Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Saladuslik

Tegelt!

Üldse mitte saladuslik!

Täiega avalik olen. Tulge!

Nüüd postituse juurde:
Loteriis kirjutati. 
Olen rahul =)
Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki.
Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi. 
Agagaga! Aga paljudele!

Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)

Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata.
Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane.
Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm.
Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!"
Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm. 
"Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt. 
"Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!"
Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle. 

"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!"
Vaikne rõõmus kohmitsemine.
Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?"
"eeh ..?"
"Te olete jube lahe ema."
Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.

Nüüd olen endaga rahul. 
Sain hästi öelda, päev jälle parem.

Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll.
Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =)
Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses. 
Vist. 
Ega ma ise ju tegelikult mäleta. 
Tunde järgi oletan.

Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi. 
Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane. 
Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.

Saladuslike?
Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba!
Vbla on aeg.
(Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)

Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega. 
"Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head."
Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma. 
Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada.
Üsna  kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema.
Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast". 
Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema. 
Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.

Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.)
Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära.
Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.

Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli, 
Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki. 
Mingil ajal vahetasime korterit.
Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles. 
Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab. 

Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka. 
Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.

Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse. 
Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud. 

Bounty talle enam ei maitse.
Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean. 
Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle! 
Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetamist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Oeh

Olen haige. 
Haige on väga nõme olla, seda enam, et ainsad algse haiguse osad on iiveldus ja nohu. Aga
kuna mul iiveldab, ei suuda eriti süüa
kuna ma ei söö, ei saa ma magada
kuna ma ei saa magada, hakkab pea valutama
ja see ajab iivelduse omakorda hullemaks. 

Nagu jess, tõesti. 

What have I done to deserve this ...

/neelab pihutäite kaupa ravimeid ja loodab, et see aitab kuidagi.

Lisaks on kodu täis vaja-ära-teha-enne-kui-halvaks-läheb sööki, sest ma ei suuda süüa teha, ent veel eile võtsin poest valmistamist nõudvaid toite. 
Täna läksin teed "kiirnuudlid, kohukesed ja suitsutatud keel".
Nüüd on mul keelelõik suus juba 10 minutit ja ma ei suuda end seda läbi närima veenda. 
Leian, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mu elu on niigi hirmus keeruline ja siis, kui on vahelduseks midagi head, on vaja rõvedalt haigeks jääda, no aitäh. Jah, jah, ilmselt võiks loogika leida (olen viimasel ajal vähe söönud ja maganud, see tegi keha nõrgaks ja viirusevastuvõtlikuks, bla-bla), kuid see ei muuda mu üldist nördimust pisemaks.

Töödega, mis tegemist vajavad, ei ole õnneks veel kiire, ent mind paneb siiski endamisi urisema, et mismõttes ei saa ma olla väle ja teha ideaalselt, sest mul on liiga jälk olla. Phmt on artikkel valmis, aga ma peaks üle vaatama ja läbi toimetama ja siis veel ja veel, ja mida mina teen?
Paganama oigan ja hädaldan aint. 
Muude asjadega on aega - kuid mitte lõputult.

Selle keelelõigu sain alla. Uus küll end tarbima ei kutsu. Iu.

Annaks mingeid ilgeid füsioloogilisi detaile, ent olen liiiga väsinud. Ainus, mis meenub, on aevastus, mis oli nii intensiivne, et tatt lendas voodilinale. 

Aga jah. Tõenäoliselt lähtuvalt eelmises postituses räägitust olen endale taasavastanud muusika. Juba nädal aega mängib taustaks - vahepeal ma üldse ei kannatanud muusikat taustana. Paar laulu järjest mitmepäevaste vahedega oli mu mõõt.
Nüüd on tunne, et midagi on valesti, kui muusika ei mängi.
Ei, parandus. See tunne on aint siis, kui väga ei iivelda. Las praegu olla vaikne, vaikus hea. 

Eile rääkisin Tütarlapsele sellest, kuidas sündis film "Emperor's new groove". Muuhulgas filmi jaoks tehtud muusikast.
"Kes on Sting?" küsis mu kahekümnekolmene tütar süütult. 
Ma ei uskunud, et ta tõesti ei tea. Mida?!
Teisest toast hõikas Poeglaps: "No tõesti, KUIDAS sa ei tea?! Isegi mina tean, kes on Sting!"
Aga ta tõesti ei teadnud.

Ihalen jõulutunnet

Võtan vabalt.
Juba päris kaua. (Kõik, mis kestab üle kahe nädala, on igavene.)
Teen ainult seda, mis väga vaja või mis tore on. Aga värskelt uusi paranemismärke pole. Nagu oli, nii on. 
Totorol on ka jälle halvem. Käib kuidagi lainetena - ootasin, et ta sirgelt paraneb ja nüüd on juba päris terve olemisega, ent tutkit. Phmt võiks öelda, et ta on haigem kui kunagi, aga kuna see ei ole selline ootamatu tervisest ärakukkumine kui alguses, siis ei tundu nii jube. Ja konti ikka sööb. Asi seegi halval ajal.

Poeglaps tegi oma rokipeo ära ja nüüd on tal "mis see oligi kõik v?" tühi tunne, mis minulgi pärast suurte asjade lõpetamist. Aga tal oli aint 2 nädalat intensiivseid proove, mitte nagu mul enne Beleriandi - terve aasta phmt.

Mitte et ma tahaksin, et tal halvem oleks. Nii tema kui Tütarlaps on oma koolipidudeks jubedalt vaeva näinud ja proove teinud, sest maksimumi peale on vaja välja minna ju. Ning siis on see möödas ja keegi ei meenutagi kunagi enam. Vbla saab direktori käskkirja, kus avaldatakse kiitust, aga no see ei huvita mitte kedagi. 
Mina tahaksin näha. Loodetavasti tulevad videod. 
Muidu sain ÜKS päev enne pidu teada, et tegelt oleks saanud sinna pileti osta ja vaatama minna, kui piisavalt vara reageerinud oleks, aga seks ajaks muidugi enam pileteid polnud. 
Paganas. 
Tütarlaps küll ütles mulle varakult oma Playboxi kohta. 
Käisin vaatamas ka mõlemal korral, kui toimus - kolmandal aastal oli covid ja nii palju siis avalikest üritustest. 
Krdi lahe oli.

Mul ei ole ikka veel tunnet, et jõulud tulevad. Aga otsustasin teha veel kord inglise jõulukooki, seekord sügavas vormis (mille spetsiaalselt selle jaoks ostsin) ja vbla see tekitab tunde. 
Täna ostan selleks apelsini ja sidrunit ja mingeid muid kuivatatud puuvilju kui rosinaid ka. Kapp on rosinaid täis sellest ajast, kui ma toiduabi sain, aga poeg ei söö mul ju rosinaid, nii et neid polnud kuhugi kulutada. Nüüd on.
Ja veerand pudelit brändit on teises kapis samuti olemas. Toidutegemise jaoks emalt sain. Sest joomiseks see ei kõlvanud - pold piisavalt hea.
Ei, uut kooreriivi ma ei ole ostnud. Riivin vana riiviga ja kannatan. 
Oot. 
Tegelt. 
Ma vist viskasin selle vana riivi ära, et sundida end uut ostma. 
Aga noh, jõulukoogi jaoks kõlbab ka jämedam riiv, proovitud. 

Ootootoot, tegelt. 
Vbla posti teel saadetavate jõulukinkide saatmine oleks ka teema. 
HMM.
Mul on kingitused olemas ka, neid ei ole vaja osta. Ja mulle meeldib kinke teha =) Tõstab kohe tuju. Jaa, plaan. 

Ja kuulge. Kui juba siis juba - kolm päeva reageerimiseks, loodetavasti keegi reageerib. 11 detsembri kuupäevalises lõpus läheb asi lukku. 
Ma teen raamatuloosi "Omasid ei jäeta maha"-le. Loosis osalemiseks kommenteeri teatega, et tahad osaleda. Pärast vaata tulemust ka, sest mul on vaja teada, kuhu automaati võitjale saata ja telefoninumbrit samuti. Lepime mailitsi kokku. Saadan raamatu. 
Teeme jõulud jõulusemaks!

Võibolla tekib mul seepeale isegi tunne, et teeks piparkoogitainast. 
Praegu küll tunnet ei ole, et võiks.

Suur edu

Läheb muudkui paremaks.
Nii minul kui Totorol. 
Koer täna õues ajas tagumiku lipuva sabaga püsti ja esikäpad pikalt ette, nagu kavatseks mängima hakata, aga kuna ühtegi head mängupartnerit polnud, vehkis paar sekundit omaette ja tuli siis hüppega minu juurde. Ausalt, kui sellist asja kolm nädalat näinud pole, võtab ikka rõõmsaks küll. Tal on nii hea, et kohe mängiks! Oo!

Mina tolmuimesin ja pesin lapiga veel natuke põrandaid puhtamaks ja värvisin keemilise värviga kulme. 
Ma pole vist kaks kuud kulme värvinud.
Ega ma ilusam ole seepeale, lihtsalt natuke teistsugune. Aga et ma üldse tundsin huvi kulmude värvimise vastu, on suur asi. Great success! 

Väiksemad asjad on ikka halvasti: igemed sügelevad, suus on vahepeal - siiski mitte pidevalt - vale maitse, pea käib ringi, raha napib - isegi abiga on koera haigus väga kulukas mure - jne. Mis ma ikka üles loen. Oluline on, et läheb paremaks. 
Sellele keskenduda, väga väga naine!

Ma, muide, ei teadnud, et great success on humooriline borativäljend. Lihtsalt muigasin omaette, kuidas alguses oli great success, siis sai sellest great win, siis lihtsalt win ja poole aasta eest ütles mu poeg eduka milleiganes peale: "Tablju!" 
(Nüüd öeldakse juba midagi muud, ma ei oska hoobilt öelda, mida.)
Aga kui ma Tütarlapsele selle great success - great win - win - w värgi ette lugesin, ajas tema silmad suureks. "Kas sa ei teagi, kust great success on?!" 
"Mäh?"
"Oota, ma näitan."
Näitas. 
Nii armas!

Mõtlevadki need, kel vaja - vist

Mõtlesin veeeeel. 
Mõtlesin, et kui olen pigem õnnetu, mõtlen palju rohkem. 
Kuigi see peab olema mitte-liiga-õnnetu, sest väga masendununa ei tohi enam mõelda midagi, mis olemist paremaks ei tee.
Ei, valesti kirjeldatud. 
Mõtted, mis muul ajal teeksid enesetunnet paremaks, ei tee halval ajal enesetunnet aktiivselt halvemaks. Nii et tohib mõelda ainult neid.
Niih, nüüd sai õige. 

Aga mõtlesin seoses  veidi-õnnetu-väga väga naine-mõtleb-paljuga hoopis seda, et selge, miks enamik blogisid on tegutsemise ja mida tegin-ostsin-kus-käisin teemadel ja kui on midagi muud öelda, on need enamasti kas banaalsused või üldse jama (palun mitte võtta isiklikult, ma ei räägi neist, keda kasvõi mõnikord loen): neil inimestel on liiga hea olla, et mõtlema peaks. Mõtted tulevad ikka siis, kui on vaja midagi mõtestada - aga miks mingit (elu) mõtet on vaja, kui niigi hea? Kui üldse, korrutatakse mingeid vanu tõdesid, sest miks midagi muuta, kui niigi hea on?

Kuna minul on kogu aeg halvem kui müütiliselt keskmisel inimesel ja kohati päääris halb, olen mõtlemises üsna vilunud =P

Muide, vahelepõige: sel aastal te enam õunakooki ei tee ilmselt. Kui teil just keldris õunu varuks pole. Aga tulevaks aastaks vast seisab meeles: kõige lihtsam õunakook (lehttaigen alla, peale õunad, suhkur, kaneel, võitükid) saab veel parem, kui puistada võile lisaks peale ka heldelt martsipanitükikesi. MMM!
Poeglaps kiidab heaks ja tema on väääga pirtsakas toiduga.
Muuga ka samuti, tegelikult - aga kuna see pole iial "vuih, seda ma ei tee-söö-kanna, see on nõõ-mee," vaid "see ei ole hea. Ma rohkem ei taha, kui saab vältida," ma üritan kohaneda kõigi tema sobimiste ja mittesobimistega. 
Viimane rõivavaimustus on tal dressipüksid. "NII mugavad! Jaa, teine paar oleks veel hea!"
Kusjuures need EI ole ta elu esimesed ega isegi viiiendad dressipüksid. 
Aga ta sai teise paari juurde ja rõõmustas sobivalt.
Kui pojale miski meeldib, ma püüan hankida, kui jõud üle käib.
Ja kui ei käi, on tal minu poolt vanaema ja vanaisad, õde ja tema enda poolt K. 

Oh, ma ei olegi teile kirjutanud, et viimaseks sünnipäevaks sai ta nende käest kollektiivse kingina seisulaua. Kui see päris uus oli, seisime me mõlemad Poeglapsega võlutult laua ees ja lasime plaadil muudkui kerkida ja langeda. Täielik superkangelase tunne: vajutad ainult kergelt nupule ja lauaplaat liigub üles ja alla.
Maagia.
Aga siis harjusime muidugi ära ja mina ei liiiguta lauda enam üldse. Tema ikka seisab vahepeal, ta tahtis seda põhjusega. 
Mina ei oleks tahtnud. 
Ma üldse siuke vähenõudlik. Tahan ainult neid (asju), mille puudumine aktiivselt ebameeldiv on. 

Kuna mul on sõnavahet vaja ja ühtegi uut pilti must põle, ei jaksa ka pojale peale käia, et ta teeks, panen ühe vana. Kevadel "Devolutsiooni" esitlusel - võite nähe, kuidas ma prillidega välja näen. 
+ ostke minu raamatuid jõulukinkideks! Levitage head Eesti kirjandust!

Teine inimene on Epp Petrone

Mu järeltulev põlv ja muud hetkesaavutused

Poeglaps sai täna 18.
Miski väga ei muutu sellest, v.a. et lastetoetust ei saa ja niipalju, kui ma tunnen Poeglapse isa, siis ka üüritoetust temalt enam mitte. 
Ta võib mind meeldivalt üllatada, aga see tõenäosus on madal. Enamasti inimesed ei üllata meeldivalt, ainult ebameeldivalt. 

Ok, see ka muutus, et ma ei näe enam oma poja kontot panka minnes. Mitte et see halb oleks - lihtsalt korraks segadus, et ot, mis nüüd ... aaa, ta on täisealine!
Ta on hästi ilus ka. Tütarlaps on samuti külas ja mul on ilu-üledoos peaaegu. Kõik on nii kaunid! 
Reljeefsed lihased ja lamedad kõhud, kaardus ripsmed ja tumedad kulmud.
Ma ei tea, kuidas see niimoodi läinud on ja ma ei tea ka, mis neil sellest ilust kasu on. Vbla polegi midagi. Aga kuna nad on minu lapsed, siis mõlemad õhutavad ja rõhutavad oma välimuse plusse ja no püha perse, kui kaunid.

Endal on mul imelik olla. 
Vaimse valu võtsid antidepressandid maha, aga rõõmu ei ole. 
Ja lisaks olen ma korralikult kehaliselt haige. Esmaspäeval lähen arsti juurde, sest kui ma kaks nädalat juba köhin nagu (mõni) hobune ja kogu aeg on 37.3 palavikku, on selgelt midagi viltu. Et pea ka alailma valutab, on vbla sümptom, aga vbla ikkagi depressiooni sümptom hoopis, sest viimased 3 päeva on leebem olnud. 

Muidu Tütarlapsel on väga ... jeesus, mis see eesti keeles on? Kui ei suuda asju teha? Inglise keeles on executive dysfunction ja tumblris nad kogu aeg jahuvad sellest, aga eesti keeles ma terminit ei teagi. 
Ei suuda asju teha.
Tead, et vaja on, aga ei suuda. 
Keegi tõi hea (ja hirmsa) näite, kuidas tal on jube janu, aga ta ei suuda end sundida minema kööki ja kraanist kruusi vett laskma, vaid lihtsalt nutab voodis. 
Tütarlapsel nii hull asi ei ole, aga midagi head ka mitte. Seni pole ravimikatsetused ATH osas toonud talle mitte kergendust, vaid palju probleeme. 
Ent ta on hirmus ilus vähemasti =P

Panen ennast valmis oktoobri keskel raamatukogutuuril osalemiseks. Peamiselt seisneb enda valmispanek kahe teise minu meeskonnas osaleva kirjaniku raamatute lugemises. Ma ei tea, kas kumbki neist ka mõnda minu raamatut loeb, aga mul on parem tunne, kui tean, kuidas nad kirjutavad. Ja kuigi ma Ketlin Priilinna "Koeralaps Berta seiklusi" olen lugenud (see oli mu poja lemmikraamat nii umbes 10 aasta eest), ma kuidagi arvan, et äkki sellest ei piisa :D
Olen endaga suht rahul, et nii tubli olen. 
Onju, ma olen tubli, onju?

11. oktoobril kell 19.00 esitlen raamatut "Omasid ei jäeta maha" Tartus kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19). Kes tahab tulla, on väga teretulnud.

Raamatukogutuurile võib ka publikuks tulla. Lihtsalt seal pole ma nii suures asulas nagu Tartu, vaid Raplas ja Oisus. Ma ei tea, kas mõni võrgupäeviku lugeja sealtkandist ka on.
Rohkem ei jaksa midagi öelda. 
Ma vist olen haige või midagi.

Uus elu, natuke

Mul läheb üllatavalt hästi. 
Poeglapsega leppisime ära (ta oli siiralt üllatunud, et seda vaja oli, keegi ei jõua ju nii kaua pahane olla?) ja ta oli mu ema kunagistest tegudest sama hämmeldunud kui mina ning esitas täpselt sama küsimuse, mis minagi enda sees.
"Aga äkki ta ei oskagi armastada?"
Ema TEGI ju kunagi mingeid Pedasse tulnud isiksuseteste järjest läbi ja sai psühhopaatias kõrge skoori. 
Äkki ta lihtsalt ei oskagi? Tal on sees midagi puudu, mis enamikul inimestest olemas?

Aga ma ise käisin hambaarsti juures, pojaga talle riideid ostmas uueks kooliaastaks ja uurisin netist, kui palju ta riigilt õppetoetusena raha saaks, kui ülikooli läheks - teda huvitab logistika, uskuge või ärge uskuge. Mul endal oli täiega raske seda uskuda, sest kuidas saab inimest NII igav asi huvitada? Kõige kasulikuma transportimise vormi ja sõidugraafiku leidmine, nii et ajad klapiksid ... Aga kui ta seletas, et see on phmt nagu tekstülesannete tegemine stiilis mismoodi korraldada kaubaautode käike, nii et nad võimalikult lühikest maad koormata sõidaksid ja kütust võimalikult vähe ilmaasjata kulutaksid, ja talle meeldib asju loogiliselt lahendada, sain paremini pihta.
Leidsin kolm logistika õppekava. Üks neist tasuline rakenduskõrgharidus (wtf, meil pidi ju tasuta kõrgharidus olema?), üks magistriõpe ja üks kutseharidus keskhariduse baasil. 
Ma ei saa tegelt üldse aru, mida seal nii väga õppida on, aga magister?
Misiganes. 
Selgelt ma ei kõlba tegelt sõna võtma, sest minu kogemused haridussüsteemiga on eranditult "ma arvasin, et seda ei lähe mul vaja, ja ei läinudki". Minusugused ei sobigi sinna.
Aga Poeglaps läheks hea meelega kõrgkooli ja saaks kõrghariduse. "Muidu oleks ju keskkool mõttetu - oleks kohe kutsekasse võinud minna!" Aga pole sobivat õppekava.

No ... aega on selle kiire asjaga veel. 

Kuigi see on natuke nörritav, et Tütarlaps oli raudselt akadeemiliselt edukam läbi oma keskkooli, aga tema isegi ei mõelnud ülikooli peale, mis pole lavakunstikateeder, ja õppis viimaks Polüs mingit veebihaldust vms. 
Nagu - ma hästi ei saa aru, kus on loogika peale hirmsa mõtte, et mu emaga koos elamine rikkus ta enesehinnangu.

Kusjuures, et selge oleks: ma ikka veel arvan, et ema tegi nii minu kui temaga oma parima. Ja mu vennaga ja mu õega. 
Lihtsalt emme seest polnud väga head võtta. Ta ilmselt ei ole teadlik ideest, et teised inimesed on inimesed, mitte tema ideede pikendused. 
See on ka üks asi, mille pihta olen tema osas hämmeldunud olnud ja mitte mõistnud, kust pärineb mu ema komme esitada oma igasuguse tagapõhjata ideid: "Ja siis sa/ta/nad hakkavad igavesti elama niimoodi, sest mul tuli siuke mõte."

K.? Me ei räägi temaga hetkel, aga selles pole midagi uut. Mul ei ole ka tunnet, et me suhetes seekord väga midagi muutuks. Me oleme niimoodi ennegi mittesuhelnud.

Lisaks tegelen oma värskete raamatute turundamisega. 
Täitsa naljakas, et ma alles koos tõdemusega, et "Devolutsioon" anti välja väga noore igasuguse sissetöötamiseta kirjastuse poolt, võtsin ise arvustajate leidmise ette. Ja nüüd saan aru, et oot.
Nii see käibki. Kirjastused tegelevad natuke leviku ja müügiga, aga kui ma tahan meedias märgatud olla, on minu enda asi rakendada kontakte, olla visa, sõbralik, pealekäiv ja järeleandmatu.
Mul rämedalt vedas, et "Lihtsad´valikud" sattus romaanivõistlusel Sinijärve kätte, kes ta esimesest voorust edasi lükkas, ja et Mart Juur seda luges ja talle meeldis nii väga, et ta kutsus mu Kirjandusministeeriumisse ning sain hoobilt 10 korda kuulsamaks.
Ent üldiselt ei käi asi nii, et raamat avastatakse, ilma et kirjanik ise midagi peale tema valmiskirjutamise teeks. Enda pähemäärimine on osa kirjanik olemise tööst. 
Ja ma olen 44, kui selle avastasin.
Jälle mingi "kõik teavad seda" teadmine, mis minuni absoluutselt jõudnud ei ole.

Aga kuna vähemalt osad inimesed, keda oma meediassejõudmise kampaania raames painasin, on olnud vastutulelikud ja öelnud, et jaa, saatku ma eksemplar, tore, mul on hea tunne selles uues rollis. Ja oktoobris lähen kirjanikuna raamatukogutuurile. 2 päeva, kolm kohtumist lugejatega, vahepeal saab hotellis ööbida. =) Vau, elu on ikka veider. 

Kerge elu vol 2

Ooh, mõnus.
/ringutab, käed kahele poole laiali venitatud.
Õues läks jahedamaks, nii et me pojaga magame viimaks jälle hästi. 
Ja "Omasid ei jäeta maha" sai oma esimese tagasiside ja Devolutsioon ka ühe päris kena ja üleeile oli siuke päev, kus ma sain nii palju kiita ja tähelepanu, et lõpuks ei jaksanud enam isegi reageerida. 

Jap, nii võib elada.

Kuigi hambaarsti juures käik ei olnud üldse: "Tehtud!" vaid mind kutsuti 12. tagasi. Aga mul tuli ka ühest hambast konkreetselt suur tükk ära. 
Nüüd on seal prooviplomm.
See hamba tükeldumine üldse motiveeris mind viimaks aega kinni panema ja minema. Ja valus ei olnud. Nii et suht võit.
Pealegi Poeglapsel oli 0 auku peale kolmeaastast hambaarstipausi ja ses osas nüüd süda rahulik. Meil mõlemal.
Tema: "Tead, see on nagu kontrolltöö järel, kui sul jäi halb tunne ja ootad halvimat - ja siis saad tagasi ja VIIS?! Wtf?! Aga nii tore!"

MUIDUGI olen ma väsinud. Aga talutaval määral. Üldse mitte liiga palju, et mitte pesu välja viia jaksata. 
Neid asju, mida ma teen ja mis on "lihtsalt elu," on palju. Mitte et ükski neist omaette võttes raske oleks. Aga neid on nii palju. Konstantne väsimus. Seda ma mõtlengi, kui ütlen: "Elu on kannatus." Elad täiesti normaalset head elu ja olen kogu aeg surmani väsinud, sest ... elu. 
Õnn on väikeses asjades. Pfffft! 
Ma peaks jaksama neid väikesi asju nautida, mitte mõtlema: "Näe, õunapuuõis oktoobris. Selle üle võiks teoreetiliselt vaimustuda. Ma PEAKSIN vaaimustuma. Ok, kirjutan võrgupäevikusse, et see on tore, sest phmt peaks ju olema."

Ma olen elus nii palju asju teinud, oletades, et rahva meelest see on hea, ma peaksin ka nautima ja kui ei naudi, dai pohh. Sunnin end nautima! Peab meeldima!
Aga positiivsed kirjutustagasisidemed meeldivad mulle päriselt. Eriti kui on tunne, et tagasisideme andja ei ole täielik saabas ja jagab veits lahti, mida ma teha üritasin.
Hästi magada meeldib ka päriselt. 
Ja mesi ja kallistamine ja märja koera lõhn, põnev raamat ja uus erksavärviline puuvillane PARAS aluspesu ja päikeseloojangud. Beebid ja mõni asi veel. 
Olen ikka veel sama inimene. 

Ebaõnnestumised korda palju

Täna oli siuke päev, kus kõik läks persse. 
Mitte suured asjad, aga palju asju. 

Plaanitud oli, et tuleb Tütarlaps ja siis K teeb meist perepilte ja jee. 
Algas sellest, et ma magasin peaaegu kolmeni - sain hästi magada, kusjuures, emakordselt üle teab mis aja. Siis mängisin civvi ja tuli Tütarlaps ja kõik oli veel üsna hästi. 
Et ma poes käies - koeraga on ju vaja välja minna ja hommik oli veel ainult väga tinglikult, kell oli umbes neli - unustasin osta koerakondid, oli allakäigutee algus. 
Muidu ma ei unusta, ent lihtsalt konte, külmutamata, pole mitu päeva seal poodides, kus käisin, olnud. Mina aga lasen pilgu külmutamata lihast üle, miski kella ei helista peas, et seda vaja on, ja enam ei mõtle asjale.
Kodus tuleb meelde, et mida tonti. Külmutatud konte ka ei ostnud. Vaene kudzu.

Nojah. 
Siis vaevlesin oluliselt teemal "mis selga panna". Üldiselt ma sel teemal ei vaevle, aga täna juhtus. Valisin viimaks välja, panin selga, ehted külge ja hakkasin meiki tegema. 
The. Fakk. 
Ma ei tea, milles asi, aga oleksin nagu unustanud, kuidas meiki teha. Mul läks kaks korda rohkem aega kui tavaliselt, kõike läks liiga palju - üldCCkreemi ja silmaaluste peitekreemi ja meigialuskreemi silmadele, mökeradasin laineriga pool kätt ära, sest võtsin korgi täiesti valesti pealt, ja kokku ei tulnud ikka teab-kui-hea. Sain valmis, nii raske. 

Ja siis kirjutas K, et kutsus oma emale kiirabi, ning peab enne tulemahakkamist selle ära ootama. 
Mispeale ma teatasin lastele, et K ei tule, emale kiirabi, kõik tegid kohkunud hääli peale Poeglapse, kes rõõmustas, et pilte ei pea tegema.
Läks veidi aega ja noored hakkasid Poeglapse juukseid lõikama - ta usaldab selle töö juures ainult Tütarlast sestsaati, kui ma rongi alt läbi käisin ja mu käsi enam eriti kindel pole. 
Poole peal leidis poeg, et pohh, proovime seekord midagi uut. On suvi, ma ei pea koolikaaslaste ees nägu näitama. Tütarlaps arvas, et olgu. Ja siis kujunes kõige lühem lõikus, mis Poeglapsel umbes teisest klassist saati olnud on. 

Vahepeal saatis K oma ema kiirabiga ära ja tuli ikkagi meile. 
Aga Poeglaps oli: kui väga horrendous lõikus saab olema, ma pildile ei tule. 
Ja noh. Minu meelest nägi päris hirmus välja. 
Kuigi kui Tütarlaps lõikamist jätkas, läks paremaks. 
Mis tõi kaasa, et need, kes olid teda vahepeal näinud, arvasid lõpptulemuse kohta, et kle, päris hea tuli. Aga Poeglaps, kes istus arvuti taga, mitte peegli ees, oli õudusest halvatud, kui viimaks end nägi. "Ma oleks nagu mingis kaheksakümnendate boybändis trummar!"
Ta siiski nõustus pilte tegema, müts peas. Me pildid said kohe uue teema, nimelt "mütsid".
Enne jõudsin ma K-ga vaidlema minna, sest ma olin juba nii omadega läbi, ja ma siiamaani olen üsna ärritatud. 

Aga jah - me saime pildid tehtud, tingimusel, et ma neid kuskil ei näita. Nii et ma ei näita siin, isegi mitte neid, kus Poeglapse nägu näha ei ole.  
Ma näitan aint seda, kus ma tülpinult pärast suitsu teen ja tunnen, et suren, nii raske päev ja ikka ei mingit kasu. Koer kondita ja pojal sitt lõikus ja tuju talumatu. 

Pagan võtaks

Mul ei ole und, aga on väsimusmasendus.
Tavalisele depressioonile lisaks - väsimusega tuleb ekstra alati. 

Kõik on halvasti.
S.t. kõik on hästi, AGA mul ei ole hea olla. Jah, jah, kehakeemia, jah, depressioon, jah, antidepressandid ei ole veel toimima hakanud, blablabla. Tean. Aga mul ei ole hea olla.
Midagi oodata ei ole, mis olemise paremaks teeks. Hakkasime K-ga uut lugu kirjutama, aga kõige paremal juhul saab see valmis 6 aasta pärast alles või sedasi. Esimene tüli on juba seljataga. Ma ei kujuta ette, kuidas me midagi tehtud saame, kui aus olla. Ma ei taha süüa, võtan kolinal alla, aga mitte keegi, kelle arvamusest ma hoolin, ei ole grammigi huvitatud sellest, kas mu õlavarred on vähem rasvased. 

Veetsin kaks tundi voodis pikutades. Hästi veedetud aeg, kuigi magada ei saanud. Lugesin numbreid. Kuulasin läbi ukse poja mänguhääli. Nad läksid ka K-ga raksu - ma juba tean neid mudeleid ja kellega ta millest ja mismoodi räägib.
Kui ta inglise keeles räägib, mängib tõenäoliselt Ennuga.
Ma ei tea, mis on Ennu nimi päriselt. Ennio? Igatahes on ta Brasiiliast, elab Ühendkuningriikides, on 36 ja gay. Ja ei tee vahet, kas sööb looma- sea või kanaliha.
Peekoni tunneb ära.
Seda kõike olen teada saanud, kuulates läbi ukse vestlusi, kusjuures TEGELIKULT kuulen ma rääkimas ainult oma poega. 
Enn on õppinud eesti keeles kaheteistkümneni lugema, kuigi teeb vahel vigu, ja teab, mida tähendavad "türa" ja "vittu". 
Jep, mu poeg on suur eesti kultuuri tutvustaja. 

Kõigi kohta ma nii palju infot ei oma. Sellest, et Senpi on naisterahvas, sain ka aru alles siis, kui Poeglaps tema kohta Ennule mitmendat korda järjest "she" ütles. 
Ma vahel kuulan neid tundide kaupa.

Näiteks täna. Und ei tulnud, aga halb ka ei olnud. Pea ei valutanud ja keha oli pehme ja raske.
Ma tean küll, miks und ei tulnud. Ma ei söö eriti midagi ja siis keeldub minu keha magamast.
Kui teie parim aeg on uneaeg, on teil ilmselt depressioon, muide. 
Aga ses osas on mul hästi, et mul on väga harva kuhugi kella peale minemist ja kui ei tule uni, no ei tule - kui viimaks magama jään, tudun ikkagi seni, kuni keha laseb. 

Ütlesin ära kahe sünnipäeva kutsed, mille pidajad mulle väga meeldivad. 
Ma ei jaksa. 
See-eest lähen Estconile. Kui sündmus mind väga ei haara, kui ma ei tunne eriti huvi enda parimast küljest näitamise vastu, on see vähem koormav. Ja Estcon on täpselt selline üritus, et mul on üpris kama, mis seal tehakse. Mina käin järves ujumas ja näitan nägu umbes kolmele ettekandele, teen suitsu ja nunnutan koera. Söön vahepeal ja heal juhul on pärast mõni ilus pilt ka. 
Heal juhul. Enamasti on sellised, mis võtavad ohkama.

Aga võrreldes eelmise aastaga on olla nii hea, nii hea ... 

Ablablabla ehk lamisemised raamatutest ja muust

Haa,  Epp Petrone arvustus "Devolutsioonile" on avalikus meedias ka näha - mis siis, et see on Postimees, mida ma tegelt ei loe. Aga ikkagi. 
See on täiesti hea seiklusjutt, lugege ometi =) 

Eile sain ka oma järgmise raamatu kaanekujundust näha. 
Ma muidugi ei jaga seda. Esiteks on pilt veel viimistlemata, poleks kunstniku suhtes aus, ja teiseks on praegu "Devolutsiooni" aeg. "Omasid ei jäeta maha" tuleb nagunii kohe peale, pole vaja tal veel esile tükkida. 
Aga K-le näitasin. 

Tema: Muidu on täiega ilus, aga kotka anatoomia pole päris käpas
Mina: See pole kotkas, see on greif. 
Tema: Kes on pooleldi kotkas. Selle kotka õlavars on natuke liiga lühike ja sp tekib olukord, kus ta küünitab küll, aga lõvijalad jäävad ikka ette. Ei aita kaasa, et kaslastel ongi tagajalad pikemad, et paremini hüpata.
Mina: =D Ma kujutan kohe ette greifi sisekõnet: "Krt, miks ma pean niimoodi pingutama! Kogu aeg! Elu ei peaks nii raske olema!" 
... paus, räägime teisi asju.
Mina, mitu tundi hiljem: Ma ikka mõtlen sellele greifile ja kuidas "krt, miks peab elu nii raske olema". Nüüdsest on ta mulle "miks-peab-elu-nii-raske-olema-greif".

(Et mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis veel.
K: Aga jopp antonius, ainuüksi selle tausta maalimine on ju ropp töö... Okei, päris taust taust on selline ektoplasma, aga kuused ja inimesed seal lagendikul on pagana detailsed. Ja maastik.
Mina: Kui ma suurendan - suurendasin praegu - ma näen, et De Jure näebki välja nagu tüüp, kelle kohta ma ütsin, et välimuse prototüüp =O Muidu oli mingi suvaline kogu ja nägu nii väike, et midagi pole näha.
K: Ma ju ei tea, kes oli prototüüp.
Mina: De Jure näeb välja umbes nagu tema - veits kõhnem vbla aint, ma tuginesin vanematele piltidele. 
K: Tõsi, hõbehabe ja puha. Hmm... Ma peaks ka vist ennast nii lühikeseks ajama. Et habe ja juuksed ühepikkused.

Sealt läks jutt mujale.)

Muidu: olen ülemeeleliselt väsinud. Nii väsinud, et ei saa magada. Nii väsinud, et kuumadest ilmadest hoolimata ei jaksa ujuma minna. Nii väsinud, et ainult viha või toores dopamiin, mida annab positiivne mõistev tähelepanu, tekitavad veidigi elus olemise tunde. 

Poeglaps otsustas "cuttima" hakata. 
Tõlge neile, kes ei tea: jõusaalifännidest meestel (naiste kohta pole kuulnud) on "bulkimisperioodid", mil peaks palju sööma ja musklid suureks ajama, ja siis "cuttimisperioodid", mil rasv tuleks maha võtta ja siis jäävad näha suured selged lihased. 
Peale ligi kaht aastat teoreetilist bulkimist, mille jooksul ta umbes 10 kilo juurde korjas lõpuks, ent tüsedaks jõmmiks muidugi ei läinudki, tundus Poeglapsele, et ah, fakit, sel suvel cutib. Seda enam, et viimasel aastal ta ei ole eriti juurde võtnud, vahepeal haige ja ei saanud ikka ja jälle paar nädalat trenni (ma olen veendunud, et need on neuroerilisuse haigused, lihtsalt vaim väsib nii ära, et keha ei pea vastu) ja no - millal siis veel kui mitte suvel. Suvel on ilmad soojad, isu pisem, marjad värsked ning kooli ka pole, mis kogu jaksu tubli olla ära võtab.

Selle otsuse tulemusel hakkas ta sööma nagu anekdoodibeibe. Esimesel päeval  hommikusöögiks kreeka jogurt ja mustikad. Lõunaks sushi. Ja siis  veits jäätist maasikatega. Ja siis veel veits maasikaid: "Ma tean küll, et need peaks homseks hoidma, aga mul on midagi head vaja!"
Edasi läks aint hullemaks. Eile sõi ta 400 g mustikaid, 1 pika kurgi ja kaks juusturulli. 
Ooh, õnneks selgus, et umbes 300g PikNiku juustupulki ka. (Need on phmt mozzarella.) Ehk ikka veel väga vähe, aga mitte niiiiii vähe. 
Mina: Kuule, enda näljutamine EI ole sulle ega su kehakaalule kuidagi hea.
Tema: Ma tean! Ega ma loll ei ole! Aga ma ei näljutagi ju.

Misiganes, misiganes ... kõik krdi ämbrid tuleb ka ise lastel läbi käia, vanemate vigadest ei õpita.
Kuidas see oligi: "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada."
Jep, täpselt. Kuni vihma ei saja, on jah, hea soe. Kui vihma sadama hakkab, on persses. 

ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

Väga väike meeleolupost

Kunagi tegin selliseid alailma, aga siis kolisin nendega fb-sse ja siia jäid pikemad arutlused. 
Aga see teeb võrgupäeviku igavamaks, kas pole?

Ostsin küpsisetaignaga Ben & Jerry's-t*. Kaks pooleliitrist pakki. Kuigi Poeglaps eelistab väga tugevalt pannkoogi peale tavalist vaniljejäätist, mitte mingeid segusid, kuitahes häid. 
Hommikul, kui ta oli kõvasti paljast jäätist puginud ja tahtis seejärel makarone, tuli juttu. 

Poeglaps: Oleks sa ostnud tavalist jäätist, küsiksin ma pannkooke, aga sa ostsid Ben&Jerry's-t.
Mina: Tead, miks ma ostsin Ben&Jerry's-t?
Poeglaps: Sest ... (jääb mõtlema)
Mina: Sest Regati kilohind oli seitse midagi ja B&J oma allahinnatuna kaheksa midagi.
Poeglaps (ilma irooniata): Jah, siis oli füüsiliselt võimatu. Mhmh. 

*Jah, ma tean, Ukraina toetaja ja armastajana ei peaks ma neile võibolla oma raha andma. Aga sitaks hea jäätis on ja sõda aina kestab ja kestab ja allahindlus oli hirmus suur! Füüsiliselt võimatu oli B&J asemel Regatti osta!