Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast juba veerandtunni tee kaugusel. Tegelt oli lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Kõige enne tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 

Ehk ma rääkisin lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olles veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, hõikas turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta, kui ma tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Mitte nii magus, vaid suisa mürgine

Kui mõtlesin, et teeks homme-ülehomme viimase üleskutse Stalkeri valimistel minu poolt hääletada, avastasin, et oi. Hääletus lõppes 18 tunni eest.
Nojah siis. 
Ega elu ei olegi täiuslik. 
Lükkan postitamise siis veel edasi, pole millegi nimel kiirustada. 
Saate nüüd =)

Ehk ka: üleloomulik hea lõppes. Nüüd on lihtsalt hea. Hästi on. Tegelt.
Aga.

Pea hakkas valutama. Sest emotsionaalne pinge.
Olen IKKA VEEL kurb Norra kaotuse üle jalgpallis. See kurbus mitte ei leevenenud, vaid süvenes, kui kuulsin teooriat, et FIFA organiseeris meelega nii, et kohtunikud vilistaks lõppvoorudesse FIFA skoori järgi neli hetkel tugevaimat koondist. 
Muidu kehitaks õlgu ja mõtleks, et hullud oma vandenõuteooriatega on alati olemas old, aga reaalselt oli ju see Folarin Baloguni punase kaardi mängukeelu "oh, me lükkame selle edasi"-värk. Nii et sel taustal näivad kõik "no mõnikord juhtub, õnn on ka tähtis, vahel veab, vahel ei"-asjad kui "aga ÄKKI see oli meelega?!" ja minul ei tee see meelt kergemaks, vaid raskemaks. Inimesed MEELEGA teevad teistele halba? Päriselt? Mingi nõmeda raha pärast???? Saaks aga rohkem reklaami müüa?!

Kuigi ma õigupoolest ei usu, et kohtunikud meelega valesti vilistavad. Risk, et mõni, keda üritatakse saada erapoolikult vilistama, räägib välja, on liiga suur, et sedasi süstemaatiliselt sobi teha proovidagi.
Lissalt juba mõte sellele, et VÕIBOLLA, on masendav.

Õige, seepärast ma jätsingi jalgpalli vaatamise maha vahepeal. Et kui ma päriselt hakkan kaasa elama, tagasilöögid on hirmsad. Valusad emotsioonid vajutavad ligi maad.
Aga rõõmud on samas ka plahvatuslikult eredad ...

Nojah, niisiis peavalu. Pool triptaanitabletti iga päev jälle. Veidi parakat. Magama lähen valuvabalt või väikese valuga, magan normaalselt, aga hommikul ajab peavalu üles. 
See võtab kohe maha võimaluse rõõmu ja rahuga päeva alustada. 
Räägitakse, et on inimesi, kes tervitavad iga päeva rõõmsalt, sest nad polegi ära surnud, jai.
Nad ilmselt ei ärka peavalu peale.

Kui on juba valus - isegi mitte väga valus, vaid sihuke väike valu, mille osas on lootus, et ehk läheb ära ise või vähemalt tavavaluvaigisti peale - tundub kõik muu kohe kümnepallisüsteemis kaks palli kehvem. Toob kaasa ka selle, et muidu viie-peal-neutraalne sündmus muutub kolmepalliseks selgelt negatiivseks. Ei, praegu ei ole õnneks halbu asju, vaid just sellised "tegelt ei tasuks hinge võtta, aga millegipärast morjendab". 
Loodan mõnele suurele õnnele (nt et keegi ikkagi arvustaks "Teistmoodi tavalist" veel pikalt ja hingega), pelgan veidi Estconi ja Stalkeri-teatamisi - päris nõme oleks mitte ühtegi saada - ja noooh ... ilm on ikka soe, nii et küllap lähen ujuma. 
Looduslikus veekogus ujumine muudab elu jälle kaks kraadi kaunimaks mõneks tunniks =)

***

Te ikka teate, et mürki mürgiga ravida on parim viis? 
Ehk et parandada oma sitta meeleolu, mis pärit kurvas suunas kulgenud jalgpallimängust, vaatan nüüd poolfinaali. 

Mängudest, migreenist ja meenutusi ka

Mäletate aega, kus blogija, kes postitas korra nädalas, oli harva postitav blogija?
Jah, mina mäletan ka vaevu.
Aga mul on meeles aeg, kus ma tegin endale süsteemi, et sagedamini kui üle päeva ei ole hea, hoia pikemat vahet, väga väga naine - kui vähegi suudad.

Noh, nüüd olen ma kohe kindlasti sage postitaja oma umbes kahe korraga nädalas. Pole mitte küsimustki. Aga ikkagi olen kuidagi pettunud, kui loetavate blogide hulgas pole 5 päeva üheski uut postitust olnud. Mõned on mul veel peale nende kõrvaltulbas, neist enamik privaatsed, ja siis ma klõpsin kolm korda päevas need ka kõik läbi, sest äkki keegi on kirjutanud.

Enamasti ei ole.

Ma ei viitsinud vanasti sageli isegi kommentaare lugeda - milleks? Kui sageli seal midagi uut öeldi? Harva! Loen parem uusi postitusi.
Või omaenda vanu üle.
Omaenda vanu loen ikka vahel üle. Enamasti noogutan endale kaasa ka - aga vahel läheb kommentaarides asi käest ära. Loen ja mõtlen, et jah, ma saan aru, kus ma sel hetkel olin ja miks nii vastasin, kuid ega see mingi rahvale arusaadav emotsioon olnud, mis mind kandis. Oleksin pidanud hoopis teisiti väljenduma, et arusaadav olla.

Siis ma selle perioodi poste rohkem ei loe. Endast on kahju, lugejatest on ka kahju. Milleks. Mis möödas, see möödas.

Jaa, muidu on mul ikka veel hea. 
Kuigi koeral põiepõletik. 
Millega seoses tegin ma täna loomaarsti juures käimisel imetegusid (nt püüdsin õues kust neerukaussi) ja sain pärast hommikul tabletiga maha võetud migreenihoogu järgmise. Mille mahavõtmine nõudis veel üht tabletti ja nelja tundi. 
Vahepeal oli nii hea, et ma ei kartnud enam Tšehhi minna. Nüüd pelgan jälle ja peaaegu loodan, et ma ei saa mängule kohta ja lähen lihtsalt neljaks päevaks üksi Praha lähedale hängima. Sest mul on makstud majutus ja lennukipiletid, AGA kuna ma regasin viimase-hetke-asendajaks (odav pilet!) ja pole kindel, kas keegi mängijatest üldse ära kukub, on phmt võimalik, et ma ei saagi mängule.
Mis hetkel tundub üsna ok variant. 
Vähem pinget = väiksem tõenäosus saada migreen. Vähem uusi inimesi = väiksem tõenäosus saada migreen. JA samas pole ka nii hullu, kui saan, sest vähemalt ei pea mängija olemata kellegagi suhtlema ega kedagi alt vedama, kui aktiivne olla ei suuda.

***

See kuradi veerandfinaal võttis mult kõik.
Üldiselt ma hoidun (nüüd juba) kellegi poolt olemast, sest säherdune emotsionaalne pinge ei ole mulle kuidagi hea. Aga no ... kuidas ma siis ei ole Norra poolt?!?!
Lisaaja teist poolt ma ei vaadanud. Kuulasin reportaaži, aga ei vaadanud. Sest ma ei suu-uuuda. Isegi lihtsalt juttu kuulates oli mul nägu kogu aeg krimpsus, silmad kissis, kulmud viimseni kortsus, peaaegu füüsiliselt valus. Paar korda võttis kiledalt vinguma.

Ohhhh.
OHHHH!

Kui mäng läbi oli, vaatasin ikka. Norrakate omavaheline ja inglastega kallistamine leevendas. Aga 4 minutit mängu lõpust tõusis mul juba migreen. Isegi "Hey Jude!" ei aidanud, nii ilus, kui see oligi. 
Armastus päästab, kuigi mitte kõike. 

Kurat ... või päästis? Tõmbab tagasi?! 

Noh, homme tean. 
Praegu magama. 

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Enne oli hea

Mul on uduselt meeles, et olen enne ka selliseid "kuidas nii hea nii kaua olla saab, kas seda nimetataksegi eluks?!" poste teinud. Aga siis oli mu "hea" ikkagi taustal "enne oli nii halb, sellega võrreldes on jumalik".
Nüüd on nii, et enne oli hea. 
Edasi läks täiesti jaburalt heaks.
NII hea et ...!

Nii palju asju saab tehtud, et täiesti imelik on. 
Eile ostsin esimest korda elus endale ise lennukipiletid - seni on alati reisikaaslased ostnud.
Mu nõelumistajavate asjade kuhi on KADUNUD. Otsisin kappidest veel asju, mida nõeluda. Nii et ka ühe padja nurgad, kus seni rohmakas maalriteip sulgi sees hoidis, on nüüd niidiga parandatud. 
Jakk, mille jaoks ma läksin liiga lopsakaks ja mis seda voodri teist korda rebenemisega tõendas, on järgmisena kavas - no nüüd ta on mulle jälle paras ka, pole asjatu töö. Ja siis saan ükskord ometi ette võtta oma vana kaisukaru, mis läks edasi Tütarlapse kaisukaruks, ja siis tuli tal kunagi 2022 pea otsast. 
Ütlesin, et ma õmblen otsa. 
Jalgpall ilmselt aitabki mul selle plaani viiimaks teoks teha =)

Mul oli plaanis kirjutada juulis 6000 sõna ehk jõuda romaaniga 40 000 peale. 
35 784 on juba kirjutatud. Ma olen viimaks jõudnud ka sinnamaale, et kõik põhjad Põhisündmustele on valmis. Ja kuigi ma ise seda ütlen (minu arust see ei ole ingliskeelne väljend, vaid tähendab täpselt sedasama ka eesti keeles), siis see on hea lugu, mille kallal töötan. 

Igal nädalal on mingi 6-8 seeriat trenni järgmisest ette tehtud kuu aega vähemalt.

Arusaamatul moel ei ole mul raha enne järgmist laekumist otsa saanud, kuigi ma ostsin edasi-tagasi lennukipiletid.

Loomahoid on mu välismaa-ajaks korraldatud, Estconile regatud (otsustasin, et üheks päevaks võib minna, rohkem ei saa, sest Tšehhi minekuks on vaja kauem puhata kui kaks päeva), pooleli tore raamat ja tore fanfic ...

... ja olge lahked, Norra võitis Brasiiliat jalgpallis, imeilus väravavahitöö Nylandilt (ooh, kuidas ma armastan väravavahte!), kaks väravat Haalandilt ning mäng oli põnev ka =) 

Elu on nii hea! Ei ole isegi hirmu, et varsti saadetakse arve. 
Ma olen mitu arvet juba saanud, kõik ära tasunud ja nüüd on mitmel rindel ettemaks ka tehtud. 
Vbla murran Revalcholi larpil (Disco Elysiumi põhjal Tšehhimaal toimuv mäng, minu esimene välismäng üle 14 aasta) jala või midagi. 
Aga isegi see ei tundu väga hirmus võimalus. Luumurd või kolm ... pfff. 
Proovige migreeni. 
Palju hullem.

Emake maa, "Teistmoodi tavalise" kohta "Loomingus" ilmunud arvustus jõudis netti. 
Ma olen nii hea. Aah!

Tasub, oh, kuidas tasub

Mul läheb aina paremaks. 
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks. 
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid. 

Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku. 
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat. 
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =) 
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt. 

Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!

Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...

Ilmselt see praegune nauding läheb ka kunagi mööda. 
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus. 
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru. 
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.  

Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt. 

Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu mõte, kuidas kirjeldada, jälle tumblr andis idee, aga mu arust on päris tabav selgitus.

Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla. 
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks. 

Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida. 
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka. 

Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, nad on  automaatsed, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam. 
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata.