Kolmapäev, 30. detsember 2020

väsinudväsinudväsinud

Käisin lastega spaas ja olen surnuks väsinud. 
Sellest hoolimata, et raha kulus arulagedalt palju.
Huvitav, kas oleks veel hullem kurnatus, kui EI oleks kolmel korral väljas söönud, vaid kõik söögi pirukate, saiakese, suitsukana, Pikniku juustupulkade ja mandariinide-pähklite-kommide kujul tuppa vedanud ja sooja toitu söönud aint hommikubufee raames? 
Vbla mitte, kusjuures. Mul on TUNNE, et hullemini väsinud ei anna hästi enam olla, aga kokku olen ikkagi rahul, et käisime.
Sest kogemused. 
Lapsed mõlemad küll nõustusid minuga, et nii tore, et me koos teeme asju - ent samas leidsid suht igas muus osas kaebusi ja meh-hinnanguid. Ehk siis kogemused vist tõesti ei olnud oivalised, vaid rahuldavad või ... ok, vahet pole. 
Seedin neid hiljem, võtan praegu hoopis aasta kokku.
See on kuidagi lihtsam, pole nii vahetult vaja tunnetada, mis ja kuidas. On juba kogunenud ajalist distantsi enamikule sündmustest.

Igasuguse kahtluseta hea aasta.
Ei, ma ei rasestunud (ega isegi seksinud kordagi), ei armunud, ei leidnud paarilist jms - aga muidu oli tüüpiline Minu Hea Aasta ehk muudkui üles ja alla, erihea ja päris halb (mitte "peamiselt halb ja vahel natuke helgem kui tumehall") ja head oli PALJU. Kõik need uue korteri rõõmud ja pisikesed mured, seiklused naiseterroriseerija peatamisel, mu tütar kirjutas must nii ilusa luuletuse, poeg on aastaga lapsest meheks moondunud, HTP5 ja vibroakustiline teraapia, kott-toolid on nii mugavad ja sinine karvane ringikujuline vaip nii tore ja ...
... koroona?
Mind eriti ei huvita ega mõjutanud, ausalt öeldes.
Aint JAMA oli palju vähem.
Tunnet, et ma ikka PEAN sinna ja tänna minema, muidu inimesed on natuke pettunud või sedasi. Endal on minnes ning osaledes ka tore, mis siis, et surnuksväsitav korda 46 või nii, ja nii ma aina läksin, aina tegin ... ja nüüd ometigi mitte.

Koroona tegi mu vabaks mitte kuhugi minema, tekitas mu permaväsimusele ülla oreooli "ei taha nakkusohtu suurendada" ning parandas eluolu veel paljude pisiasjadega. Nt keegi koolis enam ei arvanud, et Poeglaps puuduks liiga tihti, nad olid kõik: "No kui on kasvõi kahtlus, muidugi ei!" ega pidanud ma ka kuskile klassi- või koolikoosolekutele ronima. 

Elu nii palju parem kohe!

Samas on seisukoht, et koroona pole mingi hirmus nähtus, kui inimene just tööd ei kaota, meedik pole või lähedane surma ei saa, toonud mulle sel aastal kaasa kaks kõige häirivamat lahkarvamustejada üldse. Põhipoint tundub olevat: "Sa ennast täis õnnelik üldse ei mõista meid, kes me raskustest tuigume" ja kellelegi ei paista korda minevat, et ma tuigun raskustest kogu aeg, lihtsalt nüüd veidike vähem. 

Koerakakadraama?
Maitea, see mind kusjuuures nii palju ei häirinud. Tol juhul ei olnud point: "inimesed ei saa mu olemusest absoluutselt aru!", vaid "osad inimesed ongi absurdselt lollakad, isegi kui pealtnäha suht okeid".
Millega mul KA on alati raske leppida, aga mitte nii raske kui tundega, et mind ei nähta, mind ei mõisteta, nähakse mingit natuke minu nägu olevust, kel aga sees vaid see, mis mõtleja meelest peaks olema. Nähakse mind mitte lähtuvalt sellest, mis mina olen, vaid lähtuvalt sellest, kes nägija on. 
Jah, inimesed sellised ongi.
Jah, nii käibki, nii ongi.
BRRRRR!!!

Aa, on veider, et mu arust on internetis juhtunu (nii oli ka mitmel varasemal aastal, ega see aasta ses osas kuidagi uudne polnud) tähtis?
Ma ei saa jälle aru neist, kellele pole =) Kammaan, enamik mu elu on siin, suhtlus ja kirjutamine, pangale (ehk oma rahale) ligipääs ja One Piece, retseptiraamatud  ja isegi rõiva- või kasutatud mööbli ostud.
Ma saaksin hakkama netita, aga miks peaksin, kui võib ka mõnusamalt?! 

Suurim saavutus: tegin kõik ära, mis peab. Jälle.
Elu õppetund, mis alatiseks jääb: kui kanda ühte kõrvarõngast vaheldumisi mõlemas kõrvas, et augud kinni ei kasvaks, tasub umbes 3 nädala takka kõrva vahetada, muidu hakkab sel kõrval, mis kaua ilma rõngata oli, vahetamise korral valus.
Rõivastumisstiil: palju haaremipükse ja maikasid, aga kleidid on ikka kaaa toredad.
Koeraga jõe ääres käia on nii hea. Ja ilmselt hoidis mõistuse juures ka suitsetamine - võtan aja maha, pole kellegi asi, ma suitsetan.
Praesink, tomati-maitserohelise-kodujuustu salat ja vietnami karri variatsioonid olid sagedased "teen seda sööki, on hea ja ei nõua mõtlemist ega poodiminekut". Loomulikult omlett samuti. 

Muud midagi vist väga erilist ei ole. Mis kuupäevad, mis raamatud, muusika ja filmid ... pfff, ega ma neid aastate järgi vaata ometi!

Pühapäev, 27. detsember 2020

Tee head tööd, ole meeldiv inimene ja pea tähtaegadest kinni

Pealkiri on kokkuvõte Neil Gaimani soovitusest freelancer-töötegijatele.

Pisike tagasiside Valikutele 
Veel pisem "kuigi sa proovid olla hea"'le.  Siin on pikem samalt autorilt.

Tegin taas avastuse. 
Lugesin, onjo, "Poola poisse", onjo.
Sain läbi, kirjutasin Loteriise ka muljed.
Kogu see lugu ja maailm jäid mu pähe elama, sest noh - tunnen ju Luiksi (Adamit) ja Mudlumi endaga oleme ka paar korda kohtunud. Kõik see värk raamatus, mis klappis asjadega, mida ma tean, moodustas tervikuid ja kuidas suhtuda ja kurat, kui hästi see sobitub! Samas see muidugi on meelega teistmoodi, arusaadav, aga ...

... ja siis korraga taipasin, et olen täpselt vastand kirjeldatud inimühistule-sõpruskonnale.
Ütleme, Luiksile ja CO-le.
Seal raamatus on rühmituses (ja ZA/UM-is oli) normaalne kiita, sõnavahuselt ja kõvasti kiita oma sõprade töid ja isegi kui töid ei olnud, siis tema tulevasi-vist-tulevaid-võiks-olla-töid või minevikus tehtut. Nii oligi ehe, niii oligi absoluutselt loomulik ja mõnelgi korral polnud inimesel vaja mitte midagi teha, et ikkagi olla jumala kõva, legendaarne, unustamatu. 

Ja mina eksisteerin täiesti vastupidises maailmas. 

Nende jaoks oli sõprus põhiline, sõpradele tehti kõvasti absoluutselt siirast promo.

Praegune Kirjanike Liit (oksendab sundimatult, nii jäle on see nende reaktsioon Helmele. Laenates Kadri sõnu: "Sitt, mis sitt, hea, et sisse ei astunud!") ja kunagine vana-Sirbi-poolt-ZA/UM-i-vastu ühisrinne (mis on üsna samad asjad) toimivad täpselt samamoodi, aint pole nii kirglikud.
Side liikmete vahel pole nii tihe samuti.
Tuttavad kiidavad tuttavate asju, peamine on olla Liidus ja sellisena oled sa kohe "oma" ja "märgatud".

Mina teen asju.
Hästi palju.
Korralikult, oma suhtkoht parimat andes, kuigi väga muretsemata, et tulemus PEAKS siiski kuidagi vähem isiklik ja rohkem nagupeab olema.
Vt kasvõi sedasama Loteriisse "Poola poistest" kirjutatud posti. 

Aga ma ei ole kellegi kasuliku ja tuntu sõber. 
Mind ei kiida väga keegi. (Kuigi ma teen tööd, ärge selles kahelge!)

Olen Luiksigagi vahel fb-vestelnud. Aastaid tagasi oli mingi mõte, et ta võtab enda, naise ja laste pesud ja tuleb neid minu juurde pesema, aga no teisest linnast, autovabana ... ei tasunud vaeva ilmselgelt.
Ja kuigi ta meeldib mulle ja on niiilusmees ja puha, mul ei ole mingit tunnet, et tahtnuks temaga rohkem suhelda, sest kõik need kasvõi-natuke-tuntud isikud tekitavad mus ühe ja sama reaktsiooni. "Ma ei tunne neid ju. Inimestena. Lihtsalt tean neid, aga see nende kohta käiv avalik info on mul peas ja maisaa sellest lahti. Nemad samas ei ole millegagi ära teeninud seda pilti, mis mu peas neist on ja ... ma ei hakka jamama."

Mul on mingi ettekujutus. Las see olla, minu pea sees ei tee ta kellelegi kurja, ent päris inimesele sellega läheneda ... krt, ei. 
Kui me millegipärast aja jooksul juba päris hingesõpradeks saaksime, ok, siis see ilmselt enam ei segaks. Saaks ka asju vajadusel selgeks rääkida jne. Aga no ma niigi ei käi inimestele just peale, et nad minuga suhtleksid - ei taha üldjuhul uute inimestega mujal kui netis suhelda - sellistele, kellest mul mingi avalikkusele toetuv mulje on, veel eriti mitte.
Ei hakka jamama. 

Ma ei ole kellegi tuntu ja vbla kasuliku sõber, isegi mitte hea tuttav, sest tuntus iseenesest peletab mind kohe eemale. 
Kuid ma TEEN asju. Alates sellest, et kui olen lubanud Goodreadsis aasta jooksul 33 raamatut läbi lugeda, loen ka. Alates sellest, et kui lubasin teha jõuluks loomaliha, kartulipüreed, puuviljasalatit, sametsuppi ja niisama salatit, teen ka, kuigi alles tund enne jõuluõhtusööki meenub, et krt, salati unustasin!
Teen kähku valmis, dohh, kuidas siis teisiti!

Tegu on minu jaoks
a) püha - kui olen lubanud, ka teen
b) iseenesest väikest võidutunnet loov, kui saan ta ära tehtud
c) ja kui ei kiideta, mul on "no teen edasi, järgmisel korral kiidetakse vast ikka"

Eeldan, et kui teen piisavalt tihti ja piisavalt hästi, mind kiidetakse puht tehtu pärast. 
Tegelt ei ole nii, eks? Need on sõbrad-tuttavad, keda esile tõstetakse, kelle eelmisi tegusid meeles peetakse, kes pildil on. Nende teod loevad, muud teod on mingi ebamäärane mudru, millesse ei süüvita.

Mina võin teha ja teha ja teha, kuna ma ei ole kellegi avalikkuse ees kõneleja sõber, keegi eriti ei kiida.
Või mis sõber: vastupidi, kui inimene käib mulle närvidele JA on samas mingi influentser ja kuskil kogukonnas tähtis nina, ma nimelt, kohe ja eredalt ütlen, kui mulle ei meeldi tema tegevus.
Ei pea mokka maas teemadel, mis talle tähtsad, ei nooguta kaasa, kui mu arust asjad ei klapi, ei kata ühtegi pragu kinni, vaid olen: "Siin on ju pragu! Kuramuse LÕHE! MisMÕTTES kõik ignoreerivad?!"

Olen hell ja delikaatne ainult juhul, kui inimene paljastab mulle ise ja vabatahtlikult oma õrnad kohad. Siis ma ei löö, kui mulle ekstra näidatakse, kuhu lüües inimene haiget saab, siis hoopis kaitsen. 

Aga kui keegi on hästi enesekindel põhja peal, mis mu meelest mäda, ma muigan avalikult ta üle.
Selle tulemusena nt perekond Kallas (mingid eesti ulmemaailmas respekteeritud kujud, vastavad hüüdnimedele Ulmeguru ja Krafinna) ei salli mind avalikult, ent ka need, kes nagu-sallivad, eelistavad siiski promoda mingeid toredamalt suhtlevaid inimesi, mingeid tüüpe, kellega neil on vendlus-õesus, mitte mind.

Aga noh. Kuna ma teen reaalselt asju, mind natuke siiski sallitakse.
Lihtsalt raha ei saa muidu kui otse annetajatelt, kellele kas mu isik või mu teod või mõlemad meeldivad.
Ega ma ei muuda ennast - aga naljakas on, et tegelikult ma ju armastan inimesi, hoolin nii väga ja üldse ei tule selle peale, et mina olengi see kuri ja halb suhtleja. 
Et jaa, kui keegi teeb oma asju halvasti, esineb samas väga enesekindlalt ja kõik vaikivad selle koha pealt, tulen ma täiesti süüdimatult põõsast välja, klopin oksapuru maha ja olen: "Aga ta kirjutab ju halvasti! Aga tema on vilets toimetaja! Aga ta ei olegi ju eriti terane, miks krt ma peaksin valmistel selle lolli poolt hääletama?!" 
Ent samas olen nii hell inimestega, kes seda vajavad. Kes mitte ei ole ülearu enesekindlad, vaid vastupidi, kelle töö ja isik oleks palju enamat väärt, kui nad küsida söandavad.
Ja üldse tegelt ei saa aru, mis mõttes MINA ei ole tore inimene.
Olen ju?!
OLEN JU?!

Reede, 25. detsember 2020

Ülejäänud Hõrgutiste Päev

Poeglaps tegi endale salati osistest, mis jõululaupäeva salatist üle jäid. Tähendab, seal sees olid beebispinat, kurk, riisiäädikas, õli, sool, pipar, tüümian, aga puudu oli tomat, sest tomat sai eile salatit luues otsa.

Mina: Mul on hea meel, et sus on arusaamine, mille jaoks on jõulu esimene püha. Nimelt kõigi nende heade asjade söömiseks, mis jõululaupäevast üle jäid. 
Tema: Jaa, jõulu esimene püha on salati söömiseks!
Mina: Ei, ma mõtlen ....
Tema: SALAT! JÕULU ESIMENE PÜHA ON SALATI JAOKS!

Ma loobusin. Ta armastab salatit (rohelist: lollo rosso, rukola, beebispinat, rooma salat, lehtsalat, jääsalat, mis iganes, andke ainult ette - aga mina söön neist asjust meeleldi ainult rukolat ja beebispinatit, nii et tema elu on raske), las siis talle olla jõulu esimene püha mitte järelejäänud hõrgutiste, vaid järelejäänud salati söömiseks, olgu, olgu ...
20 minutit hiljem oli ta terve vaagnatäie salatit keresse keeranud ja tuli uurima, mis meil veel süüa on. 

Olen selgelt liiga aeglane ja metoodiline tema ärksa noore vaimu ja kiirete naljade jaoks. 

Loen raamatut "Poola poisid".
See on juba kuu aega mul kodus pakendis oodanud, aga ma ei lubanud endal seda pakki lahti võtta, sest "Poola poisid" oli ette nähtud preemiaks teiste raamatute lõpetamisel. Mõne päeva eest sain muud asjad viimaks loetud, paki lahti võetud ja oma imetoreda uue raamatu avatud. 
Seda lugedes on selge, et emad võivad olla targad, põnevad, tasakaalukad ja elujätkavad, aga nende pojad helendavad nagu säraküünlad ja tormavad ringi nagu komeedid, mõttetu on emal isegi üritada sammu pidada. 
Või nojah. Ega nad üritagi. Nad on selleks liiga targad ja kogenud.
Mina ka ei ürita. Ain't nobody got time for that

Aga kui mu poeg läheb mööda, pobisedes midagi segast (mida ta alatihti teeb), ma kuidagi küsin ikka: "Mida?!" 
Isegi kui ette tean, et tõenäoliselt ta ei vasta ja ega midagi tapvalt olulist sedasi pobisedes teatata nagunii. 

Muidu tegin eilseks (mitte eile: liha hautasin juba üleeile öösel valmis, sest loomalihahautis on hea PIKALT ahjus olles ja selle jaoks pole ka kellelgi kallil jõululaupäeval aega, et valmistada kõik see hautis toorestest lihakamakatest alates) imeliselt hea söögi. 
Välja näeb nagu tavaline hea söök: 


Aga maitsete kooskõla oli imeline. 
Liha klappis oivaliselt salatiga, kartulipüree oli suurepäraseks lisandiks, hautatud porgand (pildil salati varjus peidus) andis malbet magusust ning kõike kroonis ja võttis imeliselt kokku Tütarlapse vanaema poolt saadetud kõrvitsatšatni.
Just see nüanss magusust ja vürtsi oli veel puudu.
Muidu oleksin oma söögitegemisvõimekusest täiesti tumm, aga terve potitäis (üle 2 liitri) sametsuppi, mis sai valmis ideaalsena, pehmena, kreemisena ja tundus, et isegi klimpideta, oli neli tundi hiljem pea täiesti vedel. Vahutas veel kergelt, nagu oleks keemiline reaktsioon päris lõppemata.

Ei, ma ei maitsnud seda lusikaga potist (veel vähem korduvalt). Ei, ka mu poeg ei teinud seda. MA EI TEA, kuidas süljeensüüm sinna pääses ja kõik tärklise ära lahustas, aga kuidagi see juhtus.
Nii et seda sametsuppi saab nüüd kruusist juua phmt. Hea on ikka, me oleme kahekesi pool potti juba ära tarbinud.
Ent suur pettumus siiski.

Tegelt käis eile K. ka ja värki, aga me ei olnud üldse eriti nunnud üksteisega.
Tüüpiline: kui ma olen imesid teinud, tahaksin esiteks saada kiita, ent veel rohkem, et teised teeks nüüd samuti natuke, hoiaks meeleolu, oleks nunnud jne. Ja kui nad siis käituvad hoopis nagu tüüpilised halvas tujus nemad, võtavad mingid pisikesed asjad ja hakkavad harutama, ükskõik kui nõme ja ebaoluline see ka oleks, või kui sellest veel ei piisa, kukuvad seletama, kuidas see ikka minu viga on, et teema üldse mind häirivate asjadeni jõudis ja ma ei tohi häiritud olla tegelt, ma tunnen, et mina olen ainus, keda huvitab, et teised õnnelikud oleks, ja minge ka persse. 
Miks keegi ei ole huvitatud sellest, et mina õnnelik oleksin, ah, mh?!
Miks keegi teine ei neela alla, ei võta omaks, et eksis, ei painuta ennast natukenegi, et hea oleks, miks ainult mina?! 
Ta oli kogu aeg läbi õhtu natuke nõme - vaidles ja vaidles. Ma avaldasin vaimustust "Poola poiste" ja Mudlumi üle laiemalt ja mis tema ütles:
"No see võte ei ole midagi erilist, seda on ammu tehtud, pospostpostmodernistliku romaani tavaline." 
Nagu wtf?!
Kas on raske öelda: "Väga lahe, et sulle meeldib, küllap see siis on ka hea, sul on hea maitse" vms?
Ei, on vaja kõike maha teha lihtsalt seepärast, et ta ongi ju selline, ta ju .... midagimidagimidagi.

Ehk: ma olen ikka ja ikka häiritud sellest, et mulle normaalne teistest hoolimine, mu automaatne "See meeldib talle, nii et ütlen asja kohta kehvasti ainult siis, kui olen hästi asjaga kursis ja mulle TÕESTI ei meeldi, mitte igaks juhuks, sest võib ju ka halvasti" ei ole üldrahvalik. 
Jah, K-l on palju häid omadusi, muuhulgas on ta ilus jne - aga et niipea, kui endal on raske, muututakse tuimalt enesekeskseks, on tas samuti. 

Jah, selliseid inimesi on palju, minutaolised (kes raske olemise korral ei jaksa enam enda eest hoolitseda, vaid hoolitsus kulub teiste peale ära) on vähemus, aga MULLE on see ikka normaalsus, sest ma elan endaga lahutamatus koosluses kogu aeg juba 41 aastat ja peale ka. (Miks nii palju, kui ma tegelt olen sünniaastat arvestades 40 lõpus? Sest lootena olin ka endaga koos, dohh!)
Mina tunnen, et kui minust ei hoolita, on see eriline jõledus, mitte et tähelepanu läks veits mujale ja no kõik ju tegelevad iseendaga, mis seal ikka. Mõistus võib ju öelda, kuidas enamasti inimesed ongi sellised, tunne on ikkagi: "Ta ei hooli must. Ta ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. Kurat, mingu ka!"
Kuigi K hoolitseb Totoro ees, kui mina lastega Haapsalus spaas olen, ja see ei olnud talle kerge otsus. 

Nojah. 
Tegelt on ikkagi suht hea tunne. Sest noh, HTP5 esiteks ja jõulu esimene püha teiseks (ehk Ülejäänud Hõrgutiste Päev) ja "Poola poisse" on veel pool raamatut ees ning ma võin minna magama, kui aga tahtmist on, miski ei takista. 
Poeg käis koeraga väljas ära. 

Teisipäev, 22. detsember 2020

Võibolla neh, võibolla mette

Oot, seal ON loogika. 
Ma olen raudkindel, et on, lihtsalt mul on probleeme selle sõnadesse panemisega. 

Alusinfo on juba kirjas, 2015 avastasin ja sõnastasin. (Kuigi kommentaaris notsule öeldust ei saa ma ise ka enam aru :P)
Ent üks tahk on veel. 

Et ... ma olen nii harjunud sellega, kuidas elu on raske, et mu valulävi on jubedalt kõrgel.
Palju kõrgemal, kui võiks.
Palju kõrgemal, kui mulle hea oleks. Mõelge, kui ohtlik on elada inimesel, kes valu ei tunne, eks ole.
Ja ma olen lihtsalt veidi lahjem versioon oma taevakõrguse valulävega.
Lisaks olen ajuti pahane, et igast virisejad saavad kaastunnet ja hellust, aga mina?! Mul on tegelt ju väga raske, ma lihtsalt ei halise iga pisiasja pärast! Ja ERITI masendav on, et kui ma ütlen "ah, see ju pisike asi, mul on pidevalt palju raskem", saan MINA sõimata. Jah, Rents, sinu poole vaatan.
Nagu - wtf! Kui ma midagi oma raske elu kohta ei ütle, on ilmselt elu hea, ja kui ma midagi ütlen, siis virisen tühja ja pean aint oma kannatusi kannatusteks ja olen isekas pujään.
Pfff ...
 
Eile hommikul tegin nii palju, et päev oli juba kirjas.
Võtsin tolmuimejaga, see on veel normaalne.
Siis käisin koeraga poes.
Kui väikese ringiga minna, saab sinna suht heinamaa ja võseriku vahelt. Tagasi saab ka sealkaudu tulla.  Nii et nii minnes kui tulles lasin Totoro vallale jooksma.
Teisel korral oli koer täiega nõme. Algul oli millegipärast äksi väga täis, loopis puuronte õhku ja tormas ringi. Siis hüppas mulle peale (rebis ühtlasi augu mu riidest poekotti, aga no see oli tõesti vana ka juba) ning haukus.
Ma ei olnud õnnelik.
Kui ta siis püherdama asus, mul oli temaga jantimisest kopp nii ees, et ei keelanud ka.
Tulime koju ja esimest korda elus pesin koera. Ta oli dušialusele ronimise (kõva 30 cm! Vbl isegi 40!) ees õuduses ja üritas igal viisil põgeneda, aga kui ta viimaks seal oli ja ma pesema asusin, käitus suht tšillilt.
"Polegi nii hulll," näis ta mõtlevat.
Karvaajava koera pesemine on väga karvane töö, mõtlesin mina. 
Pärast dušialust puhastades mõtlesin seda veel mitu korda. 

Pärast koera puhtakssaamist astus too (mu jalge vahelt läbi, püksid said väga märjaks) esikusse ja raputas ennast.
Siis läks elutuppa ja raputas veel. 
Kööki polnud tarvis minnagi, sinna lendasid pritsmed juba elutoastki.
Oleks mul mopp olnud, oleksin põrandad lihtsalt ära kuivatanud. Aga Poeglaps murdis selle oma põrandat pestes umbes nädala eest katki. Mitte varre pooleks, vaid varre selle osa, mis otsiku sisse kinnitus, ülejäänud varre küljest ära. Tükk jäi otsiku sisse ja ei eemaldunud sealt keerates.
Nii et mul oli kuivatamiseks kunagi roosa olnud suure taskurätiku suurune mikrokiust lapp. 
Millega ma siis (kui juba, siis juba) pesin põrandad puhtaks. Maas kükili või kummardudes, käpuli oleks ju kõva ja põlvedele valus. 

Siis (kuna ma siiralt ei salli tegemata asju, kõik "on vaja teha" on mu jaoks hirmus ja talumatu ja ma tahan kohe ära teha või kui kõike ei jaksa, et mul oleks "200 sõna päevas, siis on korras" norm teada) toimetasin läbi eile K. saadetud tüki me romaanist, liitsin selle tervikuga, kustutasin, mis vaja, kirjutasin juurde, mis tarvis, ja saatsin saaduse testlugejale. 
Ka tükk tööd. 
Päev täiega kirjas.
Magasin lõunaund.

Millest ärgates tundus, et on küll sitt olla, aga mitte nii sitt kui enne. Passisin niisama, ikka oli sitt.  Noh, selgelt sedasi istudes ning "Rasket vihma" lugedes ka ju parem pole ... teeks õige süüteroose. Saaks emale kinkida, nende majas on ise kütmist vajav keskküttekatel. 
Mõeldud-tehtud.
Muidugi koristasin ka pärast kõik ära, küünlarasvaplärakad kraapisin lahti, pesin vaha sulatamise nõu ja ...
... ja siis kella kaheni veel civ vaheldumisi seljalihaste treenimisega, koeraga õue (poeg magas varasest pealelõunast alates, sest öösel oli üleval), väike söögitegu ...

Jah, mul on täna peavalu. Jah, migreenitablett on sees ja IKKA on peavalu. 

Aga põhiliselt on oluline see, et tegelt teadsin, et palju saab.
Ent ma olen nii selgeks õppinud, et kuni ei ole tapvalt halb, tasub tegutseda, muidu ei saagi tehtud, et kui on HTP5 või toimivad AD-d, teen kaugelt üle oma jaksamise piiri.
Halb ei hakka üldse nii ruttu toimivate ravumite peal, ent minul on ikka sees "kui päris rõve on, ei tee, muidu aga küll" ega ole mul seega ka üldse arusaamist, et natuke halb on juba halb. Ikka teen "päris rõveda" piirini, mis on heaolemise taustal ... palju rohkem asju.
Eileöine civ oli küll klaar "mul on liiga suur väsimus peal, et magada, ma siis ... teen midagi ajusid mitte nõudvat ja lähen voodisse, kui kohe kukun."

Ma teen - ja siis suren. 
Praegu suren. 
Õnneks vähemalt hommikul viis Poeglaps kudzu välja. Aga mina tegin ikkagi piparkooke ja mõtlen postkontorisse paki järgi minna, sest noh - niisama istumine ei tee ju tunnet paremaks?
Aaa, aga homme oleks parem?
Njaaah, see on nii kauge tulevik. Raske oma eluarvestustes "võibolla on siis vähem sitt" tähtsaks pidada.

Pealegi - võibolla.
Aga tehtud-asi on raudselt tehtud, mingi võibollata!
(Aga võibolla ikkagi ei lähe ka. Kirjutasin tunded välja ning veensin end selle kaudu, et vbla TÕESTI ei tasu end kogu aeg viimase piirini kurnata, HTP5 või mitte.)

Laupäev, 19. detsember 2020

Mõnu mäletamine

Saate aru, MÕNUS on.
Olin unustanud, mis tunne on hommikul voodis vedeleda mitte seepärast, et uni veel, vaid kehapoolne aseme rõhumine on nii hea, et ei taha seda katkestada.
Nauding.
Teoreetiliselt mäletasin, aga tegelikult olin unustanud. 

Minu jaoks eksisteerisid reaalselt: "see on halb" ja "see ei ole halb. Teeme seda, et halbolekut vältida".
Hea?
Väga harva. 
Ja siis te imestate, miks ma küll vajatud tahan olla ... Olla see, kellega koos saab halbolekut vältida, olla see, kes teeb olemise paremaks, on ju ometi imeline?

Aaa, et võiks olla ka see, kes tekitab hea olemise, kuigi halba polegi, teisel inimesel on endal ka baasvajadused täidetud? 
Pole olemas. 
Ega ma praegu ka seda tunnetuslikult võimalikuks ei pea. Elu on ju halb või vähem halb ja "hea" on väga ajutine ning harv juhus. Ju?! "Baasvajadused täitmata" on vägahirmusjube halb, aga halb on ka siis, kui kõht täis ning soe ja kuiv elamine olemas. Ju?

Tegelikult koos tundega, et mõõõ-nus, tuli ka mälestus, et see on mulle väga tuttav tunne. Kui laps olin, vedelesin sedasi tunde igal nädalavahtusel. Tõusin nii umbes 1-2 paiku, vahel ka kolme. Ärkasin 11-12 umbes.
Kui tõusmisaeg juba nelja poole kiskus, oli halb olla, pea käis ringi ja võis valutama hakata. Ei tasunud. Aga kaheni? Vabalt. 
Ja nüüd on (vähemalt natuke aega, ma AD-de järel ka esimesed aastad kilkasin vaimustusest) on serotoniin kehas, baastunne nii palju parem, et naudingud tulevad vaikselt meelde.
Muide, aga samas ma nii suitsetan kui söön vähem. Vajadus halbolekut millegi meeldivaga tõrjuda on oluliselt pisem, kui olla ongi hea. Kahe võileiva asemel leian end täiesti rahuldatuna ka ühe abil. Unustan söömise ära, kui civi mängin. (Varem tõin endale kohukese, mõne aja pärast teise ja siis veel mandariine või mis iganes hooajapuuvili oli/on.)
Täiesti planeerimata ja kogemata teen päevas kolm sigaretti viie asemel.

Samas mõtlen, et ega mu postituste toon ole ju väga ahastav olnud ei praegu, ei 2014. Sest ega mul pole ega olnud taustsüsteemina midagi muud võtta kui omaenda tunded ja kuna ma olen harjunud igasuguseid kuitahes pisikesi hea-raase märkama ja korjama - MIDAGI peab ju olema, et kogu aeg halb poleks! - siis ma neid märgin-märkisingi ära.
Muudkui.
Ja nüüd on nii palju parem.

Huvitav, et see hommikul-voodis-lebamise mõnu märkamise puudumine võrgupäeviku(te)s, nii minu kui teiste oma(de)s, ei ütle iseseisvalt midagi. Ei mainita ju asju, mis on nii tavalised, et tavaline normaalne elu - ega ka neid, mis on täiesti ununenudki, ei ole isegi tunnet, kuidas paha, et see puudu on. 
Ei MÄLETAGI, et sihuke asi olemas oli.
Nüüd mäletan. Elu on nii palju parem!

Isegi pärast seda, kui täiesti kogemata sain üllatatud avastusest, et kulka kirjanduse sihtkapital koosneb ka inimestest, kel on omad onupojad, vennapojad, vaated ning kes ei keeldu hoopiski neid oma valikutes kasutamast. 
Mina kuidagi arvasin, et kulka on selline neutraalne aus asutus ja mitte inimesed.
Aga samas: mu arvamus on, et Eestis on paremaid kirjanikke kui mina, raudselt ja päris mitu. Aga Peeter Helme, kes sai kevadel loometöötoetuse, kui mina (taotlesin) ilma jäin, ei ole üks neist. Tal lihtsalt oli lähisugulane stipendiumi määrava komitee tipus. 
Noh, rahandusministeeriumi määratud esindaja oli 2019 kevadel peaaegu nagu Mart Helme ise =P

Ah, ei, ta sai eristipendiumi! Seda ma ei taotlenud.
Aga pohh konkreetsed asjad; mul tõesti päriselt ei tulnud enne pähe ka, et kui mulle kulka poolt raha ei anta, võib otsuse taga olla hoopis midagi muud kui "ma pole järelikult piisavalt hea".
Olen üsna jahmunud selle avastuse peale. 
Mitte kergendunud - miks peaks mulle kergendust tooma mõte "vbla kirjutangi piisavalt hästi, et raha saada, ent sotsiaalselt ma ei ole ja ei hakkagi kunagi olema komisjoniliikmete sõber ja kõigi meelest tore inimene, sest ma ei taha väljaspool omaenda väga kitsast ringi suhelda"?
Lihtsalt jahmunud.

Nojah ... tutvused määravad elu ära, kas on nii või jaa?

Neljapäev, 17. detsember 2020

Lõõõõõõõõõõõõõõgastumus

 Isver, kui hea mul nüüd olla on. Kõik on parem. KÕIK.

Aga kuna alles väga hiljuti hädaldasin, formuleerisin ka mõne päeva eest ära, miks mul jätkuvalt oma vallalisuse üle WTF on.

Ma olen helmeaanide ideaalnaine. Teen süüa, tahan lapsi, ilus, lahke, hindab seksi (ei saaks kaevata "mu naine ei anna!"), pole huvi karjääri teha - nagu nuku, noh!
Ja EI. 
Nii vallaline, kui üldse saab olla.
Vist ... sest mul on ka mehele mingid ootused? Kes neile vastab, mind ei taha, ja kes mind tahtsid (enam /õnneks/ keegi peale just ei käi) ei vasta jälle minu soovidele. 

Nagu misMÕTTES, onjo. 
Ma peaks mingi popp naine olema ja siin ma nüüd istun, kohe 41, ja keegi, kes mulle meeldib, ei taha mulle isegi last teha. 
Aga nojah.
Ega ma mingit helmejaani ei tahaks ka. Piljardikii tagumise otsaga puudutadagi nt. (Ei, ma ei mõtle teist halvasti, kodanikud Jaanid, lihtsalt oli näpukas, mis tundus hästi kõlavat, nii et jätsin sisse.)
Tegelt on mu olevik loogiline - ma olen ühte sorti meestele pealeminemiseks sobilik, aga see sort mehi täidab mind ennast jubedusega. 
Miks teised sordid mehi mind ei taha, ma tegelt ei tea. Aga see on ka teine lugu. Ja noh, miks mina osasid ei taha, isegi kui nad suht pandavad välja näevad, on kolmas.

Edasi räägin aint positiivseid asju, sest mul on nii hea olla. 
NII HEA!
Enne oli ka kohe peale ärkamist normaalne. Aga nüüd on ärkamisest järgmise uneni! Kui see aeg just jubedalt pikaks ei veni. Kaheksa tundi on ikka liig, aga viis peab vabalt vastu!
Isegi peavalu, mis seni oli "kõik, nüüd kohe peab midagi ette võtma, sest muidu tahan ilmselt poole tunni pärast surra!" on nüüd: "Valutab veidi, aga ehk kohv aitab - täna pole veel joonud ju. Ja see pole hull, võib veidi oodata küll."
Kusjuures kohv AITABKI.
Mis nõidus see veel on???

Kuigi päris kõike see üleüldine taustahea siiski ära ei tasanda ja paranda. 
Siis aitab endale korrutamine: "Ma olen piisav! Nii väga! Oivaline!"


Teisipäev, 15. detsember 2020

Viuviu

Krt, kaua võib?!
Oled muudkui vapper, ärkad jälle peavalu peale, rohud ka kohale ei tule, kogu aeg teed rohkem, kui jaksad, ja oleks kõik siis tehtud! 
Sittagi.
Kõik ei saa kunagi tehtud, jooksed kõigest jõust, et samal kohal püsida jms, nagu pedofiil kirjutas. 
See on koht, kus olen silmakirjalik: üldiselt ma OLEN seda meelt, et teos on ülem kui autor ja seisab eraldi. 
Ainult vägistajad ja pedofiilid kuidagi ei ... kvalifitseeru oma loominguga, ma ei vaata seda nende isikust eraldi. 
Naisepeksjate töid ka mitte. 
Nagu näete: mul on sitt olla ja siis mõtlen ka ainult halbadest asjadest. 
Ja mul ON paha olla.

***

Migreenitablett ja jälle võib elada.
Raskustega - aga võib.
Muuseas tulid mu rohud postkontorisse, aga ma ei jõua praegu neile järgi minna. Pole seda jõudu väga.
Nagu K sama asja kohta ütles: "Mu jaksamise rohud tulid. Aga ma ei jaksa neile järgi minna 😛"
Oleks anekdoot, kui poleks nii tõsi.

Aga vaimselt on mul nii halb olla, et magan ära ja siis lähen järgi. Sest see ei ole ok!!!
Kusjuures ma ei saanud aru, et mu antidepressandid ei oma erilist efekti (vbla välja arvatud "kui neid ei võtaks, oleks veel hullem", pole proovinud ammu) ilma HTP 5 katsetamata. Et märkasin küll, kuidas elu halbus on tõusnud ilma mingi põhjuseta, ent kui sain HTP 5 proovimiseks peale ja tundsin, KUI suur vahe on, on nüüd ikka päris häiriv tunne "mulle nii väga meeldiks mitte olemas olla!" aegade osas.

Neid aegu ikka on, hoolimata mu keskendumisest hetkele ja sellele, et voodi on mõnus, soe, minul on mugav, miski muu ei loe ja minge persse kõik, kes mult midagi tahavad!

***

Niih, rohud käes. Ei tundu väga hea firma, infolehe asemel oli hoopis reklaam "ostke neid ja neid ja neid ja neid ja neid toidulisandeid KAAA!" Aga kui ma värke tellisin, väsisin lihtsalt ära,
Amazonist oleks saanud rohud odavamalt, aga 56 EURi transpordi eest tundus mulle tol hetkel jube ja kuigi rohud + transport kokku liites ja siis rohumilligrammiga jagades olekski tulnud odavam läbi Amazoni, väsisin lihtsalt ära enne. 
"Näe, siin on transport ikka odavam kui ravum, lisaks nad ka võtavad mu virtuaalkrediitkaardimakseid vastu, läheb!"

Arvutusi (umbkaudseid) hakkasin üldse tajuma alles hiljem. Konkreetselt ma neid TEGEMA ei hakanudki, tegid ise ennast kuskil aju tagaosas ära.
Kogu aeg mõtlen - automaatselt. 

Ja mu poeg murdis põrandat pestes mopivarre pooleks. 
Emake maa, kus kõik on raske ja hirmus!

Laupäev, 12. detsember 2020

Täna

Pärast seda, kui hoidsin kolmapäeval last ja pingutasin end rängalt üle, käisin neljapäeval hambaarsti juures. See oli raskele päevale teine otsa, migreenitableti ja teadliku pideva õlgadelõdvestamisega juba. Reedel taastusin ja vihkasin kogu maailma. Olin liiga väsinud, et magada ning VIHKASIN KOGU MAAILMA.
Täna aga olen enam-vähem hakanud ka pärisakut taas täiemaks laadima.
Vahepeal elasin varuakude peal ja issand jumal, kui need ka tühjaks said! Brrr!

Mõte, et ma ju olengi haige, ei peagi suutma, oli meeldiv meenutus.
Sest ma küll ei jaksa ega isegi sõima end enam selle eest, et ei jaksa, aga samas olen ära harjunud sellega, et väsinuna näen kohutavalt kahekorra, pillan asju käest ja kõnnin neile vastu, ning mu kuklas on selle faasi alates tunne: "natukene veel võin, lihtsalt mitte täpsust nõudvaid asju".
Mis EI OLE mulle hea. Iga sentimeeter sellest kobaksmuutumise faasist edasi teeb taastumise pikemaks ja vaevarikkamaks.

Ei, taastumine tõesti ei ole tore. Ei ole "leban pehmes kookonis ja mõnulen, kuni jälle tõusta tahan". On: "Elan oma tavalist elu, ainult koos tundega, et parem oleks mitte olemas olla, keegi ei armasta mind ja vihkan maailmas kõike. Isegi Totorot ja oma lapsi natuke."

Üleminek katkiolust paranemisele toimus öösel.
Esimesel poolel ööst nägin väga ebameeldivat unenägu mehest, kes tahtis mind käperdada ning nördis maapõhja, kui vastu hakkasin. Muidugi olin ma lits ja kullakaevaja, kui ta mulle ei meeldinud, eks ole. Selgus, et ta oli mingi mafiosnik ja asi eskaleerus läbi-kogu-linna võitlemiseks ja tagaajamiseks vene maffiaga, kusjuures pidevalt võttis mafiosnik nr 1 telefonivideokaameraga üles mu tegemisi, et need pärast teistmoodi kokku monteerida ja üles laadida, ning mina palusin suvalistel ettejääjatel ka filmida, et mul oleks vastutõendeid. 
Olin üleni higine, kui üles ärkasin. Käisin kempsus, viskasin pidžaama seljast ja teise teki pealt ning magasin edasi.
Siis nägin palju meeldivamat unenägu mingis Viljandi ja Haapsalu segulinnas ringi uitamisest. Uitasin koos ühe ekssõbraga, kes ühtlasi mu klassiõde ja kõige naturaalselt sportlikuma kehaehitusega naisterahvas, keda tunnen, tal kasvasid lihased phmt poeskäimisega ka.
Nojah, lüüriline kõrvalepõige.
Ma ei mäleta täpselt põhiintriigi seal unenäos, midagi ööbimiskoha otsimise ja arusaamatusega perekonna sees. See-eest on mul selgelt meeles, et lossivaremetes kutsusin Lokit. Loki tuligi maa alt välja, täpselt selliste pikkade sirgete punaste juuste ning valge nahaga, nagu ta mu kujutlustes on. Või oli. Unenäos oli ta nimelt ka habemeta, sest kui ma noor olin, habemete olemasolu kenade meeste juures üldse ei tunnistanud, ja see oli mu noorpõlve-Loki. 
Oh, ta oli nii kaunis ja nii väga põnev! Seejärel oli mul ööbimiskoha otsimise kõrval ka mõttes, kuidas teda ära päästa mingite kaakide käest, kelle ta enda kallale oli taas peibutanud ning kes jälitasid teda meie maailmas kangekaelselt edasi. 

Pilt noorelt mehelt sel ainsal korral, 
kui ta siin magas

Hommikul poole 11 paiku ärkasin juba meeldivama tundega ja nüüdseks olen ka lõunaune ära maganud ja üsna ... noh, maailm tegelt ei olegi nii kole koht, noh =) Täna tundub sedasi.

Muidugi on mul ovulatsioon ka (ega sellised unenäod ilma enam tule, kahjuks) ja ma lõhnan selle järele päris tugevalt. 
Hea aeg mulle last teha, kodanikud isased, kes mulle meeldivad ka!
Ja vabad on.
Ja kes mind tahavad. 
Ühesõnaga nevermind. Lihtsalt ovuleerun ja keegi ei peakski reageerima. 


Kolmapäev, 9. detsember 2020

Õnnestumised

Furminaator on imeline.
AbFabi renomee on päästetud. 
See on effing jaburalt hea toode! Ühe harjamisega sain kätte nii palju karvu kui muidu kuuega ja alles päris lõpus tõi koer kuuldavale kaks vaikset niitsatust. 
Nüüd sügasin teda ja karvapeotäie asemel jäi pihku kolm karva. 
IMELINE!!!!
Mu poeg on samuti vaimustuses. Tema uus kodune meelelahutus on koera harjamine.
Kilekotitäie karvu viisin juba prügikasti. 

Lisaks käisin täna titat hoidmas.
Ta on jätkuvalt väga lahe, jätkuvalt imearmas, aga ma olin unustanud, kui RASKED on pooleaastased. Füüsiliselt, kehakaalult.
Või siis olen ma nõrk - aga hästi ei usu seda viimast.

Rentsi juures üks kommentaator leidis, et ma olen nagu känguru.
S.t.üldiselt oli ta minu suhtes ebasõbralik. Lause oli, et ise on nagu känguru, aga arvab, et on lumehelbeke vms - aga no tegelt olengi ju suht tugev. Kehaliselt. Vähemalt neljakümnese naise kohta. 

Ent titt oli raske. Mingil hetkel tuli mul ikka päris ohe suust, kui oli jälle "nutan, kui sülle ei saa!" ning päris pagana hea meel hakkas, et Tervishoiu Kõrgkoolis Tallinnas on keegi otsustanud tekitada fuajeedesse sellised istmed, mis koosnevad suht väikesest võimlemispallist, mis on pandud raami sisse taburetijalgadele ja siis riidega ära kaetud.
Sain istuda ja vedrutada või õõtsuda korraga. 

Nüüd õlad ja turi valutavad. Trapetslihas sai kõige kõvemini pihta, aga homseks peaksid biitsepsid samuti valusad olema. 
Üritasin lapsega ka võimelda, kuid valisin aja, mil ta oli unine, üldse ei tahtnud pingutada ja lõpetasin ikkagi, beebi õlal, ringi kõndides ja improvisatsioonilisi laulukesi ümisedes.
Ta on arulagedalt nunnu! Kuidas üldse SAAB nii nunnu olla?!

Terasest joogipudelid (jõulukingid) tulid ka kohale ja kolm paari kõrvarõngaid (minagi tahan midagi) samuti. Kõik väga rahuldavad. Võiks lausa öelda, tunduvad jube head. Aga kasutusteavet mul veel pole. Et ega pudel nt korgi vahel leki või ega kõrvarõngas mul allergiat tekita. 
Nagunii on kõik korras. Mul pole otse Hiinast tulnud kaubaga eriti probleeme olnud, ainult vahel suurustega (palju asju on LÜHIKESTELE inimestele ja ma paar aastat tagasi ei osanud sellele veel tähelepanu pöörata) ja mänguasjade kvaliteediga. Fidget spinner vajas koost lahti võtmist ja uuesti kokkupanemist, et tööle hakata, ja ühe nerf-tüüpi püssi salv ei sobinud talle alla.
Õnneks oli mul kodus varu-nerfisalv ja SEE sobis.

Aga jah. 
Sain täna oma uut helesinist kleiti kanda (ja selle kõrvitsapüreega kokku mäkerdada) ning mulle tehti välja kohv. (Lisaks sain lapsehoidmistasuks raha ja šokolaadikomme.)
Ja Poeglaps veetis VEEL kümme minutit koera kraapides. 
Huvitav, et need lahtised karvad ka otsa ei saa!

Pühapäev, 6. detsember 2020

Ootus

Olin nii väsinud. 
NII VÄSINUD!
Eilsest õhtust, mil oli plaanis paar asja vanast korterist ära tuua ja käia siis poest läbi, et piparkoogitaigna aineid tuua - aga kõike ei olnud esimeses poes ja teises ka mitte, nii et kokku käisin kolmes, "paar asja" muutus kotitäieks (ja tolmukotid unustasin ikka ära) ja no NII VÄSINUD.
Nii väsinud, et täna hommikul lonkisin koeraga ainult ümber kvartali, sest ei jaksa mina ka kõike ju!

Aga päev kulus, hämar ja advent ja ... mul on ju kodus kõike taignategemiseks vajalikku?
Nii et panin juutuubis mängima oma nimekirja "talvine", põlema kaks küünalt ja asusin tainast tegema
See lõhn! 
Kuna ma lakkusin lusika puhtaks, siis - see maitse! Küünlavalgus! "Talvine" muusika!

See taignategu oli täiesti kaunis.

Nüüd olen muidugi väsinud, aga vähemalt on mul tainas ja jõulumeeleolu.
Taigen on küll kilekottidesse paigutamata, ootab potis, aga noh - pisiasjad-pisiasjad. Tegin kohvi ja lõõgastun nüüd. 
Kas mu Igasugused Asjad (nagu rohud ja koerahari ja vähemalt viis pakki Aliexpressist) ei võiks juba kohale tulla? 
Kuigi sellest, et ilus helesinine kleit tuli, on vähe rõõmu, sest mul ei ole seda kuskile selga panna. Pole selline pidulik, vaid minimalistlik A-lõikeline, kolmveerandvarrukatega, aga ma ei käi ju ei tööl ega koolis. Ainult poes, aga seal oleks ta ju mantli all. 
Mh. 

Aga! Kolmapäeval lähen titat hoidma, siis saan seda kleiti kanda! 
Kusjuures Tervishoiukõrgkoolis, kus seda näevad paljud inimesed.
Titehoidmise lisahead küljed.

Nüüd ootan jõule.
Tunne tuli, ootus samuti.
Nagu kammaaan! Millal ma viimati jõule ootasin? Ei ole: "Oh, temale mul pole head kinki, aga ma tegin varuks jõulumandleid, peab kõlbama!" ega "Olgu, piparkoogitainast kingin ühe koti, peab kõlbama!" ega isegi: "Ma lihtsalt ei tee ja ei lähe, kuradile, olen ka inimene, ma ei jaksa kõike!"

Nüüd on mul kõigile kingitused, kellele TAHAN kinkida ja teistele ei ole ja ma üldse ei põe seepärast, kuhu minna ja keda näha. Koroona on nii tore =D
Mõnes mõttes.
Jee. Isegi HTP5 pole vaja, et jõule oodata O_O 

Reede, 4. detsember 2020

Algab eluliselt, lõppeb sama-jama-korduvalt-imestatud uskumatusega, kui KERGE on inimestel. Nähtavasti

Te teadsite, et ka need uuema aja valguskõvastuvad plommid võivad hambast lihtsalt välja tulla?
Loogiliselt võttes: muidugi, alati võib. Isegi omad hambad võivad täiesti lambist tüki küljest ära lasta tulla!
Siiski olin väga segaduses, kui hambaid loputades valujutt alumisest lõikehambast läbi käis ja see hammas keelega katsudes imelik tundus.  Hambaniidiga sudides ka miski paremaks ei läinud ja siis peeglist tuvastasin, et krt. Seal on auk!
Mis kahe aasta eest parandatud sai.
Aint tundub veidi suurem.

Panin hambaarstiaja. Järgmiseks nädalaks. No ja kui juba, siis juba pojale ka. Tal samuti aasta möödas ja nii. 
Kuigi tal ei ole mingit täidist ootamatult eemaldunud, sest tal polegi ühelgi hambal paranduskohta. Ühel piimahambal kunagi oli, aga see tuli ära. 
Hammas siis. Mitte valguskõvastuv täidis.

Nüüd ma saan süüa ja juua ainult väga ettevaatlikult. Aga noh. Nädal aega peab vastu. 
Aga kui ei oleks hambaarstivõimalust? Poleks raha või poleks arstiaegu või mõlemat?
No siis peaks kauem, dohh. 
Elu on ärakannatamine. 
Krt, igal hooletul suu-paokil sissehingamisel on kah tunda!

Kogu aeg juhtub nii. Elu nagu hakkaks korda saama, ainult koera karvavahetus tuleb üle elada ja kuna K. on haigete lähikontaktne, ei tule ta ikka veel seintesse auke puurima ja ülejäänud riiuleid üles panema, ja ... ...  ja siis tuleb järgmine probleem veel peale.
KOGU ELU on selline! Kas teised (TM) ei kurnu sellest kohutavalt ja kogu aeg???

Hakkasin üldse mõtlema, mis värk mul on nende lusikatega, et ma ei saa neid kuidagi varuks hoitud. 
Esiteks juhtub see, mis just eespool kirjas. 
KOGU AEG juhtub midagi, mis sööb varuks hoitud lusika(d) ära.
Aga teiseks: ma elan nüüd natuke vähem väljatimmitud elu kui Enne Rongi, aga toona mul ei olnud ajukahjustust ka.
Põhimõte on sama: kuskilt ei tohi lõdvaks lasta, muidu on katastroof või vähemalt puuks.

Ehk siis: selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine - kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.
Aga kui ma ei ole alati oivaliselt täiuslik, kui ma vahel mängin palju ja magan vähe, joon valgendatud kohvi (kuna mul on kõik stressihädad, mis mõeldavad, on mul ka maohappehaigus ja siis tasub kohvi mustalt juua, et vastik poleks - kuid mulle MAITSEB rohkem piimaga) ega tee kohe kõike ära, mida saab teha, on lusikaid veel vähem, elada veel raskem ja oeh ja aeh.
Ja ometi vahel luban seda endale.
Sest kurat.
Ma ei ole masin. Ma ei suuda kogu aeg end nagu masinat täiuslikult käigus hoida. 
Vana mina stresseerus analoogse teema peale põhjalikult. Niigi on raske ja nüüd mina ise tegin asjad endale veel raskemaks, paha, paha, PAHA MINA!!!! Paha, halb, kõik soovitavad mul parem olla ja mina ei suuda isegi sel maal, kus olen, end joone peal hoida! PAHA MINA!

Sedasi enam ei tee.
Aga mõtlen küll vahel, kuidas inimesed suudavad. Elada ja tunda lisaks, et elu on kuidagi hirmus tähtis ja tore asi, mille küljes küünte ja hammastega rippuda.
Goodreadsis üks endine klassiõde luges raamatut "Elus". (Seepärast mainin, et ma polnud varem sellest raamatust kuulnudki.) Lugesin sisukokkuvõtet ja teiste lugejate kommentaare ja olin väga väga väga segaduses.
Tähendab ... kas nende KELLEGI jaoks ei ole olnud kättesaamatu unistus juba koolieelik olemisest saati olla surmavalt haige, nii et sult ei oodata midagi peale kahvatu kangelaslikkuse ja isegi seda ei PEA andma, ka nutupursked on kombes, sest inimesel on ju raske?
" ... ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun ..."
Sa kurat, kus ma olen mõttemänginud, et Hirmus Haigus juhtub minuga! Ja endale ikka ja ikka korrutanud, et nagunii ei juhtu. Toredad asjad juhtuvad ainult kellegi teisega, minu ülesanne on õppida koolis ja pesta nõusid ja võtta tolmuimejaga ja käia jalutamas ja teha kätekõverdusi ja teha ja teha ja teha ja teha.

Kusjuures kui kooliskäimine välja arvata, on kõik need tegevused pigem meeldivad. Aga lihtsalt neid on nii palju, tuleb üha juurde ja no saaks siis sellest midagi muud kui "muidu oleks veel halvem"? 
Olen jälle unustanud, et elu võib ka meeldiv olla. HTP 5, mis noorelt mehelt pärit, sai 2 päeva tagasi otsa ja mu uus tellimus Inglismaalt pole veel kohal. 
Aga no - vähemalt on väga tunda, et sel (seal muide käsimüügis oleval!) rohul on toimet. 

Vaatab asja head külge, jah?

Kolmapäev, 2. detsember 2020

Sel aastal jõulukooki ei tee

Ossa, leidsin ühe pisikese, aga alternatiivset kaanekujundust sisaldava tagasiside "Kuningate tagasitulekule". 
NII TORE!!!
Ja see kaanekujundus pole üldse väga mööda. 
=)

Või noh ... ma tean, et ei ole siia kirjutanud ühegi oma raamatu kohta, kuidas tegelikult ma mõtlesin ... aga "Kuningad" sündis muuhulgas ka minu järelemõtlusest, millised peaksid vampiirid olema, kui nad päriselt olemas oleksid. 
Sest vampiir on tippkiskja. Elab teiste tapmisel saadavast toiteväärtusest ja samas tal endal tarbime-teda-söögiks-vaenlasi pole.
Tippkiskjad on rusikareeglina võttes üksiklased, liigisisene sotsiaalne suhtlus piirneb üldjuhul järglaste saamiseks (ja vahel ka üleskasvatamiseks) vajalikuga ning kõiksugu rafineeritud härrasmehed ja saatuslikud tumedahuulsed preilid on seega valed, valed, valed!
Lumeinimese tüüpi karvased mäuramid on loogilisele vampiir-tippkisklusele igatahes lähemal - kuigi originaalkaanepilt on veel parem.

Lisaks sain oma uusimale, mis K-ga koos kirjutatud, väga korraliku testlugeja-tagaside ja võin selle põhjal toimetada. Jai!
Vahepeal toimetasin seda veel-uuemat-poolikut läbi, aga oma õuduseks olen unustanud, mis seal loos edasi pidi saama. Umbkaudugi ei tea.
Nüüd on mul veidi aega selle üle järele mõelda taas.

Tütarlaps ütles: "Ma olen juba sellega harjuma hakanud, et Totoro ajab rohkem karva kui mammut."
Suhtkoht tõsi. Ma olen asunud teda iga päev harjama õues (nutt ja hala, nagu hammustaksin ma ta kõrvu või midagi. Kui kogu aeg kiidan ja räägin, on parem), aga seda on näha aint koera vaadates. Pulste pole iga pool. Aga ei tundu mingit vahet karvakülluse osas mujal. KÕIK on karvane. Pesen hambaid ja karvad on suus. Harjan hoolega mantli puhtaks ja selle tulemusena on seal tõesti natuke vähem karvu kui varem. Üle päeva võtan tolmuimejaga. Tund peale imemist on kõik jälle karvane. Pesu, mis pesumasinast tuleb, on karvane.
Algas asi tõsisemalt kuskil 23. novembri paiku. Vaatab, kaua kestab. 

Kuna olen kogu aeg nii väsinud, pole üldse jõudnud Totorot tutvustama võimaliku tulevase kutsikate-isaga.
Või noh - väsinud.
Selle koondsõna alla mahub ebaõnnestunud deitimine, väljaväänatud jalg trepist alla lükkamise tagajärjel, asjade uues korteris lahtipakkimine x palju, asjade vanas korteris kinnipakkimine x palju,  kolimine, remontimine ning veel igasugused pisiasjad nagu haigused, oma kadunud võtme tõttu ligipääsmatu postkasti muukimised (ebaõnnestunud, osalise töövõime kaart peitub ikka kasti põhjas), kasutatud vaiba ja kott-toolide ostmine, lihtsalt pahad tujud-olemised ja täna olin sunnitud veel esikulambis pirni ka ära vahetama, kuigi ma üldse ei teadnud, kuidas kuppel enne maha keerata.

Muidugi sain hakkama. Katse-eksituse teel ja loogilise mõtlemise abil. (Mis jublakas see on? Mujal pole, kuid siin on. Hm. Prooviks teda liigutada ... ei liigu kummalegi poole ... oo, aga tõmmates tuleb välja! Kas kuppel tuleb nüüd lahti? Ei ... hmmmmm ... midagi on vaja veel teha. kaugemale tõmmata? Ei ... Oot, aga NÜÜD see jublakas-kangike liigub küljele! OOO! VÕIT!!!) 
Ent kogu krdi aeg juhtuvad sellised asjad. 
Seda hüütakse eluks, eks ole. 
Ja see on nii krdi väsitav!
Kutsikate ja pisikeste (või veel mitte sulle väga hästi tuttavate) lastega on ses mõttes lihtsam, et sa oledki valmis igasugu jamadeks. Aga need teised, need lihtsalt elu juurde käivad probleemid on nii krdi kurnavad!
Nii et ikka veel pole Elvasse läinud ja viinud oma kudzuneiut ilusa Jorrdaniga kohtuma, Totorol on varsti uus jooksuaeg algamas ja oh-kus-ma-jään.

Vbla võtame hoopis kassi. 
Oleks ka lahe. 

Aaa, et miks siuke pealkiri? Vot seepärast ongi, et 
a) ma ei jaksa
b) sõin tumeni jõulukooki vist eelmisel? aastal ja see oli minu omast nii palju parem, et no milleks ma vaeva näen?
Teen piparkoogitainast, see tuleb mul hästi välja.