ED ehk RSD

Eelmise postituse jätk. 
Ehk olen oma sotsiaalsest alaarengust pasundanud (eriti liialdamata) juba umbes tuhandes postituses, ent ikka veel leidub suuri murrangulisi teemasid, mil pole sõnagi õhanud, sest arvasin, et kõik on ju sellised ja mida ma kõigile teada asju lahti räägin. Mõttetu.
Või siis mitte.  
Mingil ajal viimastel aastatel sain aru, et Rejection Sensitive Dysphoria on olemas ja ilmselt minul ka, ent ausalt: millegipärast ei teinud ma ära tehte teist poolt ehk ei saanud aru, et kohutav valu ei olegi normaalne reaktsioon halvastiütlemisele, vales kohas vaikimsele või millele iganes, mida ma tõlgendan negatiivse reaktsioonina, kui olen positiivset oodanud. See sisemine suremine ja absoluutne meeleheide ei olegi normaalsus. Äkki TÕESTI inimesed ei saa aru, mida nad mulle teevad, sest nemad ise ei tunne nii?!

Sest noooh ... empaatiavõime paistab ka neil teistel olevat vähemalt - VÄHEMALT - sama lombakas kui minul.

Mida mina teen - ja miks ma arva(si)n, et olen sitaks empaatiline, kusjuures tegelt arvan ikka, lihtsalt enam mitte, et absoluutselt empaatiline kõiges. 
Ma olen väga ettevaatlik sõnastades ja eriti veel mingeid teateid kellelegi konkreetsele välja andes. Sest ma eeldan, et nemad tunnevad end sama kohutavalt kui mina, kui midagi halvasti öeldakse, ja ma ei taha ju valu teha. Ma sõnastan nii hellalt, nii arvestavalt, kui suudan, et edastada infot, ent mitte haiget teha. 
Halvasti ja otse jõhkralt ütlen ainult neile, kes on ilmutanud, et nad ei reageeri leebele, või hakkavad vastu õiendama, et ma mõtlen ja tunnen valesti.
Ehk siis kui õrn inimestest hea eeldamine ja lootus, et kui ma ütlen, kuidas minuga käituda, inimesed ka hoolivad mu soovidest, ei kanna vilja, mu samm üks on öelda väga otse (paar korda), samm kaks minna jõhkraks (samuti mõned korrad)  ja samm kolm, kui ta ikka oma käitumist ei muuda, on hakata inimest ignoreerima. Siin võrgupäevikus kustutan selliste kommentaarid ilma neid lugemata, mujal vaatan nende isikute kommentaaridest lihtsalt mööda. 
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Viimane lause on siin seepärast, et vana mina arvaks, et räägitakse minust ja ma olen paha ja oh, kus ma jään. Ja inimestele, kes tunnevad-mõtlevad nagu vana mina,  ei taha ma ju ometi valu teha lihtsalt seepärast, et ei mõtle oma sõnade haigettegemisvõimele.
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Ega ma ikka päris terve ja rahulik ei ole ses asjas, ikka veel võin VÄGA haiget saada, ent vähemalt ma ise ei halvusta end enam ega võta iga väikest vihjet või vaikimist südamesse.
Mu endast enda sees mõtlemine Enne Rongi, kui ma veel inimestele meeldisin, oli end halvustav. Kogu aeg. Igas asjas. Pidevalt. Ma tean, et olen keskmisest halvem igal rindel, aga ma vähemalt proovin paremini, saate ju aru, eks? Ma vähemalt tahan head! Ärge vigaseks lööge!
Ja PR, kui ma õppisin, lugesin juurde ja üritasin sedasi enam mitte teha, olin "ülbeks läinud" ja "ei mõtle üldse teistele" ja "nii isekas!" 
Krt ... mis inimeste, kes mulle seda ütlesid, peades toimus?!
See selleks.

Kui keegi viitsis seda artiklit lugeda, mida linkisin (ei ole mingi Eriti Hea, lihtsalt üsna põhjalik, ent nt emotsiooni lühiajalisus minu puhul küll paika ei pea), siis seal on ka lõik, mis räägib, et ilmselt on probleem keemiline, mitte käitumuslik, sest muidu seda ei saaks ju ravimiga lahendada. Mujalt olen lugenud, et asi võib olla eesaju töös, mis ATH puhul on veidi teistsugune kui neurotüüpsetel. Ehk siis "ära võta südamesse" EI ole hea soovitus. Sama, mis: "No aga tõsta seda asja kahe käega!"
Krt, mul EI OLE teist kätt ju! Mul ongi ainult see üks! 

Seesama RSD on ka vastutav selle eest, et jälestan "ei" ütlemist ja olen olnud nõus ka vägistamisega - vastumeelse seksiga, ütleksid need, kes arvavad, et kui ma vastu ei hakka, polnud vägistamist. Sest ma ei taha seda ahastusetunnet, mis mul tuleb, kui ma midagi palun ja mulle "ei" öeldakse, teistele. Ei taha täiesti mitteteadvustatud tasemel. Kui ma mõtlema hakanuks, oleksin ilmselt leidnud, et mees, kes ei kuula, kui talle 20 korda "EI" öeldakse, ei vaja ega vääri mu hellust.
Aga ei mõelnud. Lähtusin lihtsalt tundest, et kui tema väga tahab, ma siis rohkem ei keela ka talle, olgu, kannatan välja.
Ja findi findi fint - ma teen (jätkuvalt) teistele "ei" ütlemise hästi kergeks, et neil ei oleks halb mulle "ei" öelda. Kogu aeg, kui kelleltki midagi palun, tuleb see vormis: "Ma saan aru, see ja see asjaolu, on täiesti ok, kui sa ei taha ..." jne. 
Sama asja teine pool. 
Väldime võimalust, et ta ütleb valu vältimiseks jaa, kuigi tegelikult ei taha mu soovi täita. 

Kuna minul on väga halb olla teiste mind halvustava - tegelt ei pea isegi halvustama, vanasti piisas nt vältimisest - käitumise reaktsioonina, ma ei soovi seda kellelegi teisele teha.
Ja siis tulevad inimesed, kes on mulle NII haiget teinud, käituvad, nagu kõik peaks ok olema, ja ütlevad, et neil on empaatiaga korras, mul endal on halvasti. 

...

Inimesed ...

Aga jah. Kui ise ei saa eriti haiget, kui sulle halvasti öeldakse - ja vähemalt Rents on ikka korduvalt väljendanud, kuidas tal on suht pohh, mida kommentaatorid lamisevad - vbla ütledki teistele ja ei märka ka, et valu teed.
Pole nii üldse oluline.