Kolmapäev, 27. juuli 2022

Väärtused

Inimesed ehmusid eelmise posti peale.
Või noh - kui ma sain pooleteise päevaga kaks lõpetatud testlugemise kohta tulnud tagasisidet ja kolmandalt testlugejalt vabanduse, et ta unustas ära, kohe hakkab, on teatav ühistõukaja ilmselt olemas.
Ja saadud tagasisidemed on positiivsed. Üks hästi detailne ja põhjalik, kõigega ma nõus ei ole, aga vähemalt üks tema poolt tekstist välja loetud, ent seal rõhutamata suur idee on mulle: "Oh, nii hea! Kasutan!" Talle osad asjad meeldisid väga, osad eriti mitte, "algus on staatiline ja liiga palju tegelasi".
Teine tagasiside oli vähempõhjalik, kuid entusiastlik. "Võid kohe avadada!" Kuigi ka tema oli alguse (tegelt lausa esimese poole) osas ohkav, mulle see ind meeldib. "Oligi täpselt nagu sa kirjutasid - krdi heaks läks!"

Aitäh veel kord!

Ausalt öelda ma kandsin vahepeal asja mõttes suht maha. Et mulle endale meeldib, aga kellelegi teisele mitte, no nii on. Igatahes ma tegin uut ja kummalist asja ja PROOVISIN, asi seegi.
Aga kui on millegi kallal tööd teha, kui sel raamatul on tulevikku, kui sellega tasub tegeleda - OOO! Algus on raske, ent muu meeldib ka teistele inimestele kui mina küll? Nii hea. Ja no see suur idee - oo! Oo! 
Muid pisikesi asju on veel, vastused mu esitatud küsimustele tähendavad ka paari tillukest muudatust ... aga mida krdit ma selle algusega teen, pean mõtlema.
Saate aru, ma üritasin alustada tegevuse keskelt, et oleks põnev ja aktsioon ja värk. Aga selgelt ei tulnud välja. HMMMMM!!!!

Samuti: rääkisin inimestega sellest tekstist ja üks aspekt, millest rääkisime, oli tegelaste ilusana kirjeldamine. Mulle tuli ka meelde üks teine alguse-tagasiside. Hm.
Tundub, et on inimesi, kes lähedaste puhul enam ilu ei näe. Ega inetust. Lähedased inimesed on lihtsalt lähedased inimesed, ei nähta enam välist.
Ja siis olen mina, kes iga kord oma poega (tütart veel enam, aga teda ma näen harvem, nii et vast arusaadav) nähes seestpoolt natuke sulan, sest NII ILUS. Vahepeal, mõned aastad tagasi, läks too Poeglaps natuke pehmeks. Mitte palju, raudselt mitte paksuks, lihtsalt piiiiiiiiisut pehmeks. See oli ilmselt tema ihulise poole ettevalmistus selleks, et jou, nüüd hakkan mehekehaks kujunema.
Seejärel läks ta NII ILUSAKS. Tekkinud mehekeha, neid väljajoonistunud lihaseid, soonilisi käsivarsi, laiu õlgu ma imetlen täiesti toorelt ja mingi pidurita. 
Ja imetlen.
Ja imetlen. 
Phmt "on muuga, kuidas on, aga vähemalt on mu lapsed sitaks kaunid!" 
Kui ilus Tütarlaps on, ma vist ei pea rääkima. Tema lubab endast pilte teha ja üles panna, nii et pikaajalisemad jälgijad teavad. Teistele: suvaline endel:


Jaa, mul on iluga ebaterve suhe, miks te küsite?

Samas ma ei tunneta seda ebatervena. Mu jaoks lihtsalt "nojah, nii on". 
Ilu on midagi, millest ma hoolin.
Ei tohiks? Ei ole ilus mõelda, et ilu on tähtis? On paha, madal ja patune?
Sitt lugu. Ma olen, mis ma olen.

Kui ma tegin sildi-lipiku kastile "7 surmapattu", ma ei olnud päriselt valmis selleks, et phmt kasutan seda ainult vihast või edevusest rääkimiseks. Kadedus ja ahnus ei ole mu elus kuidagi olulised, laiskust ma ei pidanud väga patuks (kuigi arvasin end laisk olevat, hahahahaa, huhuhuhuu), uhkust ei pidanud samuti patuks, vaid olin uhke, et ma uhke olen ja iha - no kuulge! Kui vähegi iha endast üles kütta õnnestub, on see ju hea asi? 
Jah, ma olen ka veendumusel, et naised on keskmiselt iharamad kui mehed. 
Ehk minu jaoks on "no vahel on" vähe, kuigi vbla mõne jaoks on palju ja ma tundungi kellelegi õudse seksmaniakina. 
Ei, mulle meeldib seks küll - aga mägi, millel võideldes surra, on mu jaoks "seks pole eriti tähtis". Söömise, joomise ja uneta ma suren, mis mõttes on seks mingi nendega samaväärne asi?! MisMÕTTES seks kuidagi mastrubeerimisest täiesti eraldiseisev üksus on? Miks seks elusa partneriga PAREM on kui kujuteldava partneriga, kusjuures elusa mehega ma ilmselt ei saa orgasmi, kui asju ette ei kujuta, kujuteldavaga vahel väga harva EI saa? (Pärast AD-ga lõpetamist, tähendab.)

Vbla peaksin midagi ette võtma selle lipikuga oma postide all?
Hmm. 
No mitte veel. Ei eruta piisavalt.

4 kommentaari:

  1. See on juba teine kord, kus ma mõtlen, et huvitav, mis tunne on sul joonistada või maalida. Mõtlen natuurist, püüdlusega joont, vormi või ka värvi tabada, mitte karikatuuri või koomiksit, kus põhiline on anda edasi semantilist sisu.

    Ilujutt tõi selle meelde, sest tuttavad kunstnikud ikka räägivad, kuidas inimesi joonistades või maalides ei ole enam inetuid inimesi olemas, sest on lihtsalt huvitav joonte ja vormide vahekord. Ja ma oletan, et kui pole inetuid, pole ka ilusaid, sest see on sama skaala.

    Aga enne oli see mõte läbi käinud siis, kui sa olid hädas, et üks või teine ei väljenda end sõnades piisavalt täpselt. Siis ma mõtlesin, et huvitav, kas sa oled sellist kujutavat kunsti harrastanud, kus isegi inimesi vaadeldes jääb semantika kõrvale ja aju töötab hoopis teistmoodi. Mõtlesin, et kas sellise ajurežiimi peal häiriks see sind vähem; või kas sul on loomuses see, et sa ei saagi sellise mittesemantilise režiimi peale minna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vist ei oska jah.
      S.t. mu jaoks on kõik kujutav alati tähendusega, rippuvad rinnad ja tselluliit pildil on ka alati suhtumisega - kas "näe, nii on ka hea" või "arvate, et ilus? Sittagi, tegelt on ju see" või "see ongi ilus!" aga lihtsalt "nii on"?
      Jah, tegelt, see on ju ka suhtumine =) Saab ka nii. Aga ilma suhteta ma ei kujuta ette, et üldse midagi kujutada saab.

      Kustuta
    2. Käisin hiljuti ühel drink&draw üritusel krokiid tegemas ja minu kogemus oli, et isegi mitte "nii on" - selle kõrvalt, et "mis nurk siin nüüd on" ja "kas see distants on selle teisega proportsioonis" suurt millegi muu jaoks mahti ei jäägi. Pluss teadlik pingutus just neid nurki ja pikkusevahekordi tähele panna, näha seda, mida mu silmad näevad, mitte seda, mida ma tean seal olevat. Pluss koordinatsioonipingutus see paberile saada.

      Ühesõnaga, kuna joonistades on nii palju tehnilist tegemist, siis muu peale mõtlemiseks auru ei jää. Vähemalt mul.

      Kustuta
    3. Aa, tase "ma paremini ei oska"?
      See on igal pool ja kõigega ühesugune. Siis tulebki välja nagu tuleb ja see, mida ma näen ja tunnen, pole oluline.
      Aga tase peab olema "üritan elu eest tehniliselt asja teha, muu tuleb nagu tuleb". Ehk siis - mitte ilu ja inetus ei kao ära, vaid "ma nagunii ei oska seda edasi anda, teen kuidagi midagi".

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.