Pühapäev, 29. juuli 2018

Mina, kuulus kirjanik

"Lihtsad valikud" sai palju kiita.
Nüüd räägivad toredad inimesed ridamisi, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem.

Ma ei tea, mida teha.
Ei, see on nali, aga --- ma ei olnud valmis selleks, et keegi peale mu enda ka arvab, et kirjutan hästi.
Mitte et "pime kana leiab ka tera", vaid et neile meeldibki teine raamat. Isegi rohkem kui esimene.
Ikka tundus varem, et noh, jah, sõbrad kiidavad, soovitavad, kus parandada, vahel ei saa nad üldse aru ja vahel soovitavad mööda - ning kammaaan, kas mina ütleksin sõbrale, et sitt on v?
Kui midagi head öelda ei ole, siis ütlengi, et mu arust on päris nõrk, aga kui MIDAGIGI hästi on, tunnustan seda, mis hästi.
Ning kohad, kus "nagu pole päris õiget tunnet" toon ka välja.
Nagu minugi sõbrad-testlugejad.
Ei paistnud nende reaktsioonide järgi, et midagi rohkem kui keskpärast-polehullu oleks.

Osake mind on "no kuulge, mu oma meelest pea parimat lugu, mis ilmus "Algernonis", keegi isegi õieti ei märganud, ei saa ju olla, et inimesed must hästi mõtlevad, seal peab mingi eksitus olema". Teine osa on "ach, mis möödas, see möödas, kirjutame uusi asju!"
Kolmas osa on õuduses ja mõtleb, millal vedamine otsa saab. Neljas, väga pisike osa, ütleb: "Oled piisavalt vaeva näinud, äkki nüüd mõnda aega ei pea nägema?!"
Kuid see osa on pisike.
Peamiselt on uskumatus ning soov kähku veel midagi kirjutada, et edu najal sõita, kuni õnnestub.

Mitte et ma poleks vahepeal (vt "kuum on", "sulan" jms) kirjutamist päris katki jätnud. Ent no eile alustasin uuesti, täna-homme jälle ja küll saab jälle rütmi kätte. Mhmh!

Ma ei tea, kas tuleb hea.
Ma kunagi ei tea ette.
Aga proovin vahepeal natu rõõmsamalt teha - selgelt minu senine filter "kirjutan kõik paremaks, õnnelikumaks, toredamaks, inimesed (mina ka) tahavad lugeda lahedadest asjadest" tõi kaasa "lohutu, karm ja õudne" tulemuse. Inimesed lugesid ja mõtsid, kuidas kõik siis NII halvasti on - ja see oli tekst, mida mina olin korduvalt rõõmsamaks ja helgemaks kirjutanud, et ikka LAHE oleks.
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kuigi ikka on naljakas samuti.
Ma väga proovin sedakorda teha enda jaoks absurdelt reipa, äkki siis lugejatel jääb ka kergem tunne sisse.

Naisterahvas näoga ning pildi keskel olen mina
Ma nüüd, muide, elan öösiti. Päeval jään ellu.
Kuigi eilne päev on peaaegu erand. Tore oli. Mõelge, KAKS randa!
(Kaks seepärast, et mere ääres oli küll ilus ja mere sees väga --- eee ---- karastav, aga 16 kraadises vees sa ikka kaua ei uju. Arumaitaipa. kuidas on võimalik, et vesi on nii krdi külm ja samas sinivetikas paljuneb Läänemeres hirmsa hooga.)

Krt, ei saa enam rahus arvutiga mängida ka, nüüd on tunne, et peaks enne kirjutama! Kasvõi natuke!
Ma siis lähen ja kirjutan. Kohviga.
Mmmm, kohv hea. Kohv lepitab mind ikka väga paljuga, isegi palavus on natuke väljakannatatavamamam.
Natuke.

Ovulatsioon (jap, 9-11 päeva pärast menstruatsiooni algus, see on igast asjadest tunda ja näha, kaasa arvatud vooluse muutumine, kerged tuiked alakõhus ja loomulikult tahaks noori mehi muudkui KATSUDA) muudab mu natuke emotsionaalselt hapramaks, natuke hellemaks, natuke - vaimselt - vetruvamaks, võtan rohkem sisse.
Korraks oli eile ikka meeleheide lausa teemal, et ma ei jääääägi rasedaks, selge ju, nad istutavad minusse liiga hilja alati ja ....
Aga noh. Ovulatsioon läheb mööda ja elu tundub jälle lootusrikkam.

Seni lähen ujun jões.
Pärast ka ujun jões.
Tore, et me väikelinnas on jõgi ja isegi selline pisike ujumiskoht kui seal, on ikkagi parem kui üldse ei mingit ujumiskohta, eks?

Reede, 27. juuli 2018

Sulan

Kuulge, kuumaga lugege!

Kirjanduslikus päevaraamatus soovitatakse =)

Lumi ja jää, sinakas lumehämarus ja härmatanud oksad, purikad puudel, kui päeval on sula olnud, peaaegu tahkena tunduv hingeõhk, mis rääkides suudest seesuguse pilvena lahkub, nagu oleks kõnelejate näol tegu lohede kokkutulekuga, lõikav tuul, mis tungib läbi igast kehakattest, sõrmeotsad, mis tunnevad külmavalu ainsa asjana üldse, kuidas külm metallese käes piinab isegi läbi kinnaste ...!!!

Üldiselt hakkab ilm mu taluvuspiiridest üle olema.
Jah, tean, mina KIRJUTASIN "Kuningad", mul võiks see kargus kontides olla - aga phmt ONGI, ja ma kipun sulama.
Peavalu, iiveldus, uimasus, lakkamatu pearinglus ... kui tulen ujumast, siis väljun veest väga ettevaatlikult, sest pea käib nii hullusti ringi, et võimalus end vastu kive katki kukkuda näib üleni reaalne. Elik - mina ei ole kunagi kurtnud, kuidas niu, siin külmal maal ma sündisin, koliks õige soojemale! aga nüüd ma kurdan.
See on juba kurat teab mis! Põuaga on pärnadel lehed langemas kosena, ma ujun jões, mis on kuivanud ja langenud lehti täis (lisaks tuleb kohati vastu väikesi ja keskmisi lemmevaibatükke, mis värk sellega on?), ma ei saa õues käia, sest päike, ei saa toas olla, sest õhk seisab,  kuulge, sel on põhjus, mis ma Egiptimaal ei ela!!!!
Mul koguneb (pühib ära) palavaga nina alla pisikeste higipiiskade kollektsioon ja kui neid ei kuivatata, näeb asi välja, nagu voolaks ninast lakkamatult tatti.
Uujee.

Aga mu lapsed on Viljandis ja folgivad sajaga ja vähemalt ses osas on tore - üksinda piinelda on oluliselt parem, kui samas üritada veel teiste elu paremaks teha ning end ka selles suunas ära katkestada.
Üksinda, mmm!
Üksindus, kui see pole üksildus, on TÄIEGA mõnus.

Et tita, et minu erikuradiere TAHTMINE veel mõne lapse järgi ei ole selle üksindusearmastusega kooskõlas?
Aga see ongi hind, mida olen valmis maksma, dohh!
Mitte et mul poleks vaikselt muret sisse tulnud: arvasin, et rasestumine on minu puhul üks-kaks-kolm, esimesed kaks last sain phmt kohe, kui lapsevastase kaitseta seksisin. Aga nüüd on kaks siirdamist selja taga ja septembris hakkan kõigega otsast pihta.
Ega ma ausalt öelda 2017 sellele küll mõelnud, et ei tarvitse ka 2019 last saada. Venib ja venib ja ma üldsegi ei rasestugi ja ...
Ega ma ei ole ka lapsendamise vastu kuidagi. Aga mõtsin, et see ei ole mu ainus võimalus last saada.
Tundub, et ikka nagu - võib ollagi.
Kuigi (järgneb täiesti asjatundmatu meditsiiniline arutlus) ma ei saa aru, miks siirdamine ei toimu ovulatsiooni ajal? Too peaks nagu olema periood, kui emakas on kõige rohkem lapse pesastamiseks valmis, kui loode kõige kindlamini pidama jääb - aga mul on kahekordne kogemus, kus umbes ovulatsiooni ajal vaatab arst üle, ütleb, et võib istutada küll - ja aeg määratakse nädala pärast.
Nagu - mis loogika seal on?

Oh, oleks mina oma arst, ma teeksin nii palju targemini ... aga küsin ja räägin järgmisel korral, kui lähen. Äkki keskmiselt ei ole ovulatsioon suht kohe peale päevade lõppu?
14 päeva pärast mensese algust minu eesel ja perse. EI. OLE. On kuskil 10.
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et nad üritavadki ovulatsiooni ajal siirdada, aga kuna minu oma käib varem, nad lihtsalt ei pane pihta.
Pole vist ka loota, et nad mind sõnast usuksid seal.
Aga no vaatab. Vbla kuidagi ikka õnnestub veenda.

Seni sulan siin ja naudin üksindust. Isegi raamatulugemine läheb korteris üksi olles libedamalt.

Teisipäev, 24. juuli 2018

Kuum on

Tartus oli A-ha kontsert, kuhu ma ei läinud, sest ... sest mulle meeldib see muusika samuti, mida nad teevad praegu, aga kui vanad mehed mängivad (sest rahvale vaja ju meeldida) oma vanu hitte, siis kuitahes heas vormis ja vitaalsed nad ka on, see tundub vale.
See aeg oli kunagi, nüüd on uus ja minevikku ei too tagasi.
Minevittu.
No ei too ja ei tahagi - mis siis, et see oli omamoodi ilus ja videote peal on jätkuvalt kaunis nagu klantspildid ikka.

Mul on ikka väga suuri raskusi valimisega, mida neilt jagada =)
Nii palju häid lugusid! NII PALJU!
Jagan midagi mitte väga ammust, aga ka mitte väga uut. Oivalist kuskilt vahepealt:



A-ha mõjub mulle jahutavalt ja hetkel võtan kõik jahutuse, mis võimalik, igalt poolt!
Ma ei salli väga palavust.
(Miks ma sauna ka ei armasta, eks ole.)

Mina ei ole just sel põhjusel ka suve-lemmik-aastaajaks-pidaja (kuigi suvi meeldib mulle). Et võib minna jube kuumaks. Mulle meeldib kuldne sügis, 22 kraadi ja päiksepaist punasekirjute lehtede vahelt kõige enam.
Park on sügise moel langenud kollastest lehtedest kirju, muide. Põuaga kollaseks tõmbunud ning siis alla kukkunud.
Iga päev, mis läheb ilma peavaluta, on kingitus, iga minut vees hädavajalik. Et päike ei lõõskagi täna? AGA VARJUS ON 29 KRAADI IKKAGI!!!!
Elasin jumala pikalt ilma ujumas käimata ja nüüd ei saa ise ka aru, kuidas. Iga päev peab saama! Elule tuleb ikka natuke eluväärtust ka sellega!

Ja õhtul, kui on jahedam, teen süüa. Eile tegin sushit (mulle maitses, aga Poeglaps ütles: "Päris hea. Aga võiks olla palju parem!")
Täna kavatsen küpsetada oma imelist šokolaadikooki, sest see on ühe poja sõbra lemmik ja too sõber saavutas arvutimängus midagi suurelt - ning tuleb ju tähistada.
Mu vanad retseptid on kõik rahasäästlikud. Nende iva oligi "kuidas saavutada minimaalsete vahenditega maksimaalne tulemus".


***

Tulin mina ujumast (esimest korda õnnestus silmata loodusnähtust, kuidas mina ujun veel ülevalt tuleva sajupiiskadeta peas, aga kümme meetrit eemal veepind ladiseb, sest seal kallab juba vihma) ja mis ma näen: välisuks on lahti, poeg kadunud, kõik kohad, kus võinuks olla ujumispüksid, segamini paisatud, aga ujumispükse ka polnud.
Põrandal õpilaspilet, lauanurgal kaks vana rongipiletit ja minu telefonis (mis muidugi oli kodus, kes siis paariks tunniks välja minnes seda ka veel kaasa vedama hakkab?!) üks vastamata kõne.
Paistab, et minupoolne kutsumine polnud küll veenev, aga mõne teisega ta siiski läks ujuma =)

Mind rõõmustab.

Tean küll, et vett armastan. Aga just täna mõtsin, et see vist pole PÄRIS tavaline, et olen paduvihma käes muusikata tantsinud rohkem kordi, kui hoobilt meenutada jaksan, et ma igal suvel veedan vees päevi (nii palju tunde, et saab kokku rohkem kui ööpäeva), et mu universaalne valuvaigisti on soe vesi ... üksikult võttes on need pisiasjad, pisiasjad, aga kokku tervik, mis ütleb, et MULLE MEELDIB VESI.

Mulle meeldib, muide, vesi.
Tea, kas olen maininud?

Kuna mu poeg on ses postituses tugevalt sees (ja reaalelus kadunud ja telefoni ei võta), paneksin temast pildi ka - aga ta on häbelikuks läinud ja ei taha. Nii et ma siis ei pane. Panen endast.

Esinemine Estconil. Pildistas V.Kastanje

Laupäev, 21. juuli 2018

Meenutan vana asja

Sepp kirjutas Sirpi artikli enesetapmisest.

Sõber soovitas seda mulle, ütsin ausameelselt, et olen juba lugenud, ja siis ta väikese vestluse (no selle teistele kasulik olemise kohta enda likvideerimise teel) järel kirjutas nii:

K: See on värk, millest ma 100% aru ei saa.
Okei, mõistan, kuidas sa ennast vanematele koormana võisid tunda. Aga et lapsed otseselt ellujäämiseks sind ei vaja, ei muutnud sind ju kaugeltki ebavajalikuks neile?

Ja ma ... noh, minu meelest on vastus nii ilmne, on kogu aeg olnud ilmne.
Aga kuna ma seekord suutsin enam-vähem koherentselt vastata, siis palun: teile ka teadmiseks.
Kui te pole ikka veel taibanud.

Ma ei arvanud, et oleksin kuidagigi millegipoolest hea.
Selleks, et uskuda, et must lastele mingit muud kasu on kui otsene ellujäämine, ma pean (pidanuksin)  uskuma, et olen tore inimene ja mul on midagi neile anda.
Aga kui olin veendunud, et  olen sitaplekk maailma seelikul, ma ju tegingi head, kui selle pleki eemaldasin? Või noh, vähemalt üritasin eemaldada.

Miks ma olen pai-usku, hoolimise väljendamise usku nüüd? Sest ma olen leebe ja vähenõudlik. Ei ütle, et tunnustama peaks, kiitma peaks, sihin aint sinna, et hoolimist tasuks ikka väljendada ka!
Kuigi tunnustavad sõnad oleks tegelt veel paremad.
Aga kuna samas on neil juures maitse "sa oled väärtuslik aint siis, kui minu meelest hästi teed", vahest on pai siiski parem.
Jap, PAI teile ka!

Ent minu lähiümbruses ei öelnud inimesed, et mis ma tegin enne enesetapmist, oli hea. Ei, nad ütlesid üha vastupidist: kõik oli ju puuudujääkidega ja vilets ja peaksin ikka parem olema, et mind armastataks.

Kui ma olin nii hea kui suutsin
ja ikka tuli seesama tagasiside
otsustasin, et ok, ma siis lihtsalt olengi halb - ja omast arust likvideerisin halva enda tapmisega. Väga ratsionaalselt, see oli väga kaalutletud ja konkreetne otsus.

Seepärast olen ikka veel hirmus tundlik sellele isekusejutule. Omast arust tegin kõigile head ja eemaldasin haige halva ühiku maailmast - ja siis tuli tagasiside mitmelt poolt, et ei, see oli KA halb otsus ja halb tegu, kuidas ma ikka NIIIIIIIIIIII isekas olen?!

Nagu KÕIK, mis ma teen ja tegin on halb!
Ainsagi erandita.
Ma ei SAAGI hästi teha kunagi, midagi, ma lihtsalt OLENGI halb. Olin halvasti, kui elasin, et surra tahtsin, oli samuti halvasti - ja kui kolm inimest välja arvata, keegi ei võtnud sisse, et kui ma arvan endast nii halvasti, et juba surra tahan, et maailma endast vabastada, võibolla EI OLE kõige jätkusuutlikum mind uuesti eladatahtmisele meelitamise plaaniga mulle korrutada, kui HALB ma olen?!?!?! Halb, isekas, loll ...
Huvitav, miks ma endast sedasi arvates oleks pidanud elada tahtma kellegi meelest?!?!?! Et parem olla?
Hei, ma olin nagunii ju halb! Ühtegi lahendust polnud, üleni ja igal juhul halb ju!

Koos antidepressantidega tuli minusse arusaam, et nii ei saa olla. Ei saanud olla.
Lihtsalt ei olnud võimalik.
Ma pidin kas elusast peast olema hea - või surnud peast vähemalt enam-vähem. Ei saa olla, ei saanud olla, et igal juhul oli halvasti!
Kui sedasi hinnatakse (hinnati), on hindamises viga, mitte minus.
Ja seda teadvustanuna vaatasin hästi palju ümber.
Võttis pisut aega, kuid mu järeldus oli, et minge ka persse.
Edaspidi elan nii, et mulle endale meeldiks. On lootusetu pälvida teiste heakskiitu. Kõigile ei saa meeldida.
Ning kui siis valik teha, kellele, tasub meeldida endale. Ei ole ma parem kui keegi teine, ei ole ka halvem, aga kui ma iseendale kah kõige rohkem ei meeldi, rohkem kui keegi teine, kellele siis veel? Ja miks?!

K. Aga kas ma tohin hästi korraks veel tagasi kerida ja lähemalt selgitada, miks ma küsisin?
T: mhmh
K. Ses mõttes et kui ma praegu vaatan sinu interaktsioone oma lastega, siis te tundute väga lähedased, üksteisele mitte ainult vajalikud, vaid ka positiivse mõjuga. Sobite üksteisega ja pakute teineteisele rõõmu. Et ..?

T: Ega enne ei olnud nii hästi. Me olime väga tavaline pere - s.t. midagi eriti halba ei ole esile tuua, aga midagi eriti head ka mitte. Mis määras põhiosa (ja ma millegipärast oletan, et määrab igal pool väga paljudel peredel) oli mu loogika: mina olen suht halb. Mu lapsed peavad ka siis olema, sest neil on halvapoolsed geenid ja kasvatada ma neid ka kuidagi eriliselt hästi ei suuda - õpetan neid siis teesklema häid inimese vähemalt!

... (ehk: võtan kokku jälle):

Aga kui hakkasin mõtlema, et mina olen tore inimene, nägin ka, kui imelised nemad on.
Neid ei olegi vaja muuta, et nad paistaksid head ja targad teistele. Nad juba on seda kõike, on palju - ja kui need teised ei näe seda, nende probleem.
Mitte minu või mu laste oma.

Kui hakkasin õnnelikuks, muutis see hästi palju.

HÄSTI palju.
Paremaks.

Neljapäev, 19. juuli 2018

Tõsine

See on nüüd tõsine jutt.

Ma küsin raha.
Mitte endale, hei. Mul on kõik täitsa hästi ja hakkan unustama aega, kui "300 või 3000 eurot, mis seal vahet on, minu jaoks ületamatult suur summa nii ehk nii!" ja 30 000-le ma ei mõelnudki, sest see oli liiga astronoomiline. Vahel mõni teist läkitab mulle ja mul on alati nii hea meel, ent ma ei sure ka ilma.

Aga on üks pere, kellega ma olen hea sõber olnud ja teatud moel olen ikka veel - et nemad ei reisi väga põhja poole Eesti sees ja mina ei reisi väga Lõuna poole (ning kui reisin, ei jaksa eriti kitsal territooriumil toimetada ja seal palju inimesi näha. Ma lähen mõttetult katki lihtsalt inimtiheduse-väsimusest), olen viimati üht pereliiget pikemalt kui 5 min näinud nii umbes kolm aastat tagasi.

Ent ma armastan neid.

Mul on veel meeles, mismoodi oli nende moodi elada ja kui raske see oli, nii et aus on öelda: ma lihtsalt KARDAN neil külas käia. Seal ei ole midagi teemal "nad ei meeldi mulle", ainult "ma ei kannata välja koormat hoolitseda kellegi muu, kui enda ja oma laste eest,  aga näha inimesi sedasi hädas närib mul südame seest, kui ma ei aita, ja lihtsam on lihtsalt peidus olla ja mitte nähtaval käia."

Jep, olin, mis ma olin, aga ma olin ka oma kõige raskematel perioodidel igatahes jõukam kui nemad. Üritasin nenda juurde minnes ikka poest midagi asjalikku süüa kaasa võtta, piima ja võid ja sinki näiteks. Alati, kui külla läksin, tegin mõttes poenimekirja ka. Mitte et ise oma lastega poleks poolt viidust ise ära söönud jne, aga ma lihtsalt ei läinud sinna nende sööki ära tarbima, sest ma teadsin, mis tunne on, kui sul on võimalik söögiks teha aint riisi praesibulatega - ja seal, krt, ei söö pereema isegi sibulat!

Aga nüüd läks nii:

Anna vist tegi pildid ka

See on nende pööning.
Kes tahab natu pikemalt lugeda: Tartu Postimehest saab. Ma jagasin ka oma fb lehel Anna kirjutatut

Majal on kindlustus (muidu ei oleks pank laenu andnud), aga kui sa elad niigi täpselt väljamõõdetud summadest ja siis tuleb sihuke lisakulu; "veekahjustused eluruumidel" kõlab leebelt, aga MÕELGE: kui teil ei ole võimalik rahaliselt mitte midagi asendada, kas see ikka on leebe?

Ja nüüd ma ütlen häbenematult, et minge 3. augustil kontserdile, kes saab (minu tekstidele on ka laule!), aga saatke ka kasvõi 2 eurot Annelile, sest neil on vaja ja nad on niiiiiiiiiiii toredad! Nagu niiiiiiiiiiiiiiii!
ANNELI VILBASTE [EE402200001103158939]
Ei, keegi ei ole joodik.
Lihtsalt lasteaedades laululuõpetamise ja klaveritundide eest ei maksta eriti, ning kui sul pole ka tähtajatut töölepingut, vaid lepingud kooliaasta peale arvestusega näiteks 5 tundi nädalas ja puhkusetasusid ei eksisteeri, on rõve. Vanim poeg (nii ilus! Nii hea! Nii awww! Minu kindel usk, et paažiseisus on oivaline asi, tuli tema pealt) on kunstnik, teeb tule-, jää- ja puuskulptuure.
Mis toob korraks sisse, aga mitte püsivalt.

Ja ohhhhh, kuidas ma olen nendega D&D-d mänginud!
Ma olen hiljem ka häid DM-e kohanud, aga Anneli paneb neile kõigile ära. Ma arvan, tema ongi Eesti parim DM.
Nagu ... nagu ... mul lihtsalt ei ole nii palju raha mitte kuskilt võtta, kui neil vaja läheks. Aga ma saan - seda ma saan - avalikult välja hõigata, et toetage! Kasvõi natunatuke!
Panen oma avaliku naise positsiooni vähemalt nende nime levitama.

See on tõesti tähtis!

Teisipäev, 17. juuli 2018

Väga fantaasiavaene pealkiri ehk Estcon 2018

Mõtsin, et mul pole Estconi kohta midagi erilist öelda. Võtan siis eeskuju kaladelt ja ei mölise. No kui midagi öelda pole, eks!
Aga siis tuli ostetud head raamatut ("Artemis", jumala mõnus!!!) lugedes meelde, et jäin Sashile kaks eurot sisse nende trükiste eest!
See tundus äärmiselt oluline, jagamist väärt ja sisuliselt tähtis detail. Üldse, miks rääkida üldist uinamuina-juttu, kui on ka väikesed teravad tõed?!

Nii et detailid:

* Arvasin, et meie akna ees on putukavõrk.

Olin selles isegi veendunud. Nii veendunud, et jätsin akna lahti ööseks ja päevaks, sest palav ju! ja süüdistasin sääskede toasolekus vahepeal lahti olnud ust.
Läks poolteist päeva, et avastaksin: putukavõrku akna ees ei ole. Kuid siis uskusin, et selle on mingi droon (õhus lendas ka droone, noh) eest rebinud ning mu poja kinnitused, et akna ees pole meie seal olles küll mingit võrku kunagi olnud, ei veennud mind raasugi.
Alles ülejäänud toakaaslastelt kuuldes, et tõesti polnud mingit võrku, ka meie saabudes polnud, pole olnud! jäin uskuma.

* Nägin ainult üht neist ettekannetest, mida tahtsin näha (kas magasin ja uni oli tähtsam, või ujusin ja see oli tähtsam) ja see üks oli alguses paljulubavalt põnev - siis aga muutus nii halvaks, et lahkusin ruumist ja olin veel kaks tundi takkajärgi kuri.
Otseselt vihastasin.

* Laupäevane lõunasöök oli väga hea. Kui ütlen, et tomatisupp, kaste-kartul-salat-suur lihapall (või ümmargune kotlet?), kõlab jumalast suvaliselt, aga kõik oli hästi tehtud, maitsev, täpselt väljapeetud. Isegi selle kuumaga sõin terve portsjoni ära. Viimase raasuni.

* Selgus, et see, kes laulis väga kõvasti (kuigi üsna õigesti) esimesel varahommikul kuskil viie paiku "Nõia-elu" ja teisel mulle väga vastikut "... tuule suund on nord, nüüd on minu kord ...", oli Raul. Kes pärast vabandas, aga tema salakavala kõhistamise põhjal ütleksin, et väga kahju tal igatahes polnud.

* Nüüd on mul igatahes järvesujumistega algus tehtud. Ma kordi ega tõmbeid ei lugenud, aga kuskil 4 km tuli ära vähemalt.

* Aga trikoo, mille ostsin umbes 8 kilo kergemana, on vähe kitsas.
Taevas tänatud, et ta toonasele endale väga vabalt selga mahtuva valisin.

* Toas oli väga palav. VÄGA. Aga mu poeg käis sealt väljas ainult sunniviisil (või toidu kutsel), sest ka temal on alanud "võõrad inimesed, õudus!"-periood. Istus arvutis ja tal polnud seal isegi megahuvitav - lihtsalt see oli parem, kui minna VÕÕRASTE INIMESTE juurde.

Nüüd, vahemärkusena, on mul jälle sama palav.
Jahe dušš on, arvan, teema.
Ja kui ma vett ka pähe lasen, ehk tasandub natu ära mu järjekordne "ärkasin hommikul, juuksed tundusid liiga pikad, võtsin käärid"-soeng.

Nii, nüüd olen alasti ja märg, kui teile sellised asjad huvi peaksid pakkuma.

Estcon, muide, on ühest küljest väga seksivaene, teisalt veidralt seksistlik üritus.
Ürituse ajaloos on meeleheitlik-väga vihane kaebus nii umbes kuue aasta eest, kus keegi oli jube häiritud, et temaga ühes toas, kuigi kõrvalkoikul, nahistati. Ma olen läinud üsna teravalt ja täiesti kogemata vaidlema teemal "kas aseksuaalsel inimesel on aus teistpoolt-seksuaalpartnerit otsida" (kusjuures mina olin arvamusel, et pole).
Kohta ja aega, kus oleks koos nii palju oma välimusele mitte rõhku panevaid naisi ja mehi, annab otsida. Eeldus on ka, et kõik käivad koos alasti saunas (mitte et see mind häiriks, ma lihtsalt ei salli saunu eriti).
(MUIDUGI on erandeid selle välimuse eest hoolitsemise osas ka ikka arvukalt, dohh!)

Ja samas ei ole ma räigemat verbaalset ahistamist kusagil mujal kohanud.
"Me ei ole veel omavahel maganud, aga ära muretse, küll jõuame!" ütleb mulle võhivõõras, kole, vanapoolne paks onuke, silmini purjus, seltskonnale esitatud "oot, kas teate, kus toas magab seejasee, mul oleks vaja talle üks asi jätta"-küsimuse peale. "Muruka tisse katsuks küll" on sellega võrreldes veel hea variant, vähemalt ma tundsin ütlejat ja tema mind.
Seekord oli muide rahulik ses osas, et selge oleks. Lihtsalt vahel mõtlen, kuidas selline käitumine on Estconi normaalsus, mina kannatan kõik õlakehitusega ära, ent kas tõesti peab niimoodi olema? Et vägistamisnaljad on tavalised ja neid tehakse mitu tundi järjest seltskonnas, kus on ka 15-aastane tüdruk?

Aga tagasi me lammaste juurde.

* Esimesel õhtul oli mul ebanormaalselt hea olla.
Vahel, nii umbes korra aastas, käib mul selliseid hooge.

pildistas kilpkonn
"Mulle meeldib kõik! KÕIK! Vaata seda värskapudelit! On ju tore? Keegi joob Värskat! NII LAHE!"
Elik mulle meeldiski kõik. "Odessa sašlõkk" on taevalik. Minu Winstoni siider oli taevalik. Õhk oli mahe, kanep lõhnas hästi, kohv (mille ma tegin kaks korda liiga lahja umbes) oli ikkagi taevalik, inimesed ilusad ja head.

* Kohapeal osteti ära viimane kui üks kirjastuse poolt kaasa toodud "Kuningate tagasituleku" eksemplar. Nägin pettunud inimesi, kes ilma jäid, kuulsin võidukat: "Aga mina sain viimase!" teadet. Pühendusi sain ka kirjutada.

* Astra rääkis autos, kuidas tema on end hästi kaua aega paksuks pidanud (et nime ja näo mitteteadjatel või minu plaanitud moel mittekokkuviijatel selge oleks: ta on üleni sale ja kaunis naisterahvas, saledam kui mina hetkel näiteks).
Mina rääkisin oma sarnasest kogemusest.
Esitasin küsimuse, et kui meie oleme paksud, kes ei ole? Ja kuigi vastus oli taandatav sellele, et no anorektikud, mõtlesin hiljem, et seepärast nad ongi anorektikud ju, et nad on paksud enda meelest!
Teen hoopis järelduse, et nagu üldine õnn, on ka rahuldav kehakaal peamiselt inimese enda meeltes, ajus ja tunnetuses. Ja kui võtta, et minu kogemuse kohaselt, on seks samuti peamiselt mõtlemise teema, et mina elangi kuskil 30-60% ajast ettekujutustes - jah, me oleme omaenda maailmad.
Igaühes on terve maailm.
Vast see oli üks viga mille vana endana tegin - arvasin, et minu vaatenurk on ainult minu vaatenurk, minu maailm pole ehtne. Aga kõigi teiste omad on!
KORRAGA.
Aga tegelikult piisabki sellest, kui omaenda maailma uskuda.

Kuradile teiste omad!. Ma mängin sedasi, et omaenda ilmamaal ok on, teiste maailmad pole minu kontrolli all nagunii!

Esmaspäev, 16. juuli 2018

Mõjutamine

Lugesin Amanda Palmeri avalikku postitust seal, mis on nüüd rohkem tema blog kui tema blog.

"i want this show to change people’s lives," ütleb ta. "i want it to change MY life. i want it to become a box that takes all the pain and experience and truth of the last seven years and clean it all off like a power-car-wash, redistributing it as glitter in the dark to those who need it," ütleb ta.
Ja siis:
"i want it to be powerful."

"i can already feel it."

"it will be."

Mõtlen, kui kuradi vähe mina tahan.
Ma tahan, et mõnigi inimene saaks must aru. Kui mul on mõistetud tunne, kui KEEGI saab, ongi juba jee.
"Muuta inimeste elu?" Jaa, aga ..

Aga ...

Millal ma saan nii suureks ja tugevaks, et enam ei oleks seda aga?

Natuke võiks ju endasse ja oma võimesse mõjutada uskuda ka?
Nt sain ma Stalkeri.
Kilpkonna tehtud pilt
See ikka natu üllatas. Üldiselt olen väga seda meelt, et keegi ei mõista mind, nt mu kirjutatut. Olgu, mõned vähesed, aga no enamasti ...

Ent ...

Tundub, et keegi ikka mõistab.
Pealegi sai Kalmsten ka Stalkeri (ulmekogukonna publikuauhinna) ja tema tööd mulle reaalselt meeldivad - mitte "noh, jah", vaid PÄRISELT.
Teda testlugedes on korduvalt olnud tunne, et ta kirjutab Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi - kuid näib, et see polegi nii.
?!?!?!?!
Kolmas Eesti algupärandi Stalker (mina sain romaani oma, Kalmsten lühiromaani või jutustuse oma, lühijutule anti samuti) läks samuti autorile, keda üleni austan. Meelis Friedenthal.

Äkki ongi võimalik teha asja, mille kohta juba ette planeerida, et see mõjub teistele, sest teistele ikka mõjuvad vahel ka minu või minutaoliste tehtud ja plaanitud asjad?!

Aga äkki ikka pole ka.

RöövelÖöbik on nt oma meeleheidet 30 aastat umbes täis olnud.
Kipun nüüd täpselt samuti tundma kui kunagi nemad. Nina taeva poole ja "ma olen liiga hea teie jaoks, massid, aga ma olen hea!"
Mulle ei olnud nad ka toona vastikud selle hoiaku pärast, aga mõtlesin mitmel puhul, kuidas nad endale jalga raiuvad niimoodi.
Et keegi ei saagi neid massiliselt armastama, isegi kui muusika on väga viis, sest neil on selline hoiak.

Saan nüüd aru, kust hoiak tuleb.
Nüri lootusetus, et keegi peale kriitikute sind kunagi hindama hakkaks.
Suva, kui ülbelt teistega käituksin, suva, kui lahke ja leplik oleksin, tulemus on ikka sama. Enamikule ei meeldi ja vbla muutub ainult, kui karmilt oma mittemeeldimist väljendatakse.

Ent (see on taas ülbus, aga no annan endale aru, et ega mu hinnangupõhimõte olegi absoluutne, ei ole mingi kriteerium. Inimene võib olla täiega tark ja õiges nišis kuulaja-lugeja ja ikkagi mitte hinnata mind või RöövelÖöbikut) elitaarus tapab.
Nišid on niigi väikesed, aga kui olla suunatud endale õige niši tarkadele, on tulemuseks õudus ja ahastus, sest lihtsalt ei ole siukseid inimesi kusagilt võtta.
Eesti rahvaarv ei kanna välja.



Oota, aga ma ju sain Stalkeri!!! Ulmekogukonna publikuauhinna!

/mõtleb, mida see nüüd tähendabki

Tegelt on mul ilmselgeid mõtlemisraskusi hetkel. Olen nii krdi väsinud, et käsi väriseb hiirt kasutades nii, et sellega klikkimiseks sihtimine võtab umbes 4 korda rohkem aega kui enamasti.
Võibolla ei ole erilise läbinägelikkuse ja tõetunnetamise hetk.

Kolmapäev, 11. juuli 2018

Hingata sisse ...

Paistab, et elamine läheb jälle kergemaks.
Vahepeal paaril päeval oli väga selge, miks mulle prednisoloon nii hirmsasti meeldis ja arvasin, et jaa, jaa, jaaaaa!
Pea käis ringi, midagi ei jaksanud (aga ikka tegin, sest ma olen mina) ja keegi ei armastanud mind, sest kui annan endast kõik, ma ikka ootangi, et märgataks.
Kui ei märgata, keegi ei hooli.
Aga täna on kuidagi pearinglus ära, avastasin, et mulle on nats raha saadetud, sain kõik öeldaoleva ka hinge pealt öeldud ja nüüd on rahu. Rahulik? No ... igastahes kergem.

Valuvaigistav masin tiksub. Kui valu vaiksem on, unustan ära, et tasuks kasutada. Ent valu kasvab. Sedasi tasakesi ja märkamatult, kuni taas ärkan selle peale üles, et halb on. Ei saa magada.
Noh, aga vaadakem asja positiivset poolt: vähemalt vitt enam ei valuta.
Mhmh, ma ei pea suguelundite ükskõik milliseid nimetusi roppudeks. Need on ju toredad osad meist, ei paremad, ei halvemad kui näiteks kael. Jah, saab öelda minut moodi. Nt ka ema kohta on mitmeid sõnu: ema, emme, emps, mamps, mammake, memm ... Eri tähendusvarjundid, aga phmt ei ole oluline mitte niivõrd sõna, kui mismoodi ja mida mõeldes seda öeldakse.

Järjest enam tunnen, kuidas nihkun eemale "normaalsest" ühiskonnast. Ma ise tajun seda sääraselt, nagu astuksin sammu tagasi, teise sammu tagasi - ja näen seetõttu laiemat pilti kui enamik.
Tõsi on ka, et ma olen alati kaugemal seisnud kui suurem jagu inimesi, näiteks sobib mulle keerulistel teemadel rääkimine.
Maailm on täis inimesi, kes ei taha seda teha, sest valusatel teemadel kõnelemine tõstab asjaolud korraks nähtvamale, teeb korraks elavamaks, kui nad käsitlemata ja taustal on. Aga mulle on nii selge laiem pilt: et kui raskeid asju muudkui jutuks võtta, ei tee nad varsti enam haiget, vaid on lihtsalt - lood.
Ja kas lugu siis teeb haiget v? Jah, ok, mõni lugu natuke, aga enamasti on lood siiski LOOD.
Millega seoses tahan ma kaalukaid asju rääkida, veel rääkida, teiste kaalukaid teemasid kuulata - sest see on minu arust mõistlik ja vaimsele tervisele hea lähenemine.

Samasuguseid mõistmisi on veel lademes.
Nina vastu seina seistes ei paista tõesti muud kui sein. Aga astud veidi eemale ja hei! See ei ole sein, vaid hästi suure puu tüvi! Puuvõra kaob su silme eest kõrgusse - kuid astu veel veidi tagasi ja näed juba sedagi.
Miks on ropud sõnad ropud?
Miks on paariselu hea?
Miks ei või teha, mida tahan?
Miks ei või inimesed mind aknast paljana näha?
Miks koolid on sellised, nagu nad on?
Miks suremine on kurb?
Miks laps ei või mängurelvaga teist inimest sihtida?

Astud paar sammu kaugemale ja ÜLDSE ei saa aru. Need nö. tähtsad argumendid MIKS JUST NII on ju täiesti kõrvalised?

Kui saad aru, et mingit põhjendatud tausta pole, ainult "nii on tavaks" või "aga äkki juhtub midagi halba?" muutub elu nii palju kergemaks.
Aga normaalsusest nihkud välja.
Mõne jaoks "paraku". Mina rõõmustan kergemaksmineku üle tohutult. Ning normaalsusest loobumine on samuti pigem - kergendus.
Kui saan küsida "aga miks?", end seejuures väärakaks pidamata (et eriti mõistmatu), on kõik hoopis talutavam.
Mitte minus pole viga, et ma ilmselget ei näe, vaid inimesed enamasti vaatavadki nii lähedalt, et ei adu laiemat pilti. Nende ilmselge on mulle "eriti nõrk on ainult seda näha! Vaata laiemalt!"
Oh, on ka teistsuguseid. Kuid vähemus.

Noh, endakiituse peatükk taas täidetud =)
Miks ma ei või sest kirjutada, kui enda meelest teen hästi?
Et äkki juhtub midagi halba?
Noh, jah. Nii võib minna. Aga ma ei karda. Mitte et ei saaks haiget, kui rünnatakse, mitte et ei saaks väga - aga karta ei oska.

Riisipuder.
Moos sai eelmise portsu peal otsa, aga küll ma söödud saan!

Pühapäev, 8. juuli 2018

Ikka pole midagi erilist

Tahaksin - midagi.
Kuidagi.
Kuhugi ... olgu, ei jätka. Kisub pornograafiliseks.

Väga pikk ovulatsioon. Või siis mõjukas, võttis mu oma võimusse juba enne algust ja ei lase enam lahti.
Nii veider on. Enamasti ma olen lihtsalt inimeste inimliku katsumise poolt, ükskõik, milline on nende sugu ja vanus (kuigi tugevad lõhnad mulle ei meeldi), aga praegu katsuks noori nägusaid mehi, suudleks nende nägu, nügiks peaga nagu kass ...

Selle asemel hoian siin päris kassi. Me saame päris hästi läbi, välja arvatud, et kohati ta langeb meeleheitesse ja üritab kahe esikäpaga lingi küljes rippudes välisust avada. Või no - ega ta seal lingi küljes otse RIPPUDA ei saa, link on ju libe. Aga vähemalt on tal selge arusaam, kuidas ust avatakse, lihtsalt talle konkreetselt on see võimatu, sest ta saaks oma kaaluga lingi ainult selle külge pikemalt klammerdudes alla - aga seal pole kuhugi klammerduda.

Nii et ta on vangis.
Aga kuna tal on kassiaids, elik seks on nagunii edaspidi keelatud rõõm, ma otsustasin, et vähemalt õueskäimise nauding peab talle jääma ja kastreerime varsti kassi ära. Siis ta pole enam suur kõuts, aga kurat, et ta elust rõõmu tunda saaks, on tähtsam.
Ainult esialgu on ta siiski vangis.
Me saame siiski suhteliselt hästi läbi. Ostsin talle kvaliteetset toitu, mis oluliselt maitsev ta arust, magame ühes voodis ja kui mina sinna poen, vahetab kass kohta, et me mõlemad ära mahuksime. Ta võiks olla minu loom ikka, aga mu tütar oleks kurb, kui ta ära viiksin.
Pealegi mina teises linnas elan maantee ääres teisel korrusel. Äärmisel juhul saaks kass öösel välja ja eluohtlikum aedlinnas vähesõidetava tee ääres eramajast väljaskäimisest oleks see KORDADES.
Mis ei tähenda, et ta poleks NII NUNNU ja ma tahaks teda nii väga!
Aga tema ja oma tütre rõõmusolemist tahan rohkem.
Aids? Kuulge, ma ei võta seda diagnoosi kui "kohe sureb ära, uäää!" ka inimeste puhul. Üldse, kunagi, kui olin 17 ja mu vanaisal avastati kaugelearenenud ajuvähk, paar kuud elada, ma suhtusin kui "aga PRAEGU on ta elus - leinaaeg on siis, kui enam pole!"
Kuigi ma ei leinanud ka siis, kui enam polnud. Mul on miski teistmoodi ajus: väga rõve on, kui kannatatakse. Kannatus tekitab mus ka kõrvalseisjana nii palju valu, et kohutav. Aga et surrakse?
No ... siis on inimene surnud ja ei tunne valu ja jee ju?

Igatahes, kuna kass on rõõmus, reibas ja ei paista kuidagi kannatavat, ei tundu mulle ka kuidagi hirmus, et tal surmav tõbi keres. Hei, elu lõppeb alati surmaga, meil kõigil on see surmav tõbi keres!

pinterest, ikka pinterest
Suremise hirmus osa on mul kuidagi kaotsis.
Kusjuures mitte enesetapmisega seoses, eks ole. Oli juba enne. Olen sellest kirjutanud samuti.
Ei ole jube, no ei ole!
Mingitele hormoonidele olen hästi tundlik. Mingitele teistele üldse mitte.
Huvitav, kas see ongi iseloom? Et inimesele (tema kehale) ühed hormoonid mõjuvad väga tugevalt, teised mõjuvad aga nõrgalt, vaevu-vaevu? Et "iseloom" on suures osas meil kehades ja keskkonnas vast veidi ... noh, vast ongi iseloom ja intelligents ühe tagumiku kaks kannikat?
Tundub loogiline.

Huvitav, kas minu avastus sel suunal on mingi "kõik teavad seda"? Kuidagi on iseloomu kaasasünnitus mitte-väga-hämmastav mõte vist?

Aga noh - mõnedele hormoonidele olen hästi tundlik, eks ole.
Teisisõnu: palun, siin on nägusa noore mehe pilt!

Neljapäev, 5. juuli 2018

Selllle päeva elu

Noh, veel arvamusi.
Seekord alustuseks jälle "Lihtsate valikute" kohta. Ma pole seda ju veel jaganud? Või olen?

Orissaare raamatukogu.

Ja Reaktoris ilmus "Kuningate" kohta ju ka!
Indrek Rüütli oma
Ja Reidar Andresoni oma.

Jätsin nad toona hiljem jagamiseks, koos hüpoteetiliselt saabuvate "teistega" - ja unustasin hoopis.
Ma väga palju ei unusta, aga seekord läks sedasi.

Kell saab varsti kaheksa hommikul, mina olen seoses prednisolooni mahajätmisega (lühidalt: ma ei saa ikka end mõistusega ohjatud, tuleb kehal juhtida lasta ja mitte ajada teda ravumitega segadusse muudkui) juba ligi kaks tundi ärkvel ja kodus pole piima.
Ega koort.
Nii et jooksen varsti Selverisse. See tehakse kell 8 lahti.

Või siis teen kohvi vaniljejäätisega ... vajab kaalumist, mida ma nüüd rohkem tahangi.
Hm.
HMMMMMM.

Uni hakkab peale tulema (arvestades, et magama läksin kuskil 2 paik, üsna loogiline), üldse pole enam jooksmise tunnet. Nii et kohv jäätisega saab olema. Vahel harva on ju magus kohv ka ... huvitav muus kui halvas mõttes.

***

Jõin jäätisega kohvi ära, magasin, siis jooksin Selverisse, kõndisin paar jooksupausiga tagasi, tegin riisiputru, mis praegu samas kõrval, möödunud aastast pärinev külmunud mustsõstra toormoos peal, ja olen nüüd nii krdi väsinud, et pea ähvardab valutama hakata. Eriti midagi peale magamise teha ei taha. Aga enne tuleb süüa, muidu ei tule uni.
Keha juhib. Ta teab, mida tahab.
Ses osas targem kui mu mõistuslik osa, KAUGELT.

Teate, et ma pole sel suvel veel kusagil peale basseini ujunud?
Arvestades, kui kirglikult ma vett armastan, täiesti veider. Aga kuidagi on nii läinud. Miska pole nagu õiget suvetunnet. Kui looduslikus veekogus ujumas pole käinud, pole tegu suvega, selge ju.
Kogu mu aeg on lihtsalt aeg. Natuke märkan aastaaegade vaheldumist, aga kas miski juhtus nüüd sel kevadel või eelmisel? Ainult fakte paika pannes saan õige vastuse kätte. Tunne üldse ei röögi, et see sündmus oli äsja, too ikka arvestatavalt ammu.

***

Kolm tundi magasin. Vahepeal pissil ja magasin edasi.
Ma olin vist väsinud?
Hästi aruande moodi postitus. Magasin, ei maganud, magasin veel, ärkasin, magasin ...
Mul ei ole ka väga midagi muud rääkida. Võibolla sellest Selverisse jooksmisest - ma olen ema juures kassi hoidmas (ta on toakass nüüd, sest tal on kassi-aids - ja kerad pole veel maha kaksatud, tõbe levitama aga ei taha teda lasta) ja mul pole jooksuriideid kaasas, sest hei, ema, õde ja tütar käivad ka riides, midagi ikka leiab siit!
No midagi leidis. Kerge voodriga pikad püksid ja pikkade varrukatega õhukese pusa. Mõtlesin, et keeran varrukad üles, kõlbab küll, ning läksin.

Umbes 500 meetri pärast oli väga palav. Veel 300 meetrit ja ma mõtlesin, et no kurat, tagasi ka ei hakka minema, aga no niiiiiiiiiiiiiiiii rõve ... pusa all oli mul seljas korralik sportrinnahoidja. Selline topi moodi.
Noh, katkusin pusa maha, sidusin ümber puusade ja jooksin rinnahoidjaväel Selverisse. Seal panin pusa jälle selga, ostsin oma kaubad ära, kiskusin seljast ja kõndsin-jooksin tagasi.
Keegi ei kõssanud.
Isegi ei vaadatud pikalt kuigipalju.
Mul oli palav. Lahendasin olukorra. Kõik.

Kedagi väga ei huvita, mis teistel seljas on, kuni ta päris paljas pole. Aint Selveri kempsus oli üks väga viimistletud olekuga neiu, kes tegi ja tegi ja tegi endale seal meiki. Tema mõõtis mind veidi hindavalt. Rinnahoidjaväel, natuke sasine, valge, ent näost pisut punetav, veidi pekine (ma ei ole-ei ole-ei ole-ei ole liiga paks - aga minu keha ei kipu reljeefset lihast ehitama ning isegi siis, kui kaalusin 67 kilo, olin "sale", ent mitte kunagi natukenegi lihases).
Aga peale silmitsemist süüvis neiu taas oma näo kaunistamisesse ja ei mingit muret kummaltki poolt.

Ilmselt mu vanaema (olgu tal tore surnud olla) oleks halvaks pannud, ta on minu kuuldes nt 195 korda rääkinud siia kolinud venelannadest, kes kandsid kohalikust kaubandusvõrgust pärit öösärke kleitidena ja kui ääretult loll ja kui labased ja rumalad nood venelased ikka on.
Aga kuna ta ei tea sellest midagi, ei saa ta ka hukka mõista.

Mis, et ma olen väga temalik tütretütar ja oigan, et inimesed (mitte ainult venelased) on lollakad?
=)

Me olime mõnes mõttes sarnased, ent tõsi on, et palju vähem, kui arvasin. Tema oli tuimalt empaatiavõõras, mina olen üliempaatiline ja me põrkusime pidevalt. Pidevalt!

Mõtlesin, muide, järgi, miks mulle inimeste lollus häirivana tundub.
Et keegi valib Trumpi või EKREt ei ole ju minu asi, ei torgi minu perset, kui soovite sedasi väljenduda. Kui vaja, võitlen, kui pole vaja: mis see minu asi on? Miks inimeste lollus mulle raske kanda on?
Ja muidugi.
Muidu mind ei segagi, polegi minu asi. Ainult siis riivab hullusti, kui tullakse õpetama.
See tegevus on iseenesest juba minu jaoks lolluse märk.
Et teine ei taju: inimesed on erinevad, erinevate prioriteetidega ja võib küll oma kogemust või muljet jagada, rääkida, kuidas "minu meelest" on. Aga kuni ei ela teise elu, ei kanna tema kingi aastaid, on väljaspoolt tulev hinnang alati ekslikum kui miski, mille inimene ise võiks välja mõelda.
Nõu ei ole võimalik anda, kuni see pole lihtsalt teabe jagamine. Küsimata teise elama õpetamine on ALATI viga.
Infot jagada on hea, öelda "tee nii!" halb, halb, HALB!

Teisipäev, 3. juuli 2018

Sest tunded on tähtsad!

Ma TEAN, et midagi muud võiks öelda, kui leheküljetäit ilusate meeste pilte jagada.
Mida muud, mida, MIDA ...

Läksin vist rikki. Midagi ei tule pähe juba tund aega.

Või siis on ovulatsioon.
Olen ikka hämmingus, kui selgub, et teised naised sageli EI ole sellised absoluutsed hormooniorjad kui mina. Et nad SAAVADKI hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega orgasme, mitte ei ole kunagi elus orgasmi saanud ja ei oska seetõttu sellest ka puudust tunda. Et neil ei olegi sellist PMSi, millega kogu maailm tundub vaenulik ja kõik sind vihkavat, menstruatsiooni algamine tuleb neile täiesti ootamatult, mitte "krt, oleksin pidanud taipama, nii jäle ei ole ju muidu!" Beebi ei ole "otsakudukudukudiarmas!" lihtsalt seepärast, et ta on beebi. Noor nägus mees ei pane naeratama lihtsalt seepärast, et ta on noor nägus mees, ja kui ta toob sulle kruusi vett, muutub maailm kohe paremaks paigaks ja nii tore on.

Et tunded on lihtsalt tunded, ignoreeri neid, oluline on hoopis mujal? No ei. Tunded on ehedad, tunded ongi mina! Mõistuslikud otsused on ... ka seal. Ka olulised. Aga aint "ka".
Emotsioonid kui inimkonna suurim sõltuvus? Häh. Kui pole emotsioone, pole inimest. Mingi ... masin ainult.
Ja ma peaksin TAHTMA masin olla?!
Milleks? See on peaaegu siiras küsimus. Ma tõesti ei taipa, miks peaks hea olema emotsioonideta elada. Nagu ... mis elu see oleks?

Aa, et inimesed ei julge tunda, see on vahel valus, see on alati ohtlik?

Selle mehe nimi on Kevin Hart, kui te ei teadnud. Mina ei teadnud.
Aga pilt on mu tundmuste kujukaks väljendamiseks.
Eeeeee ... nojah.
Pelgamine vist on mingi asi. Kuskil kellegi teise sees päriselt olemas, eks?

Neid hormoone mul enam ei ole. Varem olid, nõrgad (õudusfilmid? Et need on ÕUDSED? Ei, need on alati olnud igavad ja seal tehakse inimestega vastikuid asju ja ma ei unusta, et sedasi saab. Kunagi. Parimal juhul on põnev, kuidas lahendus leitakse, aga lahenduse leidmisest on tegelikult hoopis teised filmid), nüüd ei ole enam üldse.
Ma ei tunne enda pärast üldse mingit hirmu, teiste pärast vääääääääääga natuke.

Oot, ühe nägusa noore mehe pildi panen (veel?). Sest vaja!
Natuke allapoole vaadates näete.

Nii, hirmust edasi.
Et inimene ei julge midagi teha?
Et inimestel on häbi? (See on ka ju hirm, hirm olla kuidagi ebatäiuslikuna nähtud.)
Kas pole mõttetu mure, mida kaasas vedada, lapsest saati õpetatud ("ära tee nii, inimesed vaatavad!") ja no nii halb on see õpetatud isikutele, et nutaksin, kui see kedagi aitaks?

Sest Bucky on alati kindla peale minek 
Ei aita, aga ses osas on mul õnnestunud oma tütar väga adekvaatseks koolitada (kui oma vanaema pikali lükkasin, oli alusprobleemiks tema lause tollal neljasele Tütarlapsele: "Häbi peaks sul olema!" mispeale mina aktiveerusin sõnadega: "Minu lapsega nii ei räägita!" ja edasi eskaleerus kiiresti) ja kui poeg pole enam vanuses, kus "nagu kõik" olemine mingi tähtis asi, loodan temast samuti parimat.
Ta näiteks ei teadnud, et peaks sõprade ees salgama, et magab kaisuloomaga, et see on häbenemist väärt.
Ma ei öelnud ka ja faktist tuli aint kõvasti naeru teemal "aga selle kaisutiigri saba all on auk!" Mu poeg toppis saba auku ja oi-kui-koomiline.

Kuu aja pärast õmblesin tiigri sabaaluse kinni. Eks ta nüüd situb seibe, kui vaja peaks olema, aga et ta viimased kümmekond aastat pole nurka midagi teinud, ehk pääseb.
Jaa, ma üritasin ka poega veenda  õmblustööd ette võtma, aga tal oli too auk nii kama, et polnud motivatsiooni.

Näe, see tiiger:

Minu voodis antud hetkel
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et tasub tööd vähemalt otsida. Jaa, see on rõvedalt kurnav ja mul just jõudu üle ei ole - aga kollane esik oma ainult paari aasta vanuse (ehk väga uue) linoleumpõrandaga teeb mu niiiiiiiiiiii õnnelikuks, et tasuks ikka veel seinu värvida. Selles toas ja teises toas ja ...
Ent mul pole selleks finantse. 
Samas ON õendusdiplom. Mingit tööd sellega ikka leiab vast?