teisipäev, 30. juuni 2015

Väga ebaentusiastlikult öeldud: "Jee mina."

Mul on täna peavalupäev.

Mis ses mõttes on täiesti märkimist mittevääriv, et viimasest seitsmest päevast viiel (umbes, ma täpselt ju ei mäleta) on mul olnud vähemalt mõni aeg peavalu ja olen suhteliselt tuim ja tundetu siiski - kui kunagi rääkisin avalikult, et ei tunne midagi peale valu, siis tasapisi olen avastanud, et ka valutundlikkus on tegelikult madalam kui varem, ma TUNNENGI vähem, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt - ja peavalu ei ole üldse nii õudne enamasti, kui mäletamist mööda oli. Ning on siiski ülimalt märkimisväärne, sest ma püsisin selle tänase peavalu käes nii umbes poole viiest hommikul kuni seitsmeni üleval ja kui siis uinusin, tõi mu ema mulle kell kaheksa heatahtlikult kohvi ja sestsaati olen jälle üleval.
Seda, et ma ei lähe kuhugi, sest peavalu, tuleb ikka üsna harva ette, aga täna tuli. (Mis te arvate, miks tõi ema mulle kell kaheksa kohvi? Sest kui ma oleks kuhugi läinud, oleks see mõistlik aeg ärkamiseks olnud!)

Nüüd istun siin ja mõtlen, et tegelikult tegin selle mitteminemisega inimestele ju teene - vaevalt on neil aega ja energiat üle, et mind mu magamatuses ja peavalus putitada ja poputada. Kuna olen sihuke ajukahjustusega ja traumatõbine, on neile seda kõrgemad ootused mind rahulolevana hoida.
Kõik said õigupoolest õnnelikumaks, kui ma ei olnud kangelane. Jee mina.

Räme peavalu.

Aga köögis on kohvi. Ise tegin. Ma lähen võtan selle ja joon õues ära, sest midagi peab kasu olema sellest, et suvi.
Hah, mingi helebeežis kostüümis värvitud juustega tädi läks mööda ja mõõtis mind mu leopardimustrilistes sussides ja punases hommikumantlis pika hukkamõistva pilguga. Või noh, see võis ka ta tavaline ilme olla. Mõõtis mind pika pilguga. Ma olin talle selle pilgu jagu tähtis, sest jõin õues kohvi! Jee mina.

Sestsaati, kui Rong oli, on mu suhe kohviga muutunud. Soojast sõltuvusest (s.t. ma ei üritanud sellest vabaneda, aga kui hommikust kohvi ei saanud, oli peavalu suht kindel tulema) on saanud Põhiasi, Mille Maitse Mulle Meeldib.
Söön üsna vähe, mis ilmselt on põhiliseks põhjuseks, miks ma ka kaalun vähe ning mulle on kõik riided suured v.a. mu tütre omad, mitte seepärast, et naisterahvas ja vaja ikka kehamassi väiksena hoida, vaid mul puudub entusiasm toidu suhtes. Ma ei söö mõnu pärast, ainult selleks, et kõhtu täita. Loen nüüd kaloreid tagurpidi, s.t. kui ikka oluliselt alla 1400 kcal päevas jääb, on asi kuri, une viibimine põhjendatud, külmatunne, mis ei taandu, põhjendatud, ja tuleb veel midagi süüa.
Aga valgendatud kohv mulle meeldib. Seda joon küll maitse pärast. Mul on isegi ideaalvalgendi, milleks on umbes 20% koor. Vahukoor on veidi liiga rammus, et väga hea maitsta, kohvikoor jälle liiga lahja. Segan ideaalse valgendi saamiseks kohvi sees piima ja vahukoort ning peavalugi on kohe pisem.
Kui haiglas olin, oli ostetud kohv lisaks külalistega koos joomisele ka mulle preemia õues käimise eest. Olin siis juba avastanud, et kui ma õues ei käi, masendun hullemini, aga siiski kulus see lisastimulatsioon päevas ära.
Mulle maitseb veel või, seemneleib ja suhkur. Ongi kõik.
Muid asju ma söön, aga kohvi armastan.
Kui Jack Sparrow kurtis, et why is the rum always gone, siis mina ja mu ema kaebame: "Why is the coffee always gone?"
Sest Keegi joob kohvi alati ära, kui seda tehakse, ja kui minna uut tassitäit valama, jäävad tulemuseks ainult pikk nägu ja tühjad pihud.

Kui just mitte üksi kodus olla ja ise kohvi teha. Jee mina.



Mu vanaisa ja -ema hauaplatsist teisel pool on pere hauaplats, kus on kuju ja kiri "Armastud. Leinatud. Unustud."
Mu meelest väga tark kiri. Täpselt nii tulebki oma inimestega käituda - armastada, kui nad elus on, mõtelda nende peale, kui nad on värskelt surnud, aga kui nad juba kaua surnud on, unustada.
Umbes nii ma seda ka plaanisin, kui üritasin surnud olla. Jee. Mina.

Muidu on täna nii paha olla, et toppisin postitusse ainult ühe maal-korjatud-teema, ja seegi on lühike tegelikult.

pühapäev, 28. juuni 2015

Harjutused sabale

Huvitav, mitu teemat seekord ära tuleb, arvestades, et 21-8=13 on veel jäänud, uusi pealetulijaid arvestamata?*

Mus on puhkenud elitist. Mõne inimese kohta (ei, mitte sina! Ma tean küll, kellest räägin ja nad ükski ei ole mu võrgupäeviku lugejad!) mõtlen täiesti konkreetselt, et milleks ta mulle. Ta ei ole üldse minu inimene, meil ei ole koos raasugi toredam, kui üksi olles, vestlusteemad ei haagi - milleks?!
Selline mõte ei ole iseenesestmõistetav. Detsembris-jaanuaris-veebruaris, isegi märtsis veel võtsin vastu igaühe, kes tuli ja midagi pakkus. Masseerima või teed jooma, sünnipäeva pidama või jalutama, kõik võtsin vastu ning ise ei mõelnud midagi. Isegi mitte seda, et kas mul on seda asja tehes toredam, kui niisama seina vaadates. Ei mõelnud üldse midagi.

Nüüd mõtlen. Ei lähe enam igaühega tantsima, hatšapurit sööma või raamatupoodi. Mul on tekkinud mingi otsustusvõime ja koos tekkega tuli ka arusaamine, et enne seda ei olnud. Millega seoses meenus üks vana vaidlus ja nüüd on mul argument.
Nimelt sain ma kunagi mitme kuu eest kirja, mis rääkis phmt sellest, et psühhiaatriahaiglas on paha, sest seal ei lubata voodi all olla. Mispeale mina kaotasin kohe huvi, sest kui inimene ei taha olla psühhiaatriahaiglas sellepärast, et seal ei lubata voodi all olla, ei olegi tal ilmselt haiglasoluks piisavalt paha. Ja siis üks teine (lehvitab!) leidis ratsionaalseid põhjusi, et miks on loogiline mitte tahta olla psühhiaatriahaiglas, kus normaalselt ära ei seletata, miks ei tohi voodi all olla.

Aga. Need loogilised põhjused võivad olla ja ollagi täiesti loogilised. Kuid selleks, et sul üldse tuleks pähe mingit loogikat rakendada ja mõelda millegi kohta, et see ei meeldi, peab sul juba olema piisavalt hea. Et olla natukenegi elitist, peab sul olema juba piisavalt hea, otsustamaks: "See mulle meeldib, see mitte."

Harjutan praegu seda, mis tunne on meeldiv ja mis tunne on ebameeldiv. Kui otseselt valus pole, on varjundid raskesti tabatavad ja et asi oleks veel eriti hull, ka raskesti mäletatavad. Mäletan, et mängisin möödunud (täna on pühapäev?) nädalal lahkuminekut ühest sõbrast, kes andis mulle natuke põhjust. Mäletan ka seda, et päris ebameeldiv mäng, aga seda, mis tunne oli, ei mäleta. Oli mingi... ebameeldiv tunne. Kõik.

Et ma täna hommikupoole ajasin ümber kohvitassi, ei ole mul vaja mänguga meenutada. Seda enam, et hiljem üritasin ka töötavat vahvliküpsetajat sülle kukutada ja ebaõnnestusin ainult seetõttu, et tegu oli moodsa vahvliküpsetajaga, mis laual püsima disainitud. Nii vilets ei ole mul koordinatsiooni ja pearinglusega ikka ammu olnud.
Panen tähele, et vilets, kuna seda pole ammu olnud. Muidu oleks "nagu ikka". Nii sujuv paranemine kui üldse mitte paranemine, stabiilne kehvus, on ühevõrra märkamatud.

Raamatus "Miisu" on üks inimeseks muutunud kass, kelle jaoks on kurnav olla sedasi poolinimene, poolkass. Hingearst ütleb talle, et ka lihtsalt inimene on kurnav olla ja Miisu on üsna üllatunud, aga peab tõdema, et nii vist on jah.
Aga sedasi kahe vahel, nagu mina olen, on täiega kurnav olla. Kuigi ma pole üldse kass, isegi 10% mitte.

Kui just kõik kassid pole autistid. Mulle on inimesed nii väsitavad, kui neid on üle kahe mu ümber, et kurnun ning kulutan oma lusikad  lihtsalt nende seltskonnas olemise peale ära. Kusjuures inimesed ei pea mulle üldse vastumeelsed olema. Ega võõrad ega väga aktiivsed ega midagi. Ma võin nad isegi ise kutsunud olla! Aga tühjagi, väsin ära ikkagi.



* 4 teemat + üks, mis ka eelmises postituses käsitletud. Päris hea ikka =)

reede, 26. juuni 2015

Vaata ette, mida sa soovid vol III

Eile lugesin teemad üles, millel võiks avalikku võrgupäevikusse kirjutada. Sain 21, neist kolm lühikest ja 18 pikka. No vaatab, kui mitu õnnestub siia panna, kui väga teemaheldelt teha.*

Kunagi mitte hirmus ammu, aga mu jaoks siiski, tundsin, et olen nii normaalne, nii tavaline, nii nagu kõik. Sellel põhines ka see päevik - lugeja sai ennast ära tunda ja mina sain talle öelda, kuidas pole hullu, et sa oled sedamoodi lollakas nagu minagi, tegelikult ongi kõik salaja enda sees sedamoodi või teistmoodi lollakad, me oleme nii sarnased.
Lollakus on midagi inimestele üldomast.
Kõike seda muud elu sai siis ka jagada sama üldvalemi sisse. Me oleme nii sarnased, erinevad ainult detailid, tähtsusetud pisiasjad. Me kõik elame põhijoontes sama elu.

Ja see oli mu meelest korraga õudne ja tõsi ja õudne ja tõsi ja õudne.
Elasin ka ise omaette ringiratast sama elu. Rõõm. Kurbus. Armumine. Lahkuminek. Kooli alustamine. Kooli lõpetamine. Hommikul tööle-kooli-kuhugi ära, õhtul tagasi. Ringi ja ringi ja ringi, kõik oli tuttav, kõik oli sihuke "nagu ennegi".
Isegi valu oli samasugune - jaa, muidugi oli valus see südamikumõra, muidugi oli see piisavalt õudne, et mind rongi alla viia. Et ma tollest isasest siin üldse aastate jooksul ei rääkinud, ei olnud mitte tähtsusetuse märk, vaid tähtsuse oma. Aga täpselt sama traumeeriv oli ka lahkuminek Poeglapse isast. Mõtlesin tookord ikka väga tõsiselt enesetapust, aga no ma olin rase ja tundus kuidagi alatu kaasa võtta teist elu enda sees.
Tahtsin mingit muutust, mingit teistmoodi elu, midagi uut - ja kuramus, kui ma just seda ei saanudki.

Nüüd mul ongi täiesti teistsugune elu, kui harjunud olen, kõik on uudsusi täis. Ja päris ausalt, pärispäris ausalt - ma olen sellega rahul rohkem kui midagi muud. Ma olin valmis ära surema, et miski oleks päris uus (suremiskogemus peab ju uus olema, suremine ei ole miski, mida inimesed korduvalt teeks - kuigi surnud olla on üsna stabiilne seisund ja surnud ei arene eriti kiiresti), kui olla ühe mehe naine ei olnud jätkuvalt teema, aga on nüüdki piisavalt uudne ja piisavalt teismoodi elu.
Enam ei käi ringi ja ringi samas rattas, mis enne.

Nüüd on kõik teistpidi ka stiimulite kui enesedistsipliiniga.
(Stiimulid ei kalluta mind enam teelt kõrvale, neid õieti polegi. Kui on, nad väsitavad. Enesedistsipliini samas on nii palju, et ei tea, mis sellega teha. Aitaks ennast, elaks täiega tuleviku nimel - aga ei tea kuidas. Sihukest nädalat, kui ma ei oleks planeeritud trenniühikuid ära teinud, ei ole olnud sestsaati, kui mõtlesin selle trenniühikute süsteemi nädalas nii umbes kuus kuud tagasi välja. Teen iga päev planeeritud asjad ära. Olen väga järjepidev, sest miski ei tõrju mind valitud teelt kõrvale, aga lihtsalt ei tea, mida siis tasub sedasi järjepidevalt teha, mida mitte.)

Aga sellega kaasneb, et ei saa enam tõsiselt öelda ja mõelda: "Me oleme kõik ühesugused lollakad".
Pakun, et minuga samas faasis ajukahjustusest toibumas ja igal hommikul tõdemas, et pea käib ikka ringi, parem käsi väriseb täna rohkem/vähem, enesedistsipliiniga on hästi, muidu motivatsiooniga väga halvasti, on mu püsilugejate seast täpselt null inimest.

Olen täiesti teistmoodi lollakas kui lugejate enamik, mul on teised probleemid ja teistsugused õnnestumised, teistmoodi elu.

Tegelikult ei ole mul ka midagi huvitavat kirjutada sellest, kuidas niisuguses olukorras elada - huvitav tundub miski uudne tuttavas kontekstis, aga mul ei ole seda tuttavat konteksti kuskilt võtta. Nii veider on elu, kus ei taha õieti midagi, ei süüa, juua, keppida, raha teenida, laste häid hindeid ... Mul on lihtsalt kõik nii kama.
Mingi pagulaseprobleem? No tõesti, nii valgete inimeste mure. Mis teil ei ole mingeid päris asju, mida oluliseks pidada või?! Pfff...

Ja ma ise saan aru, et see on veider, et normaalne oleks asju tahta, tunda huvi teiste inimeste vastu (ses osas on mul ka puudujäägid), vajada maailmast stiimuleid, mitte neist väsida.

Kunagi oli mul teatud side ühe teatava Leevikesega, kelle kaasasündinud puue, millele viitasin kui liivakarva juuste ja hallide silmadega sündimisele, oli selgesti autism. Tema ei saa (olevik, sest ta demonstreeris oma jätkuvat inimpimedust mulle hiljuti) isegi aru, et on kuidagi veider oma huvipuuduses inimeste vastu, mina sellest saan.
Aga arusaamisega asi ka piirdub. Inimesed ei ole mulle olulised, nad on nii teistsuguste eludega, mul ei ole neilt midagi õppida, sest neile on olulised hoopis teised asjad.

Ning vastupidi. Kuidas samastuda mingisuguse naisega, kel ei ole üldse mingeid välimuse- ja pereprobleeme, sest ta lihtsalt ei mõtle neile asjadele? Kelle jaoks on oluline saavutus kirjutada paberile luuletus, mille juures samas halbus/headus ei ole isegi selline kategooria, millest mõelda, sest käsitsi luuletuse kirjutamine on tähtis ise?

Aga ikkagi olen rohkem rahul kui midagi muud.
Teistmoodi elu. Võin teha mida iganes, sest selgesti ma ei olegi normaalne, ei saa kunagi elada normaalse inimese normaalset elu, mu ees on lahti nii palju seni proovimata radu.See on tore mõte.
Võin ju tahta nii väheseid asju võrreldes enamiku inimestega, aga see-eest võin kõik oma tahtmised täide viia. Mis mul ikka kaotada on?

***

Muide, kas te teadsite, et August Jansen oli olemas? Sõitsin maalt tulles tema sünnikohast mööda ja kuivõrd selle sissesõidutee oli tahvliga märgitud, pidasin seda automaatselt Johann Voldemar Jannseni omaks - alles hiljem mõtlesin ema tõukel, et oot. August ei ole ju Johann Voldemar. Üks n on ka vähem.
Aa, maalt tulles - sellest, kuidas ihuüksi küünlavalgel oma jaaniõhtut pidasin ja sellega väga rahul olin, kirjutan mõni teine kord.
________________________________________
* Nii, mul õnnestus postitusse suruda 8 teemat 21-st.
Pole paha. Arvestades, et pagulaseteema polnud üldse üks neist ja kirjutades tuli muid asju veel ette, üldse mitte paha.

pühapäev, 21. juuni 2015

Maailmal on tegelikult kama

Vaat millises mõttes on ajukahjustusega elamine lõõgastav: mul saavad lusikad otsa saada.
Ongi olemas see tase, kus panen silmad kinni, toetan pea vastu seina ja lakkan tegutsemast, lakkan mõtlemast ning ei tunne end süüdi ka, et nii on, sest on esmaklassiline vabandus.
Võin isegi minna ja heita teise tuppa diivanile, sest liiga väsinud, ei jaksa. Lebada seal, silmad kinni, mitte uinuda, sest sellega on mul teatud raskusi nüüd, kui teises toas kümme inimest vestlevad (ja ma kuulen neid kõiki), aga lihtsalt lamada ja olla.

Mäletan, et rasedusega oli samamoodi. Mõnes mõttes täiega kurnav, jaksas nii palju harilikust vähem - aga kuna enda ees oli vabandus olemas, siis mõnes mõttes kukkus rasedus välja hoopis mittekurnav: kui olin liiga väsinud, et tegutseda, ma ei võtnud kuskilt õhust lusikaid juurde ja ei tegutsenud.
Ei tegutsenud.
Ei tegutsenudkiiiii.
Sest muidu, kui oli kuskilt võtta, muidugi ma võtsin. Ja tundsin end süüdi, kui ei võtnud, sest nad ikka ei olnudki nii lõplikult otsas kui praegu. Kui olin netis ja ei maganud, oli see minu valik, see, et puhkasin erinevaid osi endast nii ühes kui teises olekus, ei lugenud. Oleks ju võinud magada, kui väsinud? Füüsiline vajadus täitmata? Ise vastutan.
Vot siis.

Olen sellest viitsimise ja jaksamise asjast ennegi kirjutanud, mõelnud, isegi hiljuti propageerinud seda, et viitsitagu, sest maailmale meeldib see, mida talle annad, ta on aga täiesti ükskõikne ses osas, et mida sa sinna sisse paned - ja sellele ma üldse ei mõelnud, et lusikad võivad ka tervetel otsa saada.
Et lusikad võivad niimoodi otsa saada, et sa ei märkagi nende kasinust, sest sa ei ole niimoodi väsinud, nagu haigena või rasedana ollakse. Aga otsas on nad ikkagi.

Maailmal on tegelikult kama, palju sa annad, ta tahab alati rohkem. Ja tegelikult-tegelikult oli ka mul endal kama, palju ma andsin, kui olin veel terve, oleks andud rohkem ning kui ei olnud rohkem anda, siis olingi - ebapiisav naine järelikult.
Mõtlen alles nüüd, et ei jõua ju soojaks kütta ilma, maailm tahabki alati  rohkem. Kuskil on piirid, palju saab anda, minemata ise katki.
Ma vist käisin neist piiridest suht regulaalselt üle. Harjusin sellega, et niimoodi on katki olla, ja käisin edasi. Nii oligi normaalne.

Reedel oli mul üks seltskondlik üritus, mis võttis rämedalt lusikaid. Laupäeval oli teine, kuigi ma ärkasin kõheda iivelduse ja peavaluga, nii et pool jaksu oli nagunii läinud. Polnud siin midagi, osalesin, kuigi igasugusest vastutusest vabana, lihtsalt ilus olemisega ja diivanil puhkamisega, kui üldse enam ei suutnud. Täna ärkasin taas peavaluga. Jälle on pool jaksu läinud.

Homme peaks maale minema, uus koht, pakkimine, lapsed, pidustused, palju inimesi, pool jaksu jne.

Maailm tahab alati rohkem. Kas ma annan talle? Mis on mu parim osa, kas see, mis hoolitseb enda eest või see, mis ületab enda piire ja teeb imesid?


kolmapäev, 17. juuni 2015

Elulugu

Sõitsin täna psühhiaatri (ta on ju arst, eks? Kuigi mingi muu arst vaevalt viitsiks minu peale tundi aega kulutada) juurde ja mõtlesin.
Ma ikka puhuti mõtlen, kuigi viimasel ajal on mul tekkinud loll komme märgata mõtet ja seda imetlema jääda. "Oo, mõte! Minu oma! Peaks ära raamima ja kõigile vaatamiseks välja panema!" Enne seda lihtsalt ei märganudki, et mingi mõte oli.
Niisiis, mõtlesin.

Mõtlesin sellest, kuidas kui kuuleksin kellestki teisest, kes elab minu elu, kui loeksin või vaataksin filmina, oleks jõle dramaatline. Nii palju imesid! Üritas end tappa! Elus! Käib ja räägib, ja mitte täielikke mõttetusi! Teeb 45 kätekõverdust! Loeb raamatuid! Isegi nagu liiga õnnelik asjade kulg loo jaoks, tegelikult. Võiks ikka raskusi ka olla. Liiga palju vedamisi, lugejal hakkab igav, sest täiega ebausutav.

Aga kui ma mõtlen kõigest sellest kui endast ja oma elust, on see tavaline ning pigem nukker. Ma ju näen ennast iga päev kogu aeg. Tavaline. Ma suudan nii palju vähem kui varem. Kurb. Nukker. Piirav.
Kui ma saan õenduskooli diplomi 2016. aastal kätte, on maru hästi, isegi kui viimasel semestril on hinneteks ainult E-d. Siis võiks kohe tähistada. Näiteks kohviga, seda armastan maailmas kõige rohkem.
Mis on ka kurb. See, kui vähe ma tunnen, ei ole normaalne, isegi mu enda jaoks mitte. Minu jaoks on edasiminek, kui midagi ei viitsi, sest siis on vähemalt mingi tahtmine (mida alla suruda), aga noh - kohv mulle meeldib. Seda isegi tahan. Tähistamine sellega, mida tahan.
Aga muide, kui saan diplomi 2017, on ikkagi hästi. Vähemalt saan.
Kui ei saa-gi, on natuke halb, aga mitte põrmustavalt.

Siis mõtlesin (ikka psühhiaatri juurde sõites, sõitsin sinna üle poole tunni), millised lood on minu meelest üldse lood. Jõudsin järeldusele, et ikka need, mis on dramaatilised, dramaatilised on aga lood, mis sisaldavad surma. Neist lugudest, mida mina olen kirjutanud, liigituvad mu enda jaoks lugude kilda ikka need, kus keegi sureb. Kui ei sure, on "nojah". Mingi kirjatükk, aga ei lähe hinge.
Mõtlesin, et seda üritasin ka omaenda eluga teha. Kuivõrd me kõik oleme omaenda loo peategelased, mina ka, üritasin lõpetada oma lugu puändiga. See oli parajasti armastuslugu ning nii oli ilus lõpetada. Valin ilusa käigu - mhmh. Lugu looks tegeva, dramaatilise, päris asja. Mhmh!

Aga jäin ellu, endalegi ootamatult, ja nüüd on hoopis mingi teine lugu elamisel. Mingi lugu, mille kulgu on raske arvata, mingi uue mina uus lugu.
Seda jälgida on omamoodi huvitav. Sest ma tõesti ei tea, mis juhtub, kuhu peaks tüürima, mis sellest loost loo teeks. Mis oleks õnnelik lõpp, mis oleks õnnetu, kus üldse lugu lõppeb. Algus on, aga edasi ...
Lihtsalt vaatan, mis saab, päev päeva järel.

Lihtsalt vaatan, mis saab.

esmaspäev, 15. juuni 2015

Looduses peab valitsema tasakaal

Täna hommikul panin puru kohvikannu, valasin kuuma vee peale, kuulsin suhteliselt valju krõpsatust, oma poega ehmunult karjuma hakkamas - ja siis valgus kohvine hiljuti keenud vesi presskannust välja.
Tõstsin hämmeldununa kannu ja see oli pooleks. Hea küll, põhjata, puudu oli põhi ja veel umbes poolteist sentimeetrit sealt ümbert. Ringikujuliselt, sest see oli selline kann.
Ohkasin rämedalt kaua, näiteks 17 sekundit, sest presskann oli ainult umbes 3-4 kuud vana, maksis 5.99 ja pidanuks minu arust olema kuumakindel, sest mis mõte oleks teha mittekuumakindlat kohvi- ja teekannu? Ma võin küll eksida, aga need asjad käivadki kuuma veega minu arvates.
Siis hakkasin koristama.

Kohvipuru, tulikuum vesi (no hea küll, peaaegu kohv juba) ning nendega koos olev töökapipealne, põrandale tilkus, pliidi peale valgus, kapi peal oli ka üleni kohviseks saanud lõigulaud - ma ikka päääääris kaua koristasin seda kõike, eriti kui võtate arvesse, et ma ei näe korralikult ja parem käsi töötab ainult siis, kui tal kogu aeg silma peal hoida (ning nõndagi mitte täieliku eduga).
Niisiis mõtlesin selle järel, et olgu, presskannu purunemisel tekkinud segadus koristatud. Olen ära teeninud kohvi, täiega.

Et presskann oli katki, otsisin kapist üles teekannu (kohvikann, mittepressitav, lekib valamisel tilast, seda peaks valades kasutama tundega, aga jee mul mingit tunnetust on praegu), panin sinna põhja kohvipuru ja kallasin siis just keenud vee peale. Lasin kaane all tõmmata. Siis tõstsin, et valada vahukoorepoti põhja osa, sest mul oli vahukoorene pott parasjagu võtta ning see vahukoor oli sobiv kohvivalgendi.
Ja kuradi kuradi kurat, mul hakkas parem käsi selle õhukese sanga ning kohviraskuse all värisema, see võbin paiskas teekannul kaane pealt ning lasi purusel kohvil (üle mu parema käe) välja voolata kapile, lõigulauale, pliidile.

Aga üldiselt saatsin täna lapsed ära (nad ei saanud kohvi) ja olen homseni üksi mittedepressiivses väikelinnas. Mis on minu arust täiega tore, sest vastutada ainult enda eest ja enda ees on haruldane luksus.

laupäev, 13. juuni 2015

Õnnelik/õnnetu/õnnelik/õnnetu

Matsime täna vanaema tuhka. Surnuaiale. Naaberplatsil oli raudaed kahe väga vana raudristi ümber. Mingil lohakal moel oli too iidvana hauaplats isegi hoolitsetud, see ei olnud umbevõsatunud. Muru, mis kasvas liival hajusalt, oli keegi  vähemalt korra sel aastal niitnud.

Poeglaps: Vaata! Raudaial on sealt üks varb puudu! Keegi on tahtnud seda inimest siit ära varastada, varva välja kangutanud ja läbi augu sisse pugenud!
Mina (naerukrambid+mõtteis uue loo süžee).

***

Muidu mõtlen veel, et mis nimega rongiga ma õieti kohtusin. Ei mäleta, aga phmt oli see rong, mis mu ellu jättis, nii et õnnelik nimi oleks ju. Mitte õnnetu.

neljapäev, 11. juuni 2015

Lusikateooria

Christine Miserandino kirjutas.
Originaalkirjutis.
Ray ütles, et ta on kavatsenud seda tõlkida, aga pole veel jõudnud. Ma küsisin Christine'i veebilehelt luba, ei saanud mingit vastust, eeldasin, et vaikimine on nõusolek, ning kui Ray tõlgib ka, siis noh - on lihtsalt kaks tõlget. 

Sest mu elu on täpselt selline. Järgmiselt päevalt lusikate laenamiseni, näiteks tänase arvelt laenasin eile.  Emake maa, kui surnud ma täna olen, nii tore kui eile ka oli oma suutmise piire venitada!

Ja ma mõtlen, et seda siin peaks lugema, kui üritada mõista mistahes kroonilise haigusega elavat inimest.

Lugu:
Olin oma parima sõbraga sööklas juttu ajamas. Oli väga hilja nagu harilikult ja me sõime friikartuleid kastmega. Nagu tavalised meievanused tüdrukud kolledžis, veetsime meiegi palju aega sööklas, rääkides seal muusikast, poistest või igapäevastest hetkel tähtsana tunduvatest asjadest. Me ei rääkinud millestki väga tõsisest ja veetsime enamiku aega naerdes.

Kui võtsin oma ravimit koos millegi söödavaga, nagu ikka teen, vaatas sõber mind edasi vestlemise asemel  ebamugavust väljendaval ilmel. Ta küsis korraga, mittemillegi pealt, kuidas on olla luupusehaige. Olin šokeeritud mitte ainult seepärast, et ta küsis nii suvalise küsimuse, vaid ka selle tõttu, et arvasin teda teadvat kõike, mis luupuse kohta üldse öelda on. Ta käis koos minuga arstide juures, nägi mind kepiga kõndimas ja nägi mind vannitoas oksendamas. Ta nägi mind valu käes nutmas. Mida siin veel teada oli?!

Ma hakkasin seletama midagi tablettidest ja valudest, ent ta käis peale ega paistnud mu vastustega rahule jäävat. Olin veidi üllatunud, sest olles mu toakaaslane kolledžis ja sõber juba aastaid, pidanuks ta luupuse meditsiinilist seletust ju juba teadma. Siis vaatas ta mind näoga, mida iga haige inimene hästi tunneb, näoga, mis oli tulvil puhast uudishimu millegi suhtes, mida ükski päris terve inimene üleni mõista ei saa. Ta küsis mult, mis tunne on õieti olla mina, mitte füüsiliselt, aga mis tunne on tegelikult haige olla?

Ma üritasin rahulik tunduda. Vaatasin üle laua, püüdes leida mingit abi või juhatust või vähemalt viita mõtlemisele kuluvat aega. Üritasin leida õigeid sõnu. Kuidas ma vastan küsimusele, millele isegi kunagi vastust ei leia? Kuidas seletan iga päeva iga detaili mõjutamist ja annan selgelt edasi tundeid, mida iga haige inimene tunneb? Oleksin võinud asjast loobuda, teha mingit nalja, nagu tavatsen, ja teemat muuta, aga mäletan end mõtlemas, kuidas kui ma ei üritagi seletada, kuidas saan talt mõistmist oodata? Kui ma ei suuda selgitada oma parimale sõbrale, kuidas võiksin oma maailma üldse kellelegi selgitada?
Pidin vähemalt proovima.

Sel hetkel sündis lusikateooria. Ma rabasin laualt kõik lusikad, põrgut, ma rabasin lusikaid teisteltki laudadelt. Vaatasin talle silma ja ütlesin: "Nii, sul on luupus." Ta vaatas vastu mõnevõrra segaduses ilmel, nagu vaataks igaüks, kellele antakse bukett lusikaid. Külmad metallusikad kolksusid mu käes, kui nad kokku panin ja talle pihku surusin.

Seletasin, et erinevus haiguse ja terveolemise vahel on vajaduses teha valikuid või teadlikult mõelda asjadele, millele ülejäänud maailmal mõelda ei tule. Tervete päralt on luksus elada ilma valikuteta, elada moel, mida enamik inimesi peabki normaalseks ja tavaliseks.

Enamik inimesi alustab päeva piiramatute võimalustega enda ees, energiaga teha, mida iganes süda lustib, eriti muidugi noored. Enamasti ei pea nad arvestama, mis tagajärjed nende tegudel on. Nii et oma seletuses plaanisin kasutada neid lusikaid iva edasi andmiseks. Tahtsin, et tal oleks midagi, mida tõeliselt käes hoida, midagi, mida ma saan reaalselt ära võtta, sest enamik inimesi, kes jäävad haigeks, tunnevad oma senise elu "kaotust".
Kui minu käes on kontroll talt lusikate äravõtmise üle, saab ta teada, mis tunne on, kui keegi või miski, antud juhul luupus, omab tema üle kontrolli.

Ta rabas lusikad elevusega oma kätte, saamata aru, mida ma teen, aga olles valmis kõike nautima nagu ikka. Mu arust ta oletas, et teen nalja nagu tavaliselt õrnade teemade juures. Vähe teadis ta sellest, kui tõsiseks ma muutun.

Palusin tal oma lusikad üle lugeda. Ta küsis "miks" ja ma selgitasin, et kui sa oled terve, on sul omast arust lõppematu varu lusikaid. Aga nüüd, kui sa pead oma päeva planeerima, on tähtis täpselt teada, mitme "lusikaga" sa alustad. See ei garanteeri, et sa mõnda tee peal ära ei kaota, aga annab mingisuguse aimduse, kust ning millega alustad. Ta luges kokku 12 lusikat. Naeris ja tahtis juurde. Ma ütlesin "ei" ja teadsin, et see mäng töötab, kuna ta nägi pettunud välja ning me polnud isegi alustanud veel.
Olin ihalenud rohkemaid "lusikaid" aastaid, polnud neid saanud ja miks peaks siis tema? Ütlesin talle ka, et ta peab alati teadma, mitu lusikat tal on ega tohi neid maha pillata, sest  inimene peab alati meeles pidama, et tal on luupus.

Ma palusin tal üles lugeda oma päevaseid ülesandeid, kaasa arvatud kõige lihtsamad. Kui ta oma rutiinseid toiminguid nimetama asus, seletasin talle, kuidas igaüks neist läheb talle maksma lusika. Kui ta luges esimeseks asjaks hommikuse tööks valmistumise, lõikasin kohe vahele ning võtsin talt lusika ära. Praktiliselt hüppasin talle kõrri. Ütlesin: "Ei! Sa ei tõuse lihtsalt üles! Sa vead silmad lahti, saad aru, et oled hiljaks jäänud. Sa ei maganud möödunud ööl hästi Ning sa pead enne millegi muu tegemist endale midagi süüa tegema, sest kui sa ei tee, ei saa sa oma rohtu võtta, ja kui sa rohtu ei võta, võid samahästi oma tänased ja homsed lusikad kohe ära anda." Võtsin kärmesti lusika ära ja ta adus, et pole isegi riidesse saanud veel.
Duši all käimine maksis talle lusika, kuna ta pesi juukseid ja raseeris sääri. Kõrgele üles ja madalale alla sirutamine nii vara hommikul pidanuks talle õigupoolest maksma minema rohkem kui ühe lusika, aga oletasin, et võin talle natuke andeks anda. Ei tahtnud teda lõpuks kohe ära hirmutada. Riidessepanek oli väärt veel üht lusikat. Ma peatasin teda igal sammul nimestiku koostamisel, näidates, kui väikestele detailidele tuleb mõelda. Sa ei saa lihtsalt visata midagi ülle, kui sa haige oled. Selgitasin talle, kuidas on vaja vaadata, mida ma üldse suudan sel päeval füüsiliselt selga panna, kas käed on liiga valusad, nii et nööbid on küsimuse alt väljas. Kui mul on sel päeval sinikad, pean kandma pikkade varrukatega asja, kui mul on palavik, pean kandma sviitrit, et soojas püsida jne. Kui mu juuksed välja kukuvad, pean rohkem aega kulutama, et esinduslik välja näha, ja siis vajan veel ekstra viit minutit, et tunda end halvasti, kuna kõik eelnev võttis ära kaks tundi.

Ma arvasin, et ta vist hakkab aru saama, kui ta ei jõudnud teoorias veel töölegi ning pidi läbi ajama kuue lusikaga. Selgitasin talle siis, et ta peab oma ülejäänud päeva väga targalt planeerima, sest kui su "lusikad" on läinud, on nad läinud. Mõnikord võid sa laenata homseid, aga mõtle, kui raske on sul homme toime tulla tavalisest väiksema lusikate arvuga. Mul oli vaja ka selgitada, et inimene, kes on haige, elab alalises õudses ootuses, et homme ta saab külma, nakkuse või midagi muud potentsiaalselt ohtlikku. Nii et sa ei taha lasta lusikate taset alla, juhuks kui võid neid tõeliselt vajada. Ma ei tahtnud teda masendada, aga pidin olema realistlik ning pidev vajadus ettevalmistunud olla on kahjuks kõige hullem osa mu tõelisest päevast.

Me arutasime läbi tema ülejäänud päeva ning ta õppis aeglaselt, et lõuna söömata jätmine maksab talle lusika nagu rongis seismine või isegi liiga kaua arvutil trükkimine. Ta oli sunnitud valikuid tegema ning asjadest teistmoodi mõtlema. Hüpoteetiliselt pidi ta valima õhtul mitte mingeid ülesandeid võtta, eesmärgiks õhtusööki süüa.

Kui me jõudsime tema teeseldud päeva lõppu, ütles ta, et on näljane. Ma ütlesin kokkuvõtteks, et nojah, ta peab sööma, aga tal on ainult üks lusikas alles. Kui ta teeb süüa, pole tal energiat, et nõusid pesta. Kui ta läheb välja õhtust sööma, võib juhtuda, et tal pole pärast jõudu turvaliselt koju sõita. Siis selgitasin, et ma ei lisanud seda mängu, aga tõenäoliselt on ta süda nüüdseks nii paha, et söögi valmistamine on väljaspool arutlust nii ehk nii. Ta otsustas suppi teha (ilmselt kiirnuudlite taolist – tõlkija), see oli lihtne. Seejärel ütlesin, et kell on ainult 7 õhtul, sul on ülejäänud päev ees - aga ühe lusikaga võid sa teha midagi toredat, koristada korterit või teha koduseid töid kooli jaoks, kuid mitte kõike seda.

Ma näen teda harva tundelisena, nii et kui ta näis endast väljas olevat, teadsin, et olen temani läbi jõudnud. Ma ei tahtnud, et mu sõber endast väljas oleks, ent olin samas õnnelik, et ta sai nüüd minust natuke aru. Tal olid pisarad silmas ja ta sõnas vaikselt: "Christine, kuidas sa seda teed? Kas sa tõesti teed seda iga päev?"
Ma seletasin, et mõned päevad on hullemad kui teised, mõnel päeval on mul rohkem lusikaid kui enamikul. Aga ma ei saa eales lasta sel "ära minna", seda unustada, ma pean sellest alati mõtlema. Andsin talle lusika, mida olin reservis hoidnud. Ütlesin lihtsalt: "Ma olen õppinud elama, ekstralusikas taskus, varuks. Sa pead alati ettevalmistunud olema!"

On raske, kõige raskem asi üldse, õppida endal tempot maha võtma ning mitte kõike tegema. Ma võitlen selle kombega tänaseni. Vihkan tunnet, et olen väljaspoolseisja, et pean vahel valima kojujäämise või asjade ennast mitterahuldaval moel tegemise. Tahtsin, et ta tunneks sedasama frustratsiooni. Tahtsin teda mõistvat, et kui teised teevad pealtnäha nii lihtsaid asju, mis ei maksa neile midagi, on need mulle sajast erinevast asjast koosnevad eri tegevused. Ma pean mõtlema ilmale, oma selle päeva kehatemperatuurile ja kogu päeva plaanidele, enne kui saan rünnata midagi konkreetset. Kui teised inimesed saavad lihtsalt asju teha, pean mina neid ründama ja tegema enne strateegilise plaani, nagu sõda kavandades. See on erinevus elustiilis, see erinevus haige ja terve vahel. On kaunis lihtsalt teha, mitte planeerida. Ma igatsen selle vabaduse järgi. Igatsen vajadust mitte "lusikaid" lugeda.

Pärast tundeliseks minemist ja sellest kõigest veel rääkimist adusin, et ta oli kurb. Võib-olla sai ta viimaks aru. Võib-olla sai ta viimaks aru, et ei saa iial päris ausalt ja tõeliselt öelda, et saab aru. Aga vähemalt ei kaeble ta nii palju, kui ma mõnel õhtul ei saa välja sööma minna, või selle üle, kuidas ma ei jõua kunagi tema poole, vaid ta peab jälle minu juurest läbi sõitma. Kallistasin teda, kui sööklast välja läksime. Mul oli see üks lusikas käes ja ma ütlesin: "Ära muretse! Ma näen seda õnnistusena. Olen sunnitud kõigele mõtlema, mida teen. Kas sa tead, kui palju lusikaid päevas inimesed raiskavad? Minus pole ruumi raisatud ajale ega raisatud lusikatele, ja ma valisin selle aja sinuga veetmise!"

Sellest õhtust saati olen kasutanud lusikateooriat paljudele inimestele oma elu seletades. Õigupoolest viitavad mu sõbrad ja perekond pidevalt lusikatele. See on koodsõna asjade kohta, mida ma suudan ja ei suuda. Kui inimesed saavad lusikateooriast aru, tunduvad nad mind paremini mõistvat - aga ma arvan, et nad ühtlasi elavad oma elu pisut teistmoodi. See arusaamine pole hea ainult luupusest aru saamiseks, vaid igasuguse puudujäägiga elava isiku mõistmiseks. Loodetavasti ei võta sellest kuuljad elu üldiselt enam nii loomulikuna. Ma panen kõigesse, mida teen, tükikese ennast - selle igas mõttes.
Mul on koodnali. Ütlen inimestele, kellega koos aega veedan, et nad peaksid tundma end erilistena: nende käes on üks mu "lusikatest".

pühapäev, 7. juuni 2015

Sirelite aegu

Mul on teooria viieleheliste sireliõite otsimise ja leidmise kohta.
Reeturlikult ütlen ära, et see on otsapidi seotud mu teooriaga selle kohta, et head asjad tulevad nende juurde, kes nende nimel pingutavad, aga kuna kõigile lugejatele ei pruugi selge olla, kuhu tüürin, siis: ma mõtlen neist asjust järgneval viisil.

Viielehelisi sireliõisi leiab peaaegu igast õitsvast sirelipõõsast see, kes viitsib neid otsida. Võib-olla võtab otsimine kaua - või kui sattub põõsas, kes neid puudelisi õisi rohkesti kasvatab, viitsib otsija otsida näiteks seitse viie-või-enama kroonlehega sireliõit, et õite arvu abil suurendada oma soovi täitumise tõenäosust. Siis sööb ta selle või need viie või enama kroonlehega õie(d) ära, soovib ja edasi on tõenäosuse küsimus, kui palju tema soovist täitub.

Päris võimatute soovide täitumise tõenäosus on madalam. Ja ainult juhusele lootes on soovide täitumise võimalus ka madal. Aga kui nende soovide nimel tööd teha, on tõenäosus oluliselt suurem, ning seal tulebki mu teooria mängu - et kui sa viitsid kaua õiget sireliõit otsida, viitsid sa ilmselt ka oma soovi täitumise nimel muidu rohkem pingutada, mis suurendabki nende, kes otsivad välja õigeid sireliõisi, soovide täitumise tõenäosust.
Ehk - mingi mõte on nende sireliõite otsimisel ja nende söömise järel soovimisel küll, isegi neile, kes üldse ebausklikud pole. Sest see on hea moodus mõõta pingutamisvalmidust.

Pilt siit.

Eile oli üks ootamatu teadasaamine ka.

Vaata, enamasti kohtun inimestega, kes teavad Rongist, on mind vahepeal näinud ning diskreetsed pealegi. Ja siis ma ei tunnetagi, kuidas väljaspoole paistan, sest kindlasti olen palju kebjam, kui teadvusetuna intensiivis lebades, ning palju pudistavam kui näiteks mõned nädalad enne seda, aga mingit naturaalselt võrdlevat pilku mulle ei saadeta ning ma ei pärigi, kuidas paistan.
Kiituse norimine on asi, mida liigagi hästi oskan. Mida muud sõbralikku saaks niimoodi küsimise peale öeldagi, kui "Kuule, sa oled nii tubli, nii hästi edenenud, nii väga paranenud, et kui ei teaks, poleks arugi saada"?
Mhmh.
Ma ise ei julge ennast möödunud kuuga ka võrrelda, sest unustan nagunii kõik ära, ainus, milles veendunud olen, on mu üldine mitte-veel-see olek.

Milles veel on kahtlane osa: ma tean ju, et olen uus ja tagasiteed ei ole tegelikult. Aga samas muutun kogu aeg, kasvan, kui soovite, suuremaks saamata, ja ma ei oska seda muutumist ka teisiti väljendada. Kui sõnaga veel.

Nojah, et siis ootamatu teadasaamine.
Üks meesinime, selline kena, kuigi mitte kõige teravam nuga sahtlis vast, küsis mult, mis muga juhtus, et ma nüüd nii teistmoodi olen. Viimati nägi ta mind vist 2014 suvel, võimalik ka, et mäletan valesti ja lausa veel varem, küsimise ajal oli ta lisaks ebakaines olekus, aga ma sain tegelikult kohe aru, mida ta silmas pidas, lihtsalt - kuidas sellele küsimusele nüüd vastatagi?

Mina: Eeeee... millal juhtus? Mis teistmoodi?
Tema: No mis suga hiljuti juhtus.
Mina: Mis muga hiljuti juhtus???
Tema: No et sa nüüd nii TEISTMOODI oled! Üldse mitte nagu enne!

Millele järgnes huvitav, kuigi üsna lühike vestlus, mille lõppedes me avaldasime vastastikku heameelt, et teine ikka elus on. Aga sain teada, et kui poolvõõras mind vaatab-kuulab, olen nii teistmoodi kui enne. Ja ausalt - seda ma ei teadnud. Oletasin küll, et midagi on, aga enamasti mängin ennast nii hästi, et ainult need, kes hoolikamalt vaatasid varem, märkavad.
Tühjagi.
See, misiganes on see, paistab ka poolvõõrale kätte.


kolmapäev, 3. juuni 2015

Aga ma tahan ju!

Hei, saan täiesti normaalselt vigiseda vähemalt!
Et kõik lõpetavad või reisivad või abielluvad või saavad lapse või auhindu või kaotavad kaalus või teevad midagi muud elumuutvat, ja ma üldsegi ei tee mitte midagi neist asjadest. Olen selline igav mina ning ei arene kuskile. Mu saavutused lähitulevikus on ilmselt vallas "sain tagasi veel midagi, mis enne oli normaalne" ning ka neid saavutamisi ei pruugi tulla eriti palju.
Viuviuviu. Nii halb elu.

Tegelikult ei ole virisemise kohta, ei saagi olla igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke, aga täiega tahaks! "Aga ma tahan ju!" nagu ütles Karoliine "Karoliine hõbelõngas". "Ma ju tahan seda vokki, miks ma ei saa, kui ma tahan?!"
See on mulle siiamaani arusaamatuks jäänud. Miks ma ei saa, kui ma tahan? Trambiks jalgu, läheks rongi alla, nutaks - ma ju tahan, järelikult peaksin ka saama, miks ma ei saa, kui ma tahan?!
Kunagi nii umbes paari aasta eest kirjutasin:


Tahta, mu kallis, on mõnikord tähtsam kui saada.
Kus on su käsi, kus on su mõte, su suu?
Kõndisid kõrval mul viivu, nädala, aasta.
Mida ma tahtsin, jäi saamata.
Küllap jäi sinulgi ju.

Tahta, mu kallis, on mõnikord kallim kui saada,
maksta kõik hinnad,
hinnata saadut kui kaupa.
Lase ma hoian sind natuke, natuke veel!
Lase ma mäletan, suudlen su siledat laupa.
Lase ma usun, et meil oli ühine keel.

Tahta, mu sõber, on mõnikord ehtsam kui saada.
Kuidas ma elaksin, üle näo sinu arm?
Lase ma võtan su mõtetes endaga kaasa!
Lase, ma usun, et tahtmine hinge ei laasta!
Sulle jääd sina – ja õnnelik lõpp on nii harv.



Tegelikult ma praegu rõõmustan iga tahtmise üle, mida tunnen, sest neid on nii kohutavalt vähe - aga miks ma ei saa, kui ma ju TAHAN, on veel arusaamatum kui enne. Mäh.

***

Täna tundsin ära ühe mehe, keda viimati nägin näiteks aastal 1998. Selline tuttavlik kõnnak ja näojooned, kuigi üleni halliks läinud, juurde võtnud ning mantlis. Tema muidugi mind ära ei tundnud. A vot täpselt siuke olengi - tuttavaid võin mitte Hilisel lõikusel tuvastada, aga nägu, mida viimati nägin näiteks 17 aastat tagasi, kriibib, ja tunnen inimese ära.

teisipäev, 2. juuni 2015

Saar või saarestik vol II

Segadus.
Selle võiks tegelikult panna umbes iga postituse pealkirjaks õigupoolest, aga siis dubleeruks liialt sildiga "liminaalsus", oleks väga korduv ning üldse selline väheinformatiivne.
Ent siiski, segadus.

Praegu ma näiteks ei saa aru, kas olen loll ja võtan tõsiselt asju, mida teised ei võta, või ma tõesti saan neist rohkem aru ja olengi mõistvam. Mitte lollim.
Täielik segadus.
No et kui nad ei võta (tõsiselt) ja panevad sinna kõnesoleva vestluse, mida ma ära ei too, alla nt 1/55 kättesaadavat aju, sellal kui mina panen 1/8, on arusaadav, et tundun endale kõrvalt vaadates targem. Aga kui me paneme kõik oma ajudest umbes võrdselt, on päris jube ikka, kui lihtsalt teised inimesed mõtlevad.

Krm, MINA peaks ju see ajukahjustusega olema?!

Ja samas - ja samas on ka üsna selge, et minudest ei saaks ühiskonda teha. Olla natuke lollim, aga rühmasisestele meeleoludele vastuvõtlikum, ongi vahest lõpptulemusena mõttekam, kui valida ise? Olla üks riik Euroopa Liidus, mitte nt Poola?
Sest ma valin väga iseoma valikuid, mitte teiste omi (kas mulle läheb korda teiste, kes mulle meeldivad, arvamus: jaa. Kas nad üldiselt arvavad, et igaüks peaks tegema omaenda valikuid: jaa. Kas ma üldse hoolin neist, kes arvavad teistmoodi: ei) ning kuigi ma täiesti tunnistan karja, rühma, meeskonna mõju, ei ole "aga kõik teevad nii" mu jaoks mingi argument.

Sellel on mulle omad negatiivsed küljed, näiteks ajukahjustus, ning oma positiivsed küljed, näiteks kaks last, kuid sedasi iseoma valikutega on raske rühmas toime tulla, kui ei olda just ise nii karismaatiline, et omad kaasajooksikud tekitada. Luik, haug, vähk ja veel tuhat teist igaüks omas suunas minemas ei moodusta ühiskonda, vaid heal juhul liikumatu massi indiviide, kes kuhugi ei jõua (halval juhul minnakse kuhugi poole ja seejärel kaklema, sest see ei olnud see pool, kuhu kõik või isegi suurem enamik tahtis, lihtsalt mõned tõmbasid kõvemini ajutiselt).


Ma hetkel ei ole eriti karismaatiline ka. Lihtsalt ei jaksa oma suuna eest võidelda sõnade või millegi muuga, miska minuga kaasa joosta saab ainult see, kes ise küsib, kuhu ning miks ma lähen.
Neid inimesi ei ole eriti palju =)

Millest ma oma ravimipilves ei häiru, kuid tõsiasjana pean siiski ära märkima. Nii et võibolla ongi mõttekam olla natuke lollim, aga tahta ja teha neid asju, milles teised kaasa aitavad, mitte vedada üksi omas suunas ja lõpetada vastu tahtmist hoopis seal, kuhu teised sinust välja tegemata läksid?