Teisipäev, 22. detsember 2020

Võibolla neh, võibolla mette

Oot, seal ON loogika. 
Ma olen raudkindel, et on, lihtsalt mul on probleeme selle sõnadesse panemisega. 

Alusinfo on juba kirjas, 2015 avastasin ja sõnastasin. (Kuigi kommentaaris notsule öeldust ei saa ma ise ka enam aru :P)
Ent üks tahk on veel. 

Et ... ma olen nii harjunud sellega, kuidas elu on raske, et mu valulävi on jubedalt kõrgel.
Palju kõrgemal, kui võiks.
Palju kõrgemal, kui mulle hea oleks. Mõelge, kui ohtlik on elada inimesel, kes valu ei tunne, eks ole.
Ja ma olen lihtsalt veidi lahjem versioon oma taevakõrguse valulävega.
Lisaks olen ajuti pahane, et igast virisejad saavad kaastunnet ja hellust, aga mina?! Mul on tegelt ju väga raske, ma lihtsalt ei halise iga pisiasja pärast! Ja ERITI masendav on, et kui ma ütlen "ah, see ju pisike asi, mul on pidevalt palju raskem", saan MINA sõimata. Jah, Rents, sinu poole vaatan.
Nagu - wtf! Kui ma midagi oma raske elu kohta ei ütle, on ilmselt elu hea, ja kui ma midagi ütlen, siis virisen tühja ja pean aint oma kannatusi kannatusteks ja olen isekas pujään.
Pfff ...
 
Eile hommikul tegin nii palju, et päev oli juba kirjas.
Võtsin tolmuimejaga, see on veel normaalne.
Siis käisin koeraga poes.
Kui väikese ringiga minna, saab sinna suht heinamaa ja võseriku vahelt. Tagasi saab ka sealkaudu tulla.  Nii et nii minnes kui tulles lasin Totoro vallale jooksma.
Teisel korral oli koer täiega nõme. Algul oli millegipärast äksi väga täis, loopis puuronte õhku ja tormas ringi. Siis hüppas mulle peale (rebis ühtlasi augu mu riidest poekotti, aga no see oli tõesti vana ka juba) ning haukus.
Ma ei olnud õnnelik.
Kui ta siis püherdama asus, mul oli temaga jantimisest kopp nii ees, et ei keelanud ka.
Tulime koju ja esimest korda elus pesin koera. Ta oli dušialusele ronimise (kõva 30 cm! Vbl isegi 40!) ees õuduses ja üritas igal viisil põgeneda, aga kui ta viimaks seal oli ja ma pesema asusin, käitus suht tšillilt.
"Polegi nii hulll," näis ta mõtlevat.
Karvaajava koera pesemine on väga karvane töö, mõtlesin mina. 
Pärast dušialust puhastades mõtlesin seda veel mitu korda. 

Pärast koera puhtakssaamist astus too (mu jalge vahelt läbi, püksid said väga märjaks) esikusse ja raputas ennast.
Siis läks elutuppa ja raputas veel. 
Kööki polnud tarvis minnagi, sinna lendasid pritsmed juba elutoastki.
Oleks mul mopp olnud, oleksin põrandad lihtsalt ära kuivatanud. Aga Poeglaps murdis selle oma põrandat pestes umbes nädala eest katki. Mitte varre pooleks, vaid varre selle osa, mis otsiku sisse kinnitus, ülejäänud varre küljest ära. Tükk jäi otsiku sisse ja ei eemaldunud sealt keerates.
Nii et mul oli kuivatamiseks kunagi roosa olnud suure taskurätiku suurune mikrokiust lapp. 
Millega ma siis (kui juba, siis juba) pesin põrandad puhtaks. Maas kükili või kummardudes, käpuli oleks ju kõva ja põlvedele valus. 

Siis (kuna ma siiralt ei salli tegemata asju, kõik "on vaja teha" on mu jaoks hirmus ja talumatu ja ma tahan kohe ära teha või kui kõike ei jaksa, et mul oleks "200 sõna päevas, siis on korras" norm teada) toimetasin läbi eile K. saadetud tüki me romaanist, liitsin selle tervikuga, kustutasin, mis vaja, kirjutasin juurde, mis tarvis, ja saatsin saaduse testlugejale. 
Ka tükk tööd. 
Päev täiega kirjas.
Magasin lõunaund.

Millest ärgates tundus, et on küll sitt olla, aga mitte nii sitt kui enne. Passisin niisama, ikka oli sitt.  Noh, selgelt sedasi istudes ning "Rasket vihma" lugedes ka ju parem pole ... teeks õige süüteroose. Saaks emale kinkida, nende majas on ise kütmist vajav keskküttekatel. 
Mõeldud-tehtud.
Muidugi koristasin ka pärast kõik ära, küünlarasvaplärakad kraapisin lahti, pesin vaha sulatamise nõu ja ...
... ja siis kella kaheni veel civ vaheldumisi seljalihaste treenimisega, koeraga õue (poeg magas varasest pealelõunast alates, sest öösel oli üleval), väike söögitegu ...

Jah, mul on täna peavalu. Jah, migreenitablett on sees ja IKKA on peavalu. 

Aga põhiliselt on oluline see, et tegelt teadsin, et palju saab.
Ent ma olen nii selgeks õppinud, et kuni ei ole tapvalt halb, tasub tegutseda, muidu ei saagi tehtud, et kui on HTP5 või toimivad AD-d, teen kaugelt üle oma jaksamise piiri.
Halb ei hakka üldse nii ruttu toimivate ravumite peal, ent minul on ikka sees "kui päris rõve on, ei tee, muidu aga küll" ega ole mul seega ka üldse arusaamist, et natuke halb on juba halb. Ikka teen "päris rõveda" piirini, mis on heaolemise taustal ... palju rohkem asju.
Eileöine civ oli küll klaar "mul on liiga suur väsimus peal, et magada, ma siis ... teen midagi ajusid mitte nõudvat ja lähen voodisse, kui kohe kukun."

Ma teen - ja siis suren. 
Praegu suren. 
Õnneks vähemalt hommikul viis Poeglaps kudzu välja. Aga mina tegin ikkagi piparkooke ja mõtlen postkontorisse paki järgi minna, sest noh - niisama istumine ei tee ju tunnet paremaks?
Aaa, aga homme oleks parem?
Njaaah, see on nii kauge tulevik. Raske oma eluarvestustes "võibolla on siis vähem sitt" tähtsaks pidada.

Pealegi - võibolla.
Aga tehtud-asi on raudselt tehtud, mingi võibollata!
(Aga võibolla ikkagi ei lähe ka. Kirjutasin tunded välja ning veensin end selle kaudu, et vbla TÕESTI ei tasu end kogu aeg viimase piirini kurnata, HTP5 või mitte.)

5 kommentaari:

  1. Sellega, et "tehtud-asi on raudselt tehtud", on ka see häda, et nagunii vupsab mingi uus asi välja, mida teha, sellist seisu, et nüüd on kõik tehtud, ei tule nagunii. Nii et kui hakata seda seisu ootama, et endale puhkamise luba anda, siis ei saagi puhata.

    Ainus erand on ehk tükitöö, kus on kindel norm kindla aja peale, kui tükid valmis, on tehtud. Teistmoodi erand kellast kellani töö, kus küll ei tule kunagi seda, et "tehtud", aga see polegi eesmärk.

    Aga vabakutselisel või kodumajandajal nii ei ole. Äkki sellepärast hingamispäev leiutatigi, see tuli ju ajal, mil keegi ei teinud kellast kellani tööd ja eriti mitte ka tükitööd. "Vat nüüd puhkate ja kõik".

    Mul endal on kalduvus just ennast soodana tundes tööd tegema hakata (siis, kui soodasusest hoolimata magada ei õnnestu), mingi sellise loogikaga, et midagi meeldivat pole sellises olekus mõtet teha, sest meeldiv ei ole nagunii, parem teen ära mingi tükitöö, siis on see tõepoolest tehtud ja kui soodasus üle peaks minema, siis on mul enne tähtaega üks lisamoment, mil midagi mõnusat teha.

    Praktikas seda lisamomenti muidugi naljalt ei teki, sest ka tükitööd saab alati lõpmatuseni edasi lihvida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma seda "kõik tehtud"-värki isegi ei otsi enam =) Tegin avastuse, et kõik ei saa kunagi tehtud, siis ära, kui lakkasin üritamast kõiki nõusid puhtaks pesta. Pesen kolm nõud, siis on olemas.
      aga mingi väikese asja ÄRAtegemine annab mulle teatud positiivse laengu, võidutunde =(

      Kustuta
  2. Väike mõte tekkis lihtsalt lugedes - kui on suurem loik või pläga, siis ma kuivatan/pesen põrandat lihtsalt saunalinaga ja panen selle pärast pessu.
    Näiteks täna, kui kuusk ümber kukkus, läksid saunalinad käiku. "Miks sa ta siis metsas niiviisi saagisid, et alt viltu on?" küsis ema mu kurtmise peale konstruktiivselt. Nojah. Seda küsisin ma endalt ise ka, peadpidi kuuse sees, kuusejalale villast sokki ümber mässides, et see kuidagigi sirgelt püsti püsiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõtsin oma märgade pükste peale, mis lõpuks nagunii pesumasinaase läksid, aga ei jaksanud neid kohe jalast võtta =P

      Kustuta
    2. Pihelile veel üks konstruktiivne lause - miks sa kodus otsa sirgeks ei saaginud? Nagunii võiks kuuselt jupi alt maha võtta enne kui vette pistad, siis saab taim paremini juua. Lõikelilledega sama värk nt.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.