Rabestav-rahustav-rebestav-rahestav ... misiganes

Oli tore pissipeatus vahepeal, nüüd vantsib kõik jälle vana rada.

Aeg läheb üha jaburamaks.
S.t. tihedamaks. 
Teate küll: saab vaevalt ühe hädaolukorra lahendatud, kui teine juba peale tuleb. Aga tõsi on, et mõnda ma lihtsalt ignoreerisin - ja läkski ise üle. Taastekiks ilmselt, kui küsiksin, kuidas Sellega nüüd on - aga kui ma ei jaksa eriti teha, ei tasu vist küsida ka, eks? 

Ja lamotrigiin hoiab mu elus. 
Ükshommik unustasin võtta. 
S.t. ärkasin kell kuus, sest kõht tühi. Tühja kõhuga ei saa magada. Olin keskööl juba magama läinud ja tundsin end üsna puhanuna, nii et jäingi üles - aga kuna viimase tableti võtsingi kesköö paiku, ei tundunud hommikuse rohuvõtmise aeg veel käes olevat. 
Alguses polnud viga midagi. A tasakesi hakkas kerima ja ketrama. Veidi ja veidi ja veidi veel ja issand, kuidas ma, ja emake maa, kuidas ta ja ...
Kella 10 ajal jubeda väsimuse foonil, mis juba veidi iiveldust tekitas, tuli ette, et kle, naine. Tänahommikused tabletid on ju võtmata. 
Võtsin sisse. 
Kohe läks paremaks.

Nii halb oli enne ravimeid elada. Siis sain stimulandid peale ja läks heaks - mingiks ajaks. Kuni ära harjusin. Siis tuli metüülfenidaatkloriidi asemel lisdeksamfetamiin. Jälle "Oo, nii hea!". Kuni ära harjusin.
Siis lamotrigiin.
Jumalanna, milline kergendus!!!
Enne oli ikka väga raske  elada. NIIIII halb. Ja nüüd on meenutused - piisab natuke aega ilma olla, kui kohe on selge, et ei saa, ei tohi. Nad soovitavad teha stimulandivabasid päevi?! Krt, kui leebed peavad olema nende inimeste raskused, kes saavad teha stimulandivabu päevi.
Kuigi need, kellele ravimid eriti ei mõju, on veel palju halvemas seisus kui mina. 
Ma elasin kohutavalt aastaid ja aastaid. Siis tulid ravimid, oo, jesssss!
Aga osad inimesed ei saa ka nendest abi =( 
Et ravimid tegelt on keemiline kark ja osad isegi mind tundvad inimesed arvavad siiamaale: "Aga ikka teraapia ja mõtlemine on peamised, mhmh, sellega hoiab kontrolli all end"?
Ha.
Ha.
Ha.

Tegelikult on kõik VÄGA hästi. Jestas, kaks aastat tagasi oleks siuke päev nagu täna VÄGA hea olnud. Ja kolm aastat tagasi ... uhh, ei taha mõeldagi. 
2023 oli nii halb aasta, et ikka annab halb olla. Rääkisin sõbraga ja muuhulgas ütlesin, et mul oli jumala kama sellest 10 kilost, mis alla võtsin. 
Ta naeris, ent silmad olid suured. 
"Vat see on tase. Et ei mõtle: "Vähemalt olen ilus," vaid see ka ei lohuta."
Jep. Ei lohutanud. 
Nüüd olen selle 10 kilo tagasi võtnud + veel 10 ja ma tunnen end väga ilusana. 
Ausalt, iga kell parem sedasi.

Mõtle teistmoodi ...

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda. 

Ühest küljest ja teisest küljest

Ühest küljest: pole jõuluõudust. 
Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. 
Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut.
Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik. 

Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. 
Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen.
Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. 
Eriti öösiti ikka siis. 
Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani.
Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. 
Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. 
Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud.
See oli 23. novembril.
Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. 
Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. 
Pole aimugi, mis värk on.
Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. 
Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. 
Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. 
Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)

Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. 
Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. 
Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.

Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. 
Ühest küljest hea lahendus.
Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. 
Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.)  
Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. 
Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. 
Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. 
Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. 
Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. 
Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään.
Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. 
Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. 
Ikka veel olen rahul.

Nojah, aga siis puu alla kink.
Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... 
Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole.
Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged.
Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. 
Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka.
Ohhh ...

See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?!
Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. 
"Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. 
Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. 
Kes ma muidu oleksin.
Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.

Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. 
Hea ja turvaline. 
Mul on turvalisust vaja.

Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. 
Teist säärast vist polegi varem.

Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära. 

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?
Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. 
Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine

Muutusi on - või pole ka

Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures. 
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?

Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant. 
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal? 

Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus. 
Enamasti sai. 
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus. 
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse. 

Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi. 
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole. 

***

Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen. 
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama. 
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.

Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes. 

Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem. 
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb. 
Takkajärgi saan aru. 
Ma tahaks pai ja hellust, aga elu nagu ikka. 
Mis teha.

Šokolaadikook näkku ja magusad pritsmed

Krt, Dropkick Murphys võiks juba homme olla =)
Mul on nende konkreetsete keskeas meestega ikka nii palju ühist - noorematega, kui nad nooremad olid, oli vähem. Aga viimasel viiel aastal on neilt nii palju kulda tulnud, et kütan end juba üles.

Üldse on elu hea

"Teistmoodi tavaline" on kaks päeva tagasi trükikojast tulnud, nii värskelt, et isegi mu autorieksemplarid pole veel pakiautomaati jõudnud, aga on JUBA saanud rohkem tähelepanu, kui kumbki mu romaan. S.t. arvustatud veel ei ole, aga mult võeti intekas. 
Mitte väga pikk, aga väga ilus =) Olen veidi elevil. Äkki seekord läheb hästi ja märgatakse rohkem.

Psühhiaatrile ütlesin, et kõik on magus nagu šokolaadikook ja tema ütles, et noh, kui probleeme pole, raviskeem toimib, saame kaks korda aastat kokku ja sellest piisab.
Kui tekib probleeme, muidugi saab jälle kohtuda ka.

Päike paistab, mu lemmikaeg aastast üha kestab, vananaistesuvi - kuulge, kui selle nautimine on vana olemise märk, olin ma kaheteistkümnesena juba vana - on kuldne ning vahepeal on vihmavalanguid, mis on ikka veel soojad. 
Ja ma kirjutan juttu, mis röövib kõik mu aja, aga kuna ta ka edeneb seetõttu väga kiiresti, ehk jõuan ikka kõik muud asjad, mis plaanis, samuti ära teha.
Plaane on mustmiljon. Isegi EKL-i sügisesele väljasõidule otsustasin minna. Mul on vaja Algernoni üks pisike jutt tõlkida (olen veerandi peal), lähen Lingu Kaisa eestvedamisel toimuvale hilisõhtusele kabareeetendusele, mul tuleb surmaaastapäev, ja täna lähen sõbrale külla.

Aga pean tunnistama, et kirjutamisind juba neljandat päeva järjest on kõige imelisem.
Väga ammu pole olnud tunnet "ma pean seda kirjutama, ma pean kohe"-
Oot, ei. Mida ma valetan. "Kolhoosi missi" järel oli ka! 
Oh, võibolla on see kõik imelise lamotrigiini süü =) Tasandas ära mu ahastused ja valud ja nüüd kõik kiirgab ja särab. Ma olen lahti, aga see ei ole valu, mis sisse tuleb.Tuli hoopis täiesti ootamatult, kuidas väga austava ja viisaka tooniga noor mees mult inteka võttis ja pakkus, et võib "teie" öelda ja hästi formaalselt ja ... mille peale ma muidugi kohe "eieiei, niimoodi ma ei oska" ütlesin.
Aga respekti tajusin ikka ja see muutis mu vaimustusest lõkerdavaks.

Aga jah.
IKKAGI.
Joosta alasti tänaval või Smash shit up =)

Rallimas

Ma jaksan teile korralikult kirjutada umbes 19. augustil.
Seesinane on lissalt väike märkus.
Olen surmväsinud. Käisin Naiskirjanike Seminaril, toimetan uuesti jutukogu viimast juttu - selle korraga peaks nüüd läbi ka olema, rohkem enam mitte - ja tegin just pannkooke. Maailm on kaldus, aint tahtejõuga suudan end püsti hoida ja ei libise üle serva alla. 

Õnneks meeleolu on üsna helge. 
See tähendab: kõik on küll segane, arusaamatu, veider, keha teeb mingeid asju, mida ammu pole teinud - millal mul viimati niimoodi silmas veresoon lõhkes, et silmavalge punane on? - ja neid asju, mida ta ikka teeb, aga ravimitega koos on emotsionaalne olukord hea.
Ükspäev unustasin küll meeleolustabilisaatori hommikul võtta. 
Kui olin läbi käinud mitmed ahastuse ja teistele ajudele käimise etapid, lõpetuseks "mul on nii valus, põhjust ei ole, aga nii halb, aita mind," saabus idee, et oot. OOT! Kas ma hommikul rohtu võtsin? Meeles on küll, kuidas endalt küsisin, kas võtsin, ja mõtlesin, et võtsin küll, aga mitte võtmist ennast. 
Vaatasin netist järgi, et kas minu doosi võib phmt topelt võtta - võis, võiks ka neljakordselt - panin tableti keelele sulama. Kergendus võttis jalad värisema juba enne, kui tablett sulanud oli. 
Jaa-jaa, eks platseebo ka. 
Aga selgelt reaalne häda ja leevendus samuti. 
Edasi oli magamaminekuni päike ja heinamaa.

... mõtle häid mõtteid ...

Huvitav, kas mõtlemine peaks ka väsimuse vastu aitama?
Et mõtled hästi krapsakaid mõtteid ja väsimus kaob ära?
Tegelt võiks seda igal pool kasutada. Nt mõtle, et su kõht on täis, ja kogu näljaprobleem kaob. Oh, või janu! Nii näljane, et appi, kohe suren, ei ole ma olnud, aga nii janune küll, et tahta sõitvast bussist välja hüpata.
Vahemärkus: seepärast oli mul ALATI , kõigis tingimustes ALATI vesi kaasas, kui lastega reisisime. Sest see õudus, mille läbi elasin bussis sõites ja janust aru kaotades, ja siis sõidame üle silla ja seal on JÕGI! VESI! Ja ma ei saa seda kätte! oli kohutav.
Ma tollal muidugi ei imestanud, et miks ema vett kaasa ei võtnud. 
Aga nüüd imestan küll. Jah, plastpudeleid polnud, aga klaaspudel oleks samuti päästnud ju. Mis mõttes lähed väikese lapsega tundidepikkusele sõidule ja ei võta vett kaasa? Thefakk?!

Kolmandast küljest: no aga ma ei surnud. 
At least the baby didn't die.

Väike märkus ... 
No ütleme, et see on nüüd tehtud. 
Vbla kirjutan Naiskirjanike Seminarist kunagi edaspidi. 
Ma sain sealt palju mõtteid ja kogemusi. 
Aga ei jaksa praegu paika panna, mis neist peaks avalikuks saama ja mis mitte.
Mul ei ole see sotsiaalne aktsepteeritavus päriselt selge.
Seal koha peal olin ikka VÄGA korduvalt segaduses, et oot. Mis mõttes üks ütleb midagi ja teine ütleb otsa täiesti vastupidist asja, kuid alustab lauset: "Jaa, eks ole ..."
Kas viisakas on kogu aeg kõiges nõustuda või milles kühvel?

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Ei ole lihtne minu kehaga elada

Kui olin lõnaunne läinud tundega, et elu on jäle, kõik on halvasti, aga magan ja läheb paremaks, ärkasin pooleteise tunni pärast ja mu esmane reaktsioon oli lebada voodis, hoida silmi kinni ja soovida, et ma sureks. Et keegi ei mäletaks, et keegi poleks mind kunagi tundnud. Mõte tõusta ja hakata sellest netis kellegagi rääkima, vbla abi otsida, tundus rõvedalt eputava tähelepanunõudmisena. Ma ei tohi ju ometi nii pealetükkiv olla. Ma ei tõuse, ma ei liiguta, las ma lihtsalt ununen. 
Ei mäletagi, mis mu viimaks jalule ajas. Mingi "nojah, aga mis seegi aitab, tegelt ei ole ka voodis hea" ilmselt. 
Mõtlesin, et vbla peaks sööma. Vbla ma olen näljast pahur. Aga kui ma supipära järasin (kanatükid), tuli juba mõte, et vbla olen haige. 
Sest ma võin ahastada ja valutada ka muidu, kuid see ei lähe nii hulluks nii kiiresti mingi kehalise põhjuseta. Menseseni on 2 nädalat, nii et see ei ole põhjus. Jääb haigus. 

Mitte mingit muud viidet ei olnud, aga voilà. 37.3.

Vahemärkus: issand kuidas ma põlgan "vaimse tervise spetsialiste", kes arvavad, et mõtlemine ja teraapia on need põhiasjad, ravimid, mis keha muudavad, on lihtsalt väike toetus.

ÖÄK.

Vaimne tervis ON kehaline tervis ja vastupidi ja vähemalt minu (mul oli väike arutelu, mille järel tulin šokeerivale avastusele, et kuigi mulle haridus ei sobinud, paljudele, vbla lausa enamikule, ikkagi sobib) vaimu ei saa mingi jutuga oluliselt mõjutada.
Teraapia! Pfff! 
Neurotransmitterid ja nende mõjud on nii palju võimsamad kui mingi mõistuse kõrkjakroon iial olla saaks. 

Samas muidugi aitab kraadimine ja "aa, sellest see pimestav hingevalu" veits asju hallata. Mul on ikka veel väga rõve olla, ent mitte võrreldavalt rõve. 
Ehk vbla inimesi aitab sel moel ka "su lapsepõlv oli sitt ja seepärast on sul rõve olla", nad suudavad paremini oma valusid hallata. 
Mul ... ei aita. 
See on liiga kauge ja ebamäärane seos, et minu jaoks tähenduslik olla. Umbes samal tasemel sellega, et inimese eellased pidid madusid kartma ja seepärast osad inimesed kardavad ka tänapäeval madusid. 
Nagu ... jaah, seos on olemas, aga samas mina ju ei karda madusid. Mida? Miks? Miks siis osad kardavad? Kas nad ei saa endale öelda, et tegelt on madu nunnu? Mis TOIMUB?!
See oli nii ammu. Põhjuslik seos on lihtsalt faktiline, aga mitte tunnetuslik.
Ma märkan võimalikku halba kilomeetri kauguselt, sest lapseeas oli vaja sedasi asju tähele panna, et endale kähku täiskasvanuid manipuleerides turvalisemaid lahendusi leida. See toob kaasa, et ma saan haiget suvalise karikatuuri või valestivaatamise peale, halvasti sõnastatud lausest rääkimata. Sest mul oli vaja teatud tundlikul ajal ära märgata kõik halvad asjad ja saada valuhoiatus. 
Et ikka reageeriksin ka.
Aga ... mis mul sellest teadmisest nüüd kasu on? Märkan ju ikka? Reageerin ju ikka? Saan haiget. Mis see "sellepärast" annab?

Mina saan lisaks oma emotsioonid ju ära hallatud. Et see on raske töö, võtab mult palju, vahel võtab kõik ja rõõmus ma ikka ei ole (kui keha just ei rõõmusta)?
Aga ma saan hallatud. 
Valu ei pane mind üldjuhul teisi inimesi rebima. Olen täielik proff rääkima ka väga rasketest ja valusatest asjadest rahulikult ja kainelt. 
Miks inimesed mu enesetapu peale =O olid, eks ole.
Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi selle vastu, et mingi kognitiiv-käitumusliku suuna terapeut ütleb, et käitu nagu õnnelik inimene ja sul ongi parem. Või (jumalad hoidku) psühhoanalüütik seletab, et mul on hülgamishirm, sest ema jättis mu viiekuuselt sessi ajaks oma vanemate hoolde.
Mul. Ei. Ole. Sellest. Mingit. Abi.
Ma olen väga hea asjade ärategija olnud juba 20 aastat. Ja selle peale, et lapseea traumad on mind vorminud, tulin juba varem. 
Palju varem. Mingi --- kaheteistkümnesena?
Ei ole need asjad mul elada aidanud. 
Vihkan (see sõna on vist tegelt "tülgastus") kõiki, kes arvavad, et teraapia aitaks mind, mine teraapiasse, väga väga naine, sul oleks palju parem. 
Kuigi vbla osasid inimesi teraapia aitabki. 
Mina ei ole selline. 

Et minu "emotsioonide ärahaldamine" tähendab, et ma ei hoia kõike kinni ja surve all, peaks kuidagi tõestama, et ma tegelt ei halda emotsioone ära v? Oh te süütud suveaja lapsed ... 
Kui ma lasen välja, siis sellepärast, et mu enesehaldamise kogemusel põhinev programm ütleb, et ma töötan pikas perspektiivis paremini, kui ventiil kogu aeg kinni pole.
Vahepeal plahvatamine on osa enese ärahaldusest. 
Sest ma ei halda kuuks ega kolmeks. Mu perspektiiv peab paraku olema pikem.
Päev korraga?
Kuulge, mul on kohati tunne, et päev elus püsida on piisavalt raske, mul ei ole tõesti jõudu iga päev veel meeldiv, kannatlik ja mõistlik ka olla!

P.S. jaa, armuasjadega on jätkuvalt hästi. 
Lihtsalt on ka raskeid hetki ja üks neist oli eile. 

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt

Vaim ja keha on kõigil üks, aga mul vist veits rohkem

Olid kogemused. 
Mitte kõik neist meeldivad. 
Ja korraga sain aru, et aa. 
Miks mu toimimised enamiku inimeste meetoditel ei tööta. 
Võib-olla ka seletab, miks teraapiad mulle nii mõttetud on, aga KINDLASTI seletab ära, miks mul on kõik halvasti, kui on halvasti, ja kõik nii hästi, kui on hästi. 
Mu keha ja vaimne pool töötavad vääramatult ja väga üheskoos. 
Aga äkki on kõigil enamikul niimoodi?
Mismoodi saab siis olla nii, et inimestel tõesti on parem olla, kui nad meenutavad, mis elus hästi on? Et positiivne mõtlemine aitab, mitte ei masenda? (Jah, selle on nad kindlaks teinud, et depressiooniga ei aita, aga muidu ikkagi aitab?!) Mismoodi saab inimene end ise õnnelikumaks teha ja mina olen mingi vale inimene, sest ma ei saa?
Mina saan enesetunde paremaks ainult täites baasvajadusi, mis täitmata - söök. Uni. Kemps. Natuke füüsilist liikumist iga päev. Kuuluvustune kinnistamine sõpradega suheldes. Kallistamine.
Ei, seks EI OLE baasvajadus, olge nüüd.
Aga vahuvann? See on lihtsalt veel üks ülesanne. Käisin vannis. Tehtud. Kas ma peaks nüüd midagi tundma seepeale v? Vaatasin filmi. Peaaegu tunni, rohkem ei jaksanud. Mis see peaks mus mingi positiivse tunde tekitama v? Hea toit? No ma pean sööma, ma tean, et see on mulle kasulik, närin, närin, närin ...

Kui on halb, on kõik halb. Migreen tuleb emotsionaalse pinge peale. Kehakeemia ütleb ka, et asjad on väga halvasti, ja ma küll mõtlen asju ikka veel kainelt ja mõistusega, aga sel on siiski teatud ... värving. 
Väga raske on, kui juba raske on. 
Aga hiljutise jubeda migreenipäeva ajal ma vähemalt mäletasin, et võib ka hästi olla. Isegi väga hästi. 
Enamjaolt ei mäleta. Nii kauged mälestused enam ei loe. Paljas teooria mingi praktilise tundeta. 
Kui on halvasti, on alati halvasti olnud ja jääb ka tulevikus halvasti olema. Mitte miski ei tööta, orgasme ei saa, isegi kui üritada, aga tegelt ei taha isegi üritada, valu, väsimus, elurõõmutus.
Ma ju teen isegi halbadel aegadel aktiivseid asju. Töö. Enesehooldus. Teistehooldus. Kohtumised. Tegevused, mis peaksid rõõmu tegema teoreetiliselt.
Vanasti tegin ka otsustavalt trenni: aktiivne liikumine teeb enesetunde paremaks, kõik teavad seda. Vot SELLEST olen viimaks üle saanud.
Nii palju lollusi ... 

... ja siis on lihtsalt head ajad nagu praegu ja KÕIK töötab täistuuridel. Kui on hästi, on aboluutselt kõik hästi.
Viimasel umbes aastal on mul enne menstruatsiooni rinnad valutanud oma kümme päeva, ja valutanud tugevalt. Mitte nii tugevalt, et elutegevust häiriks, aga piisavalt, et kogu aeg meeles oleks.
Ja veebruaris TLi peale kadus korraga ära.
Ma mõtsin, et olen rase, keha käitub nii veidralt, mis toimub.
Aga ei olnud. Ja sel kuul rinnad samuti ei valuta. 
Mul on nii hästi, et isegi tissid enne päevi ei valuta. 
Thefakk. 
Nii hästi, nii hästi ...

Aga kokku on minu kõrs ikkagi lühike.
Jah, mu taevad on kõrgemad kui enamikul inimestest. 
Aga nii sügavaid ja lõputult kestvaid põrguid pole enamikul inimestest ka.

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti.