Kolmapäev, 29. juuni 2022

Teadmatuses

No fakkoff!!!
Miks nii?!
Ma olen 42 aastat vana, teinud süüa igatepidi, ja NÜÜD saan täiesti juhuslikult  teada, et sealiha tuleb panna kuuma ahju (ja siis võib temperatuuri alandada, aga alustama peab kuumimast, mis plaanis), muidu tuleb vintske. 
Kusjuuures mul on just tunnistus hamba vahel, kuidas poolkuuma ahju panemine mõjub. 
Ma olen seni teinud nii ja teisiti, nagu juhtub, ja üldse mitte teadnud, mis on liha väljatuleku ja mitteväljatuleku põhjuseks.
URRRRR.

Igast tobedaid nippe olen teadnud, nii toimivaid ("lisa munavalgele seda vahustades näputäis soola, läheb paremini vahtu ja vaht jääb kõvem) kui arusaamatuid (olen kookipaneku eel seganud külmutatud marju tärklisega ja pannud tärklist puutumata ja mingit vahet ei näe), kuid nii fundamentaalne ja tähtis asi pole iial mu kõrvu jõudnud. 
Nagu ... mis kuradi mõte on kooli kokandustundidel või veebiajakirjasoovitustel, kuidas teha head ahjupraadi, või kuramuse kokaraamatutel, kui SEE info jõuab minuni lihatööstuse kodulehelt alles nüüd??

Esmaspäev, 27. juuni 2022

Tasakesi algas suvi

Mu korter oma loodesse suunatud akendega pole veel nii kuumaks läinud, et konditsioneeri rohkem sisse lülitaksin, kui proovimaks, kas kõik toimib. Aga ta on valmis - ämber veetilkumistoru all, aknalaud piisavalt lage, et sealtkaudu kuumatoru õue panna, pikendusjuhe õiges kohas ning kassi nördimuseks on ka tema kott ja kauss aknalaualt minema tõstetud.
Ta peab nüüd põrandal sööma.

Lisaks olen juba kolm päeva järjest koeraga hommikul õue minnes ühtlasi ka ujumas käinud ja leian selle hea praktika olevat. 
Ilm pole veel täiesti roiutav, aga mina saan päevaks tuppa peitu jääda, kui tahan, ise värkse kui kurgike, sest ujusin - ja koer väsib ka sellest ujumisest ära ja magab pärast väga rahulikult enamiku päevast maha. 
Pluss saan veitsa päikest ja olen päevitununa vähemalt  10 kraadi ilusam, kõvasti trenniühikuid tehtud ning isegi see, et vesi on hommikuti jahedam kui õhtul, on hetkel plussiks. 
Väga hea, et on jahedam! Mõnus! Pärast ujumist on veel tund aega meeldiv sisetemperatuur! ("Sisetemperatuur" nagu temperatuur minu sees.)

Jaa-jaa, ma tean, püsisoojane - mul on suht kogu aeg sees sama temperatuur. 
Aga tunnetus on teine, mh, ah, saate aru?
Kusjuures arvan, et saate. 

Lisaks hakkasin jääkohvi tegema. Jep, mul on isegi jää selleks ette valmistatud. Külm kohv, suhkrusiirup, piim, jää. Vahel ka natuke vaniljejäätist. 
Täitsa okei jook on. 
Isegi maohape ei ole veel öelnud, et kohv piimaga segi, mida sa õieti mõtled siin, naine?!

Kuigi unustasin selle kuumaga, et rohkem kui tibanatuke süüa on vaja - et magada ei saanud, tuletas jälle meelde. Sõin siis üsna mehaaniliselt banaani keefiri ja kodujuustuga ning päeva lõpus allahinnatuna ostetud saiakesi pekanipähkli ja vahtrasiirupiga.
Toit maitses tegelikult hea. Lihtsalt nälga ei tekkinud, tuli süüa "Nüüd on tarvis kaloreid"-teadvustusega.

Ei saa salata: sõin ja magasin. Sõin jälle (teadlikult, taas "toitumine vajalik"-otsuse toel) ja magasin jälle. Sügavalt ja hästi. 
Ärkasin, kuna unenäos pigistasin kõrva sees olevat vinni korduvalt ja ikka niipalju kätte ei saanud, et enam valus poleks.
Jep, olin kõrva rulli maganud ja valus oli. 

Tegelikult hakkab meil piim otsa saama. Samas õue küll ei kisu. Istun parem sees jahedas ning kirjutan. 
Mu järgmine saab olema biopunk-lugu, tähtaeg esimesel augustil. Kuna tähtaeg on nii varsti, olen kasvatanud päevas endalt nõutavate sõnade hulka kahesajalt kolmesajale, aga ikka on päevad kuidagi pikad ja tahaks veel rohkem kirjutada - ilmselt seepärast, et mul on seekord selge tunne, milline lugu tuleb, ja mul on NII PALJU ÖELDA. 

Tegelikult on ju hea mõte kirjutada natuke varem valmis, siis on aega ka viimistleda, eks? 

(Tegelikult-tegelikult loodan, et aega viimistleda tuleb peaaegu terve august, kui saan Reaktorile öelda: "Ei, mul on lugu, näete, olemas, aga ma viimistlen ta ilusamaks.") Kuid olla rohkem vabaduse ees: "Kõik selle võib maha kustutada ja alustada hoopis sealt - aga lõpp tahab pikem olla selgelt, nii et kirjutan ümber" mitte "Ah, on kõlblik küll, võtke, avaldage!" on hea tunne.
"Esimene mustand valmis!" saab hoopis teise maigu, kui see esimene mustand pole ühtlasi "Umbes nii peabki jääma, sest aega on vähe, mõtleb niisis aint pisikeste muudatuste raamides".

"Mul on nii palju öelda!" on siiski nii täiega lahe tunne võrreldes tundega: "Mida kuradit ma selle looga üldse öelda tahan?! Mis mõte sellel on? Kus asja iva on?"
Olen, muide, praktiliselt alati mõtted ja ivad leidnud ja need on toredad olnud. Lihtsalt juba ette ideedest üle voolata on palju palju kergem tunne, kui alles poole tee peal taibata, millest ma lugu kirjutan üldse. 
Kuigi pean nüüd välja mõtlema, kes on kurikaelad ja missugused rõvedad rahvuskonservatiivsed vaated viivad nad niikaugele, et nende peatamiseks tasub võidelda.
Eriti on vaja teada, mis on "niikaugele". Vbla oma tütarde sundabiellumise korraldamine, kusjuures vähemalt mõned tütred on selgelt "naised on inimesed"-vabadusvõitlejad?
Jaa ... tundub paljulubav. 
Ei, mu loo iva EI ole "naised on inimesed" ega ka "sundabiellumine paha". Kui lihtsakeseks te mind peate =D?

Laupäev, 25. juuni 2022

Pärast surma (või enne sündi) asjad

Matusekõneleja on ikka üks huvitav amet. 
Tähendab, "huvitav" nagu "veider", mitte "huvitav" nagu põnev, erutav, haarav. 
Mu ema rääkis oma /tähendab, ka minu, aga ma pole sellest inimesest ühtegi mälestust säilitanud, vbla kunagi lapsena mingil vanavanaemate peol nägin, ent ei teadvustanud/ sugulase matustest, kuhu polnud tellitud ei muusikat ega matusekõnelejat, sest tal olid parasjagu oma endise ja praeguse naisega keerulised suhted, tema surm täiesti ootamatu ja keegi ei tahtnud sinna alla palju raha panna. 
Kui inimesed olid natuke aega saalis surnukeha kõrval istunud, hakkasid nad ise kõnelejateks ja kolm-neli-viis-kuus inimest rääkisid asju, mida enamjaolt räägitakse peielauas - eredaid mälestusi, huvitavaid (nagu "põnevaid, haaravaid") temaga seotud sündmusi. 
Siis läksid rahulolevatena laiali ja üks pillas, et võibolla peakski nii tegema - kellel seda ametlikku matusekõnelejat tarvis on?!

Käisin ise ühel teisel ärasaatmisel. 
Matusekõneleja rääkis sellest ja teisest ja kolmandast, aga neid suuri asju, mida KÕIK koosolijad teadsid ja mis esimesena meelde tuleksid, ei puudutanud isegi riivamisi. Ei vihjanud ka. 
Ma ei ole kindel, et see nüüd hästi oli. 
Nooh, aga igatahes olin seal ka mina ja mina puudutasin. Mõnda päris otse, mõnda riivamisi. 
Vbla ma tegin valesti, aga rohkem arvan, et ikka hästi. Ütlesin phmt, et sellest kõigest hoolimata oli ja on okei teda armastada.

Aga ametlik matusekõneleja ilmselt juba kutse pärast ei saa seda teha - tema asi on ikka head rääkida, näe, inimene on surnud, kõneleme ainult lilledest ja liblikatest. 

Kui mina suren, teil on väga voli mitte matusekõnelejat palgata. Ma ei arva, et tal minu kohta midagi väga öelda oleks ja kui kellelegi teisel ka pole ... keda ma lollitan, alati on. Kui kokku tuleb kaksvõi kaks inimest, on neil juba midagi öelda. 
Ja ma eelistaksin iga kell mitteametlikku kõnelemist ametlikule. Jaa, matused ei ole mulle, mina olen surnud ja ei näe neid, aga ega see matusekõneleja mahajääjate elu ka paremaks teeks. Ausalt, ei ole kellelegi vaja seda elu ümmarguseksjutustamist ja nurkade mahalihvimist. Ei saa keegi sellest õnnelikumaks ega tervemaks. 
Võeh, milline elukutse - olla sihipäraselt võlts!

Brr. 

Eks nad ise ütlevad endale, et teevad väga vajalikku asja, aitavad leinajatel end kokku võtta ja valet nad ju ei räägi?!
Ilmselt mitte.
Aga vahel on mahavaikimine samuti valetamine. 

Ühtlasi lõpetasin järgmise romaani mustandi. 
Nii närvis pole ma ühegi raamatu kirjutamise järel olnud - sest ma tõesti ei tea, kas nii võib ka kirjutada, kas see on okei lugeda ja kas ma üldse annan selle romaani kirjastajale vaatamiseks. Avaldamine on omaette ooper, alustame sellest, on see üldse loetav. 
Kindlakstegemiseks peaks vist olema rohkem testlugejaid kui kaks? 
No aga ... no aga ... no aga headele tuttavatele ei taha ju anda, nad ütleksid hästi lihtsalt seepärast, et ma meeldin neile! Ja samas neile, keda ma ei salli, ka ju hääleõigust ei annaks. Siis ongi ... kirjanduslike kontaktide napp valim. 
Ehk siis mulle peab see meeldima, mida nemad kirjutavad, siis omab nende arvamus ka kaalu - ja nii omad, et hakkaks neilt ka testlugemist küsima, on täpselt kaks tuttavat head kirjanikku.
Aga kui teist keegi tahaks imelikku romaani testlugeda ja julgeks mulle ka öelda, kas see on asi või ikka pole mette, andke teada.
murumuna(ät)gmail.com on mailiaadress (sest teie oma on mul siis nagunii vaja teada, kui teksti tahan saata). 

Ja siis ... teate, vanainimene libisemas pühas vees, mida ta ise laiali pritsib, ei ole tegelt naljakas sündmus. Me kõik saame vanaks ja kaotame kehalist osavust.
Aga mulle käib NII pinda see kristlike usumeeste Putini-perse-lakkumine, et vat jagan seda videot. Näitamaks, et pole see jumal nii väga tema poolt midagi. 

Neljapäev, 23. juuni 2022

Kurat!

Tegelt tahtnuksin postituse pealkirjaks panna "Sitt!" aga pärast seda, kui blogspoti köögipool muutus, tekkis sealt vaadates postituste pealkirjade esitähtede ülevalt alla rida (mis katkeb, kui postituses on mõni pilt või video, siis on suure pealkirjaesitähe asemel pisipilt sellest) ja olles tuvastanud, et nii on, hakkasin ma muidugi panema pealkirju nii, et esitähtedest mingi sõna kokku tuleks. 
Kui sõna käes, teen pildi või videoga sõnavahe. 
Vahel on viltu ka läinud. Alustan küll õige tähega, ent panen hajameelselt ka pildi ja siis tekivad tähekombinatsioonid "EO"  õi üksildane "V" piltide vahel vms. Aga seekord ma ei taha panna pealkirjaks "Sitt!", sest moodustuks sõna "SAEV". See on kuidagi ... mittepiisavalt sõna, oleks veel "SAAGIV", eks ole. Ma ikka tahan sõna "KAEV".
Jah, sobiksid ka "RAEV", "LAEV", "VAEV" ja kindlasti on mõni veel, aga "KAEV" on piisavalt hea. 

Kui ma Poeglapse isast lahku läksin, oli parasjagu 22. juuni.
Toonased jaanid on mu elu selgelt kõige jubedamad. Sõnulseletamatult halvad. Sisaldasid muuhulhas näiteks oma lemmikkaelakee võõrale karjamaale viskamist, sest ma olen valmis ohvreid tooma, näe, võta, oh loodus või oh jumalad või keegi. Ja siis üritust ronida üle üheksa aia, mis maal on väga raskendatud, sest pole majugi eriti, aedadest rääkimata, ning kui ma (kuskil kuuendat kuud rase) parasjagu ühe aia otsas kõõlusin, ilmusid majanurga tagant kaks raevukalt lõrisevat koera, mispeale tagurdasin kiirelt ja kukkusin  selili.
Eriti kellegagi ei rääkinud, pidustustes ei osalenud, peitsin end tuppa või nendesse õuenurkadesse, kuhu keegi ei tulnud, ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin jne.

Maiviitsi nii palju sõna "nutsin" kirjutada =P

Sellega võrreldes on praegu meeletult palju parem olla. 

Aga no ega HEA nüüd ka ei ole. 
Aitab eeskätt endale meenutamine, miks ma seda tegin: et saada lahti üha korduvast valust. Jah, praegu on valus, aga ükskord läheb see mööda ja siis on K mulle õlakehitus ja mhmh. Ma ega ta ei võidaks midagi, kui ma tagasi läheks ja niutsuks, et oleme ikka sõbrad edasi, sest ega temal minu pärast valus ei ole. 
See oli üks "lähme lahku" põhjusi. 
Et mina tegin küll ja alailma seda ja teist ka kolmandat, ei käinud peale, ei ütlenud välja, sest K-l on vaja, K on muidu ahistatud ja kurb, mhmh. Aga et tema teeks midagi, sest VVNil on vaja, ta on muidu ahistatud ja kurb, nii et ütlen välja, tulen omalt poolt vastu?
Ha. 
Ha.
Haa.
Mitte kunagi. 
Temal ei ole valus, kui minul on valus, ta aint vihastab, et mis ma siis nüüd tahan, mhh, pff, jampsus.
Lõpetagu ma ära ja olgu normaalne.

Ja ma ei ole normaalne. 
Mitte sinnapoolegi.

Temal ei ole minu pärast valus. Ainult minul tema pärast. Nii et oleks selge idiootsus (oma) valu üha kasvatada ja kasvatada, sest ega ta mind seepärast armastama hakka, et ma tahan jälle ta sõber olla. 
Tal kuidagi sõprus ja armusuhe pole samad asjad. 
Urr. 

Ta käis üleeila Poeglapse lõpetamisel, oli suht nunnu ja kui ma küsisin talt (tema pakist) üht suitsu, sest olin kaugelt liiga väsinud, et veel poodi minna, ta äraminekul tõi mulle poest terve paki. 
Ja ma nii hale nüüd. Kuigi mu mõistus ütleb, et ausalt, see ei tähenda, et ta must hirmsasti hoolib, ainult seda, et natuke ikka, mu tunded on: "Aga äkki see on ikkagi päris armastus?!" 
Ei ole, ma tean. 
Ent nukker on ikka. Elu näib mõttetu ja ränk, keegi ei mõista ja armasta mind (mõlemat koos) ja kui keegi ongi, on ta kaugel eemal ja oh-kus-ma-jään.

Suvise pööripäeva kanti aeg EI ole mu lemmikaeg aastast. 

Esmaspäev, 20. juuni 2022

Abauss

Võibolla pani keegi tähele. 
Võibolla ei pannud keegi tähele. 
Aga kuna ta nüüd on tagasi, arvan, et võin rääkida oma peas sündinust ja keegi ei saa haiget.

Ma nimelt võtsin mõneks päevaks oma "viimaseid poste loen"-lugemisriiulist Plaan B maha.
Mitte isegi, et jubedalt vihastasin vms, aga kui ma juba mitmendat posti järjest lugesin algust ja edasi mitte, siis tundus faktiliselt vale öelda, et loen.
Kaalukeeleks (mitte "viimaseks piisaks", aga väiteks, mille järel ma edasistesse postitustesse pika hambaga suhtusin) sai, et kui keegi ei ole omast arust suhetes midagi valesti teinud, ta ilmselt ei näe asju arukalt. 
Mul jooksis juhe sirinal kokku, sest ma ei usu ÜLDSE valesti-tegemisse. 
Sest siis peaks ju olema ka õigesti-tegemine.
Ha.
Ha.
Haa.
Ja mis mõttes valesti? Saab teha asju, mis ei ole kasulikud selle suhte edasikestmise mõttes, saab teha asju, mis teisele inimesele asjatut valu põhjustavad, saab teha asju, mis sellele konkreetsele teisele suhte osapoolele ei sobi ja võibolla ei sobiks veel paljudele. Aga valesid asju? Mida see üldse TÄHENDAB? Mis mõttes valesid?! Kellele valesid? 
Iga inimene teeb ju just seda, mis talle sel hetkel kõige õigem ja parem tundub. Võibolla ta (ma) sel hetkel ei osanud paremini, ei taibanud paremini, ei suutnud parem olla, aga see ei ole ju valesti. Kas ma teen valesti, sest mu emotsioonid löövad üle pea kokku? Kas ma teen valesti, sest mul lihtsalt ei ole sel hetkel emotsioone kuskilt võtta ja ma kuiva mõtte toel käitun sünge ratsionaalsusega, kui peaks kirge rõhutama, et teise inimeseni läbi jõuda?
See on lihtsalt tolle tegutseja (nt minu) tolle hetke parim ja kui ta hiljem sai rohkem teada, mõtles rahulikumalt läbi vms, siis see ei ole ju tol tegutsemisajal valesti-tegemise märk, vaid lihtsalt - hiljem mõeldes oleks(in) teistmoodi teinud. Aga see polnud ometi tol hetkel valesti???

Aga samas, juhtis Murca mu tähelepanu, on olemas /ja mitte väga haruldased/ inimesed, kes kogu aeg sattuvad mingit tüüpi hädadesse, aga kunagi ei mõtle, et hm, ma vist käitun ise mingil viisil, mis sedasorti hädasid põhjustab või ligi tõmbab. Ja ei tasu kinni jääda terminisse valesti, vaid võtta idee ja ideega olen ma ju nõus?
Ideega olen ma nõus. 
Mhmh.

Nii et tegin Plaan B uuesti lahti ja sain kohe "mida sa viimasest suhtest õppisid"-posti, mis rääkis just täpselt sellest - kas sa õppisid midagi, kas sul tekkis mingeid uusi perspektiive või vaadet asjadele, mis sinu jaoks valgustav oli. 
(Mitte "mida sa valesti tegid?")
Ja ma siis mõtlen kaasa nüüd. Sest mul ikkagi ON värske lahkuminek selja taga ja midagi ma õppisin küll.

Esiteks (ehk viimaseks, kõige viimane, hetkel kõige intesiivsemat reaktsiooni põhjustav valgustus) seda, et friend-zone on päriselt olemas. ONGI nii, et paljude inimeste jaoks ei ole armusuhe ja seks asjad, mida parima sõbraga muidugi võiks teha ja harrastada, sest teie (meie) vahel valitseb usaldus ja seda phmt ei ole võimalik lõhkuda mingi nii tavalise ja suvalise asjaga nagu seksuaalsuhe. 
EI, väga paljude inimeste jaoks on sõprus ja armusuhe mitte "loomulikult võivad need koos käia, kui seks ei sobi, parimad sõbrad oleme ju ikka", vaid suhe inimesega saab kasvada kas ühes või teises suunas. Kas sõpruse suunas või armusuhte suunas. Mitte mõlemas korraga. Paljude inimeste jaoks on need eri asjad, eri suunad, ja et minu jaoks täiesti üks ja sama, parima sõbraga LOOMULIKULT võib magada, kasvõi uurimaks, kas meeldib, teeb hälvikuks minu, mitte Need Teised.

Muuhulgas hakkasin palju paremini aru saama ka Rongimehest. 

Teiseks sai väga selgeks, kuidas inimestel ikka ongi täiesti erinevad armastuse keeled. 

Kolmandaks - fakk, mul läheb meel kurvaks, endast hakkab nii kahju, hälvik olla TÕESTI ei ole kerge - õppisin JÄLLE, et parem ilma suhteta kui ebarahuldav suhe. Sest see valu ja kurbus, mis tuleb mitterahuldavusest, ei saa mitte millegagi üles kaalutud. Valu on tõeline ja suur ja seda kuidagi ei muuda väiksemaks, et jou, vähemalt on mul keegi, kellelt küüti küsida, kui ma tõesti tahan kuskile minna, aga ühistranspordiga ei saa kohale. 

Neljas on veel kurvem punkt. 
Ma ei saagi kunagi seda, mida ma tahan. Sest ma olen väärakas, hälvik, nüüd juba ka vana ja ma ei olegi elanud elu, mida ma arvasin, et hakkan elama. Nüüd on hilja juba selleks ja mu valikus on kas minna SOS-külla palgaliseks emaks ning loota parimat, või leppida, et ma ei hakka mitte kunagi seda elu elama, kus on palju lapsi ja palju mehi, kellega kõigiga sõbrad edasi oleme, ja no ma võisin ju unistada, aga see lihtsalt - see lihtsalt ei ole teema. 
Kaldun viimase poole. Leppida sellega, et ma tahtsin, aga ei saanud, ja lapsendada. Ollagi üksik emane, kes lihtsalt ei sobigi kellegagi, sest kui minu meelest hakkab juba sobima, on teine pool mu friendzoninud ja no ... mu viiimased kogemused on ka näidanud, et kui ma alustan suhet seksiga, pettun varsti rõvedalt. Sealt ei tule "me tasapisi avastame üksteist ja rõõm", vaid "mulle ei meeldi see, mida avasta(si)n, ja võeh".
Sest ma alustan enda jaoks väga hirmsast kohast ja phmt olen nõus rõõmuga avastama vaid seda, et kõik on nii, nagu mu ideaalis, kuid kõik kõrvalekaldumised sellest on katastroof ja jälestus. 
Minu jaoks on ainus õige algus sõprus. Ja nii ongi. Ei tasu üritada ja proovida teisiti. See ei toimi. 
Mhmh, seda õppisin ka.

Kokku on see kõik ikka päris kuradi kurb ikkagi. Tegelt. 
Aga noh - mu pojal on homme lõpuaktus ja selle asemel, et süüvida kurbadesse asjadesse, kehitan õlgu ja süüvin hoopis sellesse. Peaks piisavalt intensiivne olema, et tähelepanu mujal hoida.

Pealegi olen oma reisist lõunamaale täiesti lääbkilväsinud ja kõik tundubki 100 kraadi kurvem. 
=) 

Pühapäev, 19. juuni 2022

Elronis

Sõidan Murcale külla, jee-jee.
Viimaks ometi, jee-ee!
Peaaegu kõik plaanitu sai kaasa ka, ainult kohukesed - reisitoit - jäid maha. Aga mul on hädaolukordade kommid kotis, nii et sellest pole ka hullu.
Lisaks on kaasas pihutäis viimasel hetkel pähe tulnud "aga äkki läheb vaja?"-asju. Ehk ujukad, lühikesed püksid ning nohu- ja kurguvalu vastased tabletid.
Olen nii varustatud.
Rong on täis. Mitte kohutavalt täis. Istuma sain ja vanemal härrasmehel mu vastas diagonaalis on kaasas õunapuuistik, mis võtab ka ühe istumiskoha enda alla ning ta ei pea välja mõtlema, mis teha, et inimene sinna toolile istuma pääseks, mille ees õunapuu on. Aga siiski üpris täis. Samas: kui tihti juhtub, et sõidad rongis ja su vastas on terve sõidu aja sama õunapuu? Vist mitte eriti sageli, nii et ma võidan. 

See asi, millest ma ei rääkinud, on mul ikka hinge peal. Üritasin tuttavatelt sel teemal positiivset tagasisidet saada, kuid sain üsna napilt. Mu ema ei öelnud ÜLDSE midagi, mäh, mäh, pettumus. Aga samas tean, et tegin mitte ainult nii hästi, kui suutsin, vaid ma tõesti ei näe, kuidas üldse saanuks paremini teha. 
Nii et see on ka võit.
Ikkagi.
Kuigi neli päeva migreeni on --- ebamugav olnud.

Õnneks on sumatriptaan, nii et ebamugav, ent mitte jube.

Vahel mõtlen sellele, kuidas ma ei jaksa alati hea olla ja see on okei. Kui ma ei ole alati ilus ega alati tark ega alati suutlik ja see on okei.
Aga ma olen alati vapper. Isegi kui see on mulle endale kahjulik. Ja see on KA okei. Ma lihtsalt olen, kes olen. Ei saa olla keegi teine.
Nii lihtsalt on.

Õunapuu õõtsub kergelt rongi õõtsumisega koos. 
Lisaks on rongis hästi palju lapsi. Alates ühest pisikesest, kes oma emme käest hoides edasi-tagasi tuterdab ja üpris ilmselgelt ilma kätest hoidmiseta veel kõndida ei oska, lõpetades suurte rahulike teismelistega, kes ei käratse, vehi ega räägi isegi telefoniga, vaid haldavad ära mitte ainult iseenda, vaid ka lademes pisemaid õdesid-vendi. 
Kuigi nood on ka tegelikult üpris mõistlikud. Saavad ise kempsus käidud, omavahel juttu aetud ja ja kuigi üks ema on häiritud oma umbes nelja-aastase tütre rändamiskihust ("Istu ometi! Kui rong pidurdab, kukud muidu!"), pole keegi hädalama kukkunud. 
Ja ma olen natuke kade, aga mitte väga. 
On, nagu on, noh.

Krt, kuigi pea hakkab jälle valutama. Hetk, otsin sumatriptaani välja kotist, mis üles ära pandud, et all rohkem ruumi oleks.
Kui aus olla, mõtlesin, et saan rongisõidu ajal kõvasti loovkirjutamist teha, aga arvuti süles ja pissihädaga (kemps on, aga sinna on kogu aeg saba ning nii suur mu häda ka ei ole, et sinna seisma minna) pole nagu tahtmist. 
Kerge peavalu ka veel taustal. 

Üks noormees (vahepeal seisis, seepärast vaatasin teda pikemalt) näeb väga selline välja, nagu minu ajus "ukrainlane". Aga ilmselt ei ole, sest nende poolt kostab inglisekeelset juttu ja kuigi ma näen võimalust, et osad on ukrainlased, osad eestlased ja inglise keel sobib suhtluseks, see pole kindlasti ainus võimalik põhjus. Enamasti räägivad Ukraina põgenikud eestlastega vene keeles. Ma üha näen, kuidas klienditeenindaja seletab sooduskaartide süsteemi - no ei ole ju tõenäoline, et korraga lademes vene emakeelega eestlasi vajab infot sooduskaartide kohta?
Mitte et ma eriti aru saaksin - MINA vene keelt ei oska.
Aga ikkagi on tore näha ukrainlasi siin ja kui keegi on kahtlane, ma vaatan teda sooja eelarvamusega "aga äkki ongi ukrainlane?"

Oh, kemps on juba neli minutit vaba olnud! Lähen!

Kuni pissipausil olin, koliti õunapuu mu vastast mu kõrvale ja toolil istub keegi mees. Tundub kuidagi lahe mees olema. 
Jep, positiivseid eelarvamusi ma endale luban. Või noh, negatiivsed ei kipugi peale tulema. nii et siis on kerge õlgu kehitada ja eelarvajate kohta endamisi mühatada: "Kuidas nii nõme olla saab?!" Aga tegelt muidugi: kui need mõtted tuleksid, mul ilmselt oleks endal raskem ja kogu aeg peaksin meenutama, et vbla on ta hoopis TORE inimene?!
Hetkel ei ole raske. 
Jube hea on sedasi hea olla - kui midagi muud olla ei tahagi.

Kolmapäev, 15. juuni 2022

Vaikida ja rää ... eee ... tähendab, kirjutada

Tegelt võiks ühest asjast rääkida. Tegin omast arust hästi, aga kiita sain vähe ja krt, nüüd ei saa sellest ka pasundada, sest
a) see ei ole tegelt teema, millele tema jaoks päris lähedased tahaksid tähelepanu tõmmata
ja
b) kui mu lugejad teaksid, nad arvatavasti ei keskenduks minu privaatsele küsimusele.

Nii et mu pea valutab paarist migreenitabletist hoolimata, ihu veits väriseb takkajärgi ikka veel ja pole isegi head võimalust end kiita.
Kuigi OMAST arust ma tegin hästi. 

Tegelt võiks teisest asjast ka rääkida. Aga jube palju tuleks seletada, et miks see loeb ja kuidas selline pisike asi mu enesetunnet nii palju mõjutab ja kuidas tegelt on tegu olulise muutusega, et phmt oleks see kärbsepesa suure linna vääriliseks seletamine ning asi lihtsalt pole seda väärt. 
On üks väike asi, mis loeb maailmapalju, ja mul on ennastki üllatavalt palju parem sellest nüüd. 

Oh, aga ma VÕIN rääkida, millised kommentaarid mind enim närvi ajavad (ja ma kustutan nad kohe ära, nii et enamasti te ei näe neid)!
Küsimata nõuanded on vastikud.
Tobedad tavatõed või nendel otse põhinevad järeldused on vastikud.
Aga absoluutselt igasuguse konkuretsita neist hullemad on kommentaarid, kus inimene ei mõtle mitte postitusega kaasa, vaid lihtsalt kirjutab mingeid postitusest saadud sõnadega haakuvaid uitmõtteid. 
Jälestan.
Kui kommentaator mõtleb kaasa, kuigi mõtleb halvasti, saab valesti aru, aga siiski üritab arutlust, ma ohkan endamisi, ent ei kustuta. Sest ta räägib siiski asjast. Ent kui inimene ei räägi asjast, vaid lihtsalt laliseb midagi mõttetut, mis on phmt ainult assotsiatsiooni-tasemel postitusega seotud, ma lähen närvi ja KOHE likvideerin. See on ... kohutav, jep. Hirmus. Talumatu.
Kui inimene ei mõtle, see on veel okei.Isegi kui ta loeb mu võrgupäevikut ja ei mõtle. Ikka on okei. Aga kui ta loeb, ei mõtle, aga vait ka ei suuda olla, on talumatu. 
IU.
SURE ÄRA!!!!
Miks inimesed ka SELLISED on, miks inimesed on inimesed, äkki ma ikka lähen sellest maailmast ära, kui alternatiiv on SIHUKESTEGA koos eksisteerida?!

Ja siis mõtlen, et, ei. Eiei. Minu asi on maailma jääda, siis on maailm vähemalt minu võrra parem. Mhmh, igasuguseid mind puudutavaid ja lausa mind defineerivaid asju võib mitutpidi vaadata, aga vähemalt pole ma mõni SELLINE. Kõike võib oletada, nii palju on suhtlelist, aga nevereverever ei ole ma inimene, kes lihtsalt ei viitsi mõelda, aga plämiseda antud teemal ikka tahaks. 
Ma hindan mõnda Putinit ka rohkem, kui inimest, kes lihtsalt ei mõtle. Mõelgu kuitahes halbu ja hirmsaid mõtteid, aga kurat, MÕELGU ometi! Inimene, kelle IQ on kuskil 50, aga ta vähemalt ÜRITAB kaasa mõelda, on mu jaoks palju vastuvõetavam seltskond, kui see, kes ei mõtle kaasa, ent vait olla ka ei suuda. 
Mina mõtlen. Nii et kuna ma maailmas olen, on maailm minu võrra rohkem mõtlev ja see on mu jaoks hea asi. 
Tasub pingutada. 

Laupäev, 11. juuni 2022

Mõnikord ma unistan - aga MITTE sellest

Võiks korraldada sellises stiilis pulmapeo, eks?
Kuigi ma ei tahaks nii palju tulukesi.
Ma ei ole väga suur elektri peal töötavate tulede fänn.
Sain just aru, et mul ei ole kellegagi isegi unelmates abielluda.
Mida, 42 aastat vana ja unistab pulmadest nagu viieteistaastane? 

Mhmh, ma unistangi pulmadest. Abielu pole seejuures eriti oluline, toreda inimesega tuleb välja, mittetoredast pole kahju ka lahutada, aga mulle MEELDIB pidusid korraldada ja see oleks hea põhjus minna täiesti jaburaks, mitte püsida "no tegelt mõistlik ja energiasäästlik oleks teha sedasi" raames.
Mulle meeldib mõelda, missugune türkiisivärvi pruunide detailidega või roosa ja rohelisega või hoopis violetse ja pehme oranžiga kleit mul võiks olla ja mis loo järgi tantsida pulmavalssirock&rolli, milliseid traditsiooni ja mässulisuse vahepealseid pilte teha, õhtu playlist ja vbla tooks iga külaline midagi süüa kaasa (kingi asemel nt, selline üldine toiduplaan) ja ...

No mulle meeldib plaanida ja otsustada, noh. 

... muide, plaanimise ja otsustamise meeldimise kohta näide veel. Iga loomavõtmise ja lapsesaamise erutavaim osa on, et NEILE SAAB JU NIME PANNA, ja päris ei meeldi mulle nimesid panna. 
See on lapse lapsendamise või hoolduspereks hakkamise juures halvim osa võrreldes ise rase olemisega - nime ei saa panna. S.t. saab muidugi muuta, aga see oleks mu arust eblakas ja mkmm. Ma tahaks just olukorda, kus on lage värske lumi mu ees ja mina teen esimesed jäljed. Jubedalt meeldib. 

Miks mul on blogis pildiline sünnipäevatraditsioon.
Miks ma iga kirjanikutamisürituse eel vaimustusega "aga mis ma selga panen?" küsimusse laskun. 
Krt, miks mul isegi need eri värvi ketssaapad kasvõi on! 
Mulle pakub eraldi naudingut teha asju, nagu ei tehta, aga samas hoolega, viimistletult, sinna alla tähelepanu pannes. Sest lohakas "mind ei huvita, ma ei mõtle sellele" on KA lahe (vt mu vanemate abiellumispilte: kaks noort inimest, mõlemad ruudulistes särkides ja velvetites, emal kolm nelki käes), ent mulle meeldib plaanida - lihtsalt plaanida võtmes "nagu MINA tahan", mitte "nagu ühiskondlikult normaalseks peetakse".
Oot, et mehega peaks nagu ka arvestama nii pulmade kui lapse nime juures?

See on raskem muidugi, jah. MITTE teema, millel ma unistada viitsin.
Tütarlapse nime osas saime tema isaga hästi kokkuleppele, sest kui oleks poiss sündinud, oleks tulnud panna sama nimi, mis tema isal (kelle isa kandis samuti seda nime ja kelle vanaisa kandis kah seda nime, vanim poeg kannab traditsiooniliselt seda nime), kui aga tütar, jäid mulle juba ette vabad käed.
Aga Tütarlapse tütarlapseks osutudes tema isa ka leppis täiega mu tingimustega (eesti keeles, tähendusega, sobib mu perekonnanimega) ja me nuputasime koos. Mina pakkusin välja ja tema oli nõus nimega Hõõg, aga ma jäin toppama ja leidsin, et peame uue nimel leidma, sest ma ei suutnud seda käänata. Kas Hõõ püksid või Hõõgu püksid või hoopis Hõõguse? Ja kuidas igasugused teised hakkama saavad, lasteaia ja -kooliõpetajad, sõbrad ja need, kes ei ole üldse sõbralikud?
Jääb ära. On vaja käänatavamat nime. 
Leidsime hea nime. Nüüd on see rahva seas suhteliselt popiks saanud, aga ma ikka veel leian, et hea nimi sai. 

Poeglapsega ei läinud üldse nii libedalt. Esmalt olime tema sünni ajaks ta isaga lahku läinud, mina olin ikka arrrrrrmastusest hingetu ja valmis tolle isa soove täitma igal juhul ja krt, ma elasin oma ilma-temata-elu ka phmt võtmes "kui ta teaks, kas talle meeldiks?". 
Ja tolle isa tingimused lapse nimele olid: ei oleks täpitähti, oleks inglise keeles ka kergesti hääldatav ja oleks normaalne nimi, mitte mingi imelik. 
Ütleme ... mul oli suht raske leida nimesid, mis klapiksid tema JA minu kriteeriumitega. Aga ma leidsin mõned. Pakkusin neist kolm talle valimiseks välja. 
Ta muidugi võttis selle, mis oli kõige igavam, kõige vähem lahe, aga noh - tähendus on? On.Saab perekonnanimega koos öelda, ilma et tekiks ühe sõna mulje, sest eesnimi lõppeb m-iga ja perekonnanimi algab sellega? Saab. 
Ei ole halb nimi. Lihtsalt võiks olla parem ning arvestades, kui vähe too Poeglapse isa mulle nüüd meeldib ja kui väga ta Poeglapsele endale kama on (kolm aastat pole kohtunudki), vbla ei olnuks vaja temaga nii väga arvestada. 

Aga teile, oo lugejad, kindlasti mu toonane tegevus meeldib. Sest meestega tuleb ju ometi arvestada, loota parimat, ükskõik, et alati halvasti läheb. 
See oli selline ... noh, polnud isegi passivagressiivne väide tegelt, onju, kuna agressiivsus nõrgub selgelt läbi. 

Mul hetkel on lihtsalt meessooga raske, noh. Sest kui mu poeg välja arvata, kipub nendega alati, alati, ALATI minema nii, et kui nad on minuga nii kaua vastu pidanud, et ma võtan nad hinge ja omainimesteks, on nagu hea, käriseb kõik puruks. Enamjaolt ma saan rõvedalt haiget, on puuks ja vbla ka prääks ja siis ei midagi. Olgu, on ka olnud mitmeid juhuseid, kus mina mitte ei saa metsikult haiget, vaid saan natuke, lähen otsustavaks ja eraldan end.
Aga et mõne mehega läheks päriselt pikaajaliselt hästi?
Ok, mu vend läks lihtsalt võõrale maale elama ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. Nii et me suhtlusharjumus lõppes vere ja valuta. Aga ma ei kohtu enam mitu aastat oma isaga, kellega me läksime sedasi tülli, et otsustasin endamisi: "Kui ta palub andeks, annnan andeks, aga niisama mitte kunagi."
Ma ei armasta ema meest, enam, sest mis KURAT ta peas toimub?! Tsiviliseeritud ja viisakas olen, aga üsna kohe Peale Rongi ta tegi mõned sellised asjad, et mõtlesin oma senise armastuse täiega ümber, ja siis tegi ta sarnaseid asju veel ja veel. Aastaid.  
Mu mõlema lapse isad on must maailmakaua lahus olnud, kummagagi ei kestnud suhe 3 aastat täis, ja enne Poeglapse isaga lahkuminekut tegelt mõtsin, et Tütarlapse isa tegi mulle haiget. Lihtsalt pärast seda Poeglapse isa värki miski muu enam ei lugenud ja kõik lahkuminekud Rongimeheni välja olid "kerged, pole asigi".
Noh, ja mu ajaloos on nüüd Rongimees ja K ja mõned väga terava põrumisega suhtelõpud eri meessõpradega olid veel ja no ... mul on üks hea meesoost sõber ikka, aga me ei suhtle temaga väga tihti.Ta lihtsalt on seal kuskil ja muudab maailma mu vaimus toredamaks, sest kui tema siin on, ei saa kõik täiesti halvasti olla. 
Ja siis on mu poeg.
Ja mõned head tuttavad. 

Aga üldiselt on mu tunne meeste osas väga selge: "Alati tuleb jama. Kui nad endale ligi lasta, kui hoolima hakata, ALATI tuleb jama."
Ma lasen ikka. Ma ju tunnen ennast. Igavene lootusrikkus ja absoluutne kartmatus ja "no aga äkki seekord läheb hästi?" Aga saada sõimata, et miks ma meestega ei arvesta, miks ma mehi piisavalt õrnalt ei kohtle, miks ma nii isekas olen, olen mulle samaväärne küsimustega, miks ma end korralikult ei raseeri, et mehel hea oleks, miks ma laudadel laudlinu ja linikuid ei hoia, miks ma ometi ei hangi nipsasju ja ilusaid nõusid, ei loo naiselikku mugavust, ei pese aknaid, põrandaid, peegleid jne iga nädal - kuigi ma ei ela isegi ühegi mehega (ok, oma pojaga, kes on juba 15, aga mitte ühegi päris täiskasvanud mehega) koos, aga no Mees on ju ometi tähtis idee, millega arvestada - jne jne jne. 
Miks ma kontsi ei kanna, eksole. 

Milline mees teeb asju minu heaks? Jaa? Ei, mind kohe väga huvitaks - ja palun siis enne paar aastat teha, et ma üldse uskuma hakkaks, et nii ka saab, et mees end minu järgi kohendab, mitte et mina pean end kohendama ja kohandama ja kohandama. Siis, ok, ma vbla hangin mõned poolkõrged kontsakingad ja panen neid isegi paar korda aasta jalga. 
Aga muidu: krt, ka minu viimased flingid, kellega ma kummagagi üle paari kuu ei suhelnud, olid: "no sääri ikka võiks raseerida" ja "ehk sa võiksid oma karvad sealt alt ära ajada, mul on veits valus" ja "mulle nii meeldiks, kui sa mulle süüa teeksid" ja mul on NII KOPP EES  sellest, et mina muudkui tehku.
Olgu ma selline, nagu neile meeldiks. 
Isegi silmini armunud mees on: "Sa oled nii hea ... aga see ja see võiksid ikka teistmoodi olla!"

Iga kord, kui siin tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", ma tunnen, et tahaksin röökida.

Mehed ei arvesta minuga. Krooniliselt. Lõputult. Ja teate, miks? Sest ma ei kipu nõudma. Ma lepin sellega, mis juba on, on, nagu on. Ta on, mis ta on, pole minu asi nõuda, et ta teeks midagi, mida ta ise omaenda tahte tõukel ei taha teha.
Teatada võin. Anda infot, et seda tegelt tahaksin. Noh, kui mul on tunne, et see inimene nende aastate jooksul, mis oleme teineteist tundnud, vbla on hakanud must hoolima ja tahaks teha asju nii, et mul hea(m) oleks. Olen PealeRongi õppinud, et sellistel juhtudel võib abi küsida, kõigil on pärast parem.
Kui minule niimoodi öeldakse, infot jagatakse, et mulle meeldiks, kui (...), ma alati toredale inimesele ja vastuvõetavate soovide korral teen. Alati. Ma ütlen ära ainult juhul, kui ma TÕESTI ei taha, mulle TÕESTI ei ole vastuvõetav.
Mitte et veidi raske või ilmselt ma väsin väga ära vms. 
Aga kui inimese toredus on mu jaoks kahtlane teema, me pole tuttavadki õieti, tunnen end rämedalt survestatuna ja ta kaotab kohe vähemalt 3 palli väärtust mu silmis iga soovi avaldamisega. Kümnepallivääringus. Me vaevalt tunneme üksteist ja sa hakkad juba ette kirjutama, kuidas ma elama ja mida tegema peaksin? Mine ka persse!

Ja kui asjad lähevad sitaks, mu taluvuspiir tuleb kätte ja küsin abi väga väga toredalt inimeselt (mehelt), keda täiega usaldan, IKKA ei anta. Krooniliselt.

Iga kord, kui blogiposti alla tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", tunnen, et tahaksin röökida.

Ausalt, ma saan oma arvuti ise hooldatud (s.t. töökotta viidud), aknad pestud või pesemata jäetud ja ka ei sure, oksendatud, halisetud ja mul võib kohutavalt iiveldada, aga ma ei taha SURRA selle peale ja maohapperünnak ei kestnud ka sittadel aegadel kauem kui 6-8 tundi. Ma saan hakkama. Need ei ole kohad, kus ma abi küsiksin.
Aga kui mulle ei öelda hästi või kui mulle ei kinnitata oma lembust vähemalt teistel viisidel kui sõnad, ma ei usu enam päriselt, et ma sellele inimesele korda lähen. Mida kauem ilma olen, seda vähem usun. Ja kui ma siis ahastan, et no ÜTLE ja saan: "Miks ma üldse pean neid asju ütlema, ma ei taha", mul on selge: "Nojah, ma arvasin, et sa hoolid mu heaolust, aga ilmsesti mitte. Ma ... ei hooli jälle millestki muust kui sellest, et sa hooliksid mu heaolust. Nii et meil ei ole põhjust suhelda ilmselt."

Nagu ... aga mina peaksin ikka arvestama meeste soovide ja vajadustega, onjo? Nende võibolla ta hoolib sellest - võibolla ei hooli sellest - aga vbla ikka hoolib!  - mugavuste teemal rabelema. Tal on ÕIGUS teada, isegi kui tal oleks muidu jumala suva, lihtsalt see annaks hea võimaluse end minuga siduda ja mulle lakkamatult pinda käia, sest ma ei tohi ometi lõpetada suhtlust mehega, kellega mul laps on, kui vähe ta mulle ka meeldib. 
Ta on ju isa!!!
Pfff ....
Mina neilt ei nõua, kui mul just veri suus ei ole, aga peaksin ikka nendega igaks juhuks arvestama, sest head inimesed naised teevad ju sedasi, ja neil on ÕIGUSED. 

RÖÖKIDA tahaksin!!!!!!
Ei, ma isegi ei unista sellest, et mõni mees minu vajadustega arvestaks. S.t. nad teevad mingeid väikesi asju küll ja vahel isegi selliseid keskmise suurusega, nii et rõõmustan nagu lumekuningas, aga neid Päris Asju, neid, kus mul on "seal mul on tõesti abi vaja, ma ei saa kuidagi üksi hakkama, maailm tundub nii kuri, aita mind" - eip, ei iial.
Jah, ma ei küsi seda abi meestelt, kellega olen just tutvunud või midagi.
Et hooliksin sellest, et mees kasvõi arvaks, et must hoolib, ta peab mind TUNDMA. Muidu on mul: "Ma näen ilmselt tema jaoks piisavalt kepikas välja ja ta mõtleb igast tobedusi mulle taha, miks see mulle kuidagi korda minema peaks?" pluss ega ma ise ei kiindu ruttu. Mul on ükskõik, mida must arvab mees, kes must tegelt midagi ei tea ja kes mulle täiesti kama on. 
Ma hoolin aint nende arvamusest, kellest HOOLIN. 
Ja kui nemad minust ei hooli, mul ei ole mingit motti nendega suhelda. Null. Pole kellegagi seksida muidu? Mul on käed ja pea, sellest piisab. Keegi ei pane mulle riiuleid seina? Ma tellin töömehe, kui vaja on. Mul pole oma tänase päeva põrandapesukangelastegudest kellelegi rääkida? Mul on võrgupäevik. 
Keegi ei tee mulle last? Noh, paar tükki ponnistasid, aga ma ei jäänud rasedaks, eks võtan lastekodust siis. 
Ma tahan mehelt ühte asja - et ta hooliks, kas ma olen temaga. Et talle oleks tähtis, kas mulle läheb tema ja tema heaolu korda, kas ma tahan teda aidata, kui tal halb on. Ja et ta siis muidugi tahaks mind vastu aidata ja mulle rõõmu teha, sest selline hoolimine käib ometi vastastikkune!

Aga phmt, kui küsin, miks sa minuga suhelda tahad ja vastuseks tuleb: "Sa oled nii huvitav inimene!" kehitan aint õlgu. Ma olen huvitav inimene ka siis, kui ma sind kunagi ei näe ja sinuga sõnagi ei vaheta. Miks sa peaks tahtma minuga suhelda, sest ma olen huvitav inimene? 
Nagu - ütle, mis sinu sees toimub minuga suheldes! Ütle, kas ma annan sulle mõtlemisainet või tunde, et keegi lahe tahab sind, sa vist ei ole viimane saast inimesena, või õnnetunde, et miski maailmas on hästi, kui ma siin olen, või midagi.
Et ma olen huvitav inimene?
Nojah, ja taevas on praegu helehallikirjud pilved ja rohi on enamasti roheline. Kuidas see puutub sellesse, miks sa minuga suhelda tahad?

Jah, mina pean meest tundma. Tahtma temaga hea olla, sest ta on nii tore, mitte et loodan, kuidas äkki ta on tore, aga krt seda teab.
Aga ma ei vaja ega taha mehelt mitte midagi muud, kui et ta vajaks mind. Tunnet, et ma teen tema maailma 30 kraadi paremaks ja ta teab seda.

Neljapäev, 9. juuni 2022

Õhtuti

Mul on nii vähe vaja.
Üks lahke lause, 
embus või lihtsalt:
"Mul on kurb, et sul on halb!"
Nii vähe on tarvis, et ärkaks vaim,
ma ei oska olla see tugevaim,
keda väljaspoolt tulev ei koti.
Ma enam ei tahagi olla taim,
kes kasvab valguse ja veeta,
kelle kõrval võib aastaid veeta
teda toitmata-kastmata. 
Ma enam ei tahagi - aga
ikka valus on valutada
ja vahel õhtuti keerab sees.
Kuis sa mind ei armasta, mees?!

Teisipäev, 7. juuni 2022

Nüüd ongi parem, piisas pisiasjast

Sitt hommik. 
Mikk tappis ennast ära.
Ma järjest sügavamalt süüvin ideesse "K jaoks kuulusin ma juba ammu friendzone'i, SELLEPÄRAST see (ja teine, kolmas, kahekümnekuues asi)" ja "sellepärast mul suhetega kõik nii halvasti ongi, et ma olen VÄÄRAKAS, mitte lihtsalt natuke veider" (minu vaste queerile, kväär pole sõna ega asi). Ja siis ma läksin pojaga ka veel vaidlema, sest ta ei näe paljusid neid momente, kus naistel ikka ongi kogu aeg lühem kõrs by default
Loos, mida ma tõlgin, jõudsin just sinnamaani, kus imik uppub oma pudelipiima sisse ära. (Sel oli hea põhjus, miks ta rinda ei saanud.) Poeglaps sai oma matemaatikaeksami hinde kaks punkti madalama kui "no kui VÄGA halvasti hinnatakse, sellest ikka halvem ei ole."
Eesti keele eksam juba läks halvemini kui ta ootas, aga no seal minul polnud mingeid ootusi ka. Tegelt on kõik kama, noh - keskkoolis sees, mis need eksamid enam, eks ole. Pole oluline.
Ainult et täna halvad asjad kuidagi kuhjuvad. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, oh, kus ma jään. 

Sitt hommik. 
Sa ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. 
See väärakas olemine - koos kõige muuga, mis teeb minust minu - teeb praegu haiget. Vähemalt saan korraga täiega aru, miks demiseksuaalidel on omaette lipp ja miks ei ole lihtne väärakas olla isegi mitte ainult süütu demiseksuaal olles. 
Olen väärakas ja selle üle uhke? Jaa, aga elu võiks siiski olla lihtsam. Inimesi, kes ON oma sõpradega suhtesse saanud, on jumala palju!

Kurat, olles oma elutraagikasse süüvinud siin, lasin ka vee-vahukoore segul, mis oli pliidile pandud, ootuses, et varsti lisan ka pudruhelbed, üle keeda. MASENDAV. KÕIK läheb halvasti!!!!! 
Piim on ka otsas. 
Oh, kus ma jään. 
Ok, lugesin artiklit, kus Kaja Kallas ütles uuesti ja jälle, et Ukraina jee, Putin böö, lääneriigid, kes "ei taha Putinit alandada" ajavad jama, sest Putinil on küll, kuhu taganeda - nt oma maale, tuua väed Ukrainast tagasi. Nüüd on parem olla. Maailmas on veel inimesi, kes teevad õigesti ja hästi ja isegi kui läheb halvasti, vähemalt ÜRITATAKSE.
See andis mulle sihukese buusti, et lähen ostan nüüd piima. 
Aga see eksamitevärk - ma TEAN, et meiesugustele on see raske. Noh, meile, kelle jaoks on eraldi koormus teha "nagu peab". Minul ei ole ka suurte eksamitega vedanud, sest isegi kui ma üritan korrektselt vormistada ja vähemalt sel rindel kõik õigesti teha, lõpuks selgub, et ma lihtsalt ei oska. Ja no mina üritasin siiralt normaalne olla, kaotasin vast 5 punkti sajast selle pealt, kuid mu poega pole keegi normaalne olema sundinud, nii et ta jääb sel rindel veel palju rohkematest punktidest ilma. 

Suulised on nii palju lihtsamad ses osas. 
Sa ei pea nööri mööda käima ja just ainult neid õigeid asju kirjutama õigetesse lahtritesse ilusa käekirjaga. Suuline on kuidagi vaba ja rõõmus.

Poeglaps otsustati ka kooli vastu võtta vestluse pärast - ta tuli vestluselt ja oli: "Me rääkisime pool aega poliitikast. Poliitikast?! MIKS?!" Tema klassivennad ja -õed, kellelt ta uuris, olid rääkinud oma tulevikuplaanidest ja kuidas rasketes ainetes areneda ja mis õppesuunda nad omast arust sobiksid - ja tema pidi arutama, kas koostöö vene koolidega oleks hea ja kas tema isiklikult oleks valmis nt vene keeles mingeid kirju saatma ja mis ta arvab Ukraina sõjast ja kelle eest seisab opositsioon. (Viimasele küsimusele poleks mina muud osanud vastata, kui "Iseenda?", tema vastas "rahva eest" ja ausalt, minu arust on see parim vastus, mida võiks anda, täpselt isegi teadmata, mis ON opositsioon ja koalitsioon.) Aga ma saan aru ka: ta hinded ei ole ei kohutavalt head ega kohutavalt halvad, nende põhjal otsustada oleks keeruline. Ja osadele õpetajatele meeldib ta väga ja osadele üldse mitte ja lisaks võib ta olla klassi parim objektiivselt võttes, aga IKKA on tal seal aines tunnistusel neli, sest ta ei vaevu üht tegemata töö ühte ära parandama ja ... ja siis nad lihtsalt uurisid, mis inimene ta on, ja otsustasid selle põhjal. 
(Ukraina sõda on halbhalbhalb, urrrrrrrrrrr, aga kuidas see puutub siinsetesse vene koolidesse? Koostöö teiste koolidega ju hea asi? No kui ta isiklikult peab selle koostöö raames neile vene keeles kirjutama, no siis peab, mis seal ikka.)
Olgu, piima järele!

Laupäev, 4. juuni 2022

Nii tark ikka

Pea käib IKKA ringi, väga tihti, väga tugevalt. Vahel piisavalt, et südant pahaks ajada.
Sellest hoolimata maitseb toit paremini ja olen jällle juurde võtnud. Kui kuskil kaalu näen, kaalun end ka, saan natuke infot ja kõrvaltulbas vahetub veidi numbreid. Aga teate: ma ei kaota ju midagi sellega, et nii sire ei ole. 
Ükskõik, kui ilus ma olin, K ei armastanud mind, nagu ma tahtnuks, ja üldiselt ei ole mul kunagi puudust olnud meestest, kes ainult välimuse pealt mind tahtma osutuvad.
Mul on neist selge ülejääk olnud, seda enam, et ma jumala tükk aega mõtlesin, et no proovime, äkki on hea. 
Kunagi ei olnud. 
Isegi nüüd, suurema ja targemana, astun ikka samasse ämbrisse. "Äkki on hea, ma ju ei tea, kui ei proovi? Paistab tore!" 
Ja ei ole. 
Aga need, keda mina pikemalt kui korraks tahtsin, enamasti mind ei tahtnud. Vähemalt ei väljendanud seda nii, et aru saaksin. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan üldse kedagi.

Kuigi ma K peale olen ikka veits nördinud. Sest no teda ma tahtsin ja natuke tahan ikka. Oh, armasta mind, miks sa mind ei armasta?!

Maailma parim naine (s.t. mina) pakub end sulle aastaid, lepib su omapärade, kiiksude ja suhtefoobiaga, ja sa ei tule talle isegi nii palju vastu, et talle hästi öelda, kui ta endast välja läheb ja arutult rabelema pistab, sest tema arust ei pea sa teda piisavalt tähtsaks? KUIDAS sa saad mõelda: "Ma ju armastan teda nii hästi, kui oskan"?!
Nagu ... sa ikka ei oska järelt üldse. 
Või ei armasta. 
Või arvad, et armastad, aga oled tegelt unustanud, mida see sõna tähendab.

Ükskõik millisega neist võimalustest ka tegu on, minu jaoks on tulem üks: mulle nii ei sobi, saan ainult reeglipäraselt jälle haiget, kui ta oma südame ligi võtan. Kui ma iseendast hoolin, ei tasu panna end olukorda, kus saan aina haiget ja haiget ja haiget ja samas midagi eriti head ei juhtu. Ei lohutata, ei hoita mu ümbert ja ei veeta eemale, kui kuristik kutsub, ei kinnitata, et ma olen armas ja tähtis, kui on tunne, et maailm on kuri ja keegi ei vaja mind-hooli must-mõista mind. 
Nojah.

Nüüd, kus see uks on kinni, siis kui pearinglus välja arvata, on tegelikult päris hea olla. Küllap osaliselt ka selle lahkuminemise pärast.
Murrangud on mulle head, murrangud mulle sobivad.
Olen isegi jahmunud sellest, kui tõhus oma kirjutamiste, tõlkimiste, kehalise liikumise ja asjade tegemisega olen. Mul pole pärast kolimist ning sellega kaasnevat siin kõige küürimist-remonti-puhastust kodus asjad nii korras olnud. Igasuguseid täiesti veidraid asju olen märganud ja siis puhtaks teinud.
Eile pesin hiiremati ära. See on suur, meeter korda pool, ja sa jutas, kui palju mustust tuli! Viisin selle dušialusele ja nühkisin pesugeeliga niisutatud nõudepesunuustikuga. Mitte ainult esimene, vaid ka teine loputusvesi olid täiesti hallid. Kolmandat korda enam ei nühkinud - kuulge, ma olen ka inimene, hulluks ei tasu nüüd ka minna!
Igasuguseid asju olen pesnud. Külmkapi välisseinu, pliidi esikülge, pesumasinat, nõude- ja toidukappide uksi, kummutipealset ... Üldiselt ma tolmuimejaga toimetan vahel ka muudel pindadel kui põrand ja rohkem pole ju vajagi? Ainult et kui ma seekord märja lapiga võtsin, sai kummut hoobilt poole siledama ja vähem kulunud oleku. Tema peale oli ikka päris palju plekke vist tekkinud, mõtlen takkajärgi. Aga minu jaoks tekkisid need nii tasapisi ja märkamatult, et pidasin seda loomulikuks kulumiseks. 
Vahel on vaimselt halb olla ikka. Aga üllatavalt vähe üllatavalt harva. Sagedamini on halb pearinglusest kui emotsionaalselt.
Ehk siis: AD-d teevad MIDAGI, aga see ei ole mitte tervistamine, vaid äärmusliku rõveduse mahavõtmine. Nad ei paranda hormooninõristumist ning kui mu põhiprobleem pole mitte serotoniin (sest HTP5 aitab sel rindel korralikult), vaid üldine hormonaalne alareageerimine kõigele, antidepressandid ei aita. 

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Miks psühhiaatreid kuidagi inimvaimutarkadeks peetakse? Mu arust nad jagavad asju nii palju, et olla abiks neile, kes ise midagi ei tea ja/või pole võimelised enam analüüsima, sest liiga katki. Aga mina tean endast küll rohkem kui nemad ja olen enda peal katsetades ka osade ravimite toimest palju teadlikumaks saanud, kui krdi infolehte lugedes võimalik on. Miks psühhiaater ei ütle mulle nt, et kui väga halb ja kurb on, võta tablett ibukat, see aitab ka? Miks ta ei ütle, et serotoniinipuudus on depressiooni puhul ainult osa probleemi? Urr!
Kõike pean ikka ise õppima ja tegema ... 

Kolmapäev, 1. juuni 2022

Üldse mitte isiklik

Vaatasin eile jälle seda videot ja
a) päris lõpp on selgelt külge keevitatud, tegelikult ei juhtu nii ju kunagi. Ma tahan, et ta mind (jälle) armastaks! võib äärmisel juhul kaasa tuua "no ma olen temaga, paremat pole vist saadaval"-reaktsiooni, aga ei kunagi kirge.
b) aga nutma hakkasin küll. Selle koha peal, kus "everyone of us is made to suffer".
c) jah! Selline elu ongi!

Ja kõige hirmsam on, et see on hea. 
Nii peabki olema, üles pilvedesse ja kuristiku põhja, PÕMM, ja muidu pole üldse elamist väärt.

Lisaks tõlgin parasjagu Algernoni jaoks ühte juttu ja see on väga mulle. Minulik, kui soovite. 
Too jutt ja Annie tõukasid mu kirjutama pisikest dialoogi, millega ma hetkel muud peale ei oska hakata kui siia panna:

Ma kardan

- Oled sa kindel?

Ei ole kindel! Ma ei tea, ma ei oska, ma ei taha, iga kord, kui sa niimoodi küsid, tahaksin ma vastu küsida, et kas sa lähed ära?
Aga ma ei tea, kas ma kardan seda. Ma olen selle mõttega leppinud. Mitte „kas”, vaid „millal”.
Nii et võibolla ma ei karda. Ma võin mitte karta. 
See ei tähenda, et valus ei oleks. 

- Kas sa kohvi tahad, ma tegin?

Ja orgasmi on ikka nii tore saada =)