Esmaspäev, 29. märts 2021

Seltskondlik

Ada käis külas. 

a) Nii tore on tunda, et oled kellegagi päris sarnane, saame teineteisest ja üksteise probleemidest nii hästi aru, aah, NII TORE!
b) Nende pere (ma tunnen ema ja kuut last, teise naisega on samal mehel veel viis. Vist viis? Igatahes, kuues laps on emal tegelt teise mehega, nii et phmt esimesel mehel on huvitav 5+5 ... aga tegelt seda nende isapoolt ma ei tunne ÜLDSE) on vist üks olulisi põhjuseid, miks mina 
    * haridusse ei usu
    * arvan, et inimesed on palju nutikamad, kui nad on.
Sest nüüdseks, jah, on paljud neist jõudnud kõrghariduseni (3 tükki?) ja veel rohkemad keskhariduseni, aga kui ma neid tundma sain, olid nad kõik ühe tudengist erandiga põhiharidusega ja no TÄIEGA NUTIKAD.
Mul ei olnud vaja end neile lahti ja ümber seletada, kuidas TEGELT ma ju mõtlesin seda, sest nad kuidagi automaatselt arvanuksid, et mingid kaks spiraalikeerdu tagasi on minu mõtted, vaid nad tulid mu mõtetega kaasa ja said aru. 
Olgu, kui ma nende perega tutvusin, ei olnud kõik põhihariduseni veel jõudnud, vaid muuhulgas ka vanustes 7, 8 ja 12, aga see oli etapp, kus nad pidama jäid ikkagi pärast. 
Vahemärkus: mul siiamaani tuleb meeleheites silmade sulgemine peale, kui inimesed hakkavad mulle lahti seletama asju, mida ma loomulikult arvestasin, kui oma teooria lõin, ning mu teooria on nende andmete edasiarendus. Mitte et ma ei oleks nende inimeste antavat infot kunagi kuulnud ja nad saaksid mind nüüd maailma paremini mõistma panna oma triviaalsete tõdedega. Nagu fakk, kui lolliks sa mind pead???
Või, oh õudust, sa pead mind umbes enda tasemel olevaks, ehk siis sina ise oledki nii juhm, et see võiks sulle uus info olla?! 
Inimesed sel tasemel mõtlevadki?
JUBE tunne.
Üks asju, mida ma Pärast Rongi õudusega õppisin: mitte et inimesed ei tea asju, mida mina mitte, ja siis neil on mingid ideed, milleni mina ei küüni, vaid nad ei arvesta asjaolusid, mis mulle enesestmõistetavad. Tulevad siis oma ülinapile põhjale ehitatud uskumatute lasteaia-tasemel mõtete ja põhimõtetega välja ja enamasti (õnneks on vbla nt 8% mulle edastatavatest Uutest Ideedest ikka veits uudsed ka, notsu, edasta infot edasi, onjo =P) oleks minu roll selle peale ... mmm ...olla kannatlik nagu lasteaiakasvataja ning leebelt nõustuda, et kiisu tõesti teeb näu ja kutsu auh, sa oled väga nutikas, et selle kindlaks tegid?
(Reaalsuses ma tegelikult sageli vihastan.)
Sest mina mõtlen sel teemal hoopis: "Tegelikult nurr ja urr, mida koerad ja kassid samuti helidena teevad, kõlavad vähemalt mingil määral sarnaselt, kuigi tähendavad eri asju ... VÄLJA ARVATUD et koer vahel ringutades toob kuuldavalt mõnukurina ja kõutsid tõsiselt vihased olles urisevad üksteise peale (lisaks muudele häältele, mida nad ka teevad) ja asi ei ole taandatav näule ja auhile ju?!"
Kas inimesed päriselt arvavadki, et kiisu näu, kutsu auh?
Mul on väga raske aduda (ikka veel!!!) et EI OLE normaalselt eeldatav: "Kõik teavad ning arvestavad, et häälitsused on väga kontekstipõhised ning kuigi liigiti erinevad, on sarnasusi ikka samuti"".
...
Nojah, ja Ada pere oli üks olulisi põhjusi, miks ma ÜLDSE ei saanud aru, kui lollid inimesed tegelt üldiselt on. Miks ma ikka veel olen "kõik ju teavad, et koer teeb auh ja kass näu!"-tõdemusi nähes uskumatuses ja raevus, sest kuidas need kõik sellised idioodid on, issandjeesusmaarjakaisus?!?!

Põhiharidus. 
Et haridus päästab inimesed lollusest?
Et lollus on info puudumine? 
Pfff ... nii võisid inimesed arvata enne interneti paljukasutavaks saamist. Nüüd võiks ometi ilmne olla, et asi on hoopis milleski muus?
Et lollus on hoopis kuidagi teisiti tekkiv omadus.
Ja ma kardan, et inimesed, kes võtavad karjainfo sisse, seda küsimärgi alla panemata, on PIGEM juhmid, ja autistid oma kombega kõige üle ise mõelda, PIGEM need nutikad.
Aga neile (meile) on kahtlemata Euroopas levinud haridussüsteem väga raskesti väljakannatatav. Phmt EHITATUD nii, et autistidel halb oleks, nad antavast haridusest võimalikult vähe omandaksid ja seda kasutada suudaksid =P 
Aa, autism, ATH ning muidugi ka depressioon on selle Ada-mansa ühisnimetajad. Jah, AMETLIKUD diagnoosid on neil ka jms. Või õigemini osadel neist, teistest on lihtsalt näha.
Mitte et kõigil oleks kõike, aga paljudel vähemalt kaks. 

Ma vist ... kaldusin teemast veidi kõrvale =P

c) Ta oli siin 2 ööd ning selle aja sisse mahtus nii palju kvaliteetvestlusi kui ka lihtsalt aega, kui vaatasime koos Netflixist sarja Grace and Frankie (mis oli nunnu) või tegime suitsu. Totoro oli tast umbevaimustuses, sest tema oli Totorost umbevaimustuses ja koer sai nii palju mängida nagu viimati mingi ... umbes aasta eest Robiga (kuldne retriiver).
Ta (Ada) oli vaikne, rahulik ja telefonis, kui mina olin arvutis ja ...

d) ... ja kuigi ta on maailmatore, ikkagi oli mul teisel päeval vaja migreenitablette ja nüüd, kus ta on ära läinud, on kehal tohutu pingelangus. Oli vaja kohe kolm tundi magada ning üldiselt on siuke "täna puhkame, ei tee midagi"-tunne.

Mis on järeldus? Noh, järjekordne "kõik teavad" teema. (Teavad ikka kõik v?)
Ka minusugustele on suhtlust vaja. Lihtsalt see kurnab meid, ükskõik kui tore ka ei oleks. Jube tore oli -- ja ma olen surnt pärast.
Mis EI TÄHENDA, et ma poole aasta-aasta pärast poleks taas: "Jaa!!! Saame kokku! Ma armastan sind nii väga!"

Kolmapäev, 24. märts 2021

Heroiini pole veel proovinud

Tühja neist antidepressantidest, HTP5 on see, mida ma vajan, mõtlesin. 
Et noh, AD-d ongi ained, millega keha harjub. Ilma nendeta, aga HTP5 peal olla teeb ilmselt üsna sama välja. Saagu nii.
Nii ja naa, mõtlen nüüd, kogemuse võrra rikkamana.
Ei tee päris sama välja. 
Teravus, mis vahepealsel kuuel aastal nii ära kadus, et ma ei mäletanudki, missugune see oli, on tagasi. Õnnetuseks: kui on halb ja valus, on ka see TERAVALT tunda, mitte tuima tuikena. 
Kõik muu on samuti teravam. Liigutus ja rõõm, erutus ja nälg, janu, faking pissihäda kah!
Aga kui on seespool valus, vaimul on valus, siis on see ... eee ... valus? 
Ma ei tea, kuidas paremini kirjeldada. Sest valu valus olemine on minu jaoks nii selge, nii aksioom, iga inimese või looma valud kohutavad kujutleda, et ma ikka veel (!) ei saa aru, mismoodi saab vaadata, kuidas kellelegi haiget tehakse, ja sinna juurde ise rõõmus ja rahul olla.
Rääkimata ise tegemisest. 

Aaa, ise tegemine ... Näe, teema.
Nutt ja hala.
Eile koeraga jõe ääres jalutades kohtusin naisega, kes esmalt küsis, kas ma olen see naine, kes käib selliste (madalt kaart tegev käeliigutus) pükstega. 
Mina: Jaa?
Tema: Kas te olete joogaõpetaja?
Mina: Ei, mulle lihtsalt meeldivad need püksid. (Jalutab edasi.)
Võõras naine (kõvema häälega, sest ma kaugenen): Aga olete vaimne inimene?
Mina (saab veerandi sekundiga aru, mida antud juhul "vaimne" tähendab): Ei. 
Tema: Aga mina olen. Ma olen teid tähele pannud. Miks teil eri värvi saapad jalas on? Mida see sümboliseerib?

Sellega võttis ta mu õnge. Kui ma saan kellelegi rääkida oma asjadest, oma põhjustest midagi teha; kui ma arvan, et kedagi huvitab, ma peatun ning innukalt jagan. 
Kuigi, oh jah. Poleks pidanud. Muidugi jõudis asi sinnani välja, et ta on tervendaja ja näeb inimeste hinge ja minust on näha, et mul on raske ja blabla. Ja kui ta veel veidi kuulis - sest see osake minust, kes loodab, et kuskil on mingi tark jõud, kes TEAB, kui palju ma annan ja võiks mulle teenistuse järgi ka hüvesid vastu anda (vt ka "vanaaja ettekujutus kristlikust jumalast" ja "jõuluvana") ei hooli, et krt, see on mingi suvaline jõeääre-hingeravija, ta loodab vastu igasust loogikat. Ning räägib asju, sest jai, kedagi huvitab!
Pärast olen jälle valudes ja pettunud.
Sest mhmh. "Sul raske, sest karma, sa oled siin, et oma eelmiste elude patte lunastada, seepärast on sul raske. Aga ennast ära tappa ei tohi, see ei aita midagi!" 
Ei, ma ei oodanudki midagi muud. Aga ikkagi on väga ebameeldiv oma ootustele kinnitust ja lootustele "fakjuu!" näitamist taluda ja saada.
Või saada ja taluda. 
Või umbes nii.
Ma tean, et ei saa preemiat mina ise olemise eest, aga ikkagi tahaks ju!

Tagasi haigettegemise juurde: et ma siis möödunud eludes tegin v? Teistele meelega haiget?
Andke andeks, ei usu. 
Lihtsalt ei usu.
Kusjuuures, kui usuksin, oleks see tegelikult HEA. Oleks mingi mõte sel, et olen, nagu olen. Praegu ... praegu ma arvan, et olen jube oivaline ja puha. Ei saaks enam parem ollagi.
Aga sellest ei ole mitte mingit kasu. Maailma ära parandamiseks olen liiga väike ühik, isegi mõte millegi iseendast väljaspool seisva muutmisele on kurnav. Ja mulle endale mu rabav vaimustavus millegipärast mingit kasu ei too - kui mitte "olen imeline!" mõtet kasuks lugeda.
Idee, et kui ma olen piisavalt hea, saan ka õnnelikuks (läbi lapse- ja noorusea elas see usk minus, ükskõik, kuidas ma ka end üritasin õpetada olema õnnelik sellega, mis juba on), lihtsalt ei päde.
Ma ei saa. Mitte kuradi MISKI ei aita. 
Või ei, oot. Heroiini pole veel proovinud!

Laupäev, 20. märts 2021

Arutlused sisimas

Kui ma saaks kuldkalakeselt soovida ühe soovi, mis see oleks?
Et mul oleks hea, loomulikult.
Aega, mille jooksul hea, isegi ei paneks sõnadesse. Kui hakata täpseks minema, peab nii täpseks minema, et soov veniks mitmele leheküljele, ja otsija leiaks nagunii sealt mõne augu, mille abil jama tekitada.
Soovida kuldkalalt, džinnilt või kellelt iganes asju Kindla Peale minnes on lootusetu. 
Nii et sooviksin, eeldades, et soov täidetakse heatahtlikult, ja kogu maapähklivõi.

Aga kui oleks soovida kolm soovi?
Ja kui soovida "et mul oleks hea" millegipärast ei saa?
Siis sooviksin orgasme tagasi, last (parem veel, mitut!) ja et K tahaks minuga paar olla.
Armuda ei ole nii ahvatlev. 
Kulutada soov sellele, et mu lastel läheks hästi? Aga neil ju läheb niigi hästi, kas ma siis ei usalda neid v?
Ja igasugused maailmamuutvad soovid à la "et 75% inimestest jääksid viljatuks" olen isegi oma mõttemängudes maha jätnud.
Maailm saab hakkama. Ta ei vaja minu sekkumisi.

Kolm soovi, kuid "et mul oleks hea" on üks neist? No kuulge, kui on juba hea, siis lapse ja orgasmid tahaks ikkagi saada, sest TOREDAD, aga K käigu edasi omi radu. Krt, ega ma ju teda kontrollida taha - ma lihtsalt tahaks, et ta julgeks mind avalikult armastada, sest mulle väga meeldib tunda, et mind armastatakse, aga no - eks ta omal moel armastab ju niigi, lihtsalt mina tunnen seda vähe.
Aga kui mul on nagunii hea, õige mul vaja =)

Tegelikult võiks olla "nagunii hea" ju. Eks ole: ära oota midagi, naudi seda, mis on. 
Probleem on lihtsalt siis, kui üritad, mis üritad, ikka ei õnnestu päriselt see nautimisevärk.
Just praegu on mul ok. On hea. (Vbla mu soov täituski? Annaks ju tõlgendada ka nii, et kui mul kasvõi ühe sekundi kunagi veel hea olla on, on soov täitunud!) Ent see peab kogu aeg meeles püsima, kogu aeg peab endale korrutama: "Hea on!" et hea olemine toimiks.
Ja kui on halb (peavalu, jalavalu, nutan, sest filmis läheb nii hästi, mul võiks ju ka hästi minna, võiks ju, võiks ju, päriselt ka?!), on päris pekkis. 
Armastage mind, armastage mind nii, et ma tunnen, see aitab valu vastu!
Ja aitabki. Aitab ka, kui endale meenutada, et pole oluline, kuivõrd keegid mind armastavad, mina ise armastan iseend - aga see aitab vähem, aeglasemalt ja enda veenmine on palju raskem, kui teisi uskuda.

Nii palju raskem, et kui mul on parasjagu valus, ei pruugi end veenda suutagi. 

***

Muidu: antidepressantide lõpuga minu kehas kaasnes üks huvitav asi. Mu arust päriselt ka huvitav, vbla keegi suudab mingi hea teooria sinna taha mõelda. 
Ma olen hakanud palju rohkem nutma häid pisaraid. Neid, mis tulevad liigutusest. Mingid väga õiged laulusõnad või soe (mitte kurb!) eluline filmistseen või lihtsalt avastus, et mõni inimene on ikka NII ilus ja hea - ja mina nutan.
Ei ole halb, lihtsalt hirmus ilus. Nutmaajavalt ilus.
Nagu Totoro-filmi lõpp. 

Kolmapäev, 17. märts 2021

Rituaalid

Sain nii karmi tubakamürgituse, et tunnen seda ikka veel.
Tegelikult tõmbasin esimest korda umbes 24 olemisest saati piipu, siis 3-4 tundi hiljem seda isetopitud sigaretti otsa ja vat selle viimase peale läks organism hulluks.
Ma vist ... ei ole tegelikult suitsetajaks sobiliku kehaga. Organism ei arva, et nikotiin oleks mingi lahe asi. Siiamaani pole päris korralikku kehalist sõltuvust.
Kui nii võtta, siis minu staažiga suitsetaja, kes tõmbab päevas ainult 4-5 tükki (ja lahjat), ongi pigem harv nähtus, eks? 

Nüüd tõmban üldse 2 ja see on selgelt armastus rituaali, mitte tubaka vastu, mis mind sedagi tegema kutsub. Rituaal on nii tore, kahju, et see ebameeldiv tubakaosa sinna juurde käib.
Piip on kah ilus ja lahe, piibutubakas lõhnab nii hästi ja olla piibuga naine on täiega peen - krt, et see tubakas!
Aga ei, pole midagi, harjutan natuke ning piip saab talutavamaks. Lõpuks - seda ju popsutatakse, ei tõmmata alla. Sellega saan toime.
Vist

Ma tegelikult alustasin oma suitsetajakarjääri piibuga. Olin 15, kui kogu kokkuhoitud raha piibu alla panin, sest olla "piibuga tüdruk" tundus NII LAHE. 
Ma ei osanud seda tõmmata.
Ma ei osanud seda toppidagi.
Ma ka ei tundnud kedagi, kes piipu suitsetaks, aint korra olin reisil näinud ühte maru ilusat blondi siilipeaga ja valge savist piibuga neiut, kes jättis mulle kustumatu mulje.
Kõiges piipu puudutavas olin niisiis iseõppija ning väga häbelik osas "ma ei oska". Tõmbasin oma vastset piipu ainult väga salaja ja üksinda.
Et olla lahe piibuga tüdruk, pidin enne omandama oskused olla seda sundimatu suvalisusega, eks ole!

(Muide, seesama suhtumine oli mul ka seksuaalelu osas - neitsilikkus oli väga piinlik, selge näitaja, et ma ei oska seksida. Phmt leidsin, et enne peab asja selgeks saama, kui kellegagi, kes päriselt meeldib, midagi tegema hakata, ja seega oli tegelikult ok, et esimene kord oli mu nüüdse mõõdupuu järgi vägistamine - eeldasin, et alguses ma nagunii ei oska midagi ja esimesed korrad kuulusidki mu plaanides õppimisele. Ei tahakski ometi kedagi, kes mulle päriselt meeldib, kogema, kuidas ma üldse ei oska!)

... ja umbes kolmandal kasutuskorral (seks ajaks olin selgeks saanud, et tubakas tuleb piipu tõesti tihedalt toppida, muidu piip ei põle) lõin piibu seda tühjaks koputades pooleks. 
Kuna tegu oli kalli esemega, olin ise ka päris löödud.
Üks asju, mille juba selleks ajaks selgeks olin õppinud: ära kunagi osta kõige odavamat, see näitab võhiklikkust ning teadmatust, osta kallim. Mitte kõige kallim, see on ka võhiklikkuse tunnus ja kulutab pealegi jubedalt raha, aga midagi keskmisest natuke kallimat.
Märkate, et minu jaoks oli võhiklikkuse ilmutamine ehk eksimine kohutav patt ja ma olin mõttest "et keegi ei arvaks, et olen rumal, et olen võhik" käsist-jalust seotud? Süüdistan muuhulgas kooli, aga ega mu kodune elu teistsugune old. Vigade tegemine oli absoluutselt ja kogu aeg keelatud, häbi, teotus ja halb-inimene-olemise paljastumine alati vigade tagajärjeks.

Nojah, aga see piibuost sai ometi korraks, kus kalli ostmine mingil määral ära tasus. Sest uurisin siis masendunult oma poolikut piipu ja avastasin, et sel on kummaline metallist ja mitte pooleks läinud osa, mis pitsi sees käis, ja see, mis pooleks on, on phmt lihtsalt kest selle metallist värgi ümber.
Miska võin rahuliku südamega kesta superatakiga kinni liimida ja üldse ei mürgita end seepärast. Tõmbasin seda piipu (salaja, sest ma ei pidanud end IIAL piisavalt pädevaks, et avalikult teha) veel paar aastat. Avalikult tõmbasin vahel sigarette - see tundus kergem, ei olnud sellist eksimishirmu ning samas ei olnud ma omast arust nii lahe, et avalikult piibuga kekutada. 
Selleks pidanuks ikka lahe-lahe olema, ma olin mingi ... üritaja.
Ma ei tea, mida ma ootasin - et taevast laskub ingel ja ütleb mulle, et olen nüüd piisavalt pädev piibusuitsetaja, võin teiste ette minna?
Noh, ei laskunud. Ja ma ei omandanud enesekindlust teiste ees piibutada ... phmt ... mitte kunagi? Tõmbasin avalikult piipu ainult neil rollimänguüritustel, kus see oli "nagu päris vana aeg" ja "parematel suitsetajatel on piibud", ent selleks ajaks olin nii väike suitsetaja, et laenasin oma piibu ühel üritusel välja. (See oli uus, läikivam ja sama peene sisuga.)

Ja ei saanud enam tagasi. "Orkid luutisid ära." 

Ma ei ole siiamaani sellele naisele andeks andnud, kellele piibu laenasin. Ilmselt ei annagi kunagi. Sest minu arusaam on: "Kui mulle laenati, oli minu vastutada ja kui siis minu käest kadus, ma maksan vähemalt kinni või ostan uue samaväärse asemele," aga tema isegi ei vabandanud eriti. 
Nagu ... pfff. 
HALB inimene.
(Ükski tema hilisem tegu ei ole mu arvamust kõigutanud, ta ongi SELLINE, võeh.)
Aga sellega ma kaotasin piibu ning kuna ma eriti ei suitsetanud, ei hankinud ka uut, enne kui alles nüüd. Vahepeal läksin lihtsalt üleni sigarettidele üle. Ligi kahekümneks aastaks. 
Nüüdne piip EI olnud eriti kallis, seda metallist vidinat tal ka sees pole, aga noh - välja näeb peen. Vbla, kui ma jälle piibutamise kombeks võtan, ostan mõne tõhusama ka. Aga esialgu peab see kõlbama. 

Rituaaliks. 

Jaah, rituaalid.
Kunagi kirjutasin alkolholist 
Nüüd olen veelgi kategoorilisem.
Ehk ma ei taha alkoholi üldse kunagi. 
See on tegelikult traagiline, sest ma tahaksin, et tahaksin juua, et joomine oleks minu jaoks miski, mille abil saab oma mured unustada, oma jamad korraks olematuks teha. Lakata maailma kandmast kuidagi teisiti, kui endale meenutades: "Maailm saab hakkama. Tal ei ole sind vaja, sina võid teha, mis tahad!"
Ma oleks jumala rõõmsalt alkoholisõltlane, kui see vähegi MÕNUS oleks. 
Lihtsalt ei ole.
Ei paku mulle midagi. Ainult halb võib hakata ja pea hakkab tõenäoliselt valutama. 
Ainult rituaalina on hea. Sümbolina, et nüüd võib, nüüd tohib, oleme vennad ja õed alkoholis, jai.

Ach, kuidas ma tahaksin, et oleks ka millegi muuna tugev ja hea!

Pühapäev, 14. märts 2021

Keha nõrgaks võttev

Viitsisin viimaks välja otsida, mida Mudlum/Made Luiga oma lühiproosaülevaates 2020 "kuigi sa proovid olla hea" kohta ütles.
Nii ilusti ja õigesti ütles, et pean linkima, kuigi formaat pole lugemiseks mugav ja minust tuleb juttu üldse kuskil üsna enne ülevaate lõppu alles. 
Aga siiski. 
"Meeste nii ihuline kujutamine on kaunis tähelepanuväärne. See võtab ka kangemad naislugejad kehast nõrgaks ja ühtlasi objektistab mehi päris korralikult." Kehast nõrgaks ... awwww!
Ja "kirjaniku sisemine romantik"! Ja usutav, viimse detailini läbi mõeldud maailm! 
Emakeelepäev on mu jagamise õigustuseks, aga tegelikult on see muidugi juhus. Lihtsalt sattusin midagi "Loomingust" lingitut lugema ja siis tuli meelde, et ach, siin kuskil peaks ju minust ka nats juttu olema. 
Hmm, vaatame ...

Nõrgaksvõttev ... mul on ikka halb olla sellest, et tegin ühe käsitööna hülssi topitud tubakaga sigareti kaks tundi tagasi. Maitsev oli küll, aga mul on ikka veel paha sellest ja täna ma küll rohkem suitsu ei taha, brr.
Piip polnud pooltki nii hull.
Püsin selle juures. 
Kui suudan jälle suitsetamisele iivelduseta mõelda. 
Peaks mahajätjatele soovitama - tee arulagedalt kanget suitsu, "never again" tuleb ise peale. Ma ei taha isegi kohvi praegu - tundub liiga kange ja tubakasarnane.
Tee. Tee näib parem valik.
Isegi soolaseid röstmandleid (ise tegin) ei taha. Liige kange, liiga tugev, liiga intensiivne. Ma nõrk hetkel. Isegi kohuke näib liiga kange. Vbla vahukoor mascarponega tee kõrvale ..?

Tütarlapsel lõigatakse homme mandlid ära. Miks nüüd, koroona kõrgajal? Noh, ta on ligi kolm aastat pea pidevhaige olnud, muudkui palavikud, muudkui nõrkused, vereanalüüsid ei öelnud midagi (peale kerge D-vitamiini ja rauapuuduse, aga kui ta neid juurde võtma hakkas, ei paranenud miski), ei olnud borellioosi, ei olnud midagi ... kuni mu ema viis ta tasulise arsti juurde, kes phmt vaatas ta kurku, kuulas lugu ja kirjutas kohe opile saatekirja. 
Homme on aeg käes. 
Ma ju ette ei tea, kas operatsioon aitab, aga no - vähemalt keegi ütles midagi peale õlakehituste ja "stress ja väsimus"-jutu. Sest "läheb üle" kuidagi ei saabunud, ükskõik kui vähe ta koolis käis ja palju puhkas. Ikka nõrk ja hädaline. 
Loodetavasti lõigatakse mandlid ära. Juttu küll oli ka, et aktiivse palavikuga ei lõigata, aga mingi palavik on tal pea kogu aeg ju. Selles ongi probleem, dohh! 
Vast ikka lõigatakse. 

Kolm tundi. Ikka kohvi ei taha, aga Earl Grey on hea. 
Homme on mul loodetavasti parem olla ja neiu minu tütar saab opereeritud ja tal on ... eeee ... esialgu kõvasti halvem. 
Aga peab ju kuidagi paremaks saama!

Reede, 12. märts 2021

Oh, lapsed, oh, koerad ...

Nägin unes, et sõitsin pigem vanaaegset vurhvi rongiga ja läksin tamburist vagunisse, kus vaatasin ringi ja olin: "WTF?!" sest phmt istusid vagunis ainult imeilusad inimesed.
Umbes seitse last vanuses 3 kuni 15 erinevates pinkides laiali. Algul vaatasin, et lihtsalt imekaunid, imetlesin pakse ripsmeid ning selgeid silmi, aga siis hakkasin nägema sarnasusi ja järeldasin, et ilmselt vennad-õed. Olid ka mõned mustlased. Olen ALATI seda rahvast võimatult kaunisteks pidanud, kuidagi see nahavärvi, pikkuse, kulmude ja sarnade komplekt lummab täiega.
Ja taganurgas mõned täiskasvanud veidi tüsedad, aga ikkagi kaunid. Vist laste vanemad? Oi, neil on beebi ka!
Ja ja ja ... 
OMG! Ühes vaguniservas oli kaheinimesevoodi ja sellel kaks bernhardiini kolme imearmsa kutsikaga!
Minuga oli kaasas sõbranna, kelle isik muutus vahepeal sujuvalt. Tegelikult oli ta alguses persoon, kelle osas ma ei saa aru, kas ta armastab mind või pigem ei - tal on mõned veidrad mõtted ja nende avaldamise moed.
Selle persoonina andis ta omalt poolt viieka, kui ma piletit ostsin veendumuses, et 15 on õige summa, ent hinnad olid vist tõusnud.
Viis senti sain ainult tagasi.
Siis muutus ta mu väga kalliks sõbrannaks.
Istusime sinna, kus bernhardiinid päris ligi olid, ja varsti oli mu sõbrannal üks kutsikas süles, kuna pere lapsed nunnutasid kahte ülejäänut. 

Kuidagi nihkus siis reaalsus ja need olid hoopis MEIE bernardiinid ja kutsikad olid ka MEIL ja ma teadsin, et nad sündisid alles täna öösel, phmt polnud veel päevagi vanad. 
"Ma pole neid süleski hoidnud veel," teatasin hardalt ning võõra paljulapselise pere ema ei tahtnud uskuda.
Võtsin siis ühe kutsika sülle ja ta ei olnud väliselt üldse nagu kutsikas. See oli beebi, vast sellise nädalase beebi mõõtu ja olekut, isegi beebirõivad seljas, ning ma imestasin natuke selle üle. Mis eristas toda kutsikat tavalisest inimbeebist - tal oli pisike saba, mida ma läbi rõivaste tunnetasin, ja tal oli kaheharuline üpris pikk keel nagu maol.
Või draakonil.
Üsna multikalikus stiilis, natuke läbipaistev ja neoonroheliste ja erepunaste raamistuskriipsudega keel.
Teised kutsikad olid täpselt samamoodi inimesetaolised, üks oli minu süles olevaga täpselt ühesugune, nö. ühemunarakukaksik. kuid kolmas täitsa teistsugune. Nii teistsugune, et ma arvasin unes ta kuskil 7 kuud vanema olevat. (Tegelikult ta ei olnud vanema olekuga beebi, lihtsalt teistsugune.)
Ei, mu unenäomõtlused ei ole väga tavaloogilised, dohh.
Nojah. Kuigi ma imestasin oma süles oleva kutsika inimlapselikkuse üle, ei imestanud ma aga üldse, kui ta kuidagi rahutuks ja õõtsutamisega mitterahustatavaks muutus, mõtlesin, et ta on näljane, ja ütlesin oma sõbrannale, et kuule, imeta teda, tal on kõht tühi. 
Tundus täiesti loomulik, et muidugi Ada imetab teda. Emabernhardiin (koos isabernhardiiniga) olid mu kujutlusest välja libisenud ja neid ei olnudki enam. 
Aga kutsikasbeebide elu edasiste arenguteni ma ei jõudnud, sest ärkasin üles. 

Ma eelmisel õhtul muidu mõtlesin Totoroga õues jalutades selle üle, kuidas epp oli "koerad pole nagu lapsed, krdi fur-baby-kultuur!" ja kas ta sai aru, kui Morgie ütles, et khm, ses võtmes pole ka lapsed nagu lapsed. 
Sõnastasin, et koerad on nagu lapsed minu meelest küll, tõesti ja ikka veel, aga ei lapsed ega koerad pole NUKUD. Nad on kõik elusad iseloomuga isikud, omade tahtmise ja plaanidega, mitte mingid ehete ja lipsude all vaguralt kärus istuvad üksused. 
Lapsed, khm, on lapsed pealegi ka palju vanemana, kui kärrusobivana, muide. Koerad täiega sobivad omaenda noorukieas inimnoorukiga kogenu mõttes "ach, ühed teismelised kõik!"- ühte patta, 
Mis saab vanema koeraga, ma veel ei tea, sest mu esimene koer lahkus minust alla-kaheaastasena. 
Ta oli seksuaalmaniakk, kuigi muidu igati nunnu, üritas seksida IGA koeraga (muuhulgas muide ka ühega, kes minu vestluse käigus tema peremehega osutus olema ta enda isa), sest tema ema omanikud, kurat neid võtaks, ütlesid mulle KAHENÄDALASE kutsika kohta, et viige juba minema, enamik teisi on juba läinud.
Olid ka, ma ju nägin järgi minnes kutsikapesa jälle. Üks kutsikas oli ainult veel lisaks minu omale. 
Ja nagu ma kirjandust uurides umbes pool aastat hiljem avastasin, on seksihullus varakult emast lahutatud kutsikate tüüptunnus. 
Noh, ja mu toonane koer jooksis emase kannul minema ja me ei leidnudki teda enam üles. 
Seega ei ole mul kunagi olnud isegi keskealist koera, vanast rääkimata. 

Tähendab, tolle kõrvalteema idee oli, et mõtted laste ja koerte üle teadvuses moodustasid kajaefektina ajus sellise unenäo. 

Muidu sattusin kogemata ka fb-s osade meelest paha inimene olema, sest mis mõttes ma ei karda pimedal tänaval kurje äkki-tulevaid mehi?

Kolmapäev, 10. märts 2021

Meem

Võtsin Marcalt. 
Teisi ei ole lugenud. 
Mõtsin, et ei tee, mu vastused oleks nii lühikesed ... aga siis jõudsin lugemisega küsimustiku keskele ja oo - mõnele küsimusele tuli pikki vastuseid ka.
+ ma pole tõesti ammu teinud "head asjad elus" posti ju!

1. Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks mitte midagi?

Elaksin, nagu ma elan.
Sest, noh, ei kardagi.
Dohh.

2. Olen jäänud paigale või pürgin millegi poole?

Ma tahaks, et mul hea oleks. Peab ju kuidagi saama, kurat!

3. Kes on mulle kõige tähtsam inimene?

Mina.

4. Kas minu elus on inimesi, kes ei peaks seal olema?

Ei.

5. Mis on need väärtused, millesse ma usun?

Vabadusse ja ollalaskmisse. 

6. Mis on su suurim saavutus?

Ma olen nii kuradi lahe, et ma TÕESTI ei oska rohkem tahta. Ei, ma isegi ei ihka enam, et suudaksin kõiki haigusi ja haavu ravida või oma käte seest lilli välja kasvatada või lennata (lennuki vm abivahenditeta). 
Niigi olen arulahedalt vinge ja endaga põhjani rahul.

7. Mis pakub sulle tõelist rõõmu?

See on tegelikult kehakeemia küsimus, eks? 
Headel aegadel rõõmustan phmt kõige üle. Näen karpi lauamänguga, mis mulle meeldis, ja rõõmustan (et see mäng on maailmas olemas). Rõõmustan, et koerad on maailmas olemas. Et üldse loomad on maailmas olemas (kõhuusside ja kirpude osas olen neutraalne - nende üle ei rõõmusta). Et taimed on olemas, on ka imetore. Et erinevad ilmad on olemas, et ...
Kõige.
V.a. need asjad, mille üle kurvastan, et need olemas on. Ei, surm, suremine ja et osad söövad teisi, mind ei kurvasta. Aga pikad kannatused küll.

Aga halbadel aegadel ... oh, ma saan loetleda, mis mulle rõõmu teeb ka siis, kui kõik on halvasti!

* End üles lüüa, teades et inimesed resultaati ka näevad
* Kui must aru saadakse ja seda väljendatakse sedasi, et mina omakorda aru saan
* Tunda, et ma olen kellelegi oluline PÄRISELT KA, mitte aint sõnades
* Eredad värvid
* Beebid
* Tunne, et ma võin minna oma voodisse, tõmmata teki üle pea ja maailm ei lähe hukka, isegi kui ma iial enam välja ei tule
* Raha - kui seda on, on juurde väike rõõm. Kui seda pole või on natukene, on saada ikka päris hea tunne
* Raha kulutamine
* Suvine soojas õueveekogus ujumine
* Looduses luusimine. Ilmselt sobib ikka ka niisama luusimine, aga ma tahan nüüd käia koos koeraga nii, et tema oleks rihmast lahti - ja seda eramajade vahel hulkudes ei saa
* Piibusuitsu hõng
* Värske higi aroom, mitte liiga tugev, vaid selline ... paras
* Teadmine, et maailmas on veel inimesi nagu mina, ja tunne, et olen aktsepteeritav ja aktsepteeritud

8. Minu kõige pöörasem mälestus?

Minul ei ole ühtegi pöörast mälestust. Mitte ainumastki. 
Kogu mu elu on läbi kaalutud ja otsustatud, et just nii on kõige parem.
Ja ma ei ole eelmise kahe rea osas üldse irooniline. Ma nii tunnengi - kõik on läbi kaalutud ja leitud, et just see, mida tegin, on parim valik.
Muuseas seepärast ma ka nördin maapõhja, kui mind süüdistatakse järelemõtlematuses ja siiamaani (6 aastat?) on meeles, kuidas Rong ühe kommentaatori meelest oli "mu elu rumalaim tegu". Nagu wtf! See oli mu toonaste teadmiste ja tunnete juures parim valik! Kuidas ta seda ei näe?! 

9. Pean ma kellegi peale viha? Miks?

Jaa. Kui inimene on nõme, ok, olgu kuskil mujal selline, nagu tahab.
Aga kui ma olen talle 17 korda öelnud, et ma ei taha teda oma maailma, mingu ära, ja ta tuleb ikka tagasi (nt teise nimega kommentaatorina siin võrgupäevikus), ma ei anna andeks.

Või olen öelnud 47 korda.
Või midagi mitupalju muud.
Ma ÜTLEN KORDUVALT ja ta lihtsalt ei huvitu = jah, jäängi viha pidama. 

10. Mida ma tahaksin rohkem teha?

Nautida

11. Kui rahal ei oleks väärtust, siis mida ma oma eluga peale tahaksin hakata? 
Marca:  Mulle tundub, et äkki siin on midagi tõlkes kaduma läinud? Äkki mõeldakse ikka seda, et kui raha ei oleks küsimus? 

Elaksin nagu elangi, aint vbla ostaksin maja ja palkaksin koristaja ja siis see maja oleks nii suur, mitme korteriga, et saaksin sinna üürirahata elama võtta vaeseid mulle toredana tunduvaid loomeinimesi.
Ja annetaksin loomaaiale. 
Ja no kui TÕESTI ei oleks küsimus, teeksin väga odavate hindadega ja samas heade palkadega ilusa hubase igati hea kohvik-pagariäri. 
Ketti ei teeks, śest teised, kelle jaoks raha ON küsimus, tahavad ka elada.

12. Suurimad elu õppetunnid?

Inimesed on lollakad.
Mitte et oleksin selle tõe selgeks saanud, aga no - vähemalt teoreetiliselt tean nüüd. 

Esmaspäev, 8. märts 2021

Magamatusmornsus

Mul on paha olla. Varbad keelduvad üles soojenemast, kuigi villased sokid JA karvased sussid (kuigi, olen aus: nood viimased on juba üsna kulunud, lihtsalt pakk uutega pole veel kohal). Olen hirmsasti väsinud, aga ei lähe veel voodisse, kuna ma ikka tahaksin magama ka jääda, ent kell pole veel ükski - rääkimata sellest, et oleks kaks läbi, mis oleks juba lootustandev lõunauneaeg. 

Phmt ma lihtsalt virisen. 
Kõik on halvasti (sest ma olen alamaganud ja alamagamine mõjub mulle sedasi), keegi ei armasta mind, orgasme ikka ei saa, mu pojal on lademes tobedaid õpetajaid (pange tähele, ma samas adun, et kuna mu meelest on paljud inimesed kuritegelikult tobedad, on mu poja õpetajate lollakus ootuspärane), õues oli libe eile, on libe täna ja homme, kuramus, paistab jälle libe olema, koer eritas verd mu äsjavahetatud linale ning Selveri "karamelliroos" maitseb nagu kõvaksläinud muffin, millele on karamellikastet peale kallatud.

Kas ma mainisin, et keegi ei armasta mind?
Jaa-jaa, ma faktiliselt tean, et see pole tõsi. Muuseas Poeglaps on ikka maru tore, ta teeb nüüd NII PALJU ASJU, on Tütarlaps ja varsti ilmub mul arvustus Sirbis ja ..
... aga on säärane nimetu tunne: "Nad (notsu, tegelt hoolin, lihtsalt ei tunne, et ma igal sammul saaksin igaks-juhuks-piiran-end-äkki-just-see-firma-ongi-see-halb-meetodil maailma ära parandada, ja odavad head saapad minu jalanumbrile ei ole miski, mida kaltsukatest leiaks) arvavad, et mul on pohhui inimestest, kel on halb!" ja samas (ning see ON otsene halvastimõtlemine praegu, lugesin jälle ritsiku blogi ja saan seega vaid iseennast süüdistada, et osade kommentaatorite vastused mu hulluks ja halliks ajasid) pilluvad süüdimatuid miks-ei-sekku vabandusi, mille ainus sisuline point on: "Mingi seletus mittemillegitegemisele, sest ma ei taha midagi teha". 
Urr.

Selle tagajärjel MINA (TM üsna hea inimene) mõtlen, et nad võiksid kõik ära surra.
Ütleme, TM antud juhul vist ei ... 
Ach, ma ka ei tea. Vbla minu mõte, et nad kõik võiks ära surra, ei ole samaväärne mõne teise omaga, sest minu raamatus-maailmas on surm hea asi. 
Surm = mitte enam kannatusi, kahtlusi, valu = igatahes hea.
Ehk siis "surgu ära!" ei ole minu jaoks mitte "mingu neil halvasti!", vaid "vabastagu nad maailm iseendast, maailm saaks parem!"
Aga ikkagi ei armastata mind piisavalt!

K ei ole kah nädal otsa minuga pühendunult lobisenud, ainult vahel pillab kaks-kolm-seitse lauset. 
Kuigi see on vbla mu oma käitumise tagajärg - ma nimelt võtan eeskuju kaladest ja olen vait, kui midagi öelda ei ole. Ehk kui tema jutt kaldub teemadele, mis mulle igavad, või kui ta toob mingi näite, mis mus tekitab peamiselt protesti näites osalevate inimeste aadressil (nt "issaristike, sa loed mu blogi - ja ikka on sinu arust adekvaatne tuua mingi Peter Jacksoni valik jutuajamisse sisse kui "näed, tema mõtleb ka sedasi"?"), ma ei jätka vestlust. 

Vaid mossitan siin omaette, nagu näha, et mismõttes ta nii nõme on. 

Keegi ei armasta mind, nagu ma tahan armastatud olla - peale mõnede. 
Krt, isegi traagiline ei saa reservatsioonideta olla!

Süüdistaksin sitas meeleolus AD-dega lõpetamist, aga tunne on teistsugune.
Tunne on just selline magamatusmornsus, et arvan ta olevat magamatusmornsus - kuigi kaudne side antidepressantide lõpuga vbla on.
Hakkasin kolinal alla võtma, kui ilmad olid külmad. Kahtlustan, et mitmekilose pahkluudeni villase mantli kandmine ka jooksmas käies ning külma õhu hingamine mõjutasid. Ent kaalukadu on jätkunud ja viimastel päevadel isegi intensiivistunud, sest enam ei taha ma eriti süüa kah.
Ning see isupuudus võib küll AD-dega lõpetamise kaasnäht olla. 

Laupäev, 6. märts 2021

Arvatakse

Oh, nad panevad mu "Südameloo" järjekordsesse "Eesti novell" kogumikku. 
Lahe. 
Läheb aega, mis läheb, aga (ka?) väljaspool suletud ulmeringkonda saadakse vaikselt aru, et ma oskan kirjutada.
Küsimärgiga "ka" on sellepärast, et olgu. Osadele ulmesõpradele see või teine asjaolu mu loomingus ei meeldi ning see on täiesti kombes ja aktsepteeritav. Ent päris mitu ulmikut on ka otseselt solvunud, et ma nagu ... pean end paremaks ja pürin "etableerunud kirjandusse". Ulmekirjanik tahab kirjanik olla?? No selge, ulmesse ta tegelikult ei kõlbagi, vilets ennastimetlev sõnavaht ja mis kõik veel, eks ta siis ronib sinna, kus vbla võetakse!
Mina ei ole enda meelest kunagi "ulmekirjanik" olnud. Kui ma juba julgesin endast mõelda kui kirjanikust, mitte lihtsalt kirjutajast, olin "kirjanik, kes kirjutab ulmet".
Ja see näitab minu erilist ülbust ja enda-paremaks-pidamist.

Samuti asusin üle paljude aastate üle lugema "Joosta oma varju eest"-lugu ja see on päris pagana hea ikka veel =) Lõpetasin loo, õndsus veresoontes tormamas ja olen endaga rahul. 
Võibolla naaaatuke palju detaile, aga üldiselt nauding. Ma saan oma toonase pea sisse ja fantaasia joonistub ikka veel selgelt ja puhtalt vaimusilmade ette. 
Huvitav, äkki mu nüüdne kirjutamisstiil on ... veidi laisk? Sest ma ei näe enam nii hirmsasti vaeva, et täpset pilti maalida, muljest piisab. 
Noh, aga inimesed muutuvad, eks ole. Ju ma olen siis muutunud. 
Olen kes olen, kui ei meeldi, mindagu ära =P

Millega seoses: ei, igas aspektis ma ikkagi pole adekvaatne taipama, KES ma siis õieti olen, mismoodi oleks parim ja kelle kirju lehm.
Olen juba niiiiiiiiiii ammu märganud, et kui ma vähe söön, võtan alla, ent samas on mul seejuures kogu aeg külm ja ei saa ma ka magada.
Praegu ka. 4-5 tundi öö jooksul + paar tundi päeval. Rohkem ei tule uni.
Vaid veidi ülekaalulisena ei valuta mu jalad Peale Rongi. Olen seda mitu-mitu korda tuvastatud - muuhulgas meetodil: "Hm, mu jalad ei valuta. Olen vist juurde võtnud. Kontrollime ... jup, nii on."
Ja siis on maailmatäis inimesi (enamikus naised, aga muidugi mitte kõik), kes panevad võrdusmärgi või vähemalt lainelise "umbes"-võrdusmärgi toidu, mis on vähekaloriline ja üsna looduslik, ja sõnakeste "tervislik toit" vahele. 
Ehk siis: "tervislik" on süüa vähekalorilisi toite ja olla kõhn.

No ja siis olen mina.

Kusjuures minu jaoks on ikka raske "lihtsalt rohkem süüa, dohh", kui isu parajasti ei tapa, sest mus on NIIIIIIIIIIIIIII sügaval sees "kõhn olemine on hea!"-argument.
Ega mu enesetunne 72-miinus kilosena hea ole, igast probleemid ... aga ma olen nii ilus!
Läheb.
Ja oleks mul siis ilust mingit kasu olnud! Oleks see KUIDAGI aidanud mul õnnelikku elu sisse seada! 
Ei, mulle lihtsalt meeldib. No nt vaadake neid kaht fotot.

Eks ole, selge, kumb see kaunim on - aga mu enesetunne EI OLE kõhnemana parem.
Ei, mul ei ole "nii palju rohkem energiat", mul on magamatusest segane olek.
Mul ei ole "enne ei jaksanud, nüüd jaksan". Jõudu on üsna sama palju, ent kõhnemat keha pole isegi eriti kergem liigutada.
Või õieti, ma tunnen tegelikult, et otse füüsilise jõu pealt vbla jaksakski kõhnemana ennast rohkem tõsta-hoida-misiganes, aga samas olen kuidagi energiapuuduses, jõuetu. Phmt paha (tähenduses "iiveldus") hakkab nii palju kergemini. Pingutusest ka.

Olgu, pea käib praegu ilmselt antidepressantidega lõpetamisest ringi, ent iiveldus on iga kord kõhn olemisega seotult minu sees platsis.
Jah, Peale Rongi mõned aastad elasingi nii ja ei adunud ka, et teisiti saaks ja peaks. Nüüd adun ... aga samas ei sunni end.
Teen mis tahan ja noh - ilu meeldib mulle =P 
Ennast peeglist vaadata on sellisena nii palju parem ning kui selle hinnaks on kehv enesetunne, noh --- mõnd aega kannatan välja.
Lihtsalt ei pane endale vaimus kätt ette, kui isu tagasi tuleb ja jälle rohkem süüa tahan.

Muidu: kodanik on teinud laulu sellest, kuidas ja miks ma (no tema ka, muidugi) nõuandeid jälestan. 
Minul on mõned lisakriteeriumid samuti (kui nõuanne on spetsiifiliselt mulle, mitte "üldiselt on nii kombeks", ma võin isegi rahul olla vahel), ent laias laastus on ta ära öelnud, mis mul öelda oleks. 

Kolmapäev, 3. märts 2021

Hea

Ma lõpetan ad-dega, sest kodanik siin kommentaariumis, kelle nime ma ei mäleta, aga kelle teave oli mulle uudne, selgitas, et HTP5 ja antidepressandid koos on ohtlik kombo. Mispeale ma asusin jupphaaval annust vähendama (enne olin lihtsalt tunde pealt natuke vähendanud, aga siis hakkasin otsustavalt), viimased 10 päeva võtsin pool tabletti üle päeva ja nüüd ei võta enam üldse.
Selle tulemina haaras mind eile ilma ovulatsiooni ega mingi välise stimulatsioonita huvi näpukat teha ja noh - vbla on teile liiga palju informatsiooni sellest teadmisest, aga ma ise olen nii rahul ja õnnelik, et rääkisin ikkagi.

Orgasmi ikka ei saanud, aga noh - olen fking ligi 7 aastat juba ilma elanud, ei ole eriti pettunud =P

Lisaks sain täiesti kogemata jälle Paremaks Emaks.
Ma ei arvanud enne, et jama on, aga kui oli pojaga maha pidanud uue tüli teemal "krt, ma teen nii palju, tee ise natukenegi" (seekord kohvipaksuta), sai mul siiber. Rääkisin temaga järgmisel päeval ja teatasin, et no ma süüa toon ikka koju ja teen oma asju, aga kui tal on vaja nõusid, pesku ise, ma enam ei pese kõike ära, mis kraanikausis, tehku vajadusel endale ise süüa, ma ei ütle enam, et linu oleks vaja vahetada vms, vahetab, siis vahetab, ei vaheta, siis ei vaheta, pesku ka oma pesu ise ... ja selle tulemus on, et mul on nii palju toredam poeg kodus.
Nagu tänab supi eest ja remontis oma tõuksi ära ja proovis selga jopet, mis on talv otsa esikus rippunud, aga ta ei kandnud seda, vaid mõnevõrra väikeseks jäänud vana, sest talle ei meeldinud värv ...

Ega phmt midagi reaalselt isegi muutunud ei ole, aga nii tema kui minu hoiak on teine. Ma olen jälle tagasi selle peal, et teen, kui MINA tahan (mitte "teen, sest ma ju tahan oma poja vastu hea olla") ja no - mitte aint mina, vaid selgelt ka tema on õnnelikumad. 
Usalda poega ja poeg muutubki kohe palju usaldusväärsemaks.
Koeraga läheb ka nüüd ruttu välja, kui too niutsuma hakkab, mitte et ootab kaks tundi ja mina muudkui teen ennast seestpoolt karmiks, et mitte vaest kudzut, kes juba 2 tundi niutsub, ise õue viia.
Olen rahul.

Lisaks käib pea jubedalt ringi (ilmselt ad-ga lõpetamise kaasnäht), tõmbasin Firefly, sest hei, mu poeg pole seda ju veel näinud, ja mõtlen, kas minna enne magama ja siis pesema või pesta enne ära ja siis mekutada Ameerika jumalate selle hooaja 5. osa ning kohvi juures, kuni uni täiesti tapma hakkab. 
Isegi see, et mu isa on natsa jobu jälle (inimestel internetis ei ole õigus, oh jubedust - minuga on pea kõik inimesed internetis, ka mu isa), ei morjenda eriti.
Maailm saab hakkama, ma ei pea seda ära parandama. Kõik on kombes. 

Esmaspäev, 1. märts 2021

Imestusväärset

Üks mõte tuli täiesti lambist eile hilisõhtul veel:
minu jaoks ei ole küsimust, kes ma olen. 
Ma olen mina, dohh, spetsiifiliselt just mina.
Aga kuidas teised mind näevad, on hämmastav ja kummaline. Hämmastun ikka ja jälle. Ning kuna inimesed näevad teisi mitte lähtuvalt teistest, vaid lähtuvalt iseendast, on kohati ikka päris õudne. 
Inimesed ongi SELLISED v?! Niimoodi näevad? Niimoodi mõtlevad? Siuke taust ongi???
Brrr!
Mida elevant minust küll mõtleb?
No aga ... mida ma ise mõtlen, ma ju tean.
Mida ma elevandist mõtlen, ka tean. Ma ei pea sellele eraldi aega kulutama, et mõelda "tegelt ta ei olegi NII suur" või "õigupoolest on tal päris palju karvu seljas". See tuleb iseenesest, automaatselt.

Aga mida elevant minust arvab, vat seda tõesti ei tea ja see info ei tule minuni automaatselt.
Kusjuures eriti kui ma oleksin pime, kes kobab ega saa aru ega otsa kätte, mis toimub, ma ikka väga tahaksin teada, ega elevant veel mõtle; "Kurat, aitab!" ja ei viruta. 
Et ta minust tugevam on, on ilma mõtlematagi selge, eks ole.  
No hea küll, kui ma millegipärast oleksin pimedana teda kobama hakanud, võibolla ma ei teaks elevantidest TÕESTI midagi. Sest kes, kurat, roniks muidu elevandile nii lähedale, olles pime ja omamata isegi ettekujutust, kas tegu on kodustatud leebeloomulise isendi (ilmselt india elevant) või metsiku aafriklasega?!
Kuigi olen täiesti kindel, et ka india elevant võib väga hirmus ja tappev olla - lihtsalt mitte nii sageli, kui aafrika oma.

"Mida ta minust mõtleb?" on eluoluline küsimus! 

Muidu: nägin und.
(Ositi sama teema, noh.).
Olin umbes 12, sama pikk ja raske, kui päris-kaheteistaastane-mina, aga unenäos olin ma balletti õppinud ja siis koolist-trupist välja visatud, sest olin äkitselt liiga pikaks ja raskeks kasvanud. Üldiselt olid tüdrukud seal ikka eelpuberteedis ja vastavate kehadega, mina olin anormaalne.
Tulin uude kooli ja üritasin selgeks saada sealseid reegleid (miks mingi pisike kaheksane poiss räägib "oma abikaasast", mäh?), aga kogu aeg oli mu tegevuste, õpetajatega suhtlemise, klassikaaslaste vaatlemise, vihikusse kirjutamise ja tantsutunnis sammude seadmise taustaks mõtlik kõrvalpilk.
Mingi osa mu ajust oli üsna täpselt 41-aastane mina, kes uuris kergelt hämmastunult sealsete täiskasvanute nõudmisi ja norme ja mõtles, MIKS nad nii nõmedad on? Et lapsed kujundasid end nende nõudmiste järgi, ei pälvinud mu hukkamõistu, sest noh: lapsed ju. 
Tundsin end kuidagi küpsemana, ei-tea-küll-miks.
Aga kuidas need keemiliste lokkidega naeratavad naised seal nii nõmedad olid, ise veel õpetajad, oli ikka nukker ning imestusväärne.

***

Vaatasin, et täna, neli aastat tagasi, olen fb-s jaganud seda
Mhmh. 
Ma ka arvasin, et kõik reguleerivad end ja oma käitumist teadlikult. Siiamaani olen hämmastunud, kui taas ja taas selgub, kuidas nad seda ÜLDSE ei tee. 

***

Kolmandate isikute teemal vaegmõtlemine haavab mind sama palju, kui minu enda suunal. Jälgisin Tumblris umbes kuute isikut, üks neist Sõrmuste Isanda teemal meemide ja mõtete jagaja.
Saabus eilne päev, kus ta jagas oma kommentaariga seda artiklit ja siis taasjagas seda seal all lademetena kuhjuvate tema arust "reblogimist" väärivate järgnevate kommentaaridega.*
Nüüd ma jälgin Tumblris umbes 5 inimest ja LOTR-iga ei tegele neist ükski. 
Lisaks on mul ikka veel halb teadmisest, et SELLISED palju inimesed ongi. Loevad Tolkieni ja puha ... 
WTF ...
---------------------------------------------------------------------------------

* Ma armastan Tolkieni väga, aga tema töödes TÕESTI on vähe naisi. Ma arvan ise, et see on tema vana-aja-härrasmees olemisest, kes puutus elus kokku väheste naistega. Kel mööda luuüdi jooksis tunne, et naised on kas mingid teenjad või imelised haruldased olendid - ja see jõudis ka raamatutesse. Kuigi ta ise tahtis parimat, lihtsalt ei OSANUD - vt nt "haldjatel olid mehed ja naised võrdsed, naised ei olnud ka kuni sünnitamisteni (lapse või laste saamine võttis läbi) meestest kehaliselt nõrgemad" ... aga millegipärast "naine sõjaväljal" oli tal ikkagi täiesti uskumatu ja imeasi.