neljapäev, 31. märts 2016

Lill ja leht ja puu

Ritsik räägib kannatusest ja see tõi mus pinnale teema, mida ikka kannan endas.

DISCLAIMER: see ei ole süüdistus. Kui midagi,  on see vast soovitus "ärge enam ja teistega nii tehke".

Olen sellest rääkinud, aga mitte keskendunud. Selline pool lauset siin-pool lauset seal-värk. Ma ei tea isegi, mida täpselt mõtlesin sedasi üle libisedes. Võibolla olin endagi eest varjatult ikka natuke diskreetne, ei tahtnud haiget teha.
Aga päriselt ka, see ei ole süüdistus. Täiesti arusaadav, et teised aru ei saanud, ma isegi ei saanud ju!

Ma ei karda midagi.
Jaa, jaa, olen selle üle isegi avalikult imestanud, ennast upitanud, uhke olnud - aga see põhiasi on kuidagi kirjeldamata jäänud.
Vaata, ma tegelikult ei ole kunagi surma kartnud. Mu teooria igavikupikkusest elust on ikka veel minuga ning kuigi mul on suremise ees mõningane vastumeelsus, pole ja polnud see hirm.
Aga ma kartsin valu. Füüsilist: igasugust piinamist ja elusalt põlemist, elusalt matmist ja neljastamist. Ega siiamaani neile just innuga mõtle. Ja vaimset: et mu lastega tehakse jubedusi, et olen kasvõi võõra inimese kõrval ning pean rääkima midagi, mis hukutaks paljusid - või ta keedetakse elusalt. Et mu lähedased surevad mu silme all nälga, hoolimata sellest, et teen, mis võin, suren ka ise ning lihtsalt ei jaksagi enam, pean tegema võimatuid valikuid.
Ega ma sellele ka innuga ei mõtle.

Aga ma ei karda.
See on mõnes mõttes väga õudne, ent mulle tajutavalt täiesti lill ja leht ja puu, korraga mõnus ja kaunis.
Õudne ses mõttes, et mul juba oli nii valus, et surra oli kergendus. Ma tean, kuskilt verd ei jooksnud, põlenud kudesid näha ei olnud, lapsed ei surnud mu silme all, aga valu on inimese sees ja minus oli ta olnud nii kaua ning nii suur, et unustasin, kuidas teistmoodi võib ka.
Oligi ainult valu ning et vahel harva valutas vähem, ei hoidnud mind lõpuks enam tagasi.
Ja enam ma ei karda midagi. Tõesti. Sest see oli õudne, nii väga valus, ent - ja see on oluline! - see ei lõhkunud mind laiali. Mina olin ikka mina, ei olnud nii, et keerates valule muudkui vinte peale, tuleb must keegi teine välja.
Mina olin ikka mina.
Rongi alla läksin ka mina.
Selle asemel, et mõelda "kuidas ma võisin?!" mõtlen praegu "täiesti loogiline valik neis tingimustes".

Nüüd tean, et kuitahes valus mul ei oleks, mu isiksust see ei murra, olen ikka mina.
Ja see jätab mu vabaks minna laskma. Mitte "Oo, mida ma teen, MIDA ma teen?!" vaid "Eks ma siis vaatan, kui ette tuleb."
Kui ei tule, tore on. Kui tuleb, eks siis näeb. See ei ole midagi, mille jaoks ette plaane teha püüda, sest valu all kindlasti kaotan mõtlemisvõime ja lähen kellekski teiseks.
Ei. Ma tean kogemuse põhjal, et olen ikka mina, lihtsalt valutav.
Lill.
Ma. Ei. Karda. Midagi.

Natuke on naljakas neid ritsiku mõtisklusi ja sealseid kommentaare lugeda. Mul on see kõik juba seljataga =)

14 kommentaari:

notsumaja ütles ...

Inimesed on erinevad; seal, kus sina jääd endaks, mõni teine ei jää; seal, kus sa ei kaota oma tavapärast mõtlemisvõimet, mõni teine kaotab. Kusjuures ka endaksjäämist ja laialilagunemist defineerib igaüks ise ja kõrvaltvaataja võib-olla isegi ütleks "pole ta laiali lagunenud ühti".

Mul on paar endakaotamise kogemust: ma kardan (sellise ratsionaalse hirmuga) ühe asjana hirmu (sellist irratsionaalset, halvavat ja kõike minema pühkivat) just sellepärast, et mul on kogemus, kuidas ma olen hirmu käes teinud midagi halba - emba-kumba, ma kas lagunesin hirmu käes ära või ma lihtsalt olengi närakas; võib-olla suht tavaline närakas, sest hirmu käes teevad halba paljud; aga igatahes jääb see, et ma olen teinud asju, mida ma ise ei kiida heaks. Mis siis, et lapsena ja mis siis, et hakkasin sellest õieti aru saama alles hiljem. (kui see just ei tähenda, et ma olingi toona midagi hoopis muud kui nüüd.)

Samuti on mul hilisemast ajast kogemus, kuidas ma kaotasin hirmuga igasuguse tegutsemisvõime, isegi kui mõtlemisvõime selles tardunud kehas säilis - aga mis sest paljast mõtlemisest kasu, kui keha ei kuula sõna. Ja üks kogemus varsti selle eelmise järel, kus ma kaotasin hirmu pärast mõtlemisvõime ja keha tegutses nii umbes kümne sekundi jooksul iseseisvalt, nii et kui pilt ette tuli, avastasin ma end mitukümmend meetrit eemal sellest kohast, kus mul mõtlemine viimati töötanud oli.

See, et sa ei karda, kõlab kadestusväärselt, aga mitte nagu midagi, mida oleks võimalik "õige mõtlemisega" saavutada; ma mõtlen, et huvitav, kas see on samasugune füsioloogiline omadus nagu mul see, et mulle on depressioon peamiselt kuulu järgi tuttav, aga endale peale ta lihtsalt ei tule.

Mul piisab hirmu tulemiseks vahel sellisest pisiasjast, et kuulen tänaval samme enda järel käimas. Pulss laes, süda peksab, kurk kuivab, jalad värisevad.

Või sellest, kui loen küllalt koledatest asjadest, et pähe tuleks kujutluspildid just sellistest eetilistest dilemmadest, mida sa kirjeldasid "kas piiname surnuks selle inimese siin su kõrval või tapame tuhanded, sina otsusta ja mis sa ka ei otsusta, see on sinu süü". Kui ma ei ole ka füüsiliselt kõige paremas seisus, siis võib see kujutluspilt vabalt samad sümptomid esile kutsuda (iiveldus, süda peksab jne).

See omadus on mul nii selge, et ma näen vähem mõtet püüda sinnapoole, kus ma "ei karda midagi" (võib-olla seda kohta pole olemaski) vaid pigem sinna, kus ma ei tee valesid asju isegi siis, kui hirm mu halvab ja südame pahaks ajab.

Mis ma tahtsin öelda: teised ei pruugi oma valusid läbida samamoodi kui sina ja neil ei tule väljastpoolt vaadates samadena paistvatest sündmustest samad tagajärjed.

Nii et see, et keegi teine ikka veel kardab või ikka veel ei suuda minna lasta, ei ole põhjus järeldada, et ta on valu kuidagi vähem põhjalikult kogenud või et see on olnud väiksem. Ega põhjus tema üle naerda. Kõigil lihtsalt ei ole seda kohta, kus need asjad oleks "selja taga", ükskõik kui kaugele läbi valu minna.

notsumaja ütles ...

PS: k.k.p.s linkis kunagi artiklit sellest, kuidas üks ja sama surmalähedane kogemus mõjus eri inimestele erinevalt - ühele pigem nagu sulle, teisele hävitavalt (kusjuures ei saa isegi öelda, et üks oli tugevam ja teine nõrgem, sest samad omadused, mis teisele hävitavalt mõjusid, oleks teisest küljest ehk ta sellest kogemusest hoopis päästnud, kui ta oleks omadpead olnud, st need omadused ei olnud igas kontekstis halvad).

Lingin uuesti.

http://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/nov/09/life-after-near-death

väga väga naine ütles ...

Ei, ma ka ei arva, et see oleks mõtlemises kinni tegelt. Phmt tuli kartmatus kingitusena, vbla ma lihtsalt otsin sinna nüüd ratsionaalseid põhjendusi taha, kui tegelt on mu hirmuteed lihtsalt katki lõigatud.
Hästi ei usu, sest enne ma kartlik polnud - täpselt see, et mul depressioon tuli, aga hirmu-ärevust ei tule. Aga mingi selline värk, et tegelt ei ole mõtlemisega saavutatav, kartmatus ja kartlikkus on kehades, mhmh.

Mida ma üritasin öelda, ei olnud mitte see, et haa, ma nüüd mõtlen targemalt, vaid et see konkreetne asi, mida ma enne kartsin - valu - ei ole mu jaoks enam hirmus, sest ta on juba olnud ning oli jube küll - aga mitte nii jube, kui pelgasin.

notsumaja ütles ...

njah, minu jubedad kogemused tulid omal ajal nii, et ma ei osanud neid ette peljatagi. ja siis olid nad muidugi üle igasuguste eelduste hirmsad (ja teisalt oli tunne, et teistmoodi pole kunagi olnudki ega saagi olla). nii et mul on jälle mälestusi sellest, kuidas asjad võivad minna üle mõistuse halvaks, ja ma kardan seda, kui nad läheks sama halvaks tagasi.

vbla siis, kui päriselt läheks, ei oleks enam nii hull, sest ma ikkagi ei ole enam (õnneks) see, kes toona. ma olen suur. aga ei tea. kui ma loen igast artikleid, siis on sealt näha, et väga paljud täiskasvanud feilivad samamoodi nagu mina lapsena, nii et puhtalt täiskasvanustaatus mulle seda garantiid, et "uuesti pole sama jube kui vanasti," ei anna.

notsumaja ütles ...

a ma tulen tagasi oma algse poindi juurde: et Ritsiku kommentaatoritel (sh minul) võivad olla sama hullud asjad selja taga, lihtsalt neil sellest ei piisa. see, et nad ei ole välja jõudnud sinna, kuhu sina, ei tähenda tingimata amatöörlust valu alal, nagu sa väljendusid, vaid võib tähendada lihtsalt seda, et nende jaoks ei ole seda kohta, kuhu sina jõudsid, olemaski. see, et halvim on selja taga, ei tähenda kõigi jaoks, et ees poleks enam midagi karta. sest vbla neil oligi see jube, mis on olnud, just nii jube, nagu nad pelgasidki, või veel jubedamgi.

ühesõnaga, see, mida sealne kommentaator juba ütles. teiste valu pisendamise kohta.

väga väga naine ütles ...

Mul on pigem see (muide, ma enne ka olen tähele pannud, et kui mina kirjeldan nähtust, sa kohe läheks rakenduslikuks ning püüad mingit tegevusplaani teha sealt pealt ning mul on "hei, ma ei mõlnud mingile tegutsemisele veel!"), et ma pean neid kannatamise koha pealt amatööriseks mitte seepärast, et neil oleks väiksemad kannatused, vaid nad on oma arutlustega level allpool. Seal ei ole mitte arutlust, mida teha ja kuidas üle saada, vaid just: mis see kannatus üldse on, kas see on inimeses kinni, kas see on oludes kinni, mis värk.
Ja mul on tunne, et phähh.
Teooriad seal, kus mina _tean_.

väga väga naine ütles ...

amatöörideks*

Anomaalika Q ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
notsumaja ütles ...

Inimesed on erinevad. Mõni arutleb ka selle üle, mis on kannatus ja milles kinni jne, ka siis, kui ta teab. T- ja F-tüüpide erinevus vbla. See arutamine võib ISE olla osa ülesaamisprotsessist, üks ülesaamise tehnika (nt olles üks nauditavaid asju teiste hulgas, üks väike hea asi, mida noppida).

Minu jaoks oli näiteks Akadeemiku katsumuse-kannatuse eristus (kuigi ma ise ei kasutaks samu sõnu) selle poolest mõttekas, et ma nägin seal vahetegemist kahel olukorral: kus inimesel ON võimalik asju muuta, nii et oleks parem olla; ja kus ei ole. Ainult et "ei ole võimalik" võib vabalt tähendada ka sellist kehakeemilist häda, kus kõrvaltvaataja mõtleb "häh, mingu arsti juurde ja lasku end ravida, objektiivselt pole ta elul häda midagi", aga päriselt ei ole inimesel enam ressursse, et selle pealegi tulla või arstile minna. Ja selle viimase asja pärast olin ma kommentaator Kata jutuga kannatuse subjektiivsusest väga nõus (ja samuti jääb Akadeemiku jaotus just selle koha pealt liiga mehaaniliseks ja liiga objektiivseks).

notsumaja ütles ...

mulle endale käisid seal Ritsiku pool muidu närvidele kohtumõistjalikud märkused, kui keegi neid tegi. kusjuures sama inimese muu jutt võis olla huvitav ja arukas. aga kui hakatakse mingitelt iks objektiivsetelt alustelt ütlema "sinu kannatus nüüd küll midagi ei ole, sest selliste väliste asjaolude juures ei ole see võimalik", siis... uäähhh.

a ma ei saanud su diskleimerist aru. misasi ei ole süüdistus? ma ei näinud siin postituses ühtegi kohta, kust keegi üldse saaks mingi süüdistuse välja lugeda. ja kui sa ütled, et "Kui midagi, on see vast soovitus "ärge enam ja teistega nii tehke"", siis mille kohta? misasi on see, mida ei tohi enam teistega teha?

väga väga naine ütles ...

noh, et lastakse niimoodi kannatada ja keegi midagi ette ei võta peale pärast tänitamise "misMÕTTES?!"
=) Tegelt on mul hea meel, et sa ei saanud aru =)

ep ütles ...

Mu meelest pole asi mitte suuremas või väiksemas kannatuses ega inimeste erinevuses, vaid nende lahendamise meetodis. See, mis minu jaoks lõpuks töötas ja püsivaid tulemusi andis, oli probleemist _läbi_ minemine. St mitte selle mõistusega lahendamine või vältida püüdmine, vaid päriselt ja põhjani vaatamine. Ja kerge see ei olnud, ka mina arvasin, et surm oleks kõige mõistlikum lahendus, aga tegudeni õnneks ei jõudnud. Ilmselt oleks sellist lähenemist siiski lihtsam kasutada kontrollitud tingimustes, teraapiate, meditatsioonide vms kujul.

Aga jah, mul on ka hirmuga probleeme, st eriti ei ole teisi. Ma ei tea, kas ma siin olen sellellest rääkinud (Notsule kindlasti olen), aga minu hirmuunenäod olid varemalt enamast tagaajamise-unenäod. Lapsena olid need väga õudsed, hiljem veidi vähem. Ja siis kadusid ära. Aga seda pani ma ise tähele alles siis, kui ükskord jälle tagaajamisega unenäkku sattusin. Tagaajamine oli nii lõbus! Aga kahjuks olin ma tagaajajate maharaputamises liiga osav. No läksin tagasi siis sinna, kust tagaajajad tulnud olid, ja vaatasin ringi, et ehk on seal keegi veel, kes mind taga ajada tahaks. Ja oligi! Aga see lõbu sai kahjuks kiiresti otsa, sest kui nad siledal maal veel suutsid enamvähem viisakalt mul kannul püsida, siis üle katuste jooksmisega ei saanud nad lihtsalt hakkama! Pettumus oli igatahes suur. Selline lugu on mul hirmudega.

notsu ütles ...

ep, ja sinuga oleme kah ajukeemialt enam-vähem vastandid, kui otsustada selle järgi, mis me ise oma psüühika kalduvustest teame.

Mul ei ole kunagi olnud, et ei tahaks elada või et millelgi ei oleks mõtet. mul on kogu aeg kõigel ilgelt palju mõtet ja kõik on ilgelt motiveeriv, mis on muidugi hea. aga kahjuks on negatiivne mott (hirm) sama jõuline. tõuke- ja tõmbejõud on mõlemad tugevad, maailm on reljeefne. (kirjutasin sellest kunagi möödaminnes.)

Kui VVN kunagi kirjeldas, et elab tippelamuste nimel, siis oli see minu jaoks järjekordne tõdemus, et inimesed on erinevad. mul tuleb iga natukese aja tagant mingi elamus, mis tundub täiega tipp. ma lähen iga väikese asja peale põlema.

Kui meid kuidagi kanüüliga ühendada, siis saaks ühe parasjagu terve inimese vist.

notsu ütles ...

teisisõnu - mul ei ole kunagi olnud kannatust sellest, et midagi head poleks oodata. kui ma läheks rongi alla, siis hoopis sellepärast, et midagi hirmsat halba (mis ei ole millegi hea puudumine ega millestki heast ilmajäämine, vaid aktiivne halbus) ähvardab, mille eest ma ei looda ära pääseda. kui ei ähvarda, siis on mul juba lihtsalt niisama pigem hea olla, polegi õieti vaja midagi oodata (isegi kui on armupiinad jne - selline ilmajäämise vaev ei mõjuta üldist positiivset fooni nii palju).