Maailmas juhtub

Olen ikka veel (kolmas päev pärast lugemist?) šokis artikli peale. Enne kui ma lingi annan, lugege tumblrist pärit hoiatusi:

Triggers include, but dare I say, are not limited to -

Sexual assault and misconduct

Anal, digital, oral, and vaginal rape

Forced urine/faeces consumption

Vomit/forced vomit consumption

Financial abuse

Gaslighting and manipulation

Sexual conduct in front of a minor (NG's son) 

Sexual humiliation and degradation

Disordered eating, anorexia, and bulemia

Suicide, suicidal ideation

Self-harm

Child abuse

Scientology

Cult abuse

Drowning

Corporeal punishment

Intentionally painful penetration

Exploitation

Grooming

COVID-19

Classism

Overt and implied threats of homelessness

Endangerment of vulnerable women by parties who knew or suspected harmful behaviour/complicity in harmful behaviour

Homophobia - specifically, disregarding stated LGBTQIA+ identity during proposition/advances

Ehk siis: tegu EI ole kerge lugemisega. Ma ütleksin, kui välja arvata mõned eriti võikad pornolood, mille peale nooruses sattusin, kõige vastikum asi, mida ma üldse lugenud olen - jah, muidugi on inimestega tehtud palju hullemaid asju, aga üldiselt võetakse need kirjanduses või ajalookirjutustesl ühidalt kokku. Ei minda detailseks. Ja kui minnakse, on tegu kohutavustega (à la ristilöömine), mitte ilgustega. 
Lugege, kui suudate taluda.
Ma ei mõelnud enne avamist ja lugemist midagi - tõsi, selleks ajaks polnud ka keegi veel hoiatusposte teinud - ja mul on teist päeva peavalu. Täna on leebe, saab hakkama. Eile mõtlesin tõsiselt kiiirabi kutsumise peale. Aga viimane 100 mg sumatriptaani aitas magama jääda ja ärgates oli palju parem.

Link.

Kusjuures ma ei ole shokis tegude peale. 
Halbu asju tehakse, ma olen kursis. 
Aga et see inimene on 20+ aastat jutlustanud inimeste vastu kena olemist, korraldanud põgenike aitamise kampaaniaid, olnud LGBT+ kogukonna normaliseerija, igasuguse rassisimi vastane, organiseerinud toetuskampaaniaid vaesunud kirjanikele, ja tema põhiidee, mida ta korrutas ja korrutas, oli: "Be kind to people," muudab vist ... jah, ilmselt muudabki mu maailmatunnetust. 

Sest mina teen vastupidi. S.t. mina näitan pigem ennast halvemana - olen piinlikult aus ja kui saab mitutpidi võtta, pigem kahtlen endas ja ütlen halvemini - sest ma ei taha iial kellelegi pettumust valmistada.
Mida arvad minu puhul saavat, ka saad. 
Kui üllatud, siis meeldivalt. 
Ja ma ikka mõtlesin, et mina olen oma meetodiga natuke äärmuslik, enamasti inimesed esitavad end paremana - aga et avaliku persona ja eraelulise mina vahel nii suured käärid saavad olla, ma lihtsalt ... mul ei tulnud pähe. See mõte tundub nii võõras.

Jah, ma tean, blogides ikka jookseb aeg-ajalt läbi, kuidas "no me ju ei tea X kohta kõike, kõike ju blogidesse ei kirjutata" ja "palju jääb pinna alla" ja tegin mõttes mingit õlakehituse ja noogutuse vahelist liigutust, sest no tõesti: on mingi hulk asju, mida ma lihtsalt ei taipa kirja panna, ja mingi hulk, mille osas mul (vähemalt varem, aga tegelt praegu ka, lihtsalt vähem) oli diskreetsus ehk pole minu asi jagada, see on teiste elu ka. Ja no kuigi need asjad ei ole minu meelest tähtsad, nad on olemas. 

Nüüd ma lugesin seda artiklit ja ossapüss.
Väga palju mõtteid.

Kusjuures ma arvan, Gaiman ei olnud silmakirjalik ses mõttes, et südames tundis üht, aga rääkis teist. Aastakümneid.
Ma arvan, ta uskus ja usub ikka, et inimeste vastu tuleks lahke olla, inimesed on kõik inimesed, hoolimata nende varanduslikust seisust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest vms. Lihtsalt "Ma ei suuuda käituda hea inimesena, aga kui ma innustan teisi head olema, on see ju veel paremgi tegelikult!" ning teeb kodutust perekonnata väga traumeeritud lesbilisest noorest naisest oma seksorja. 
Talle isegi lapsehoidmise eest maksmata.

Mul läheb veel aega, et sellega harjuda.

(P.S ma arvan, et Amanda Palmer on rohkem ohver kui midagi muud seal loos, aga ma olen ka tumblri-reaktsioone nähes teada saanud, et enamasti on inimesed tema peale pea sama vihased kui Neili peale.)