Reede, 25. detsember 2020

Ülejäänud Hõrgutiste Päev

Poeglaps tegi endale salati osistest, mis jõululaupäeva salatist üle jäid. Tähendab, seal sees olid beebispinat, kurk, riisiäädikas, õli, sool, pipar, tüümian, aga puudu oli tomat, sest tomat sai eile salatit luues otsa.

Mina: Mul on hea meel, et sus on arusaamine, mille jaoks on jõulu esimene püha. Nimelt kõigi nende heade asjade söömiseks, mis jõululaupäevast üle jäid. 
Tema: Jaa, jõulu esimene püha on salati söömiseks!
Mina: Ei, ma mõtlen ....
Tema: SALAT! JÕULU ESIMENE PÜHA ON SALATI JAOKS!

Ma loobusin. Ta armastab salatit (rohelist: lollo rosso, rukola, beebispinat, rooma salat, lehtsalat, jääsalat, mis iganes, andke ainult ette - aga mina söön neist asjust meeleldi ainult rukolat ja beebispinatit, nii et tema elu on raske), las siis talle olla jõulu esimene püha mitte järelejäänud hõrgutiste, vaid järelejäänud salati söömiseks, olgu, olgu ...
20 minutit hiljem oli ta terve vaagnatäie salatit keresse keeranud ja tuli uurima, mis meil veel süüa on. 

Olen selgelt liiga aeglane ja metoodiline tema ärksa noore vaimu ja kiirete naljade jaoks. 

Loen raamatut "Poola poisid".
See on juba kuu aega mul kodus pakendis oodanud, aga ma ei lubanud endal seda pakki lahti võtta, sest "Poola poisid" oli ette nähtud preemiaks teiste raamatute lõpetamisel. Mõne päeva eest sain muud asjad viimaks loetud, paki lahti võetud ja oma imetoreda uue raamatu avatud. 
Seda lugedes on selge, et emad võivad olla targad, põnevad, tasakaalukad ja elujätkavad, aga nende pojad helendavad nagu säraküünlad ja tormavad ringi nagu komeedid, mõttetu on emal isegi üritada sammu pidada. 
Või nojah. Ega nad üritagi. Nad on selleks liiga targad ja kogenud.
Mina ka ei ürita. Ain't nobody got time for that

Aga kui mu poeg läheb mööda, pobisedes midagi segast (mida ta alatihti teeb), ma kuidagi küsin ikka: "Mida?!" 
Isegi kui ette tean, et tõenäoliselt ta ei vasta ja ega midagi tapvalt olulist sedasi pobisedes teatata nagunii. 

Muidu tegin eilseks (mitte eile: liha hautasin juba üleeile öösel valmis, sest loomalihahautis on hea PIKALT ahjus olles ja selle jaoks pole ka kellelgi kallil jõululaupäeval aega, et valmistada kõik see hautis toorestest lihakamakatest alates) imeliselt hea söögi. 
Välja näeb nagu tavaline hea söök: 


Aga maitsete kooskõla oli imeline. 
Liha klappis oivaliselt salatiga, kartulipüree oli suurepäraseks lisandiks, hautatud porgand (pildil salati varjus peidus) andis malbet magusust ning kõike kroonis ja võttis imeliselt kokku Tütarlapse vanaema poolt saadetud kõrvitsatšatni.
Just see nüanss magusust ja vürtsi oli veel puudu.
Muidu oleksin oma söögitegemisvõimekusest täiesti tumm, aga terve potitäis (üle 2 liitri) sametsuppi, mis sai valmis ideaalsena, pehmena, kreemisena ja tundus, et isegi klimpideta, oli neli tundi hiljem pea täiesti vedel. Vahutas veel kergelt, nagu oleks keemiline reaktsioon päris lõppemata.

Ei, ma ei maitsnud seda lusikaga potist (veel vähem korduvalt). Ei, ka mu poeg ei teinud seda. MA EI TEA, kuidas süljeensüüm sinna pääses ja kõik tärklise ära lahustas, aga kuidagi see juhtus.
Nii et seda sametsuppi saab nüüd kruusist juua phmt. Hea on ikka, me oleme kahekesi pool potti juba ära tarbinud.
Ent suur pettumus siiski.

Tegelt käis eile K. ka ja värki, aga me ei olnud üldse eriti nunnud üksteisega.
Tüüpiline: kui ma olen imesid teinud, tahaksin esiteks saada kiita, ent veel rohkem, et teised teeks nüüd samuti natuke, hoiaks meeleolu, oleks nunnud jne. Ja kui nad siis käituvad hoopis nagu tüüpilised halvas tujus nemad, võtavad mingid pisikesed asjad ja hakkavad harutama, ükskõik kui nõme ja ebaoluline see ka oleks, või kui sellest veel ei piisa, kukuvad seletama, kuidas see ikka minu viga on, et teema üldse mind häirivate asjadeni jõudis ja ma ei tohi häiritud olla tegelt, ma tunnen, et mina olen ainus, keda huvitab, et teised õnnelikud oleks, ja minge ka persse. 
Miks keegi ei ole huvitatud sellest, et mina õnnelik oleksin, ah, mh?!
Miks keegi teine ei neela alla, ei võta omaks, et eksis, ei painuta ennast natukenegi, et hea oleks, miks ainult mina?! 
Ta oli kogu aeg läbi õhtu natuke nõme - vaidles ja vaidles. Ma avaldasin vaimustust "Poola poiste" ja Mudlumi üle laiemalt ja mis tema ütles:
"No see võte ei ole midagi erilist, seda on ammu tehtud, pospostpostmodernistliku romaani tavaline." 
Nagu wtf?!
Kas on raske öelda: "Väga lahe, et sulle meeldib, küllap see siis on ka hea, sul on hea maitse" vms?
Ei, on vaja kõike maha teha lihtsalt seepärast, et ta ongi ju selline, ta ju .... midagimidagimidagi.

Ehk: ma olen ikka ja ikka häiritud sellest, et mulle normaalne teistest hoolimine, mu automaatne "See meeldib talle, nii et ütlen asja kohta kehvasti ainult siis, kui olen hästi asjaga kursis ja mulle TÕESTI ei meeldi, mitte igaks juhuks, sest võib ju ka halvasti" ei ole üldrahvalik. 
Jah, K-l on palju häid omadusi, muuhulgas on ta ilus jne - aga et niipea, kui endal on raske, muututakse tuimalt enesekeskseks, on tas samuti. 

Jah, selliseid inimesi on palju, minutaolised (kes raske olemise korral ei jaksa enam enda eest hoolitseda, vaid hoolitsus kulub teiste peale ära) on vähemus, aga MULLE on see ikka normaalsus, sest ma elan endaga lahutamatus koosluses kogu aeg juba 41 aastat ja peale ka. (Miks nii palju, kui ma tegelt olen sünniaastat arvestades 40 lõpus? Sest lootena olin ka endaga koos, dohh!)
Mina tunnen, et kui minust ei hoolita, on see eriline jõledus, mitte et tähelepanu läks veits mujale ja no kõik ju tegelevad iseendaga, mis seal ikka. Mõistus võib ju öelda, kuidas enamasti inimesed ongi sellised, tunne on ikkagi: "Ta ei hooli must. Ta ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. Kurat, mingu ka!"
Kuigi K hoolitseb Totoro ees, kui mina lastega Haapsalus spaas olen, ja see ei olnud talle kerge otsus. 

Nojah. 
Tegelt on ikkagi suht hea tunne. Sest noh, HTP5 esiteks ja jõulu esimene püha teiseks (ehk Ülejäänud Hõrgutiste Päev) ja "Poola poisse" on veel pool raamatut ees ning ma võin minna magama, kui aga tahtmist on, miski ei takista. 
Poeg käis koeraga väljas ära. 

1 kommentaar:

  1. Ikka tulevad natuke tuttavad ette sinu kirjeldatud tunded. Arutasime õdedega just, et harmoonilised perejõulud võivad võtta aastaid ja aastaid sisse töötamist. Ja vahel ka noorema rahva kasvamist. Nende, kes neli tundi veinis ja puljongis küpsenud jõulupraadi pettunult vaatavad ja õhtuks ühe banaani ja näkileiva söövad. Või heal juhul natuke keedukartulit. Aga pikapeale võib asja saada ka ja jagatakse ära üksteise ootused ja mõistetakse ilusaid hetki ühiselt märgata ja jagada. Ja siis eelnevad aastad on sisse töötamiseks kõik ikka asja ette läinud.
    Ilusaid pühi ja heade söökide nautimist!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.