Esmaspäev, 16. november 2020

Väike ateistlik kõrvalepõige

Mõtlesin välja, miks ma ei usu kõikehaaravat kõikesuutvat kõiketeadvat jumalat. 
Esiteks selle pärast, et kui miski on KÕIK (reservatsioonideta), on ta sama, kui mitte midagi. Ehk pole vahet kuidas kõike-kõike-kõike nimetada: jumal, kõiksus, maailmaruum, mingi asi mis ulatub igale poole igasse aega - see on lihtsalt nimi. Kui miski (nt jumal) on kõik ja pole midagi, mis EI ole jumal. siis jumalat ei ole. 
Sest "jumal" on siis aint nimetus.

Kui aga natuke kitsendada, kui üritada kuidagi endale mingit kristlikku jumalat võimaldada, tuleb paratamatult ette, et ta pööraks nagu inimesele suuremat tähelepanu kui bakterile - ja seal hakkab minu sisemus takka üles lööma ja röökima. 
Ma ei saa aru sellest, et me oleme kellegi meelest kuidagi näiteks viirustest olemuslikult erinevad. Kivist, olgu. Mul on küll raske (me kõik oleme ju aine, mis liigub ühest olekust teise?), aga suudan elusa looduse ja elutu looduse vahele piiri vedada. Aga elusa looduse SISSE ka veel? 
Maisaa, maisuuda. See on kõik ju sama asi, erinevused pisisisisitillukesed!

Maisaa, maisuuda, maivõi.
Ma LIHTSALT ei usu, et inimene oleks kuidagi väga teistsugune kui näiteks sõnajalg. Ja seega ei saa ma uskuda ühtegi jumalat, kes näib seda uskuvat. Kammaan, kui loll saab üks jumal olla ja samas jumal ka veel olla?!?!?!

Ehk: selleks, et uskuda kristlikku jumalat, peab uskuma inimese erilisust ja seda ma ei suuda.
Nii et nulliring.
Budism tundub mulle vastuvõetavam, aga kui asi läheb üldisest uskumisest konkreetse religiooni peale, hakkan ma jälle takka üles lööma ja pruuskama. Miks peaks lihasöömine olema halvem kui nt nisuseemnete? Miks peaks konkreetne (ütleme: kitse-) tapja tegema rohkem halba, kui mittetapja? 
Maisaa, maisaa, maisuuda. 

Lihtsalt NII VALE.

Minu silmis HALB on sundida kedagi elama halba elu.
MITTE tema tapmine - elu ja surm = looduse ringkäik, sellega on kõik korras.

Ei, jumala eest (pun intended), ma ei räägi üldse koroonast ja maskidest!!! ÜLDSE. Kui kellegi arust on maski kandmine jube asi ja teeb ta elu halvaks, on ta seni elanud nii absurdselt kerget elu, et on sellest lolliks jäänud ja ellujäämiseks tasubki juurde õppida.
Dohh.

Muidu: mu igemed sügelevad. Vahin armukadedalt kõigi teiste "oh, ma siin kirjutasin uue raamatu, ilmus just" pingutuseta avaldamisi, kultuurisündmusi, kuhu mind ei kutsuta, ja sain tagasi enamuse poja Inglismaa-reisiks (mis jäi ära) makstust. 
Mõtlesin selle üle - ja panin aasta lõpuks endale ja lastele paariks ööks Haapsallu spaatoad kinni. 
Haapsalu on mu lemmiklinn Eestis ja me oleme väikest puhkust väärt.
Isegi kui peame sinnasõiduks ühistransporti kasutama!

68 kommentaari:

  1. Mul oli nädalavahetusel aega päriselt mõelda ja lihtsalt olla. Ja siis järsku meenus, et ma lugesin su blogi ennemuiste päris tihti. Tulin vaatama, on see veel olemas. Hea et on. Tervitan! (Lihtsalt mittetuttav inimene, kes su tekste on lugenud)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kipun olema väga järjekindel =) Kord juba alustatut naljalt pooleli ei jäta =)

      Kustuta
  2. Nii budismis kui ka kristluses on muidugi väga palju erinevaid voole, nagu suurtes religioonides üldse. Aga mõlemas - ja paljudes muudeski - on olemas ka müstilised voolud, mille põhitõdemus on see, et me ei saa päris aru, mis värk on. Natuke saame, aga osa jääb märkamatuks. Sedasorti vaateks pole muidugi tingimata religioonigi vaja, ka ateistlik biosemiootik või üldse bioloog leiaks, et maailma tajumist piirab omailm, me tajume seda kitsast sektorit, mida tajuma me oleme evolveerunud.

    Lihtsalt neis religioonide müstilistes vooludes on sees lootus, et äkki siis, kui päriselt aru saaks, meigiks senssi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja noh, erinevused tulevad sellest prognoosist, et mis siis juhtub, kui aru saab. Õnn, olematus (mis budistlikust seisukohast vaadates on muidugi samuti õnn)...

      Kustuta
    2. ja inimese erilisusega on kah nii ja naa, see võib olla osa sellest, et "praegu paistab nagu tuhmist peeglist". Püha Franciscus rääkis ometi vend päikesest ja õde kuust, emakesest maast ja õekesest surmast, ja suhtles huntidega.

      Kustuta
  3. veel ühe ääremärkusena: seda sa muidugi tead, eks, et budism ja ateism ei välista üksteist, see ei ole religioon, mille jaoks peaks teist olema.

    VastaKustuta
  4. Olen kuulnud =)
    Ja "see on mõistatus" on täiesti ok usuline lähenemine, mhmh. Ainult kui minu jaoks väga oluliste ideede kohal on "see on mõistatus", ei ole mul leidmaks, et segane asi, usku millessegi-kellessegi kohe üldse vaja =D Ma saan ka täiesti omaette sellega hakkama =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, ei olegi vaja. Usk (ikka sellesama müstika sees) tuleb mängu alles seoses lootusega, et äkki on võimalik näha vastust ja äkki langevad tetrisetükid siis paika ja saabub meelerahu.

      Kustuta
    2. valvenäide on need absurdianekdoote meenutavad zen-budismi valgustumislood, kus mingi suvalise asja peale saavad järsku pusletükid kokku.

      Kustuta
    3. Kõik on lihtne jumalat tunneb inimene läbi enda, see on kohalolek, su enda mina suhe kõiksusega. See mida kuulutad ongi sinu usk. Kõik su tõekspidamised on su usk.

      Kustuta
  5. Mai ole küll teoloogias tugev, aga kas kristliku jumala inimlembust võiks seletada niipidi, et inime on see ainus õnnetu liik, kes säärast jumalikku interventsiooni vajab?
    Et ainuke liik, kes ei "oska olla"?
    Sõnajalg vist ei vaja nii põhjalikku juhendit, kuidas sõnajalg olla.

    On jah veel see "oma näo järgi" loomine, aga seda tõlgendatakse inimese suurema eneseteadvuse ja pädevama analüüsivõimena... vist.
    See "loodu(se) krooni" värk on õnneks juba kõrvale pühitud nagu.

    P.S. Budismis, tavainimese tasandil ja iseäranis piirkondades, kus eluolu karmim, suhtutakse lihasöömisesse pragmaatiliselt. Aga see elusa ja elusa vahe on jah segane, kuskil tuleb ikka piir, et midagi peab ju sööma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. a) hea point
      b) ma olen ohtralt kuulnud ka kohtadest, kus liha süüakse küll, aga looma tapmiseks on mingid eriinimesed, suht samamoodi teiste poolt vaadatud kui timukad meie mail ajul, kui timukad veel olid.

      Kustuta
  6. Tõsi. Seal on kohati kõvasti hinduistlikke taustamõjusid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, eks see ümbersündide süsteem ole samuti hinduismist kaasa saadud - budismi tuuma vaadates poleks seda nagu vajagi, aga kaasa tema tuli ja siis leiti sellele budistliku loogikaga sobiv põhjendus.

      Kustuta
  7. Eh mis. Religiooni ülesanne on luua kogukond, ühendav taustsüsteem, milles olijatel oleks soe ja kodune tunne ülejäänud maailma suhtes. Oma koobas. A väitega "kõik on samasugused, kivi ja sõnajalg ja sina" seda küll ei loo. Ikka on vaja müüti, kuidas Kõrgem Olend on just sinu moodi Veidi Väiksemad Olendid välja valinud, nad teistest eraldi protsessi käigus loonud, lunastanud või neile mingi oma maalapi / mäe / saare eraldanud.

    Religioon on olemuselt identeeti loov, sest muidu poleks teda ju vaja. Järelikult on ta ka eristav ja eraldav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ometi on kõigis suuremates religioonides tekkinud mingis etapis ka see "kõik on vennad ja õed" hoovus, mis mõnes variandis haarab tõesti kõike. ja sugugi mitte täna-eile, globaliseerunud maailmas, vaid mitu tuhat aastat tagasi.

      Tõsi küll, suurte religioonide sees on see juhtunud võrdlemisi linnastunud ja tsivilisieerunud ühiskondades.

      Aga selle kõrval/eel on olemas hõimu-usud, kus hõimu hulka loetakse ennem kohaliku metsa loomad ja puud kui suvalised muud inimesed.

      Kustuta
    2. Ka animismis on "omad" ja "võõrad" väga olemas, võõra hõimu tootemloom on ikkagi võõras, kivist või sõnajalast rääkimata :)

      Kustuta
    3. jah, aga väikeste hõimude puhul vaevalt seda meie-tunnet vaja ekstra tekitada on. kui grupp on väike ja ühiseid probleeme-tegemisi niigi.

      a muide, see ei välista sugugi ka võõra hõimu hingestatuks pidamist, sh nt vajadust tapetud vaenlaste hingede lepitamiseks.

      Kustuta
    4. ja kui mingis sõdalaskultuuris on võideldes hukkumine kõige soliidsem surm, siis on teise hõimuga võitlemine isegi nagu vastastikune teene.

      Kustuta
  8. Eetiliste taimetoitlaste puhul tekib mul alati küsimus, miks te end eriliseks peate. Miks peaks kitse veristaja olema parem kartuli tapjast, nii kits kui kartul ju elusad. Kõrgemad eluvormid tarbivad teisi elusolendeid või nende produkte. Vaid algelised eluvormid suudavad energiat ammutada anorgaanilisest ainest või päikeseenergiast.

    Religioon - vahend grupikuuluvuse võimendamiseks. Kõrvaltvaatajale on ju täiesti absurdne, et maailmas nii palju erinevaid jumalaid välja mõeldud ja kõik nad on oma uskujatele selleks ainsaks õigeks ja tegelikuks, kelle nimel tõsiusklik peaks rõõmuga surma minema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "selleks ainsaks õigeks ja tegelikuks" - kamoon, kuhu sa polüteistid jätad :D

      ja minnakse surma (ja tapetakse) ka mitteteistlike uskude nimel. ma ei pea isegi silmas suvalisi veendumusi, mille nimel tapetakse, aga mille religiooniks hüüdmine on vaieldav. Mõtlen näiteks seda, kuidas mõnes kohas budistid on usulistel põhjustel (vähemalt seda põhjuseks öeldes) moslemeid maha löönud, ilma et neil selleks jumalat vaja oleks.

      Kustuta
    2. aga mis eetilisse taimetoitlusse puutub, siis üks grupp on näiteks need, kes on seda keskkondlikel põhjustel. Puhas termodünaamika - meie jaoks kasutamiskõlbulik energia tuleb kokkuvõttes ikka taimedest, isegi kui selle vahendajaks on loomad, aga loomse vahendaja kaudu kulub neid taimi rohkem (sest mida keerukam protsess, seda väiksem kasutegur).

      Praktikas on küll erandeid, kui tegemist on nt liigirikka kaitsmisväärse loodusliku kooslusega, kus kooslust rikkumata saab loomi pidada, aga põldu harida mitte, nagu puisniiduloomade puhul. Või kui kasutamiskõlbuliku taimse valgu keskkonnakoormus on kasvatuskoha kauguse või kasvatusviiside tõttu suur (nt kui soja- või õlipalmikasvatus on hoolimatu, hävitab see elupaiku). Seepärast läheb osa selle koolkonna esindajaid ka lihtsalt seda teed, et lihtsalt vähendab loomse toidu osakaalu oma söögis, ja on selle koha pealt valiv (nt kõigusoojaste loomade kasvatamine on energiatõhusam - aga jälle on siin nüansid, sest krevetikasvatus võib vahel väga reostav olla jne jne).

      Kustuta
    3. ja ausalt öeldes on päris hea eetiline kriteerium see, kas selleks, et üht või teist organismi süüa, peab keegi oma empaatiatundeid maha suruma või mitte. Olenemata sellest, kas see tunne oleeks eraldi võttes mingite sügavamate eetiliste põhimõtetega põhjendatud. Vabalt võib kaalutleda nii, et "loomulik empaatia paneb mu üldiselt teistega lahkemalt käituma - kui ma seda maha surun, siis tekib oht, et jääbki mahasurutuks ja ma hakkan halvemini käituma - parem ma ei kahjusta ennast nii."

      nt ma tean üht, kelle süsteem oli selline, et "ma ei söö kedagi, kellel on nägu peas". sest vastu hakkab lihtsalt.

      Kustuta
    4. ... sarnase argumendiga võib mõni jätta näiteks GTAs prostituudid tapmata (või selle mängu mängimata), kuigi ühtegi päris inimest selline mängutapmine ei kahjustaks. Puhtalt selle loogikaga, et kui mul on mängult halb kedagi tappa, siis miks ma peaks ennast selleks sundima.

      Kustuta
    5. Sellest ma saan aru küll! Et kui endal halb, ei söö.
      Lihtsalt minu "halb" käib teist rada ja ma ei jäta ka söömata - lihtsalt ohkan seesmiselt. Kui veel õrre- ja vabapidamisel kanade mune saada ei olnud, sõin puurikanade omi, aga jube kahju oi puurikanadest ikka.
      Lihtsalt nüüd on mul võimalik rahakotiga hääletada.
      Aga seda, kas mu piima andnud lehm või singi andnud siga elasid enam-vähemgi elu või olid nende elud kohutavad, ma päriselt ikka ei tea ja lihtsalt ... elan selle süüga ja ei ela halvasti.
      "Annan OMA parima".

      Kustuta
    6. Mõned laiendavad "religiooni" ka ühiskonnakordadele - kapitalism, sotsialism jne. No et usutakse mammonasse, usutakse inimeste koostöösse, usutakse rahva võimu või inimese enesemääramise ülimuslikkusse. Kuulu järgi olla Hiina riigi praegune ideoloogia (üksiku eesmärk jäägu kõrvale üldise harmoonia ja inimkonna õnne nimelt) ka väga religioon.

      Kustuta
    7. tõsi ta on. Usuteadlased ka uurivad neid selle pilguga.

      Sest tavaliselt on sellistel süsteemidel ka mingid kindlad rituaalid.

      Mary Beard kommenteeris USA presidendivalimiste keerukat süsteemi - kus valijad ei vali otse, vaid vahendajate kaudu, ja vahendajate valimisel ei ole valijate häältel võrdne kaal -, võrreldes seda Rooma demokraatiaga, kus samuti hääletati tsentuuriate kaupa, ja eri tsentuuriate häältel oli eri kaal, ja "kaalukamad" tsentuuriad hääletasid varem, sest nii sai sisulise tulemuse rutem teada. Ja et ka see protsess oli pikk ja tulemustega läks alati aega. Tema väide oli see, et see pidigi pikk olema ja palju ühiskondlikku tähelepanu nõudma, sest see oli Rooma demokraatiat toetav rituaal.

      Ateena demokraatia üks sammas oli tragöödiate etendamine, mis oli samuti rituaalne tegevus - seal lausa tavatähenduses usuline üritus, Dionysose austamisrituaal, aga nende sisu seondus poliitikaga.

      Kustuta
    8. Mul hakkas nüüd mõte käima ka maagia suunal, mis ei ole samuti ühiskondlikest suhetest kuhugi ära kadunud, kui tahes sekulaarne riik meil ka oleks, meelde tuli praegune abieludebatt ja selle pilguga vaadates on "1 mehe ja 1 naise püsiva liidu" kaitsjate hirm isegi alusega - kui maagiline kaitserituaal kuidagi ära muudetakse, siis see kaotab oma maagilise jõu, järele jääb ainult juriidiline kaitse, aga keda see ikka huvitab, maagiline kaitse on palju kõvem.

      Kustuta
    9. See ilmselt on VÄGA point. Maagiline kaitse.

      Kustuta
    10. Ilmselt peaks täpsustama ja laiendama, et minu arust on probleemiks vankumatu ja pime usk IDEESSE, mis võib hõlmata nii jumalat, sotsiaalpoliitilist korda, käitumismalli ainuõigsust, kultusele pühendumist, veendumust, valimistulemusi ;) , ... jne ... kusjuures vastupidist väitvaid fakte paremal juhul lihtsalt eiratakse ja halvemal juhul peetakse vandenõuks.
      Lihtne inimene tahab lihtsaid lahendusi, mida igat masti populistid agaralt pakuvad.

      Kustuta
    11. ma saan vist aru, mida sa öelda tahad, aga igaks juhuks lisan meenutuse, et mis tahes alusväärtused ei allu ratsionaalsele põhjendamisele, sest need ei ole faktiväited.

      Eks sa katsu ratsionaalselt põhjendada hüpoteetilist seisukohta, et tõde on tähtsam väärtus kui õnn. Või vastupidi. Sellised alused taanduvad viimaks ikkagi kõhutundele.

      Kustuta
    12. Ma lisaks, et ma pole kohanud "pimedalt, vankumatult" millessegi uskuvat kristlast. (Justnimelt kristlast, sest teistest religioonidest pärit tuttavatega pole ma saanud eriti vestelda ja ei tea väga, mida ja mis määral nad usuvad.) Usuga - või siis kristlusega - on minu kogemust pidi alati kaasas käinud uurimuslik suhtumine, uudishimu, tahe oma Jumalat ja ühiskonda paremini mõista. Vankumatut pimedust pole mina igatahes kohanud.

      Ja siis see faktiasjandus ka veel jah.

      Kustuta
    13. sama.
      Aga nii kristlaste, agnostikute, ateistide kui budistide (minu tutvuskond) puhul paistab mängivat hoopis see, et nad on minu tutvuskonnas - ma juhmide inimestega ei viitsi eriti jantida ja nad kõik ongi mõtlevad inimesed.

      Kustuta
    14. Oleme vaatlejad universumis
      TÜ astrofüüsik Laurits Leedjärv
      Teaduse ja usu vahekorrast rääkides lepitakse sageli seisukohaga, et kumbki tegeleb oma asjadega, vaatab maailma oma mätta otsast. Tunnistatakse sedagi, et teaduse tegemiseks peab olema usku – usku oma teooriate ja mudelite õigsusesse, eriti näiteks osakeste füüsikas või astrofüüsikas, kus me ei saa uurimisobjekti silmaga näha või käega katsuda…
      Peaaegu viiskümmend aastat on räägitud kosmoloogilisest antroopsusprintsiibist, mille esimesena sõnastas kosmoloog Brandon Carter: füüsika fundamentaalkonstandid ja vastasmõjude suhtelised tugevused peavad olema kooskõlas asjaoluga, et universumis leidub mõistusega vaatleja.
      Tänapäeva loodusteadus näib kartvat sihipärasust, teleoloogilist seletust. Aga mis oleks, kui mõeldagi universumist nii, et Looja on selle temale teadaolevate seaduste järgi just niimoodi käima pannud, et seda hakkab vaatlema ja mõtestama inimmõistus. Teadlasi, kes ei usu Jumala olemasolu, ei sega see maailma uurimast.
      Universum ei pruugi olla nii lihtne, et saame teda lahutada teaduse, religiooni, kunsti, filosoofia ja muude inimlike käsitluste objektideks. Tuleks püüelda terviklikuma vaate poole.
      Valik on teie: kas olla üliväikeste tõenäosuste juhuslik produkt lõpmatus multiversumis või sihipäraselt loodud teadlik vaatleja universumis.

      Kustuta
    15. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    16. "kas olla üliväikeste tõenäosuste juhuslik produkt lõpmatus multiversumis või sihipäraselt loodud teadlik vaatleja universumis."

      muide, ma olen selline, kelle jaoks see ei ole eriti oluline valikuküsimus Selles mõttes, et see ei paku mulle erilist huvi, v.a lõbu pärast spekuleerimine. Samamoodi sellega, kas maailmal on siht või on ta juhuslik kokkusattumus.

      Ma ei kujuta ette, kas ma olen erandlik või on selliseid veel, kelle jaoks maailma tekkelugu on kõigest paras meelelahutus, olulisem on "mis ma nüüd pihta hakkan ja kuidas hakkama saan, kui ma olen niiviisi olemisse heidetud" ja kas ma leian nendes valikutes mingil ootamatul moel tuge. Ühesõnaga, õndsus ja arm on huvitavad, maailma või minu enda kujunemisloosse on suhtumine "ju me siis kuidagi tekkisime, mis selle kallal ikka urgitseda, siin ma igatahes olen".

      Kustuta
    17. "paistab mängivat hoopis see, et nad on minu tutvuskonnas"

      Selles viimases vist asi ongi. Ma vaatan samamoodi, et mu tutvusringkonnas on ateiste, agnostikuid, paar budisti, katoliiklasi, ortodokse (kusjuures ma pole päris kindel, kes neist on vene, kes kreeka õigeusku), protestante. Ometi on meie vaated enamikus praktilistes küsimustes (see tähendab ka enamikku poliitilisi hoiakuid) suures plaanis sarnased ja kõigil käib muidugi enesestmõistetavalt see uudishimu ja pidev küsimine komplekti. Ja siis näen kuskil neti peal mingeid võitlevaid tegelasi, kes nominaalselt on samades kogudustes või "kogudustes" nagu minu sõbrad, aga ühisosa ma neil nendega eriti ei näe.

      (kustutasin eelmise peagu sama sisuga kommentaari maha, sest ta oli sattunud kohta, kus oleks võinud segadus tekkida, millele või kellele ma õieti vastan.)

      Kustuta
    18. Haa, notsu "mulle ei paku see erilist huvi" - mhmh. See oli ammu ära, mis see minu asi üldse olema peaks?
      Selle pealt (kui sa juba poleks aru saanud) saaks päris hästi seda "mis seal lapsepõlves surkida"-teemat sulle selgitada =) Et noh - mis möödas, see möödas. Mis edasi saab, mis mus on, kuidas kõige mõnusamalt ja õnnelikumalt elada, on ainus, mis loeb.

      Kustuta
    19. huvitaval kombel on mul lapsepõlves surkimisega vastupidine kogemus, aga seda küllap seetõttu, et ega isiklik minevik, mälestuste minevik ei ole kunagi ainult minevik, need mälestused on minu praeguse mina komponendid.

      ja siis tahaks aeg-ajalt mõnd mälestust selgemalt mäletada või tast paremini aru saada, sest see on osa minust nii, nagu ma praegu olen.

      nt on puhtpraktiliselt kasulik teada, et mingid teemad ei ole mitte universaalsed päästikteemad, vaid löövad kaane pealt konkreetselt minul, minu konkreetse mineviku tõttu. umbes samamoodi kasulik nagu igas mõttes oma terviseseisundiga või ülilähiminevikuga arvestada, à la "täna ei saanud ma magada, järelikult tuleb kõiki oma reaktsioone võtta ettevaatusega".

      Kustuta
    20. Kui on mälestused, on iseasi.
      Aga no mida ma teen teadmisega "see mu viiekuusena kogetud asi on mind ilmselt mõjutanud"???

      Kustuta
    21. a) Võtad teadmiseks, et see mõju on andnud sulle teatud refleksid või reaktsioonid, mis on sinul, aga mitte teistel sinu ümber.
      b) Ei imesta, kui teised samade trigerite peale ei reageeri.
      c) Arvestad, et teised võtavad sinu reaktsioone kui ebaharilikke, ülepingutatuid või vastupidi alareageerituid.

      Oma eripäradest tasub ikka teadlik olla.

      Kehtib samamoodi ka positiivsete omaduste puhul. "Mul on absoluutne kuulmine, aga enamikul teistel ei ole, seetõttu ei tasu mul nende peale pahandada, kui nad viisi ei pea vms." "Mul on fotomälu, teistel ei ole." "Ma olen jube empaatiavõimeline, teised ei ole. Nad ei ole sellepärast veel pahad inimesed, nad lihtsalt ei ole nii empaatilised kui mina."

      Kustuta
    22. või (hüpoteetiliselt) "minu titepõlves oli levinud X kemikaal, millest siis veel ei teatud, et see kahjulik on, seega on mul tervena püsimiseks vaja hoolikamalt selle doose vältida, sest isegi on seda küllalt kumuleerunud".

      Kustuta
    23. vrd ka diagnoosi saamise kergendus, mida sa ise oled siin kirjeldanud nii autistide kui tähelepanuhäiretega inimeste puhul. Selles mõttes sarnane, et teoreetiliselt oleks võinud ju iseenda eripäradega kohe leppida ja arvestada, nii nagu oldi, aga diagnoosi teades oli seda kergem teha. Samamoodi võib olla eripäraste minevikusündmuste väljaselgitamisega.

      Kustuta
    24. Ok, võitsite =)
      On mingi point.

      Kuigi väike =)

      Kustuta
    25. Ega selles mõttes ju vastuolu polegi, et ma olen samuti seda meelt, et minevik on oluline oleviku võtmes - et olla paremini kursis, kes ma täpselt olen ja mida arvestada. Puhtpraktiline.

      Erinevalt metafüüsilisest minevikust à la "kas ma olen juhuslik emergentne nähtus või sihipäraselt tekitatud". Ma ei näe, kuidas ükskõik kumb vastus peaks muutma seda, kuidas ma teisi või ennast kohtlen.

      Kustuta
    26. Hea töö, notsu!

      -- mis me järgmisena teeme?
      Tõestame täpselt vastupidist? :)

      Kustuta
    27. näen – ämber sattus otse pärlite kose alla – suure juhuse suurepärane näide!
      prostituudid sörgivad kommentaaride sabas, paraku

      Kustuta
  9. ämbris palju pusletükke
    igasugu usujutte

    tule ruttu hensen appi
    et saaks asjast selget sotti

    mis on hea ja mis on halb
    teab vaid vaikiv lauajalg

    inimene aga hüppab
    üle iseenda varju ®®

    VastaKustuta
  10. Hm, aga kui inimene on eriline selle poolest, et vajab jumalat ja usku (lähtume ideest, eks ole, mitte ei pitsita reaalsust, mis võib olla nii ja naa ja noo ja nuu ja igasugu varjundite -sugune) ja on vaja midagi, mis ei ole jumal, kuigi peaaegu kõik on, vbla inimene ONGI?! Et paljud muud asjad on jumal, aga mõned (sealhulgas inimene) ei ole?
    Kõik langeb paika siis =)
    Kuigi on selge, et sellise teooria kehtides ja rääkimata müstilistest maavälistest tsivilisatsioonidest, ka koerad, delfiinid, varesed, shimpansid jne on vähemalt teel sinnapoole, et olla mittejumal =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (jah, ma olen seda oletades praegu hästi kristlusekeskne - mõned teised süsteemid on palju ... lubavamad ses osas, et inimene, ka samasusugune kui teisedki.)

      Kustuta
    2. ja siis on need ühiskonnad, milles mõnda konkreetset inimest koheldakse jumalana, aga teised seda ei ole. Kõik need kuningas- ja keiserjumalad, aga tnp maailmas kasvõi Kim. Kaugetest esivanem-jumalatest rääkimata.

      See, et inimesed on mingi üldine ühetaoline kategooria, on suht hiline leiutis.

      Kustuta
    3. Õige, kogu aeg unustan selle viimase ära, aga õnneks on notsu, kes tuletab taas meelde.
      Sest nii ON!

      Kustuta
  11. Kukkuvas lennukis ateiste ei ole … MH17, AAF447, JT610, ET302 jpt

    Siiski, viis aastat tagasi 4U9525 üks leidus. Aga tüüp oli hull, ja sellisena ta ehtsaks ateistiks ei kvalifitseeruks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sa arvad, et ma rongi ees ka natuke aega usklik olin?

      Kustuta
    2. See "haiglas ateiste ei ole" ja "kukkuvas lennukis ateiste ei ole" tekitab mus alati küsimuse, mis jumal see on, kelle olemasolu "tõestuseks" on surmahirmus inimesed?
      Kõige lähemal millelegi religioosse kirgastumise laadsele olen ma pigem olnud just ekstaatilistel ja ilusatel hetkedel (ja siis ka pigem nii, et "Ohsaa, küll see maailm on imeline!" mitte "Ohsaa, millise imelise maailma jumal meile teinud on!").

      Kustuta
    3. Küsimus iseloomustab (teataval määral) selle sõnastajat …

      Üsna informatiivne on nõudlikus toonis esitatud küsimus „mis jumal see on…“
      Teoloogid on kahe tuhande aasta vältel selle teema nüanssidel (omavahel) polemiseerinud.

      Olen lugenud religioonideülest väidet, et igaühe pähe „mahub“ konkreetsele persoonile sobivas formaadis „suur“ visioon. Ehk – igale oma. Tuleb vist nõustuda.

      Kustuta
    4. ... ehk siis teisisõnu "mul on suurem kui sul" :D

      Kustuta
    5. Vahemärkus - vbla Kaderil on tegelt kõvasti suurem, a aer ei saa aru?
      Sest minu jaoks on selge, et kahtlus on alati laiem ja suurem kui kindel usk.
      Tõde või õnn - ma ütleks, et õnn on tähtsam. Aga see on aint minu vaatenurk ja päris olulistes asjades kaldun ma arvama, et tõtt teada on igal juhul õnnelikum kui mitte teada ja pusa ja segadus.
      Ühene vastus oleks ju kitsam?

      Kustuta
    6. olenemata sellest, kas ühene või kahene - ka siis, kui igas konkreetses olukorras selle järele uuesti küsida, ei allu see alusväärtuse valik siiski ratsionaalsusele ja ei peagi alluma.

      Kustuta
  12. Notsu näitega väga sarnane, aga vähem abstraktne ja rohkem akuutne väärtusküsimus tänase lehe-artikli pealkirjast: "Kas Ukraina maasikakasvataja on samal pulgal Eesti õpetajaga?" Eks vasta faktidest lähtuvalt...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, see pealkiri tõi meelde mõne nädala eest kõlanud küsimuse "Kas ma pean pidama prostituuti samaväärseks abielunaisega?". See tundus nii uskumatu, et tavapäratult klikkisin isegi video mängima. Ja VV küsisiki nii, täpsustades veel, et ausa (või oli see truu, ma enam ei mäleta) abielunaisega.

      Kustuta
    2. Miks see uskumatu on? Ühiskond ilmselgelt ei pea neid samaväärseks. Või siis peab mõnel erijuhul, kui on vaja inimõiguste konvekal kõnet pidada näiteks.

      Kustuta
  13. Vähetõenäoline, et siia veel lugejaid satub, kuid ma tahan puhttehniliselt klaarida väikese võla. Ülalpool sai tsiteeritud TÜ astrofüüsikut, jäin siis vastukajasid ootama… sisuliselt neid ei tulnudki. Komplekti mõttes (artikkel + arvamus) fikseerin enda nägemuse teemast.

    Ma tõlgendan artiklis esitatud aspekte ja visioone.
    Laurits Leedjärve poolt meile lugemiseks pakutud hüpoteetilisest versioonist tuleneks, et „vaatleja“ ehk inimene võib olla varustatud samalaadse sihipärasuse printsiibi algoritmiga kui Universumgi. Asjaolu, kas inimene selle algoritmi rakendamiseni/kasutamiseni jõuab oleks juba konkreetse persooni teema. Kui inimest küsimus ei huvita, jääb tema algoritm käivitamatult „uinuvasse“ olekusse. Universum poleks tõenäoliselt häiritud, sest mittekäivitumise teatav protsent oleks kogu protsessi n-ö algselt sisse kodeeritud – kasutusvabaduse näol. Kuid mida siis inimene vaatleks? Eelkõige iseennast.
    Võib-olla meis peitubki too „jumalik alge“, millele mõnikord mõistukõnes vihjatakse…
    Siis oleks ju „hundid söönud ja lambad terved“ ehk – ateistide ja usklike vastasseis kaoks konflikti põhjuse puudumise tõttu. Aga sellisesse taipamisseisundisse pürgiks inimene ise…

    Olgem terved! Nii füüsiliselt kui vaimselt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "protsessi vaatlemine muudab protsessi" - mitte just üldteada, aga siiski teada tõde.
      Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see antud teemas relevantne on.
      Muudab siis muudab. Ahah. Mhmh.
      Mis siis?

      Kustuta
    2. Esmalt püüdis mu pilku postituse pealkiri. Antud valdkonda ja temaatikat olen ma juba aastaid jälginud. Hakkasin huviga lugema. Paraku ei suutnud ma enda jaoks dešifreerida sinu esitatud Jumala ja mittejumala seoste kirjeldusi …

      Kustuta
  14. Sa proovid antroopsusprintsiipi lühidalt kokku võtta?

    Mis sorti tagasisidet sa meilt sellele ootad?

    Ma olen ka "TÜ astrofüüsik", tudengina tundsin Leedjärve hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea haridus sul! Kui viitsid, paari sõnaga: sinu suhtumine antroopsusprintsiibi kehtivusse. Ma olen uudishimulik inimene, iga info on teretulnud. Ja – ega Leedjärv ometi pullipärast selle artikli kirjutanud? Või oli see füüsiku näpuharjutus, ninanips avalikkusele? Igatahes minu fantaasia tõusis lendu :)

      Muide, Inimene ei tea siiamaani: kus asub tema „mina“?

      Kustuta
    2. Ma arvan, et mõtteharjutusena huvitav. Muud eriti ei arva. Kunagi lugesin hulga artikleid läbi, enam vist ei viitsiks :)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.