

Viha on nii tore. 
Mis mõttes see on negatiivne tunne?! See on üdini positiivne. Sul on energiat millegi suhtes tunda ja nördinud olla, vahel isegi seina peksta või karjuda, sa hoolid nii väga - ja miski su sees arvab, et too halb asi ei peaks olemas olema, maailm peaks olema hea ja tore. Vihas on lootust, usku ja armastust. 
Viha EI ole leppinult noogutamine ja tõdemine, et maailm ongi rõve, inimesed ongi lollakad ja sinna pole midagi parata. Viha on energia. 
Jee viha, ma ütlen! 

Kui ma hakkasin vihastama, teadsin, et hull aeg on möödas. See, kus oli ainult valu ja väike kergendus ehk vähem valu. Viha ei ole halb, ausalt. Kui teile tundub, et vihane on paha olla, teil on muidu hirmus hea. 
Veel ausamaks minnes: kurat, te ei tea, mis on halb enesetunne ju! Jeebus ... 
Viha tundub halb?!

Jajah, iga ahastus on ahastus, olenemata sellest, mida inimene muidu kogenud on. Ent kuna ma ei ole nii kaua tundnud otsest rõõmu, vaid ainult naudingut sellest, et halb ei ole, on mu jaoks viha täiesti teretulnud ja vahva emotsioon. Meeldiv.
Vihaselt tunnen ma end elusana. 
Tugev stiimul: jai, nii tasub juba elada!

Rage, rage against the dying of the light ...

Muide - lõdvalt teemaga seotud, aga side on - dr Kadri Kool ütles, et duloksetiin on uuringute järgi parim antidepressant ATH-inimestele. (Ja lisas, et väga hea valik ehk ma ütleksin, et ta näeb minus jooni.)
Seos on see, et mu avastus oma nõrga hormoonide töö kohta kõlab nagu ATH. Neil (meil) on ju dopamiin ja noradrenaliin väga viletsalt nõristuvad. Muuhulgas sisaldab duloksetiin noradrenaliini. 
Ja vihastamisel saan ma oma hormoonid tööle. 

Samuti teemaga lõdvalt seotud ehk ma otseselt ei vihastanud, aga vandusin kõva häälega ja korduvalt ning elu tuli sisse: mul libises õunakook koos küpsetuspaberiga plaadilt kuuma ahju laiali. Nüüd on kõik täis tossu, mis tuleb kaneeli ja suhkru ahjupõrandale pudenemisest. Aga krt, sama kook on ikkagi ahjus, sest see ei olnud vedel tainas. Lehttainas oli. 
Kuna ma söön asju, mis mu pojale meeldivad, ja tema lemmikõunakook on poest ostetud lehttaignale laotud õunaviilud kaneeli ja suhkruga heldelt üleriputatuna, 25 minutit ahjus, teen seda kooki nelja päeva sees kolmandat korda. Seekord olin targem: õunu ei tohi liiga palju olla - see talle ei meeldi. 
Ja lollim: isegi mõtlesin, et sedasi paokil uksega ahju on natuke riskantne plaati panna, aga taburetti eest nihutama ka ei hakanud. 
Edaspidi nihutan. Ausalt. 

Aga hormoonid lõi käima =)
Sahmisin õunatükke kuumast ahjust välja lapiga ja kuradid lendasid. Poeg ei kuulnud midagi: klapid peas ja oma toas. 

Olen tasapisi muutnud oma seisukohta, et oma tuba pole mitte vajadus, vaid luksus. Tasapisi. Arvan ikka veel, et saab elatud ka jagatud toaga, aga et oma tuba on ikka krdi mõnus, ei saa ka salata. 

Totoro on oma põieantibiootikumid tänasega lõpetanud. Hästi naljakas: ma panin tabletid hoolega viinerite sisse kõigil kümnel päeval. Tema lätsutas ja keeras neid viinereid suus seda- ja teistpidi, aga kui tablett välja kukkus, sõi selle samuti hoolikalt põrandalt ära.
Minu järeldus: tabletid ei maitsenud väga vastikult, aga neil oli vale lõhn. Puhas viiner lõhnab teisiti. 

Väärtused

Inimesed ehmusid eelmise posti peale.
Või noh - kui ma sain pooleteise päevaga kaks lõpetatud testlugemise kohta tulnud tagasisidet ja kolmandalt testlugejalt vabanduse, et ta unustas ära, kohe hakkab, on teatav ühistõukaja ilmselt olemas.
Ja saadud tagasisidemed on positiivsed. Üks hästi detailne ja põhjalik, kõigega ma nõus ei ole, aga vähemalt üks tema poolt tekstist välja loetud, ent seal rõhutamata suur idee on mulle: "Oh, nii hea! Kasutan!" Talle osad asjad meeldisid väga, osad eriti mitte, "algus on staatiline ja liiga palju tegelasi".
Teine tagasiside oli vähempõhjalik, kuid entusiastlik. "Võid kohe avadada!" Kuigi ka tema oli alguse (tegelt lausa esimese poole) osas ohkav, mulle see ind meeldib. "Oligi täpselt nagu sa kirjutasid - krdi heaks läks!"

Aitäh veel kord!

Ausalt öelda ma kandsin vahepeal asja mõttes suht maha. Et mulle endale meeldib, aga kellelegi teisele mitte, no nii on. Igatahes ma tegin uut ja kummalist asja ja PROOVISIN, asi seegi.
Aga kui on millegi kallal tööd teha, kui sel raamatul on tulevikku, kui sellega tasub tegeleda - OOO! Algus on raske, ent muu meeldib ka teistele inimestele kui mina küll? Nii hea. Ja no see suur idee - oo! Oo! 
Muid pisikesi asju on veel, vastused mu esitatud küsimustele tähendavad ka paari tillukest muudatust ... aga mida krdit ma selle algusega teen, pean mõtlema.
Saate aru, ma üritasin alustada tegevuse keskelt, et oleks põnev ja aktsioon ja värk. Aga selgelt ei tulnud välja. HMMMMM!!!!

Samuti: rääkisin inimestega sellest tekstist ja üks aspekt, millest rääkisime, oli tegelaste ilusana kirjeldamine. Mulle tuli ka meelde üks teine alguse-tagasiside. Hm.
Tundub, et on inimesi, kes lähedaste puhul enam ilu ei näe. Ega inetust. Lähedased inimesed on lihtsalt lähedased inimesed, ei nähta enam välist.
Ja siis olen mina, kes iga kord oma poega (tütart veel enam, aga teda ma näen harvem, nii et vast arusaadav) nähes seestpoolt natuke sulan, sest NII ILUS. Vahepeal, mõned aastad tagasi, läks too Poeglaps natuke pehmeks. Mitte palju, raudselt mitte paksuks, lihtsalt piiiiiiiiisut pehmeks. See oli ilmselt tema ihulise poole ettevalmistus selleks, et jou, nüüd hakkan mehekehaks kujunema.
Seejärel läks ta NII ILUSAKS. Tekkinud mehekeha, neid väljajoonistunud lihaseid, soonilisi käsivarsi, laiu õlgu ma imetlen täiesti toorelt ja mingi pidurita. 
Ja imetlen.
Ja imetlen. 
Phmt "on muuga, kuidas on, aga vähemalt on mu lapsed sitaks kaunid!" 
Kui ilus Tütarlaps on, ma vist ei pea rääkima. Tema lubab endast pilte teha ja üles panna, nii et pikaajalisemad jälgijad teavad. Jaa, mul on iluga ebaterve suhe, miks te küsite?

Samas ma ei tunneta seda ebatervena. Mu jaoks lihtsalt "nojah, nii on". 
Ilu on midagi, millest ma hoolin.
Ei tohiks? Ei ole ilus mõelda, et ilu on tähtis? On paha, madal ja patune?
Sitt lugu. Ma olen, mis ma olen.

Kui ma tegin sildi-lipiku kastile "7 surmapattu", ma ei olnud päriselt valmis selleks, et phmt kasutan seda ainult vihast või edevusest rääkimiseks. Kadedus ja ahnus ei ole mu elus kuidagi olulised, laiskust ma ei pidanud väga patuks (kuigi arvasin end laisk olevat, hahahahaa, huhuhuhuu), uhkust ei pidanud samuti patuks, vaid olin uhke, et ma uhke olen ja iha - no kuulge! Kui vähegi iha endast üles kütta õnnestub, on see ju hea asi? 
Jah, ma olen ka veendumusel, et naised on keskmiselt iharamad kui mehed. 
Ehk minu jaoks on "no vahel on" vähe, kuigi vbla mõne jaoks on palju ja ma tundungi kellelegi õudse seksmaniakina. 
Ei, mulle meeldib seks küll - aga mägi, millel võideldes surra, on mu jaoks "seks pole eriti tähtis". Söömise, joomise ja uneta ma suren, mis mõttes on seks mingi nendega samaväärne asi?! MisMÕTTES seks kuidagi mastrubeerimisest täiesti eraldiseisev üksus on? Miks seks elusa partneriga PAREM on kui kujuteldava partneriga, kusjuures elusa mehega ma ilmselt ei saa orgasmi, kui asju ette ei kujuta, kujuteldavaga vahel väga harva EI saa? (Pärast AD-ga lõpetamist, tähendab.)

Vbla peaksin midagi ette võtma selle lipikuga oma postide all?
Hmm. 
No mitte veel. Ei eruta piisavalt.

Õnn ja mina, me ei ole päriselt ühekandimehed

Esimest korda saan aru sellest luuletusest. 

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Sitta suremine ja vanadus. Sel teemal ei ole mul veel seisukohta, minu surmad on kõik puha raevutsemine, kas lendab veri või tõmbub see sisemuses klompi ja tardub haiguse mõjul. Aga idee, et sa peaks mitte leppima, vaid raevuma, on mulle alati mõistetamatu olnud. Leppimine ja vaikselt minemine on ju hea, ei ole valus, miks, pagan, peaks keegi tahtma, et teine valutaks?! Vältimatuga võitleks, lüüasaamise osaks saaks, miks see hea on?!

Noh, nüüd ma tean. Enesevaatluse tõed. 

Mitte uus asi, eks ole, aga ma pole iial selles võtmes vaadata osanud.

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Kui ma olen depressiooni sügavikes, ma ei võitle. Ümbritsevatele inimestele olen palju mugavam, ilmselt tundun palju stabiilsem ning turvalisem. Peale Rongi eemaldus minust ka ju hunnikus inimesi, kelle jaoks korraga hirmus vastumeelseks muutusin. Neile meeldis ahastuses ja lootusetu mina, kes muigas, iroonitses ja kannatas vaikides - aga ma ise, mina hakkan võitlema, muutun kümme korda plahvatusohtlikumaks ja teravamaks, kui mul hea on. Mul ei ole vaikselt kannatades ja leppides üldse mõnus.
Sest kui ma ei lepi enam sita olemisega kui paratamatusega, vaid hakkan sellele vastu, on mu sees ärganud "saab ka teistmoodi!" teadmine ning see on HOOPIS parem tunne kui lootusetu alistumine, vaikimine ja õlgade kehitamine.
Raevutsen, kui halb on. Rage, RAGE!!!
Kui ma lepin, siis pole mu sees mitte tõdemust: "Nii ongi hea", vaid "Kõik ongi sitt, see sitt ongi inimeste meelest hea, pole midagi parata ega parandada." Kui noorem olin, üritasin endale veel valetada samuti. Rääkida oma pea sees, et kõik ONGI ju hea - ja siis oli mul VEEL HALVEM olla, sest lisaks oma sisemisele valule oli koormaks endale keelamine valu tunda ning veel lisaks halbolu, et ma ikka ei oska, ma ikka ei kõlba, ma ikka ei ole sellekski piisavalt hea, et positiivne mõtlemine mulle kuidagi hästi mõjuks.

Aga ka nüüd oli nii kaua halb, et ma unustasin täiesti ära, et saab ka rahul ja õnnelik olla.
Hakkasingi uskuma, et nojah, K ei tee ju midagi halba, tore on vahel mõtteid jagada, jai, see vist ongi hea ... ja siis korraga koos Ukraina sõjaga saabus küsimus, et mis siis, et ta ei tee mu olemist halvemaks, kas ta teeb selle kuidagi paremaks?!
Jaa, kunagi ammu pesi ta korra mu aknad ära. Absoluutselt imeline, aga mul ei ole selle peale praegu mõeldes tunnet: "Näen, et ta armastab mind," on ainult "Näen, et tollal armastas ta mind."
Ja veel ammumatel aegadel tõi mulle maohappeõuduse (nüüd on see mul suht raamatu järgi, ebamugav, ent mitte hirmus, ent tollal ma sain tunde kestvad oksendamisatakid, nii intensiivsed ja rängad, et oksendasin vahel ka põrandale, kempsu jõudmata, ja oli rohkem kui lihtsalt halb olla, ikka VÄGA HALB oli) vastu ravimit faking JÕULUÕHTUL.
Siiamaani suht uskumatult  imeline.
Aga viimasel ajal?
Ta ei käinud enam külas (no kord kahe kuu sees - mainisin paaril korral, et kuidagi vähe, siis enam mitte, sest inimene ise teab, mida ta tahab teha, mida ei taha), ta ei tulnud minuga kaasa üritustele (ei, muidugi ma ei sundinud ka, mulle oleks tähtis olnud, et ta ise tahab) ja viimane pauk oli, et ta ei tulnud minu ja lastega loomaaeda, sest päev enne selgus tal pold piisavalt ilusat paksu jopet ja ilm oli jahe. 
Nagu ... ma ei tea. Olgu, mul on edevuse ja enda ilusana tundmisega selgelt muud suhted ja mul ongi kama, mida ma seljas kannan, sest oluline on ju ainult MINA seal sees, aga üritades pugeda tema nahka, saan ainult: "Peab vist mingi sooja kampsuni selle kenama jope alla panema, külm hakkab muidu".

Ta ei teinud mulle last.
Ta ei seksinud minuga.
Ta keeldus ütlemast, et ta on minuga paar. 
Äkki ei olnudki? Noh, ma kaua aega arvasin ka, et ei ole, aga samas tahtis ta ise omal algatusel minuga mingeid "soovitud armastuseni jõudmise"-eneseabiõpiku asju teha, lubas ennast nunnutada ja armastada, korduvalt rääkis Poeglapsest kui "meie lapsest" ja igast paljud muud pisiasjad. Stiilis

tema: Meil on muide rõdu ka. Ma pole seal aastaid vist käinud.
mina: Mulle on eluaeg rõdud meeldinud. Nii et sümptomaatiline, et olen elanud vist ... jah, ühes korteris, kus oli rõdu. Kokku kõva poolteist aastat.
tema: Siis võiksin selle sinu jaoks korda teha, onju. 

Ta suudles mind ... kahel korral? Ühel? Teise korra osas ma pole kindel, sest see oli mulle väga traumaatiline kogemus. "Laps kodunt ära, minul ovulatsioon, tema tuli lausa külla ka - ja no ei mingit seksi". 
Siis ma olin veel noor ja lootusrikas.
"Kas sa väga kurvastad, kui ma nüüd koju lähen?"
Kusjuures ma vastasin: "Ei," sest ma tahan ikka, et mind tahetaks, mitte: "Nojah, eks ma siis kepin sind korra, kui see sulle nii tähtis on."
Ei, ilmselt ta ei ole rahul, et ma sellest kirjutan. Jaa, ma saan aru, lademes lugejaid on lisaks minu peale: "Paha väga väga naine, miks sa kirjutad teisest, kes seda ilmselt ei taha?!" 
Vastan: "Sest mina tahan."
Sest  mus on taas ärganud - ja ON ärganud - tunne, et elu võib ka tore olla, kõik ei pea olema napilt-napilt ärakannatatav, vaid päriselt võibki hea olla olla. Püüan heaolemist suht pohhuistlikult. 
Tahan, et mul hea oleks. 
Mitte miski muu pole vaksajagugi oluline, saaks ainult head!

Mhmh, minust saaks ilmselt hea heroiinisõltlase. Nagu filmist.

Muidugi. Seepärast mulle meeldib ka viha ja vihastada ja kõik eneseabiõpetused "kuidas mitte vihastada" (ning inimesed, kes tunnevad, et need on vajalikud) on mulle: "Aga ... miks?!?! Vihastada on ju hea tunne?!"

Ei, meie "ok, ärme enam ole sõbrad"-põhjust ma ei avalda =) Üldsõnaline kokkuvõte võiks nt olla "ta ei tahtnud mulle hästi öelda, kui mul ilma halb oli".

Võtsin vist südamesse

Täna hommikul hakkas mind painama: mõne nädala eest ritsiku pool, kui ma läksin keema teemal "riietumise reeglid koolis", rääkis keegi (vbla ritsik ise?) kuidas Sütevaka gümna juhtsõnadeks on "Vabadus! Loovus! Vastutus!" ja et vastutus on sama tähtis kui need teised, ja kõneles sellise manitseva tooniga, nagu minu arust ei oleks. Vastutus tähtis.
Mis mõttes?! Nagu misMÕTTES? Teist sellist vastutamisguru ma ei teagi, kui mina olen! Mina olengi vastutamise kuninganna (ning see on halb asi!) ja just sellepärast olin ma tuliselt nt reeglite vastu kooliskäijate riietuses! Nii palju kergem oleks õlgu kehitada ja leida, et pisiasjad, pisiasjad, on reeglid, siis on, mis ma sekkun. Koolid on niigi jaburad kohad, piiravad riidereeglid on seal nagunii ju ebaolulised, sest nii palju muud on jamasti.
Aga kuna minul on vastutamisteema üle võlli sees, siis ma tunnen, et igal pool igal ajal on halbade tagajärgedega teod halvad ja sekku, väga väga naine, sekku ning paranda maailm ära!
Mu enesele meenutamine ja enesevalvamine käib teemas: "Maailm saab hakkama! Sina ei pea seda ära parandama! Ei ole iga murekoht ja jama sinu vastutus, ära tegele ometi sellega!"

Elik ma ei lähekski leili, kui ma ei üritaks vastutada, dohh.

See kalduvus liigselt vastutada on mu kirstunael ... ei, mis krdi kirstu, kremeerituna võtan ma oluliselt vähem ruumi ja ilma kirstuta aeda õunapuu alla, mis sellest rammu saaks, mind nagunii matta ei lubata.
Kalduvus vastutada on mu ... randmest läbi löödud ristinael? Ei, selle kohta on ka uurimus, et inimesed seoti risti külge kinni, sest naeltega lüües oleks varsti nende kämblaluud või randmes olevad luud katki murdunud, lihased poleks keha ammugi kinni hoidnud ja hukatav oleks ristilt alla sadanud. Või vähemalt kukkunud pea alaspidi.
Jah, ka see oleks kohutav ja ainult ettekujutamisestki saan ma valu kõhtu, aga no ilmselt teatud arvu proovimiste järel otsustati, et nii ei ole hea või midagi. Jätab lohaka mulje? Kasutati nööre.
(Muide. Miks minu arust Kristuse ristisurm ei olnud mingi suur asi: sedasi on hukatud nii palju inimesi asjaloos, see oli iga kord sama kohutav - aga kristlaste Jeesuse kannatustel oli vähemalt mingi mõte! Nende teiste, ohh, kümnete tuhandete, vbla ka saja tuhande omadel aga mitte. Neile oli kõik lihtsalt hirmus, hirmus, hirmus, sel polnud mitte mingit mõtet! Usu järgi Jeesuse valudel oli ning ta teadis seda samuti, nii et phmt läks tal HÄSTI võrreledes nende - teistega.)
...
No mingi hukatuslik nael igatahes.
Mul on seda krdi vastutust süles, seljas ja õlgadel. Paneme tähele, olukorras, kus ma teadlikult ja karmilt üritan end kogu aeg ja kõige eest vastutamast takistada.
Et mina ei märka, et vastutamine on teema?!?! Krt, kelleks mind peetakse?!

7 surmapattu (vt allolevaid silte postitusel) on teema seepärast, et selge uhkus. Tunne, et just mina pean maailma päästa üritama, see on minu vastutus.
Ja ei.
Ei ole, väga väga naine, pole sinu asigi mitte!

Krt, kui see oli ritsik ise (olid sina v?), ma olen ikka päris ... kuidas, kuidas on võimalik, et mu püsilugeja ei saa aru, milline jõlehirmus vastutaja ma olen??? 
Kui oli suvaline võõras kommentaator, siis on kama.
Välja arvatud, et kust, krt, ta selle idee, et mina ei taipa vastutada, võttis? Kui lollid saavad inimesed olla, pannes teise paika mingi omaenda uiu põhjal, ja arvates, et see mingi pädev asi on?
Ja ei (nagunii keegi mõtleb vaielda =P), mina ei tee nii. Ka need inimesed, kes on mu mittesallitud kommentaatorid, on pidanud väga mitu korda talumatud olema, enne kui ma otsustan, et seal allikast ei tule midagi joodavad, ainult solk ja mürk.
Et mina kedagi paika paneks, peab ta püsivalt sama rida ajama, korra või kahe pealt ei otsusta ma midagi.
(Ja samas kui inimese käitumises ilmnevad selged mustrid ja ta samas seletab, et seekord juhtus nii ja tookord naa ja kolmandal korral see ja neljandal korral too, aga TEGELIKULT on ta ikkagi usaldusväärne inimene, ma vaatan teda, suu lahti, sest KUI lolliks sa mind pead?!?! Nagu - nagu - ma annan väga palju võimalusi, sest ma tean, et asjad juhtuvad. Aga teatud hulga võimaluste järel ei saa enam salata, et see pole hulk juhuseid, vaid süsteemne "nii ongi".
Ja siis seletatakse hoolega lahti mingeid üksikjuhte ja ma olen õuduses, sest ok, teine võimalus peale "peab mind lollliks" on ju, et ta lollitab iseennast.)

(Ja see, sõbrad, sugulased ja vaenlased, niisama lugejad ja mõttega lugejad, on juba otseselt õudne.
Ma suudan kõike mõista (kuigi enamjaolt, kui ma hukka mõistan, ei ole see mõistmise puudumisest, vaid vastupidi, ma saan õudusega aru ja olen: "On, kurat, vaja nii juhm olla v????"), aga mitte enesepettust.
Selle ees jookseb mul juhe kokku.
Nagu ... ah? Nagu ... inimesed ei uurigi püsivalt iseennast ja teisi ja ei saa aru inimkäitumise põhiasjadest? Nagu .... AAAAAAAAAAAAAAAAPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!)



Aaa, seda nägin täna hommikul ja siis tuligi kõik meelde ja oeh, OEH!

Aeg töötab igaühe jaoks omal moel

On päris kummaline, kuidas ma tajun ajas erinevaid rütme, kõiki üheaegselt ning mitte ühte ja ainukest iseendast-lähtuvat aega, vaid paljusid korraga. Näiteks kui te vaatate siia kõrvale, paremale poole, siis on seal näha blogid, mida loen, ja kui hiljuti on tulnud uus postitus. Ja ma olen harjunud, et kus on iga nädal uus, seal vaatan kümme päeva pärast eelmist juba ootusrikkalt "nii ammu pole uut postitust olnud, äkki täna?" ja kus kord kuus, hakkan sedasi rahutult vaatama kahe kuu möödudes.
Rääkimata nendest, kus läheb kuid ja kuid mööda ja mul tekib rahutus hinge, kui pool aastat möödas ja ikka ei.
Aga kui on vaikus olnud juba sellele võrgupäevikule ka kohatult pikka aega, muutun veidi närviliseks. Või ei, närviline pole õige sõna. Aga ma TUNNEN kogu aeg taustal natuke "noh, kas saab juba" värki. See on lihtsalt taustal, aga naljakas tuvastada.

Mu poeg on viimaks leidnud magamisrütmi, mis laseb tal koolis käia, iga päev suremata, ja mina imestan, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Loogiline ju.
Ta tõuseb umbes kell 1-2 öösel, teeb oma asju, õpib, mängib arvutis, sööb, elab. Siis läheb kella 8.15 kooli. Ja peale koolipäeva koju jõudes sööb ja tiksub veel umbes tunni, ja läheb siis magama.
Nii tore. Nii lihtne ja loogiline. Aga oi! kui palju kulus aega, et see rütm leida!

Mu tütrel on täna jälle playbox. Loomulikult ma lähen, seekord koos pojaga ja mu ema tuleb ka ja vbla isegi tütre ... eee ... kuidas selle kohta öelda? Noorusarmastus?
Ma ei tea, mis faasis nende suhe on ja kuidas nad seda nimetavad jms, aga nii ilus poiss!
Mida, muidugi löön end täna üles! Esmakohtumine niivõrd-kuivõrd väimehega!
Ossa, ja ma saan olla ämm!!!!
Natukene aega ühe inimese jaoks.
Ilmselt ei ole ma väga kuri ämm. Aga imelik küll.
Tema on normaalsest perest normaalne hilisteismeline. Natuke jube - normaalsed inimesed ongi olemas või??? Aga et ta nii kena on, teeb palju heaks.

Põrsanäoline Britney
Hei, hiljem läks ilusaks!
Ma ei mõnita teda,
otsin ilu seaduspärasid!

Tina Turner sai 80.
Huvitav, et seitsekümmend-midagi-ealise Anna-Mae/Tina ma suutsin vabalt omaks võtta. kuid 80 on hämmastav. See on ajatu naise siiski ajaliseks muutumine? Või vastupidi, eriti ajatuks saamine, mida maksab 80 turnerirahas? Ta poeg tappis enda ära, tal oli vähk ja neerud nii haiged, et mõtles enda eutaneerimisele, aga ikka elab, ikka särab ja 80 ta küll välja ei näe.
Aa, välimus on ikka tähtis või?
Nooojah ... olen jah nii pealispindne. Aga kuna minu vaates on välimus peamiselt hoiak ja 30% vbla muu, keeldun tunnistamast, et tegelikult halvasti oleks.
Hoiak, hoiak on põhiline!
Aga siiski mitte kõik, eks ole. Inimesed, kes ise ei tea, kui kaunid nad on, on vahel täiesti südantmurdvalt imelised vaadata.

Nõup, ma ikka veel ei tea, mis värk selle iluga on.

"Ise seda teadmata ilus" ja "ühiskondlikult ilusaks tunnistatud" ei pruugi mu jaoks üldse ühtida (noort Britney Spearsi pidasin konkreetselt põrsanäoliseks ja natsa inetuks, hiljem hakkkas ta mulle alles meeldima ja ilus paistma), ent minu pilgule on kaalukad nii hajameelne kogemata-ilu kui eneseteadlikkusest tulenev "minge ise persse, kui te mu ilu ei näe!"-ilu.
Aga mis mulle üldse ei tööta: "Arvake, et ma olen ilus, ma ju pingutan, et meeldida!"
Selle peale lülitun ma kohe välja, mulle nii-üldse-ei-meeldi. Ja ei saa aru inimestest, kelle meelest on ilusad lühikeste juustega tumedates mittemidagiütlevates ülikondades noored mehed ja pikkades liibuvates kleitides, silmatorkamatu, aga olemasoleva meigiga pikajuukselised noored naised. Minu reaktsioon nendele on väga varasest noorusest peale (ütleme, olin 11?) olnud: "Sa saaksid nii vähese vaevaga ilus (=cool) olla, aga valid olla igav, tuim ja isikupäratu? MIKS?!"

Ja ma siiamaani vaatan nii. Nüüd olen vanem ja targem ja mu tuttavad ka, aga 10 aasta eest oli mul konkreetselt "sa võiksid nii ilus olla, kui ainult tahaksid!" ja siiras arusaamatus "ma lihtsalt ei ole ilus"-tüüpide osas.
Isaste ja emaste tüüpide ühtviisi.
Võiks mõne ilusa cooli naise pildi ka panna ...

Siit 
Ilus noor naine

Vbla on minu häda ilu suhtes olnud, et ma üritasin olla MÕLEMAT (nii ise seda teadmata ilus kui ilus hoiakuga, vt pilti, tal suht tuleb välja) ja pudenesin kahe tooli vahele maha? 

Vbla ...
... ja siis aja möödudes on viimaks paika loksunud, et mõttetu on üritada ise-seda-teadmata-d, kui ma samas võin nii palju väiksema vaeva ja suure sisemise aplombiga teha teist. 

Mis on sama hea mu enda jaoks ja miks, miks ma üritasin mõlemat korraga ...?
Sest ma olin noor ja loll. Jumala kaua olin noor ja loll. Aga nüüd olen igatahes targem!
Täiega targem. Läks pool lehekülge ja sain aru, mis värk selle iluga on, näiteks =P 

Maailm on lihtne, kui teda lihtsana vaadelda.

Edevuse katk vol VIII

Kurat, ma olen liiga väsinud et hingatagi. LIIIGA!!!!

***

Hommikul on ka peavalu tagasi. Krt, ja ise ju tean, et ei tohi üle pingutada, mul hakkab väga halb!
Ikka pingutan.
Loll on loll olla.
Muidu vaatasin (tütre jaoks otsisin tegelt, tema klassi instasse) oma aasta-paari vanuseid pilte üle.
Emake maa, kui ilus ma olin!
Oot, ilmselt vaatan samamoodi mõne aasta pärast praeguseid ..?
Emake maa, kui ilus ma olen!

Ei, keegi meist ei ole kogu aeg iga nurga alt nii kaunis kui hästi välja tulnud pildil. Ent siiski, imeline.
Kusjuures ma tean, et ilu ei tee õnnelikuks. Ma olen oma eluga kursis, tean, mida ilu selles väärt oli ja on.
Aga ikka on kuidagi harras oma ilusaid fotosid vaadata ja mõelda, et oeh, kui pildid kätte sain, ei pidanud ma seda ja seda ja seda õnnestunuks - ja kui enda arust keskpärastel piltidel nägin niiiii välja, mida ma veel tahtsin???

No näiteks:

See mulle tegelt meeldis, sest no ilus ei ole,
aga sitaks väljendusrikas.
Dohh, nagu teised ei oleks!

Nagu: mida veel, mida veel on vaja?!

Ei, kui ma ei ole õnnelikus armusuhtes, ON võti ikka selles, et ma ei ole piisavalt ilus. Kusjuures paneme tähele, et ma ei taha enamasti kedagi või kohe kindlasti ei taha kedagi TEIST kui see konkreetne isik.
Aga ikkagi taandub kuskil teadvuse alamkihis kõik sellele, et pole piisavalt ilus. 

Minu alateadvus: lihtlabane ja loll, tore.

Ma ütlen koerale, et ära niutsu.
Hetk hiljem niustun ise.
Selgitus: "Kuule. Sa oled söönud, õues käinud, sul on vett, ma isegi mängisin sinuga veidikene, raugelt. Aga minul valutab pea! Mul on ÕIGUS niutsuda!"

Tegelt enam peaaegu ei valuta. Totoro niutsumine ei lõika enam kolba sisemusse ning jälle tuleb uni peale. (Valuga tuleb ainult siis, kui maru väsinud olen, ja kui enam ei ole, ärkan üles hullema valuga, kui magama jäin, ja jubedus.)

Totoro niutsub seepärast, et ta elu on praegu raske. Selgub, et koertel on samamoodi hormonaalsed muutused ja meeleolu omavahel  tugevas seoses (võinuksin ise selle peale tulla, kui MÕELNUD oleksin) ja tal on veriood. Ehk veritsemisperiood.
Esimese hooga mõtlesin, et menstruatsioon, aga siis sain aru, et koertel ei ole ju tegu KUUpuhastusega. See ei käi üldse iga kuu (õnneks). Nii et jäin verioodi juurde.

Ma ise ei ole väga häiritud sellest, et hoolimata eilsest põrandapuhastusest on hommikul jälle verejäljed, aga mu poeg on küll: "Ma enam ei taha Totorot oma voodisse, kuni see läbi on!"
Aga ta unustas selle samaks õhtuks ära ja: "Totoro! Tule!" käis magamaminekul, nagu alati käib.

No pesen veits sagedamini linu kui vahepeal, no pesen. Tegelt ei pese ju mina, masin teeb töö ära. Nii et suva.

Ärge nüüd öelge, et ma koera privaatsust rikun ja tema naisestumise saladused kõik välja laon =) Ma kohtlen teda ainult nagu ennast. Palun, kui kedagi huvitab: kasutan kupsikut, päevad on hetkel kuskil kuu teisest nädalast, kestavad 3-5 päeva.

Jube huvitav küll.

Phmt ma võiksin jutustada, miks ma eile nii tohutult ära väsisin, et täna ka lusikad otsas on (Töötukassa - ja vahel ma unustan asju, mis tuleb erilise nöögina, kuna enamasti ju mitte, ning antud juhul arvasin, et mul on aeg kell kolm, ent oli pool kolm. Igast muud jamad lisaks), kuid lihtsalt ei jaksa.
Ei midagi põnevat, lihtsalt rohkem jõudu võtvad plaanid, kui kavatsetud + 5 tundi und + ei, kõik plaanitu on vaja ju ära teha ikka + hommikul tundus, et seda ja seda tahan ju veel ette võtta, nii et võtsin, alles õhtul kahjatsesin.
Oli vaja...

Nojah, eks siis oli.

Olen, kes olen. Ei parem, ei halvem. Teen vahel vigu, mul on ebaterve suhe ilusse, menses kuu esimese kolmandiku sees, kipun üle pingutama.
Olen täiuslik =)

Ere ja kirgas

Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"

Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.

Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."

Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee...  millestki?
Mida?!

Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.

Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.

Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.

Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.

Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.

Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.

Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?

sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole

mõtle omaette, mind tõesti ei huvita

ma ei korralda su elu

kuidas ma saakski

ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."

J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!

Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.

Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!

Oh, ma olen nii tark ja ilus!

Olen ikka hädas selle iluvärgiga.
Viimaks ometi usun, et ok, olen umbes isiklikus tipus. Nii hea vaadata, kui ma umbes võikski ideaalis olla. Ei muudaks mind kaunimaks vähem kaalu ega pikemad juuksed, isegi vinne naljalt ei tule enam, suhteliselt sile nahk. No mitte midagi ei kerki pähe.
Ja mis siis? Ma ei oska selle kuramuse iluga ikka midagi paremat peale hakata kui varem.

Pilte saab teha aint.
Mitte et varem ei oleks saanud. Lihtsalt toona ma panin punnile peitepulka peale, enam ei ole seda vaja. Tegelikult varem tõmbasin ka kõhu sisse ja enam ei tõmba, aga kuna mu kõht näeb suhteliselt samasugune välja reaalselt, on see rohkem enesekindluse, mitte ilu teema.

Mis te tahate öelda, et ilu ongi ainult see, mis ta on?! Ei panda padaje, kui ei oska padaje panna, ning muud kasu tast ei ole, kui et osad tähelepanu osutavad mehed on ka päris sümpaatsed?!
Ei, teoreetiliselt teadsin seda muidugi juba ammu-ammu, siingi olen jälle ja jälle kirjutanud, ent reaalselt-tegelikult-päriselt, katse-eksituse meetodil asja uurides samale tulemusele jõuda on ikkagi kummastav.

See lihtsalt - on. Ei vii kuhugi mujale, ei anna midagi muud. Täiesti omaette skaalal on jätab soovida-mitte nii ilus-ilus-veel ilusam-veel ilusam-veel ilusam-kõige ilusam. Ja kuigi inimeste maitsed on erinevad, maailm ei pruugi mind nii näha nagu ma ise, loeb mulle see, mida ise mõtlen.
Ma meeldin endale - ja kurat, oleks see siis vähemalt kuidagi väga otseselt välise iluga seotud! Ei, enesekindlus.
Pffff. Kurat, see ei saa ainult minu vastutus ka olla, kui lapsest saati olen elanud maailmas, kus ilu on midagi tähtsat ja ihaldusväärset! Aga noh - parem nüüd kui ei iial.
Ilus olla on tore, aga midagi muud see ilu tõesti, isegi salaja ja kõigi mitteideaalsete eest varjatuna, ei anna kui teadmise, et jee, olen ilus.

Maailm ja mina.
Ah, see asi on küll rääkimata, et kuidas ja miks ma ei kannata enam ÜLDSE palumata nõuandeid.
Kuidagi arvasin, et see mittetalumine on loomulik ja kui olen endaga rohkem rahul, neid nõuandeid enam ei tulegi, aga eksisin täiega. Ühe inimesega läksingi konkreetselt tülli seepärast, ent oli teisigi, kes andsid mulle nõu ja siis üldse aru ei saanud, miks ma vihastasin.
Nagu siiralt ei saanud aru, omast arust olid nad nii loomulikku ja normaalset asja teinud!

Niisiis.
Kui sa annad nõu, siis see on ju mingi probleemi lahendamiseks, millegi endisest paremaks tegemiseks, millegi muutmiseks. Aga kui sa annad palumata nõu, on see natuke riskantne. Ütleme, minu näitel, aga tegelikult on see üldine.

Varem ma leidsin, et mul peab tõesti mingi viga küljes olema, mida parandada, miks ma muidu õnnelik pole - ja võtsin nõuandeid täpselt nii, et see mulle sobib, see ei sobi, see on vana asi, aga see hoopis uudne mõte! Võiks proovida!
Nõuannete saamine oli normaalsus.

Aga nüüd peab mulle esmalt selgitama, mis mul siis nõuandja meelest viga on, et ta seda parandada tahab. Mulle endale meeldib just nii nagu on ju! Miks muuta seda, mis niigi toimib?
Ja kui nõuandja on mu sõber, inimene, kellele ma nagu teoreetiliselt peaks meeldima, on palumata nõuanded veel eriti veidrad. Minu meelest mul ei ole viga seal, sinu meelest on? Kuigi ma nagu teoreetiliselt peaks olema see inimene, kelle sa lähedaseks suhtluseks välja oled valinud kui oma suhtelise lemmiku maailma inimeste seas? Ja sa ei vaevu isegi selgitama, et miks halb, arvad kuidagi automaatselt, et mulle on muutumissoovitusi vaja?!
A mine ka persse siis!

Lähen vihaseks isegi mingite enam-kui-poole-aasta-vanuste asjade peale endiselt =) See automaatne eeldus, et mul on midagi viga, mida muuta, võib ju inimestes elada, aga kui need inimesed nagu peaks mu sõbrad olema ... pfffff.
Milleks mulle sellised sõbrad, nagu tõesti?!

Friends don't dance and if they don't dance
Well they're no friends of mine.

Edevuse katk vol VI

Tegelikult on siuke leebe, soe (ja väsinud!) olla. Miski ei kripelda, ei aja postitust kirjutama, päike paistab ja sellisele kevadele olen lausa valmis andestama, et ta kevad on. Hoian akna lahti, sealt ei voola sisse mingit võigast külma ning kavatsen minna jooksma, kui päike veel paistab, sest (igal tegevusel võiks olla ikka mitu kasutegurit!) D-vitamiini kogumine füüsilise liikumise ajal on ju tore.

Olgu, tegelikult läksin siis magama (ei, see on HEA asi, et ma nüüd väsimusega ka magada saan!) ja jooksma hoopis siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga päikest samuti enam mitte, selline vaikne kevadõhtuhämarus.
Mu ees läks teelt üle must kass, paremalt vasakule.
Jooksin kohe rõõmuga edasi, sest ebausud on absursed, aga siiski kuidagi teada, ning teha asju nende kiuste natuke tore.

Leevikese "väikeste veidruste" sekka kuulub ka räme ebausklikkus. Miks, oo miks ma sellest läbi vaatasin?!

Kui mees on kena, ma ikka olen võimeline talle väga palju andeks andma, ilma et ta teakski, et tegelen andestamise ning asjast läbi ja üle vaatamisega.
Oh-jah. Väline kenadus. Täiega loeb mulle,

Võibolla ma ositi seepärast usungi, et ilu on võti, ilusad inimesed kuidagi tähelepanuväärsed ja püüan end ka võimalikult ilusana hoida? Noh, et kui mina suudan välisele ilule lehed ja lilled ise külge mõelda, suudavad teised mulle ka?
Oot, ja kuna ma olen lehti ja lilli nagunii täis, tulvil, need ajavad igalt poolt end välja, siis ... siis tegelikult on ilu nende varjamine, et kui neid ei nähta, olen ma keskmisele maitsele ikkagi söödav?
Võibolla.

Kui aus olla, olen selle ühele fotograafile isegi sõnadesse pannud. Et väliselt olen üsna tavaline ja üsna ilus, imelik eeskätt seestpoolt, kas ta vahest püüaks selle osa ka pildile panna? Ta oli suht vaimustuses, vaatame, mis välja tuleb.
Sest noh - mul on natuke enam raha kui enne? On, muuhulgas ka seepärast, et pean ülal ainult ühte last ju.
Ma arvan, et rahaga pole midagi mõistlikumat teha, kui anda toredatele inimestele? Täiesti nii.
Ja teha endast pilte, enne kui nägu ja keha täiega ära lõtvuvad ealiste muutuste tõttu veel jõuab? Jõuab.

Teda ma toetan hea meelega samuti. Kui mõni pilt hea tuleb, panen siia ka koos lingiga, kellest praegu jutt. Kui ei tule - noh, elu ongi keeruline, kogu aeg ei saa ka hästi minna.
(Tegelt ma arvan, et tuleb. Tema on hea oma kunstis, mina olen ilus ja üldse läheb mul viimasel ajal nii hästi, et kuigi tagasilöögid peaks nagu tulema, ma ei näe väga, kust.)

Mul on Tütarlaps, kes on hea kõiges, mille ette võtab. Minu sotsiaalne kohmakus on tal ka puudu, tõesti ongi hea kõiges - ning ometi on mul ekstra kohake hinges selle üle rõõmus, et ta nii ilus on. MisMÕTTES, lilli ja lehti on tal kõikjal ja jääb ülegi, muusika, näitekunst, visuaalne kunst, matemaatiline mõtlemine, kehaline andekus, lugemine, kirjutamine - ta on hea KÕIGES.
Aga ei, ikka on mul ta ilu üle hea meel.
Seal on midagi, millest ma veel aru ei saa.
Mis värk selle välise kenadusega on.

Ega, mulle endale meeldivad ju ka ilusad mehed! Mitte need, kes hästi räägivad (naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega? Olen ilmselt mees selle teooria järgi), palju teenivad, võimu omavad. Tõtt öelda mulle võivad mehed meeldida sellest hoolimata, et neil on võimu, aga see nõuab natuke ülevaatamist ja automaatsest reaktsioonist - väkk! - edasi mõtlemist teemal "inimene on inimene, äkki ta on tegelt tore!"
Aga väline kenadus on teema. Võimu omaja puhul täiega see, millele keskenduda ja inimlikkust näha näiteks. (Lisaks sellele, et kui keegi, suvalisest soost, kohtleb mind eriliselt, on see meeletu turn-on, ta muutub mu jaoks kohe ise eriliseks, sest nägi midagi eredat minus!)
Kenad meeldivad mulle ikka ja jälle, ikka ja jälle, see on pluss nii meeste kui naiste puhul ning selgelt mingi mu loomalik osa märkab seda ning see meeldib talle väga.
Aga miks?
Kunagi võibolla taipan.

Uhkus mu hävitab

Kunagi 2014. aasta lõpul oli vestlus, kus mulle öeldi: "Su uhkus su hävitab!"
See oli aeg, millest osa on meelest läinud, aga see lause oli korraga nii tõsi ning samas nii palju reaktsioone tekitav, et jäi minuga.

Mu uhkus mu hävitab.

See oli tõsi vähemalt kolmes võtmes:

1) Kui ma oleksin maas roomanud ning kõigile nähtavalt tükikesteks läinud, kui oleksin nutnud ja kõigele käega visanud, sest miski ei olnud ju tore, oleks inimesed ju ka varem aru saanud, et heihoo, see inimene vajab vist rohkem lohutust praegu! Võibolla isegi ravi!
Aga kuna ma seda ei teinud usus, et kõigega tuleb ise hakkama saada ja kui ei saa, on ka see minu vastutus, minaminamina, siis - siis läks nagu läks. Kusjuures see oli ja on mul ikka veel sügaval sees, lagunen ikka veel ainult siis, kui pean.
Aga kui mina juba pean, olen nii kaugel teisel pool piire, et enam pole millestki kasu.

2) See, et kõik võetud ülesanded ka ära täitsin ning kui mulle meeldis pakutav, võtsin selle vastu, tõi kaasa selle, et täitsingi ainult ülesandeid. Ega ma midagi tegemata siis jätnud, kui juba lubatud, ja ega ma mingi lollakas olnud, et meeldivast ülesandest ära ütlesin! Aa, et need ülesanded ka, mis ei ole meeldivad, aga tulid näiteks kooli ja lastega kaasa? No loomulikult olid need ka õigeaegseks ärategemiseks, ning seda enam oli põhjust meeldivatele asjadele "jaa!" öelda, sest nõmedustele pidi ju ikka mingi vastukaal ka olema!
Kui ei jõudnud, oli see minu viga, et üldse ülesanne sai võetud, ning vaja niisiis ikkagi õigeks ajaks ära teha või süütundes supelda. Ma suudan ju küll, kui pingutan! Muidugi võin veel pingutada, ega ma mingi hädine ole!

3) Ma ikka ei tahtnud ka, et keegi väljaspool lähiringi mu hädisustest liiga palju teada saab.
Et jaa, muidugi olin ka siin võrgupäevikus aus, aga ka ausust on mitmesugust (kunagi keegi siin kahtlustas mind just täpselt selles, et teen mingit nägu avalikkuse ees, mis faktide poolest võib ju tõene olla, aga tegelikult on kallutatud. Noh, olen seda teinud, kuigi väga õrnal moel. Natuke tugevamat nägu) ning võisin ju katki olla, kuid et keegid A. ja P. olid saanud jälgida, kuidas tahan, tahan, tahan ning siis ikkagi ei saa - oli mulle kohutavalt valus.
Kusjuures ma ei arvanud kunagi, et nad midagi halba teeks mulle oma teadmistega, aga oleksin tahtnud seda verist nahatut keha, kes olin, paruka ning meigiga varjata. Nende ees oleks tulnud hoopis põhjalikum olla kui enamiku inimeste ees ning nii kaugele mu varjamiskihk ei ulatunud.
Aga see, et nad teavad, oli mulle õudne.
See oli nende lahkus, et nad mu verist nahatut keha liivaga ei pildunud, ning ma nii üldse ei tahtnud olla armualune.

Vat ses osas mõtlen küll nüüd teistmoodi, et usaldan inimesi. Ma ei karda, mida nad minust mõelda võivad, et nad teevad mulle halba, et nad mõtlevad must teisiti, kui ma end esitelda tahan, et nad on pahased, kuigi ei ütle seda välja.
Jaa, muidugi on nad minust erinevad inimesed, mõtlevad ja teevad omamoodi oma parimat otsides, aga
mis see minu asi olema peaks?
Usun, et nad teevad oma parima, kui nende parim mulle sobib, on meie suhted või suhtepuudus soojad, kui ei - noh, pahasti küll.

Seda teen ka teistmoodi, et tean, et mu suutmistel on piirid ning neid tasuks arvestada.

Aga laguneda ära, kui ma veel ei pea, tundub nii võlts! Abi küsida, öelda, et mul on halb, avaldada konkreetselt oma soove ja vajadusi on täiesti kombes, aga elukogemus on näidanud, et see ei jõua inimestele kohale.
Pärast on nad üleni üllatunud, et mis mõttes sul nii halb oli.
Ja ma ei tea, mida teha. Laguneda kõigile nähtavalt rutem näib ainsa lahendusena, aga no ma ei lagune ju!

Räägin, sest saan

See õendusjuht, kes mulle praktikat teeb, on kuldne. Ta andis mulle aega sisse elada, ümbrusega harjuda, kannatab ära kõik need tähelepanuväärse aeglusega tehtavad imelihtsad asjad (teen ravimisegu ja tõmban seda süstlasse kaks minutit), aga laseb mul tilgasüsteeme täita ning veresuhkrut mõõta, lihasesse süstida ning käsitsi narkootiliste ravimite raamatusse kirjutada, ning pärast kiidab mind ka veel.
Kuldne.

Muidugi olen nii väsinud, et põrkan vastu uksepiitu, aga mu usk, et võibolla kunagi hakkangi õena taas tööle, kasvab iga korraga.

Aga ma olen väsinud ning inimesed internetis on lollakad ning mul ei ole nii palju jõudu, et nende peale mitte vihastada. (Ehk - ma täna räägin vihast ka pisut.)
Nagu.
Nagu.
Nagu.
Mis mõttes jälle ronivad kivide alt välja need, kes räägivad, kuidas depressiooniravis ikka kasutatakse liiga palju ravimeid ja tegelt oleks ikka teraapiaid vaja, sest inimesed peaks oma probleemidega tegelema, mitte nende eest hea tunde taha pugema?!
EMAKE MAA KÜLL!
Depressioon on HAIGUS. See ei tule sellest, et inimesed on liiga paksud, kallimata, neil pole lapsi või siis just on, nad on töötud või ületöötanud, nad teevad liiga vähe trenni, nad on liiga üksi - depressioon on neurokeemiline HAIGUS, selle põhjused on neurokeemilised.
Mitte elusündmustes kinni.
Jaa, sel haigusel võib olla ajend, aga täpselt nagu külmetamine ei tee haigeks, kui sul puudub igasugune kontakt viiruste või bakteritega (välja arvatud alajahtumine, milleks on vaja aga ikka rämedalt külmetada), ei tee ka ükski neist nimetatud asjaoludest sind depressioonihaigeks, kui sul puudub vastav neurokeemiline soodumus.

Sa võid võtta maha kõik "põhjused" ning sul on ikkagi depressioonihaige. Või siis võid depressiooni välja ravida ning inimene tegeleb kõigi muude probleemidega tunduvalt reipamalt ise edasi, laskmata end nii väga segada tagasilöökidest ning raskustest, tegeleb naeratades.
Ma ei saa salata, et minu meelest on kogu teraapia "teraapia" ning mulle ei toimi - aga on väga palju inimesi, kellele toimib. Neid teraapiatega ravida on väga kombes.
Ent see idee, et paha tunde paremaga asendamine on kuidagi iseenesest halb ning inimesed peaks ikka oma probleemidega päriselt tegelema, on nii loll, et nutt tuleks peale, kui ma nii vihane poleks.
Depressioon on täpselt see, mis ei lase inimestel probleemidega tegeleda - või siis, nagu minu näitel näha, tegeletakse end pooleks, suutmiste ülemise piirini, ning kuna ikka veel hea ei hakka, minnakse täiesti ribadeks.
Nagu MIDA?!

Ei, ei või ikka ravimitega olemist paremaks teha millegipärast. Surnu on ikka parem kui elav, vähemalt on ta ravimiteta surnud nagu peab.

Siit

Kui aus olla, elasin oma viha nüüd välja ning rohkem ei viitsi vihastada. Aga ma mõtlesin ka viha üle sellega seoses ning phmt mul on hästi lihtne teooria:

Kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, on täiesti kombes vihastada.

Jaa, kõik ei mõtle nagu sina, kõik annavad oma parima, neil pole vbla nii palju teadmisi või on rohkem (ka ju võimalik!), kõigil on omad põhjused arvata, nagu arvavad.
Muidugi on võimalik mitte kunagi vihastada, elada oma elu ära malbelt muiates ning aristrokraatide põlgust rakendades, aga

miks
peaks?!

Kes sellest õnnelikumaks saab? Sina ise? Ei, kui sa pead endale meenutama, et neist teistest peaks pigem kahju olema, nad ongi teistsugused, nad on teistsuguste raskuste ees kui sina, sa ei saa sellest õnnelikumaks. Asju targalt võtta on pingutav.
Sa ei vihasta, ent see mittevihastamine võtab rohkem energiat kui vihastamine.
Nemad? Et kui sa vait oled, siis nad ei teagi, et midagi sinu meelest lolli ütlesid ja arvavad, et kõik on nendega nõus?!
Aga mis see sinu asi peaks olema, et nad õnnelikumad on?! Miks nende õnn on olulisem kui su enda oma?

On üks viis, kuidas kõik oleks õnnelikumad - sa ei vihasta, vaid seletad rahulikult ning mõistvalt, miks idee X ei ole pädev.
Aga. Kui sa ei vihasta, kui sul on üsna kama, mida Nad mõtlevad, kust võtta üldse vunki midagi seletada? Energiat, aega, hoolt? Vihaga on vähemalt vunk omast käest.


(Ma ei tea, kelle käest selle loo korjasin, aga hea lugu.)

Ilu, naiste omapära? e. edevuse katk vol V

Mulle meeldisid mustrilised ja/või värvilised sukkpüksid ja sukad.
Tähendab, päriselt. Meel-di-sid.
Mul on Mittedepressiivses Väikelinnas alles mitu pakki avamata sukki ja sukkpükse, sest mulle meeldisid nad niivõrd, et ostmata jätta oli raskem kui osta, mis siis, et vahetu vajadus puudus. Mis siis, et raha oli kogu aeg liiga vähe. Mis siis, et tavalised olid vähemalt Tütarlapse jaoks vajalikumad. Ikka ostsin! Neti teel! Ei kahetse ka!

Välja arvatud et nüüd on osaühing pankrotis ja nende veebileht ka maas. Mis ma olin ainus klient või sinnakanti, et nad läksid pankrotti parasjagu minuta ajal? Viimased sukkpüksid tellisin kunagi aastavahetuse paiku, aga enne seda... Kas ma pidanuks neid varem jagama, võibolla kaks mu sajast lugejast tundnuks huvi? Appi! Ja kuhu lehele ma nüüd lähen, kui mul on meel kurb ja tahaks midagi ilusat vaadata? Midagi ilusat naturaalse kiuga? No ilmselt sinna, aga eesti leht oli oluliselt lihtsam. Nendega seal võõral maal ma ei saanudki kaubale, tegelikult. Katse osta uusi sukkpükse ja sukki nurjus. Aga ma olen ka suhteliselt sant, kaasa arvatud peast, ja võibolla teie saate ja võibolla on kellelgi sellest lingist kasu.

Oot. Midagi ilusat - ja siis ma lähen ja vaatan naisi, näiteks teda? (Need sukkpüksid olid mul ka, ei olnud eriliselt head, said umbes kümendal kasutuskorral otsa, sellepärast ka minevikuvorm.)
Jaa, muidugi, kuskil on ka ilusaid mehi näidatud, aga ma ei tea, kus. Ja üldse, see iluteema on nagu rohkem naiste oma.
Minu oma.
Täna hommikul käisin tegevusteraapias õmblemas (nukuriideid - kasutamas 20a vanu ideid kohmakalt ja kuidagi) ja seal kaks terapeuti, blondid ja noored, kenad ja kehalised, naissoost. Arutlesid, kas võtta šokolaad lahti või ei.
Võtsid, pakkusid mulle, sõid ise, aga parasjagu süütunnet oli ka maitseks juures. Sest ilu ja madal kaalunumber, need on peaaegu sünonüümid ju! Mulle teeb mu peegelpilt ikka veel rõõmu, kuigi ma olen paar kilo juurde võtnud, sest olen enda kohta jätkuvalt ebatavaliselt kõhn. Vahel silman end peeglist, kuigi meiki eriti ei tee ja kannan peamiselt dresse - ning see kombo pikenevast poisipeast ja kõhnadest käsivartest on ikka kena küll. Jep, sukki ja pükse ei saa ikka ära kantud, masturbatsiooni olematusest ei hakka rääkimagi, aga kena? Jaa.
Mulle meeldib end vaadata.

Mõtlesin selle üle, et valin raskeid valikuid, kui on midagi valida, ja teate - algul leidsin, et ei. Ma valin täpselt samuti kui kõik - see on kaalutletud üldistus - lihtsaima tee, mis on, endale lihtsaima. Näiteks koorisin täna apelsini, mille palatinaaber igati mõistlikult, lihtsaimat valides, maha jättis e. ei hakanud koju  kaasa vedama, ja see oli sihukese pisut sisu külge kuivanud koorega. Koorisin seda vannitoa uksel, sest vannitoas on palati ainsad prügikastid, ja kui koor ei eemaldunud kohe, mul aga olid jalad väsinud, istusin maha. Koorisin seal põrandal edasi ja mõtlesin, kooretükk kooretüki järel prügisse lendamas, kuidas see siis see raskem valik on? Mõni võibolla ponnistaks seista või kooriks voodil istudes apelsini ära ja viskaks siis kõik koored korraga prükki, aga mina koorin prügikasti, wc-harja ja kemspupoti - tõsi, suletud kaanega ja puhta - kõrval maas istudes, sest ma ei viitsi kaks korda edasi-tagasi käia. Häh. Ei ole ju raskem valik, lihtsam on?!

 Aga. Neli tundi hiljem, kui jalutasin mööda kleepekast "Disaster Artist" (olles täiesti kindel, et seal oli kirjas "Gothic Jesus" sest see sobis pildiga ja mul on juba mitu kuud harjumus näha seda, mida ma arvan tõsi olevat) (kui sa tahad, võid kohe ette kujutada või lausa kirjutada seda mõtet sisaldava loo - kunagi ma kirjutan ka, aga need tulevad erinevad jutud!) ja valisin mereäärse tee, mida mööda minna, sain korraga aru, et võibolla see oli siiski raskem valik.
Sest mereäärne tee oli libedam, pikem ja ILUSAM kui teine, ning mu valimisprotsess kiire ja otsustav.
Loomulikult ma valin ilusama. Isegi kui see on igatepidi ohtlikum ja jubedam. Isegi kui see mu hävitab, otseselt, koheselt, absoluutselt. See on ilusam. Jaa, selle ma võtan. Et teised kannatavad minust rohkemgi? Sitt lugu, aga ilus ju! See on minu tee. Ilus!!!
Raskem, lihtsam - täiesti kõrvaline tegelikult.

Me valime selle, mis meile on loomulikum, ja kuigi see on lihtsaim (alati, kõigile, muidu seda ju ei valitaks), ei ole see valik kõigile sama. Lihtsaim igaühele eraldi on erinev igaühele eraldi. Mingis osas võibolla sarnane, mingis osas erinev. Ka ilu on selline kvaliteet, mis mõnele on ja mõnele mitte, kellele ema, kellele tütar, kellele isa, kellele poeg. Aga avastus, mis on minu liikumapanija, see on asi iseenesest.

Jaa. Selle ma võtan!



Muide: mul on üle paar selliseid sukkpükse suurus 3. Sest mina ja Tütarlaps kanname mõlemad suurust 4, lihtsalt pikkuse pärast, ja nad said tellitud seda teadmata. Kingin (no pakendis ja puha) kommentaatorile, kes esimesena oma aadressi annab, postiaadressi siis. Ainus konks on, et posti ei pane enne, kui haiglast koju saan ja seda, millal, ei tea ma isegi veel. 2 nädala jooksul.

Uus pilk

Minu all elab üks pere. S.t. õigupoolest elab seal neli peret, ühes neist see inimene, kes on minu katkiste torude pärast pidanud vaatama, kuidas vannitoas vesi tilgub laest alla, ja keda ma seepärast üsna kõvasti kardan.
Aga ma tahtsin ühest teisest perest rääkida.
Perepojaks on nooruk, kel mingi sünnitrauma tagajärjel on kõndimisega suuri raskusi. Ta kasutab selleks ratastega raami ning toetub ainult väga väikesele osale tallast ja üldiselt, noh, väga kurb lugu.

Minu senine suhtlus temaga on piirdunud ukse lahti hoidmisega ja kaks korda esitatud küsimusega "Kas ma saan aidata?" (Ei saanud.)
Ja mõtlesin ma temast kui vaesest õnnetust tibupojakesest, kes pole kuidagi ära teeninud seda jama, mis teda elus pidevalt saatma jääb, aga noh, mis seal ikka, elu ongi vahel kuradi närune.

Eile jäin ma koduuksest väljudes uksel veidi kõhklema, sest alt korruselt kostis mingit üsna kõva kolinat. Mõtlesin ehmatusega, et see on kindlasti see torude-naaber, kes kogu aeg remonti teeb, ja tahtsin koju tagasi taganeda, aga noh... siis tuli meelde, et peab ju ometi olema julge ja aus - ning ronisin siiski trepist alla.
Selgus, et polnud torude-naaber. Oli hoopis metall-raamiga naaber, kes oli selle raamiga just trepist roninud, ühes käes raam, teisega keharaskust käsipuu abil astemest üles sikutades.
Ma vist isegi punastasin.
Minu altnaaber, vaene väike tibuke, nägi välja umbes selline:



S.t. ta on küll umbes 19, aga nägu ja soeng on väga sarnased. Ainult et mu alt-naaber oli ühtlasi väga päevitunud, ilma särgita, väga lihaselise ülakehaga ja nägi üldiselt parem välja, kui Anthony.
Ta lasi trepikäsipuust lahti ja toetus raamile, et mind mööda lasta. Ma ei hakanud küsima, kas teda saab kuidagi aidata. Ütlesin aitäh, naeratasin laialt ja hurmatult ning kõndisin välja, ikka veel naeratades, äraseletatud ilme näol.
Ta on nii ilus! Kindlasti leiab ta ridamisi tüdrukuid, kes tahavad talle ust lahti hoida, kaissu pugeda ja hurmatult öö läbi ta nägu vahtida. Tema elu saab olema kibuvitsaroosiline hurm.
Nii äge!

Jap, ikka veel usun ma intuitiivselt, et ilu on mingi võti, millega kõik maailma probleemid lahendada saab ning inimene, kes saab piisavalt seksi ja imetlust oma ihaldatud sugupoole poolt, on garanteeritult õnnelik.
Ei õpi, ei õpi ma elus ikka eriti!

***

Üldse kipungi ma teisi inimesi hinnates lähtuma sellest, et kui neil on mingi üks lunastav kvaliteet, on nad kombes.
Ükskõik, kas inimene on väga ilus, oskab mingit tavalist tööd väga hästi, oskab mingit ebatavalist ja ägedat tööd kasvõi natukene, kirjutab nauditavalt, teeb mingit muud kunsti ootamatult ja hästi, on tõeliselt vaimukas, jookseb kiiresti, on siiras ja tark, ilmselgelt hea, nakatavalt rõõmsameelne või lihtsalt julge ja aus - ma leian, et ta on igati oma eksistentsi ära teeninud, võrratu ja kadestusväärne ja äge.
Aga ise pean ma omajagu pingutama vältimaks tunnet, et mina peaksin suutma seda kõike. Ja kogu aeg. Et üldse elule õigust omada.

Iseennast nagu kedagi teist vaadata on kuidagi ootamatu vaatenurk ja siis ei kiputagi seda eriti tegema. Aga vähemalt leebe loomuga inimestele, kes ei kuluta aega sellistele mõtetele nagu "Mis mõttes tal on nii kõrge muru aias?! On ikka lohakas närukael!" võiks seda parema elu huvides aeg-ajalt soovitada.
Kui sul on tunne, et sa ei kõlba kuskile ja maailm oleks ilma sinuta parem koht, kujuta ette et loed enda kohta mõnest helgest raamatust, ja korraga muutuvad kõik su puudused omapäradeks ja voorused lahedusteks.
Oleta, et Gerald Durrel kirjutas oma nooremas põlves raamatu, kus sa oled peategelane. Või nt Christine Nöstlinger. Loomulikult on seal kirjas ka sinu äpardused, õudused ja piinlikud lollused - need teevadki raamatu nii toredaks! Muidu oleks ju igav. Aga üldiselt tundud sa seal kohe nii põnev ja köitev ja kirjanduslik, et...

...tegelt oledki sa ikka jube sümpaatne, onju =)?