Mul läheb aina paremaks.
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks.
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid.
Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku.
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat.
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =)
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt.
Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!
Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...
Ilmselt see praegu nauding läheb ka kunagi mööda.
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus.
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru.
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.
Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt.
Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu oma, jälle tumblr andis idee, aga mu arust see on päris tabav selgitus.
Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla.
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks.
Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida.
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka.
Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam.
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata.
