Mu järeltulev põlv ja muud hetkesaavutused

Poeglaps sai täna 18.
Miski väga ei muutu sellest, v.a. et lastetoetust ei saa ja niipalju, kui ma tunnen Poeglapse isa, siis ka üüritoetust temalt enam mitte. 
Ta võib mind meeldivalt üllatada, aga see tõenäosus on madal. Enamasti inimesed ei üllata meeldivalt, ainult ebameeldivalt. 

Ok, see ka muutus, et ma ei näe enam oma poja kontot panka minnes. Mitte et see halb oleks - lihtsalt korraks segadus, et ot, mis nüüd ... aaa, ta on täisealine!
Ta on hästi ilus ka. Tütarlaps on samuti külas ja mul on ilu-üledoos peaaegu. Kõik on nii kaunid! 
Reljeefsed lihased ja lamedad kõhud, kaardus ripsmed ja tumedad kulmud.
Ma ei tea, kuidas see niimoodi läinud on ja ma ei tea ka, mis neil sellest ilust kasu on. Vbla polegi midagi. Aga kuna nad on minu lapsed, siis mõlemad õhutavad ja rõhutavad oma välimuse plusse ja no püha perse, kui kaunid.

Endal on mul imelik olla. 
Vaimse valu võtsid antidepressandid maha, aga rõõmu ei ole. 
Ja lisaks olen ma korralikult kehaliselt haige. Esmaspäeval lähen arsti juurde, sest kui ma kaks nädalat juba köhin nagu (mõni) hobune ja kogu aeg on 37.3 palavikku, on selgelt midagi viltu. Et pea ka alailma valutab, on vbla sümptom, aga vbla ikkagi depressiooni sümptom hoopis, sest viimased 3 päeva on leebem olnud. 

Muidu Tütarlapsel on väga ... jeesus, mis see eesti keeles on? Kui ei suuda asju teha? Inglise keeles on executive dysfunction ja tumblris nad kogu aeg jahuvad sellest, aga eesti keeles ma terminit ei teagi. 
Ei suuda asju teha.
Tead, et vaja on, aga ei suuda. 
Keegi tõi hea (ja hirmsa) näite, kuidas tal on jube janu, aga ta ei suuda end sundida minema kööki ja kraanist kruusi vett laskma, vaid lihtsalt nutab voodis. 
Tütarlapsel nii hull asi ei ole, aga midagi head ka mitte. Seni pole ravimikatsetused ATH osas toonud talle mitte kergendust, vaid palju probleeme. 
Ent ta on hirmus ilus vähemasti =P

Panen ennast valmis oktoobri keskel raamatukogutuuril osalemiseks. Peamiselt seisneb enda valmispanek kahe teise minu meeskonnas osaleva kirjaniku raamatute lugemises. Ma ei tea, kas kumbki neist ka mõnda minu raamatut loeb, aga mul on parem tunne, kui tean, kuidas nad kirjutavad. Ja kuigi ma Ketlin Priilinna "Koeralaps Berta seiklusi" olen lugenud (see oli mu poja lemmikraamat nii umbes 10 aasta eest), ma kuidagi arvan, et äkki sellest ei piisa :D
Olen endaga suht rahul, et nii tubli olen. 
Onju, ma olen tubli, onju?

11. oktoobril kell 19.00 esitlen raamatut "Omasid ei jäeta maha" Tartus kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19). Kes tahab tulla, on väga teretulnud.

Raamatukogutuurile võib ka publikuks tulla. Lihtsalt seal pole ma nii suures asulas nagu Tartu, vaid Raplas ja Oisus. Ma ei tea, kas mõni võrgupäeviku lugeja sealtkandist ka on.
Rohkem ei jaksa midagi öelda. 
Ma vist olen haige või midagi.