Ängipuhang

Mul kadus päev vahelt ära. 
Täiesti kindlalt teadsin, et täna on kolmapäev, kuid tutkit. 
Dushi all jäi ka kolmapäeval käimata, niisiis. Krt. 
Lisaks on mul tunne, et peale Ringvaates olnud: "mul oli hästi halb, aga nüüd on suht hea"-saatelõiku peaksin kuidagi helgelt esinema, aga helgust pole kuskilt võtta. 
Ei ole väga vilets. Aga ... 
Aga.
K ei ole ikka mulle midagi mõistlikku kirjutanud (vahepeal suhtlesime häästi natuke, mul oli vaja, et ta ühe vana võla ära õiendaks), avaldunud kirjandust ei kiideta - kuigi oot, tegelt "Omasid ei jäeta maha" sai ühe lugemismulje - Kalmsten põlgas ära mu uue loo ja nüüd kõhklen, kas pakkuda seda kirjandusajakirjadele või ongi kehv lugu. S.t. kindllasti ei ole ta hirmus hea. Aga kas on neli või vähemalt tugev kolm või kaks, seda ma ei tea. 

Ja inimesed internetis on lollakad. 
Nuuts. 
Ma ei hakka seletama, kuidas just, lihtsalt uskuge mind. Pole ju raske? Inimesed ON ju sellised kogu aeg?

Mõtlesin selle üle natuke jälle. Et miks mind nii jubedalt segab, et inimesed lollakad on. See võiks ju rahustavalt mõjuda: jah, inimesed on erinevad, jah, osadega ma ei klapi, aga osadega klapin ju?
Aa.
AAAAA!!!! 
Seal ongi  mu probleem! Mus ei ole veendumust, et osadega klapin! Ma kogu aeg kahtlen, kas inimesed ikka hindavad mind, tegelt vbla taluvad, tegelt vbla vaevu taluvad ja iga: "Kuule, see on sinust nõme!" või isegi "See ei olnud eriti hea," tõlkub mu peas teateks: "Me ei ole ühtekad, me ei sobi kokku, ma ei tea, kas sul on karja, aga mina sinna küll ei kuulu," maailmasuurune üksindus ja võõrikolemise tunne. 
Ei pea isegi midagi ütlema. Piisab vaikimisest kohas, kus ma tean, et oleks võinud hästi öelda, kui meeldinud oleks. Ma saan: "mul ei ole midagi head öelda, nii et olen vait," ja sellega koos vääramatult ka:"tähendab, väga väga naine  ei sobi," mille peale mul on sama vääramatult: "las ma lihtsalt suren, elada on nii võikalt raske ja keegi isegi hinda seda!"
Sest oldi vait. 
Mhmh. Ma sedasi toimin. Masendav. 
Tunnen, et ei kuulu kuhugi ja olen ülemeeleliselt tundlik sel teemal.

Et ei kuulu kuhugi, nagu oleksin maailmas võõrsil? Jah, aga "võõrsil" oleks ikkagi "külas". Sind koheldaks nagu külalist, leebelt ja viisakalt ju? MINA ei tunne end nagu külas. Ma tunnen kogu aeg - v.a. kui ei tunne. aga igavene praegu. Et on ka teistsuguseid aegu, on teoreetiline teadmine,  mis ei puuduta midagi mu sees - tunnen kogu aeg, kuidas ma olen teiste jaoks valesti, ei sobi, mind ei mõisteta, mind ei armastata, ma olen "see imelik" ja K.K (kunagine klassiõde, mitte Kuduv Koeraomanik) ütleb aknast möödudes: "Kui Triinu ka tuleb, mina ei tule."
Juhtumisi olin teisel pool seda avatud akent mina. 

Nad ütlevad, RSD. Ma võtsin omaks, et see sisemine suremine ei ole üldrahvalik, vaid teatud inimestele omane, aga krt, ega see asja kergemaks ei tee. 
Ja jah, üks mu õrnu kohti on kuuluvus. 
Kui ma näen inimesi käitumas moel, mis mulle vastuvõetamatu, tean, et nende hulka ma ei kuulu. Ok. Kõik ei olegi minu inimesed. Ok.
Aga hullem on, kui ma siis näen teisi inimesi neile vastandumas, ent tegemas ja ütlemas asju, millega ma KA nõus pole. Ehk nemad KA ei ole minu inimesed. Kuhu ma kuulun? Kas mõni minusugune on samuti?
Kui K oli, ma lugesin teda oma karja - pisipisikesse karja, aga ma kuulusin kuhugi. Aga nüüd teda pole (ma arvan, et ta käitus TÄIEGA nõmedalt, aga tema nähtavasti arvab, et ma reageerisin TÄIEGA liiga karmilt ja kumbki ei tee omapoolset sammu) ja mul on suht ... loksuv tunne. Mõnel hetkel tunnen end kellegagi sobivat, siis on see jälle möödas ja kõik torgib. Iga mittenimetamine mõnes kontekstis, kus võiks mind nimetada, torgib. Iga rumalus torgib topelt. 
Nagu - ta (mitte K, üks suvaline) nägi saatelõiku ja leiab, et olen mitte ATH, vaid bipolaarne? Me pole iial kohtunud, ta ei loe mu võrgupäevikutki, ta lihtsalt nägi saatelõiku ja diagnoosib? 
Ma ei ... 
INIMESED!!!!

Ja samas, eks ole, loen ma mingite kulturnikute jagatud pealkirju teemadel "paberraamatut on vaja" ja "see arhitektuurikonkurss tõi nii koleda tulemuse" ja mul on: "Kes, kurat, tunneb huvi nii suvaliste asjade vastu?!"
Need ei ole ka minu inimesed. Ma ei sobi kuhugi, ma ei haaku kellegagi (peale mõnede suurte staaride, aga neil ei ole jälle aega ja neid on liiga vähe, et keegi neist mind ikka armastaks - kaks). Mõte minna kirjanike liidu väljasõidule Käsmu või liidu sünnipäevapeole olid ja on naeruväärsed ja jubedad. Mida ma seal teeksin? Kellega räägiksin? Iu!
Ja samas ega ma ulmikutega parem sõber ole. Arvasin, et selle või tollega ikka, aga ka nemad eemalduvad, sest neil on omakorda (oluliselt lärmakamad ja oma arvamust pealesuruvamad) sõbrad, kes mind ei salli ja oh, kus ma jään. 

Kunagi Notsu tegi märkuse, kui ma seletasin, et miks mulle X (tegelt Rongimees, aga siis ma seda ei öelnud ja jutt oli umbisikuline) meeldib: "On ju suur kompliment, kui keegi nii lahe sind armastab." 
Tsitaat on ebatäpne ja mälu järgi, ma täpset ei jaksa otsida. 
Oli suur kompliment.
Ja siis juhtusid asjad, ma võtsin omaks, et ta ei armasta mind, üldse ei hooli, tahaks aint kedagi, kes ... oh, ma ei hakka, see on ikka valus.
Kuidas ta ÜLDSE enam mind ei näinud, märkama ei teinud, mu vajadustest midagi ei pidanud. Jah, mhmh, kõik ta tähelepanu oli tal endal. Kellegi teise jaoks ei jäänud üle v.a. kui ta pingutas, et endale naist saada. 
Ma ei tea, miks temale oluline oli naisel olla, aga oli.
Ent mina korjasin sealt üles, kui suvaline ja ebaoluline ma (talle) olen. 
Oh, vot seal ongi iva, miks mõned lahkuminekud (ei pea olema armuasjades, sõprade kaotus läheb ka sinna alla) on mulle "nojah, ta ei armasta mind, suva siis" ja mõned "TEMA KA EI ARMASTA MIND?! TEMA KA?! Eksistents on mõtttetu piin. Keegi ei armasta mind. Palun, palun, las ma suren!"
Sest kui ma kahtlen, kas inimene armastab mind või ta lihtsalt ajab asju mingi inimesega, kes kannab minu nägu ja kel on minuga mõned ühised omadused, aga tegeliku minuga pole tal mingit pistmist, ei ole avastus-järeldus "ok, ei armasta," midagi erilist. 
Kuid kui ma arvan, et see inimene tunneb mind, teab mind, adub mind, hoolib must ja loeb mind "oma inimeseks" - ja siis selgub, et ta ei taha mind oma ellu, on sellega toimunud jube kohutav hirmus katastroof, olemise mõttekust kahtluse alla panev vulkaanipurse maavärin häving. 

Mis oli põhiline, mis mulle K juures meeldis? Et ta armastab mind. Ja kõik korrad, kui me lahku oleme läinud - praegu tegelt ei ole, me lihtsalt ei suhtle - ja taas kokku tulnud, on see tulnud minu tõdemuse pealt: "ikkagi armastab!"

Kusjuures ei ole nii, et kui mind armastatakse, siis olen rahul. ÜLDSE ei ole. Mind peab armastama inimene, keda mina omalt poolt hindan, austan ja heaks pean. Mul ei ole mitte midagi teha armastusega, mis tuleb kohast, mida ma heaks ei pea.
"Ma meeldin nii lollile inimesele?!" Mis mul VIGA on?! Ok, viga ei ole minus, aga iu, iu, IU ikkagi! Ma ei taha! Mulle ei meeldi. Dissonants! Tema ei meeldi mulle, kuid mina talle küll. Me näeme maailma ja MEID ENDID nii erinevalt, aaaa! Tajuerinevused, gaslihgt, ma mõistusega tean, et mul õigus oma tajule, ent tunne ... AAAA!!!!
Mulle ei meeldi olla.

KEEGI ei armasta mind. 
Homme on vbla parem? Vbla nelja päeva pärast on ok? 
Vbla. Aga praegu on igavene praegu. Tunne, et ma ei kuulu kuhugi, on väga tugev.