Reede, 23. november 2012

Koolilaps, virk ja kraps

Sain aru, et käin Tervishoiukeskkoolis.
Paberi saab kõrghariduse oma, aga formaat on keskharidusest juba tuttav.
Kogu aeg tuleb kohal käia. Kui ei käi, on paha-paha.
Kogu aeg on koduseid töid - s.t. igaks päevaks ikka midagi, sageli ka igaks aineks, mis sel päeval on.
Loomulikult tehakse nii palju kontrolltöid, kui vähegi võimalik, ja aine, mis ei sisalda ühe iseseisva tööna powerpoint-esitlust, ei ole ilmselt tõsiseltvõetav aine.
Tavaline nõutud iseseisva kirjaliku töö formaat on referaat.
Sealjuures on töö vormistamistreeglite järgimine üldiselt olulisem töö või ettekande sisust ja sellest, et sa nt teemast aru saad - korralikult vormistatud, aga ebamäärase sisuga töö saab tõenäolisemalt arvestatud, kui korraliku sisuga, aga valesti vormistatu.
Mitte et see korrektne vormistus raske teha oleks, aga õppejõudude mõtteviis on omapärane.
Üldse ei tasu nende meelest arusaamist üle hinnata. Piisab täiesti sellest, kui ettekandes on kõik need keerulised sõnad sees, mida õppejõud ise kasutas, tühja sellest, et keegi ei oska neid hääldadagi, arusaamisest rääkimata.
Mis põhiline ja kõige kummalisem ja ausalt öelda isegi pisut õudne: õppejõud saavad aru, et tudengid ei jaga nende ainest masti ega mändi - ega lase end sellest häirida. Panevad välja positiivsed hinded või arvestused, ja kogu moos.
Mõni tundlikum peedistab tudengeid enne korralikult, et need ka ise tunneks, et nad midagi ei jaga - aga enamasti esitatakse aineprotokollid vastastikkuses arusaamises, et kas

a) see on mõttetu aine, algmed saab kätte juba paari brošüüri lapates, aga programmis on ta kirjas - no saage lihtsalt läbi
b) aine on keerukas ja oluline, aga aastakümneid on veel lollimad õed kui teie tööle asunud ja kättesaadava tundide hulgaga midagi paremat ei saavuta ka - no saage läbi siis niisama
c) aine on keerukas ja ebaoluline, mis teist ikka piinata
d) aine on lihtne ja oluline, loomulikult te saate sellest aru - kui mitte kohe, siis varsti, praegu võib teid poole teraga ka läbi lasta

Mõtlesin, kas lasta end sellest häirida.

Otsustasin mitte lasta häirida. Las läheb läbi, mis seal ikka!

3 kommentaari:

  1. Üks mu hariduses töötav tuttav arvab, et see formaalsus on Eesti hariduse põhiprobleem. teisisõnu läheb meie hariduses kõige paremini neil, kes oskavad nüri järjekindlusega nürisid ülesandeid täita.
    mis veel hullem, pedagoogilisest kaadrist on suur osa ise samasugune. inimesed, kes ei mõista oma õpetatavat materjali sisuliselt.

    VastaKustuta
  2. Mul on etteheiteid ainult üsna väheste õppejõudude tasemele - ses osas, et nad ise ikka saavad enamasti aru, mida nad räägivad meile. Esimese hooga tuleb ainult üks täiesti ebapädev selle semestri omadest meelde, ja üldiselt tundub, et on isegi päris mõistlikud inimesed lausa.

    Aga kel vähegi keerukam aine, ei loodagi, et üliõpilased sellest aru saaksid. Nad lihtsalt vaatavad, et tööd oleksid tehtud ja kohal käidaks. Ja need, kelle aine on lihtne, need eeldavad, et kõik saavad nagunii aru ja hindeid panevad siis ainult tubliduse järgi - sest kui kõik saavad aru, mille järgi neid siis veel panna, noh?
    Ja see kõik kokku on ikka veider värk, ausalt.

    VastaKustuta
  3. Vaata, sa oled täiskasvanud inimene. Paljud tudengid ei ole. Nad on kõigest 20-aastased ja leiavad, et neli (4!!) päeva nädalas koolis käia on "niiii raske töö."

    Ma olen isegi revolutsioonilise lähenemisega, ma nimelt ei nõua isegi praktikumides kohal käimist. Kui üks küsis, siis ma ütlesin: "Mul ükskõik, see on tegelikult teie haridus."

    Minu pärast tehku eksam positiivsele hindele (kusjuures päris nad teevadki...aga ma olen ikkagi veendunud, et kes saab santi sundida, kui seesamune ei taha kõndida, jne).

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.