Teisipäev, 3. november 2020

Kurat

Sõnastasin endale eile õhtul voodis, (taas), et mida ma tahan, mida ma küsi(si)n: ma tahan meeldida inimestele sellena, kes ma olen. Ma ei taha olla teistsugune, et inimestele meeldida. Ma tahan, et inimesed vaataksid olemasolevat mind ja oleks: "Oo, mm, jaa, ta on tore!" (Või "kaunis" või "tark" või "vapper" vms.)
Ja loeksid mu raamatuid ja poleks: "Võiks olla rohkem lahti seletatud ja mismõttes mehed on naiste silmis sihukesed ja üldse, see lugu võiks juhtuda Mägi-Karabahhias üldse!", vaid: "Nii ehe!" ning vajadusel ka: "Kuigi ma täpselt ei saanud X-i käitumisloogikast aru ikkagi."

Aga inimesed tulevad ja on: "Ole selline, see oleks hästi!" ning mul on meeletu ilmajäetuse tunne. Krt, ma annan oma parima kogu aeg, igal päeval ja ööl ja ei. Pole hea. Ole teistsugune!
(Enamasti tähendab see: "Ole enda silmis nõmedam, aga minu silmis parem, see oleks hea!") Ole VEEL teistsugune! Mhmh, TEISTMOODI!

Jaa, sulle ma meeldin =) Sa oled tark ka =)

Aga kõik need "tal on ikka vajaka" ajavad mulle ahastuse peale, sest miks inimesed sellised on??? Miks kõik inimesed ei ole nagu mina, mina olen ju ometi nii lahe?!
Meil võiksid olla ühesugused väärtushinnangud. Ok, nii palju on ok erineda, et üks eelistab heeringat kalkunile ja viies sööks üldse aina jäätist, aga suurtes asjadest oleme ju ometi ühte meelt? Et vaprus on suurim voorus ja et igaüks tehku midagi selleks, et maailm oleks parem paik, sest me elame ju kõik maailmas ja kokkuvõttes on sedasi igaühel parem?

Ja siis ei ole nii. Nagu üldse. 
Mulle ajab see ikka ahastuse peale. Miks inimesed on inimesed, nutt ja hala!

Õnneks MÕNED inimesed on nagu mina.
Kõige ilusam, targem ja PAREM naine, keda ma tean, kirjutas mulle messengeris, et kangelastele antakse preemiat, mida mina tahaksin? Ja kui vastasin, et Vaga Mama ananassi-mango smuutit, aga Vaga Mama on KAUGEL, vähemalt 600 meetrit, lasi mul terve lõunasöögi ja õhtusöögi jagu asju veel tellida ja tõi ise need autoga mulle koju.
Sest ma ei tohi nädal aega kõndida. (EMO arsti nõue.) 

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et ta on ilus (ei näita pilti, sest tegelt ta nii palju minu oma ikkagi pole, et võiksin tema isiklikke nägusid ja nimesid siin jagada =P), tark (olen mitmel korral kuulnud teda inimestega millestki suurest ja tähtsast rääkimas, vaidlemaski, ja ta on nii argumenteeritud, rahulik ja süstemaatiline, et lust jälgida!) ja headuses pole talle mu meelest üldse vastast. 

Ta on toonud pimeda tüdruku larbile kaasa, sest tol võiks ju ometi tore olla, võiks proovida - ja siis ise tema vanemat õde mänginud, et saaks vajadusel mängusiseselt sekkuda, kui tol tore ei ole või vaja kaitsta vms. Ta töötab igapäevaselt puuetega inimestega ning peab ajuti "kaasamise ja arvestamise ja kõik on INIMESED" teemal fb-loenguid. Ta sai kunstliku viljastamise abil lapse ja on koosellunud oma naisega ja phmt on tal endalgi piisavalt kõikvõimalikke "olen vähemus, mul on raske"'-asju, aga ta kaitseb muudkui teisi. Ja see kõik kokku on niiiiiiiiiiiiii awwww, et kuigi ma tunnen SITAKS paljusid lahedaid naisi, ma isegi ei kõhkle ütlemast, et tema on lahedaim.

Kas ma mainisin, et ta on ilus? Krt, ilu on ikka üks kahtlane asi - kõik väärtused võivad inimesel olla, aga kui teda pole meeldiv vaadata, on ikkagi tunne, et mäh.

Tõsi, mu silme jaoks on "ilu" täiega variatiivne ja Bianca Mikovitš (pildil) nt täiesti ilus. Millised kulmud!
Aga jah - kui ilu on puudu, on midagi ikka ... puudu.

Ajan juba mitu tundi Poeglast Selverisse mulle saadet pakki ära tooma. Ise ei saa minna, sest ma ei tohi ju kõndida. Aga ta lubab muudkui "varsti" minna, aga kogu aeg tuleb midagi muud ette. Olen oodates võtnud tolmuimejaga kaks ruumi, pesnud köögi põranda, teinud praetud peekoniga härjasilmi ja kirjutanud selle postituse. 
Ja ikka ta ei lähe! Oeh.

Aga maiavalda postitust enne, kui ta ära on käinud, sest mind tegelt täiega huvitab, mis seal pakis on ja siis ütlen teile ka.

Oh, vau. Ma KARJUSIN ta peale. Seda pole juhtunud ... kaua. 
"Sa oled täna kodus, et mind aidata, ja sa ei aita ÜLDSE!"
Ta oli täna kodus, et mind aidata, muidu. Sest kui sul on koer ja samas ei tohi kõndida, on sul probleem. Igasugused muud teemad (poest oleks süüa vaja - eriti koerale - ja paki võiks ka ära tuua) on sellised - väiksemad. 
Ja siis ta istub ja mängib ja minu: "Aga sa ÜTLESID, et mängid ühe mängu, siis lähed!" peale vastab kuivalt: "Ei öelnud."

Urr.

Kusjuures tegelt ta ei öelnud tõesti. Ta ütles: "Ma mängin Phatamorgana (või midagi sellist) ära, siis lähen," aga ta tegelikult tõesti ei öelnud, et ÜHE Phatamorgana (või midagi sinnakanti). Lihtsalt mina interpreteerisin sedasi. 

Kurat, isegi mu poeg ...

Käis Selveris ära, kaotas ära uksekoodi (ei mingit pakki), ei leidnud üles, kus müüakse maapähklivõid JA väitis, et koerale polnud mingit liha ja tõi selle asemel paki viinereid.
Kurat küll! 
Hea vähemalt, et mul on veel alles Laheda Naise poolt mulle transporditud nuudleid ja küüslaugukala. Õhtusööki ei pea tegema, piisab soojendamisest.

Aga nagu ... inimesed on ainult inimesed ja kui tahta asju sedasi juhtuvat, nagu mina neid näha tahan, pean ikka ise tegema või taluma seda, et ei tule, nagu ootan.
Isegi kui ma rongi all käin või muidu kangelastegusid teen.
Kurat.

3 kommentaari:

  1. Armas vvn, ilma igasuguse irooniata küsin - miks on nii kohutavalt vaja inimestele meeldida? Kunagi teismelisena juurdlesin küsimuse üle, et kumb inimene on õnnetum - kas see, keda keegi ei armasta või see, kes ise kedagi/midagi ei armasta? Ja jõudsin toona silmiavava järelduseni, et ikka see on õnnetum, kes ISE ei armasta.
    See meeldimise teema ei ole mulle ju üldse võõras. Aga olen aru saanud, et nii või teisiti on alati keegi, kellele ma/minu teod ei meeldi, ükstakõikkuikohutavaltülipüüdlik ma olen olnud. Seega, kui mittemeeldimine kellegi poolt kaasneb IGAL JUHUL, siis parem juba ikka iseendale meeldida. Elu näitab, et keegi ikka rõõmustab, ja siiralt. Nüüd tabangi end tihti end kõrvalt jälgimas - kas ma teen seda teistele meeldimiseks või sellepärast, et MULLE meeldib. Ja nii remargi korras – ma ei ole mingi mässaja. Pigem leebe ja mõistlik ;)
    Harakale haigus, varesele valu, meie lapse jalg on varsti terve!:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka imestan.
      Ma arvan, kuskil mu sees elambikka usk, et kui ma PIISAVALT hea olen,kõik näevad ja kiidavad ja kui ei, siis peaks veel parem olema. Ja kuidas ma ka üritan end mitte teiste arvamusest hoolima õpetada, see ei kipu õnnestuma.
      Nagu näha.

      Kustuta
  2. Hei!
    Võta seda hoopis nagu komplimenti, ilmselt oled sa kellegi viinud oma kirjutusega trippima ja siis miskipärast talle näiteks ei meeldinud maandumine (vb oleks veel kaugemale lennata tahtnud) aga lõppkokkuvõttes panid ju lendama ja seda ei tee kaugeltki igaüks :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.