Raamatutest ja küpsistest

Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen. 
A no - jubedalt tahaks viriseda. 

Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel. 
Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha. 
Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid. 
Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki."
Ma saan. 
Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.

Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele".
Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad.
Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud?
Samas ... teie ju loete mu juttu? 
Kuulge, lugege raamatuid ka. 
Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist. 
V.a. vbla "Devolutsioon". 
Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.

Mitte et K normaalne oleks. 
Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.

Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle.
Teeks kohe küpsiseid või midagi =)
Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.

Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse. 
Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses.
Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.) 
Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin. 
Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga. 
Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud. 
Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö. 
Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan. 
Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.

Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen.
Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav. 
Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ...
Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku. 
Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat. 
Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.

Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!"
Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut". 

Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)

Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.)
Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.

Ühest küljest ja teisest küljest

Ühest küljest: pole jõuluõudust. 
Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. 
Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut.
Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik. 

Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. 
Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen.
Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. 
Eriti öösiti ikka siis. 
Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani.
Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. 
Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. 
Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud.
See oli 23. novembril.
Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. 
Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. 
Pole aimugi, mis värk on.
Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. 
Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. 
Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. 
Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)

Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. 
Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. 
Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.

Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. 
Ühest küljest hea lahendus.
Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. 
Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.)  
Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. 
Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. 
Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. 
Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. 
Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. 
Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään.
Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. 
Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. 
Ikka veel olen rahul.

Nojah, aga siis puu alla kink.
Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... 
Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole.
Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged.
Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. 
Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka.
Ohhh ...

See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?!
Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. 
"Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. 
Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. 
Kes ma muidu oleksin.
Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.

Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. 
Hea ja turvaline. 
Mul on turvalisust vaja.

Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. 
Teist säärast vist polegi varem.

Info, mis PEAB rahvani jõudma!

tumblri kasutaja emilybeemartin 30. mail 2023

I saw a post saying that Boromir looked too scruffy in FotR for a Captain of Gondor, and I tried to move on, but I’m hyperfixating. Has anyone ever solo backpacked? I have. By the end, not only did I look like shit, but by day two I was talking to myself. On another occasion I did fourteen days’ backcountry as the lone woman in a group of twelve men, no showers, no deodorant, and brother, by the end of that we were all EXTREMELY feral. You think we looked like heirs to the throne of anywhere? We were thirteen wolverines in ripstop.

My boy Boromir? Spent FOUR MONTHS in the wilderness! Alone! No roads! High floods! His horse died! I’m amazed he showed up to Imladris wearing clothes, let alone with a decent haircut. I’m fully convinced that he left Gondor looking like Richard Sharpe being presented to the Prince Regent in 1813

And then rocked up to Imladris a hundred ten days later like

31. mail: Some people have been wondering about the raccoon. Listen. Listennn. Don't ask about the raccoon.

mavaris 2. juunil 2023: But does the racoon survive the Uruk-Hai? Does he curl up on Aragorn's head, or does he go straight to Faramir? Does he bite Denethor?

emilybeemartin 3. juunil 2023: My friend. My colleague. My brother my captain my king. I too have been pondering this question, and in my mind there can be only one ultimate outcome.

A few months later

All hail the High Warden of Gondor.

Epilogue: It ADORES Faramir.

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?
Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. 
Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Sulaselge või mitte päris selge

Aaah, hommikune (kell on 13.23, veel on hommik, aga kisub juba lõuna poole minu ajaarvamisele järgi) ahastus. 
Teate, tegelt on NIIIII tähtis, et esimesed ilmunud arvustused tuleks õigetelt lugejatelt. 
Õige lugeja, mäletatavasti, on see, kellega tekst räägib. Mitte tingimata sama hästi või päris nendel teemadel, kui ma mõtlesin, ent tekitab sisemist dialoogi. 
Ja on lugejad, kellega ei räägi. Halb ei ole, hea ei ole, on ... midagi.
Nüüd ma murelikult vaatan, kuidas teine samasugune inimene on kätte võtnud ja varsti tuleb arvustus ja kardan, et lahja. 
Mina, eks ole, eelistaksin parem jälestavat muttatrampimist kui "oli kahi"

Kolm Loteriis on vähemalt (vähemalt, vabalt võib ka olla, et 8) 4 korda kirjutanud, et "autor katsetab". "Tundub, et autor katsetab." "Autor ikka veel katsetab."
Ei, autor ei katseta. Autor kirjutabki nii. Mitte ei proovi erinevaid asju, vaid läheb sinna suuunda, kuhu veri parajasti kisub, ja paneb alati iga loo alla kõik, mis parasjagu võtta on. Ükski suund pole isegi mõttes kui "edaspidi kirjutan ainult nii". 
IU.
Ma ei kirjuta kunagi ainult nii. 

Ja samas ... kellele ma peaksin lugeda andma? Kes oleks "õige lugeja"? Kittyga on läbi räägitud, ta kunagi jõulude paiku. Aga teistest ma ei teagi kedagi. Sest tegu on väga mitmetoonilise, mitmepalgelise raamatuga, kus on tõesti peaaegu kõike. 
Kelle puhul mõtlen "talle võiks see ja see meeldida" saab kaasa ka "aga SEE talle ei meelde ja vaevalt toogi". Teisele meeldiks mingi viies asi, vastik võib olla seitsmes, aga ei vaimusta tõenäoliselt miski. 
Kurat. 
Olgu. 
See mängib samuti, et mult on viimasel ajal päris palju raamatuid tulnud. 
Lugejad on veits väsinud ka.
Kalmsteniga see juhtus - "Götterdämmerung", millest ta ootas palju, esinduskogu vast, sai omajagu "meh" arvustusi ja mina alustasin esimest lugu, aga see ei kiskunud kaasa, nii et kogu jäi umbes 12. lk pooleli. Ma olin viimasel ajal juba nii palju Kalmstenit lugenud, et ei jaksanud rohkem. Tahtsin teisi asju ka vahele.
Aga peale seda otsustasin, et loen läbi. Sest kõik lood, mida ta seal nimepidi nimetab, meeldisid mulle - olin testlugeja. 
Ja enam ei mäleta neid üldse. Mis tähendab, et saan uuesti nautida. 
See on mu lemmiklugemisviis praegu. Ma tean, et on hea - emotsioon on meeles - aga sisu üldse ei mäleta. Ja siis hakkan lugema ja tuleb "aa, õige, see on see raamat, kus peategelane on kivi!" ja veel edasi jõudes "oot, õige jah, see oli  see hamletivärk"", aga kuni teist korda lõpuni jõuan, pole lõpplahendus meeles. 
Kes aru said, võivad endale pai teha - rääkisin raamatust The Raven Tower. 

Nojah. 

Rentsi kohta ma ei tea, mis või kui palju talle meeldiks. Tahaksid? Võin saata. 

Veits kardan juba ka. Kui esimesed arvustused on "on kah", ega järgmised inimesed kätte võtagi. "On kah" raamatud on maailmas palju, mis neist ikka lugeda.
Ja isegi kui võetakse (Sashi arvustus "Omasid ei jäeta mahale" on mulle väga armas), tõenäosus, et see veel midagi mõjutab, on väike.

Et sõjaoht on veits maha käinud, on korraga pettumus ja kergendus. Oma elu on praegu liiga huvitav, et välispidiseid muutusi tahta. 

Autor on elus

Kui ma poleks nii väsinud, et kõik pidurid kadunud, ma vist ei kirjutaks teile. 
Aga ma kirjutasin ühe kirja ja jutu vahepealse asja, saatsin ära juba mitu tundi tagasi ja misMÕTTES ta pole midagi öelnud?
Saatsin sama teksti veel kahele inimesele, et näete, sellise asja kirjutasin.
Üks ei öelnud midagi, teine suure kangutamise peale, et midagi halba küll öelda ei ole.

Ehk mul on positiivse tagasiside puudus ja no kui selle juba tehtud asja peale ei saa, kirjutan võrgupäevikusse. Siin vähemalt loetakse, kui ka ei kommenteerita. 
Ja lühendatud-nuditud versioon sest kiri-jutust ilmub homme Loteriis arvustusena. 
Väga ära lühendatud. Aga asi seegi.

 ... natuke olen solvunud ka.
Lilli Luuk (see, kelle "Kolhoosi missile" homme arvustus ilmub) (näe, siin) kirjutab nii hästi, nii elusalt, nii tungivalt - ja on nii kuulus ja hinnatud.
Ometi, ometi: kui MINA sarnast lugu pakkusin "Vikerkaarde", pakkusin "Loomingusse", pakkusin "Feministeeriumi", keegi ei tahtnud. 
Olgu, see oli üsna toores tekst, kindlasti mitte nii kaunis ja pildiline kui Luuki lood. Kui ma ta uuesti kätte võtaksin, tuleks kindlasti palju parem. 
Aga siiski. 
Sisuliselt väga sarnane.

Kunagi kirjutasin "Arengu".
See oli ka ... sarnane. Teatud moel. 

Nüüd ma võtan ette ja loen läbi kõik Luugi intekad ja "Kolhoosi missi" arvustused, mis kätte saan. 
See naine kirjutab nii hästi, et isegi mina olen kummuli.
Kade ka. Ma tahaks samuti tähele pandud ja kiidetud olla!
Aga põhiliselt kummuli.

Võibolla võtan varsti käsile hoopis selle loo, mille kõik tagasi lükkasid. 
Te ilmutate sarnastel teemadel asju, ilmutage see ka!
Kuigi puändi teen veidi ümber. 
Ma ei tea, kas sõna demiseksuaal ei läbinud toona toimetajate meeli kui moodne ja hip kväärivärk, sest oli liiga uudne, aga enam ei läbi see MINU meeli võtmes "ei ole üllatav". 

Muidu käisin Tartus kliinilise psühholoogiga kohtumas. Sest hooldusvanemaks kandideerimiseks oli ka seda vaja teha. 
Ta ütles, et kirjutab meie kohtumise sisse, aga alles hiljem taipasin, et psühholoog pole ju meedik, ma ei näe tema kirjutatut digiloos. 
Hirmsasti tahaksin teada, mida ta kirjutas. "Mis elevant minust mõtleb?" on mu jaoks väga huvitav küsimus. Tagasisidet! Positiivset tagasisidet, paluks!

... ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda.
Nüüd on see eriline kompliment. 

Autori surm?

Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. 
Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega.
Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?"
Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata?
Olgu, kuulan Zeppi edasi.

Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!

Aga minu jaoks on. Lahutamatult. 
Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi.
Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. 
Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.

Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!"
Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. 
Ja kui väga see looming minuga räägib.
Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat!
Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. 
Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. 
Phuhh! Ja läinud.

Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. 
Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. 
Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.  

Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.

Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil.
Zeppi kuulan ikka. 
Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini  tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse!
Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi.
Tunded on olemas nendes ja minus.
Inimesed on inimesed.
Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida.
(Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)

Aga.
Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. 
Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. 
Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde.
Steinfeld on meeles, aga ei, EI. 
Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)

MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist.
Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. 
(Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)

Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel.
Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi.
Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.

Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ...
Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. 
Mina tajun enda moodi.
Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.

Kas see ongi värav uude imelisse universumisse?

Eelmises postis kirjutasin muusikast ja siis lasi Florence välja selle. 

Ma mõtsin, et miski ei saa rohkem mina olla kui "Moderation".
Aga vbla siiski saab. 
Sest olla päris mina, päris päris päris - oh, kuidas ma tahaksin!
Mitte et ma ise ka teaksin, kes see päris päris päris mina olen.
Olen liiga kaua end ühiskonnale sobivaks kasvatanud, et viimased 10 aastat ümberkasvatamist ei anna mulle isegi aimu.
Ma tean, et keegi see päris on. Keegi, kes ei ole mulle tuttav, keegi kes ei ole üldse normaalne. Keegi kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui oleksin vabama ja lahkema ühiskonna laps olnud. 
Kriiskamine on raudselt miski, mida ta teeks. Isegi praegu, end nii normaalseks, nii normaalseks töödelnud, nagu olen, öeldakse mulle ikka, et ära tõsta minu peale häält, ära karju, öörahu on, ole vaiksem jms.
Ja muidugi on võimalik, et kui see päris mina mu kätte saab, kui mina ja tema saame üheks, läheb halvasti. 
Ma ei karda. Proovin!

Ei, ma ei ole vaikne tähelepandamatu naine. 
Näe mind! Ma olen elus, ma olen inimene, ma olen olemas! Näe mind!

Hüüumärke kasutan ka liiga palju. Olen selle eest korduvalt noomida saanud, korra ühe poolt, kelle arvamusest hoolisin.
Hakkasin seepeale normaalsemaks. Tõmbasin tagasi. Nüüd kasutan ohtralt, aga mitte väga ohtralt.
Samas vbla see noomimine ei old õigustatud. Tema ütles ka, et vihkab sulge (sulgusid), ärgu ma sulge (sulgusid) kasutagu. 
Hakkasin siis selle asemel teksti mõttekriipsudega lahutama - ja ses uues jutukogus muutis toimetaja hulga mõttekriipse tagasi sulgudeks. 
Vbla, kui sulud ei ole saatanast, võib ka hüüumärkidega heldem olla. Need ei pea ainult röökimist tähistama =P
Kuigi intensiivsust ja rõhutamist ikka. 
Alati.

***

Leidsin koera järel oodates ja maad silmitsedes neljalehelise ristikheina ja veerand tundi hiljem avastasin toidupoest UUE ASTERXI KOOMIKSI!!! EESTI KEELES!!!
Peaaegu läbi juba ja just selline kui lapsepõlveski.
Ainult et UUS!
Oooo!
+ ristikheim selgesti toimib. 

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud. 

Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni, ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, peamine autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi peab hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Aga nende väljaütlemiste peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm, hoolimatu ja empaatiavõimetu, isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui mina juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teevad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, olengi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalgrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles, kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viieastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi kambas õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui juhtumisi läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed, mis ajakirjast õpitud ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud. 

Kas ma olengi hull?

Suhteliselt uimastav aasta algus on olnud. 
Kuidas ma tuigun ja kui nõrk mu koordinatsioon on, kuidas kõrvus kumiseb ja kuidas mu sõrmed vahel nõusid pestes taldrikut hoida ei suuda, ütleb, et ma ei puhkagi kunagi välja - ja samas ei ole mul halb olla. 
Lihtsalt - kummaline.
Lihtsalt - raskevõitu. 
Miski ei tundu reaalne. Teen asju, sest muidu on pärast halvem, kuid ega mingit tunnet või tahet seal taga ole. Peamiselt on raske pea, raske mõelda, raske teha ja siis ma leian, end lumisest pargist poolel teel loomakliinikusse kassile uut pakki kassitoitu ostma ja olen: "Oot, kuidas ma end nii kaugele suutsin vedada? Noh, hästi tehtud, naine. Edasi on juba tühiasi!"

Olen sel aastal juba kaks korda kooki teinud. Manhattani juustukooki kusjuures elus esimest korda. Mõlemal korral mitte isust ja innust, vaid lihtsalt: "No ma alustan, ilmselt inerts veab lõpuni ka."
Vedaski. 
Päris sõin. Päris söödavad koogid mõlemad. Aga tahate teada, KUI kurnatud ja umbes ma olen? Ma ei jaksanud kooki isegi lõigata. Rebisin käega mingi tüki välja, panin taldrikusse ja sõin.
Nagu kass, otse peaga taldrikust. Sest keerukamad operatsioonid on liiga keerukad. 

Ma üldse ei teadnud, et Jonathan Strange'ist
ja hr Norrellist on sari tehtud.
Väidetavalt hea sari, kusjuures.

Loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli" kolmandat osa, seda kohta, kus Strange hull on. 
Ausalt öelda ei ole ma end kunagi hulluks pidanud. Vaimuhaigeks jaa. S.t. emotsioonid ei ole adekvaatsed ja kui läheb kellegi käitumise tõlgendamiseks, ma kipun seda tõlgendama enda jaoks halvana. 
(Ja aasta või paari pärast, kui olen end enne mõistlikuks manitsenud, avastan nii mõnelgi korral, et tegelt oli mul õigus ja X, Y või Z TÕESTI ei armastanud ega armasta mind.)

Aga samas fakte ja tõelust näen ju sama hästi kui mõni nutikas teine ja tegelt pareminigi. Mul on paljudes küsimustes väga vahe pilk.Teen asjad valmis ja ei jookse alasti tänavail, petan oma välise normaalsusega ära enamiku inimesi ja olen väsinud sellest, et isegi "vaimse tervise spetsialistid" aru ei saa, KUI persses ma omadega olen isegi headel aegadel.
(Nagu praegu.)
Aga Strange'i hullusest lugedes hakkan mõtlema, et vbla ikka olengi päriselt hull. 
Jaa-jaa, ilukirjandus, aga see ongi ju ilukirjanduse olemus ja põhjus olemas olla - annab mõtteid. 
Paneb mõtlema.
Hull Jonathan Strange ei näe vähem - ta näeb rohkem. Selleks ta üldse hullusega eksperimenteerima hakkaski. Et rohkem näha. 
Ja noh - ei saa salata, et antidepressantidega tuimestamata kujul ma NÄEN rohkem, tunnen rohkem, minu maailm on rohkemate kihtidega kui enamikul teistel. Hirmus, valus ja kohutav osa on see, et teised ei näe - mitte see, et mina näen, vaid see, et teised ei näe ja ootavad mind käituvat nagu poolpime. 
Käituvad ise nagu poolpimedad.
Ei saa millestki aru ja siis olen MINA süüdi, kui ei mõista, mismoodi nad nii pimedad on.

Kui mul on valus, ma saan antidepressantide vajalikkusest aru. Valu on kohutav. Ma sööksin igal hommikul ka lusikatäie sitta, kui mul muidu oleks valus ja sitaga maitsestatud elus ei oleks. Aga kui ei ole valus, kui on lihtsalt - intensiivne, nii intensiivne nagu praegu, ma tegelt ei saa aru, miks ma peaksin normaalne olema. 
Et vältida võimalust, et hakkab valus?
Oh, kallikesed, mina ei karda ju. 
Olen kartmise ja eemalehoidmise signaalid endas nii maha tampinud, et enam ei tunne neid. Ei tee asju, et vältida võibolla-valus-hakkamist. Ei saa aru, et ohutunne üldse mingi asi on.

Ehk ... mulle meeldibki olla hull? 
Hm. 
Vbla see ongi tegelt nautimist väärt seisund?

Oigamist

Elu on nii raske.
Ma tean, tegelt on väga hästi kõik ja isegi mõte, et saan olemasoleva lapse oma hoolde, tundub peaaegu sama tore kui ise rasedaks jääda ja last kõhus kasvatada. 
Aga niiiii raske on ikkagi!

Postimehe arvustus ei olnud täiuslikkuse lähedal - kuigi phmt positiivne - ja Vikerkaarde Mudlum ütles, et kirjutas, aga vähemalt netis pole küll midagi ning paberil ma pole ajakirja näinud ja mul on juba ootus, et ei olegi midagi. Ei ilmunud. Sest ma nii kõrvaline autor ja isegi kui Made Luiga kirjutab, Teh Staar, eks ole, ikka ei kanna välja. Ei ole vaja avaldada.
Pealegi vbla talle ei meeldinud. Üks raamat, mis mulle väga meeldis ("Oht olla täie mõistuse juures"), talle üldse ei istunud. Ja ma isegi ei tea, kumb mu värsketest raamatutest just ei meeldinud (või meeldis), sest ta ei öelnud, kas kirjutas "Devolutsioonist" või "Omasid ei jäeta mahast," ja ma saatsin talle mõlemad. 
Vbla kirjutas mõlemast ka.

Aga kas seda, mis ta kirjutas, ka kuskilt lugeda saab, pole kindel. 
Elu!

Ma täpselt ei tea, mida ma arvustusest tahaksin. Ilmselt tunnet, et see, mida ma teha tahtsin, jõudis lugejale kohale. Ja no selliseid arvustusi olen Devole kaks saanud - Rentsi ja Marca omad - ning "Omasid ei jäeta mahale" üldse null. 

Tegin Poeglapsele koolisttulemise ajaks pestokastmega pastat (sest Tütarlapse viimasest siinkäigust üleeile oli pesto üle, tähtajaga homme). Talle maitses, ei olnud läbikukkumine ega midagi. Olen ikkagi pettunud. Tegin Päris Pastakastmega pastaroa ja puha - ja ta ei olnud vaimustusest kummuli, vaid lihtsalt ütles, et hea, mhmh. 
MisMÕTTES ma teen hästi ja tagasisideks on heal juhul, et ok, jah, tore.

Vähemalt notsu luges "Devolutsiooni" ka, hea seegi. Mul on ikka tore olla, kui tuttavad loevad. Eile ühelt teiselt sain rahuloleva kirja, kuidas ta pani raamatu (ikka Devo) kinni, patsutas siis seda ja ütles aitäh. 
Et nii meeldiv elamus.
Tegi rõõmu.

Aga ikkkkkkkkkkagi on elu nii raske. Kogu aeg annan oma parima, nii et tükid taga, ja öeldakse: "Mhmh, korralik töö, kas võiks nüüd selle ja selle ja selle ümber teha ja sealt ja seal kohendada?" 
Võiks ikka parem olla. 
Kui see ja see ka veel oleks, oleks hästi.
Viuviuviu ...

A muidu, söögi kohta veel: ugly food tööpõhimõtet (vähem nõusid!) järgides saab kõige parema kartulite jm köögiviljadega ahjulõhe nii, et esmalt lähevad pannile ja ahju soola + võiga kartulid jm köögiviljad. Küpsetad pool tundi kuskil 170 kraadi juures, siis pann välja ning keerad ahju 150 kanti. Paned sinna kartulite vahele mandleid vm pähkleid, peale lõhefilee, riputad kala soolaga üle ja selle otsa majoneesi-sinepi-küüslaugu-tillikaste. Veel pool tundi ahjus. 
Valmis. 

Isegi mu tütar - kes pole suur kalafänn - kiitis.

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Sigrimigri

Karu (kass) lamab kott-toolis ja puksub rahulolevalt. Ta puksub vahel nii - päris ei nurru, nii hea ka pole, aga toob rütmiliselt kuuldavale mingit mh-mh-heli. 
Väga armas. 
Mul peaaegu pea ei valuta ehk valutab ainult natukene, nii et üsna hea hommik.
Jep, deprekas paneb mul pea valutama, nii et otsus antidpressante võtta on selge: panevad pea vähem valutama? Joostes haaran. 
Nädal on võetud. Nädal vast veel - aga vbla hakkavad varem ka toimima. Näeb. 

Täna on üllataval kombel muidu ka talutav. Kuigi ma ikka veel ei taha midagi teha. Aga loen raamatut, köhin - mingi nõme köhahaigus - ja joon kohvi. 
Kohv hea. 
Akna panin ka kinni, sest õues on kuidagi jahedaks läinud. 
Poeglaps voodist, kus ta minu köhimise peale ärkas: "Tabletti oled võtnud?"
Mina: "Jaa."
Poeg: "Jesus Christ."
Panin ukse ka vahelt kinni.

Raamat, mida ma loen, on väga tore. VÄGA tore. "Kui jumal oli jänes". Ütleb mulle, et on okei olla imelik. Ütleb mulle, et on okei elada imelikku elu. Ütleb mulle, et on okei elada üles ja alla ja üles ja allllllllllllllllla nagu ameerika mägedel. 
Et see ongi elu. 
Ma olen selle peale kohe rahulikum. 
Ma ei ole üksi. 
Fakk tasakaal. Võimatu saavutada. Las jääda neile, kes selle leiavad - mina ei leia. 

Saad aru, ma tahaksin nii väga olla hea. Ja et kõik saaksid aru, kui hea ma olen ja naerataksid rõõmsalt ja oleksid uhked, et ma neid armastan. Aga isegi kui nii on - vahel ma mõtlen, et peaaegu on - see ei jõua otse minuni. Ma mõtlen neile, kes millegipärast üldse ei naerata, vaid on mu peale kurjad, et ma nii ennast täis ja enda üle uhke olen, pole ju, miks olla, ja siis masendun, sest ma juba teen nii hästi, kui suudan.
Ma juba olen nii hea, kui suudan.
Miks nad seda ei hinda?!

Aga "Kui jumal oli jänes" veits lohutab praegu. Sest see räägib sellest, kuidas inimesed on nii head, kui suudavad. Ja ikka nad mõnele ei meeldi. Ja ikka läheb vahel väga viltu. Ja lained on kõrged. Üles ja alla.
Ma tahan nii väga teha hästi. 
Ma nii üldse ei taha selleks mingeid õgvendusi teha omaenda "hästi" definitsioonis. Ma tahan teha enda meelest hästi, aga et see on päriselt välja tulnud, usun, kui teised kiidavad. 
Kas see on loomulik? Kas see on imelik? 
Pole aimugi.

See kellegi teise (armastuse?) üle uhke olemine on mulle kaua-kaua arusaamatu olnud. Uhke saab ju olla enese ja oma tegude üle? Kellegi teise üle uhke olemine on ju: "Ma olen kuulsa inimese tuttav, küll ma olen tubli"?
Tasapisi olen hakanud mõtlema, et vist ei ole. Vist on midagi muud. 
Võibolla on see midagi, mida ma hirmsasti ihkan hoopis.
Kuigi see ei ole sama asi, kui minu uhkus oma laste üle. Sest nende puhul ma olen tegelt uhke selle üle, kuidas ma olen ju hästi teinud, vaata, kui head nad välja tulnud on!

Ma ei köhi nagu hobune - vaatasin netist järgi, hobuseköha on kuiv ja vilisev. (Ja tõesti, hobused köhivad hirmsasti, kui neil nt õietolmuallergia on.) Minu köha on lahtine ja rögisev. Üldiselt ei ole ma väga köha-inimene, minu tõved löövad tugevalt muudesse kohtadesse, ja nii ma alguses köhatablette ei võtnudki. 
Suur viga. 
Poeg, kes ON köhainimene, on oma köhast peaaegu lahti, aga mina ajan talle peaaegu hirmu nahka oma rögisevate hoogudega. Ennast muidu väga ei sega, ainult enne und on tüütu - peaaegu hakkan juba magama jääma ja siis tuleb köhahoog.
Muul ajal pühin silmad kuivaks ja elan edasi. 

Usun, ei usu, ma usun, ei usu

Täna on siuke päev, et nooremas põlves oleksin sellise meeleoluga kirjutanud luuletusi või vähemalt oleks te saanud mitme aasta poeetilisima postituse lugemiseks. 
Mitte midagi ei ole juhtunud. 
Mitte midagi ei ole muutund.
Ja ometi ma põlen, tunnen end nagu terava riiviga nahast paljaks hõõrutuna, kõik on päris ja korraga siin ning samas on reaalsus märgata vaid ebamäärase summutatud kajana kuskilt kaugelt. 
Nagu läbi vati, ütlesin selle kohta vanasti. 

Ei, see ei ole mõnus tunne. 
Ei, see ei ole ka kohutav, vähemalt mitte teadjana, millised tunded tõesti kohutavad on. 
Pigem valus. Ent sel valul on tilliga tomatisalati maik, jasmiinide lõhn ning ta kõlab nagu ksülofoni madalamad toonid. 
Võibolla on asi selles, et olen lugenud rohkem, kui mu jaoks tavaline. Olen raamatusse kaevunud. Kusjuures see ei ole isegi ilukirjandus, see ei ole isegi isegi "jaa, just täpselt!" minuga haakuv ...
aga ikkagi, aga ikkagi.

Oht olla täie mõistuse juures

Vahepeal räägib minuga otse hingest hinge. 
Vahepeal ma saan "ma ikka ei ole päris kirjanik"-teate, sest minuga ju nii ja teisiti ei ole. 
Ja ma mõtlen, mis värk on maailma ja minuga, mis VÄRK on? Kas ma kirjutangi, sest mu lapsepõlves oli palju kannatusi? Oot, aga ta ütleb ka, et samas peab olema ka veendumus, et mind armastati? Sügaval sisimas. Kas mul siis on see veendumus? Väga keeruline.
Ja ma ei kirjuta nagu tema pakub ju. Mul ei ole vaja oma teisi maailmu jagada, neid on minu sees nii palju rohkem, kui ma iial üles kirjutada jaksaksin ja nagunii ei tahaks keegi neid lugeda.
Või isegi kui tahaks - inimesi on erinevaid - ma ise ei tahaks kirjutada midagi nii ... lihtsakest.
Archive of Our Own on sedasorti loomingu avaldamiseks, aga no - mina, ma kõrgemale püüan, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. 
Pealegi ei kisu mind inglise keeles kirjutama. Suudaksin, kui vaja, aga see ei ole üldse seesuguse tunde ja loomulikkusega võimalik kui eesti keeles.
Ma ei oska inglise keelt nii hästi.  

Jah, aga ma tahan, et loetaks, see on küll sama. Sest kui ei loeta, kui tagasisidet pole, kirjutamine ei ole mitte enda sidumine maailmaga, endale validatsiooni leidmine, vaid isoleeriks mind veel rohkem. 
"See on see hull, kes oma maailmu välja mõtleb, selle asemel, et seriaale vaadata nagu normaalne inimene."

Aia. 

Ja selle lugedes raamatusse kadumise neljas või midagi sellist külg on, et tema maailm hakkab tunduma reaalsem kui minu oma, nad isegi põimusid ühel  hetkel täiesti selgelt. 
Nimelt ma kirjutasin kirjasõbrale maili ja olin parasjagu vastamas sellele, kuidas ta nägi mind unes püssi ja matšeetega, et heh, Ling "Devolutsioonis" kannab ka matšeetet ja püsse on tal ka mitmeid, kas sa lugesid? No vbla ei lugenud ... ah, krdile, tsiteerin iseennast.
"... Püsse on tal muidugi ka =D

Vbla sa lugesid. Oleks loogiline =) Vbla läks kogemata täppi - mul on vahel seda ka olnud, et näen nt unes, kuidas inimene annab mulle loengut ülikoolis ja pärast selgub, et mhmh, ta on ülikoolis õppejõud jah. 
Ma ei kahtlusta maagiat =) Vahel sattub lissalt.

15 minutit hiljem: 
püha pask, SEEEEEEE on huvitav =) 
Loen https://www.goodreads.com/book/show/216723493-oht-olla-t-ie-m-istuse-juures raamatut. 
Ma ei tea, kas link avaneb, igaks juhuks ütlen, et pealkiri on "Oht olla täie mõistuse juures" ja raamat räägib vaimsete häirete ja otse vaimuhaiguste levikust loomeinimeste, eriti kirjanike seas. Ja autor on ise kirjanik, toob näiteid ning püstitab teooriaid, samas mõnedest selgetest (oo, neuroerilisus on olemas ja autism ja ATH võib olla päris sage? ta on vanema põlvkonna inimene ja nendes maailmades ja terminites ei mõtle) teemadest läheb nii kaugelt mööda kui saab - ei puuduta ka. 
Siiski, päris tore raamat ja loen huviga. 
Ja parasjagu nüüd, mõned minutid tagasi, jõudsin osani kus ta kirjutab Austria teadlasest Kammererist - kes oli uudishimulik ja nagu kõik loomingulised inimesed, pisut hull (see on tsitaat raamatust) ja kirjutas raamatu kokkusattumuste teooriast. 

" Selle kohaselt on üks üldine füüsikaseadus, mis paneb universumi ühtsuse poole liikuma, külgetõmbejõud, mis on võrreldav gravitatsiooniga, kuid mille toimel tõmbuvad üksteise poole hoopis sarnased sündmused, kujundid, esemed, inimesed või olukorrad. Nii et lisaks sellele, et universum kaldub entroopia, see tähendab korrastamatuse poole, mida käsitleb termodünaamika teine seadus, kaldub see Kammereri väitel ka korrastatuse ja harmoonia poole."

Ütleme, kokkusattumustest rääkimise käigus kokkusattumuste teemalisest teooriast esmaskordselt kuulmine - ok, lugemine -  on päris vägev kokkusattumus, ei saa eitada.

Jah, ta jutustab kokkusattumustest paar lehekülge, see ei ole minu välja mõeldud seos, ma lihtsalt kirjasõbrale tsiteerisin vaid ühte kokkuvõtvat lõiku. 
Ehk maailmad põimusid ja ma ei suuda enam päriselt eristada, mis on "reaalne" ja mis mitte.

Muidugi. See see tunne on. Maailmade segunemine. 

Nii on minuga ennegi juhtunud ja mida nooremasse ikka me väga väga naise enesetunnetamise ajalooga läheksime, seda rohkem. 
Väga kaua - VÄGA kaua, isegi K.ga oli seda - on mul olnud praktiliselt võimatu aduda, et teine inimene ei taju asju samamoodi kui mina, ei tunneta meid samamoodi kui mina, tema jaoks on hoopis teistmoodi. 
Sest - sest maailm ongi ju tunne? Tunne ongi kõik. Kui me ei tunne ühtemoodi, meil polegi midagi ühist ju?

Mu esimese ülikooli ajal kuskil 1998 nt sattusime toonase sõbraga (emane) Annelinna silla alla mingil sellisel hetkel, kus päike loojus ja jõevesi - oot, see oli vist kanal hoopis - oli täiesti tüüne ja meie ette moodustus täiesti selge tunnel sillapostidest, nende peegeldustest ning valgusest, mis postide vahelt paistis nii ülal kui allpool veepinda.
Ma arvan, ta on sama neuroeriline kui mina. Miks me muidu sõbrad olime - päris head sõbrad kuskil neljandast klassist alates. Sarnased tõmbuvad.
Me kügelesime ja tõmblesime seal vähemalt 20 minutit, kuni valgus muutus. Sest me mõlemad nägime portaali teise maailma. Me rääkisime sellest. Me olime peaaegu valmis minema - ja ometi me teadsime ka, et kui kumbki meist vette astub, vesi tegelikult ei kanna teda, jalad saavad märjaks ja kogu maagia hajub. 
Seda ka ei tahtnud. 
Seal on portaal teise maailma, aga me ei julgenud minna, sest nii masendav olnuks avastada, et tegelt ei ole. Tavaline illusioon, kõik on sama igav ja nüri kui alati.  
Viimaks läksime minema, aga meile jäi illusioon, et KUI me otsustanuks veepinnale astuda, VÕIBOLLA.

VÕIBOLLA!

See tunne oli täpselt sama kui praegu. 
Kõik on võimalik. Kõik. Kui üks ime saab juhtuda, on korraga uks lahti absoluutselt kõigeks, mida saab ette kujutada, ja seda, mida ei saa, on veel rohkem.
KÕIK on võimalik.
Ja samas on hirm, et tegelikult ei juhtu midagi, ei muutu midagi, kõik toimib edasi täpselt nagu ikka, sest reaalsus on igav, tavaline ja ära looda, väga väga naine. 
Nagunii ei juhtu midagi. 
Päris kindlasti mitte midagi, mida sa loodad.