Pühapäev, 24. juuli 2011

Armastus ja akordion

Ma ei oska seda väljendada.
Sõnad ei tule õiged. Koban ja näperdan ja proovin viiel erineval moel.

Mul on aken suunas, mis lubab igal suvisel õhtul päikeseloojangu värve vaadata.
Mitte kunagi ei saa küll, iialgi ei hakka igav, ei ole tunnet, et "ah, seda ma olen juba näinud ja näen veel". Aga seda tunnet - seda tunnet, mis tekib, ei oska ikka veel kirjeldada.

***

Lugude jutustamine on omamoodi valetamine. Sest tegelikult ei ole miski nii lihtne nagu lugudes, kunagi ei ole ainult ühte õiget valikut ja kangelaste kandadel kasvavad leinavad külad. Aga hea lugu on ikkagi hea asi, kas ei?

Selle loo rääkis mulle isa. Sõitsime autos ja jagasime jutte. Tema lood olid paremad. Võib-olla see on sellest, et tal on olnud rohkem aega koguda?

Mul on üks onu, sinu vanaonu niisiis, kes oli külapillimees. Selline vana kooli külapillimees, kes oli nooruses kena ja lohe poiss ja midagi peale pillimängimise ei viitsinudki teha. Kool lõpetamata, õiget tööd ka nii ei leia... Selline poiss, kes meeldis tüdrukutele ja sai oma pillimängu ja lauluga terve elu ära elatud ja pidas sinna juurde igasugu muid hobisid veel poole tantsusammu pealt juurdegi.
Naisi pidas ka õige mitu tükki läbi. Mitmesuguseid naisi.
Sinu vanaema hüüab teda Nipernaadiks, eks ole, sa tead ju?
No selline mees.
Kas sa tead, millise naise juurde see onu viimaks pidama jäi?
Vat see naine, see kelle juurde vanaonu viimaks kinni jäi ning ikka ja jälle tagasi tuli, ei olnud kõige ilusam või kõige targem või kõige rikkam neist, kes valida olid.
Seda naist olid tegelikult lapsepõlves suured kurjad koerad rünnanud ja nii kõvasti purenud, et ta jäigi eluks ajaks lonkama. Puus jäi kangeks.
Aga ah! kuidas see naine akordioni mängis! Mängis veel paremini kui vanaonu iganes!
Ja sellesse naisesse jäi too külapillimees kinni, tema juurest ei saanud enam minema, tema juurde tuli ikka ja jälle tagasi tulla...
Sest no niimoodi mängis naine akordioni!

***

Teist lugu kuulsin bussis. Minust diagonaalis istusid kaks naist, üks päris vana, teine natuke noorem, ja ajasid juttu. Ja see päris vana naine rääkis sedasi:

Ja siis me õhtul tulime kokku, mängisime pilli ja laulsime. Ikka igal õhtul kohe. Muudkui laulsime kuni päris öö kätte tuli...
Pärast ma leidsin selle mehe, ilus pikk poiss tumedate lokkis juustega. Väga hästi saime läbi.
Ja kui kokku kolisime, siis tema ütles mulle niimoodi: "Aga akordion pane kappi ära, see ei ole naiste pill!"
Tead, mis mina selle peale ütlesin? Mina ütlesin "Kuule! Uks on sealpool, hakka astuma!"
No milleks oli minul tarvis sellist meest, kes ütleb: akordion ei ole naiste pill!
Ega nüüd ma enam ei mängi - pärast käeoperatsiooni kisub näe, siit, sõrmed ei anna hästi liikuma, valus hakkab. Aga ega mul kahju küll ei ole, et sai niimoodi... No kuidasmoodi ei ole naiste pill?!
Eks ma olen oma ema ja isa neljast pojast ja neljast tütrest viimane, kes elus - kõik on läinud infarkti või insulti või vähjaga... sellised geenid meil on, jah. Infarkt ja insult, need on sama asi, aga see vähk ka veel sinna juurde... mitte ühte ei ole mingil teisel põhjusel surnud meie perest! Ja mina olen viimane sellest põlvkonnast. Kõik teised on läinud...
Oi, näe, vaata siin koolis ma käisingi. Ahja algkoolis. Magasime samas majas, teisel korrusel, kus need lilled on kleebitud, olid voodid. Tütar käis mul sealsamas, tema lapsed nüüd ka, vanem hakkab juba lõpetama...
No eks ta ole, mina pean siis nüüd välja minema, jah.
Ah, kus mu kepp jäi? Kepp olekski maha jäänud!
Aga tead, kuidas me õhtuti mängisime pilli ja laulsime, vat seda ma ikka mõtlen ja meenutan.
Kohe terved ööd otsa, muudkui mängisime..!


Laupäev, 23. juuli 2011

Avalik salalik naine

Juhe on lõputust mööda Eestit tuulamisest ja erinevate kiirülesannete täitmisest nii koos, et kogu aeg tahaks kirjutada - kirjutada üles, kirjutada välja, kirjutada lahti.... klaarib mõtteid, kui neid (paberil) ekraanil näed ja nende üle otsustama pead!

Aga nende kirjutiste avaldamine kisuks kohati kaunis piinlikuks - ja nii ei viitsi ma ikkagi üldse neid asju välja, lahti ja üles kirjutada, sest teksti ainult endale hoida... nii ei tasu kirjutamine ju vaeva!

nojahnohmakaitaipamispaganamavärk

Saa nüüd siis aru, mis asi see täpselt inimeselooma (loe: mind) tegelikult motiveerib! Nokk kinni, saba lahti...

Magus jätab magusa maitse

Mul on umbes 5 postitust ootel ajus ja märksõnadega kirjas ka ühes robustses tekstifailis, kust võib erinevatelt ridadelt lugeda mõtteavaldusi nagu "hõõruva kinga fenomen", "tikrid, soojad suveööd, sääsed, armid", "miks lihtsam meetod ei ole lihtsam", "põuavälgud" ja "kuidas uputakse".

Aga kuni mul nende ja ühe ilusa ilukirjandusliku posti jaoks mahti on, pakun lihtsalt olupildikesi:

Olupildike nr 1:

On minul plaanis läbi ühe mereäärse linna maale sõita.
Otsebusse läheb päevas täpselt üks, kunagi õhtusel ajal, ning mina logisen päev otsa väga leebelt, väga raugelt ja väga rahulolevalt ühes kolmandas linnas kohast a kohta b ning edasi kohta c, et viimaks jõuda Sinna peatusse ja bussile, mis nagu peaks olema see üks otsebuss.
Bussi istudes selgub, et ei ole see mingi otsebuss, aga mis seal ikka, ma võin ka ümber istuda ja nii sõita.
Või siis sedasi arvasin ma seni, kuni mereäärse linna bussigraafik kõik mu unelmad purustada otsustas. Seni, kuni minu esimene buss linnapiiril mingisuguses tee-ehituse ummikus ootas, asus viimane maa suunas minema põrisev buss juba vahvasti bussijaamast teele.

No mis seal ikka!
Kuna ma olen väga suutlik naisterahvas, ei halanud ma kuigi pikalt vaid sõin ära paki ussikujulisi kummikomme ja asusin jalutama teeotsa poole, kus viisakad inimesed autodele kätt tõstavad.
(Või siis viisakad inimesed muidugi ei tõsta, aga minusugused küll.)
Villis jalgadega ja umbes 7 pikka higist kilomeetrit hiljem, tuju üsna paha ja vesi pudelist otsas, sain kuskil viienda auto peale, mida pärast Õigesse Hääletamiskohta jõudmist ja ümber pööramist nägin. Jõudsime temaga 11 km edasi.
Seal tõstsin uuesti käe ja esimene saabuv auto peatus.
Kummalisel kombel ei üllatanud see mind üldse. Olin otsustanud, et mina olen nüüd daam hädas ja loomulikult peab kohe tulema päästeekipaaž.
Samuti ei üllatanud mind üldse, et päästeekipaaž kujutas endast kahte meest, kellest üks oli päris korralikult vindine (see kõrvalistmel) ja teine sama jämeda kaelaga kui ta pea (see juhiistmel).
Ma kohe kuidagi arvestasin sellega ette, et nüüd tuleb leida endast üles leebe-lahke-võõrsõnadeta eesti keeles rääkiv siiras näiuke, ja isegi kui ajuti lipsas jutu sisse mõni juhuslik "pragmaatiline loomus" või "transport", sain üldiselt nii hästi hakkama, et 6 minuti jooksul otsustas korralikult vindine mees, et ilus tüdruk tuleb viia tema sihtpunkti (tubli 25 km nende endi sihtpunktist kaugemal).
Tõtt-öelda hakkas mul sel hetkel siiski kuidagi piinlik. Daam hädas on nii võimas mõjutusvahend meeste alateadvuses, et seda nii kurjasti kasutada tundus - ebaaus.
Aga vastu ka ei ole ilus vaielda, kui keegi on otsustanud sinu suhtes suuremeelne olla, nii et ma võtsin vindise venna pakkumise iseenesestmõistetava tänumeelega vastu ja vähemalt naeratasin talle lahkelt ega tõrjunud rohkem kui kaks korda tagasi hirmsaid äädikaga kartulikrõpse, mida mulle innukalt pakuti.
Veel 20 km hiljem tekkis probleem, kuna mehed tahtsid mu kangesti ikkagi otse ukse ette ära viia. Mina mõistagi olin juba oma ema viimaseks otsaks lähimasse väikelinna vastu tellinud. Apelleerisin siis emale kui hirmuäratavale jõule ja sellele, et mina ei julge küll ema silma all mingite endiste jäägritega koduni välja vurada - ja pääsesin autost isegi ilma sülelusteta, lihtsalt kartulikrõps hambus ja ohtrad sõbralikkuseavaldused kannul.

Ja see kõik oli jumalasta lõbus! Ma üldse ei tundnud end ahistatu ega nurkasurutuna.
Sama tüüpi lugusid juhtub minuga ikka, aga seni on need mind üsna sügava häirituse ja ebalusega täitnud ja rõõm imelike inimeste juurest minema pääseda on umbes nagu kordades suurem kui rõõm nende autoga sihtpunkti kohale jõuda.

Aga seekord... kõik oli teistmoodi ja lustlik. Aitäh, Camille! (See on see tegelane seal eelmise postituse teisel pildil oma mustas seelikus tagumenti mootoriga rattale toetamas.)
Ma olen sinult mõndagi õppinud!

Olupildike nr 2:

Päev-kaks hiljem lähen mina ujuma.
Ujuda meeldib mulle väga. Mitte et ma nüüd selles hirmus hea oleksin, aga üsna piisavalt hea siiski, nii et kilomeetri-poolteist tahaks ikka iga kord maha ujuda, kui juba järvevette jõuan.
Ujun ma siis umbes samuti nagu ikka, suundun omi mõtteid mõeldes ümber ühe roostikunuti, kuhu lähedale kalamehed oma võrke armastavad panna, üritan kusagil keset vett nelja erinevat parmu tappa (kui ma kord upun, siis seepärast, et parmud vihastavad mu nii välja, et lähen puhtalt nende kiusuks põhja ja ei ilmugi enam veepinnale) ja siis kiirustan rinnuliasendis väledate tõmmetega tagasi, sest millegipärast kipuvad mu rannakaaslased mind oodates rahulolematult kaldal igavlema ning mus elab pidev süütunne "pole sul vaja rohkem ujuda, aitab küll, mõtle teiste peale ka!"
Nojah, ja kaldal kisume siis kõik kähku riided selga ning lidume parklasse, kus sätib oma ratast mingisugune härrasmees, nii 50 ümber, aga väga heas kehalises vormis ja imeilusa mulgi murrakuga, mida ma usutavalt edasi anda ei suuda. Küsib siis härrasmees mult, et kas austatud daam ei võtaks oma ujumise eest autasuks ühte siidrit. Et tänapäeval näeb nii harva, kuidas keegi ümber järve ujub, saati siis veel naisterahvas. Ja tal on siider üle, kuna tema preili ei tulnud teps mitte.
Noh, ja mina võtan naeratelles ja graatsiliselt siidri vastu ning me sõidame minema, kusjuures ma jälle ei ole ei üllatunud ega segaduses ja asjade käik tundub täiesti loomulik.
No mõistagi ta kingib mulle siidri, kui tal üks üle on!
Ma oletan, see rõõmus loomulikkus on minuga seepärast, et...
Noh, et ma harjutasin natuke mittediskrimineeriv, muretu ja võluv daam olemist.

Ühesõnaga, aitäh, Camille!!!

Täitsa rabav, kuidas mingi mõnetunnine rollimäng võib inimese reaktsioone ja maailmale otsa vaatamise viisi muuta!

Siider oli õunaga Somersby, mida Nirti armastab. Mu jaoks oli liiga magus, aga... mitte paha. Magus ei tarvitsegi olla paha. Milline üllatus!

Pühapäev, 17. juuli 2011

Kuidas ma õnnelikuks saan

Rollimängupost.

Kuna mul on õnnestunud käia järjest kolmel mängul, kus mul on äärmiselt lustlik olnud, olen valmis võtma kokku, mis teeb LARPi minu kui mängija jaoks ägedaks. (Ja äge mäng teeb mu omakorda õnnelikuks e. side pealkirjaga on täiesti olemas.)


1) Tahan tegutseda!
Pilt: "Hiline lõikus" 14.05.2011. Tegutsen aktiivselt, konservi lahti kangutades - mis muide meeldib mulle hirmsasti ka eraelus. Nii reaalse kui metafoorse tegevusena.

Mida see tähendab: selgub, et mulle on väga vastumeelsed rollid, kus enne, kui saab hakata midagi tegema, peab kuidagi hankima (hirmsa hulga) mingit olulist taustainfot.
Mina ei kõlba salateavet välja uurima, kuulujutte koguma ("gather information" on permanentne null-punkti oskus), kildudest tervikpilti kokku panema ja siis selle põhjal otsustama, et kas mürgitada paavst või asuda tema teenistusse, nõuda sõjaväelt üldmobilisatsiooni, põgeneda linnast, abielluda, lahutada või mida iganes.
Ma lihtsalt ei sobi selleks. See on mulle igav, väsitav ja toob kaasa vältimatu ebaõnnestumise tunde. Välja paistab nii, et ma terve mäng otsa ei tee praktiliselt midagi peale pealiskaudse vestluse ja seina ääres naeratamise, kusjuures mu leebe jutu sisse on tõesti peidetud mõned suunavad küsimused, mille abil ma uurin neid ennast huvitavaid asju - aga need küsimused on piisavalt kaudsed, et mitte anda infot minu tegelike motiivide kohta ja seega ka nii kaudsed, et ma kunagi midagi olulist teada ei saa.
Mis on - asja lühidalt kokku võttes - nõme.

Andke mulle amet ja ülesanne! Majapidajanna, meedik, bordellimaadam nt. Koos strukturidega, kus neil kõigil on ka TEGEMIST oma professiooni raames, on sihandaste rollide näol tegu minu jaoks ideaalse mänguruumiga.
(Kui ma peaksin olema bordellimaadam, kel pole ühtegi tüdrukut ja ta peab neid alles palkama hakkama, pole ruume, pole klientuuri, ainult eesmärk nad kõik saada, siis selle värgiga tegelemine oleks ilmselt sama vastik kui info kogumine. Mul ei ole mingit reaalset kalduvust ettevõtte asutamiseks ja ma ei tunne vastavat kirge ka mängides. Või siis olla majapidajanna ilma majata. Iu, väkk.)

Nii et selge tegevusruum ja võimalus selles ruumis tegutseda, mhmh, jah, jee, äge!
Kõik üllatused ja arengud ja uudsused, senise elu ümberhindamised võiksid tulla olukorra peale, kus juba on ohtralt vaja seda senist elu elada ja ringi rahmeldada.
Mitte nii, et ma neli tundi seisan ja naeratan seina ääres ja siis kohtun oma kadunud vanaisaga, kes on imeliselt ellu ärganud - nii tekib väga "mängujuht ei suutnud mu jaoks muud kui taaselustunud vanaisa välja mõelda? Nojah, ja mida ma selle vanaisaga siis nüüd peale peaksin hakkama?! Kas tema päästab mind edasisest seina ääres seismisest?"-tunne.


2) Tahan innustuda ja innustab eelkõige teiste ind.
Pilt: "Lihtne tööots" 16-17.07.2011 Meie suurepärane ja üksteist innustav grupp

Mida see tähendab: mulle meeldib mänguks valmistuda. Igasugu nänni ja träna ja blingi kokkuajamine, kaartide uurimine, grupiga suhtlemine, plaanide tegemine - see kõik lisab kogemusele tohutult juurde.
Kui aga mängujuht suhtub umbes nii, et "no siin on su roll, seal mängukoht, sinna tuleb kohale siuke ja siuke ühistransport, ära nüüd rohkem sega, meil on jõledalt tööd" ja ülejäänud grupp (kui see on olemas) stiilis "nojah, mängul näeme siis - kui ma ikka tulen, mis ei ole päris kindel", võtab see ikka jubedalt mul endal ka indu maha.
Kohe tahaks oma rolli veel vähem panustada, sest LARP on siuke hobi, kus piinlikkus on siiski ainult 2 sammu kaugusel: "Kas ma olen ainuke tobu, kes hoolib ja kelle jaoks see on miski kahe-kuu-tippsündmus? Kas see tähendab, et innustudes käitun ma kohatult ja lapsikult? Kas korraldajad on hoopis mingitele teistele asjadele keskendunud ja mina olen nende jaoks mingi kasutu tilbendis? Kas need inimesed, kellega ma grupis olen, on mingid ükskõiksed udupead, kellega nagunii lahedat mängu ei tule, sest neid ei huvita asi tegelikult? Pähh!!! Siis ma ise ka ei viitsi ju!!!"


3) Keskkond tõesti peaks mängu toetama.

Mida see tähendab: põhimõtteliselt on oluline see, et võimalikud vähesed asjad oleksid midagi muud kui need päriselus on. Kui põrand on kiivas ja kriuksub, aknad mustad ja raamid värvist kooruvad, peaks see olema mängu atmosfäärile pluss, mitte miski, mida ma pean järjepidevalt ignoreerima, sest tegelikult olen ma lõpp peenes lossis, kus kõik on uus ja sillerdavalt elegantne.

Lihtne öelda, üldse mitte nii lihtne teha. Tean, olen mängu tehes isegi kogenud.
Aga kui on tehtud hästi, on ikka väga äge. Ja jah, see nõuab tegijatelt tavaliselt üleloomulikke ponnistusi - või siis väga nutikat pead. Või mõlemat.
Aga oh! Kui lahe on lahe keskkond!


4) Andke mulle aega!

Mida see tähendab: sündmuste kuhjumine ei ole alati hea. Tegelikult on sündmuste kuhjumine minu jaoks väga harva hea. Üks intensiivselt pinget koguv liin on palju parem kui 7 tükki, mis ootamatult kaela plahvatavad. Ma suudan korraga võtta hinge maksimaalselt 2 vapustust. Pärast seda läheb rutiiniks, läheb nüriks, läheb tuimaks. Veel üks surmaoht lisaks senisele kahele? No mis seal vahet, kas ma suren 2 või kolm korda?! Tulgu mis tuleb!
Veel kolm reeturist ülejooksikut, kui parasjagu eelmiseid 2 üle kuulatakse? Lööme kõik maha ja ajame auku, reetmiste kuhjumine veenab mind, et seesuguste vältimatu palk on surm. Ja mis nende reetmiste üle ikka erutuda, need paistavad olevat pigem norm kui erand!

Muidugi võib mängus tulla ette rohkem kui 2 plahvatusohtlikku olukorda, aga sel juhul ma eeldan, et eemised on saanud ära lahendatud, nende pinge on maandatud. Maandamata pingele uus draama otsa panna ei anna mitte topeltdraamat vaid võtab suure osa esimese pinge tundest maha. Veel kolmas - ning kaob kogu emotsioon.
(Saan aru küll, et see on koht, kus mängujuhil on väga raske asja kontrollida, kui korraga otsustakse nt 5-s eri kohas mingi suure rahmeldamisega peale hakata või tormavad tegelased üksteise järel lavale karjudes: "Ma pole su vend, ma olen su isa!" "Sa pole mu isa, sa oled mu õde!" "Ta pole su õde, ta on su mees!"jne. Aga sellist asja võiks vähemalt mitte sihilikult korraldada.)


5) Reaalne mugavus.

Mida see tähendab: põhiliselt läheb siia alla "Pärast mängu pesta ja magada, ilma et mul 30 kilo träna selleks seljakotis ja käes kaasas oleks, sest ma ei viitsi nagunii nii palju vedada".
See on kindlasti nimekirjas viimane ja tähtsusetuim - aga teadmine, et vajadusel saan paari tunni pärast selle tekkiva mudru peast ja näost ja seljast maha küürida ning sooja sääsevaba koti peale, annab mingi sellise baasilise reaalelu-turvatunde, mis omakorda lubab rohkem mängule keskenduda.
Kui ma muretsen selle üle, kui ilge mul magada saab olema, vähendab see võimet mängu süveneda umbes 30%, mis on päris paganama suur protsent.

Ja see ongi - laias laastus kõik.
Nii ongi äge!
***

Muide, medkool (muidugi) võttis mu vastu.
(Ennasthaletsev "oh mind lolli"-post vältis seda sõnaga "muidugi" väljendatud sisemist veendumust eeskätt seetõttu, et mulle tundus kirjatükk sedasi palju naljakam. Ja lugejal peaks ometi olema naljakas! Postituse eesmärk oli ju olla humooriline!)
Äge!
=)

Neljapäev, 14. juuli 2011

Kutsesobivusvestlus

Kui teised inimesed ei osutu veel ootamatumalt lollideks kui mina, siis nad mind sinna medkooli vist ei võta.

Iga kord on mul intervjuude ja vestlustega sama jama.
Enne ma ei pabista. Mõtlen, et mu loomulik intelligents ja pisut hoolikamalt kultiveeritud kui päris loomulik, aga see-eest väga süüdimatu sarm veavad mu kenasti välja.
Valmistun põhiliselt nii, et magan vähemalt 7 tundi, käin duši all, söön hommikusöögi, mis oleks tasakaalus, joon tagasihoidliku kruusitäie piimaga kohvi, pesen kindlasti hambad (ma ei tee seda igal hommikul, sest... no sest see ei tundu nii tähtis. Õhtul alles pesin ju!), panen viisakad ja puhtad riided selga ning värvin silmad ja kulmud ära.
Lähen aegsasti kohale. Võtan kaasa kerget ajaviitekirjandust, et tähelepanu närveerimiselt kõrvale viia.
Ja vat kuskil seal lähevad asjad viltu
Ma jõuan oma pooletunnise ajavaruga kohale (sest muidu ajaks kiirustamine mu närvi), loen seintelt teadetetahvleid ja istun siis tasakesi toolile, aga enne, kui ma krimka avamiseni jõuan, teeb süda juba põkk-põkk-põkki asemel tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ.
Loen oma Rex Stouti, püüdes lausetele keskenduda, hingan hästi aeglaselt ja sügavalt, aga südant see ei huvita, tema teeb ikka tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ ja tasapisi hakkab selja sees miski surisema nagu oleks selgroog ära surnud, kõrvus kumiseb ja süda on paha.
Alates täielikus meelerahus intervjuuruumi ukse taha saabumise hetkest töötab ootamispinge kuskil veerandtunniga mu pulsi nii üles, et kui on viimaks aeg tõusta ja uksest siseneda, tunduvad põlved kuidagi pehmed ning sarmist on alles ainult võime öelda "Tervist!" ja naeratada. Intelligentsist jäävad sõelale vast mõned varem välja mõeldud vastused võimalikele küsimustele.
Uued küsimused toovad kaasa tõelise ummiku mõtlemisaparaadis, ideed ei moodustu, laused ei liigu ja suu sülitab välja esimese sõna, mis ajus tekib, sest istuda ja ripsmeid plaksutada ja totralt vaikida on veel hullem kui anda enesekindel ja loll vastus.
Ja oh, ma andsin neid enesekindlaid ja lolle vastuseid! Ikka kohe mitu tükki järjest!
Eriline pärl oli, et küsimusele, mis omadused teeksid minust hea medõe, suutsin ma vastata: "Mul on väga kõrge vastikuslävi. Paha ei hakka kergesti. Ja... mulle meeldivad inimesed." (Kui välja arvata meeldivate inimeste osa, pole sel vastusel veel häda midagi. Aga...)
Täpsustavale küsimusele, et kas muid ameteid ei ole, kus inimestega tegeleda saaks, vastasin ma, et mulle meeldivad tegelikult väga veri ja haavad.
/ahastab oma juhmuse üle.
Ja seletasin sel teemal erutatult veel oma kolmkümmend sekundit edasi.
Ime, et nad ei küsinud: "Ega te lihuniku kutsele mõelnud pole?"

Ka küsimusele, mis on minu prioriteedid elus, suutsin erakordselt mõttetud vastused anda.
"Perekond!" teatasin esimese hooga, sest just enne oli mu lastest juttu olnud ja mõte ei olnud veel eriti sellelt teemalt edasi jõudnud nihkuda. Siis taipasin, et inimene, kes hakkab halama "ma ei saa öösel töötada, mul on lapsed!" ei ole vast päris see, mida nad vajavad ja lajatasin järgmise ideena välja "Headus," omamata mingisugustki ideed, mida ma sellega õieti mõtlen või mis asi see headus minu jaoks üldse on. Väga vedas, et keegi lähemalt ei uurinud, muid ma oleks v-o kannatuste vähendamisest hakanud rääkima ja siis oleks jutt peagi juba eutanaasiani jõudnud ja... Oioioioi.
Seal mul vedas, aga et vedamine vähemalt osaliselt heaks teha, lisasin täiesti lampi sinna prioriteetide otsa ka: "Lojaalsus!" sest unustasin ses tõkõ-tõkõ-tõkõ-seisundis ära eestikeelse väljendi "oma tegude eest vastutamine," samuti ununesid "ausus" ja "julgus" ja midagi tuli ju öelda.
Või vähemalt nii ma arvasin, kuni nad mulle hämmeldunult naeratasid ja üks naine ütles: "Aitab-aitab, ega me nii palju ei tahtnudki teada!"

Ja ma ei teadnud, mis vahet siis õigupoolest täpselt ON arsti ja medõe ametiülesannetes. Pakkusin, et arst juhib protsesse ja õde assisteerib. Ilmselt see ei olnud päris õige vastus, lähtuvalt kuuldud muigamisi kommentaarist: "Nojah, eks operatsioonidel see nii tõesti ongi."

Ühesõnaga, nüüd ma mõnd aega põen. Eriti seda vere ja haavade asja.
Püha taevas ja emake maa küll!

Neljapäev, 7. juuli 2011

Õpetussõnad eluks

Kunagi oli mul üks prantsuse keele õpetaja, kes võttis mult tunnis ära ühe tema kohta käiva kirja. Ja peale selle lugemist rääkis tükk aega klassi ees sellest, et...
et....
et...
...äh, loo ümber jutustamise asemel lasen parem kõnelda värssidel!

***

Ära kutsu daami kaamliks,
muidu tabavad sind haavlid,
püssikuulid, terassaablid,
avatud elektrikaablid,
täie hoo pealt sõjatraavlid,
parmud, kurjad majanaabrid...

Seda teades, palgel kaamel
teata neile, kes ei saa veel
aru: "Daam ei ole kaamel!"
Kinnitavalt lisa: "Aamen!"

***
(Kuigi mina ei kirjutanud kirjas kaamlite kohta sõnagi vaid nimetasin toda õpetajat hoopis leebelt tähenärijaks.)

...mulle kangesti kangesti kangesti tuleb see õpetaja Nurmeotsa kaamlikõne viimasel ajal meelde.
Tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. Isegi värsse treima, nagu näha.

Et kuidas saab panna teisele inimesele sõna suhu ja siis nii raevukalt selle vastu võidelda!

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Ei ole asendamatu

Kuna mul on hetkel elus esil kolm olulist prioriteeti (kirjuta valmis romaan, astu kooli sisse, mängi mängu) ja muud asjad mahuvad nende vahele halvasti, kannatan pidevate südametunnistusepiinade käes teemal "miks on tegemata lubatud asjad a, b ja c".

Hinge rahustamiseks kulub ära teadmine, et tegelikult ma siiski ei ole asendamatu inimene.
Kui oleks väga vaja neid Asju Teha, küll võtaks keegi teine nad ette ja teeks.
Kui keegi teine neid aga oma hoolde haarata ei taha, ju siis pole ka tegu hirmus tähtsate tegevustega. Võivad küll oodata või hoopis ära jääda, ei lähe maailm hukka, ei nuta jumalad verepisaraid, ei purune kellegi süda.

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Pühapäevast

Nad pidasid laulupidu.

Ma ei ole julgenud ühtegi sel teemal rääkivat artiklit ajakirjandusest lugeda, et mitte ära solkida omaenda ehedat muljet, enne kui see võrku vabalt loetavaks mõtiskluseks välja lendab. Nii et juhuslikud kokkulangevused või vaidlevad seisukohad mõne teise jutukese suhtes on tõepoolest juhuslikud.

Öelda on mul tegelikult väga vähe. Essents:
See hetk, kus langenud veresuhkur, väsimus ja karjainstinkt kaare alla tõusnud lauljad täiesti purju panevad, see on pealtvaatajatele ka tunda. Nagu sauna eesruumis istujatele leiliruumi ukse avamine.

Joobumus õhkab välja lauljate liikumistest ja häältest. Korraga kostuvad (ka varem rõõmsad ja selged) hõisked poole valjemalt, korraga ei suuda lavalolijate käed ja jalad enam (sedakorda muide uskumatult nüride) vahetekstide vältel paigal püsida. Tekivad lained ja aplausipuhangud. Korraga saab nö. "ühtsest" laulupeorahvast nii selgesti "nemad" ja "mina", et selgemini enam ei saakski.
Kusjuures need "nemad", need lauljad, need on need päris inimesed. Pealtvaatajad... on koobas, kus päris inimese hääl kajab. See kõlab vastu, aga see ei ole keegi. Pealtvaajatajad on lihtsalt ruum, mis jätkab "nende" lainet, sest minale platsi peal läheb korda too arutu õhin, mis lava poolt õhkab, ta tahaks meelsasti oma reaktsiooni abil nende tunnet veel enam üles kütta. Ning pealtvaataja annab nõnda ka oma unisevõitu, tagasihoidliku aplausi lisaks lava poolt tõusvale, kõmisevale, huilgavale, et näidata "Jah. Jah, tehke seda veel! Ma ei ole nagu teie, aga ma näen, kui äge teil on!"
Tegelikult pühib pealtvaataja enamasti oma laste nina, jagab välja pirukaid või jäätist, kurdab päikese üle ja trügib kempsusabade poole või sealt tagasi. Ja kuulab ka natuke, kui mahti on.
Aga "nemad", lauljad, nemad on veidi aega seal laululava peal päris tõeline tervik. Midagi hoopis teistsugust kui lihtsalt 20 000 suvalist inimest.

Pealtvaatajad pole lauljatega võrreldes midagi. Nende kohta ei sobi tegelikult isegi see ühtseks haarav termin hästi, aga ma ei leia säärasest "palju minasid" üksusest rääkimiseks paremat vormi kui siiski mingi koondnimetus.
Pean silmas, et... kui pealtvaatajaid ei oleks olnud mitte murdu (nagu oli) vaid ainult 356, nad ei oleks seepärast ilmselt oluliselt teismoodi käitunud (v.a. trügimine, sest siis poleks olnud tarvis trügida). Nende jaoks ei muutnud teiste olemasolu nende ümber suurt midagi.
Aga kui joovastus oli viimaks lauljaid haaranud (selleks kulus omajagu aega), sai nendest tervik. Üks organism paljude rakkudega.

Ma mäletan ka seda tunnet, mis neil seal oli. Mis laulupeo-päev otsa kohus ja siis mullitades ja kobrutades end viimaks välja murdis.
Ma olen ka seal olnud.
Ma olen seda teinud.
Kui sarnane oli nüüdne toonasega! Oli hetk, kus ma vaatasin ja nägin, kuidas laulupidu on igavesti noor samal moel nagu on igavesti noored roosid, kuna iga kevad sünnitab uusi, eelmistega absurdselt sarnaseid. (Võrdlus laenatud P. Meriméelt).
Kuidas ma neid lauljaid imetlesin! Ah, kuidas ma neid kadestasin!
Muidugi lahkus mõnigi neist blaseerunult muiates, nii et muljetest kõnelevaid sõnu jätkus eelkõige Aaviksoo totralt õõnsa lõpukõne, liigse kuumuse ja selle kohta, kuidas rahvas hakkas "Mis maa see on" pausi ajal plaksutama ja rikkus ülemineku ära.
Aga ma ei usu, et nende seas, kes sega-, roki- või ühendkooris osalesid, oli kümmetki inimest, kes tegelikult ei olnud ilma viinata purjus, kes seda tulisust endas ei tundnud, mida kaare poolt platsile õhkas. Võib-olla (ma võin ju niimoodi loota) polnud ühtegi.
Vahel on nii hea olla kari ja mitte lihtsalt üks omaette mina kuskil teiste hulgas. See laulupeo-karjatunne lööb (minu jaoks) üle suurema osa võimalikest originaalsusrõõmudest. Selline karjajoobumus on imelisem (ning kaugelt haruldasem) kui orgasm. Mitte mingi kuri ja arutu kari, aga me oleme üks millegi hea jaoks-tunne. Me oleme laulupeol lauljad! Meie.
Karjatunne kõige paremas võimalikus mõttes.

Laulupeo kui Eesti kultuuri vältimatu osa, laulude valiku ja teab-mille-üle-veel võib ju vaielda ning viriseda. Aga see lauljates tekkiv tunne - see on see, mis mu meelest selle ürituse sisuks ja mõtteks on. Mille pärast seda tasub pidada. Ja edasi pidada. Ja pidada, kuni vähegi võimalik.
(Arvad, et oled säärast asja tundnud Mingi Ullult Laheda Bändi kontserdil ja see ju asendab? Ei. Sa ei ole iial nii õnnelikult meie, olles kellegi publik. Olla tarbija ei ole iial nii hea, kui olla tegija.)

Ah, ma olen nende noorte pärast nii õnnelik!
Kuidas ma neid imetlen, kuidas ma neid kadestan..!