Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma inensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on. ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära.