laupäev, 24. november 2012

Promilliga või promillita

Alkohol.

Mis värk sellega on? Kenad inimesed, intelligentsed inimesed, sümpaatsed inimesed teavitavad perioodiliselt, kuidas pudel veini - paar õlut - midagi-midagi on kohe väga vajalikud või hiljuti tarbitud või nii toredad või veel midagi, üldiselt vaimukalt ja kujundlikult väljendatud kujul.
Nagu mingi salakood, ja siis kujuteldav lugeja naeratab ning noogutab arusaavalt.

Mis mul viga on, et mul niimoodi ei tepsi ja mulle see salakood tegelikult arusaamatuks jääb?
Ei, noh, on olukordi, kus naps või kaks on teretulnud - mingi uudne ärev situatsioon, mida phmt võiks nautida, aga mõtlen liiga palju. Nt enne mehega esimest korda voodisse minemist. Või enne avalikku esinemist (või ka selle ajal - see oli päris äge!).
Üritus või isik, mida ihkan ja kardan korraga, muutub nauditavamaks, kui see kõige ärevam osa ajust saab ära mahendatud. Ja vahel sobib alkohol kirjutamise juurde ka. Pits või kaks, mitte mingil juhul rohkem.
Aga normaalselt inimestega koos viibimiseks end jooksvalt alkoholiga õlitada?
Mul ei hakka põnevam, kui on igav. Ei hakka lõbusam, kui on nukker (pigem paisub nukrus maailmatuks kurbuseks, mis ulatub maailmaruumi lõppu). See ei muuda mind leebemaks, kui olen vihane, ega erguta, kui olen väsinud. Viimasel juhul tuleb lihtsalt uni kiiremini peale.

Tal on mingi sidujaväärtus, seda ma tunnistan. Oled seltskonnas, on igav ja nukker, ja keegi ulatab sulle joogi - siis on meeldiv "ah, näe, minust hoolitakse!"-hetk. Mingi sotsiaalse lubatavuse tekitab ka - teemad, mis muidu jutuks ei tule, võetakse üles. Tõsi, see minu peal ei tööta - s.t. mina olen alati valmis iga teemaga kaasa minema, aga tõstatada ei oska ma neid ei joonud ega täiesti kaine peaga. Aga midagi siiski on, millest ma aru saan, põhjused, miks alkohol peojoogina natuke mõtestub.

Aga siis kahekesi armsamaga koos joomine kodus? Või nt kuskil restoranis einetades? Miks, miks?! Mis mõte sel on?

Vbla olen ma mingi anomaalia. Vbla teistel inimestel lülitub alkoholi juues kaine mõistus välja ka varem, kui teadvuse täielikult välja lülitudes, ja tõesti on mingi reaalne pidurite maha võtmise tunne. Vbla teistel ei teki jõhkrat peavalu, kui on tarbitud mingit alkoholi ja pole tore hakanud - mul tekib. Muidu ma suudan oma pingepeavalud veel kuidagi läbi mõelda ja ära peletada, kui väga vaja, aga alkohol joodud, vastik pingeline olukord kestmas - ja mu peas lõigataks nagu kreissaega närvitüvesid läbi.

Muidugi ma kannatan üldse suuremaid üritusi ja pidusid väga halvasti. Kui inimesed ajavad peojuttu (vastandina isiklikele põnevatele asjadele, mida nad räägiks, kui oleksime väikeses intiimses seltskonnas), hakkab lihtviisil igav ja ma küsin endalt: "Miks ma siin olen, selle asemel, et kodus midagi ägedat teha, nt kirjutada või koristada või lastega koos olla või internetis kolada?" 
Ja kui mul juba igav on, ei päästa alkohol enam midagi. Seda kuluks nii palju, et teadvus muutuks häguseks, ja meelelahutus, mis seisneb mõtlemise väljalülitamises ja iivelduse sisselülitamises, ei ole minu arusaam meelelahutusest.

Aga ometi on alkohol üldtunnustatud viis millekski. Kuitahes nõme on üritus, kus sa viibid, sealt internetti postitada: "Kus need võllid oma õllega on siis nii kaua? Naised kuivavad ära!" on igati ok. Seda lugevad inimesed muigavad leebelt, arusaavalt, ja isegi ma ise tunnen väikest kadedust. Sellest hoolimata, et ma tean - mul oleks maailmatu vastik samas olukorras olla, midagi hullemat, kui nii nõme pidu, et seda peab alkoholiga parandama, pole üldse olemaski.
Aga kõik mängivad, et nii on tore.
Või ongi? Või tegelikult ikkagi on tore ja lihtsalt mina, kes ma viskan pitsi brändit millegi muu, kui kommetega kohandumise põhjendusega hinge alla ainult enne aktifotode tegemist või avalikult luuletuste lugemist, olen anomaal?

27 kommentaari:

ritsik ütles ...

tegidki siis ära aktifotod :D? Äge!
Minul on nii, et joon oma mikroskoopilise ühiku ära ja muutun veidi lõbusamaks. Kui veel juua, siis veel lõbusam ei hakka ja ma ei saa aru, kas teistel hakkab? kas peale kahte õlut on parem olla kui esimest?

Kader ütles ...

"Või nt kuskil restoranis einetades" - veini ja toidu kooskõla, noh :) See on täitsa olemas!

väga väga naine ütles ...

ma olen paar korda elus tundnud seda veini ja toidu ideaalset haakumist, aga tõesti ainult paar korda. Ükskord üks konkreetne vein ja üks konkreetne juust, ükskord õhkkerge puuviljane valge vein ja sealiha. Aga üldiselt maitseb piim enamiku toitude seltsis paremini kui vein ja need veinid, mis väidetavalt peaks antud toidugrupiga sobima, ei sobi üldse.
Ainus, millega ma klassikalistest kombinatsiooidest nõus olen, on dessertveinid kombinatsioonis juustuga.

Aga jah, tegin ära küll, ritsik. Üks pilt on isegi üleval ühes mõne nädala vanuses postituses, lingina=)

notsu ütles ...

ma olin veini-toidu kooskõlast vahepeal lausa sõltuvuses, kiskus obsessiiv-kompulsiivseks ära. aga raha ei jätkunud.

aga mis muusse puutub, siis eks ta töötabki peamiselt pingete mahavõtjana ja ülemõtlemise väljalülitajana. Depressant, eks ole. Kui inimene on ise pigem depressiivne kui paanikahoogudega, siis ongi vastunäidustatud.

endal kogetud. Paanika vastu väike klaasike aitab. Masenduse teeb ainult hullemaks.

ja kui suhtlemist segab ärevus, mitte igavus, siis mõjub klaasike ka suhtlemisele hästi.

*

tglt pidi olema nii, et tajumuutus, mille alkohol tekitab, pidi olenema sellest, mida konkreetne kultuur eeldab. et kui eeldab, et kõik muutuvad agressiivseks, siis ka muutuvad. Ja kui eeldab, et sõbralikuks ja lahtiseks suhtlejaks, siis pigem seda.

mis tähendab, et kui kultuuris teatakse, et alkohol teeb sinuga seda-ja-seda, siis juuaksegi teda selleks, et juhtuks see-ja-see.

notsu ütles ...

st otseselt ja füüsiliselt on ta depressant. aga kultuuriliselt teeb ta mingit iks asja, mida temalt oodatakse. ja inimesed on osavad oma ootustega taju muutma.

Absolutely Fabulous ütles ...

*kehitab õlgu*
Sa oled teistmoodi. Mitte teistmoodi, kui kõik inimesed, aga teistmoodi kui näiteks mina.

Mulle annab alkohol midagi juurde. Ma olen siis teistmoodi. Mõtlen teisi mõtteid. Vahel on lõbusam. Vahel on inimlik rumalus kergem taluda. Igal juhul on maailm teistsugune kui kaine peaga.
Ja mulle meeldib see maitse. Enamasti õlle maitse. Vahel ka muu maitse.

notsu ütles ...

maitse on jah hea.

Kuigi mul oleneb see ilmast, tähtede seisust, tervisest ja pagan teab millest. Mõnikord ei maitse ükski teine jook peale õlle - muide, jooks heameelega alksivabu õlusid, kui need vähegi õlle järele maitseksid, kui tahan praegu alkoga piiri pidada, aga õlle maitset saada, tuleb juua lihtsalt lahjasid; mõnikord maitseb ainult vein; ja mõnel perioodil on totaalne heeresesõltuvus.

Vahetevahel käivad mul ka Campari-hood peal.

Aga lisaks on minu puhul suhtlushirme mahasuruv mõju väga kasulik.

notsu ütles ...

PS:
vbla sul lihtsalt veab, et sul enamikus seltskondades ei ole hirm?

mul näiteks on vahel kõhe suhelda ka tuttavatega.

A restoranis (lisaks maitsekombinatsioonidele) ja armsamaga koos veinijoomisel on ka kultuuriline taak.
Restoranis annab veinijoomine pidulikuma tunde. Armsamaga veinijoomisel on küljes suur silt "Romantika".
Armsamaga hea toidu kõrvale veinijoomisel on küljes silt "näe, oleks nagu restoranis kohe".

ja vahel kriminulli kõrvale šerri timmimisel on silt "luban endale midagi head".

Absolutely Fabulous ütles ...

Mul jah seda hirmu eriti pole.

Ja armsamaga on meil väga romantiline õlut juua. Nii on lihtsalt kujunenud.

H ütles ...

Oot, et siis vein ja söök reaalselt haakuvad ka mingitel juhtudel? Ma ise olen suhteliselt veendunud, et see veini ja söögi segamine on midagi stiilis: "Ma tahan täiega trimbata, aga imelik on üksi kõigi silma all, niisiis ma räägin juustust ja Itaaliast sinna kõrvale. Nad on sellest kuulnud ja nüüd pole ma joodik, vaid gurmaan. Ja kui keegi maitsta küsib, siis muidugi ma annan ja ometi ei ütle ju keegi välja, et juust ilma veinita oli palju parem. Kõik teavad, et gurmaanid söövad nii. Nagu Itaalia ja värk."

Ja siis mingid toiduga eksperimeteerijad lähevad selle mõtteviisiga kaasa, proovivad ja mõtlevad et nad ei saa ometi ju nii lollid olla. Ning proovivad teinekord veel. Ja siis veel kord, sest see peab ju hea olema. Nagu Itaalia ja värk!

Minu versioon siis. =P

Ning jah, piim on tõesti alati parem.

Kader ütles ...

Heh, kui ma trimbata tahan, siis ma ka trimpan, mitte ei räägi juustust :D

notsu ütles ...

jah, trimpamistahtmine on täitsa eraldi.

Ma sain sellest sobitamisevärgist esimest korda tõsiselt aru siis, kui sõin kuumsuitsuskumbriat mingi kuiva (aga mitte kõige kuivema) šerriga. see oli nii uskumatult hea, et mul sai kala käes kogemata otsa.

ja edasi hakkasin vaatama, et toitude juurde, kuhu juurde sobiks näiteks sidrunimahl, on hiigla head Itaalia valged veinid.

Muide, sealmail, kus tõsiselt veini ja toidu sobitamisega tegeldakse, sellist meie tüüpi purjujoomist õieti ei olegi. mõeldakse, et purjujoomine on selline põhjamaa barbarite värk.

Mis piima puutub, siis see on nagu omaette toidukord. mitte jook.

Morgie ütles ...

See on nagu Aleksis Kivi "Seitsmes vennas"- "Ja siis võtsime napsid!".

See on religioon, mille tekkimise eest on suurel määral vastutavad joodikkirjanikud, kes oma alkovägitegusid ilukirjanduse keeles ülistanud on aga veel suuremal määral jobud, kes arvavad, et kirjanduslik anne ei olegi vajalik, kangelaseks olemiseks piisab promillidest veres. "Ja siis võtsime napsid!"

See on kultuurilis-religioosne hardus, mis tingib mh ka mingi kindla joogimargi eelistamise ja tapva põlguse kõigi suhtes, kes õiges maakonnas toodetud konjaki asemel mõnd lihtlabast brändit pruugivad, liatigi veel, oh õudust, valest klaasist!

See on mingi elitaarse klannitunde, järjekordne viis maailma sikkudeks ja lammasteks jagada, kusjuures nii sikud kui lambad usuvad, et just nemad on parem osa inimkonnast. "Ka mina joon! Kes ei joo, see on rumal!"

Hmm. Kas tablettide kohta ei saaks sama kultuuri tekitada? Vist on juba algust tehtudki - "Prozaci rahvas" vms. Saab.

On ka suitsukultuur ja -nurgad. On toitumishullud. Jne.

Lihtsalt alkohol on Vana Maailma rahva saatjaks olnud kauem, kui ükski teine mõnuaine ja sellep suhtutakse sellesse ka suurima pühalikkusega. Hc! Proosit! (Kraani Kange; villitud täna; juua AINULT silindrikujulisest sirge sangaga anumast!)

Morgie ütles ...

*elitaarse klannitunde VAJADUS

ja teises lõigus peab ühe aga ette koma käima.

Ahjaa, mismand siin, tegelt on asi nii, et kui süüa tasakaalust väljas toitu, sh liiga suurel hulgal rafineeritud suhkrut, jahu ja muud sellist, siis tekib organismis endas käärimine, alkohol, ja lõpuks pisike pidev pohmakas, mis nõuab uut suhkrulaksu.

notsu ütles ...

ei usu, et kõiges saab kirjanikke süüdistada. Tajumuutvate ainete järgi on inimestel huvi olemas ilma kirjaniketagi. Ja väidetavalt isegi kõigil piisavalt arukatel loomadel. Intellekti vaevad vajavad väljalülitamist. Alkohol on neist ainetest lihtsalt üks odavamaid ja oma käe peal kergemini tehtavaid.

a maitseomadused on juba ise ooper. Ma ise tahaks heameelega alkoholivabu õlusid ja veine, mis maitseks sama hästi kui päris. Õludest on siiani kõige parema maitsega olnud venelaste alksivaba Baltika, aga kahjuks on ka see liiga magus. Ma ei saa kuidagi aru, miks tähendab "alkoholivaba" automaatselt ka "humalavaba". Ma otsingi ju õllest eelkõige humalat, mitte alkoholi. Head kibedat maitset. Ma armastan islandi sambliku teed ka, eks ole, aga humalakibe on natuke teistsugune, üks teist päris ikka ei asenda.

Alkoholivabu veine pole meil isegi näinud mitte. Ühes prantsuse blogis küll soovitati üht marki, et pidavat täiesti joodav olema, erinevalt selle joogiliigi tüüpilistest esindajatest.

Ma ise olengi vist eelkõige maitsesõltlane - kui just mängus ei ole suhtlemishirmu vms ärevushoo mahavõtmine. Sest üksvahe kartsin, et minust on saanud tipsomaan, kui igal õhtul selles olekus, et "tahaks midagi head" väike campari apelsinimahlaga või veiniklaas kätte ilmus.

Aga kui kõik hea maitsega asjad kapist otsa said ja järel olid ainult kaks peaaegu täis pudelit viina, üks võikalt roheline ja nätsumaitsega liköör ja šampoonilõhna- ja maitsega toode nimega "aromatiseeritud puuviljavein" - kõik kuidagi seletamatult meie kappi sattunud - siis tuli välja, et need võivad seal kas või igavesti seista.

ja siis ükskord saabus suur õnn, kui ma avastasin, et ingverisiirupist tehtud limonaad annab täiesti sama maitselaksu nagu inglaste tehtud hirmkallis ingveriõlu. Oleks nüüd, et muudele hea maitsega asjadele samasuguse kaine ekvivalendi leiaks.

Okei, puhast toonikut on vahel kah täitsa tore juua. hea mõru ja muudest limonaadidest vähem magus.

notsu ütles ...

vabandavad mind kirjavigade pärast.

apropoo, mu väikevend irvitas hiljaaegu, et "kofeiin ONGI ju gateway drug, te häbitud narkomaanid. /.../ ma tean ikka väga vähe inimesi, kes oleks ainult kohvi juurde jäänud ja mitte midagi muud hiljem proovinud."

H ütles ...

Okei, õlu võlu on mulle veel suurem müstika kui veiniga eksperimenteerimine =D Pärast sauna värskelt avatud õllest paar esimest kihisevat sõõmu, sellest saan ma aru, aga juua minimaalselt pool liitrit korraga? Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas inimesed selle ära kannatada suudavad.

El Stupido ütles ...

hüpoteesid:

1. linnalistes kultuurides, kus puhta veega keerulised lood, õpiti hügieeni kaalutlustel jooma kääritatud jooke. Sealt edasi on tegemist bioloogia ja geneetikaga.

2. alkohol on sotsiaalne võrdsustaja, st vaene inimene soovib ka end pidulikuna tunda ning alkohol aitab pidu=pidulikkust saavutada. Nii jõukad kui vaesed joovad end võrdselt täis, käituvad täispeaga sarnaselt. (Suures osas ikkagi see "karja teema; me oleme kari - teema"

3. alkohol nagu iga teine aseaine aitab täita tühimikke. Neile, kes ei tea kes nad on, ega oska seda küsimust enda jaoks püstitada, neile on sõltuvus kergem tekkima, sest nad on seest tühjad, st neile mahub rohkem sisse.
Need, kes tunnevad ennast, st kes on väljaarenenud isiksused, nendes on vähe üleliigset ja vaba ruumi kuhu alko-gooli valada. Sellistel inimestel võib isegi et olla mahukaid kogemusi alkoholi pruukimisega, aga nad on sõltuvusest üle.
Psühholoogid oskavad sama ideed selgelt ja teaduslikumalt väljendada.

aga nagu ma ütlesin, tegemist on hüpoteesidega.

PS. Morgie, mulle meeldib see joodikkirjanike tees. A ma arvan, et nad ei loo kultuuri vaid peegeldavad seda.

Morgie ütles ...

Hmh. Peegeldavad, pühitsevad, taastoodavad = loovad.
Asi pole ju selles, kas inimene tarbib tajumuutvaid aineid või mitte - ka loomad tarbivad. Asi on selles, miks mingi aine puudumisest või olemasolust tehakse nii suur number ja miks selle puudumisega saab välja vabandada ebaõnnestunud pidu...
ja miks kõik mõistvalt ja andestavalt noogutavad ja naeratavad, kui pohmeluses pea esmaspäeval töötegemist takistab.

notsu ütles ...

a muide, pooleliitrisest õllemiinimumist ei saa mina ka aru - ja õlu maitseb mulle, eks ole.

Kui ma üksi elaks, tuleks mul ihnsa inimesena alatasa poolikule õllepudelile patentkork peale panna ja see külmkappi tagasi. sest ega ma pühvel ei ole, et terve (pooleliitrise) pudeli õlut korraga ära joon.

ja lahjat õlut läheb kusjuures rohkem sisse, nii et nähtavasti on mu organismil mingi alkomeeter peal - teatud promillist saadik enam ei maitse. isegi hea maitsega joogid enam mitte. siis tabab mind hoopis ohjeldamatu veekaanimishoog, olgu vesi või vastiku kloorimaitsega.

Mõtlesin veel kultuuriliste asjade peale - et alkohol pidavat inimestega kultuuriti tegema seda, mida seal kultuuris alkoholist oodatakse - see peaks tähendama, et tglt võiks nad alkoholi nime all juua ka värvilist vett, peaasi, et nad teavad, et see jook lubab seksuaalvabadusi/kakelda/sundimatult suhelda... Platseebo- ja notseeboefektid, noh.

väga väga naine ütles ...

Et oleks selge - ma ei vihka alkoholi.
Vahel täiesti on tore ja nii.

Aga üldiselt neid joomislugusid, mille puhul purjus inimeste idootsus ei ole enam lihtsalt piinlik, vaid on juba siiralt naljakas, olen elus ainult kahte-kolme kuulnud. Ei ole see joomine kunstiliselt väga produktiivne ala ikkagi, Bukowsky ja Kerouac või mitte.

Morgie ütles ...

Joomine ise ei olegi kunstiliselt produktiivne, aga kunstiliselt kajastatud joomislood panevad joodikuid joomisse religioosse hardusega suhtuma. Ja uskuma, et ka nemad võiksid olla osa loomisprotsessist. Kui mitte pudel, siis pärm, eksole.

Ja ma unustasin täiega rahvaluule ning -laulud. Ka kujutavas kunstis näeb viinakarikas hea välja, ehkki joobnud nägu enam mitte nii väga.

notsu ütles ...

ega kohviga teisiti ei ole.

magamata ööd, mis kohvi peal üle elatakse, tunduvad kirjanduses kuidagi ülearu atraktiivsed. Iga kord, kui ma päris elus järele proovin, on tulemused... vähem atraktiivsed.

"Muumitroll" on üks täiesti laastav kohviraamat. Nero Wolfe'i lood vahel samuti. Ja "Seitsmest vennast" mõjus Venla pliidiserval pidevalt soojas olev kohvipott mulle palju laastavamalt kui "ja siis võtsime napsid". Nähtavasti sellepärast, et kohvijoomine oli kodus nähtud-kogetud sõltuvus, alkohol mitte.

Rents ütles ...

Mina näiteks täna ostsin õlut - mitte Coronat, vaid Coronita. Pudel on 210 ml. No täpselt paras, kui tahad just natukene midagi maitse pärast juua, aga mitte poolt liitrit korraga sisse kihutada.

notsu ütles ...

Corona enda pudel on kah õnneks väiksem kui pool liitrit.

Mulle kõige parajam kogus on enamasti 250 milliliitrit, nii et kellegi teise samasugusega kahasse täpselt paras pooleliitrine õlu osta.

Anonüümne ütles ...

Su vaike vennake joob kogu teie perekonna kuuse alkoholinormi paevaga ara? pole imestada, et sina enam ei taha.

väga väga naine ütles ...

Võib vabalt olla, kusjuures =)