Teisipäev, 25. mai 2010

Kahtlusalune nr 1 prügihakkurisse?

Ok, ütleme, et viskan oma iidvana sünteetilise põrandakatte välja.
Aga kui ma sellest tervemaks ei saa, mida siis teha?
Ja ega kellelgi ei ole ära anda suurt ja laia naturaalsest materjalist vaipa, sest mu lapsed hüppavad pidurdamatult ja alumised naabrid on ka inimesed?
***
Poeglaps (võtab püksid jalast ja uurib oma põlve, omaette pomisedes): Oioioi! Oioioi. Oi. Oioi!
Mina: Mis on?
Poeglaps: Õuest tuli üks sääsk ja hakkas mind kohe täiesti täis punnima!

Reede, 21. mai 2010

Jutuajamised mänguväljakult

Mänguväljak asub kooli kõrval. Teises küljes on suur park ja kolmandas paraku tiheda liiklusega tee.
Kaks last, poiss ja tüdruk, välimuse järgi kuskil 8-10 aastat vanad, tulevad mäest alla tee poole, ranitsad seljas, ja vahetavad sellise muretu, igapäevase lühikese suudluse nagu tavaliselt 3 aastat omavahel käinud paarid (mitte nii innuka kui vastarmunud, aga 10 aastat seotud olnud inimesed ei suudlegi enam naljalt tänaval). Põrnitsen neid jahmunult, kuna liigutuses polnud küll mainimisväärset kirge, küll aga selline sisseharjumus, mida antud vanuserühmalt kuidagi oodata ei oskaks.
"...tegelikult küll," ütleb tüdruk minu kuulmisulatusse jõudes. "Sa võid niimoodi ka rasedaks jääda, et ise aru ei saa!"
"Aga arsti juures saadakse ikkagi aru ju," vastas poiss, silma järgi arvates tüdrukust aasta-paar vanem. "Ja verd ju ei tule."

Tegelikult ma ei usu, et nad isiklikest kogemustest rääkisid, selleks olid nende hääled liiga muretud ning valjud. Aga koos selle hoogsa suudlusega oli see kahtlemata jutuajamine, mis meelde jäi.

Liivakasti serval istub sümpaatse oleku ja ajamata habemega noorepoolne mees ja jälgib oma väikese tütre tegutsemist liumäel. Ma suhtun sellistesse isadesse sügava sümpaatiaga, eeskätt seepärast ilmselt, et sedasorti meelelahutusega minu laste isad ei tegele.
Mehe telefon heliseb.
"Tere!"
"...kuule, olen tütrega liivakastis, pool vaba päeva ikkagi. Kuidas teil eile siis meeleavaldus läks?"
Oli Keskerakonna meeleavalduse järgne päev, nii et ma vaatasin meest uue uudishimuga.
"...ja oli kohal või? Kui palju?"
"No sellega saab midagi ette võtta kindlasti."
"Mhmh... see on hea..."
...ja veel mõnd aega samas vaimus edasi.
Saate aru, ta tundus enne telefonile vastamist nii sümpaatse inimesena, et mul oli raske seda meest ja mõistet "keskerakondlane" kuidagi ühekorraga oma ajju mahutada. Kui ta oli ära läinud, mõtlesin, et see ongi siis inimnäoline edgarism.

Umbes 7-9 aastane poiss mängib innukalt pisikestega, kes tema ümber parvlevad. Mängitakse nt mänguautode liumäest alla laskmist ja kinni püüdmist, tagaajamist jms. Suurem poiss hoiab väiksematel sundimatu hoolega silma peal, vaatab, et keegi kõrvale ei jääks, lohutab kurvastajaid ja kui väikestel tähelepanu mujale läheb, mõtleb välja uue tegevuse.
Mööda sõidab kolm umbes 10-aastast poissi jalgratastel. Mängija-poiss kargab poole liigutuse pealt püsti ja jookseb ratastele järele, röökides: "Peksa annan, värdjas! Sitaauk, narkar, puts!" Siis, rõõmsamal toonil: "Hei, oodake, ma tulen kaasa!"
Aga jalgrattad on juba kaugel.
Poiss naaseb hingeldades mänguplatsile, ütleb "Ma tegin nalja!" ja jätkab senise tegevusega.

Pildi autor on Peeter Langovits ja tema luba mul ei ole.

Laupäev, 15. mai 2010

Viin, kurask, ka ei aita

See ei olnud mitte mingi kirjanduslik inspiratsioon vaid haigus. Nii ärritus kui eredad fantaasiad tulenesid palavikust.
Kuna ma ei tahaks pidada võrgupäevikut kujul "tõbise tatistamised", vaikisin vahepeal ühe haiguse maha kah. Aga kui aus olla, siis tasapisi hakkab natuke hirm juba. Midagi ilmset ei ole, veri on korras, suuri dramaatilis sümptome ei paista, mis meedikud tööle paneks, üldantibiootikumid midagi olulist ei paranda - aga midagi on ilmselgelt viltu!
Ja nii head elu ma ka elanud ei ole, et võiks õlgu kehitada ja "Noh, vast hakkabki juba aitama!" märkida.
...kuigi ilmselt, lähtudes minu elu narratiivisest loogikast, ei ole see mingi surmav tõbi vaid lihtsalt mingil moel väga vastik - nt selgub, et edaspidi tohib süüa ainult piimata putru, poolpehmeks hautatud soolata köögivilju, külma toiduõli ning keedetud kala. Erutuda ei tohi. Pingutada ei tohi. Ja istuvat asendit enamaks kui pooleks tunnis päevas võtta on aboluutselt keelatud.
Vms.
Ja muidugi - kui oleks varem avastanud, oleks kõik palju parem. Aga verepilt seda ei näidanud ju!

Päris sageli on mul siuke poolpurjus olemine nüüd palaviku tõttu. (Mitte tulevikuprognoosides vaid reaalselt.) See on omamoodi isegi huvitav.

Kohutav raiskamine

Ilma arvutita elades tekkis mul tõeline lokkav kirjanduslik inspiratsioon kõigi tundemärkidega. Vihikutesse tekkisid pateetilised dialoogikatked, arvete tagakülgedele luuletusekatked, närv oli must ja fantaasiad elavad...
Siis avasin võõra arvuti, sukeldusin msni ja asusin seda inspiratsiooni seal välja elama.

Praegu täitsa tõsiselt mõtlen, et kas jätta koju internet sisse üldse?

Kolmapäev, 12. mai 2010

Tahtmistest

Tahaks tunda, aga ei jaksa.
Tahaks tahta, kuid mõistus on jalus.
Tahaks saada, kuid ei taha maksta -
ja
- ärge naerge, teid südamest palun -
tahaks õnne, mis ei oleks valus.

Neljapäev, 6. mai 2010

Loomuliku naise teekond II

Ah soo.
Elu esimese epillaatori ostmise ja loomulikkuse raja valimise vahele jäi ikka kõva 3-4 aastat. Eelmises postituses on lihtsalt mainitud asju pisut kokkusurutud vormis.

Karvasuse tee valimise ajastasin ma (alateadlikult, mõistagi) kavalalt kesksuvesse. See jättis mulle suhteliselt sileda välimuse ajaks, mil veel nappe rõivaid kantakse ja pärast seda pikad-pikad kuud uue süsteemiga kohanemiseks, enne kui uus suvi peale tuleb.

Nagu arvata oligi, tundsin alguses tohutut kergendust. Ei mingit jama enam! Ei mingit muret, kuidas see või teine välja paistab, sest enam polnud tegu mitte hooletusest tekkinud iluvea vaid Revolutsioonilise Hoiakuga ning see tundus juba iseenesest olevat mitu korda rohkem väärt kui nukulik siledus.
Mina kui mässaja, ah kuidas ma seda kujutluspilti armastasin!
Karvad kasvasid tasapisi, võimalik, et higi lõhnaski rohkem, mina aga kasutasin lahedaid mitmepäevadeosid (nt seda, vabandust reklaami pärast) ja mõtlesin neile üsna vähe. Et ma olin tollal sire nagu metskits (ma pole iial olnud paremas vormis kui peale Tütarlapse sünnitamist, kui ma läksin juba nii kõhnaks, et ei saanud kõhuli magada - puusakondid tegid isegi pehmes voodis ka haiget), samas imetamisest tulenevalt rinnapartiikas ning muidu ka silmapaistvalt kaunis, ei tundunud karvad olevat mingi probleem ja hilissuvi ning varasügis möödusid mu armastatud varrukateta särke ja põlvpükse kandes nagu linnulennult.
Ja kui ma iga kord käsi üles tõstes ka mõtlesin, et nüüd demonstreerin oma meelsust, tundus see pigem olevat ergutav ja julgustav mõte kui midagi muud.

Talvel tegi mulle tuska põhiliselt ujulas käimine, kui ma adusin, et naised, kes mind dushiruumis altkulmu piidlevad, ei saa aru, et ma olen Revolutsionäär vaid arvavad mind lihtsalt lohakaks või metsaliseks. Aga lõpuks, mida läheb mulle korda mingi ujula dushiruumi naine? Väga vähe!

Muuseas, ujulate dushiruumid on ühed naljakad kohad. Seal näeb nii palju erikujulisi naisi (muidu on need erinevused kenasti riiete sees peidus), et selline mõiste nagu "ilu" tundub korraga väga ebamääraseks muutuvat. Tegelikult lülitab pesemist ümbritsev hügieeniatmosfäär ja alasti kehade hulk seal välja igasuguse seksuaalsusele kasvõi vihjava atmosfääri, samas silmanägemine inimestel siiski säilib ja siis näeb sellist salapärast asja nagu Individuaalsus. Kuidas mõnedel on pikk keha, ikka tõsiselt pikk keha ja lühikesed jalad, ja kuigi see kõik on hoolikalt treenitud ja vormis, ei paista kuskilt ajakirja unelmatenaist vaid just see Individuaalsus. Võib näha, kui palju erineva kujuga tagumikke ja rindu ikkagi on! Kuidas neid erineva kujuga juppe on kehadel erineval moel kombineeritud! Mis saab erinevat tüüpi kehadest, kui aeg nende kallal oma tööd teeb! Vapustav!
See selleks.


Talv kulges, mina käisin soojalt riides, karvad muudkui kasvasid. Tunnustan Tütarlapse Isa, kes ei teinud teist nägugi, ja kuigi ma vist korra Loomulik Olemise alguses talle asja omal algatusel ka seletasin, ei nõudnud tema omalt poolt kordagi vastust, et miks on tal korraga umbes neli korda karvasem naine kui varem.
Ma kandsin vahel ikka varrukateta särke ja mõtlesin kätt tõstes, et näete, mul on Meelsus, aga kuna vajadust pisikesi liibuvaid toppe tihemini kui kord paari nädala sees selga panna ette ei tulnud, ei muutunud see ka kurnavamaks kui ujulas käimine - ning kõik oli ikka veel väga kombes.

Kevade lähenedes aga hakkas üks asi mind natuke häirima.
Ajast, mil ma olin veel teismeline ja kõik see karvavärk alles hakkas mulle tuttavaks saama, oli nagu meelde jäänud, et kehakarvad kasvavad mingi teatud pikkuseni ja siis jäävad selle juurde pidama - mitte nagu juuksed, mis kasvavad muudkui aga edasi ja edasi.
Vot, tol kevadel hakkas mulle tunduma, et see tuttav pikkus peaks olema juba saavutatud ja nüüd võiks karvad justkui kasvamise lõpetada. Aitab küll!
Kahjuks ei olnud karvad minuga ühte meelt ja kasvasid muudkui edasi.
Ma olin ikka päris raudselt veendunud, et nii pikka säärekarva, kui mul mõni oli, ei olnud ma oma elus iial varem näinud.
Süngelt panin kõik selle pikajalise raseerimise arvele (jah, see ei ole müüt, et mahaaetud karv kasvab tagasi pikema ja tugevamana. Tegelikult kasvab ka väljakistud karv tihti tagasi pikema ja tugevamana) ning leppisin sellega kui Loomulikkuse Teelt kõrvale kaldumise paratamatu tagajärjega.

Tuli kevad ning selle järel suvi, ma kandsin ikka veel kõiki riideid, mida vähegi tahtsin, ja kätt tõstes tundsin veel enam rõõmu, kuna enam ei näinud ma ikka üldse välja nagu hooletu raseerija vaid väga selgelt nagu Põhimõtteline Mitteraseerija.
Eeldusel, et inimeste pähe üldse mahub mõte sellest, et on olemas selline nähtus nagu Põhimõtteline Mitteraseerija. Avastasin, et on inimesi, kelle jaoks oli tegu sügavalt võimatu mõttega. Minu loengud teemal "ebamugavus, lööve, ebaloomulikkus ja neetud mehed, kes arvavad, et võivad nõuda" langesid mitmel korral kurtidele kõrvadele.
Aga ma ei loobunud.

Kuni ühel päeval avastasin, et mul pole enam vaja kätt tõstagi.
Kui mul juba varrukateta asi (nagu nt päevitusriided, mida ma suvel päris sageli kandsin) seljas oli, ei varjunud ka allolevate käte puhul karvad täielikult ära vaid paistsid natuke välja.
Ning see mulle enam ei meeldinud. Üks asi on võidelda revolutsiooni eest iga kord, kui käe tõstad, hoopis teine asi on võidelda selle eest lakkamatult päevad otsa!
Ja need krdi karvad, need ei lõpetanud ikka veel kasvamist! Nad muudkui kasvasid ja kasvasid ja kasvasid ja ka all oleva käega kaenlaalusest paistev karvatutt muutus üha märgatavamaks.
Hakkasin end üha ebamugavamalt ja ebamugavamalt tundma.

Nii ebamugavalt, et võtsin ohates käärid kätte.
Käärid ei ole ju raseerija ega vaha ega epilaator ega karvaeemalduskreemid, ütlesin ma endale. Käärid on hoopis midagi muud!
Aga kui ma juba lõikan - noh, selle asemel, et lõigata iga nädal natuke, ma lõikan parem korra põhjalikult ja olen siis tükk aega sellest tegevusest prii, ah? Loogiline või ei?
Mulle tundus loogiline.
Ainult et...
Ainult et...
Ainult et korraga olin ma kätt tõstes jälle tagasi faasis "hooletu raseerija" ja Revolutsioon oli taas rohkem minu peas kui välimuses.

Ning - oh häda - avastasin, et tundsin selle peale korraga nii pettumust kui kergendust.

Põrgut!
Tundusin endale ühtäkki täieliku silmakirjateenrina. Tahab loomulik olla, aga ei suuda ilma käärideta toime tulla! On valmis olema Revolutsionäär, kui kätt tõstab, aga mitte muidu! Ja tunneb kergendust karvadest vabanemise peale!

Ohkasin.
Adusin kurvastusega, et ma siiski ei jaksa olla metsik mässaja vaid tahan rohkem rahulikku elu elada.
Tõin epilaatori välja ja ostsin paki raseerimisterasid.
Kus nahk kannatas, seal kasutasin neid. Kus mitte, seal kääre.

Sedasi lõppes minu Loomulikkuse Tee.

Pidasin karvasena vastu suhteliselt täpselt terve aasta, võimalik isegi, et natuke rohkem.
Sellele, kes jaksab kogu aeg Loomulik Naine olla, minu lugupidamine. Aga ma pakun ainult sõnalist tuge. Loomulik olemises kaasalöömine oli minu jaoks ikkagi liiga koormav ülesanne. :(

Nüüd - noh, ma ei ole just meeleheitlikult punktuaalne karvade vastu võitleja. Kahtlemata olen ma endiselt valmis loenguid pidama kõigi Loomulike Naiste (nt Amanda Palmer, pildil) toetuseks. Ning omajagu ajamisviitsimatuse udet või harjast siin-seal (ja mõne sihilikult jäetud patsikese jagu mujal ka) leiab minu pealt mujaltki kui peast ikka veel.
Aga epilaator (toosama, muuseas) leiab kord 3-4 nädala jooksul reeglipärast kasutamist. Erinevat laadi lõiketeradest rääkimata.

Ei jaksa mina käia ja kogu aeg Loomulikkuse eest seista. See nõuab otse ebaloomulikku tahet ja viitsimist!

Kolmapäev, 5. mai 2010

Kui mina alles noor veel olin... oli rohi rohelisem ja karvad pikemad

Nõnda. Avan uue rubriigi "vanainimese heietused".
Teema, millest ma kuidagi mööda ei suuda enam minna, on ihukarvad.

Kroku, kes on väga konkreetne isik ja kes peab toredat päevikut, esindab minu jaoks siinkohal ühiskonda. (Otsisin seda posti otse blogist terve igaviku, kuni google mu esimese raksuga hädast välja aitas. Loll on loll olla.)
Elik, ühiskond, kroku ja meedia annavad teada, et karvane naine on kole asi. Selle kohta on kirjutatud palju rohkem ja palju igavamalt, aga lepime antud lühikese ja ereda versiooniga.

Mina esindan siinkohal iseennast ja räägin, kuidas ma üritasin selle seisukoha vastu mässata nagu tõeline kole vana kooli feminist kunagi. (Jah, ma kahtlemata olen palju kordi elus tahtnud olla tõsine kole vana kooli feminist. See on nüüd lugu ühest minu katsest.)

Ah, ja veel - väga nõrganärvilised ja minuga väga lähedalt seotud isikud võiksid taas kaaluda postituse vahele jätmist. Hilisemaid pretensioone teemal "liiga palju infot" vastu ei võeta.

Loomuliku naise teekond


Kunagi, kui ma olin veel väga noor, vast täisealiseks saanud, ostsin ma endale epilaatori. Selleni viis mind ebameeldiv kogemus, kus minu samal hommikul zhiletiga siledaks aetud sääri kommenteeriti linade vahel järgmiselt "su jalgadel on vist habe ajamata"?
Kuna tollal olin ma tõesti väga noor ja lasin end absoluutselt kõigest häirida, naersin selle peale tobedalt - ja läksin ja kulutasin järgmisel kuul 2/3 oma toidurahast väikese rohelise karvakitkuja peale, omamata suuremat arusaamist sellest, mis asi see on, kuidas töötab ja mida teeb.
Et teda kasutada valus on, olin kuulnud.
Aga KUI valus, oli ikkagi üllatuseks.
Ja see, et veel ülejärgmisel päeval pärast kasutamist olid jalad pisikesi verevalumeid täis, üllatas mind samuti suuresti. (Neile, kes tunnevad soovi kaitsta epilaatorit kui oma südamele kallist karvaeemaldusviisi näivalt ebaõiglaste süüdistuste vastu - hiljem läks asi paremaks, ärritus tekkis kuskil 8-10ks tunniks ainult ja valus oli ka mõõdukalt, aga esimene kord oli ikkagi jõle).
Iga kord enne selle imemasina tarvitamist võtsin paar tundi end vaimselt kokku ja mõtlesin positiivseid mõtteid.
Lootsin sellele, et aja jooksul peaks karvakasv kitkuja kasutamise mõjul vähenema (jama, nüüdseks olen seda jurakat väikeste pausidega kasutanud 13 aastat ja pole seal midagi vähenenud) ja karvad muutuma peenemateks ja heledamateks (samuti absoluutne jama) ning sundisin end valu taluma, aga minu sees kohus pahameel.
Kui mehel on õhtul peale habemeajamist torkiv harjas lõual, loetakse see individuaalseks eripäraks ja v-o isegi nunnuks, aga keegi minu torkivaid jalgu küll ei nunnuta, eks ole!

Lisaks hakkas umbes sel ajal ka levima arvamus, et looduslik lokkav karvakasv naisekehal ükskõik kus mujal kui peas on ebahügieeniline, ebameeldiv ja üldse, ökk, oled sa mingi ahv vää? Niisiis, jah, võtsin ma meedia survel ette tegevuse, mida võiks nt nimetada "bikiiniäärte piiramiseks" kuigi on ilmne, et ma ei lõikunud katki mitte oma bikiine vaid suundusin zhiletiga ettevaatlikult teatava piirkonna lokkis karvu piirama.
Raseerija oli puhas ja terav, aga oh sa jutt, mihukese lööbe ma sain! Kuidas see sügeles ja kui võikad need pisikesed punased punnid välja nägid. Iu! Jäkk! JÄKK!!!

Naistele suunatud ajakirjad, mis olid leidnud uue armsa teema, tulistasid umbes iga kuu välja einevaid alakehasoengute- (mille üldine trend oli "kiilakas on parim soeng", kuigi võid ka mingi miniatuurse sümbolriba jätta karvkattest) ja "intiimhügieeni-" (kus polnud midagi juttu sellest, et väldi seepi ja kõiki ärritajaid eesotsas raseerijate ja vahadega vaid ikka sellest, kuidas vabaneda karvkattest, mis on saadanast) teemalisi artikleid.
Ning kui ma olin tuvastanud, et ma ei saa nende toredaid soovitusi järgida, sest noh, rõve lööve jne, sain ma ilgelt vihaseks. Sest samal ajal tekkisid arutelufoorumitesse juba riburada kõik need "siuke karvane naine ajab küll öökima"-kommentaarid

Tähendab, te loote mingi krdi ilukaanoni, mis on hullult ebamugav, täiesti ebatervisilik, teeb haiget (epilaator! vaha!) ja siis teatate, et kõik, kes seda ei järgi, on rõõõõ-vedad. Enamgi veel, kogu see iba käib naiste kohta, ja mehed saavad käia ja küsida, miks sul see on ajamata ja teine on ajamata ja vihjata, et kuule, nõnda oled sa pisut nagu rõõ-vee, ilma et neil oleks aimugi, mis paska nad tegelikult oma naistele peale sunnivad ja kui palju see läheb maksma mitte ainult tervise vaid ka lihtsalt elurõõmu ja mugavuse küsimustes.

Viha minu sees kohus ja kohus ja tipnes sellega, et ma otsustasin kogu selle kaka kuradile saata ja loobuda igasugusest raseerimisest.
Kaenlaalused k.a. Ei mingit zhiletti, epilaatorit ega muud sellist!
_______________________
Huvi tekitamiseks jätan postituse siinkohal pooleli.
Muidugi mängib rolli ka see, et ma pean ära minema ja kodus mul ju praegu arvutit pole.

Aga kui ma jälle sattun - siis jätkan!

Näoraamatuta laiade rahvahulkade nõudmisel






Pühapäev, 2. mai 2010

Matusekõne juustele

Ei suutnud.

Muidu oleksin ehk isegi hakkama saanud, aga saate aru, arvuti läks hingusele (väga lõpliku moega hingusele) umbes poolteist tundi pärast selle kiusatuse-nimelise postituse tegemist!

Noh, tööd teha ei saa, surematu looming on ka kuskil kõvakettal (võimalik et igaveseks) kinni ja mis asja ma siis ikka teen? Muuseas on mul spetsiaalselt üliteravad juuksurikäärid ka olemas.

Kusjuures alguses püüdsin ainult natuke kärpida.
Kange soov juuksed maha lõigata tuleneski sellest, et korraga oli maailmalõpuni kõrini sellest, et iga kord alla vaadates mingi katkine juukseots vastu jõllitab. Ja kärpimisega oli ka iga kord igavene jama, sest tahaks ju lõigata umbes nii, et saaks otsa tervemaks, aga samas ei taha lõigata lühemaks kui eelmise lõikamise järel, sest muidu on juuste kasvatamisel ju regress toimunud ja see põhjustab Suure Masenduse! REGRESS! Nii kole asi!

Noh, seekord mõtlesin, krt selle kasvatamisega, lõikan ilusaks!
Lõikasin.
Siis tundus, et midagi võiks ikka teistmoodi ka olla kui enne. Too oli täpselt sama soeng, mis varem, ainult 20 cm lühem ja selle võrra nõmedam.
Noh, võtaks äkki eest kohe kõvasti lühemaks? Mõeldud-tehtud. Ilus jäi. Võtsin külgedelt ka, veel ilusam jäi.
Siis oli vaja asi tagant sümmeetriliseks saada. Kutsusin tütre appi. Ta tegi seal midagi, teatades, et ühel poolt oli rohkem kumer kui teiselt, aga nüüd on korras. Vaatasin kahe peegliga. "Korras" tähendas, et keset selga oli viiesentimeetrine trepiaste.
Lasin tal selle siis ühtlaselt sirgeks lõigata, aga tegelikult pole sirge juukselõpp mulle kunagi meeldinud (ma siuke kolmnurga- või järgunaine rohkem), nii et peale pikka uurimist ja vahtimist ja kihararaputamist nüsisin ta ikkagi järku.
Sellega läks veel 10 cm.
Noh, ja lõpuks lõikasin tagant natuke veel maha, et esimene ja tagumine osa paremini kokku läheksid. Kuna kui juuksed nagunii enam pikad pole, mis sellest 15 üleliigsest cm-st ikka hoida.

Kusjuures ise olen ma väga rahul. =)
Juuksed, mis nüüd on omaenese raskusest vabad, tõusid õnnelikult lokki (poolpikkade juustega on mul loomulik lokk, pikkadega enam mitte) ja näevad poole paksemad välja umbes. Otste läbi pihu vedamine on meeldiv, mitte stresseeriv tunne. Need on pehmed! Ja lisaks tundub, nagu oleksin umbes 3 kg kehakaalu kaotanud. Nii kerge on olla, nii imeliselt kerge!
Isegi tõenäoliselt päästmatult ja igaveseks pange läinud arvuti ei piina mu meelt. Ilmselt tänu sellele, et tõeliselt tähtsaid backupita asju oli seal ainult 3, needki vahest kolme täistööpäevaga mälu järgi taastatavad.
(Ma nägin ju juba ammu, et asi on halb, ja valmistusin ette.)

Kahju, et pole pilti näidata. Ei prügikasti kuhja jäänud juustest ega endast.
Muuseas, mind näinud, teatas Tütarlaps ka, et tahab uut soengut. Nüüd on tal tõeline vana kooli bob (ikka selline lühike bob).
Hullult ilus. Ainus miinus on, et laps näeb korraga vähemalt kümneaastane ja hirmuäratavalt elegantne välja. Sellise peale ei saagi enam möirata ju!

Pärast tema pügamist oli juustehunnik prügikastis veel vägevam.

Laupäev, 1. mai 2010

Kiusatus

Hirmsasti tahaks võtta käärid ja oma juuksed maha lõigata.

Huvitav, kas suudan vastu panna?