ei jaksa eriti mõelda

Pesin käsitsi pesu. Sest uus masin jõuab 25.-29., aga pojal on tööriideid vaja 25. ja ma lahke emana ütlesin, et pesen need ise ära.
RÕVE orjatöö. Emake maa kui raske. Vana aja naised olid tugevad. 
Ma vbla kirjutan kunagi mõne ajasrändamise loo, kus kleenuke alatoidetud pesunaine surub kätt tänapäevase jõusaalitüdrukuga ja võidab isegi eriti pingutama. "Oled pesu pesnud kunagi või? Sul pesevad teenjad kõik pesu ära?"

Ja mul oli ainult 3 eset, mitte ükski neist voodilina ...

Krt. Peaks voodipesu vahetama. 
7 minutit pausi. 
Olgu, mul tekkisid teised huvid. Pikem paus =) Ei, ma ei arva, et teil lugedes see näha oleks, aga ma vahel tahan märkida, et ma ei kirjuta kõike järjest, onjo. 

Ok, SELGELT ma ei kirjuta järjest, täna on juba 26. 
Vahepeal väsitasin enda nii surnuks, et lasin automaadil oma kaardi vale PINkoodi 3x kordamise eest ära võtta ja kui teise kaardi ja teise panga peale lootes ka esimene kood vale oli, võtsin selle kaardi taas välja ja põgenesin, sest ilmselgelt olen hulluks läinud. 
Kodus kontrollisin siis paberil olevaid koode ja pagan võtaks. 
Ma olin kaardid sassi ajanud. SEB võttis mu kaardi ära, kui olin 3x swedi koodi sisestanud. 
Ei, ma ei tee selliseid asju enamasti. Ainult väga väga väsinuna. Sel tasemel väsinuna, et ma näen astmeid, tean, et trepp, proovin jalaga - ja taevale tänu, et proovisin, muidu oleksin ninali käinud. Seal, kus minu meelest oli veel sile tee, oli esimene aste.

Mis ka juhtus, onjo.

Kodus oli piim halvaks läinud. Peaaegu kaks liitrit! Ma, idioot, ostsin kolm pakki, aga meil on kohvimasin juba üle nädala rikkis ja K käes parandamisel, Poeglaps aga meil presskannukohvi ei joo. Seega piima lihtsalt kulubki jube vähe. 25 oli pakendile märgitud kuupäev, aga rikkis oli ta juba eile (st. 25.) hilisel õhtutunnil 10 paiku. 
Jube-jube.
Ausalt, normaaljuhul ma ei erutuks selle peale, et poolteist pakki piima hukas ja pannkooki rohkem ei taha. A toimub nõmedate asjade kuhjumine, kuigi all olid toredad kogemused phmt. Ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud, et pahaks läinud piim ka tegi muret. Kuigi mul on vahukoort, mida kohvivalgendina kasutada ja puha. 

... õigupoolest ...
Mida kaugemale ma eilsest ja üleeilsest liigun, seda rohkem see mulle meeldib. Väsimus taandub, enam ei hoia end vaid migreenitablettidega (mis aga toimisid 100%!) elus, päris krdi tore on lausa. 
Ma ei tea ... vbla, VBLA jääb 24. juuni isegi tähtsa päevana tähistamiseks meelde? Ei või ju iial teada, vahel läheb hästi ka!
Ainus asi, mida mõni psühholoog on mulle öelnud ja mis mul silmade avanemise tunde tekitas: kui mul on halb tunne, sest "äkki läheb halvasti," see ju tähendab, et õhus on ka võimalus "äkki läheb hästi". 
Ja noh. Peale kallimaleidmist mul on sellesse usk tekkinud. Et vahel tõesti võib mitte millegi pealt, ise selleks jubedalt vaeva nägemata, hästi ka minna. 

Äkki läheb?

Oli kultuurielamus

Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste: 

„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”

06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.

Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore. 

Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti.
Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne. 

Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel. 

Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike.
Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi  oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi.
Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.

Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks?
Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.

Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla.
Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.

Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.

Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi. 

Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on  nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.

Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.

Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku. 

Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.

Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.

Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas. 

Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha  ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad. 

Publikust peab ka rääkima. 

Tumeni pilt

Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.

Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline. 

Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks. 

Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka. 

Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.

Oivaline festival. Korrata! 

Esimese päeva esinejad
Muide, kõik pildid peale mind kujutava
tegi Lisett Väljaots

Teise päeva esinejad

Uljus ikka ei ole vist parim viis elada - a ma ei oska ka teisiti

Oioioi, ma olen väsinud naine. 
Oioioi, see tuisune ilm ka ei edenda mu enesetunnet.
Oioioi, mul oli plaan täna ujuma minna, ent tegin plaani ümber: lähen ujulasse, mõeldes saunale ja mullivannile, ujuma lähen aint, kui kohapeal on tunne, et võiks. 
Üldiselt ma sauna ei armasta, onjo. Aga nüüd võiks kuskil soojaks saada, oleks päris hea.

Oioioi ...

No positiivne uudis on, et nüüd on mul kodus aega ja huvi lugeda.
Halb uudis on, et mul pole kodus "Gösta Berlingi saagat", tuleb "Ööemaga" leppida. Ent see on väga paljulubav vähemalt. 20+ lk sees ja juba on huvitav.

Aknad on mul pidevalt silmaga nähtamatut õhtuspilu lahti jättes kinni. Nüüd ei saa neid enam päris kinni pannagi. Oletatavasti, sest tuisanud lumi on vahel. Vbla on nad ka jääs. Külm just ei ole, aga higistama ka ei aja. Kampsun seljas ja puha. 
Oioioi.
Aga migreenitabletid viimaks toimisid, nii et põhiliselt on ikkagi hea. 
Kuigi nii väsinud, oioioi.

Mul olid päris väsitavad päevad vahepeal. Siuksed hästi tegevad, ja lõpuks läks kõik hästi. 
Sest vedas.
Hakkasin mõtlema, kuidas notsu on õnnelik, hea tunne tuleb, kui veab.
Mina olen ... mitte päriselt õnnetu. Eks ole, kui veab ja lähebki hästi, ikka toredam kui see, et läks halvasti. Kuid põhimõtteliselt ei tekita see mus hea tunnet. Sees on "aga võinuks ka mitte vedada ja siis tuleks tagajärgi kanda, oh õudu!" Mida rohkem veab, seda hirmsam. Sest "vedamine" ei tähenda, et hakkab hea, kui muidu oleks ükskõik. Vedamine on see, kui muidu oleks väga halb, aga õnne turjal läheb normaalselt, pole hullu. 
Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks katastroof, on hea meel, et pääsesin. Samas hirmus. Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks ka enam-vähem, ma naeratan, meeldiv, aga samas väga ei muuda maailmataju. 
Mu maailmataju ongi negatiivne. 

Huvitav, varem ma ikka rõõmustasin, kui pääsesin. 
Nüüd ... kas elu on liiga hea? On küll palju parem kui varem.
Või olen nii kohanenud halva eluga, et ei suuda teatud tasemest edasi enam nautida? Eeldus on, et paremaks ei saagi enam minna? "Mida kinkida inimesele, kel on kõik olemas."
Mul ikka väga tükk aega oli sees totaalne segadus, et mis mõttes ei osata inimesele kinki valida. Kinkige mulle pesupulbrit, ma olen ka rahul! Kasutan selle ära, ei pea ise pesupulbri ostmise jaoks kulutama ja raha, mis üle jääb, on vabadus. Great success. Mida paremat saab inimesele kinkida kui vabadus? 
Hiljem sain aru, et aa. Osadel inimestel on nii palju raha, et 20 ekstraeurot ei registreeru lisavabadusena. 
Nüüd ei registreeru enam mullegi. 
Jaah, sedasi on raskem kinki valida - aga midagi isetehtud söödavat või kauasäilivat söödavat (nt mesi) või tema hobi toetavat (nt proteiinipulber või paar tokki fäänsit pehmet täisvillast lõnga või seiklusrännaku piletid või tavalisest plastist kallimad ja edevamad helmed ja valgevasest ehtetraat) on ju ikkagi variandid. 
Osta talle seda, mida ta ise ei raatsiks. 
Et osad inimesed ka raatsivad lihtsalt õndsuseasju hankida?
Ma nii kaugele pole veel jõudnud. S.t. mõnikord raatsin. Aga pigem mõtlen, et krt, mul on see tasuta saadud põrandamaterjal ikka veel voodi ja kapi all ootel, peaks kunagi põranda ära panema ... aga mööbli äratõstmine selleks tundub liiga suur töö. 
Praegu mõtlesin, et krt. Kindlasti on võimalik palgata inimesed, kes paneks laminaadi maha JA tõstaksid jooksvalt selle käigus ümber toas olevat mööblit. 
Jaah, ma saaks ilmselt ise ka laminaadi panemisega hakkama. Aga see oleks jube pingutus ja olen ma valmis jubedalt pingutama uue põranda nimel ..?

Oot. Läks lappama.

Mõned asjad, mis pole otseselt vajalikud, ent pole ka õnduseasjad, teevad ikka rõõmsaks. Lihtsalt need on sellised ... nojah, rõõmsad asjad :D Ma ei suuda defineerida, miks on tore raha kontole või nunnut sõnumit telefoni või positiivset kommentaari siiasamma saada, aga samas K toodud mineraalveepudelid on: "Aitäh!" 
Jah, ma ei pea seda kuut liitrit käe otsas koju vedama, aga ma ei ostaks ka 6 liitrit korraga ja pooleteise haaval tuua pole eriline vaev. Ahah, aitäh, et mulle mõtlesid, aga tegelt väga ei morjenda. 
Aga võibolla on asi selles, et ma juba eeldan, et K mulle mõtleb, ja see ei üllata positiivselt? Samas ... kaamose toetus rõõmustab mind ikka, kuigi ta on sellega VÄGA järjekindel olnud. 
Vbla rõõmustabki just järjekindlus? Mitte et korraks meenus, vaid et kogu aeg olen meeles?

Keeruline. 
Raske defineerida.
Ilmselt jääb ootele.
Aga teisipäevast saati on olnud väga tegev, mhmh. Kui endale puhkeaega ei jäta - eile ma phmt ainult puhkasin, kui hommikul koju jõudnud olin, ent enne oli kõik akud tühjaks tõmmatud - ma ikka lähengi katki. 
Ilmselt on kogu see post tegelt: "Ma olen nii katki, oioioi."

Oioioi, ma ei jaksa isegi süüa teha. Õnneks eile tegin ILGE hunniku vürtsikaid kanatiibu ahjus, nii et pole vaja ka. 
Olgu, hommikul tegin putru, aga see ei loe. Putru on väga kerge teha. Veel kergem, kui jäätisekokteili, sest ei pea jäätis karbist välja kangutama. Ja SSP saadetud šokolaadi on veel järel, nii et magusaga ka vaeva pole.
Ainult võimalus spetsiaalses "ha, vaadake, mis mulle saadeti!" postis šokolaadikommide söömise pilti näidata muutub üha ebatõenäolisemaks =P 
Kuigi! Ma võin selle lavastada - panna karpi mingeid muid komme.
Ma olen nende isetegemises ka päris osav. 

Huvitav, kas on toitu, mille tegemise ees ma kõhkleksin ja mõtleksin, et ei saa hakkama? S.t. muidugi on (ma ei tee veiselihast steike, sest minu oskuste juures hea steigi jaoks oleks vaja sisefileed, aga nii kallist asja ma ju ei osta), aga kui ma tooraine pärast ei peaks muretsema. Kõige jaoks leiab internetist retsepti ja kui ma seda pimesi ei usalda, küllap saab toime.

Ma hiljuti usaldasin retsepti pimesi. Tahtsin teha pehmeid šokolaaditükkidega küpsiseid. 
Tainas oli väga maitsev ja kena, ja kuigi küpsetusaeg tundus veidralt lühike, usaldasin. Sest iga aine juures oli selgitus, miks just see, ja nii nunnu ja mulle nii meeldib ... ja siis tegin õpetuse järgi kõike, k.a. arusaamatult lühike küpsetusaeg arusaamatult madal kuumusel. 
Tulemus oli kahtlemata pehme. Tähendab, kui tainas eriti ei küpse, jääb pehmeks küll. 
Aga ma tahtsin küpsiseid, nii et panin (peale jahtumist, retseptis oli ka kirjas, et algul võib tunduda, et liiga toores, kuid jahtudes küpsised tahkuvad) tagasi ahju. 
Topelt küpsetusaeg ja tulid täiesti head küpsised. 
Aga misMÕTTES niuke retsept siis?!?!

Oh, kirjutamine elustas!
Näete, polegi oioioi igas teises lauses!
Ujumaminek tundub oluliselt tõenäolisemana =)

Roosid, suudlused ja loojang

Need sõrmed sai ikka vist mõraseks kukutud. Kui nad ikka veel ei liigu ja ootamatult langevale riidetükile ette jäädes vandumavõtvat valu põhjustavad.
Tüüpiline. 
Kõik vigastused ja hädad, mis otseselt talumatud ei ole, on niisiis talutavad ju. Ilmselt talutava valu juures midagi hullu lahti ei ole, luumurd kõlab nagu midagi hullu, järelikult kui mul on talutav olla, on luud terved. 
Välja arvatud et 9 päeva on möödas ja kasutada nende sõrmede abi, et tühi seljakott kapi ülemisele riiulile lükata, on mõeldamatu ja no ei.

Aga kuna sõrme ülemisi lülisid nagunii kipsi ei panda ja ma hoian neid niigi, sest muidu on valus, ega mõrade olemasolu või puudumise kindlakstegemine suurt midagi muuda. 
Nii et tegelikult vahet ei ole. 
V.a. et luumurd kõlab kangelaslikult. Kõlab, nagu poleks mõningase vandumise saatel äratalutav, vaid hirmus. 
Häh. Proovige migreeni. 

A muidu on tegelt hästi. 
Nädalavahe oli rämeraske, aga lõppes hästi õnnelikult ja eile sai õnnele veel kõrge kuhi peale, sest inimesed olid minu vastu nii ilusad ja head.
Ostsin uue kasutatud arvuti, sest win10 tugi lõppeb, aga win11 mu vana arvut ei kannata. Tuttav müüs  ja ma mõtsin, et jess, kaks asja ühe hoobiga - saab uue masina ja kenale inimesele raha anda.
Ma üldiselt eelistan oma raha anda kellelegi, kes mulle meeldib.
Kui on ruumi valida. (Loe: ma pole parajasti neetult hinnatundlik.)
Ergo veidi kallimate ja paremate pitsade ost poja sünnipäevalõunaks toredast väikesest pagarikojast, üks sitaks kallis kleit tütre sünnipäevaks eesti kleiditegijatelt ja hunnik raamatuid Varraku soodusmüügilt nt. 
Kaltsukad meeldivad mulle kõik juba idee poolest, aga kuidagi tundub Sõbralt sõbrale ikkagi lahedam kui Humana, sest nende tegevusala ja eesmärgid lähemad. 
Ja muidugi kui mul tekib mõni teise ringi pood, kust mitu imehead ja imeilusat asja saadud, sellest saabki mu lemmik. 

Olgu, ja niisiis kirjutasin sellele tuttavale. Läks paar päeva aega, ma juba kandsin endale raha kogumishoiuselt üle, et talle maksta, ja ta tuli arvutit mulle ära tooma. 
Koju.
Nukerdas siin jupp aega, et kõik tööle saaks. Et mu kontod igal pool avaneksid (kui microsoft mulle mailile kolmanda "on see ikka sinu konto? sisesta uus kood!" saatis, vabandas, nagu oleks see tema süü) sõi mu suppi - mulle hirmsasti meeldib inimesi toita, kuigi supp oli mage, nagu hiljem avastasin - ja kui viimaks kõik tehtud, ütles: "Kuule, mina ja Kaur teeme hinna pooleks, sa ei pea midagi maksma."

Ehk siis tuli mulle koju kohale, ei mingit liikumisstressi ega postkontoris järelkäimist, oli meganunnu, tegi tasuta tööd ja andis kauba peale ka uue kasutatud arvuti.

Ma nüüd olen veidi aega põrmustatud.

Inimesed ON vahel mu vastu ikka eriliselt ajuvabalt lahked. Ega tema ja Kaur esimesed olnud. Ma ei ole kõiki kordi isegi kirja pannud, kui mind potsatades tagumikule on löödud minuga NII HEA olles. 
Ja ilm on kaunis, ikka veel on september, migreenid on taandunud kahele ühe pisikese tabletiga leevenduvale nädalas ning Tütarlaps käis poja sünnipäeva puhul külas, nii et mängisime BISMARCKi ja nii tore oli. 
Mis siis, et kaotasin.

Ja Dropkick Murphys on varsti käes =)

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetamist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud. 

Kuidas niimoodi saama?!

Olen jätkuvalt segaduses, kuidas niimoodi üldse saab.
Päriselt saabki inimesega rääkida? Tema kaardid laual, minu kaardid laual, arutame koos, kuidas nendega parim mängida oleks? Ebamaine.

Kuskil maailmas on see ilmselt normaalne. 
Minu maailmas on see nii ebareaalne, et ma ei suuda uskuda. Mul läheb selle peale, et ta tahab minuga aus olla, juba kõvaks. Kogu aeg tahaks, sest mis mõttes ta usaldab mu head tahet?! Päriselt?! Emake maa, ma tahaks ta sulanud süldiks armastada, nii et ta lihtsalt valgub naudingust laiali. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. 
MisMÕTTES  niimoodi saab?! MisMÕTTES ta kardab mind aint nii palju, et äkki ma teen talle haiget? Mitte et minuga ei ole lihtne, mitte et minuga ei ole mugav, lissalt et vbla ma lajatan ilma mõtlemata, puhtalt instinkti pealt talle nii kõvasti, et kõrvust veri väljas? Ma ei ole liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga, ma meeldingi talle?!

Täiesti arusaamatu.

Muidugi, julgus on mu jaoks ka kõige atraktiivsem omadus, mis inimesel olla saab. Kui inimene mind ei karda (ja mitte seepärast, et ta ei tea, ega seepärast, et ta on liiga loll, et karta), on pool rehkendust juba valmis. Kui ta võtab minuga riski, sest hea on liiga hea, et sellest hirmu pärast loobuda, ma olen peaaegu valmis juba selle eest andma nii palju head, kui mus üldse on. 
Ja on päris palju, muide. 

Ma ise ei ole julge. Ma olen kartmatu, mis on hoopis teine asi. Ma ei oska karta, ma ei taipa karta, valus on ju kogu aeg, mida loeb, et vbla vahepeal on rohkem valus? 
Ja siis on inimene, mitte väljamõeldud tegelane raamatust või animest, vaid päris elus lihalik inimene, kes on toorelt vapper. Mitte ainult minu suunal, üldse kogu elus.
Ma. Ei. Suuda. Uskuda. 

Nüüd, väga võimalik, et see on udumõtlemine. Et ma olen armunud ja poolpime ja näen ainult ühes suunas. 
Aga. 
Kõigist oma meestest (ok, K v.a. aga ta ei olnud mulle kunagi päriselt mees ka, eks ole) meenutan ma päriselt sõbralikult ja hoian suhtena alles Tütarlapse isa. 
+ mingil moel on mulle ikka veel armsad ka Rongimees ja KEA. 
Ja phmt on nemad 3 ainsad, kes ei osutunud argadeks, rumalateks või mõlemat. Selgelt Tütarlapse isa on neist kõige vapram, aga no teised kaks siiski enam-vähem samuti. Ei läinud konformismi ja "nii on mugav" teed, vaid otsisid paremat. Et nad asja käigus astusid mulle kõvasti näkku, sõrmedele ja Rongimehe puhul uuesti näkku ja siis ta hüples seal veidi üles-alla?
No ... sitt lugu. 
VÄHEMALT polnud nende valikud arad, krt. 
VÄHEMALT ma saan neist lugu pidada. 

On igasugu lugusid, mida ma pole teiega jaganud, sest nad kas pole piisavalt tähtsad või siis ma lubasin sellest mitte blogida, aga mis kõik taanduvad sellele, et kas mees pole piisavalt vapper, et mind valida, või on ta nii silmnähtavalt arg mujal, et ei ole mulle enam ligitõmbav. Ja no Pojaisa lugu pole ma jaganud seepärast, et peaaegu igaviku üritasin ennast süüdi tunda, leida, et minu viga, mea maxima culpa - kui mees lihtsalt valis kolmetoalise korteri, mille eest ei pea üüri maksma, minu asemel. 
Hästi lihtne. 
Kui nüüd tagasi mõelda. 
Aga mina toona mõtsin, et ma ikka pidanuks Parem olema, Raha teenima, Rohkem Koristama, siis ma oleks ta jaoks rohkem väärt olnud, siis ta valinuks minu, mitte korteri, või poleks vajadust valida üldse esilegi kerkinud.
Pff ... kuivõrd ta ei toetanud kunagi meie last ega mind, enne kui ma konkreetselt 4 aasta eest ütsin, et laps on olemas, ta on tähtis, meil on uut korterit vaja, maksa veidi üüritoetust, ja mu toonist võis aimata konkreetsust, ma arvestasin juba ammu aega, et hea inimene ta küll ei ole. Kui ta mulle Peale Rongi ääri-veeri ettepaneku tegi uuesti proovida, millegipärast sa ju ellu jäid, kehitasin ainult õlgu ja teesklesin, et pole olnud. 
Aga alles nüüd mõtlen, et vbla polnud asi ainult selles, et ta pole hea inimene. 
Vbla oli ikka selles ka, et ta oli end näidanud argpüksina ja mul absoluutselt ei tõusnud ta peale enam. 
Tõusnud, naine? No ...pulss nt võiks tõusta, eks ole.

Vbla see ongi mu demiseksuaalsus - et ma tahan, et mees teaks, mille ta minu näol saab, ja ikka ei kardaks, nii et ma saan tema peale sulada ja sulatada lume saja meetri raadiuses endast ka? 
Praegu sulatan. 
Te arvate, et kevad tuleb? Tühjagi, lihtsalt mina olen armunud. 

Eelarvamused

Ok, mu poeg on abituuriumis ja 18, nii et nagunii ma ei sekkuks, kui ta ka puuduks - suur inimene, ise teab, mis teeb.
Aga kui Stuudiumis teatatakse mulle punaselt, et "Hilines!" tunnen teravalt, kuidas mingid ühiskondlikud hinnangud ja minu isiklikud väärtused ei ole ÜLDSE kooskõlas. Sest mida mina mõtlen punase Hilines! teate peale? 
Tubli poiss, läks kohale, kuigi jäi hiljaks. Vapper mees. 
Ta on elus ikka päris mitu korda palunud mul esimeseks tunniks vabandus kirjutada, sest talle ei meeldi hilineda, ta läheb järgmiseks tunniks parem. Nagu - kus on õpetajaskonna silmad nägemaks positiivset? Ta läks kohale! Jai!!!!
Samas ma eriti ei usu, et nemad seal panevad selle kirja, et mulle ja talle positiivset tagasisidet anda. 
Kuigi! KUIGI! Nii on nunnu mõelda! Punased teated Hilines! on teatamaks, KUI tubli ta on, et ma seda kogemata tähele panemata ei jätaks! 

Nunnusid mõtteid jaksab mõelda, kui parajasti on hea olla. 
Mul parajasti on. 
Täna läksin automaadi juurde, et pakki saata, aga ekraanil oli kiri "Kuller töötab! Oodake palun!"
Siis ma seisin veerand tundi ja vaatasin, kuidas kuller kappidest pakke välja võtab ja neile, millele vaja, enne kasti toppimist triipkoodi peale kleebib. 
Selline torssis üsna lühike ja kõhukas mees, tiris aga paki välja, üpris nördinud, kui see nt täpselt kappi mahtus ja ta pidi kättesaamiseks pingutama, ning viskas kasti. Otse ei vandunud, ent mühatas põlglikult. Kui ühes kapis oli ainult mingi koonusekujuline üsna pisike vidin, ta plahvatas. "No mis idioot niimoodi saadab? Pakk peab olema piisavalt suur, et silt peale panna! Minu piiksutaja ei loe seda! Liini peal ka ei loe!" Selle pahura tiraadi ajal üritas ta silti kumerale pinnale kleepida, aga koodilugeja tõesti ei reageerinud, ning ta tiris küljed jälle lahti ja pani selle viimaks üsna sirgelt paki külge, nagu oleksid sel kahel pool kleepuvad tiivad.
Lugeja luges, nii et pidi kõlbama.   

Mina mõtlesin: "OMG, ta on nagu pahur päkapikk jõulukinke laadimas! Nagunii on vähemalt pooled pakid siin jõulukingid. Just sedamoodi võiksidki päkapikud käituda. See on palju realistlikum, kui mingi lõputu rõõmus muhelemine."
Ja kulleri sünge pakkidevõtmine ja triibukooditamine tundus korrapealt nii armas, et ma seisin ja naeratasin lollakalt viis minutit järjest. 
Siis ta lõpetas ja ma hakkasin oma pakki saatma - muidugi jõulukink, mis te ometi mõtlesite? Trükkisin seal puuteekraanil numbreid ja üritasin korraga ära hallata nii pakki, kotti, kust tahtsid välja kukkuda teised kotid (käisin enne pakiautomaadi juurde minekut taarat viimas - ilge hunnik mineraalveepudeleid) rahakotti ja kindaid ning ei saanud täiesti hakkama. 
"Kinnas kukkus," ütles pahur päkapikk mulle mornilt. Tänasin ja korjasin kinda üles ja no NII TÄIUSLIK rollisobivus! Nii täiuslik - pahur, aga hea! Siuksed päkapikud käivadki!

Ilu on vaataja silmades. 
Kuidas vaatad, nii paistabki. 
Mida eeldad, seda näed. 
Jne. 
Romaanivõistlusel koha saanud raamatut vaatavad lugejad positiivse ootusega. Minu lugusid vaatavad need, kes mind (eriti?) ei salli, negatiivse eelhäälestusega. Mu tütar loeb ja on: "Haa, nii emme! Ei söö lilli!"
Eriti halvasti läks "kuigi sa proovid olla heal", mida anti lugeda ulmearvustajatele, kuigi see pole ÜLDSE sedasorti raamat, mida ulmearvustaja enamasti saaks. Nende eeldused oli väga teised ja nad vihkasid seda. Mis oleks naljakas, kui poleks tol hetkel nii kurb tundunud. 
Ma ju näen arvustust lugedes ära, mida arvustaja on eeldanud saavat. 
Täna lugesin "Vikerkaarest" seda oodatud Mudlumi arvustust ja ... sain nende viimaste eest kiita nii madalale seatud lati ületamise eest, et piinlik. Nagu - seda sa minult siis ootasid? Korralik ajaviitekirjandus, 0 originaalsust, aga korralikult tehtud? 

Oh, kus ma jään ...

Elu tähthetked

Oletatavasti tuleb mammutpost. Tehke kohv ja võtke veidi aega. Lademes linke, mida avades veel hulk teksti, eks ole. 

Hakkasin eile voodis oma fb-mälestuse mõjul mõtlema, missugused mu elu tähthetked on. Sellised momendid-tunnid, mille  toimumise ajal on hea tunne ja pärast magus tagasi mõelda mõlemat. 
Ainult üks neist ei päde. MÕLEMAD peavad olema. 

Esiteks ja kõige uhkemad on "ma olen faking kangelane!"-momendid.

* Perevägivalda sekkumine
* Hilise Lõikuse sees omade poole kaugele Fuusia pealinnale tummapommi-heitmise otsuse järel vastaste juurde minek ja asja ära rääkimine, et nad sekkuda saaksid. Ja siis omade juurde tagasi, tapke mind, kui tahate, aga reetsin meid vastastele.
Post, kus ma praktiliselt üldse ei räägi sellest, et ma tegin mingit erilist asja, sest ega ma siis mingi endakiitja ole - alles pärast, kui sain selle eest auhindu (auhindamise järgne post) ja teised muudkui rääkisid, kui LAHE mina ja mu tegu olime ja kuidas ma hoidsin nende usku inimkonda üleval jne, sain aru, et oot, ma tegin tegelt hästi. 
Siiamaani vahel mõni meenutab ja iga kord on õnnelik olla seepeale =)
* Kui ma Miku matusel kõnet pidasin ja ütlesin kõiki neid asju, millest muud kõnelejad vaiksid. 
Ma VIST ei ole sel teemal postitust kirjutanud, sest algul oli see nii tundlik teema ja pärast polnud enam vahetult tähtis. Aga et ma rääkisin nii tema enesetapust kui sellest, et jah, ta oli Lihula tulistaja, aga ma arvan, et ta ei olnud iial hoolimatu ega halb, vaid ta oli just liiga hooliv ja hea ja see tegi ta viimaks hirmus katki - ma leian, see oli hästi tehtud. 
Et ma oma kõnega ütlesin, et on ok armastada teda, sellest hoolimata, mis juhtus. Et on ok teda leinata. Ja samas ütlesin ka, et kui kellegi valu otsa saab, see ei ole halb asi. See ongi õnnelik lõpp. 
Lubasin sellega öelda ja mõelda kõiki neid asju, mida nagunii kõik seal mõtlesid - kõik. Ka lapsed. Kuidas ma leinan oma issit, kui ta on LIHULA TULISTAJA?!
Leinadki. Sest ta ei olnud halb inimene. Ta läks lihtsalt katki. 

Peaaegu sellesse kategooriasse läheb ka järgmine - aga mitte päriselt, sest ma ei TEINUD midagi, ma lihtsalt olin turvapaik

* Poeglapse klassivend, kes oli kodustega rängalt tülli läinud, tuli ööseks meie juurde varjupaika.

Sellises 10+ vanuses umbes - ma aastat täpselt ei mäleta.
Olin hirmus õnnelik, et minu kodu on selline koht, kuhu tulla ja eeldada, et siit sa jalaga ei saa, siin sind hoitakse ja aidatakse. Jah, muidugi ta saatis isale sõnumi, et kuhu ta ööseks jääb, aga tegelikult isegi mitte minu nõudmisel - ma läksin ettevaatlikult sellest rääkima, et oleks vaja, ja ta oli juba saatnud.

Töö ja loominguline kangelastegu, mille käigus juhtus piisavalt häid asju, et muuta mäng ka käigus olles minu jaoks meeldivaks, kuigi juhtus ka hulk "omg, söök sai otsa, kuningas saab aint moosisaia!", "omg, me npc vägistas haldjaid!", "omg, ma lubasin lossi rünnata ja sel peaks ju tagajärjed olema!" asju.
Aga ikkagi. Pärast seda üritust oli umbes tund aega täiuslikku õnne ja täiega tasus ära. Ehk siis:

* Beleriand III
1. post, 2. post, 3. post, 4. post

Mõnevõrra üllatav, et ühtegi teist loomingulise saavutusega seotud täiusliku õnne ja imelise tunde hetke ei paista olevat. Aga noh - teatud moel see paljastab, kes ma olen. 
Mul on vaja end puruks rebida ja siis selle järel tunnustust saada, siis on õnn. Aga kirjutamine - see on halvimal juhul raske, sest on raske, aga mitte kunagi enda puruks rebimine. Isegi ühegi teise korraldamise käigus pole end nii katki teinud. 
Ja ei jätnud nad ükski ka unustamatut tunnet.

Aga selle "pinguta end puruks, siis tuleb õnn"-hetke vastukaaluks on täiusliku õnne hetked, mis tulid mitte millegi pealt ja mina ei teinud midagi. Lihtsalt kuidagi kõik klappis.

* Ükskord läksime ema ja minu õega, kes oli sellal mõnekuune vankribeebi, külla Ene Thompsonile, kes on mu kauge sugulane ja kellega ma mitte kunagi hiljem pole kokku puutunud. Oli september ja väga soe, ma tegin emale soengu ta veidi üle õlgade ulatuvatesse paksudesse juustesse, panin sinna gerberaõie ka. Mul oli seljas suur ja lai roosakasvalge pluus ja tumepruunid väga liibuvad teksad, juuksed olid punane poisipea, päike paistis. Kõndisime läbi Nõmme. Ene Thompson oli teinud oivalisi õunapomme. Ema jõi alkoholivaba õlut. Lehed olid maas ja kuldsed. 
0 hirmsat pingutust, aga kuidagi kõik klappis. Ideaalne päev.

* Ja teist korda juhtus see, kui käisin saarel. 
See võis olla Naissaar, aga vbla oli ka mingi muu. 
Tollal käisin ma läbi sõpruskonnaga, kust ma enam kellegagi eriti ei suhtle ja kõige paremini saan läbi ühe naisega, kellega me kunagi väga suured sõbrad pole olnud - lihtsalt sõbralikud.
Aga toonaste sõpradega ei räägi ma enam kummagagi.
Mis ei muuda tolle päeva kuldset sära, kui me sõitsime paadiga saarele. Oli hilissuvi. Paati juhtis see (mulle ka suhteliselt võõras, aga sümpaatne)  piiga, kelle vanemate suvekodu me paar päeva väisasime, päike paistis ja meri oli sinine ja soe. Ma eriti ei mäleta, mis me tegime, aga ma mäletan välikööki ja jalutuskäiku saarepiigaga saart mööda, mäletan, kuidas ma üksinda ujusin ja ujusin soojas merevees, mäletan naturaalset siidrit ja sellest jäetud eriti magusat "pohmakat" järgmisel päeval. 
Jah, mina olengi see inimene, kes joob järgmise päeva mõnude nimel. Ma saan sellist alkoholi järelmõju ainult naturaalsest õunasiidrist, aga see on absoluutselt imeline tunne.
Ideaalne saarelkäik oli.

Ja absoluutselt imelised on need hetked, kui inimesed on mu vastu täiesti ootamatult ja ettearvamatult head. 
* See imeline kord, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiini eksam päev enne tehtuks loeti, kui üldse eksamipäev oli. 

* Kui Tütarlapse isa orgunnis oma pere mu korterit koristama ja nad tegid nii palju rohkem, kui ma oodata oskasin. 

* Kui K mu aknad ära pesi.

* Kui esimesel talvel Pärast Rongi oli Olevi juures tema sünnipäevapidu, kõik olid mu vastu lahked, vaevututtav kinkis mulle teed (sest mul oli ka äsja sünnipäev olnud) ja sõber saatis mu koju - lihtsalt et ma ikka kindlasti sinna jõuaksin - kuigi minna oli vast 500 meetrit.

* Siis oli imeline aeghetk, kui mu tütar sündis. Polnud päriselt kangelastegu. KINDLASTI mitte sündmus, kus mul eriti rolli polnudki. Ilmselt on võtmesõna jälle pingutusejärgne eufooria, ent kõik peale selle, et ma sünnitasin fking 42 tundi ja olin valust ja väsimusest väga katki, oli imeline.

 Tütarlapse isa oli tore ja ämmaemand, kes algul istus meil kodus ja lõpuks soovitas haiglasse minna ja isegi ei võtnud raha selle eest, et istus magamata mul kodus 20+ tundi, imetore ja lahke, sõbralik ja soe. (Tema tasuks oli viimaks ainult pudel veini.) Haiglas, kus see ämmaemand muuseas samuti töötas, oldi imearmsad. Vana Fertilitas, kus sai veel sünnitada. Kõik olid minuga lahked ja sõbralikud ja mitte keegi ei öelnud mitte midagi halba ja viimaks, viimaks, VIIMAKS sündis peale vete avamist ka mu tütar.
Ta oli imeilus. Ideeliselt oli ta liiga kaua üsas olnud, aga 0 ülekandmistunnust. Paberitesse kirjutati, et mu sünnitus toimus normaalse aja jooksul, mitte ei võtnud 42 tundi, ja lapse sünnitähtaeg lükati ka dokumentides hilisemaks, et ta ei rikuks ära statsistikat, mis ütleks, et 42 nädalat +6 päeva on raseduse kestuseks liiga kaua . 
Mul oli pohh. Mind ei huvitanud. Mul oli mu imeilus tütar, perepalat, kõik soovisid õnne ja keegi tõi karbi Maiuspala komme, kust me siis pakkusime kommi kõigile, kes palatisse tulid hiljem. 
Imeline kogemus. 
Eriti oskan seda hinnata teadmise valguses, milline võib ka sünnitus olla ehk milline oli Poeglapse sünd. Midagi ei läinud tegelt halvasti v.a. et mitte miski ei olnud eriti hästi peale imelise beebi viimaks. Jaa, mulle öeldi päris mitu korda ebasõbralikke asju ja ma olin ka täiesti üksi haiglapersonaliga. 
Kõige toredam neist oli koristajatädi. 

Lapsepõlvest on mul tegelikult tähthetki meeles palju - nii palju, et need valguvad ühte ning pole mitte ainulaadsed Üks Sündmus, vaid "Valtri sünnipäevad" - kust mina tean, mitu - või "Kokkutulekud Uulus" - vähemalt kolm - või "Jõulud janede pool" või "Jõulud kodus" või "Tädi sünnipäevad" või "Suvel Karksis" või "Vanalinna Päevad". 
Tollal meeldisid mulle need traditsioonilised iga-aastased tavad hirmsasti ja selle teadmise peal ma olen püüdnud ka oma lastele korraldada põnevaid tähtpäevi. Et kaunistame enne jõulu ja värvime mune munadepühal, pidudel on peotoidud, käime igal kevadel kevadet otsimas (olgu, vahel mais ka, siis polnud kevadet leida eriti keeruline, aga vähemalt käisime looduses või loomaaias ja pidasime seal piknikku), sünnipäevad pidid olema põnevad ja meeldejäävad ja no kuigi Poeglaps eelmiste jõulude ajal ütles, et tal on see kaunistamine sügavalt pohh, ma siiski loodan, et nad said mingi hea tunde sellest iga-aastasest traditsioonijärgimisest. 
Sest mina sain.

* Aga kõigekõigem Üks Sündmus lapsepõlvest oli, kui olime Avega Vanalinna Päevadel ja hakkas kohutavalt vihma kallama. Jooksime siis koos Olevimäest alla mu isa töökohta, vesi pritsis kahte lehte ja mulle hirmsasti meeldis kiiresti joosta - eriti mäest alla.
Issi oli parajasti kohal ka. Ta vaatas meid, ohkas ja pani siis kuskile kolituppa lahtikäivale sohvale magamiskottide alla soojenema. Meie riided sättis kuivama ja siis me kihistasime seal tekkide all ja meil oli mõnus ja soe olla. 
Ma ei mäleta eriti muud - küllap hiljem ostis isa meile töökoha sööklast süüa? Ja Ave läks vist taksoga koju? Aga see tormamine ja diivan on mul selgelt meeles.

* See kord on mul ka imetoredana meeles, kui ma oma noorema tädiga laulupeol käisin ja ta ostis mulle iga kord jäätist, kui ma tahtsin. Ma sõin vist neli šokolaadiglasuuriga pulgajäätist ära. Või isegi viis!
Kusjuures ma ei olnud eriline pruuni glasuuri fänn. Aga see oli ainus sort jäätist, mida seal müüdi.

Kaks fotosessiooni on ka oivalised olnud. Need esimesed, mille eest ma fotograafile raha maksin. 

* Ruuduga

* ja Oleviga. Millest ma ei ole kirjutanud, ainult neid imelisi pilte olen jaganud. (Mõned on siin näha.) Aga Olev ise on ka imetore ja pildid on toredad ja oh ja ah. 
Vahel ma näen Olevit unes kontekstis "nägus noor mees, kellega võinuks midagi tulla, aga ei".

Ja viimaks kaks kontserti, kus ma üksinda käisin.

* 5'nizza

* Kaisa Ling Thing, millele Kaur mulle, muide, täiesti ootamatult ja küsimata pileti ostis

Ehk need on siis minu elu tähthetked.

Kui asi käigus olles tundub hea, aga tagasi mõelda on halb, ei kanna välja. Kui asi tundub teoreetiliselt saavutusena, aga käigusolemise tunne on "pean pingutama, et hästi teha ja et kõigi eest hoolitseda ja sõbralik paista ja rahvas rõõmsaks teha," ei kanna välja. Kui toredasse sekkub mingi täiesti ootamatu ebameeldivus, ei tule oivalisust täis. Ja liiga tavaline ikka ei päde. 

No mõne jaoks oleks tähthetk, kus talle päris pruunkaru pojad sülle ronivad või et sünnipäeval kõik klassi lahedamad inimesed temaga "vanaisa vanu pükse" mängivad. Väitlusturniiri võit või ... jutuvõistluse võit kusjuures VÕINUKS kvalifitseeruda, kui see poleks nii halval ajal tulnud - ma olin mingi kaks tundi maganud, üritades kenale noormehele püksi pugeda, aga asi jäigi suudlemise peale. Rohkem me ei kohtunud ja väidetakse, et ei varem ega hiljem ta polnud nii kena.
Oli tookord pärast lahkuminekut pikaajalisest elukaaslasest kõvasti kaalus kaotanud.
Aga minu muutis võidu osas tuimaks see, et ma ei olnud maganud. 
2 tundi ööunena - seda on ikka arulagedalt vähe. 

... ja kui ma olen enne SITAKS vaeva näinud asja nimel, mis on siis täiesti ootuspäraselt (mitte ootamatult, see kaunis soome noormees Beleriandil oli täiega ootamatu ime nt!) hea, ikka ei tule imelisust täis. 

Võibolla oli III Beleriandi mõju mulle võimalik ainult seetõttu, et mul oli jalg murtud - ma ei saanud endalt rohkem nõuda, kui andsin, sest ma olin füüsiliselt võimetu rohkem andma. Nii et sain endalt ebatäiused andeks.

Njaa.
Mul ei ole kerge end õnnelikuks teha. 
Lihtsam on teistel - aga nemad jälle ei tee enamasti. 
Kuigi olgem ausad - see VÄGA VÄGA NAINE kruus anonüümselt pakisaatjalt, kelle isikut ma kahtlustan, ent ei tea - see oli ikka ka imeline. =)

Käisin Estconil. Tegelikult olen ikka veel siin

Te olite väga toredad ja üldse ei löönud, rääkimata näkku löömisest, aitäh!

Täna lähen Estconile ja ei kavatse avaldada postitust enne, kui sinna vähemalt jõudnud olen. Oodake "mis tegin, mis mõtlesin" sõnavoolu.
Ma eriti "mis tegin" asju tavaliselt ei kirjuta, sest ma ei tee midagi peale igapäevase karmi ürituse enam-vähem rahuldavas meeleolus olla. Või noh, teen neid asju, mida ikka. 
Mu päevad on väga sarnased sinnani välja, et hommikul esmalt võtan tableti ja joon sinna peale pooleks tavalist vett ja mineraalvett, annan kassile süüa, teen kohvi ja vett keetes söön kraanikausi kõrval seistes puuvilja. 
Kraanikausi kõrval seistes, sest enamik neist on mingid mahlased värgid ja siis ma saan kummarduda ja üleliigsel mahal lasta kraanikaussi tilkuda, selle asemel, et see üle mu lõua voolaks ja riietele plekke teeks. 
Mu rutiinitalumatus lööb välja ... äh, ta LÕI kunagi välja.
Praegu ... 

...

Ma ei taha isegi veebilehtedel käia, kus enne käinud pole. 

***

Nüüd ma olen Estconil ja phmt 

Head asjad

* Totoro on väga hästi käitunud.
* Mu pea ei valuta.
* Ka need inimesed, kellega mu arust on meil vastastikkune sallimatus üdini, on mu vastu kenad olnud. Teistest rääkimata.
* Kuna olin arukas ja võtsin kaasa oma kohvipuru, olen ka kohvi saanud.
* Vaatasin eile ära ilmatupika ettekande, mis oli päris huvitav.
* Kas ma juba mainisin, et mu pea ei valuta? Eile neli korda ähvardas hakata, aga sain kogu aeg jaole.  Kuna ma magan saunamajas, kuulsin lisaks inimeste lämisemist kella viieni hommikul ja seni eriti magada ei saanud, aga PEA EI HAKANUD VALUTAMA. 
Oivaline.
* Tunnen end üldisel taustal rafineeritu ja erudeerituna.
* "Devolutsiooni" ilmumise kohta küsiti.
* Öeldi: "Mulle Triinu Meres õudsalt meeldib. Eeskätt kirjanikuna. Kui ta midagi kirjutab, on see hea."

Halvad asjad

* Vähemalt üks inimene siin kardab paaniliselt koeri, nii et mul on tema ees kogu aeg süümekad, kui Totorol vabalt joosta lasen, aga samas on mul koera ees kogu aeg süümekad, kui ma ta tuppa kinni panen või rihma otsas õue viin. No ei ole hea lahendust. 
Õnneks ütles too isik mulle, et Totoro on nii sõbralik, et ta ei ole temast häiritud. Kuni koer ei haugu, on okei.
Koer haukus peamiselt kahel juhul: kui ma ta tuppa üksi jätsin ja kui ma läksin ujuma paadisillalt, kus ta järgi ei saanud ja pidi tegema ringi kaldalt. 
* Purjus või lihtsalt vähe tobedad inimesed ajavad rumalat juttu.
* Totoro on nii erutatud, et ei ole praktiliselt söönud viimased 36 tundi. Ühe suurema kondi. 
Ja joonud kaks potti vett. 
*Mu silmaaluste aukude peitmise pliiats sai tühjaks JUST EILE.
* Arusaamatul põhjusel on pea must.

On, nagu on asjad

* Ma ei käinud hommikul Saltartriculi esinemist ja tantsuõpet vaatamas-kogemas.
* Ma ei käinud ka hommikust ettekannet vaatamas.
* Ega ujumas.
* Ega osalenud larbil.
* Hommikusööki oli ainult väga natuke alles, kui ma jaole jõudsin.
* Internet on üpris väga aeglane.

Tegelikult pärastlõunal ma lähen ujuma. Ja seejärel on plaan käia duši all ja pesta pea ära. Aga ma veel ei tea, kuidas sellega läheb 

***

Käisin ujumas ja pesemas, magasin natuke lõunaund ja voodi oli maru mõnus.
"Ma ei tõuse enam kunagi üles!" ütlesin pool tundi enne tõusmist.
Totoro sõi natuke veel, ma sain Depechi ja Rammsteini ja Billy Idoli järgi tantsida, pea ikka ei valuta. 
Võimalik, et see üritus ei olnudki halb mõte. 
Kuna ma ei ole midagi avaldanud, mis vähegi tähelepanu püüdnud, vaatasin seekord isegi Stalkerite jagamist pealt. 
Muidu oli nii, et väike lootus ikka alailma oli ja ei tahtnud hakata pettumisega riskima, nii et läksin oma tuppa ära, kui Stalkerite jagamise üritus programmis. Võimalik, et jätsin ülbe mulje sel ainsal korral, kui Salkeri sain, aga säästsin ennast ülejäänud juhtudel. Aga seekord vaatasin lihtsalt pealt ja tõdesin, et krt: enamasti on inimestel siiralt suva. Kui mul nii suva oleks, ma ilmselgelt võiksin ka lihtsalt üritusel osaleda - ent kuna ma hoolisin liiga palju, oli enda säästmine hea plaan. 
Keegi isegi ei märganud, et mind pole, raudpolt. Et ma seekord kohal olin, küll keegi ei märganud =P

Ja veel:
K on ATH. Palju selgemalt kui mina. 

Tahaks meeldida

Disclaimer

Ma nüüd vaatlen ennast süngemalt (realistlikumalt) ja tõsi on, et vahel ma teen inimestele haiget täiesti kogemata ja jaburatel põhjustel. 
Kord tegin ma mingit rinnavähikampaaniat kaasa fb-s ja teatasin selle raames, et olen lesbi, mispeale üks päris lesbi soovis mulle õnne ja sai vastuseks: "Kommenteerisid, nüüd jaga ühte neist teadetest!" sõnumi. Ja mul üldse ei tulnud pähe ka, et see võib haavav olla talle. Aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks heast tuttavast korraga suht vaenulik sai, milles kühvel. 

Sest ma TAHAN alati head. Mul on parem tunne, kui kellelgi on parem olla minu pärast. Jep, ma olengi see koer:

Nüüd - ma ei tee asju selleks, et teistele meeldida. 
Aga ma tahan hirmsasti, et neile meeldiksid asjad, mida ma teen. Eesmärgita neile meeldida. Ja mulle jäävad jubedalt meelde igasugused pisiasjad, mis teen ebatäiuslikult. 
Mitte et keegi teine hiljem mõtleks asjadele, mis ma valesti ütlesin, et "tulev aasta" on tegelikult juba kuu aega peal olnud või et tegelikult ma olen elanud kolme mehega koos, mitte kahega (kuigi selle kolmandaga me kooselu ajaks polnud paar, ta oli selleks ajaks paaris hoopis mu sõbrannaga, kes ka seal elas). 
Aga mina ise tahan hirmsasti olla aus, täpne ja sellega ka kõigile meeldida. 

Et see ei käi hoopiski sedasi, kui mina mõtlen, on teisejärguline. Et tegelikult inimestele meeldimiseks peaks tegema asju, et inimestele meeldida? Ma ei taha teha asju nii, et inimestele rohkem meeldiks. Ma tahan, et inimesed oleksid sellised, et neile meeldikski, mida ma teen.
Kuigi ikka vahel meeldib neile ka. Viimasel ajal on minu vastu veel ja veel lahke oldud - inimesed, kellest üldse ei ootaks, et nad mulle mõtlevad, mõtlevad ja räägivad ja teevad armsaid kingitusi ja wtf. 
Olen hurmatud. 

Aga ma olen ka praegu seestpoolt hästi katki, põhjata kauss, mida on võimatu täita. 

Sest tõsi on, et mul endal ei ole rõõmu suurt millestki, mida teen. On asjad, mis tapavad aega efektiivselt, nii et ma ei tunne pidevat häiritust, aga kui magamine välja arvata, ei ole need ükski sellised, mida ootaks ja tahaks. On lihtsalt "võib ju kah".
Kui ma suudaksin, magaksin kogu aeg, aga esiteks ma ei suuda - uni läheb ära - ja teiseks on päeva alguse õudus "Nii palju asju on teha vaja!"-õudus ja õhtul enne magamist on rahutunde peamine allikas: "Ma olen kõik ära teinud, praegu ei saa rohkem teha, võin rahus magama minna". Ja no seda tunnet ei oleks, kui ma päevad ka maha magaksin. Siis oleks ainult lõputu süütunne, et ma teisi kurnan ja ei hoolitse ja võeh. Ei taha mitte mõeldagi.

See läheb kunagi üle. Lootus jääb.

Läheb arusaamatult hästi vahel

Olgu. 
See oli täiesti pöörane. 
See ON täiesti pöörane. 
Ma olen
a) täiesti segaduses 
b) väga hurmatud
c) täiesti täiesti täiesti segaduses
d) väga tänulik

Mu poja sõber saatis talle snapi: "Jou, sa staffi tahad v?" ja pildi kotist, kust pealt paistis paar sokke. Poeg mõtles, et mingeid sokke on üle, ok. 
"Miks mitte," kirjutas ta vastuseks. 
"Ok, olen viie minuti pärast su maja ees," kirjutas sõber. 
Ja siis oli ta viie minuti pärast meie maja ees, andis mu pojale kotitäie asju ja ütles, et kui pole parajad, andku tagasi, olgu siltide ja kottidega hell enne proovimist, palun. 
Poeg andis au - aknast nägin - tuli tuppa tagasi ja vaatas kotti sisse. Oli vapustatud. Järgnevad kolmveerand tundi proovis ta uusi riideid. Seal oli boksereid ja sokke, jaa, ja siis 5 T-särki, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid ja pusa. Mitte mingilt kiirmoe-odavketilt, vaid firmalt, mille teksad ma endale ostsin, kui keskkoolis käisin. Päris head teksad olid. Päris kallid ka. Ma kandsin nad ribadeks. 
Kõik pojale antu oli ideaalses suuruses peale ühe paari lühikeste pükste, mis olid veidi laiad. 
Nagu. 
See sõber ei ole mingi rikkur. Vastupidi. Ta on selline ... raha osas väga mõistlikust perekonnast, mingit laristamist sealt ei paista. 
Poeglaps saatis lademes küsimusi. Vastu sai ebamäärasusi ja põiklemist, "ema aitas" ja "merry christmas!"

Kas ta ema loeb mu blogi, teab, et ma olen vaene, sai rahaga pähe ja kulutas osa mu poja peale? Või mida? Kuidas tuleb üks teismeline poiss sellele, et osta teisele kotitäis riideid, isegi kui "ema aitab" rahaliselt?! Ma arvan, vähemalt 200, tõenäolisemalt 300, vbla ka ligi 400 raha kogu kotitäis?!?!? 
Ma ... ma ... teate, üks inimene (aitähhhh!) saadab mulle iga kuu raha kohvi või muu jaoks, üks teine (aitähh!) mineraalvee vms jaoks. Inimesed on nii ilusad ja head! 
Nagu ... ma tahaks heldimusest nutta.

Poeg pidi kappi ruumi tegema, et ära mahuks. Ta garderoob peaaegu kahekordistus hoobilt. Eriti T-särkide osas - ma olen juba kuid mõelnud, et juurde oleks vaja - ma varsti lähen kaltsukatretile ... aga pole läinud, sest ega ma ei kipu tegema asju, mida hädasti just nüüd vaja teha ei ole. Lihtsam oli sinise särgi kaenlaalune auk kinni nõeluda ja käib veel küll. 
Nüüd ... nojah, polegi vaja vist.
Või midagi. 
Neid asju on nii palju!
Ma ei tea, mida sellele sõbrale vastu teha ka. Ei paista väga selline mees, kes jubedalt raamatuid tahaks, aga midagi muud mul ka üle ei kipu olema. 

Ma ei tea ... aga tänulik, oojaa. 

Xiaq

Ma jälgin tumblris üsna väheseid inimesi. Ja kui mõni neist üsna vähestest inimestest hakkab mulle närvidele käima (kuskil kuu on see piir, mil ma leian, et häirun ja häirun teda lugedes, mul ei ole seda vaja), jälgin veel vähemaid. 
Ehk siis valim, mille seast valida, ei ole tõesti suur.
Vbla 15 inimest või sedasi.

Aga üks inimene, keda ma jälgin, on faking ideaalne ja tema elu läheb aina paremaks. 
Ma olen nii segaduses. Vaatlen juba aastaid ja kogu aeg läheb paremaks. Kuidas ... mis ... appi!
Nagu ONGI selline inimene olemas, kes on nii tore ja siis tal läheb kogu aeg hästi ja hästi ja veel paremini? Ma ei oska isegi päriselt olla. 
Nagu ... nii saabki?!

Ta on väga ilus kas 29 või 30-aastane naine. Kui ma hakkasin teda jälgima, oli ta muidugi noorem ja õppejõud ülikoolis. Inglise keele alal. (Lood, mis ta sel teemal kirja pani, olid imelised. Ma veendusin, et ta on sitaks lahe õppejõud.) Siis oli aastakese õpetaja üldhariduskoolis. (Need lood olid veel paremad. Kui kõik õpetajad sellised oleksid, võiks täitsa koolis käia.)
Talle väga meeldis ta töö, aga probleemid olid samad, mis Eestis: kohutav koormus, vaimne läbipõlemine ja samas vilets palk.
Nüüd töötab ta kuskil, mille valdkonna nimeks on "tech" ja teenib umbes 5 korda rohkem kui varem. Kõik on temaga seal super supportive, kliendid on toredad, teda on juba ülendatud ja ta palka tõstetud ja jee. 
Lisaks kirjutab ta oma neljandat romaani. Esimesed kaks olid kirjutatud fanfictionina, nii et avaldamiseks muutis ta ära nimed ja mõned detailid, aga edasi liikus ta juba väga omale pinnale, enam polnud/pole algse alusega eriti tegemist. 
Need müüvad VÄGA hästi. Jah, ilmselgelt ongi tegu inimestele meeldiva asjaga, sellega, mida nad lugeda tahavad - phmt kahe geidest hokimängija armastuslugu, kusjuures ühel neist on mingi tsöliaakia vms toitumispuue ja tore teenistuskoer sellega tegelemise abistamiseks. 
Tema jaoks on kirjutamine ikka veel fun. 19. märtsil, on ta kirjutanud 2000 sõna tulevast romaani ja 1000 sõna fanfici. 
Ta hakkab abielluma.
Tal on imeline väga kuuma välimusega boyfriend, kellega ta varem oli aastaid niisama friend. Ta pidas end aseksuaalseks ja kuigi ta oli sõbrast salaja sisse võetud, esiteks ei arvanud, et sellest kunagi midagi tulla võiks, ja teiseks: aseksuaalne, hallo?
Ainult et sõber oli: "Aseksuaalne? Olgu, siis ärme seksi, ma tahan ainult, et sa oleks ikkagi minuga paar!" Ja kui ta siis kuulis, et vahekord on naisele valus ja ebamugav, palus, et too arsti juurde läheks - kui lähe paremaks, me ei seksi. Aga ega arsti külastamine midagi oluliselt halvemaks ka tee, eks?
Endometrioos ja madala asetusega emakakael. Sai palju nõu ja veidi füsioteraapiat ja oo - tegelikult on seks päris krdi lõbus vahel!
Tal on nunnu koer. Teenistuskoer. Tsöliaakiaga (kust ta selle romaani jaoks võttis - no enda pealt) tegelemise hõlbustamiseks. Koera nimi on Deacon. Ta on Belgia lambakoer, väga tõsine ja karm tõug. 
Väga hell, leebe ja armas Deacon. 

Ma loodan, et see pilt ei lõhu nende privaatsust.
Vist mitte väga, arvestades, et see ilmus tema tumblris.
The Great Sand Dune.

Ta on väga kristlikult kasvatatud, kuid ammu kirikust eemal. Identifitseerib end demi- ja biseksuaalina ning on ääretult kirglik ja toetav igast geiteemadel. On oma vanemad ka seks-positiivseks pööranud.
Ta on ronija.
Ta teeb käsitööd - mitte koob salle vms, vaid ehitas nt led-tuledega ballikleidi Bridgetoni-teemalise peo jaoks.
Nad ostsid maja, aga vbla kolivad paremasse osariiki - igatahes otsivad nad sinna veel paremat maja.
Tema tehtud gluteenivabad maiustused pole ainult head, vaid ka ilusad. (Head, sest bf üldiselt magusat ei söö, aga tema kooke võtab juurdegi.)
Tal oli vahepeal lilla undercut, mil võib olla kerge seos sellega, et mul lillad juuksed on. 

Nagu ... nad ütlevad "ära mõõda end kellegi teise kui iseendaga, sul võib olla palju probleeme, mida neil teistel pole". 
Ilmselt ongi. 
Aga ainus teema, millel ta ei ole minu parem versioon, on tema laste mittetahtmine. Oleks tal veel kolm last ka, ma läheks pooleks kadedusest.
Oleks tal kolm last, oleks ta teistsugune inimene? Vbla.
Igatahes mõtlen temast ja olen hämmingus. Kuidas saab olla nii täiuslik ja ikkagi elada head elu? Kas need kaks asja ei peaks mitte üksteist välistama? Olles uhke, kaunis ja täiuslik sa ju mõistadki end viletsusse ja raskustesse?

Kirjutan seda postitust ja olen nii väsinud, et otseselt viugun valju häälega vahepeal. Olen väsinud, olen masenduses (sest seespool on masendus ja ärevus, muud põhjust väga pole), ei märka, et maailma paremaks teeksin. Vbla teen. Vbla keegi saab sellest postitusest hingepidet.
Aga ma ei tee maailma kuigivõrd paremaks nagu muuseas: lihtsalt kirjutan omaks lõbuks fanfice, mis inimestele nii meeldivad, et keegi tahab neid avaldada, ja ma saan nende pealt täiesti etteplaanimata raha ja palju armastust. Esimesele 100 soovijale saadan raamatu postiga ja mitte ainult oma allkirja ja pühendusega, vaid ka oma koera tindise käpajäljega, sest koer on nii lahe ja ma olen nii lahke ja hea.

Ma täpselt ei tea, mis on selle posti iva. Ilmselt midagi stiilis: "Maailmas on ka head, täiesti head, ei ole ainult nutt, hala ja hammaste kiristamine."
Aga ka: "Miks mina ei saaaaaa, uääää! Tahan ka elu, mis aina paremaks läheks!"

Ampsuke minu rõõmuks

Nende jõulude märksõna minu jaoks on "ebaõnnestumised kokkamises".
Algas asi hommikul, kui üritasin teha suppi ja alles kui poeg tuli ja küsis, mis siin haiseb, taipasin, et puljong oli halvaks läinud. (Ignoreerime küsimust "kes teeb jõuluhommikul suppi?!" - mul oli omast arust vaja see puljong supiks teha, muidu läheb halvaks.)
Sealiha oli liiga taine ja maitseb seega ülearu kuiv ja tervislik hoolimata pikast ahju-ajast ja peekoniga tempimisest. Poeg õnneks ilmutas rahulolu, sest tal oli ilmselt rasva piisavalt hinge all, et mitte häiritud olla. 
Tiramisu-kreem tuli kuidagi hapukas. Ilmselt vastutab brändi, mida mandlilikööri asemel kasutasin - liiga toores. Üldiselt kasutan ikka brändit ja see on igati hea, aga ma ei kasutanud varem nii kehva. 
Miks mul oli kehv brändi kodus: ema arvas, et äkki söögitegemisel saad tarvitusele võtta, joomiseks see ei sobi, ja tõi. 
Ma arvan, peale 24 tundi seismist on Miisu ikka hea, ent täna sõin kreemijääke ja olin veidi rahulolematu. 
Ja ma ei ole kindel, et piparkooke üldse teha viitsin. Ma olen teinud kaks korda juba selles detsembris, ise tegin taigna ja puha, ja jumala hea tulid, aga ma olen lissalt nõrk. 
Ei JAKSA. Mis siis, et taigen on kapis ootel ja valmis ja isegi kaht värvi glasuuri on.
Sööme magusaks jäätist + mandariine + vahvlitorukesi ja kogu lugu. 
Olgu, Tiramisu-mandlid, mis jõulukingiks tulid, vaigistasid Poeglapse magusaisu ilmselt üsna ära ka. See pakk on juba tühi ka =P

Meie jõulupuu on kaks raagus oksa, mille eile metsast tõin ja mille Poeglaps täna kuue jõulukuuliga ära ehtis. 
Kaunis, kuid ma ei hakka teile pilti tegema. 
Ei (arvasite õigesti) jaksa. 

Üldiselt ma jõulude üle üldse ei kurda. Ema ja K ja Tütarlaps käisid eile ja üleeile, ma ei pea kuhugi minema, aga kutseid vormis: "Kui te tahate tulla, siis olete oodatud," esitati tervelt kaks, nii et mul on maailmaga haakunud tunne. Poeglaps oli äärmiselt rahul oma kingitustega, kuigi neist kaks olid vormis "sedelid lubadustega". Mu ema oli helde käega ja lisaks sain täiesti - täiesti - ootamatu laekumise.
Ei, mitte annetuse eraisikult, vaid raha väga ametliku olemisega asutuselt selgitusega "honorar". 
"Mille eest see nüüd oli?!"
"Aa, me ajasime sassi. Arvasime, et sa pole veel honorari saanud. Jäta endale, jõulukingituseks."
Ega ma nüüd rikkaks ei saanud sellega, ent väga abiks siiski.
Väga jõulukingitus.
Much wow.
Nii jõul.

Ebalus

Vat nüüd on see koht, kus ei julge loota.
Inimesed on mu vastu nii kenad olnud, aga ma ei julge loota, et edaspidi ka on.
K-ga on hästi armas olnud, tõepoolest, äkki on ta lihtsalt aseksuaal ja me oleks muidu sitaks hea paar?
Aga ma ei julge loota. 
Ma olen teinud nii palju, kui jaksan, ja tundub, et mult ei nõutagi rohkem, paremini, ole parem, vaid vähemalt mõned arvavad, et niigi olen vapper, võiks selle kohta paberi ka saada, oleks mul endal kergem.
Aga ma ei julge loota, et saan dokumenteeritud, et 100% töövõimetu.

Mitte et osake minust ei loodaks  Mis siis, et nagunii läheb halvasti. 

Ach, nii raske. =)

Aga naeratan seda kirjutades, eks ole.

Kurat, ma ikka, ma kunagi, ma ei lõpeta lootmist. 
Mõnes mõttes on see väga hea.
Kui tõlgin hormoonide keelde, siis: ma tean, et vahepeal läheb heaks, ja siis usun selle võimalikkusesse. Aga ... ent, kuid, AGA seda juhtub piisavalt harva, et mitu korda sagedamini hakkab ainult hästi halb, sest julgesin loota, et läheb heaks. 
Samas, kui ei loodaks, kui enam ei usuks, et võib ka hea olla, oleks kogu aeg halb ju. Ja see ka hea ei ole. Poleks kuristikke, kuhu kukkuda, lihtsalt ainult oru põhjas kõmpimine, ümberringi pimedus, külm ja lõputu üksluisus. 
Njah.
Phmt mu jaoks vist polegi head varianti olemas =(

Mitte et see nüüd päriselt uudis oleks, ent ... panna see kirja mitte järekordse ahastava sisinana, vaid kainelt oma hormonaalseid reaktsioone kaalutledes ja sõnastades, mis värk on, on üsna hirmus. Jah, selge, miks Teie(TM) nõuanded mul olemise ainult halvemaks tegid, kuid samas on ka ilmne, et mingit vähegi lihtsat loogilist teed polegi olemas. 
Nagu ÜLDSE. 
Ka "krdile need orgasmid, võta lihtsalt antidepressante elu lõpuni" ei tööta, sest tekib resistentsus. 

Njah.
Vähemalt olen esmajärguline katseobjekt teemal, kuidas "hakka õnnelikuks!" ei toimi. Ei ole imerohi, mis aitab igaüht, kõik on kinni mõtlemises jms.
Ehk korraks andis efekti küll - suhtumine-mõtlemine, et õnne ei tasu oodata, vaid nautida just seda, mis on praegu - aga ei midagi püsivat. Teatud moel vastupidi: mida rohkem "aga mõtle nii, siis on hea!" variante läbi proovisin, seda 
a) tuimemaks nende osas jäin
b) vähem jäi alles tunnet ja lootust, et kui leiaksin Õige Tee ja püsiksin sellel järjekindlalt, saaksin ... krt, isegi mitte õnnelikuks. Aga mingit püsivat rahulolu tundma. 

Nojah.
Ent praegu on ikkagi lootus. Tegelikult. Lootus, mida ma korraga tõrjun ja tervitan. Tervitan, sest ta tundub nii hea - ja tõrjun, sest nagunii läheb nagu ikka.
Aga - aga - aga - vahel ON ju mõned asjad hästi ka läinud? Olgu, mitte suvakad juhused, ent kui ma olen tööd teinud ja vaeva näinud ja ... 

Oh, tegelikult - TEGELIKULT - mõtlesin selle just eile üheks Algernoni-raamatusoovituseks läbi. Ja mhmh: minu tunnetus maailma elatavuse osas on phmt kinni selles, millistena ma teisi inimesi tajun. Kui tajun toredate ja hoolivatena, näib maailm hea koht olevat. Kui tajun tõrjumist, põlgust ja ükskõiksust, ma ei näe põhjust elada. 
Kuidagi on see seotud vajatud olemise vajamisega - et ma tunnen, et maailm on hea, kui ma tunnen, et inimesed hoolivad minust. Ja nad hoolivad, sest nad vajavad mult midagi, et neil endal hea oleks. Kasvõi minupoolset vajamist, tunnet, et maailm on hea, sest nemad on head. 
Või midagi. 
Asi kehtib selle klausliga, et ma ei tee vahet tahtmise ja vajamise vahel. Ehk ma ei tahagi midagi, mida ma ei vaja. Ma ei taha üsna sageli isegi neid asju, mida tegelikult vajan, sest ajus ei toimu lülitust ja ma ei saa aru, et mul on sitt olla, sest ma pole söönud, või mul on sitt olla, sest palavik, või mul on sitt olla, sest pole maganud piisavalt. Midagi on valesti, selle registreerin ära, aga mida oleks vaja, et parem oleks? Vahel tean. Vahel ei tea. 
Aga midagi niisama tahta? 
No ... noores põlves vist oli? Vähemalt ma arvasin, et oli. Tahtsin jäätist ja ilusat noormeest loengust ja veisesinki ja koju jne. Aga phmt olid need ikkkagi vajamised: on midagi ees, mida ihata, sest kui see käes on, hakkab hea. 
Ja kui ei ole käes, on halb. Sel hetkel oli halb, hetke oli vaja parandada. 
Nagu ... niigi on hea tegelt? Aga miks siis üldse midagi tahta, arumaitaipa. Kui on hea olla, siis ei tahagi ju midagi?
Ei?
Normaalsetel inimestel ei ole nii?

Nooooooojah. "Sa oled kellegagi koos õnnelik ainult siis, kui oled niisamagi õnnelik." Noh, palju õnne mulle: ma ei ole niisiis nagunii kunagi õnnelik?
Kuid kui inimesed on minu vastu head, millega muuseas haakub ka: "Ma tahan olla sinu vastu hea kogu aeg, sest sa oled mu lemmikinimene , sina oledki kõige parem!!!" ehk kellegagi paar olemine, mul on reaalselt parem olla.
Hea küll, kui need minu vastu head olevad inimesed ei meeldi mulle, ei ole parem olla.
Kuigi halvem ka mitte. 
Ja natuke on vaja uudisväärtust. Ehk kui inimene on kogu aeg mu vastu ühtlaselt hea, ma ei tunneta seda pikapeale enam heana, vaid normaaltasemena, ja sellelt alla minna on aktiivselt paha. Aktiivse hea tunnetamiseks ta peaks aga midagi ERILIST tegema. 

Kuid kui inimene mulle meeldib, mitte minuga-paar-inimene, vaid suvaline inimene, ma phmt vajan tema lahkust ja kenadust vahele, sest see võtab halva mu tunnetuses vähemaks ja lisab suure lusikatäie head.  Toredad inimesed ja nendega suhtlemine ongi phmt see, mida üldse tajun otseselt hea heana.
Muidugi ei taha ma nendega kogu aeg koos olla. Aga kui kokkupuude (nt paar tundi 48 tunni sees) on ilus, mul on ilus olla. Või tuleb kena kommentaar võrgupäevikusse. Vms. 
Mõistev ja soe sotsiaaltöötaja =P
Ja kui kokkupuude inimestega on halb, on mul HALB. Halb kommentaar on halb, nt, päriselt halb, mitte nähtud-unustatud-poleoluline.
Välja arvatud juhul, kui saan vastiku inimese peale vihastada =P Siis on ka hea.

Hämmastav ... ma ei ole ÜLDSE normaalse inimese mõtete ja tunnetega sünkroonis.
Ja ei ole Sille ja notsu tegelt ka ju mingid normaalsed. Ma üldse ei tea, mis NORMAALSETE inimeste peades toimub.

Aah, maailm on liiga keeruline!

Leparida rinna sees

Kui "lepp" tähendas vanasti verd (ja lepatriinu oli "verekarva triinu"), kas "leplik" on see, kes aina verd jookseb? Või see, kes on verine, ükskõik miks? Ometi mitte see, kes aina veristab?!
Haa, või kes on "lepitaja"?

Tegin lahti "meie romaani", sest pärast õppimist, kuidas hea tunne ei ole alati adekvaatne kirjutatu headuse tõestaja, tekkis tugev soov asi üle vaadata ja läbi käia. 

Veidi hirmus on. Mul mitte meeles olnud pisiasjana oli vaade mitte ühele leheküljele, vaid kahele korraga. Kui ma selle ära olin koristanud - võeh, solvad mu silmi siin - ei näinud ma ühtegi numbriga allmärkust lehekülgede all ja otsisin niisiis teist, värskemat faili, kus need olemas oleksid. 
Ei leidnud. Vaatasin uuesti arvatavasse viimasesse kirjutusfaili, vaatasin kaugemale-sügavamale kui varem, ja leidsin viimaks ühe allmärkuse umbes kolmandas peatükis või sedasi. 
See ei kõlanud üldse hästi. Üpris nõme allmärkus oli. 
Nüüd on mul veidi hirm tööle asuda.

Eile rääkisin K-ga pikalt. Ta ütles muuhulgas, et tahaks veel mõned stseenid välja pakkuda.
Ütlesin: "Paku!" aga nüüd kardan. Sest tegelikult, TEGELIKULT, tegelikult pooltel kordadel oli tal ennem uusi asju pakkudes hea idee, aga pooltel kordadel ajas ta terviku tasakaalust välja ja kuna ma olin nii tema poole kaldus, nii innukas ja vastuvõtlik, tegin jõle palju tööd, et tema ideid tervikusse sisse sulatada. 

Ja mis mõttes on kogumaterjali 308 lehekülge??? Font Georgia, suurus 10, reavahe 1,5. 308???? 
Normaalse üpris pika raamatuteksti käsikirja lehtede arv on 100 ümber ju.
Suurem reavahe annab natuke juurde, ent ometi mitte NII palju?

Olgu, misiganes. 
Sõnu ei ole ebanormaalsel hulgal. Päriselt ka. 
Ent mul on natuke hirm. Jah, ma kaks lehekülge vaatasin läbi ja ei olnud ei väga hull ega väga imeline. Aga ma tunnetasin ära, kuidas ma tahan K hääle välja kärpida ja jätta ainult enda oma ning see ei oleks
a) õiglane
b) võibolla isegi mitte hea

Kui me eile rääkisime - kirjutasime - oli ta malbe, järeleandlik ja kõigega nõus, mida ma sõnastasin. Ehk ma tõesti, TÕESTI ei tohiks toimida nagu bulldooser. (Kaks l-i sihilikult.)
Ja pealegi - tema on meist kahest see normaalsem, tema hääl on võibolla rahvale hoopis pealeminevam. 
Mitte et ma tahaks pigem rahva heakskiitu kui enda oma ...
Ah, raske, raske. 

***

Mõtlesin järele. Mida ma tahan, mis paneb mind ennast armastatuna tundma. 
Kui minu eest võideldakse. 
See ei pea olema suur võitlus, piisab sellest, kui inimene läheb minu pärast teist teed mööda - aga kui ta teeb midagi minu pärast ekstra, minu heaks spetsiaalselt, teeb midagi, mida ta muidu ei teinuks ega oleks isegi plaani võtnud mõne teise jaoks, mul on hea.
Kui mind jäetakse minu enda hooleks, ise teab, saab hakkama, siis saab, ei saa, ei saa, mina tema pärast küll sammalt pahupidi pöörama ei hakka, ma võtan seda väga otse. 
Teda ei huvita.
Kedagi ei huvita. 
Elan, siis elan, suren, siis suren.

Mida ma mõtlen selle all, et ma tahan vajatud olla: et kedagi huvitaks. 

Eks ole, ega ma ei ole mingi nõrk ja hädine seejuures =) Mul ei ole probleemi võidelda, kuigi ma pigem kaldun seda tegema teiste kui iseenda eest.
Võtame igapäevase-argipäevase näite. Teise mõtteid kujutledes: "Aga ta loodab, et ma tulen," saan PALJU paremini end uksest välja mobiliseeritud ja kuhugi mindud, kui: "See oleks hea mu imagole, juba tuttavad tunneksid end kinnitatult ja võõrad saaksid tuttavamateks". 
See viimane miks-oleks-hea on: "Naah, ainult minu positsioon paraneks natuke? Ei hakka, ma ei taha, väkk." 
Aga "üks konkreetne tema ootab mind" - ja ma lähen. 

Noh, ja mul on vaja, et keegi võitleks ka minu eest.
Sest kui mina enam ei jõua, lähen katki ja saadan kõik kuradile, mul on väga palju rõõmu kellestki, kes paneb oma toimetused kõrvale, hoiab mind, lohutab mind või hangib mulle raha või teeb mulle pai või mis iganes - aga et ta läheks oma teelt minu pärast kõrvale, teeks midagi, mida ta tavaliselt EI teeks, on põhiline. 

Et keegi hooliks nii palju, et mind NÄHA, et saada aru, mis minuga toimub. 
Seda ma tahan. 
Et kedagi ei huvita? 
Nojah, ärge siis tulge hiljem ütlema, et MINA olin hoolimatu, kui rongi ette läksin. 

Ma loen praegu Backmani "Meie teie vastu", "Karulinna" järge, ja siin on stseen-osis, kus üks tegelane kaob. Temale VÄGA ebatüüpiliselt ei ilmu ta trenni, jätab õelastele kingitused voodile ja lihtsalt ... pole seal, kus oodatakse.
Inimesed lähevad murelikuks. Üks tuleb talle koju küsima, mis toimub, kas kõik on korras, et ta trennis polnud? Teda otsitakse tema tavalistest kohtadest ja metsast ja kui vanem õde ta sealt metsast leiab, on mingi "oh, nad on nii külma kestaga seal, ei ütle üksteisele eriti midagi, kuigi tunded möllavad sees"-kaudkirjeldus.

Kui MINA sedasi metsa läheksin, eriti kui ma jätaks oma pojale ka mingi kirja stiilis "vii koer hommikul ja õhtul välja", keegi ei hakkaks otsima ka enne 36 tundi. 
Leidmisest rääkimata. 
Minu variant on minna metsa ja kui külm hakkab, tulla koju tagasi. 
Muidugi oleks ka jube häiriv, kui ma ei saaks oma elu elada, nagu tahan, pidevalt keegi muretseks. Aga ma ei taha ju, et pidevalt keegi muretseks, ma tahan, et kui asjad päris persses on, kui ma olen seda väljendanud ja väljendanud, et keegi reageeriks ka.
Et keegi hooliks.  

***

Mõtsin, mis silte siia postituse külge panna ja panin "uned ja unelmad".
Sest see on unelm. Ma kauuuuuuuuuuuuuuuua arvasin, et ootus ja lootus, "aga ükskord algab aega", kui keegi minu suhtes nii tunneb, et NÄEB mind ja võitleb minu eest. Aga nüüd olen üsna omaks võtnud, et seda ei tulegi. MINA olen see warrior siin, kui mina võitlen, siis ma võitlen ja kui ma enam ei võitle, ei huvita see kedagi. 
Peale mu enda, tähendab. 
Kui mu vajadused on täidetavad nii, et keegi seepärast ringi tegema ei pea, neid täidetakse ka vahel. Aga kui ei ole ... oot!
OOT!
See, et too ühisraamat kirjastada võeti, on ikka asi =D
Ja kellegi teie poolt - mul on kahtlused, ent mitte teadmist - saadeti väga väga naise kruus! Ja need kõrvaklapid - neid kandis küll mu tütar, kui aus olla, mina klappidest muusikat ei kuula, kuitahes nunnud ja karvased nad ka oleks. Aga tulid postipakiga ja OLID nunnud ja karvased!
Ja kohv ja kontserdipilet ja ...
Olgu, on inimesed teinud ringe mu pärast, on! Aitäh!

Olgu, Kader, ma viimistlen ja teen ja olen ikka rõõmus =)

Mida kivi näeb

DISCLAIMER: Üldse pole mõeldud neist, kes mu juttu avaldada ei tahtnud!

Ma mõtlen ... mida? jaa, jätkuvalt tegelen iseendaga - ma mõtlen, et arvestades mu loomupärast õnnetust, oleks kuidagi loogiline, kui ma ka näeksin ümberringi peamiselt halba. 
Aga üldse nii ei ole. 
ÜLDSE. 
Mul seepärast jäi teema ette, et üks mu fb-tuttav rääkis seal kurjalt, kuidas tal on imeväike koer, aga nii väikest kakakotti pole olemas, ja seega ta korjab oma koera järelt koristades sinna ka teiste koerte kakat ja kurat, koeraomanikud, koristage oma sõltlaste järelt!
Ja noh. Mul ei ole imeväike koer, aga vahel ikka teiste koerte kakat ka koristatud. Kotti mahub ju kõvasti, käsi on mul väike, kuid mitte NII väike, oi näe, siis on koristamata junnid - muidugi ma võtan need ka.
Mul ei ole tulnud pähe selle üle kaevelda. Vahel juhtub et jääb kaka maha: on pime ja ei näe või on kotid otsas või lihtsalt tõesti üldse ei jaksa praegu koristada - ja see on okei. Ei pea olema täiuslik keegi. Lihtsalt on vaja parimat tahta, sellest piisab vägagi.
Mul on ka vahel juhtunud mittetäiuslik olemist. See pole ju teema, ma ei ole kellegi peale KURI seepärast. 
Küll aga panen ma tähele, kuidas alatihti - ALATIHTI - kui ma panen koerakakakoti prügikasti, on seal mõni kakakott juba ees. 
Miks ma tean: ma tunnen kottide välimuse ära. Kuigi ma ise korjan kakat vahel saia tühjakssaanud kotti või puuviljakottidesse, ma tegelikult tean, millised need kakakotid on, mida poes müüakse. Tean ka, et enamik inimesi (mulle arusaamatutel põhjustel) ostab asja jaoks spetsiaalselt mõeldud tooteid.
Ma, muide, ostsin ka, kui biolagunevad kakakotid olid ainult veidi kallimad kui tasuta puuviljakotid, mille sees nagunii tomateid koju toon, ja kui mul raha oli, ostsin mõnd aega ka kalleid biolagunevaid kotte ja puuviljakotte taaskasutasin puu- ja köögiviljade jaoks. 
Ent ma loen pakendeid. 
Ma tõesti ei tea, kust see harjumus alguse sai, kuid ma loen neid. Kui kotid, mida ma olin ostnud kui "biolagunevaid", olid poes ikka selle sildi all müügil, ent pakendilt oli biolagunemise kiri kadunud, solvusin rämedalt. Ja siis oligi valida, kas osta biolagunematuid kotte või kalleid biolagunevaid.
Ausõna, ma usun, et keskkonnale on kasulikum, kui ma kasutan ära majapidamises nagunii üle jäävad leiva-, saia- ja puuviljakotid, kui ostan sitaks kalleid eraldi väljaheitekotte, mis nagunii nüüd mu ostujõust väljaspoole ka jäävad. 

Oot. 
Ma ei pidanud üldse sellest kirjutama ju!!!!!
Hoopis sellest, kuidas ma näen head, mitte halba, ja ikka on mu elu nii sitt!

Inimesed koristavad oma koerte kakat. Panevad välja "võta tasuta!" õunakaste. Lasevad ülekäigurajal üle tee, kuigi ma ei ole kunagi see tüüp, kes astuks suvaliselt sebrale, sest "Mul on see ÕIGUS!", ma ootan vajadusel täiesti rahulikult. Aga auto peatub ning mina naeratan, tänan, lähen üle tee.
Inimesed aitavad, annetavad, hoiavad ja kuigi alati leidub kaeblejaid ja kurjustajaid, normaalseid on palju rohkem. Vanamehe kohta, kes sõimas mu läbi, sest mu koer võib pissida ta maja ette (korrusmaja, 5 korrust, ta sõimas rõdult, ja oi, ma hakkasin vastu - mis hämmastas teda maapõhja, küsis: "Purjus oled vä?"), on 40 inimest, kes kiidavad koera välimust, sõbralikkust, üldist ilu.
Selline umbkaudu-suhe negatiivsete ja positiivsete kommentaaride vahel.
On inimesi, kes tänavad, kui näevad mind koera kakat koristamas. (Üks naine ütles Poeglapsele selle tegevuse juures mõned aastad tagasi: "Jumal õnnistab sind!" Poeg oli väga hämmingus ja rääkis mulle, kuidas tal on väga veider ette kujutada jumalat, kes peab arvet: "Nii, tema koristas koerakakat. Teda õnnistan.") Õmbleja, kes ei tahtnud mu koti lukku vahetada, ütles, et Selveris asuvas kingsepatöökojas nad vahetavad lukke, neil on masin. Mõni inimene annetab mulle. Neil Gaiman vastab tumblris küsimustele. On olemas fb-grupp "tasuta asjade turg" ning raamatukogus on mahakantud raamatute riiul, kust ma olen juba neli teost koju toonud aastate jooksul.
Keegi ei saa sellest midagi kasu - me lihtsalt oleme toredad.
Oh, ja kunagi - vanu imelisi lugusid on veel, aga seda kogemust ma pole jaganud ja praegu tuli meelde - ma tellisin sukkpükse. Firmal oli nunnu nimi Appi, sukad ja mulle jubedalt meeldib, kui mu sukkpükstes on protsent-paar-kolm naturaalset kiudu. Nende omades oli ja kui ma olin umbes kolmanda tellimuse ära saatnud, olin ühtlasi nii hurmatud, et kirjutasin neist ja nende sukkpükstest luuletuse.
No olgu, värsid. 
Alles pole ning mul on meeles ainult viimane rida.

"... ja sukad, appi!"

Saatsin neile fb-sõnumina. Sest olgu nad ometi rahul, et teevad mulle naturaalse lisandiga sukkpükse müües head asja!
Ja saate aru.
Nad saatsid mulle seepeale ühe lisapaari tasuta. Enne veel küsisid, et mis mudelit ma eelistan ja mis suurus sobiks.
Olgu, see firma kadus varsti ära ja ilmselt neil oli juba siis: "Peame toodetest lahti saama, teeme suured allahindlused ja värki," aga siiski! Nii lahe žest!

Oma lammaste juurde tagasi tulles: aga millegipärast ei tee maailmas ilu nägemine mind üldse rõõmsaks. (Jah, mhmh, mida te seal teraapias üldse saavutada üritate?) Ma olen lihtsalt väga õnnetu, löödud ja haavunud neil kordadel, kui inimesed ei ole ilusad ja head, vaid mölakad. 
Et ma TEAN, et inimesed on inimesed, meenutan endale, et lollakad, üritan end mitte neil haavata lasta, ei muuda kuigivõrd, mida TUNNEN. 
Suudan võtta rahulikult, kui inimesed ei ole ilusad ja head, on neutraalsed.
Aga kui on mölakad, mul ikka lööb vahel pildi ees kõikuma.
Sest kui ma ei ole end seest piisavalt kõvaks teha suutnud, kui mul ei ole piisavalt pohhui, mind tabab see ootamatu löögina. Turvist pole ees, otse pehmete kudede sisse ja emake maa kui hirmus. 
Jah, ma TEAN niigi, et nad ... on, nagu on.
Teadmisest ei ole abi. Ja ei olegi. Need asjad ei käi nii. 

Mul on mingi ebamäärane kahtlus, et kuna mu hormoonieritus on napp, ma olen ebateadlikult end läbi elu treeninud märkama head.
Et häid hormoone saada.
Need, kes märkavad halba, kes kaeblevad, kurjustavad ja ei ole rahul, kalduvad kõik olema rõõmsad karmid loomused. Sellised, kel ei ole vaja häid hormoone saada, neil on neid niigi küllaga. Vahel juhtuvad kurvad asjad, niis nad on hästi kurvad, aga poole aasta pärast juba õitsevad jälle täiega, nagu polekski midagi olnud.
Enamasti on nad naised, muide. 
Mitte ainult, aga enamasti. 
Säilenõtkus ... ma ei ole päris kindel, et see on hea asi, tegelikult. Inimesele endale küll, selles ma ei kahtle, aga minu arvestuse järgi ei ole nad teiste suhtes väga toredad inimesed. On sellised: "Mulle ei meeldi, et nad sedasi teevad, ärgu tehku!" ja mina olen: "Mis see sinu ASI üldse on, mida teised teevad? Kui teistmoodi oleks parem, teed äkki ise paremini omas elus, ja maailm saab parem?"

Kui on vaja kaitsta oma prügikasti võõraste hirmsate kakapanijate eest, minu moraal üldse ei päde.
Ei, seal minu oma sees on ka koht, et teine teeb valesti. On olemas küll. Siis võib kära teha ja pahameelt väljendada. Lihtsalt "valesti" peab olema väga valesti.
Kui löön võõra prügikasti ümber, ma näen teravat reaktsiooni sellele loogilise ja õiguspärasena. Aga kui ma panen prügikasti prügi ...

Ükski teraapia ei saa mulle õpetada, et inimestel on õigus mölakas olla. Ma TEAN, et on. Võibolla isegi seaduslik õigus.
See ei muuda karvavõrdki mu TUNNET, et on halb ja kurb, kui nad mölakatena käituvad.