Ah armastus, sina kallis magus mesi

healthy romance starts w friendship

and bad romance starts w rah rah rah aha ha roma roma

Ok, mida ma nüüd tahtsingi öelda?
Tegelt ei ole mul väga hinge peal ka homne pilditegemise vajadus ja absoluutne ideedepuudus, mis mul sellega seoses on. Ehk on võimalik, et ei teegi pilti ja siis on veel võimalik, et lasen K-l (ta tuleb ikka külla, mis siis, et me enam paar pole) teha klõpsu alasti igatepidi tuunimata minust isegi ilma meigita.
Kuigi ma arvan, poosi võtan sellise, et näeks enam-vähem kena välja kõigest hoolimata. 

Aga võimalik ikkagi ka, et ei teegi pilti. Sest ma ei pea seda, ma ainult võin ja VÕIN ka otsustada, et ei taha. 

Nii et mida ma siis tegelikult tahtsin öelda ... 

Ilmselt ma tegelt tahtsin kirjutada romantilistest suhetest. Kuidas jaa-jaa, demiseksuaal on selle ametlik nimi, aga tegelt ma lihtsalt projitseerin tundeid sinna, kus neid ei ole. 
Ehk minu ettekujutus inimestest, eriti isastest inimestest, on, et kõva koore all on tugevad tunded ja neid ei väljendata, sest ... midagi-midagi ja/või veel pole aeg, tunne pole veel nii terav, et rebib end nähtavale.
Tera peab ikka väga sügaval olema, et korralik endassetõmbunud vaoshoitud mees välja näitaks.
Selline romantiline Soome (või ka Eesti) mehe stereotüüp. Karm koor ja pehme sisu seal all.

Kui mees kõnnib mul tänaval järel ja räägib, kuidas mu silmad on nagu tähed ja kael nagu luigel, ma eeldan, et ta räägib seda kõigile, kel tissid, mingit päris asja on täiesti mõttetu sealt isegi teoreetiliselt loota, ja phmt värisen vastikusest. Mulle on arusaamatu, kuidas siuke inimtüüp eksisteerida saab, ja pean neid süüdlaseks maailma ees juba lihtsalt olemasolemise pärast. 
Ok, otseselt  nii on teinud ainult lõunamaa mehed, aga kui mees kahe tunni minuga koos viibitud aja järel kutsub mu välja sööma või tantsima, mu reaktsioon on sama. Või veel hullem, ta näeb tänaval mu tätokat ja küsib numbrit. Või kui me oleme koos maganud, ta oli esmapilgul vastuvõetav, aga umbes lõhkeb pärast seda suurest arrrrrrrrmastusest ja väljendab seda pealetükkival moel. 
Seks on ainult seks, jumalanna küll, mida sa tahad must?! Sa ei tunnegi mind!
Jäle.
Päris tunded inimese sees kasvavad aeglaselt ja on liiga intensiivsed, et välja tulla enne mitmeid kuid - vahel aastaid. Eks ju, on ju?
Aint et tegelikult inimesed ei ole sellised. Kel on tunded, avaldab neid. Kui kodanik kuid ja aastaid tundeid ei avalda, neid pole.
Soome või Eesti tavaline vaikiv mees annab purjus peaga naisele vastu hambaid ning tahab kartuleid.
Nii lihtne ongi.

Aga mina ikka arvan, et kui tundeid avaldatakse, eriti kui otse ja kiirelt, neid tegelt raudselt ei ole. Minu jaoks on porno - see, mis üles kütab, see, mis fantaseerima paneb, elab sees nii tugevalt, et ma ei saa magada, vaid pean aina mõtlema ja mõtlema ja mõtlema, mastrubeerima ja mastrubeerima ja mastrubeerima - selline lugu (visuaalne porno üldse ei loe, see on mingi igav pealiskaudsus), kus tegelased ei seksi, ei suudle, ei räägi millestki muust kui ainult igapäevastest vahetutest asjadest või filosofeerivad üldiselt, aga aitavad, kaitsevad ja hoolivad üksteisest. 
Emake maa, kui kuum see on ...

Pole ime, et juba lapsest peale olin kummuli sõprussuhete ees raamatutes, aga armusuhted jätsid külmaks. "Kolm musketäri" oli mu jaoks maailmaromantiline raamat - aga naised seal ei läinud mulle üldse korda. Mileedi veel. Olgu, kuninganna Anna oli ka tegevuskatalüsaatorina oluline. Aga muu ... absoluutselt kõrvaline. 
Seks? Kuulge, see on lihtsalt tegevus. Sõpradega koos süüakse, juuakse, reisitakse, räägitakse, seksitakse - no mõnega ei seksita. Mis siis?
Seksitakse ka vaevu tuttavatega? No kui paremat pole, võib nii ka, ent issake, see ei TÄHENDA ju midagi! See on lihtsalt - seks.
Seks ei ole nii tähtis. 
Kõik ace-id ja arod ja polüamoorsed kodanikud näevad seda ühtemoodi. Seks on lihtsalt seks. Seks ei ole millegi sümbol, midagi püha, tehakse ainult lemmikinimesega vms - seks on lihtsalt seks. 
Ja kui selle külge riputatakse mingeid tundeid, kui seksi loetakse nende tunnete väljenduseks või põhjuseks või midagi, mul hakkab äärmiselt vastik.
Me käisime koos jooksmas, nüüd valitseb meie vahel eriline lähedus, me oleme üksteisele erilisemad kui muud inimesed, on mu jaoks umbes sama idee, kui usk, et seks on Midagi Erilist. 
Seks. Ei. Ole.

Aga ma kirjutasin läbi ja paremaks seda Rongimehega juttu ja no niiiiiiiiiiiiiiiiii kuum. Jah, mhmh. Seda Minu Rongimeest ei olnud tegelikult olemas, ma mõtlesin kõik ise välja. Panin välise käitumise konteksti, mille mina oma peas loonud olin, aga kuna see sobis sinna nii hästi, armusin ikka sügavamalt ja sügavamalt.
Me nii hoolime üksteisest, me näitame teineteisele oma õrnu ja valusaid hingetahke, me oleme üksteise jaoks alati olemas.
Oh, mis armas asi.
Mina olin talle päriselt ka see inimene, kellele võib kõigest rääkida. Mina rääkisin talle samuti --- peaaegu kõigest.
Et ma teda tahan ja igatsen, loomulikult mitte. Kammaan. See oleks ju ... iu! Ta oli oma naisega õnnelik ja rahul! Ma ometi ei tüki vahele.
Tema rääkis mullegi enam-vähem kõigest. (V.a. et ta kunagi ei öelnud mulle, miks ta alkoholi ei tarbi. Ehk üks level usaldust jäi ka sedapidi alati saavutamatuks.)
Aga muudest asjadest: piirideta kõigest.

Mis lõi väga karmilt vastu viimaks. Kui tema naine ära läks, korraks olin mina ja ma siis tõdesin, et sry, sa ei taha mind, ärme tee üksteist õnnetumaks, hakkas ta aktiivselt uut naist otsima - ja otsis täpselt nii meeleheitlikult ja nõmedalt nagu kõik need mehed, keda ma jälestasin ja kellest eemale tõmbusin. 
Uut naist. 
Ma üldse ei lugenud talle. Korraks vahepeatus päris naiste vahel, mille sai joonelt unustada. 
Saan aru, et ta eelmine oli tal väga ja väga hinges, aga et isegi plaastrina, isegi korraks-leevendusena ei kandnud ma kauem kui paar kuud ja kaks näost-näkku kohtumist JA et ta mind üldse ei hoidnud ka enam selle järel ... Brr. 
Ma sain tema otsingutest lähivaate. Ta ei tsenseerinud end minu ees või minu pärast natukenegi. Minuga räägitakse ju kõigest?
+ kui ta kedagi tahtis, näitas ta seda väga välja. Ka siis, kui ma otseselt pealt vaatasin, samas seltskonnas olin.
Sest kui inimesed tunnevad, nad ka väljendavad seda.

Aint mina ise ei näita tundeid välja, sest äkki teine ei taha, äkki ta tahab kuidagi muud moodi, oleme vaoshoitud ja väärikad nagu peab vms.
K-le mingi aja möödudes ikka näitasin ja sain vastuseks: "Ööäämmmääämmm."
Millest ma järeldasin esimeste ahastuste järel, et mitte ta ei taha mind, vaid et ta ei taha väljendada. 
Et ta minuga edasi tahtis suhelda, oli  mulle võti mitte ahastada, vaid oodata. Ta ju hoolib, lihtsalt ei oska seda näidata?
Ja muidugi ma ootasin tühja. 
Kui ei väljendata, ei olegi midagi väljendada. 

Jaa, ma TEAN seda.
Aga - ei tunne. 
Kui krdi kuum see Rongimehe lugu mulle tundub ... ikka veel. IKKA VEEL.