Pisiasjad suuremasse plaani mahutumas

Mul on igast indikaatorid märkamaks, et olen endale liiga teinud. 
Üks on, et igemed hakkavad sügelema. 
Ei, ei ole hambaraviline probleem, jah, lapsest saati juba samamoodi. Siis ma küll ei teadnud, millele sügelus viitab, vaid kratsisin suu katki ja parem ikka ei hakanud. Sügeles ja valutas korraga lihtsalt. 
Nüüd ei kratsi, vaid kannatan ja loodan, et mõne päevaga puhkan välja. 
Siis läheb üle. 
Kui edasi koorman, saan ilmselt ohatise ja on variant, et üks silmalaug läheb paiste. On läinud ka mõlemad korraga, aga üks tõmbab üsna ruttu tagasi. Halvemal juhul kõnnin selle teise paistes lauga paar päeva ringi. 
Ei ole odraiva ega midagi, ei valuta, nägemist ka ei sega, lihtsalt inetu.

Et mu igemed sügelevad, ei ole väga halb ja no kuni pea ei valuta, mis üldse kaevata. 
Aga ikka kaeban. Sügeleb, kurat! Ja midagi ei ole parata. Kannata ära. Kogu lugu.
Asjade vastu põrkamine ja kadunud koordinatsioon on muidugi ka. Häirib? Häirib. Kannatan ära? Muidugi.

Miski ei ole halvasti, kõik on hästi, ma lihtsalt ei jaksa. 

***

7 tundi hiljem tunnen, et mu paremasse suunurka hakkab ohatis tulema. Oeh. Paberkäterätiku tükike, immutada kange alkoholiga ja vbla tasuks magama minna.
Ok, mitte päris suu nurka. Teid raudselt ääretult huvitab, et sentimeetri jagu keskemale poole alumisele huulele.

***

Hommik. Kange alkohol aitas. Kipitus on väga nõrk, kohe läheb uus kompress peale ka.
Mul tavaliselt aitab, kui vara jaole saan. Kuigi päris sageli juhtub siis nii, et sentimeeter-kaks esimese koha kõrvalt hakkab ka kipitama ja tuleb kahte kohta alkoholiga töödelda.
Vara mitte jaole saamine juhtub siis, kui ma olen igast muid vaevu nii täis, et ei märka nii väikest asja nagu kipitus huulel. Õnneks juhtub seda harva.

Mitte et ma harva igasugu vaevu täis oleksin, aga ma märkan asju üldiselt. Kipun säärane olema. Märkan mitte ainult enda sees, vaid väljaspool samuti. Ei väljenda enamjaolt, sest kes olen mina, et teiste maailma sisse sõita ja öelda, et kle, sinuga mitte ei juhtu nii arusaamatutel põhjustel, vaid sa käitud sedasi, et muud ei saagi tulla? Seda enam, et enda puhul märkan sääraseid elulisi asju sama hästi, aga ega ma siis teistmoodi tundma ega eriti teismoodi tegutsema hakka oma valgustuste ja avastuste valgel. 
Kuigi märkan.
Elan ikkagi, nagu elan, nii hästi, kui suudan.
Arvasin ka, et kõik märkavad, lihtsalt on diskreetsed, ei ütle välja.
Muidugi tegelikult ei märka. Minu enesetapulugu, eks ole. 
Keegi ei MÄRGANUD, kuigi ma faking ÜTLESIN VÄLJA ka.

Mingil moel arvan harjumuste kujunemist, kasvõi ühe toidu iga kord samamoodi tegemist ka märkamise fenomeni alla käivat. Et kuna mina märkan nüansierinevusi, ei ole mulle  "teen hakklihakastet, teen samu liigutusi, võtan samu aineid" või "ärkan hommikul üles, panen programmi käima ja toimetan" kättesaadav, sest minu jaoks EI ole hommik ja hommik ühesugused ja ma ju tean, mis kappides on, mis ained just praegu on vaja ära kasutada, enne kui nad halvaks lähevad. Poolik pakk tomatipastat nt. Ma tunnen, mille järgi parajasti isu on või pole, et täna tahaks minna õue suitsule enne tavalist umbes-kell-kaks aega, et süüa samas ei taha jne. Mulle on igapäevased eluasjaolud nii erinevad, et ma ei tule isegi idee peale, et igal hommikul ühtemoodi käituda. Tunnen tugevat võõristust, kui keegi sellist eluviisi iseenesestmõistetavaks peab.

Ja teiselt poolt muudab see erinevuste märkamine kõige (nt toidu) tegemise "nagu peab" üpris keerukaks. St mina MÄRKAN, kas proovitud viis on kasulikum, kahjulikum või samaväärne sellega, mis varem. 
Märkan nt et maitsel pole vahet, kas riis enne kotist välja võtta ja ära pesta või keeta kotiga. Ilmselt kuskil mingite riisidega oleks, aga meie niigi ülipuhta toidu puhul - eip. Aga kui inimesel on peas aint teave "õigesti keedetakse riisi nii!!" tal ei registreerugi, et maitse on üsna sama.
Ma ei ütle, et täiesti sama. Eks mingid erinevused tulevad ka näiteks Eesti eri piirkondade vees keetes ja mingi mikrovahe tekib vbla ka pestes või mitte pestes. Aga kui mina vahet ei märka, peab tema ikka SITAKS tundlik olema, et märgata.
Sibul tuleb enne kuldseks praadida, kui küüslauk pannile lisada. Kana peab marineerima just sellises segus. Osta seesamiõli, kui seesamiõli retseptis kirjas on, muidu ei saa teha. Ära joo kohvi, kui sa magama ei jää. Ega vaata ekraane. Duši all peab käima iga päev. Koerakaka tuleb korjata koerakakakotti, mida poes selle nime all müüakse. Lapsed vajavad piire. Haridus teeb targaks.
Ja. Nii. Edasi.
See, mida ühiskond ütleb, peaks nagu üle olema sellest, mida ise kogen? Mingid keskmiste inimeste keskmised näitajad peaks mulle oma elu paika panemise juures päriselt abiks olema? 
Oh, te süütud suveaja lapsed ...

Samas on teemasid, asjaolusid, mis on teistele tuntavamad kui mulle. Neid on vähe, aga on - nt notsu ja Mairi ei kannata külma ja Epp pesumasina tekitatud võnkeid. Ma magan valges. Kui vaja, ka muusika saatel. Automürinast rääkimata. 
Mul on suht raske uskuda, et on teemasid, kus teised on päriselt tundlikumad kui mina. Ikka mõtlen, et nad on lihtsalt pirtsakad. Sest noh - enamikku erinevusi, mida mina tajun, mina ei rõhuta. Elan üle. Mis seal ikka. Miks nemad rõhutavad ja karjuvad? Pirtsakad.

Märkate vastuolu? Muidugi märkate. Mina küll märkan.
Aint tegelt ei ole vastuolu. Mitte et ma oma individuaalseid kogemusi usun, teiste omi mitte, vaid ma olen nii kaua nii kindlameelselt üritanud end ja oma elu mahutada väidete alla, mis väljastpoolt tulid, "riisi keedetakse nii," "hea suhte saad nii," "täiusliku ahjuprae saamiseks tee sedasi," "kodu tuleb koristada sedasi," "ära jäta märkamata seda, teist ja kolmandat" (mida mina lihtsalt ignoreeringi), "trenn, mis kestab alla 20 minuti, ei tee midagi," "mis on populaarne, on hea," "meie madrats annab hea une," jne jne jne, et nüüd ma ei usu mingit infot väljaspoolt pluss ma kahtlustan, et teised inimesed on ka lugenud-kuulnud igasugu "nii elu käib"-jutte ja neid uskuma jäänud. Ehk nad ei jaga mitte isiklikke kogemusi, vaid asju, mida kuskil ühiskonna- ja meediatasandil väidetakse, ja nad võtavad sisse, et nii peab, nii on. Usuvad ise ka üleni,
Mingi soovita valetada või eksitada nad lihtsalt imevad endasse ümbritsevad reeglid ja kombed ja esitavad neid siis kui enda omi. 

Ja ma ei usu.
Kui inimene kirjeldab täpselt ära, mida ta tunneb (nagu nt notsu on teinud), jep, tuleb ära. Hakkan tema probleeme kohe tõsiselt võtma. 
Aga kui ta ei ole nii lahtine või nii sõnaliselt võimekas, ütleb asju, mis kõlavad, nagu oleks ta neid kuskilt lugenud, ma ei usu. Ma arvan, et ta ONGI seda kuskilt lugenud - et tema tunded ei ole ehtsad, sest ta väljendab neid klišeelikult nagu ajakirjas.
Mis ei ole tegelt nii lahke, kui mulle meeldiks. Kõik ei ole sõnainimesed. Aga samas - kui ma ei usu, ma ei usu ja mul on ka mitteuskumiseks hea põhjus. Inimesi, kes mulle mingeid müütilistele keskmistele inimestele mõeldud jaburaid nõuandeid andnud ja minu isiklikke kogemusi ignoreerinud on, on palju, ning ma keeldun uskumast, et nad kõik olid pahatahtlikud mölakad. Või rumalad.
Heh. Ei, nad olid sageli võõraste teadmiste asjatundjad, magistrid, doktorandid.
Ok, päris doktorit pole olnud =)
Aga haritud inimesed on VILUNUD uskuma, mis neile räägitakse. See ongi hariduse sisu: usu ja jäta meelde, mida sulle räägitakse või mida tõenduspõhistest allikatest loed.
Nii et nad siiralt uskusid, et aitavad mind, juhivad õigemale teele. Teate ju, et maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad, et haridus on hea asi ning kui keegi sulle midagi õpetab, õpetab ta õigesti ja nii käibki. 
Maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad pigem juttu kui isklikku kogemust.
Ja mina ei usu.
Et ma ei usu ka "mõtle oma peaga" ebateaduslikku pudrujuttu? 
Nojah. 
Ma ei usu eriti kellegi juttu peale nende, kes on mu meelest isiklikult usaldusväärsed. Et ma usun teaduslikke uuringuid? Jälle notsu - heh, kes on isiklikult usaldusväärne KUIGI MA KAHTLEN ALATI KA TEMAS - on mulle mitte jutuga, vaid rahuliku enesestmõistetavusega näiteid tuues õpetanud, et faktid on uuringutes enamasti õiged. Aga mida neist järeldadakse, mis kokku tuleb, on juba interpretatsiooni teema. Mitte tänulikumad inimesed pole õnnelikumad, vaid õnnelikumad inimesed on tänulikumad. 
Nt. 
Aga järeldused? Aga "lahendasime ära, elu käib nii"?
Ma olen nii palju kordi kogenud, MILLINE möggga see on, et ei usu enam kedagi. 

Ja noh, ohatise  kipituse peale panen alkoholi peale. Sest see on isikliku kogemuse kohaselt hea meetod old. Ja miks kannatada, kui ka ilma saab.