Laupäev, 30. mai 2020

30. mai

Ohtont.
NIIMOODI polegi veel peavalu tulnud.
Kümne minutiga sai naervast ja naertlevast minust vrakk, kes ei tahtnud mitte K.ga poodi kaasa minna, vaid omaette auto tagaistmel külitada.
Ainult kuna auto esiistmel oli mu poeg, kes omaette "Sõrmuste isanda" muusikat ümises, läksin ikkagi varsti poe kempsu.
Kusjuures see valu ei olnud isegi väga VALUS. Vähemalt tablettide all (mida mul on ALATI kaasas, kui olen eeldatavalt kodust üle tunni väljas!), mille kohe sisse võtsin ja kempsus vett peale jõin, sest ibukas jäi kuivana kusagile kurgupiirkonda pidama ning ei läinud üldse alla makku. Aga ma olin täiesti ebasurnu tasemel. Ei jaksanud rääkida. Ei jaksanud mõelda. Kõndisin mitte täissammudega, vaid samm ühe jalaga ja siis teine jalg juurde-meetodil.
Zombi.
Poeg see-eest oli rõõmus ning ohjeldamatult vaimustuses Antsu isikust.
Ants? Kes on Ants? No aga KES ON ANTS?!?!?
Ants on see täispuhutav nukk mängu seest, noh.
Nad puhusid-pumpasid ta vormikaks, üritasid teda igasuguseid asju tegema panna (näiteks istuma ja malet mängima)  ja ta oli nii naljakas, et isegi mina naersin.
Peale kuuma dušši.
Enne ei oleks naernud.
Ei jaksanud.

Ikka veel tuikab, ikka veel superväsimus. Joon kohvi lõpuni ja voodisse tagasi.
Vist. Kui koer niutsuma ei hakka.
Või siis käisin ikkagi temaga õues, kuigi ta ei niutsunud, sest ma ei tahtnud ega tahaks üritada magama jääda, ajus samas taustal tuikamas: "Koer tuleb varsti välja viia!"
Minu pideva liiga-palju-tegemise seletus: ma ei taha halba tunnet teemal "... ja see on tegemata". Nii et väldin seda halba tunnet liiga palju tehes.
Loogiline.
Ja kurb. Kuigi ka naljakas.
Tegelikult suudan päris paljudes asjades endale öelda: "Ma ei pea seda tegema. Maailm ei lähe hukka, kui jääbki tegemata!" Aga kuigi maailm ei lähe hukka, kui Totorol on pissihäda, on tal ju HALB ja kui ta niutsub, on minul HALB magada üritada ja parem kogu jama juba eos vältida.

Õigupoolest on see ebaoluline 29. mai pula, mida siin aetud.
Tähtis on hoopis, et täna on Totorol sünnipäev!
(Ei, ei juhtu iga päev ... kuigi samas juhtub ju ka - iga päev on mingi hulk päevi tema sünnist möödas.)

Igatahes, sünnipäevapilt:

Pisikene Totu!
Aastake veel ja on juba Päris Suur Täiskasvanud Koer. (Kuigi oleme näinud neid kolmeaastasi ka kaasjalutajatena, kes ilmutavad üleni kutsikalikku vaimustust teistest koertest.) Aga praegu on veel nunnu pisikene kudzu, õhin pikas armsas ninas, mida igale poole topitakse, või täiesti lapselik väsimus igal pool - nii suur uni, et isegi süüa ei jõua.
Ainult läbi une nõrgalt saba jaksab liigutada.
Ilusad unenäod!

Neljapäev, 28. mai 2020

Ilmast ja tervisest ja


Tegelt kirjutasin enamiku postitusest eile, kui oli päikeseline 20+ ilm ning mõtted näisid kohased.
Täna on +11, nii et noh - mai.
Kell on juba 11 ka, nii et vaevalt et päeva pealegi PALAVAKS läheb.

***

Kui on olnud sellised ilmad, nagu on olnud, tea, kas annab juba jões ujuda?
Üldiselt mu piir on 16 kraadi - alla selle on karm, ei taha vette ja kui sinna ikkagi minna, võib mõni jäse krampi tõmbuda. Üle selle on ok - kuuma ilmaga lausa mõnus, keskmisega kombes.
Külmaga ma ei lähe sellisesse vette. Kui niisama ilm on jahe, peab vesi soe (no 19 kraadi vähemalt!) olema.
Aga kevadeti on alati segadus, sest keegi krt ei hakka selliseid veetemperatuure maikuus avalikult ära tooma, mis alla 18 jäävad.
Ja mina lihtsalt proovin. Tunde järgi.
Ent tundub lootusrikas.
Vbla homme proovin.
Vbla ei proovi ka.
Mu dekolteepiirkond oleks nagu väikese terakese jagu liiga palju päikest saanud. Õlad, turi, nägu, jäsemed on kõik ok, aga vot rinna peal kaelast alla on pisut õhetava tundega laik.
Vaatab selle ujuma ja päikese kätte mineku osas. Oleneb, mis tunne homme on.

Lisaks avasin faili, kuhu kopeerisin kõik selle "liiga palju infot"-info ja olles poole sellest 1 kord läbi lugenud, veits lämbun.
Ehk infot on IKKA mu jaoks palju. Kuigi juba tean, mida oodata ja värki.
Triinu, see ei ole midagi hulllu. Vaja teksti paar korda kohanimesid sisse visata, võibolla natuke tee ääres nähtavat kirjeldada, selleks veidi netti kammida, et sealkandi vaateid ja üldist ilmastikku uurida - pole ju nii hull?
Olgu.
Huh.
Ja ma ei pea seda kohe tegema. Niigi vapper, et välja mõtlesin, mis just ette võtta!
Homme on ka päev.
Ja ülehomme.
+ ma ei ole ju kogu aeg niiiii väsinud.
Ainult enamjaolt.

***

Tagasi olevikku.
Ma tõusen kogu aeg kuulmatult vara. Nagu faking ENNE KAHEKSAT, kui mu poeg ei pea kooli minema ega midagi. Ei viitsi teile millegagi põhjendadagi - aga ERKSUST mus hommikul ei ole ja ma olen tasakesi jõudnud sinna, et ei sunni end.
Tõusen ja tiksun tasapisi. Teen mingi ühe asja ära (nt võtan toa tolmuimejaga, K. kingitud uus tolmuimeja on nii vaikne, et kui uks vahelt kinni, magab Poeglaps edasi) ning rohkem ei midagi järgmised kaks tundi.
Siis lähen koeraga õue - vahel lähen kohe, aga kui ta mind ei ärata, oletan, et ilmselt tal väga suur häda pole, ja molutan toas, kuni niutsuma hakkab.
Ja vahel äratab ta mind sellleks, et konti küsida. "Ma olin nii tubli ja sõin kõik krõbuskid ära, anna konti!" ja et kell on krmuse pool kuus, ei ole tema meelest mingi probleem.
No ega siis minu meelest ka pole.
Enamasti magan pärast isegi edasi.
Aga pärast seitset ärkamisega on juba ohtlik - siis magan VAHEL edasi, ent enamasti mitte. Miks niimoodi?
Ma ei tea, on sedasi läinud.

See-eest lõunauned (haigutab, misasja, alles oli kell ju 1?) lähevad üha pikemamaks ja pikemamaks.
Aga ma loovkirjutasin taas =)

Esmaspäev, 25. mai 2020

Kisub järjest suvisemaks

Me käisime jalutamas ja siis me käisime veel jalutamas, sest on noor suvi ja päike paistis (esimesel korral ei paistnud) ja ma mõtlesin, et oo, päevitust natuke mu kaamele kehale?
Panin lühikesed püksid ja sportrinnahoidja kittelkleidi alla ja läksime.
Kuigi tegelikult ma nägin, et Totoro on esimesest korrast veel väsinud. Ent paar-kolm-neli kilomeetrit siin või seal, see ei peaks ju noorele tervele koerale midagi tegema?
MINA olen parimates aastates, ent väga väsiv naine ja mu meelest pole ülearu koormav, kuidas siis talle olla saab?!

Põlluvahel võtsin kleidi ära ja timpasin lühikestes pükstes ringi.
Kui Totoro otsustas (üleväsinud laps!) pubetseda, mu najale üles hüpata, haukuda ja uriseda, polnud mul eriti kaitsvaid kihte oma naha ja tema küünte vahel.
Ehk: sain haiget.
Ehk: vihastasin. Ja natukese rabelemise järel sain koera kaelakarvad pihku, tema niutsus, mina lõrisesin ja kükitasin ta kohal, kui ta maas selili lebas. "Ma sain HAIGET! Ma ei luba sul niimoodi teha!"
Tegelikult olen varem ka tema tegevuse tõttu haiget saanud, aga siis mitte nii tugevalt reageerinud. Eks ma olin vist ka väsinud - kuuest üleval (mitte mingil mõistlikul põhjusel, lihtsalt läks nii) ja ainult üks lõunauinak selja taga. Aga ma ei teinud midagi hirmsat ega vägivaldset, lihtsalt olin pahane.
Ja mingi aja möödudes lasksin koera jälle jalule ja jalutasime mööda põldu edasi.
"Põld" on põld, aga söötis. Ei kasvatata seal sel aastal muud kui ohkaid ja võililli, ent kuna pole veel päris suvi ja on olnud üsna kuiv, pole taimkate põllul eriti kõrge ning seal on ok kõndida. Ka lühikestes pükstes ja tennistes.
Koer, aru saanud, et ma olen jätkuvalt suurem ja tugevam kui tema, jooksis ringi tremuleerimata ja muidu nõme olemata. Mina vantsisin päikese käes mööda põldu (miks ma parkmetsa ei läinud? Sest seal me hommikul juba käisime ja see on kaugemal samuti!) ja tegin vahepeal 30 kükki. Sest päevitus tekkivat paremini, kui ainevahetus kiireneb, ainevahetus kiireneb aga rohkem sellise füüsilise tegevuse peale, mida kehalise pingutusena natuke TUNDA ka on, onju?
On loogiline või ei?
Ei, ärge vastake!

Nojah.
Vahelepõige.
Et oleks see teave ka teil: tegelikult Totoro pubetseb juba teise lainena ja see teine laine on oluliselt leebem kui esimene. Ehk mul ei ole enam: "Ei taha teda üldse lahti lastagi, kogu aeg tuleb sellest jama". On:"Noh, jah, jälle - elame üle!"
Mõned asjad olen esimese laine turjal selgeks õppinud. Näiteks et tal tulevad hood peale, kui ta leiab, et ma teen valesti. Ilmutan nõrkust. Kui ma pingutusega ronin jõe ääres mööda veevabu kõrgendikke, kui tema lihtsalt hopsab üle vee, või kui ma jooksen, koer rihmast lahti, aeglaselt ja tema jaoks selgelt liiga uimaselt.
Olgu, vahelepõike lõpp.

Üldiselt ma kõmbin ümber selle põllu (kui me seal jalutame) nelinurka ning tean, et põlluääred on kraaviga ümbritsetud, aga kahest kohast saab tee peale tagasi. Aga seekord tundus maa kuidagi lühike, alles me ju tulime, ja otsustasin veel korra diagonaalis üle põllu sammuda. Omast arust sihtisin tee peale saamise kohta, aga ilmsesti mitte kuigi täpselt.
Ega ma tegelikult siiamaani tea, kus vea tegin, aga seal, kust minu meelest oleks nüüd tagasi tee peale saama pidanud, üldse ei saanud. Marssisin natuke veel , aga ikka ei saanud, ja ronisin siis alla kraavipõhja poole, kus veel kuiva jalaga käia sai, ebamäärases lootuses, et sealt saab kuidagi üle.

Ei. saanud. Küll aga olid seal põldmarjaväädid (need okkalised) ning kõrretüükad, paks kõrge roheline rohi (niiskus!) ja vast 50 meetrit kraavi veeres rüsinud, otsustasin üles tagasi ronida.
Esiteks ei olnud see niisamagi päris tühiasi, sest kaldad olid siiski üsna järsud, teiseks põldmarjaväädid JA nõgesed, ning kui ma viimaks üles sain, oli Totoro mu koperdamisest nii häiritud, et võttis taas ette oma küüniseliste käppadega mulle peale hüpata.
Lisaks - tundsin ninaga - oli tema leidnud, et kraav pole midagi nii vastik, et seal kõhuni sees ei võiks sumada, ja HAISES.
Niisiis tegi ta taas mulle haiget ja haises, ma sain tast kinni (kui ta nende haisvate käppadega mulle korduvalt peale oli hüpanud) ning peale "koerpikali" perioodi võtsin ta rihma ja tulin kodu poole.
Kuna ma ei tahtnud seda haisvat looma endaga tuppa viia, käisime läbi ka mu maja ees pargis olevast uuest purskkaevust.
Kui ma ütlen "käisime läbi", siis seda mõtlengi, eks ole. Tema oli rihmas ja et ta vees oleks, käisin vees ka mina.
Kõik mu kriimustused ja marrastused hakkasid selle vee tõttu kirvendama ning Totoro lõhnab nüüd, nagu oleks ta basseinis ujunud.
geel, roosilõhnaline
Kodus käisin ise ka pesus (pildil olev dushigeel on hirmus hea, teeb naha pehmeks ja lõhnab roosi järgi täiesti nagu päris roos, aga ma ei tea, kust seda osta saaks, sest Selveris lõppes kampaania ära) ja mu kriimustused ja marrastused kipitavad natuke vähem.
Mis tähendab, et kipitavad ikka.
Ja Totoro on nii väsinud, et ei liiguta ka. Lõhnab nagu bassein ja on märg mu varvastel magades ning kui püsti tõusin ja talle kogemata käpale astusin, niutsatas, aga ära ei läinud.

Homme lähen juuksurisse. Uude kohta.
Pilt kodulehel on kaunis: tundub, nagu oleks tegu avara, veidi vanamoodsa, ent stiilse salongiga. Kahjuks olen ma korduvalt sealt juuksurist mööda käinud ja tean, et tegelikult asub see ühes putkas. Sõna otseses mõttes.
Kunagi müüdi sealt pitsat.

Reede, 22. mai 2020

Ainult tibijutt

Meil fb-s rollimängijate kommuunis on "minu kodus olevate asjadega ehitan endale etteantud teemal kostüümi ja see on pildil" väljakutse ja ma "postapo" teemale tegin mõned siuksed:

signaliseerin
suitsetan


I am the legend
K. pildid

Kauni maipäeva salvestus.
Nüüd olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.
NIIIII!!!!

Lisaks ei suuda otsustada, kas tahta juuksurisse minna või ei. Oleks nagu vaja: kui ma oma heledad juuksed tumedate peale kammin, näen juba välja nagu keegi Maleva-filmist. Ilma kuklasse tehtud patsita ei lähe mitte aint välja, vaid ei käi ka kodus ringi.
Aga kõik ju tahavad praegu juuksurisse, kindlasti on seal nädalatepikkused sabad ja midagi ja mingi värk ja brrr ühesõnaga.
Võiks nagu helistada ja vähemalt tulevikuks aja kinni panna ikka?
AGA MA EI TAHA ju! Pealegi mulle ei meeldi see juuksur, kelle juures ma Keilas käinud olen. Inimesena. Mulle ei sobi vestlus meessuhetest ja lastest iga kord juukselõikuse taustaks.
Aga uude kohta helistada ja aeg kinni panna on teistmoodi paha.
Nii keeruline!
Ehk siis phmt pean ma tahtma juukseid lõigata rohkem, kui mittetahtma telefoniga rääkida, uut kohta valida või vanasse kohale minna, ja see kõik on hetkel nii raske. Asjad on liiga tasakaalus, valikud halvad. 
Ach, elan oma Maleva-soenguga edasi.
Ühtegi üritust ka pole lähitulevikus, mille jaoks ilus olla.

Muidu seda piltidelt näha pole, aga mu suu oli nendeks hoolikalt fuksiavärvi värvitud (ma kunagi juutuubist õppisin, kuidas tumedat huulemeiki teha. Leevike tahtis huulemakrosid, ma olin talle modelliks ja sellest jäi mulle lisaks oskusele huuli tumedaks värvida ka mitu huulepulka), kostüüm on piltidelt näha ja ma kõndisin, koer rihma otsas niimoodi läbi linna.
Päris palju vaadati.
Olen rahul.
Kuigi hoidsin kõhtu sees, sest noh - mu allavõtmine edeneb, aga see ei tähenda, et oleks täiesti valmis ja rasvavolt kõhult kadunud. 

Lisaks vaatan netist aina Klooga korterite pilte ja mõtlen, mõtlen ja mõtlen. 

Kolmapäev, 20. mai 2020

Kes ma olen?

Tunne (mitte teadmine, TUNNE), et ma olen palju rohkem kui teiste hinne mu viimasele tööle, on imeline.
Ükskõik, kui väsinud olen (ma olen väsinud).
Ükskõik, kui vähe tehtud saan (aga ma saan PALJU tehtud, sest ma ei karda ülesandeid üldse mitte natukenegi).
Nii hea.
NII HEA!

Sa ei ole oma töö.
Päris kindlasti ei ole sa, mida su tööst ARVATAKSE.
Oo, "Fight Club", ma lembin su esimest kahte kolmandikku nii väga! (Räägin paraku vaid filmist, sest pole raamatut lugenud.) (Ja idee, et hästi palju toimuvast toimub Nortoni tegelase peas, on tegelikult ka ok, lihtsalt filmi lõpus oleks Marla nagu väga päriselt olemas ja wtf, romantiline filmilõpp???)
Nojah, mulle VÕIKS olla iseenesestmõistetav, et ma ei ole oma töö, peegeldused, mis teistesse jätan, ma ei ole oma ümbermõõdud ega põrandapühkimissagedus.
Aga kuna mul on raskusi sõnastamisel, mis ma OLEN, unustan vahepeal ära, mis ma EI ole.

Mõnes mõttes on see isegi naljakas: autistid kui (jah, see on äärmiselt iganenud stereotüüp, aga isegi mul endal tuleb kuskilt "autismispektri häirest" lugedes kohe ette, sest niipea, kui öeldakse "häire", saabub ka kõik see ülejäänud hirmus halvasti vananenud mõtetepagas, et autism on ikka paha, autistid mingid imelikud jne) "enesesse tõmbunud" ja "ainult ennast tunnetavad" - ja siis mina, autist, kelle põhiline raskus on enda ja maailma vahele piir tõmmata. Kui end ei valva, kipun ikka maailma eest vastutamist ja maailma äraparandamist üritama, arvama, et teiste arvamus minust ikka mingil kombel pädeb, ja ahastama, et kuidas maailm ja inimesed SELLISED on. Sest mu jaoks, kui ma ei mõtle selle üle, maailm ja inimesed olen ka mina ise.
Kui jälle meelde tuleb, et mina EI OLE muu maailm, ma ei pea sellega isegi sobima, rääkimata sellest, et mu piinavad hinnangud maailma ühele või teisele ilmingule oleksid hinnangud mulle endale, on nii kerge olla.
Ja siis läheb see jälle meelest ära.
Ja õud ja ahastus ja ahistus ja jõuetus.

Aga tõesti. Kui ma küsin TEILT, kes te olete, kas te suudate midagi muud öelda, kui "mina olen mina"?

Esmaspäev, 18. mai 2020

Mai

Tahaksin, et armastataks.
Ikka
on see mu rütmimasin,
igikestev bass.
Tahaksin, et armastataks.
Plika
või naine noor
või moor
või suremas.
Tahaksin, et armastaks,
aga
just nõnda nagu olen,
teesklematu.
Tahaksin, et armastaks.
Maga!
Laulab ööbik,
vaikselt koidab,
läbi sajab katus.

Pühapäev, 17. mai 2020

Vigad

Täpselt ei tea, miks ja kuidas, aga läksin neljapäeval lolliks.
Mitte midagi aktiivselt kurja, kuid ma tegin nii palju asju, nagu ma normide piires tegutsedes teen kolme päevaga (miinus trenn küll, sellega püsisin päevanormide piires).
Nüüd maksan selle eest. Maksin üleeile. Maksin eile. Täna on vähemalt peavalutu, nii et see on korras, aga väga väga väsinud ikka.
Ei ole, kurat, vaja, kurat, kulutada oma lusikaid, kurat, mingi muu hea põhjuseta kui "ei tundu väga halb, teeme veel asju!"

Positiivse poole pealt: sain jälle sabast kinni kalduvusel samastada end ja oma väärtust oma viimase töö väärtusega teiste silmis (jättes muud väärtused üldse arvestamata ja ka töö "mulle endale igatahes meeldib!"-taset ebaoluliseks pidades). 
Nüüd on mõnda aega sel teemal leebe, et kui ka mu värsked tööd kiita ei saa, ma vähemalt ei sure sellesse tunnustusepuudusse, sest mul ei ole tunnet, et kiituse puudumine tähendab kogu mu eksistentsi mõttetuks lugemist. 

Haa, ja siis ma võin selle teema ka ju eluloo-eluõppimise raamatusse sisse kirjutada! See on raudselt üks auk, kuhu komistada ja hätta sattuda - oma väärtuse viimase töö kohta tulnud kiituste hulgaks arvamine.
Ühtlasi on see muidugi ka hea võimalus mitte ühistöö-romaani edasi kirjutada =)
Kui te olete püsilugejad ja mäletate mu väga klassikalise autistliku  meltdowni kirjeldust, siis see oli tolle romaani teemadel. Ma ei ole sinna pärast sõnagi juurde kirjutanud. Korra tegin faili lahti, seegi juba asi! 
Ei, ma ei kandnud teda maha seepärast. Aga no .... kui ma valvan, et ei teeks muud kui seda, mida tahan, ja mõte tolle romaani kirjutamisest on väga ebameeldiv, ma ei kirjuta teda. Pole aeg. Ma kirjutan siis, kui enam vastik pole. 

Aga eluloo-eluõppimise raamatuga tegelen meeleldi. Selle suhtes mul ei ole "keegi ei kiida, tahetakse et muudaksin, see on halb ja mina olen halb ja ikka nad, kuradid, tahavad, et ma elaksin, ükskõik, kui halb ma olen, miks, MIKS, MIKS OMETI, kui ma nii halb olen?!" hullumist ja vaimset köidikutes rabelemise tunnet.
Tähendab, enam ei ole =) 
Kui Varrak ehk Krista Kaer selle kohta "las seisab niisama ja siis vaata uuesti üle" ütles, oli küll tõrge. Ent see tõrge kestiski täiesti mõistliku aja "niisama seismiseks" ning nüüd on taas elevus ja rõõm temaga tegeleda.
Muide, soovitus oli kohane. Ei olnud tekst tõesti raamatuks küps ja mul oleks piinlik olnud, kui ta sellisena välja oleks tulnud. Aga mu "ma olen väärtusetu, kui mu viimane töö oivaline pole!" mõtlemine tõi kaasa soovi mitte enam sellega tegeleda.
Teha midagi muud, mille eest VÕIKS kiita saada.
Ja kui siis jutukogu eest ka ei saanud, oli väga väga väga halb. 

Kurat, oleksin siis varem taibanud, et kirjutan oma väärtuse jälle ainult viimase töö arvele! 
Sest ma ju võitlesin ennast omast arust teiste hinnangutest vabaks ja puha - aga kui "Lihtsad valikud" sai nii palju kiita ning "Kuningad" inertsist samuti, tundus nii vaevatu ja kerge lasta oma enesehinnangul nende peal õõtsuda - ja kui siis "kuigi sa proovid olla hea" (ikka veel arvan, et täiesti teenimatult) ei saanud  paitusi ja vaimustust (või õieti sai rohkem kui miski muu kanalitest, mis pole ametlikud, aga ametlikest ja avalikest ei tulnud midagi), mu sisemine tasakaal kadus.
Teised asjad muidugi võimendasid seda, võimendasid veel ja veel. aga mul oli ikka PÄRIS halb juba vahepeal.

Noh, ja nüüd jälle enam ei ole. "Ma ei ole see, mida mu viimasest tööst väljaspool mind arvatakse!"
Ei ole.
Esiteks olen ma palju enam ja teiseks teiste vaade ei ole üldse pädev ju nagunii, mida ma keskendun sellele!
Noh, ma teen vigu. Olen inimlik inimene.
Näete, see oli taas üks viga. 

Reede, 15. mai 2020

Hommikune - olen ma maininud, et mulle väga ei meeldi hommikud?

Istusin täna hommikul kell pool seitse ja vaatasin, kuidas Totoro küüsi närib.

Tegelikult näris ta ainult ühte küünt, sest normaalsete varvaste küüned on tal lühikesed. Ta ju jookseb nende jalgadega kogu aeg ringi ja küüned kuluvad tibatilludeks, ning kuigi tal on arvukalt lisavarbaid (Kesk-Aasia lambakoera 25% temas - ja lisavarbad Kesk-Aasia lambakoeral on tõutunnus ja mida rohkem, seda uhkem), ma nende küüsi ikka kärbin aeg-ajalt.
Aga selle ühe vist jätsin eelmisel korral naksamata. Juba üle nädala vaatan, et see üks on kuidagi pikk, terav ja kõver, peaks vist midagi tegema ... aga pole teinud.

Nii et ta võttis asja oma hammastesse ja näris küünt. Otsustavalt ja ligi kümme minutit. Kuna selles varbas pole luid, käänas ta küünt igas suunas ning muudkui otsis paremat nurka, et kõige paremal moel naks! teha.
Koer närib küüsi.
Mitte metafoorselt.
Nojah.

Mina olin sellisel kellaajal üleval, sest pea.
Valu.
Kusjuures poole viie ajal oli valu juba nii tugev, et tõusin ja võtsin ibuka, aga kuigi ma üldiselt tean, et peavaluga pikali heita ei tohi ("mine heida pikali ometi!" - kurat, ma ei tohi pikali olla, see on kindel viis valu hullemaks saada!), olin nii unine ja lootsin, et ehk ibukas une ajal võtab valu ikkagi maha.
Noh, ei võtnud ja kell kuus ma enam ei üritanud horisontaalis olla.
Kui ma eluloo-eluõppimise raamatu jaoks võrgupäevikut eest taha lugesin, märkasin paratamatult, et mu pea valutab jälle sagedamini ning pikemalt.
Jälle postituses sellest juttu.
Ja jälle.
Minu füüsiline tervis on otseselt vaimsega seotud. Kui on vaimus halb, on igal pool halb ja peavalu tuleb nagu kosk.

Muidu käsikirja saatsin Petrone Printi, nad pole midagi vastanud. Annan neile 10 päeva saatmiskuupäevast, siis küsin, seejärel saadan kuhugi mujale.
Ei, nende reaktsioon ei tähenda põhjapanevat hinnangut isegi sellele raamatule, kogu mu loomingust või saati mu väärtusest inimesena rääkimata. Ma olen hea olevus ka siis, kui mu raamatut ei taheta, kurat!
Hiljem: mõne mu teksti mitte avaldadatahtmine ei ole enesestmõistetavalt väide, et mul pole moraalset õigust maailmas olemas olla? No et ei ole tõesti, on väide, mida ikka ja jälle endale meenutada saan ja mis unustatuna taas valu teeb. Mainin ära, sest see oma väärtuse taandamine oma viimase töö väärtusele on viga, mida vist mitte ainult mina ei tee.
Aga ma siiski tunnen nördimust teemal: "MisMÕTTES kõik ei ürita kogu aeg maailma teiste jaoks ära pehmendada, kas nad siis ei MÕTLE, et kui nad ei vasta, ma ei tea ju, kas nad üldse vastata kavatsevad, kas ma võin mujale pakkuda, kas ma peaksin oooootama, kuni keegi lugeda jõuab või wtf."
Pean nõmedaks ja tüütuks tõsiasja, et inimesena koheldud saamiseks tuleb mul seda NÕUDA. Mingit vaikeeeldust, et kuna ma olen elusolend, saati lausa inimese liigist, ei tasu mulle asjatuid kannatusi põhjustada, pole.

Aga no olen vähemalt nii palju arenenud, et nõudmist esitada. Enne Rongi oleksin käsikirja ära saatnud, vastust oodanud ja oodanud (sest äkki nad pole veel lugenud või arvamust kujundanud, varianti, et nad ei viitsi lugeda, ent ei vaevu seda mulle ka ütlema, arvestasin samuti nendepoolse võimaliku ja täiesti mõistliku käitumisena) ja siis tasakesi tõdenud, et nad ei taha.
Vist pole küllalt hea.
No teen paremaks - või alustan uut asja üldse, sellest selgelt ei piisa avaldamiseks.
Raisk.
Kui sa ise enda eest ei võitle, ei tee seda keegi. Et ei olegi vajagi võidelda, mind, sind ja igaüht võetakse inimesena niigi?
Eino, ma olen ikka erinaiivne arvates, et nii võiks saada!

Aga peavalu andis järele.
Mis on tore.
Varsti saan magama tagasi.

Kolmapäev, 13. mai 2020

Inimene ja loom vol II

Tõin ära Poeglapse koolilõunate-asendustoidu-koti.
Enne viimast korda ma ei avaldanud soovi seda saada, sest oletasin, et see koosneb pakkidest makaronide ja riisiga, lihakonservid "Turisti eine" jms
Aga siis nägin eelmise korra pilti.
JUUST! PUUVILJAD!
Olgu, mul võib see lisa-makaronipakk ka kapis olla, ega ta leiba küsi! Täiega oleme pojaga nii vaesed, et tasuta juustu tahta!

Ilus ilm, kõik inimesed nii sõbralikud, ok, vahepeal oli vahe minu ja ühe mehe vahel vast poolteist meetrit kahe asemel, aga kokku: ei kahetse. Isegi arvestades, et mul hakkas piimapakk kotis lekkima ja pidin kaerahelbekoti ja makaronipaki (mõlemad kilest) enne kappipanekut üle loputama. Et me ilmsesti lastevorsti ei söö, ma olen pirtsakas "vorstis peab ikka vähemalt 70% liha olema, et seda sööksin!" ei loe.
Totoro küll sööb!
Jai!
Hästi tehtud, väga väga naine!
Muide, mu poeg, kes mitte midagi ei söö (no selge liialdus, aga idee saate kätte; pirtsakas on) vahtis vingus näoga seda lastevorsti, rääkis, kuidas kui ta pisike oli, meil oli küll harva vorsti, aga talle kunagi ei maitsenud eriti, oli "meh" - ja tegi siis endale (ka toidupakist pärit) kaerapehmikuga vorsti-juustu võileiva ja läks sellega oma tuppa.
Ilmselt siis - süüa kõlbas?

Mitte ainult väikesed, vaid ka suured lapsed on müstilised.
Võ kui nüüd ausam olla, siis: inimesed on mitmekesised ja kummalised, arusaamatud ja arusaavad, ent veidrad jne.
Kui ma väike olin, sain pidevalt pähe antropomorfismi eest (mu oma vanemad!) ja pidevalt ka meenutusi, kuidas mu heldimus on ebakohane ja loomadel (kusjuures ilma vahetegemiseta ahviliste ja amööblaste vahel) pole inimlikke tundeid. Mul oli lubatud leida, et nad on põnevad, aga mitte, et nunnud. See viimane on labane bioloogiline emainstinkt - ning ma ometi ei tahtnud olla labane!

Aga nüüd küll mõtlen, et kui inimesed on niiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! siis miks peaksid näiteks sipelgad ühesugused olema?
Me oleme täpselt sama palju loomad kui nemad.
Nii et ütleksin, et kui inimesele on ka teaduse silmis individuaalsus lubatud, peaks kõikidele teistele loomadele samamoodi olema.
Et keskmiselt on K või P liigi esndajad selliste ja selliste omadustega?
Indiviidi kohta ütleb see nii vähe!!!
Isegi söömine-sigimine-eritamine-magamine,  nende vajaduste suurus, kuidas rahuldatud saab ja vajaduse rahuldamiseks mängu toodavad resursid on isenditi ju NII ERINEVAD! Inimeste puhl näeb seda igaüks, kes inimestega kokku puutub.
Aga sipelgad ühest liigist on ju nii sarnased ...

Tellisin raamatukogust raamatuid. Olen vaimustuses! Nii kerge ja kiire!

Esmaspäev, 11. mai 2020

Emapäev eile

Eile käis K. ja pesi mu korteris kõik aknad puhtaks. Ok, neid ongi köögis üks, elu-ja-minutoas teine ja poja toas kolmas. Aga ta pesi kõik need puhtaks! Nii puhtaks, et mu aknad pole IIAL nii puhtad olnud!
Ütleme lühidalt: sedavõrd head emadepäevakinki pole mulle veel kunagi tehtud. Olen üleni hurmatud ja nii-iiiii-iiiiiiiiii rõõmus.
See-eest mu poeg kviteeris emadepäeva lausega: "Aa, head emadepäeva ka."
Kolmandast küljest: mu tütar JA mu ema käisid ka külas, tõid kooki ja juustu ja vahukoort ja kommi ning olid nii nunnud. Nii nunnud!
Tütarlaps keeldus hiljem ära minemast. Hoidis must kinni nagu koaala eukalüptipuust (tema istus, mina seisin) ning vaatas suurte silmadega muudkui mulle näkku, nagu paistaks sealt midagi jube põnevat.

See oli ka tore.

Kuigi tundsin end natuke mölakana, kui ta käekõrval ema autoni viisin, et näiu sinna sisse läheks ja minema sõidaks ometigi. Nagu - mis ema ma ometi olen, tahan tütrest lahti saada!!!!!
Teisalt: MINU ema ootas autos juba kakskümmend minutit, et tütretütar ka sinna istuks ja nad saaksid minema sõita.

K. pesi KÕIK MU AKNAD PUHTAKS!!!!!!
Maivõi ...

Jah, mu lemmik-armastuse-keel on sõnad, aga kõik muu on samuti oivaline, kuni need pole kingitused.
Mulle meeldivad küll ka hästi tehtud kingitused ja kuigi kõrvaklapid (armsad soojad, kuhu saab samas helitegija juhtme sisse panna, phmt talvine kaks ühes rõõm, tulid postiga anonüümselt annetajalt) enam kasutuses pole, kohvitassi kirjaga "väga väga naine" ja Sandmani Surma pildiga kasutan ikka edasi. Aga kingituste saamise osas olen suht mölakas - ehk kuni ei ole jube hea kingitus, ma olen "Mhmh, aitääh!" ja siis see on minu oma asi, mis ma temaga edasi teen. Pole mingit hardust.  Ja kui lisaks imehea olemise puudumisele (no et ma tunneksin end NÄHTUNA, inimene mõtles mulle ja tegi tabavad järeldused) kinki kohe praktiliselt ei saa kasutada ja pole ka üllatusväärtust, ma ei oska  rõõmu tundagi.
Mulle meeldib endale kinkida palju rohkem, kui kingitusi saada =D Ja vahel on nendegi pärast aastaid takkajärgi piinlik (notsule saatsin korra poolkindad, mille kohta tegelt juba ENNE saatmist mõtlesin, et äkki on tundlikule temale liiga sünteetilisest materjalist - aga jumal-teab-miks, ilmselt ideega "no kui talle ei sobi, kingib edasi" - ikkagi saatsin ja nüüd vaevlen). Sest no ma ise olen nii tundlik kinkide osas ja siis on nõme tunne kinkida asju, mida inimene tegelt ei pruugi üldse tahta.
Väga vähe vaevlen küll, aga ikkagi.

Nojah, aga koosveedet' aeg, teened ja puudutused meeldivad mulle kõik =)
Ja see aknapesu oli teene ja aeg ühes!
Lisaks tundsin end nähtuna. Inimene märkas, mida mul VAJA on!
Jah, me eelmisel päeval rääkisime (messenger, vast on "kirjutasime" õigem?) aknapesust ja ma ütlesin, et jaksan korraga kaks ruutu ja midagi-midagi, aga ta võttis arvesse ja tegi ka teoks ja awwwwwwwww!!!!

Üleeile õppisin koos pojaga vene keelt. Või noh, me tegime ta töövihikuharjutusi meetodil "mina ütlen, mis peaks tegema, ja tema teeb".
Püha kurat!
Neil on vene keel teist aastat ja mina pooli sõnu ühest harjutusest ei teadnud. Ok, saime tehtud ikka, sest ma olen suur loogik ning arusaadavate sõnade ning eelmise harjutuse põhjal (selle olime just ära teinud) leiutasin enam-vähem, aga kuidas tema peaks seda kõike oskama, kui mina oma 11-aastase õpikogemusega olen "mähhh?!", arumaitaipa.
Vene keele õpe meetodil "keelt ei omanda, aga positiivsed hinded tubliduse eest ülesannete ärategemisel saab kätte" jätkub läbi aastate selgesti.

Reede, 8. mai 2020

Mängud

Kui närin, juhtub sageli, et mu lõualiiiges naksatab. Mitte mingi uus asi (ühel suvel umbes kümme aastat tagasi suudlesin majanurkade taga vargsi ühe väga nägusa noore mehega alailma ja põdesin iga kord, kui suud laiemalt avades lõuas RAKSATAS), mitte valus ega (kui just ei suudle) häiriv.
Mu tütrel, muide, käitub lõualiiges samamoodi.
Aga praegu, kui porgandisuutäit närides Civilizationit mängin, või õigemini üritasin närida, teeb Poeglaps voodis häiritud hääli. Ja nii ma siis istun, poolnäritud porgand suus, ja ei julge närida. Sest lõuas kolksub ja poeg häirub.

Mängin tasa-tasakesi ja vahetevahel luban endale ühe närimisliigutuse.

Üldiselt see Poeglaps, kes distantsõppe alguses halas: "Mulle üldse ei meeldi, tahan kooli!" võttis end kokku ja tegi ära hirmsa hulga tegemata töid, arvake, mille vältimiseks?
18. mail peavad need, kel selle nädala lõpus on 6 tegemata asja õpilaskontol, kooli minema.
SEDA tuleb ometi vältida!
See-eest leidis ta kapist hunniku vanu legosid (enamuse andsime ära vastastikkusel kokkuleppel, aga üks väike kast oli alles) ja veetis õnnelikud kolm tundi, neid kokku pannes, pomisedes: "Su aju on kadunud, aga proovime seda maski, see on lahe", "Jaa, see on ikka veel lahe! Kahju, et teist jalga pole ..." ning "Oh, ma mäletan seda, selle ma ostsin ise ilma emmeta! Läksin üksi poodi ja ostsin ise!"
Mul on nüüd ka kuidagi harras olla. Poeglapsed läbi aastate on kuidagi lähemal - enamasti on nad kaugel, mida nooremad, seda kaugemal - kuid korraks tulid lähemale.

Kui veel Türil elasin (tuntud ka kui Depressiivne Väikelinn) armastasid mõlemad mu lapsed seda laulu selle videoga.




Esmaspäev, 4. mai 2020

Ei taha kurb olla

Kui su suured kõrvad vedelevad põrandal laiali, kui sa seal põrandal magad, varem või hiljem ikka keegi neile peale astub.
Kusjuures Totu kõrvad pole isegi hirmus suured ju! Oleks mõni spanjeli või setteri tüüpi koer!
Aga hea uudis on, et kuigi ma nagu karu tammusin juba teist korda ta kõrva peal, polnud mul kummalgi juhul kingi jalas.
Nii et niutsatus, kuid mitte enamat.




Murca tegi aasta tagasi selle pildi. See on niiiiiiiiiiiiiii nummi, noh! Ja fb on pakkumas võimalust "lisa oma veebilehele", mis tuli ära testida kohe, kui seda märkasin.
Muidu keegi enam Totust pilte ei tee, sest K. väsis vist ära ja mina ise ei oma tehnikat ja blablabla. Aga kuna ta näeb umbes täpselt samasugune välja, sobib ka aastatagune pilt.
Isegi pilk on samasugune.

Tegelt maiole ikka veel päriselt ära toibunud.
Võimaitea.
Vbla pole ma enamasti heas seisus ja kui vahepeal olin (need Pärast Rongi 1-4 aastat), on see eriline kingitus?
Mäletan, kui kuramuse tore oli ja niipea, kui meel mõruhapuks minemas kippus, meenutasin endale, kuidas maailm saab hakkama, mina olen torm, kui ei meeldi, minge ära, kui õiendama hakkate, minge persse ja üldse - ära põe, väga väga naine! Pole sinu vastutus!
Ja see toimis.
Vbla ma lihtsalt ei ole enam järjekindel?
Arvasin, et saan ilma nende korrutamistetagi hakkama, aga siis tuli tallitöö, ei tahtnud Varrak mult kaht raamatut järjest ja K. ka ideaalse sõpruse  arvestuses punkte ei saanud ja samas ei nõustunud ka ära kaduma ja mitte mu elus olema ...?
Ilmselt, kusjuures. Sest mantrad ikka veel toimivad. Kui neid endale meenutan, on kohe toredam. Lihtsalt ei meenuta enam kogu aeg. Magama jäämise eel loendades iga 111 arvu järel, igas kolmandas võrgupäevikupostis, igas teises vestluses. Arvasin, et saab ilma samuti, kui juba seest tugevam olen - aga nii tugevaks ikka ei osutunud.

Vbla, kusjuures.
Tundub tõene.
Ja noh. Ega maailm just ei hellita ka. Ehk inimesed, kes on nagu toredad, nagu ONGI, ikka kinnitavad mulle, et ma ei ole See, nende arust hea. Ja kuigi nad enamasti ei ütle, et kule, ole vait ja mine ära, ma ei taha sind siia, kogu aeg tilgub vaikselt "ole teistsugune".
Ja ei. Ma keeldun.
Taevas kui tore on seda taas mõelda ja tunda!
Ma olen mina, just nii hea, kui olen!
"Te tahate, et ma teistsugune oleksin? Sry, not sry, ma ei ole, minge otsige endale keegi teine, kellega mängida!"

Jah. Ma olen, kes olen.
Kui ei meeldi, minge ära.

Laupäev, 2. mai 2020

Niuts

Pea valutab.
Teist päeva, aga öö nende vahel magasin suht rahuldavalt - ibukas on tore asi.
Mõõdukalt tore, aga antud juhul siiski piisavalt. Magamine annab nii palju jõudu jamadele vastu seista!
Juba ammu pole olnud olukorda, et sumatriptaan KOOS dušiga ja kahekordses annuses ka ei aita. Eile ei aidanud.
Täna hommikul vankusin apteeki uusi migreenitablette ostma, aga jah.
Nad summutavad valu, kuid ära ei võta. Sest emotsionaalne pinge.

Krt, nii palju kergem oleks elada, kui poleks mu "küsin abi, kui väga vaja on - ja mis MÕTTES ei anta?! Päriselt?!" värki. Kusjuures ei anta enamasti häid sõnu. Raha ja asjadega ei pea küsimagi, enamasti piisab ohkest "krt, seda mul ka pole". Ja ma olen teile nii tänulik, tões ja vaimus.
Aga kuitahes otse ma küsin hästiütlemist, kui palju ka inimene on enne kogenud, et mu endahindamis-"ütle mulle hästi, mul on vaja" ja "lohuta nüüd mind, mul on vaja"-laused räägivad mu tõelistest vajadustest, IKKA ei tule.

Ma ei tea ka, mida teha.
Keha on mul "no kui väikese halva peale ei anta, läheme päris katki, siis ikka antakse!" ja siis ma olen katki ja heade sõnadeta ja no kgpiq279(&am p;¤#))&hlkJ kjkgöLHIO!!!!
Mida ma teen?! Ära vaja? No aga ma vajan!
Aa, et poleks vaja olnud sinna Sotsiaaleluruumide Keskusse üldse minna, oli ju arvata, et see kurnab mu välja ning pärast otsin soojust ja hellust ning olen hädas, kui seda ei tule ...?
oeh ...
Noh, tegelikult saingi sealt teada peamiselt, et parem mitte nende juurde minna ja selle peale loota, et sotseluruum.
Nii et võinuks tõesti lihtsalt mitte minna? Krt, nii julge pole isegi mina mitte =(

Aga väljakirjutamine aitab. Esmalt kirjutasin talle (no K.le, ikka K.le, mida ma siin varjan - ta ei ole selles ainulaadne, et ei anna häid sõnu, kui küsin, aga ta on hetkel mu peamine küsimiskoht) endale, nüüd kirjutan siia ja juba on parem. Pinge on maha võetud. Esialgne ootus vastusele on asendatud "vasta mu nüüdsele kaebusele"-ga, mis läheb samuti tasapisi nõmedaks, kui ka sellele vastust ei tule ning räägitakse muudest asjadest, kuid esialgu on kergendus. 
Pole veel kaks päeva oodatud, ainult tund ja 20 minutit.

Aga see on nii tunda =( Süda on ka paha, peavalule lisaks.
Oleks kurb, kui psühhosomaatiline ma olen, kui ma samas ei mõtleks, et äkki ikka tegelt on KÕIK. Lihtsalt nad ei märka seda nii teravalt kui mina, sest nad ei jälgi ennast sellisel katkematul kullipilgul.
Ja siis saavad vähi ja tarknaine ütleb, et jajaa, see on endas hoitud vihast muidugi.
Võibki vahel olla, mõtlen ma. Keha on väga vägev ja kui sa ei kuula teda muidu, lõhub kasvõi iseenda ära, et viimaks kuulda võtaksid.
Iseasi, et ka mu kallis klassiõde suri ajukasvajasse 10-aastasena. Mingi valemiga ei usu ma, et temasse oli kogunenud sama palju allasurutud viha, kui mõnel 70-aastasel viimaks kasvajana välja lööb.
Ehk inimesed on erinevad, põhjuslikkused on erinevad ja miski pole ühene ja selge.

Aga mu pea valutab!
Ja last K. mulle ka ei tee!
Ja nutt ja hala!