Armastus ja meeldimine

Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi. 

Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei  armasta.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee. 
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas. 

Ehk ma täiesti usun, et meeldin.

Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks. 

Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida. 
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal, esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et ta minust  hoolib. Vähemalt kuni selle kohta pole mingeid tugevaid tõendeid. 
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist vähekontaktsetest andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati. 
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik. 
Enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"? 
Mina ei teadnud. Hämmastav. 
Vahelepõike lõpp.

Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.

Tagasi sinna, et ma ei usu, et armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisingi sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.

Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.

Mida?
Heh. Hõbesulg kommenteeris ja seepeale jõudis mulle kohale, et seda postitust võib tõesti lugeda võtmes "väga väga naine ja ta kallim." Mis ei ole üldse kohane!
Esiteks ma ei kirjutaks tast sedasi ilmselgelt, kui see temast oleks.
Teiseks ei ole teema absoluutselt vaid rrrromantilise arrrrmastuse kohta. Armastus on armastus on armastus, ükskõik, mis nimega teda kutsuda. 
Õigemini, kui eraldi nimesid anda, oleks eri nimetusi tarvis laste poolt vanematele suunatule, vanemate poolt lastele suunatule, armastusele konkreetse imelise hobuse, kalli sõbra, imetletud näitleja, iseenda, kallima, ihaldatu, jumala, kõigi maailma kasside või heade raamatute vastu, sest kõik need tunded on vähemalt veidi erinevad.
Eri diskursused.
Aga siin ja praegu kirjutasin kõigist neist armastusest koos. 
Mind ei saa lihtsalt armastada.

Kui mind vajatakse (Totoro!) on armastus usaldusväärne ja kindel. Selle peale võin mürki võtta. Siis ON.
Niipea, kui tekib tunne, et tema (no näiteks sõber K, onjo) tegelt ei vajagi mind millekski, on see samas kindel "ta ei armasta mind!" veendumus ühtlasi. 
Siis tuleb tagasi tunne, et ei, õigupoolest ma meeldin talle, ja korraks on kindlam
Ent sügaval ma tean ju, et kui ma pole kasulik, ei täida funktsiooni ära, pole mul tegelikult mingit mõtet.
 
Meeldimise juurde tagasi. 
Siuke habras asi. Võib üle minna.
Ma ei pea seda kuidagi püsivaks ega ühtegi oma meeldivate joonte kohta tehtud komplimenti jäävalt oluliseks.
Mu 15 aastat vana pilt on kaunis? Praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
Olgu, pilt pildiks - aeg-ajalt öeldakse mulle komplimente ka elusast peast.
See ei päästa. Olin 4 kuu eest ilus ta arust? Enam ilmselt ei ole, mhmh.
Too mu mõte ükskord oli ta arust terane. Muud mõtted on möga. Kuni ta pole selgelt öelnud, et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda, mis siis, et See Mõte ta käest kiita sai.
(Kiituse üle rõõmustan ikka, alla maa tuumani ja üles atmosfääri lõpuni välja. Lihtsalt see rõõm ei kesta kaua.)
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord?  Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.
Korraks meeldida on lihtne. Pidevalt meeldida nõuab jaksu üha uuesti ja uuesti väikesi imesid teha. 
Vahel ma ei jaksa.

See-eest kriitika on üldine ja igaveseks. 

Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav. 
Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav.
Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil. Mis ma üldse.
Ta imestas, et ma ei jaksa? Tal oleks vaja seltsilist, kes jaksaks.(Olen suure osa elust veetnud treenides, eesmärgiks, et keegi kunagi ei imestaks, et ma nii nõrk ja aeglane olen.)
Ta ütles, et olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.

Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi. 
"Ta" on siinkohal suvaline sõbralik inimene, eks ole. 
Palju inimesi kokku.

... või tegelikult: heh.
Mul on probleem, kui "ta ütles"? 
Kui asi veel ainult sellega piirduks ...
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus. Ta selgelt arvab, et ekslikult ja et see on ühtlasi koomiline..
Ta sõnastus mu küsimuse peale oli "ju siis"? Tähendab, TEGELIKULT ta ei taha-talle ei meeldi-lepib, sest paremat pole. 
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus. 
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei meeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen" = ta ei taha seda teha.
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks. Ei kõlba.

Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpsetesse sõnadesse selgeks õppinud.
"Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti." 
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik su küpised on head, aga need on ideaalsed!"
Tema oskab. Aga ta tunneb mind ka ÜSNA hästi.

Neid õigesti sõnastatud kiitusi ma pigem usun. 
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi püsivalt toredat on ta (kesiganes on parajasti "ta") meelest. 
Tee väikesi imesid, siis sa meeldid, väga väga naine.

Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind küll ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab.
Kui mind ei vajata, unustatakse.

***

Ja noh - demiseksuaalsus. See on seotud ju. Ilmselgelt. Ma tahan, et minuga armuasju ajav inimene aru saaks, mis pinna all ujub. Kes ma olen. Ei huvituks aint sellest osast, mis on pinna peal ja meeldiv.
Ma ei huvita sind inimesena, lihtsalt tore vaadata? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.
Iial.

Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega üldse on?
Ma ei ole päriselt aru saanud. Ei ole ainult see, et emake maa, mind lapsena ei nunnutatud piisavalt, nüüd tahan ainult neid, kellega hingeside tekib. 
Või on? Ma ju ka ei tea.   
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud. 
Aga demiseksuaalsus? Kas see on ka pärilik? (Ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt mikrisse peaaegu karjunud: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar, nühivad üksteist koridoris? See ei ole ju normaalne?!")
Või siis ei ole ma nii nunnu vanem talle olnud, kui ise arvan?

Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe? 

Vara veel

Kui ei oleks valentinipäev, ma ei kirjutaks teile oma armuasjadest - vähemalt veel - midagi. 

Sest miski pole natukenegi kindel, miski ei ole "jah, nii on", vaid aint "tundub, et vist on nii" ning noh. 

Mis me armuasjadest räägime, isegi toore seksuaalelu teemadel: mul on nüüd selja taga 11 aastat, mille jooksul kõik aset leidnud väga vähesed seksikorrad on lõppenud nii halva maigu ja tundega, et see oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ma ikka ÜLDSE ei oska seda meestega väga vahetute asjade ajamise värki, ma ei taha enam, ma ...
"Vaata mind, isegi minu vanuses leitakse veel sobiv partner ja ühine õnn!" võidaks seepeale öelda ja on ka reaalselt öeldud.
Mu arust ei ole üldse teemasse. 
Asi ei ole ju vanuses. Meenutame hoopis, et minu elu pikim suhe kestis alla 3 aasta. 
Et mu Suur Armastus lõppes aastal 2006. 
Et ma üldse kokku olen oma elus mingis paarissuhtes olnud väga heal juhul viiendiku sellest - pigem vähem. Lapsena ei olnud, see on nagunii mõistetav, sest ma olin laps. Aga ka kõike hilisemat kokku liites saab vast 8 aastat.
Ok, K-ga oleme sõbrad kauem olnud kui 3 aastat, aga kui arvestan aega sellest, kui ta end formaalselt mu partneriks nimetas - sest ma ei leppinud muidu - kuni paarisuhte-sorti natukenegi formaalse asja lõppemiseni, siis ikkagi alla kolme. 
Ja ta võtab väga olulise osa neist 8-st aastast. 
Korra suudlesime, jai.
Ma ei näinud ennast enam sedasorti naisena, kel üldse VÕIKS olla mingit muud sorti suhe kui K-ga oli. Seksita sõprus - ja K ei olnud armsama jaoks piisavalt hea sõber tegelt.
Mitte isegi, et kes mind tahab, vaid "selleks, et mina inimest tahaks ja tema mind ka, peaks nii palju nõudeid täidetud olema, et seda lihtsalt ei juhtu."
Ainult et - on valentinipäev. Armuasjad on teema. Ja minuga vbla juhtus võimatu asi. 
Mismoodi? Kuidas sedasi saab üldse? Mis ... mis?!?!?!

Teooria tasemel on huvitav: meil sünkab, sest ta on hästi minu moodi paljudes asjades. 
See ei too kaasa mitte olukorda, kus mõlemad tahavad endast rääkida ja keegi ei kuula, või et kumbki ei taha juttu alustada, ja siis jääbki vestlemata, vaid me saame üksteisest aru. Ehk (tegelt need on tõele mittevastavad näited, sest reaalsed asjad on natuke keerulisemalt ilmnevad) tuleb: krt, ma olen nii palju endast rääkinud, ma nüüd esitan küsimusi, et ta saaks omakorda endast rääkida. Või kui vestlus ei alga ega alga, siis üks alustab seepärast, et loomulikult teine ei taha, võtan selle ebamugava asja enda peale. 
Tema saab aru ja võtab asja enda peale sama tihti, kui mina saan aru ja võtan asja enda peale. Sest me mõlemad tahame rõõmu teha, vajalikud-kasulikud olla, teisele head meelt teha on nii tore. Nii magus tunne!
Sarnased.
Ürgsarnased.

Viimaks - VIIMAKS - ei ole ma olukorras "kui sa lased end hõisates ära kasutada, muidugi kasutatakse!" või "loomulikult ei pane ta tähele, et sa saad rämeda trauma ta käitumisest, ta käitub nagu normaalne inimene ikka!"
Normaalsed inimesed on suht väkad, ütlen ma õnnelikult. Tema on sama imelik kui mina, sama intelligentne, sama kehaline, oo, oo.

V.a. et ma tegelt ikkagi ei julge loota. 
Sest olen nii palju elult armuasjus vastu hambaid saanud.
Tegelikult vaatan, pea viltu, KUST seekord lüüakse. Ühegi ilmselget kohta ei paista, aga miski läheb kohe väga halvasti. 
Lissalt ei oska arvata, mis. 
Seda ma usun absoluutselt, et tema on siiras. 
Et mina olen siiras, ma TEAN.
Aga miski läheb halvasti. Vbla kuidagi seepärast, et ta elab kaugel. Miski muu mulle pähe ei tule. 

Aga kui ma olen avalikult kirja pannud, et nagunii läheb halvasti, äkki ei lähegi? Siuke - kodukootud-käsitööebausk?

Kunagi covidi ajal oli meil larparitega
siuke mäng, et tuli teha kodus olemasolevatest
asjadest kostüümiga pilt etteantud teemal.
Selle pildi teema oli "Suveöö unenägu"

Ajaloost ja tulevikku vaatamisest armuasjus

Ma tahan, et mind armastataks.

Ma ei ole ses osas raudselt ainulaadne, aga ausalt: varem arvasin ma, et KÕIK tahavad armastatud olla. 
Et osadele inimestele on see täiesti kama ja mõnedele lausa eemaletõukav olukord, nõudis mult ikka väga palju inimestesse vaatlevalt (mitte nendesse uskuvalt, vaid neid rahulikult vaatlevat) suhtumist.
Aga ikkagi olen JÄLLE üllatunud, kuidas maailm on täis inimesi, kellel ei ole üldse sees tunnen: "Ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks," ja nii edasi. 
Sest neid paistab olevat - lausa enamus?! Et suhet otsitakse, ei tähenda üldse seda, et tahetaks armastatud olla. Niimoodi armastamine, nagu minu arust on normaalne ja mida mina tahaksin ka enda pihta suunatuna tunnetada, on enamiku inimeste jaoks arusaamatu veidrus. 
Jumala toredad inimesed on täiesti ükskõiksed teemal "kas kunagi juhtub üldse, et keegi tirib mu naerdes püsti, et paremini kallistada ja suudelda?!", nad üldse ei mõtle ka selle üle, see lihtsalt ei ole teema. 

Jaa,olen aru saanud, et mulle ei sobi ka enamiku inimeste armastus. Esiteks, kui rääkida seksuaal-romantilisest armastusest, on hirmsaks takistuseks, et mina tahan inimesega enne sõber olla, muidu on temapoolne minusse armumine konkreetselt võigas ja talumatu.
Teiseks, ka lihtsalt lembe suhtumine ajab mu ebamugavusest nihelema, kui seal puudub teatud kiiks. Ma isegi ei tea, mis kiiks, ja ma ei ole kindlasti vihane inimeste peale, kes minuga lambist FB-s rääkima hakkavad või kõiki mu poste südamekestega hindavad, ent ega ma nüüd nendega lähedaseks ka ei taha saada. On lihtsalt ... ebamugav. Ja ma ei tea, miks mõne inimesega aastas viis lauset vahetada teemal "Sa oled tore." - "Sa oled ka tore, , nii hea, et sa oled!" on hea ja mõnega ei ole.
Nii lihtsalt on.

Seksuaal-romantilisest rääkides: mu hormoonid hakkasid jälle tööle ja ma jälle nii väga tahaksin, et demiseksuaalne armastus (krt selle armumisega, ma saan ka ilma toime, aga armastus) mu elus olemas oleks. 
No ... K on, AGA. 
Tema küll mind kunagi naerdes ei emba ja suudle ja imetle mu käsi, silmi, juukseid või head maitset. Ta on mulle paar korda öelnud omal algatusel, et tal on hea meel, et mu enesetapp ei õnnestunud, muidu ta ei tunneks mind. Kiitnud mu kooke või pajarooga või suppi. 
Ja öelnud, et olen huvitav inimene. 
Jee.
Ma tahaks küll, et K armastaks mind nii, nagu mina teda. 
Aga no ei armasta.
Need, kes on minusse viimastel aastatel armunud, tahaks hoida mu käsi, õlgu, pead, sosistada imetlussõnu ja ronida minu nimel kui mitte Džomolungma, siis Suure Munamäe tippu ikka, äratavad aga minus sellist jälestust, et ma pigem sureks kui nendega koos oleks. Liialdamata. Nagu ... JÄLK.
Sest nad lõid põlema liiga ruttu. 
Mina hakkasin alles taipama, et ok, selle inimesega võib suhelda, kui nemad juba ... oh, mis seal rääkida. Iu.

Tegelt ma põen hetkel hoopis selle üle, et kirjastuse esindajale vist ei meeldi mu romaan. (Ehk ta ei armasta seda, ta ei armasta mind, ta arvab, et lugejad ka ei armastaks seda raamatut ja tal on nagunii õigus samuti.)  Loogika on selline: kui ta hakkas lugema ja talle meeldis, oli põnev ja ta tahab seda avaldada, oleks tal raamat juba läbi loetud ja ta oleks minuga ühendust võtnud. Kuna ta EI ole minuga ühendust võtnud, ta kas ei ole haaratud, loeb nagu töö nõuab, või pole alustanudki.
Viimane võimalus on ebatõenäoline, sest kohe on Kulka tähtaeg ja enne seda tuleb läbi lugeda ja otsus teha.
Ma nii väga tahaks olla kirjutanud raamatut, mida armastatakse. 
Aga jälle ei ole, oh, kus ma jään.

Tulles tagasi seksuaal-romantilise juurde, siis kuna mul on jälle regulaarsed menstruatsioonid ja kirg ovulatsiooniperioodil, näpukad annavad isegi orgasme (kuigi loide) ja phmt hormoonid töötavad, ma imestan selle üle, kuidas teistel inimestel töötavad armuhormoonid NII TEISTMOODI.
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII. 
Ok, ilmselt kuskil on mõned, kel töötavad ka nagu minul. Aga neid on selge vähemus. 
Ma arvan, et Frieda on üks. Aga tema on ka naine - ma tahaks meest, kel töötavad nagu minul =D Ja ma tahaks, et ta oleks mu sõber ja siis tasapisi ka muid asju. 
Phmt (kordan) tahaksin, et K armastaks mind nagu mina teda. Aga no see ei ole võimalik.
Ja üldse ei ole ilmselt võimalik, et mul kunagi meestega veaks. Poeglapse isaga oli mu ainus suur armulugu ja see sai ka olema ainult seepärast, et ega temagi mingi normaalne ometi pole. 
See šokeerib mind ikka veel. 
Et ilus ja tark ja hea ja kirglik ja mida iganes ma olen, mul ei saa mitte kunagi olema head armusuhet. Sest mina ei taha neid, kes mind tahavad. Tahan ainult neid, kes mind ei taha, sest ainult nendega saan ma piisavalt headeks sõpradeks enne.

Enne. 
Enne mida?

Olgu, ütleme nii: ma tahan ainult neid, kelle hing mulle meeldib. Noorena ma kujutlesin iga ilusa näolapi taha ilusa hinge ja armusin esimesest silmapilgust, mis koliseb. Kõik need armumised jäid platoonilisteks, kuni tuli KEA. Ma ei tea, mis neist reaalselt saanud oleks. Aga KEA  oli väga kujukas. Nagu - nii pidigi minema, kui armuda välisesse ilusse, arvates, et koos sellega tuleb kaasa sisemine. Et ilusa näolapi ja keha taga, romantilise viisi taga, kuidas juukseid silmilt heita, peab olema sisemine haav, mida just mina arstida saaksin.
Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik. 
Ma siiamaani näen teda vahel unes ja loodan tema tunnustusi teemadel, millel ta mind 25-26-27 aasta eest halvustas. 
Ma siiamaani mõtlen vahel rahuloluga tema reaalsetele tunnustustele - et pidi ikka midagi tunnustada olema, kui isegi TEMA märkas ja ütles. 

Siis oli Tütarlapse isa. 
Temaga hakkasin asju ajama, sest lihtsalt tahtsin hirmsasti, et mul oleks oma poiss ja ise olla kellegi tüdruk. Nii hirmsasti, et ma isegi ei lasknud end takistada sellest, et ma temasse ei armunud. Maga minuga, käi minuga, ütle, et ma olen sinuga, oleme paar, mis siis, et ma ei tunnegi sind!
See toimis natuke aega. 
Ma hakkasin teda armastama.
Tema mind vähemalt omast arust ka.
Aga mulle sellest ei piisanud. Selleks ajaks, kui me laps oli aasta ja kaheksa kuud vana, oli mul selja taga nii palju elamusi ja koosolemist, ebamugavusi ja valu, et mul ei olnud mingit tõrget öelda: "Aitab küll."
Sest ta ei armastanud mind minu jaoks arusaadavalt viisil. Magas teiste naistega ilma kummita. See tähendab, ta üldse ei mõelnud:minu elule ja tervisele nendega seksides, ma olin tal täiesti meelest läinud.
Ja sellega ma ei leppinud. Et ta teistega seksib: okei. Et ta teistega seksib, mulle kui Tähtsalt Isikule mõtlemata: üldse mitte okei. 

Pildi tegi Tütarlapse isapoolne vanaema

Poeglapse isaga läks juba traditsioonilise demiseksuaali mudeli järgi. Kuna tal oli naine ja me absoluutselt mingil soolisel pinnal ei suhelnud, ma armusin temasse sügavalt ära. 
Ja siis jättis ta naine ta maha. 2 kuud hiljem olime juba paar.
Mina ainus kahepoolne Suur Armastus ja see pold ka Suur Armastus, vaid ta lihtsalt otsis pärast naise äraminekut plaastrit. Jai.

Pärast oli mul seksisõber, kes mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Tundsime üksteist ammu, ta oli ilus, dramaatilise mineviku ja kenade avatud mõtteavaldusega.
Ta tegi ka palju väga halba nalja, otsis seltskonna positiivset tähelepanu, neil põhimõtteliselt vaimselt jalus püherdades ja saba liputades, ning mida aeg edasi, seda enam taipasin, et ta on otseselt rumal.
Tema on ainus inimene, kellest arvasin, et jäin rasedaks, ja otsustasin, et krdile, teen aborti.
Õnneks järgnes negatiivne rasedustest ja päevad ja huhhhhh.
Lõpetasin temaga seksimise. Sest ta oli mingil moel sümpaatne, aga ikka liiga rumal.

Proovisin Leevikesega. Kuna Leevike oli täiega ebakirglik, oli meil aeglane mingisuguse surveta algus. Ta oli (on ikka veel) kena ja mina tuvastasin, et oh, ta on autist, sellest omapärad, ning me põimusime.
Mõne aja pärast selgus, et ta ei muutu minu suunas kirglikumaks, vaid VEEL jahedamaks. Sest no naine olemas, rist kirjas, nüüd tuleb teda vahel kinno ja välja sööma viia ja sellest piisab. 
Mina tahtsin, et mind armastataks. 
Mulle TÕESTI ei piisanud sellest, et ta mulle rannakarpe tegi ja filme näitas. 
Pealegi oli (ja on) ta mitte lihtsalt rumal, vaid JUBE rumal. 
Millest ma sain aru aastaid hiljem, ent ikka veel täidab see mind õudusega.

Noh, ja aeg temaga jooksis tegelt juba Rongimehele sisse.
Hei, tegelt jooksis seksisõbra oma ka! Mul tuleb meelde üks telefonikõne, kui Rongimees helistas ja ma vastasin, kuigi amelesime samas seksisõbraga. Sest ega mina ka mingi psühholoogiline tark ei ole kogu aeg olnud. Telefon helises otse mu kõrval, ma vaatasin selle ekraani, tuvastasin, et tore inimene helistab, ja võtsin vastu. Sest seks - seks ei ole ju nii oluline kui armastus, ja Rongimeest armastasin ma raudselt rohkem kui seda teist vennikest.

Ohhhh ... nii väga armastasin. 
Arvasin, et tema armastab mind ka. Platooniliselt, ent nii-nii kõvasti.
Eksisin.

Peale Rongi läks kõik kuradile. See tähendab, sõpruse ja armastuse suhtes. Senised suhted ja suhtemallid muutusid (enamasti suhted katkesid, aga mõned ka sõlmusid), minu seksuaalsus jäi magama ja kuigi ma proovisin seda siira uskumatusega igat moodi äratada, see lihtsalt ei juhtunud.
Ma tahtsin last ja olin kindel, et saan ta. Keskendusin ainult lapsesaamisele, krt selle seksuaalsusega, no kui ma ei taha kedagi, no siis ei taha. 
K hakkas mulle samas romantilise partnerina  järjest ahvatlevam ja ahvatlevam tunduma, aga peale mitut moodi üritamist teda voodisse saada - ma arvasin, et armusuhetes on seks tähtis - ta ütles mulle, et eieieiei, ta "ei taha mulle haiget teha".  
Läksin täiesti tükkideks. "Ei taha mulle haiget teha?!" Krt, sa ei SAA mulle rohkem haiget teha, kui sa praegu oma äraütlemisega teed! 
See oli hirmus. Reageerisin tüüpiliselt: koidu ajal Olerexi suitsu ostma, sest suitsetamine on ainus, mida teha tahtsin. Seisin tühermaal, suitsetasin ja nutsin. 
Need olukorrad on mu elus nii korduvad olnud, et minust võiks teha reaalelul põhineva filmi, kus iga "ta ei armasta mind, miks, miks?!"-episoodi järel ma seisan tühermaal, suitsetan ja nutan.

Nojah, aga iga korra järel, mil ma ta meie mitte-paar olemisest hoolimata ta maha jätsin, näitas ta mulle, et armastab mind. Paar korda isegi tulles vastu ning andes mulle, mida ma tahtsin ja ta varem ei andnud. 
Ja olgem ausad: ma hoolin armastusest kaugelt enam kui seksist. 

Nii et nüüd on mul K ja midagi muud ei paista kunagi tulevat ja K ei hakka mind kunagi tahtma. "No ma võin ju sinuga magada, kui sa nii hirmsasti tahad," EI ole see, mida mina tahan.
Ma tahan armastust - sellist armastust, nagu ma ise välja annan.
Aga no seda ei anta. 
Ma arvan, seda ei tulegi kunagi.
Mis on päris krdi hirmus tõdemus ikka. 

Eriti hilinenud, ent phmt valentinipäevaks sobiv post

Täna mõtisklen seksuaalsuse üle. 
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend. 
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis. 

Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub. 
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist. 

Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud. 
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.  

Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru. 
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."

Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab. 
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev. 
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.

See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde. 
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah? 
No ilmselt ... 
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse. 
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus. 
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha. 
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke. 
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas. 
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast. 
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!

Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta. 
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore. 

Kurblik vahekokkuvõte

Sain just aru, et kell on 2 öösel, valentinipäev peal ja ma ei oska midagi uut ega üldse midagi vähegi huvitavat öelda seksuaalset sisaldava armastuse kohta. 
Et arvan, et see on nagu muu armastus?
Kas mul on mingit tõendust? Mingit kogemust?

Minu kogemus ütleb õigupoolest, et ei ole. On armumine ja see võib olla lõikav ja pikaajaline ning mitte üle minna - issand, kui kaua ma Poeglapse isa taga nutsin! Phmt sama kaua, kui me koos olime!
Aga et lihtsalt inimliku meeldimise pealt tuleks seks ja siis me meeldiksime üksteisele ikka edasi ning armastus õitseks?
Kui ma olen inimestega seksinud ilma armumiseta, isegi kui on nagu suht meeldiv isik (loe: kena noor mees, kes otseselt jäle pole), mõne kuu kuni poole aasta pärast olen alati mõelnud, et fakk, ma ei taha teda enam nähagi. Kuidas ma nii lolli inimesega ...?
Vähemalt oli see kunagi nii. 
Mitte et seesugust seksi oleks mu elus ... eee ... kaua olnud. 

Kui tulla kaasajamasse perioodi mu elus, siis K ei ole tahtnud minuga magada - algul arvasin, et pole situatsiooni tekkinud, aga ükskord kuskil poolteist aastat tagasi langesid kõik asjaolud kokku (minu ovulatsioon, mu poja kodust ära olek, tema küllatulek) ja ma pingutasin natuke omalt poolt - ning kui peaaegu nagu näkkas, ta küsis leebelt, kas ma väga kurvastan, kui ta nüüd koju läheb, mina vastu et ehh, ei ... ja ta läks.
Ma ei kurvastanudki selle üle, et ta koju läks. 
Aga ma kurvastasin väga, maapõhja, et ta mind ei taha.
Isegi kui kodust messengeris kinnitas mitu korda, et liblikad kõhus olid.  

Olen ikka veel veendunud, et me oleks hea paar, aga samas - et ta mind ei taha, ei taha, ei taha on päris valus. 
Ma ei suuda näha, kuidas saab olla, et inimene ei taha teist õnnelikuks teha, kui see viis talle endale just absoluutselt jäle pole. 
Ma ei taju seda.
Et minuga magamine on absoluutselt jäle? 
Noojah ...

Tõsi, talle on tegelikult "absoluutselt jäle" mõte armusuhtest - kuni ma rääkisin ja kinnitasin, et seks on suva, seda võivad ka sõbrad omavahel teha, oli ta kuidagi oluliselt rohkem hakkamas.
Aga väljendasin ka, et minu jaoks on armusuhe samuti suva, nimeta suhet, kuidas tahad, ega see inimestevahelisi tundeid, tegevusi, midaiganes-sisu ju muuda ... ja mis mõttes sa oled kategooriliselt vastu mõtetele "see on minu naine, see on minu mees"? Nagu - tegu on ju ainult sildiga, mis näitab, et mul ei ole piinlik, et mind sinuga kellegi mõttes ühendatakse? 
Tähendab, sul on piinlik? 
Tähendab, sul ei kõlba minuga ühendatud olla inimeste peades? Krt, ma olen nii hea, sa peaks ju rõõmus olema? Kurat, sa ei pea isegi minuga magama, kuni oled nõus mind rahva ees endaga seotud olevaks tunnistama, ma oleks sellega ka ju rahul?!
Ühesõnaga: draama.

Ja jälle lähen oma mõtetega privaatsete ahastuste teed ja üldse ei saa aru, mis värk on armastusega, mis värk on armumisega, mis värk on seksiga - ainult see on selge, et minu elus kõiki kolme ühe inimesega katta kauem kui paar aastat ei ole võimalik. 
Kauem kui paar aastat ... viimasest paariaastasest korrast on ka umbes 15 aastat möödas või sedasi. 

Nojah.
Aasta peale Rongi korrutasin endale, et suhted meestega ei ole mu forte. 
Aga kuskil sees elas ja elab visa lootus, et pole lihtsalt Seda Meest leidnud, kellega kõik klapiks, aga leian ju veel, ei ole ju veel surnud ja ... 

Küllap tuleb seda "pole mu tugev külg" endale lihtsalt rohkem korrutada taas. 

Sest selgelt ei ole. 

Väga malbelt ja rahulikult

Ma üldjuhul juba palju aastaid? mitu aastat igatahes kirjutan valentinipäeval armumisest, armastusest ja vahel seksistki. Ent sel aastal olen just selle paarissuheteteema juures juba pikalt püsinud ilma igasuguse valentinipäevata ning mingit lõppjäreldust ikka pole. Ma tahaks, et mind armastataks nii, nagu mina armastan, ent nagu märkis väga usutavalt Rents, normaalsed inimesed ei armastagi nii, mina aga tõrjun kohe kõiki armusuhete moodigi suhteid, kui tekib tunne, et minust ei hoolita (nagu mina hoolin teisest).
Elik phmt ma peakski saama suhet pidada inimesega, kes on väärakast kodust ja keda ma samas hästi tunnen sest ma tahan meest enne tunda, kui temaga midagi muud plaanida saan.
Kusjuures selline mees ON olemas. =) Ma tunnen teda hästi, noh.
 Aga ei taha minuga proovida.
Ma ei pane talle pahaks ka. Aus ja lahke vastus oli täiega tore ja ma alles hiljem sain aru, et aa.
Ta on must muuhulgas 8 aastat noorem.
Enne arvasin, et no mingi 5 vast, aga pisiasjad, pisiasjad.

Ma ei arva, et ta seepärast ei taha, et ma olen mingi jube vanamoor. Ma arvan, et kuna tema veel armub (ja siis saab jubedalt vatti aina), tal on (veel) teistsugused ootused ja ta ei oska mõelda, et ilma armumiseta võiks ka nagu.
See näib talle lihtsalt võõras.

Eilse veetsin muidu nunnu olles.
Olin nunnu koeraomanik ja käisin Totoroga kaks korda pikemalt väljas, neist üks sisaldas ka korduvat rongisõitu. Olin nunnu ema ja ravitsesin tee ja rohtudega oma haiget poega, tegin talle pannkooke ja praadisin peekonit ning panin ta linad pessu. Olin muidu ka nunnu koduperenaine; muuhulgas pesin põrandatelt ära verioodis koera vere.
No ja siis hoolitsesin enda eest ka, vahetasin oma linad ja käisin duši all ja jooksin kaks - ei, kolm - korda ja ...
Muide. Tibidele märkus: kui kuivatada juuksed normaalse rätikuga JA pärast seda siidist asjaga, läigivad juuksed nagu vähegi saab ja seda tüütut kahu ümber pea ei moodustu, vaid kõik on läikiv ja sile.
Ma ei tea, kas teist tüüpi juustele ka mõjub, aga minu ja mu tütre juustele igatahes toimib oivaliselt.
Ja kui aasta otsa iga päev (unustamispäevad välja arvatud) magneesiumitablett ära süüa, küüned enam ei murdu, vaid kui tuleb ette küünemurdumise situatsioon, üritab küüs lihtsalt tagurpidi minna, mul on on valus ja küünealune verine.
Aga ei murdunud.
Kui see kellegi arust nüüd positiivne on.
AI!
Oli vaja üritada vanadest pükstest koerale tirimismänguasja valmis keerutada ... Pealegi selgus, et pükstest oli vähe. Liiga lühikesed. Uus tirimismänguasi koosneb kahest sõlmest ja muud polegi.
Lisaks magasin päeval neli ja pool tundi.
Ma arvan, kõigeks muuks jõu saamiseks hädavajalik.

Mõtlesin ka, et viin enda täna kinno valentinipäeva puhul (mul on juhuslikult ka tasuta pilet Apollo klubikaardi pealt vaja ära kasutada enne 21. veebruari).
Aga seal ei ole midagi, mida ma näha tahaksin. "Erilisi" ma näiteks keeldun vaatamast, sest mul ei ole huvi filmide, raamatute, sarjade vms vastu, milles autismi on haiguse või patoloogiana kujutatud.
Olgu, võibolla "Väikesi naisi" tegelikult võiks vaadata. Aga ainus seanss neid on kell 19 ja õhtuks olen juba nii väsinud, et ei taha kodust välja minekule mõeldagi.
Maijaksa kell 11 ennelõunalgi poodi minna, kuigi mul on kodust piim otsas ja kohv ainult vahukoorega on ebaideaalne.
Kuigi pole parata, saab kohe tehtud ja joodud.
Jaa, ma käisin koeraga 7 ajal väljas, aga siis pole poed veel lahti.

Aliexpress on vähemalt valentinipäevast õigest aru saanud. Saatsid mulle kirja, kus alguses ütlesid, et mina olen nende valentin ja siis lubasid hulgem allahindlusi et ma saaksin hellitada ennast. Oma parimat sõpra ja kõige kallimat kallimat.
Ma küll ei osta neilt täna midagi, aga nummi kiri oli.
Iseenda armastamine on NII TÄHTIS!
Võibolla kõige tähtsam.

Täiesti täiesti uutmoodi

Vahtisin eile mõtlikult võrgupäeviku tekstikasti ja mul ei olnud armastuse teemadel mitte midagi öelda.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.

Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.

Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!

Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.

Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.

Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.

Aaaah!

Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)

Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.

Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.

Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P

Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!

Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.

Rake

Kas mul on midagi uut öelda armastuse, armumise või isegi inimestevaheliste muude suhete kohta?
Nagu ei oleks.
Samas - kordamine olla tarkuse ema.
Ja no ma päris samamoodi ikka ei tunne (ega mõtle) neist asjust kui viie aasta eest.
Väike erinevus on, ent on erinevus!
Mitte et ma isegi suudaks näppu peale panna ja öelda, see erinevus on, näed, siin ...

Võibolla võiks esmalt ära seletada termini, mille kohta mult korduvalt küsitud on.
Mina muidugi ei saanud üldse aru, mis värk, kas siis pole teksti lugedes selgelt aru saada - aga noh. Mis seal ikka. Kes ei ole "Lihtsaid valikuid" lugenud (ei, ma ei eelda, et kõik oleksid või et need, kes on, nagunii ei saanud aru, päris paljud ikka vist said) võivad nüüd pooleli jätta.
Aga ei pea. Ei mingeid sisulisi spoilereid. Ainult seletus termini kohta, mis loost korduvalt läbi jookseb.

Mult on küsitud ja jälle küsitud ja veel kord küsitud, mis on rake.
Ja mina olen natu segaduses, sest kas pole siis ilmne?
Rake, sõbrad, on põhimõtteliselt absoluutne vastastikkune usaldus. Tunne, et teine kaitseb su seljatagust ükskõik mille vastu ja absoluutne valmidus ise tema jaoks sama teha.
Rake võib sisaldada seksi, kuid ei pea. Rake võib sisaldada veresidet, kuid ei pea.
Ma termini tuletasin soomekeelsest sõnas "rakkaus". Aga armastus tegelikult on teine asi minu arust ja ma ka ei tahtnud taaka "peab sisaldama seksi või vähemalt veresidet". Ei pea ju!
Mis krdi värk on seksi ja veresidemetega, arumaitaipa.
Miks need tähtsad on?!
Miks ma ei või saada täieliku usalduse tunnet inimesega, kellega mul kumbagi pole, ja isegi kui saan, miks see normaalsuseks pole hinnatud?

Mis värk on?!
Mitte et seks väga meeldiv ei oleks sageli või kui toreda inimesega on veresidemed, sa neist tulenevalt puutud temaga palju kokku ja mõlemil on hea, poleks tegu hea suhtega.
Kuid need aspektid pole ju suhte juures põhilised?! Põhiline on, et teil on koos hea olla!!!
Noh, ma siis ühiskonnas, mis on minu kontrolli all üleni, parandasin vea ...
... ja inimesed küsivad mult, mis värk, ja mul on nägu mõlema pihu peidus. Ei mõista, kuidas minu jaoks nii selge saab neile mõistatus olla.

Kas polegi siis ilmne nähe? Kas seks ja veresidemed tõesti on normaalsete inimeste jaoks jube tähtsad? Miks mina ei saa aru inimeste jaoks nii ilmsest? Kuidas need peegelneuronid töötavad ikka, et inimesed mõtlevad ühtmoodi tegelikult täiesti ebaloogiliselt?!
Sealjuures ei ole autistidel TEGELIKULT empaatiaga üldse probleeme. Kaldume olema üliempaatilised. Aga automaatne "ta mõtleb-teeb-tajub ka samamoodi, nii et minu meetod ongi järelikult ÕIGE, mulle näib ÕIGESTI" on meil väärastunud, mitteautomaatne ja noh - päris ma ei ole väga katki läinud, üritades teiste jaoks ÕIGESTI olla.
Ei tulnud välja.
Nüüd ma enam ei usu, et õigesti on olemas.

Ent armastust küll ei defineerita (sest seda ei defineeritagi), aga adudakse kuidagi väga veidralt enamiku inimeste poolt.
Mina mitte aru saama.
Mossitus.
Aga noh, selleks ma rake lõingi, et mu arust oli ja on seda vaja.
On vaja mingit sõna asja kohta, mis toimib, on olemas, kuid mida ühiskondlikult ei tunnustata.
Võiks olla sõna "sõprus", kui see käiks ainult selliste suhete kohta, nagu neljal musketäril - aga seda kasutatakse sama suvaliselt kui "armastust". On üks, kes kirjutas mu kohta "sest Triinu on mu sõber" ja ma olin täiesti tummaks löödud, sest ma ei salli teda. (Teeb kõike, mis mind enesetapmiseni viis, haliseb aina, aga midagi ei muuda ka, kuigi osutasin talle korduvalt, et nii ei ole tervislik.)
Sõber?
SÕBER?!
Nojah ...
Märka mind, märka, mida ma ütlen, märka mind, ma olen olemas ... või sa lakkad minu jaoks inimene olemast. Sorry, not sorry.
Ja tema arust oleme me sõbrad?

Mul läks RÄMEDALT tükk aega, et taibata - mitte mina pole eriti läbipaistev ühik, vaid mind ei nähta nii, nagu mina teisi näen, sest inimesed on enamasti pimedad või vähemalt väga lühinägelikud.
Sellepärast sai (ja saab?) mind ka isekaks arvata - kui eemalt ei näe, üldpilti ei taba üldse, siis mõni detail saab tõesti sellise mulje jätta.

Inimesed on ikka hämmastavad. Üldse mitte nagu mina mõnes asjas!

...ja NÜÜD siis näen...

Oi, jälle on valentinipäev ning saan taas armastusest kirjutada ning seda ka avaldada.
VIIIIIMAKS. Sügelen tegelikult selle postituse otsas juba tükk aega.

Taustaks pakun laulu. Kunagi, kui veel noor olin (jestas, ma olen 37 nüüd!) ja Kuku-raadios tuntud inimesed koostasid edetabeleid oma 25 eesti lemmiklaulust, mõtlesin korduvalt ka oma edetabeli välja ning see laul oli alati seal sees.
Seal on tekstis "homme valentinipäev". Peaaegu oleksin sõnade ahvatlusele järele andnud ning ära ilmutanud, aga no pidasin vastu. TÄNA on valentinipäev.



DISCLAIMER: mammutpost!
DISCLAIMER 2: mul on tegelikult "A mine persse!" ainult nende suhtes, kellelt ma ei ole ei enne ega pärast Rongi armastust tundnud ning kes nüüd avaldavad arvamust, et mina olen pähh. 

Armastus.
Oijah.
OIJAH!
Pikaajalisemad (või ka uued, ent võrgupäeviku ajalukku kaevunud) lugejad teavad, et ma ei uskunud armastusse selle traditsioonilises mõttes. Misiganes ka too traditsiooniline mõte ka oleks, kas see hõlmaks vaid innukaid seksuaalsuhteid või samuti sõbra-pereliikme-lähedusvärke või olekski nondele viimastele viitav, ma ei uskunud midagi.
Sest minu jaoks kõik see oligi usuküsimus. Mu elukogemus üldse ei toonud mulle näiteid ette, et vot käib sedasi, on inimesed, kes mind hoiavad, kuigi neil must mingit kasu pole.

Nii kaua kui mäletan (ja mäletan umbes vanusest kaks ja pool aastat), olen elanud teadmises, et mind pole vaja. Mu ema ja isa, vanaemast ja vanaisast rääkimata, elu oleks palju kergem ja parem, kui ma ei tahaks mingeid asju ja tähelepanu, süüa, kui ma ei tahaks magama jääda varahommikuti ning üles jääda hilisõhtuti, kui mind poleks tarvis lasteaeda viia, kui ma tube segi ei ajaks, põrandale kriipse ei veaks, ei teeks kõvu hääli, ei tahaks taskuraha, ei jääks oma vildikatest ilma, juneimit you name it.
Ma lugesin liiga palju, kui juba lugema hakkasin, koristasin liiga vähe, mu sokid määrdusid rekordkiirusel. Vahel lugesin taskulambiga teki all, kui hilisõhtul ning öösel lugemine väga ära keelati, see oli veel eriline patt. Kirjatehnika oli nõrk elik käekiri kole, palli ma ei osanud visata, ei saanud teistega ideaalselt läbi ehk olin sita iseloomuga tüdruk ja ma lihtsalt olingi tülikas nähe.

Juba koolieelikuna mõtlesin enda äratapmisest. Et kui ma surnud oleksin, oleks neil seal peres kahju ja mu head omadused tuleksid meelde - mitte vaid, kui tülikas olen. See polnud mingi ühekordne mõttemäng, vaid ikka ja jälle aastate ja aastate jooksul välja töötatud ühe kindla momendiga (ma olen surnud) teema.

Nüüd, korraga avastanud, et hei, armastus on olemas, seisan peaaegu 40 olles selle tõdemuse serval õrnalt õhetades nagu 15-aastane neiu. Oi, päriselt ongi v? Maailm on äkki mu ees hoopis teistsugusena valla!
Muidugi on endast rämekahju, et mulle lapsena eriti armastust (nagu hellitusi, hoolitsemist, usku, et olen kellelegi peale iseenda tähtis) ei jagatud. Sest ma pürgisin kellelegi vajalik olemise tunde poole ikka väga palju aastaid, varasest lapsepõlvest peale, ning nüüd alles asetuvad tollased ihad mu silmis arusaadavasse süsteemi.

Ma tahtsin koera. Nii väga tahtsin. Selle kohta pole isegi sõnu kui väga. Laias laastus mõtlesin, et siis mul oleks keegi, kelle kaela ümbert kinni hoides nutta, kes hindaks mind alati, isegi kui keegi teine mitte, kellega koos suudaksin ülejäänud maailmale vastu seista.
Sellist Tjorveni ja Pootsmani värki ihkasin, aga olin noorem kui Tjorven, kui seda tegema hakkasin.
Aga ma ei saanud koera. Ma ei saanud. Ma ei saanud - ning natuke enne 14 sünnipäeva tõin lihtsalt kutsika koju, sest ei jaksanud enam oodata.

Olin tema üle õnnelik küll, kuigi ta pidamisele seati hunnik reegleid, mida siis vaikselt rikkusin (näiteks oli keelatud koera voodisse võtta. Talle oli ette nähtud lasteaedik, too puust varbadega, magamiseks ja siis ma õhtul panin talle sokis oleva sooja pudeli, et oleks midagi mõnusat kaisus, öösel käisin pudelit vahetamas, ainult vahel väga-väga väsinuna loobusin ja võtsin koerabeebi lihtsalt endale sängi). Ma olin hirmus paljuks valmis, et omaenda kutsut pidada tohtida, öösel ärkamine oli täiesti rahulikult üks neist asjust, mida teha võisin.

Aga tegelikult teadsin ise ka, et nii väikest koera poleks veel tohtinud emast lahutada. Ma ju lugesin, pagan võtaks! Mina oleksin rahulikult 6-8 nädalase vanuseni ära oodanud, mis normaalne olnuks, aga emakoera perekond (mu klassiõe vanemad) oli: "Me vaene koer, sünnitas ÜHEKSA kutsikat, imetamisest kurnatud ja enamik poegi on juba ära viidud. VII ÄRA VÕI ANNAME MUJALE!"
Ja nii sain koju kutsika, kes polnud veel kolmenädalanegi.

Sel hetkel polnud sest mulle väga midagi, sest no OMA KOER!
Aga lõpuks jäin tollest koerast seepärast ilma, et ta oli veidi väärastunud mõtte- ja tundeeluga seoses väga varase emast lahutamisega. Nimelt oli ta täielik seksmaniakk. (Jaa, kirjandus ütleb, et see on varase emast lahutamise tulem, ei mõelnud sidet kahe asja vahel ise välja.)
Muidu väga armas ja sõbralik ja kuulekas, aga phmt üritas vahekorda astuda kõigi teiste koertega, soost olenemata, minu jalga korduvalt ja korduvalt keppida ja kui siis innaaegne emane ette sattus, ta lihtsalt ei kuuletunud enam ÜLDSE.

Kuna tollal olid koerapidamisreeglid lõdvemad ja ma ei pooldanud väga rihma otsas jalutamist, oli ta rihmast lahti, kui kodu lähedal selle emase peale sattusime ning minu koer lihtsalt lahkus minust ja jooksis emase kannul minema. Kutsusin ja vilistasin, mis tahtsin, tema ei hoolinud. Takkajärgi - oleks võinud järele joosta, lõpuks ikka kätte saanuks, ning rihmaga koju tuua. Aga ilm oli lörtsine, mina õuesolekust külmunud, nii sooja maja lähedal, ja ma olin LAPS.
Läksin tuppa ära, eeldusel, et koer ikka lõpuks koju naaseb.
Ei.
Riputasin ümbruse kuulutusi täis, andsin varjupaigale teada ja lootsin parimat. Ent keegi muu kui varjupaik ei helistanud ning nende kahel korral soovitatud paigad ("minge vaadake, äkki on teie koer see!") sisaldasid ainult võõraid penisid.

Tõsi, ma ei olnud tema ära joostes nii murtud, kui võinuks oletada selle põhjal, kuidas koera igatsesin.
Nimelt juhtus mu koeravõtmise ja tema kadumise vahel igasuguseid asju. Näiteks me (mina, vend, ema, esialgu ka koer) kolisime ära. Me kolisime ära phmt minu pärast, sest ähvardasin venda liigse õppimasundimise eest kaitstes oma vanaisa triikrauaga, mis polnud küll enam juhtmega elektrivõrku ühendatud, kuid ikka veel kuum. Mispeale too vanaisa läks täiesti pöördesse, surus triikraua nurga vastu mu käsivart ning teatas, et tema majas ma igatahes enam ei ela! (Hiljem oli ta pigem leplik, aga õnneks vähemalt seekord ja ses asjas oli mu ema otsustav.)

Siis me kolisime, kolisime veel ja viimaks mu boonusisa juurde (aa, jah, vahepeal oli isa ära läinud ja boonusisa ilmunud. Sisulist vahet ei olnud minu jaoks: mõlemad olid imelikud. lihtsalt eri moodi, ja praegu ma ei saa kummagagi läbi. Kuigi kriminaalselt juhmiks pean vaid boonusisa), kes aga koera oma majapidamisse ei tahtnud, ja koer kolis niisiis tagasi vanaisa ja vanaema juurde.
Ma käisin temaga jalutamas ikka, kaks-kolm-neli korda nädalas, ent sellist "meie kahekesi, kuradile kogu muu maailm!" ei tekkinud, sest koer ELAS mujal.
Õues, muidugi, ega siis mu vanaisa ja vanaema mingit peni endale TUPPA ei lasknud.
Ja kui ta siis ära kadus, olin kurb, aga mitte murtud.

Olen vist nüüdseks neile, kes varasemat mäletavad, juba üsna selgelt mõista andnud, et mu vaade vajadusele olla vajatud on muutunud? Hei, aga alles alustasin ju!

See oli mulle väga ränk aeg. Janu armastuse järgi, et keegi hooliks, kas elan või suren, võttis kõik mus enda alla, ent kodus mind peaaegu ei märgatudki. Kuni ei seganud. Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega.
Ma arvasin, et nii ongi normaalne. Mis oleksin tahtnud vanemaid, kes käsivad mul kella peale koju tulla nagu kaheksa-aastasel või?
No ei!
Ainult et - ema, kes uuriks, miks ma kooliaasta algul kaks ööd järjest kodust ära olin, mida tegin, mis värk, oleks vist tegelikult tunduvalt pädevam olnud. Seda enam, et sõitsin tegelikult meie suvekoju (teadsin, kus võtit hoitakse) end ära tapma ning takistuseks sai, et veenide sõikamine žiletiga oli valus. Proovisin mitu korda, sain ainult mõned armid kätele ja mis seal ikka - sõitsin koju tagasi.
Seda olnuks nii kergendav rääkida, kui oleks uuritud. Mul oleks tunne olnud, et loen, et olen tähtis ja appi, appi emme! Muidugi tulnuks natu pingutada, et teada saada, aga takkajärgi mõtlen, MILLINE kergendus see olnuks.
Mõistagi kui järgnenuks mingi muu reaktsioon kui karistus koolist puudumise pärast, mida tollal oma põhimureks pidasin ja kodust teadasaamise järel ootasin. Et keegi hooliks, et tahan end ära tappa?! Hah, sellele variandile ma isegi ei mõelnud.
Ent jah, kedagi ei huvitanudki, mu ühekordne ebamäärane vale külas ööbimisest oli piisav.

Ükski noor mees ega poiss ka ei võtnud minusse meeletult armuda ning vanuseks 16 olin juba veendunud, et kui NII VANANA ka ei ole keegi mind tahtnud, ega ilmselt ei tahagi.
Ma olen kuidagi valesti. Ise ei tea, mismoodi just, aga selgelt kuidagi olen.
Liiga korratu.
Liiga paks.
Liiga inetu.
Liiga nõudlik.
Liiga igav.
Liiga lapsik.
Liiga isekas.
Liiga tavaline.
Liiga midaiganes.
Mu ema ju rääkis oma poistest, keda tal selleks vanuseks oli mitu tükki juba olnud. Ma olin enda meelest mingi paaria, et 16 aastasena veel süütu olin ja kuskilt ei paistnud ka sellest seisundist vabanemist.
Mu esimene seksuaalkogemus oli jõle, aga noh - vähemalt ma polnud süütu enam. Kui nüüd minna voodisse kellegagi, kes tõesti meeldib, ta vähemalt ei avasta, et mind pole keegi sinnamaani tahtnud.
Mis te arvate, et mõtlesin pärast seda esimest sitta seksi, et teine pool tegi midagi valesti (30 ümber meesterahvas)? Oo ei. Ma mõtlesin, mida kõike mina valesti tegin. Sest valesti olin ju mina! Mind ei saagi keegi raamatumoel armastada, hellitada ja tähtsaks pidadada, sest olen nii tülikas ja üleni vale ja kõik halbused oma elus kuhjaga ära teeninud!

Olin veendunud, et ma ei ole armastust väärt.
Ei sõnastanud seda, ent veendumus jäi ning ainult tugevnes aastatega. Hei, loogiline on ju oletada, et kui mind ei armastata, on probleem minus, mitte mu erinevates meestes ja peres?!

Aaei. Olen ebaõiglane. Mu vend armastas ja ilmselt armastab ka praegu mind.
Temast on mul nüüd, takkajärgi, kohutavalt kahju. Ennegi oli, sest ma olin ka temaga nõme, aga nüüd on vingerdamavõtvalt.
Sama pere, samad suhtumised. Kui sul on probleem, tasub seda kodus varjata, sest kui probleem ilmneb, sind mitte ei aidata, vaid karistatakse veel lisaks selle eest, et sa nii närune oled, et probleemil lasid tekkida.
Varjasime kõike, välja arvatud üksteise eest.
Aga minagi hakkasin oma vennaraasu päris inimeseks pidama umbes tema kümenda sünnipäeva eel või nii.
Oh taevas. Mul on NII KAHJU!!!
Vend, ma armastan sind!

Nojah, aga ta oli ainus ja pealegi väike. Ositi ilmselt tema pealt oletan nüüd, et väikesed lapsed ikka armastavad, olgu muuga kuidas on.
Õde ma üldse siin ei arvesta, sest olin just keskkooli lõpetanud, kui ta sündis. Minu lapsepõlv oli läbi =)

Aga oma üldises armastusväärsusetuses ei suutnud ma toime tulla avastustega, et see või teine mees võib mind samuti mitte oma ellu tahta. Iga kord mingit päris suhet alustades lõi mus hubisema lootus, et vast tema nüüd armastab mind?!
Kui tõdesin ise, et näh, ei, ei, ei tasu vaeva, oli see kuidagi pikaajalisem, vähehaaval saabunud adumus, et eih.
Aga kui teine pool mind hülgas ja halvasti kohtles, sellal kui mina lootsin, et me vahel on suur hoolimine, ma olen ometi kellelegi tähtis, tõestas see mulle taas, et ma pole armastust väärt. (Või pole seda üldse olemas, mis muutus üha eelistatavamaks variandiks. Vähemalt pole probleem ainult minus, lihtsalt kogu teema on väljamõeldis, mhmh!)
Ma olen vale, valesti, sellisena ma ei saagi kellelegi midagi tähendada.
Vale inimene põhjani.
Kõik teised on paremad kui mina, sest nemad on päris inimesed, mina ainult mängin inimest. Seda ka kehvasti. Üritan armastusväärne olla, aga valesti üritan. Ei tunne reegleid, ei saa aru, kuidas päriselt käima peaks, olen valesti, olen vale. Mitte selline, nagu tegelikult ollakse.

Olles enda suhtes sellisel seisukohal, võtsin kõiki helluseterakesi, kõiki enda vastu kena olemise detaile kohtuvalt hinge, rõõmustasin, et näe, tähendan ikka kellelegi midagi - ent põdesin samas, et ei paku midagi samaväärset vastu. Mida küll teha, kuidas teiste vastu veel parem olla nüüd?! Mida anda?! Ma pole ju kuidagi ära teeninud, et minu vastu hea ollakse ..?
Õnneks mul mõni sõber oli ikka selline ka, kelle meelest minuga suhtlemine tähendas ka mulle vahel hästi ütlemist, mitte ainult kõigi nende-meelest-puuduste pärast jalaga peksmist. Aga neid jalaga peksjaid pidasin enda ümber täiesti hirmutavalt palju, hirmutavalt visalt ning ise ei saanud üldse aru, et miks mul halb on. On ju sõpru ometi?!

Selle kohta, kui ebaterve oli mu lapsepõlvepere suhe rahasse ja kuidas ma hullusin selle skisofreenilise olukorra sees, teen eraldi postituse. Idee - "raha on tähtsam kui inimesed, kuid keegi ei tohi seda teada" - võin siiski ära tuua.

Ma tegelt siiamaani ei mõista, mis on nende inimeste kujutluses, kes mind isekaks ja lolliks nimetavad enesetapmisega seoses. Ma ei arvanud, et võiksin kellelegi teisele tähtis olla, minu peale ju ainult kulus, mul endal oli kohutavalt valus - minu meeles on enesetapp nende eeldustega täiesti loogiline valik. Üldse mitte loll.
Või ok, loll olin mõne meelest ses mõttes, et ei näinud, et kellelegi olin ikka tähtis? Sellest veel saan aru. Olid need inimesed tegelt olemas, muuhulgas ka mu ema, muidugi lapsed ja nood hoolivust endas kandvad sõbrad ja ... Too ema ikka pidas ning peab mind oluliseks tegelt, lihtsalt ei näidanud seda välja.
Et ma olengi talle tähtsam kui raha, on nüüd tasakesi selgunud,

Aga kuidas saanuks ma olla korraga loll ja isekas, arumaeitaipa. Ma kas sain mitte mõista, et olen kellelegi oluline või sellest, et olen oluline, mitte hoolida - ent ma ei saanud teha mõlemat korraga! Need on üksteist välistavad asjaolud ju!
Nojah.

Teate muidu, miks mul meestega läks nagu läks? Isetäituv ennustus.
Neid mehi, kes olid mu vastu lahked, õrnad, hoolitsesid algusest peale, ma ei võtnud tõsiselt. "Nad ei näe, kui halb ma tegelikult olen," oli mu sõnadeta, hormoonide tasemel antud hinnag. "Ei adu, et ma pole tegelikult hellitamist, nunnutamist, tasutud arveid ega kingitusi väärt. Ilmselt läksid välimuse õnge või on lihtsalt lollid!" Ja neid ma isegi ei arvestanud meestena.
Küll aga vaatasin neid, kes minusse külmalt, kalgilt ja "saa ise hakkama, mind küll ei huvita!"-suhtusid. Sest nemad ju nägid läbi, et ma pole armastust väärt! Nendega tasub vaeva näha, nemad mõistavad tõelist mind!

Ja nii läkski. Ma pole armastust väärt, vaatan vaid neid, kes seda ei ilmuta -> Need, kes ei saagi aru, et kedagi teist võib armastada, kellel puudub üldse arusaam, et teisest võib päriselt hoolida, mitte vaid vastavad liigutusi ja nägusid teha, ei kohtle mind armastusega ning rebivad mult nii muuseas näiteks naha kogu kehalt maha. -> Mina veendun üha rohkem ja täielikumalt, et mind polegi võimalik armastada.

Kirjutasin aasta 2014 suvel luuletuse ka selle kohta - loomulikult ma ei näinud asja päris nii, vaid mõtlesin, et mulle tundub ju valesti, sest olen ise valesti - aga vähemalt TUNDUS.


***

on teatud asjad, mida ikka öelda,
kui hästiütlemisel pole enam mõju
kui teine ei vasta
sooja liibuva samaga

kuidas sa võisid, kui ma usaldasin sind,
kuidas sa said nii teha, kui enne ütlesid, et

sa oled voodis päris halb
on ka alati hea

ma tahaksin nii väga öelda,
et sa jätsid mu armastamata
mitte mu puuduste
või kohmakate suudluste
või liigse uudsuse
pärast
vaid sa lihtsalt ei oskagi
kedagi
kunagi
nagunii
võib-olla peaksid õppima?

aga kuna sinna otsa,
päris kohe, ilma pausi ja hingetõmbeta,
kipub tulema
tahad ma õpetan sind
jääb vähemalt see julmus
must kasutamata

olen mina ikka hea inimene
näe mind

***

Oh, ma olin nii vale, et tahtsin tunda, et tähendan teistele midagi! Normaalsed inimesed ju ei taha, neil on kama kaks, võibolla seksi jaoks on teist inimest tarvis, ent mitte millekski muuks!
Ja ma tõesti uskusin seda. Aastad ja aastad ja aastad arvasin ennast mingi värdjas olevat, et tahan teistest avalikult hoolida ja et minust vastu hoolitaks, tahan hästi öelda ja et mulle hästi öeldaks, tahan teha pisikesi teeneid ja et neid mulle vastu tehtaks. Et oleks selline hoolimise võrgustik, mida nüüd normaalseks peaksin - aga tollal arvasin end väärakaks, et seda ihkasin üldse. Ja kuna mu meelest armastust polnud olemas, tahtsin nii teha kõigile ja ootasin ka kõigilt, sest ega ma ju mingit eksklusiivset tähelepanu siis ei soovinud! Lihtsalt pai ja tunnustust endale kui sõbrale, kui lihtsalt teisele inimesele! 

Ma siiamaani pole päriselt omaks võtnud, et tunnustamine ja lahkus peaks nagu eksklusiivselt väga lähedaste teema olema. Mina annan ju igale poole küsimata, miks siis mulle ei anta?! (Vahemärkus: antakse, antakse nüüd küll, ma selle rongiallaminekuga ehmatasin hulga inimesi liikuma. Aitäh!) Ilmselt olen ikka valesti, mõtlesin igatahes ka pärast Rongi. Need, kes annavad, lihtsalt ei näe, kui halb tegelikult olen!

Ega ma ei tundnud, kui mu vanaema ja vanaisa surid, ka muud kui: "Nojah, surnud. Oleks vist vähe vale rõõmustada? Ma siis suhtun ükskõikselt."
Sest neilt ei tulnud mingit armastust ning kuna nemad seda mulle ei andnud, ei saanud nad vastu ka mitte midagi. Ma mõtlesin, et sedasi nagu nemad, ülejäänud inimesed teistesse suhtuvadki - neil on mingid omad kriteeriumid, millele teised peaksid vastama, ning kui ei vasta, halvustatakse. Tagaselja eriti, aga lähedasemaid ka otse näkku.
Nojah, ega mina neid ka armastanud. Kohe üldse. Nad ei saanud minult mitte räbalatki. Kuigi muidugi märkasin, et teised inimesed oma vanavanemate suhtes tunnevad teistmoodi - ent see, et mina ei tundnud, oli mulle vaid tõestus, et mina olen valesti. Mitte et näiteks nood vanavanemad.

Jah, ja see on selgelt põhjus, miks veel ja rohkem ja veel rohkem lapsi tahan. Sest isegi kui olen loll ja kole ja valesti, oma lapsed vähemalt väikesena ju ikka hoolivad, sest ma olen nende EMA ja hoolitsen nende eest! 

Kuigi peab tõdema, et mu poeg küll hoolib ikka veel, suur nagu ta ongi. Üleeile, kui tekihunniku all lõdisesin ja mul oli nii kohutavalt külm, tõi mulle küsimata kuumaveepudeli kaissu. Täiesti awww. Meil on koos nii tore =)
Tütar elab mujal, sessamas majas, kus ennevanasti vanaema ja vanaisa (nii et mõnes mõttes jube paralleel koeraga). Temapoolse armastuse kohta ma nii kindlalt ei tea, ent midagi ikka on. Meil on üksteisega hea. Ta on mu semu =)
Muidugi on ta pojast palju vähem kogenud Uut Lahedat Mind, nii et vbla meievaheline rõõmus sõbralikkus, samas maailmatäit lähedust kaasamata, on ositi ka selles, et ta lihtsalt ei tea, kui tore olla võin =)

Ja ma mõtlen nüüd - ainult mõtlen veel, teha midagi ei jaksa - et äkki võiks ikka meestega ka proovida. Noh, et kui nüüd usun armastusse ja sellesse, et olen seda väärt, äkki valin veidi paremini? Äkki ei disklahvi inimesi selle eest, et nad minu vastu lahked on? Muidugi on armastuse olemasolu sõnastamise järel mul palju probleeme alles, aga - väga oluline osa neist on siiski kadunud!

Äkki - äkki sobin kellegagi veel peale omaenda laste?!

Sooline

Nii kummaline, kuidas see paariselu ikka paistabki toimivat inimestel.
Võibolla olen nii kaua harjunud sellega, kuidas üksi asju teha, mitte ühegi teise täiskasvanuga arvestada, elada oma elu (või surra oma surma) - ning seda kellegagi jagada olekski juba eripingutus.
Võibolla olen õige aja harjuda mööda lasknud, nüüd olen isegi teoreetiliselt mõeldav kaasa ainult neile, kes viibivad kodus ainult mõõdukalt, stiilis meremehed, sõjaväelased, kaugsõiduautojuhid.
Nagu vana aja viikinginaised (jaa, ma tean, stereotüüp eriti viimaste viikingi sõjardite soolist koosseisu puudutavate avastustega arvestades): kodu on MINU valitsusala.

Ilusat meest salliks ikka, võibolla isegi armuks temasse üha uuesti ja uuesti (mul on praegu ovulatsioon, seepärast loodan nii. Orgasmi ikka ei saa, ent huvi vähemalt on meeste ja seksi vastu ajuti), aga teha asju tema heaks ümber ... Milleks?!
Tema elu ja minu elu oleks kokkupuutepunktidega alad, aga nende üksteist kohati pikemaks või lühemaks perioodiks kattev kulg oleks liiga väsitav, liiga vaevaline korraldada. Mina küll end igapäevaselt kohanda ei kavatseks, aga talt seda oodata oleks sedasi veel eriti nõme.

Ma tean küll, et inimesed elavad koos, lahedad elavad lahedatega ning moodustavad täiesti arusaadavaid paare, ajavad mingit ühist asja, ideaalis sobituvad omavahel - ent mina ju ei sobitu!
Iga kohanemine teisega oleks iseendast loobumine.
Olin selleks valmis, kui endas ja oma piisavuses pidevalt kahtlesin, ent praegu - milleks?! Mul hea niigi!

Muidu: kirjutasin proovitöö ühte seksist rääkivasse võrgupäevikusse, aga kuna viis päeva pole mingit tagasisidet tulnud, siis palun: siin ta on, valentinipäeva puhul.

***

On üks poos, millega mul on vaimselt ainult head ühendused, aga füüsiliselt paraku igasugused. 

Naine peal – see, kus naine põhimõtteliselt istub mehe kõvastunud peenise tupe sisse –, ja on tegelikult põhimõtteliselt ebaoluline, kas emane siis istub-põlvitab või istub-kükitab, see on olemuslikult sama asend, ning selle plussid-miinused väga sarnased (kuigi mitte täiesti samad).

Plussiks – hiigelsuureks plussiks minu puhul, kes ma olen selgelt dominantse loomuga – on kontrollitunne, mis tekib koos mehe kohal kõrgumise ning tempo määramisega. Oma elu esimese orgasmi sain sellest asendist, ise teadmatagi, mis tunne orgasm on (ses mõttes olen väga vanamoodne naisterahvas, et mastrubeerimine ei pakkunud mulle mitte midagi, enne, kui sain aru, et aaa, seal juures peaks ka fantaseerima! Ning selle avastuseni jõudsin kuskil 28. eluaastal), ja mees, väga noor selline, oli samamoodi üllatunud.
„Mis see veel oli?!“ küsis ta, hoides mu tema sooja ihu peale kokkuvajunud kehal ümbert kinni ning natuke naerdes. „See oli kuidagi ... väga teistmoodi!“

Vaimselt on see mulle niisiis, lühidalt öeldes, väga hea poos. Mina, ilus, endas kindel, imetletud mehe poolt mu all, määramas ise, mismoodi mulle meeldib, rinnad hüppavad, viskan pea selga või toetun kätega partneri rinnale ning ma ei häbene kröömikestki.

Juuksed on ka ohutus kohas üleval, keegi ei rullu neile kogemata peale.

Füüsiliselt on muidu (juuksed välja arvatud) aga natuke iseasi.

Esiteks nõuab see pealolemine päris head jalalihaste tööd.

Põlvili on tegu natuke ühtede, kükkis teiste lihastega, aga otseselt füüsiliselt kurnav on sedasi kolm ja viis ja kümme minutit nõtkutada. Põlvili on musklitel oluliselt kergem – aga kahjuks (teiseks, loendamine läheb edasi) vähemalt mina olen väga mitu korda selle asendi lõpetanud seepärast, et nahk labajalgade pealt läheb katki, hõõrdumine on nii tugev. Esimestel kordadel ma veel ei taibanud seda märgata ja kannatasin pärast nädal otsa katkihõõrdunud varvaste valu, hiljem täheldasin varem ning see viis tähelepanu kohe seksuaalaktilt kõrvale, jalgade tervishoiu pihta. 

Kolmandaks: kükki ja põlviliasendit saab muidugi vaheldada, aga päris nõme on „Mmm, nii on nii hea – ei tegelt, jalgadel on valus – olgu, proovime teistmoodi!“ iga minuti järel poosi muuta ning mitte kunagi oma lõpuni jõuda, sest ebamugav.

Ja seega on need asendid, kus mehel ka mingit muud tööd on, kui seliliasendis puusi nõtkutada, täiesti pädevad.
Mis ei muuda, et vaimselt on „naine peal“ mulle ikka väga hea.

Sellest, mil seda viimast korda proovisin, on ikka kaks aastat heldelt möödas.

Esiteks (mulle ikka meeldivad need loetelud =)) pole mul partneritki, sest see, keda mina tahtsin, mind ei tahtnud, ja kedagi teist jälle ei tahtnud mina, ning nüüd ei taha üldse kedagi. Eriti. 

Teiseks on mu huvi seksi vastu oluliselt langenud. 

Ja kolmandaks – oeh. Nüüd jõuan raske teemani.

Mu huvi seksi vastu on oluliselt langenud, sest ma elasin üle rongiallamineku (jaa, ise läksin, sellest on mujal kirjutatud), mu vaagen oli suht kildudeks, närvid juppideks ning aju sai väga kõvasti põrutada. Tasakesi kasvatan ennast kokku, aga pärast kohtumist rongiga olen saanud täpselt 0 orgasmi ning kuigi olen väga mitu korda proovinud (enne oli mu huvi seksi vastu järelikult päris suur, et ta isegi oluliselt langenud määral ikka kütab mind katsetama) ei jõua ma edasi faasist, mida tundsin noorena, mida tundsin enne seda esimest orgasmi, millest ülalpool juttu, nimelt „väga tore on, aga kaua võib, mis nüüd edasi?“

Loodan, et vaikselt kokku kasvamine viib selleni, et ükskord jõuan jälle selle päris lõpuni. Aga mul ei ole kiiret. Aasta-paar ees või taga, nii ebaoluline =)

Armastus?

Mul on praegu hea rääkida ka, sest ma eriti ei tunne end naisena (jaa, ma tean, iroonia nime suhtes - aga samas, vägaväganaisedki niisiis alati ei tunne!) ning pärast saan väita, et ei ole, ei mäleta, põrutus ja teadvusetus,  pole olnud. Mitte et ma seda võimalust kasutaks.
Aga ma praegu tunnen vähem, kui võiks (tuim tükk!) tõesti; korraga halb ja hea hetk arutleda.

 Üldiselt sõna "armastus" mulle ei meeldi. Seda mõistetakse nii sageli valesti. Ei ole ju sama tunne see, mida tuntakse ema suhtes ja lapse suhtes, armukese ja sõbra suhtes, inimese suhtes tänaval, kelle nägu meeldib? Või on? Oluline on tundja? Tema on vahel selline ja vahel teistsugune, vahel tunneb nii, vahel teisiti ja kord on ta lugenud üht raamatut, siis teist? Kuram, mul on terve sellest, kuidas armastus ei ole piisav sõna, see on mitu erinevat asja, rääkiv tekst kõvakettal ja pilves!
Muide, kas saab öelda, et inimene on selline või teistsugune lähtuvalt tema lemmikraamatutest,  filmidest ja seriaalidest? Ma tean, et seda on üritatud, aga päriselt? Kas seal on - reeturlikku tõde natuke?
Või siis pole. Või siis on. Või siis pole.
Ei tea, seepärast küsingi.

Kui ma kulutan sulle positiivseid mõtteid, ma armastan sind praegu. Isegi kui kulutan vahel harva ühe mõtte. Sulle mõtlemine on tore tegevus, maailm paistab kenam, hall taevas vähem luitunud, sinine seal taga vähem peidus, sa oled. See punkt on meelega. Oled. Teed mu maailma ilusamaks paigaks.
Samas võib taevas olla sinu tõttu mustem, öö pimedam, sa teed maailma samuti mustemaks, sest ma ootan sind olevat teistsuguse kui reaalsus. Sa teed maailma õudsemaks lihtsalt sellega, et oled, nagu sa oled
.
Hm. Hmhm. Kui võib mõlemat moodi, siis mis ei ole armastus?

Kui ma sulle eriti ei mõtle, kui sa parasjagu ei paista, on see armastus? Sest kui on, siis on tegu eriliselt sisse-välja lülitiga, kord on, kord pole, olenevalt mu mälu seisundist näiteks. Aga kui pole, siis on suht selge, et ma armastan jumalast väheseid inimesi. Või noh, peale enda ei kedagi. Sest ma unustan ka oma lastele või vanematele vahel päev otsa mõtlemast.
Hei, muidugi armastan ma ennast! Jälle. See, et mul on nii halb tuju pool aega, et siga ka ei söö, ja ma oleks meelsasti hoopis keegi teine, ei loe.

Amanda küsimise-kunsti raamatus on lõpus üks koht, kus märgatakse, et on raske aru saada, kus sa oled selle küsimisega parasjagu: küsija või andja. Tasuta kohv on vahel nii väga vajalik, aga saad ta siiski siis, kui sa saaksid endale kohvi ka osta rahulikult.
Esmalt ma muidugi ütleks, et vaata ette, mida sa soovid (tahtsin aega?!), ja ole siis tänulik, kui selle saad. Aga teisalt võib-olla on küsimise ja armastuse side suht otsene ka. Et küsigem, kui keegi on oluline ja tahaks tema juures punkte juurde saada, küsigem talt kõike, inimesed tegelt tahavad vastata. Ja hakkavad armastama neid, kes annavad neile, mida tahetakse - olen siin sõnaga "armastus" laialdaselt mängiv, vahet pole, millist te ihkate, see on suht toimiv võte ikkagi.
(Okei, just andsin nõuande armastuse teemadel???  No... ma vist  poleks andnud, kui ma endas kuramuse kindel poleks!)

Usaldusevärk ka. Küsimine eeldab, et vahel on vaikus või ei-vastus see, mis tuleb, muidu ei olegi küsimist. Küsija annab osa oma võimust teisele, ses väljendubki akti usaldus ning kuigi see pole alati lihtne, on see sageli vaeva väärt. Ent kui usaldust ja võimu andmist mängus pole, on tegu hoopis (võibolla hästi varjatud) nõudmisega vastuse või soovitu järgi ning seal pole küsimisega midagi pistmist.
(Ilmselt mul ongi lihtsam seetõttu praegu mida iganes küsida - olen ju nii HÄDINE ja selleks peaks ikka suhteliselt jäise loomuga olema, et mulle täna ära öelda. Miska ma ei usalda kedagi rohkem, lihtsalt tore on küsida, kui endal midagi kaalul pole. Kaalul on miski ainult teisel poolel.)

Läbi usalduse on armastust defineerida lihtsam: kui on usaldus mängus, on armastus. Kui pole, siis pole. Ükskõik, kas maailm on ilusam või mustem, ükskõik, kas tegu on vanema, lapse, sõbra, niisamanähtu, või armukesega
Aga mida ma siis armastuse jaoks mõtlema pean ja kui palju, on ikka segane.

Vananev tšikk vaatas haiguse ajal ära poolteist hooaega teleseriaali

ehk tänavune Valentinipäeva-eri.

Teate, mis juhtub, kui endasse lugusid lubada?
Filme vaadata, raamatuid lugeda, kasvõi laulusõnu kuulata?
Sa hakkad maailma natuke teistmoodi nägema. See juhtub.
Eriti kummaline on, et see kipub juhtuma isegi siis, kui sa oled juba tulnud ära pika tee nende avastuste juurest ja juba ammu täiesti uute tõdede juures omadega - piisavalt hea lugu piisavalt hästi esitatuna, ja korraga põrnitsed sa jälle mõnd (või võib-olla korraga mitut) hurmava naeratuse, pika mantli ja haavatud hingega särasilmalist meest, ja mõtled: "Aga... äkki nad ei lõhukski mind ära? Äkki oleks mõtet: mehel natuke vähem nukker ja mul natuke vähem triviaalne? Äkki, äkki - äkki oleks... ilus?"
Sest noh.
Sa nägid seda sorti lugu, sealjuures täiesti arusaamatu naistegelasega, kes eelistas vinge naeratusega ja sundimatult flirtivale mantlimehele oma paksuvõitu, üsna rumalat ja veidi kamandavat kallimat, ja armusid natuke filmikangelasse ära. Ja su maailm on varjutatud mõttest "aga mina teeksin seda ometi paremini ju!"

Ma olen raamatuid ka vahepeal lugenud. Üllatavalt mitut, arvestades kui kiire oli - aga nad olid mulle vaimse teki eest, mille saab üle pea tõmmata ja natuke aega päevas mitte oma elu märgata. Enamik neist läksid otse naha alla ja roomasid seal ringi, veidrad vingerdavad mügarad, ning tegid mu seest hellaks.
Mis siis, et labasus ja valed. Kogemustekorjaja on näinud, kuidas valed on kaunid varjavad katted elu õudse alastuse ees. Ma hindan valesid, neid ilusaid.
Tänu raamatutele oli säravanaeratuselisel teleimel lihtsam samuti sisse pääseda.

Lisaks polnud paha hetk ka tuvastus, et emake maa küll, see tegelane-mees on olemuslikult - mingite peamiste ehituskivide osas - väga nagu mina.
Kõige lahedam tegelane loos on neist ühtlasi kõige rohkem minu moodi. Pole paha.
(Siis mul tuli meelde see autistliku lapse asi ja nii äge enam polnud, aga häh - natuke ikka. Sest seal olid need teised tegelased ka ja nemad olid siiski veel palju rohkem puntras oma "teha hästi ja saada preemia" võrrandi sees.
+ nii kuradi lohukeserikast naeratust polnud neil kellelgi.)



Sain selle loo kunagi Linnariietest. See, kemps ja suitsuruum päästsid mind ja mu pagevat mõistust mu kõige piinarikkama praktika ajal 2012.a kevadel. 

Vaimse tervise praks sai tänase, antibiootikumidest läbiimbunud tööpäevaga, otsa. Ränkraske oli - aga väga hea tunde andis ka. Praktika, kus ma tundsin, et see ongi päris asi juba. 
Mitte mingi kuradi lõputu ettevalmistus eiteamilleks.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga

On mingisugune täiesti eriline väsimuse aste, kus ma hakkan köhima ja värisema, aga pea ei valuta. See on siis, kui on phmt tore ja murevaba, ainult väga magamata olla.
Ja siis on selline kehalise väsimuse aste, mil teha jõuharjutusi isikliku rekordi piirimaile on täiesti võimalik, aga minna üks peatusevahe jalgsi edasi järgmist bussi ootama on täiesti võimatu ja peab istuma peatuses pingi peal ja nürilt enda ette põrnitsema, sest ei jaksa.
Ja siis on muidugi väsimus, mis paneb pea valutama.
Ja väsimus,  mis on liiga suur, et voodit üles tegema hakata. (Sellega ei saa hästi magama minna.)
Ja väsimus, millega ei tahagi suhelda enam, tõesti ei taha. Isegi skaibis mitte. Sest kellelegi teisele peale iseenda mõtlemine on raske töö korraga.

Õenduskool õpetab mulle väsimuste kohta rohkem, kui kaks last õpetasid. Sest ma olin sageli laipväsinud ka nende beebieas, ent siis oli pidevalt silme ees lootusrikas teadmine, et kui ma tõesti tahan, võin tegelikult magada kogu aeg, kui laps magab. Tõsi, see võttis mult igasuguse vaba aja ja sageli tuli magada veidras kramplikus poosis, rind lapse suus, aga vähemalt ma sain magada, kui magada oli vaja.
Nüüd on kuidagi teistmoodi.
Phmt saaks ju ikka magada, tuues ka nüüd ohvriks kogu vaba aja, kuid kuna puudub lohutus "aga lapsed on varsti suuremad ja see möödub," ei raatsi.
S.t. kui kool on läbi, tuleb ju töö ja siis on kõik veel hullem!
Või vähemalt on oht, et siis on kõik veel hullem. Päriselt ette ei tea keegi.

Kui järgmisel päeval on vaja vara tõusta, ei viitsi Organism viimasel ajal enam korralikult magama jäädagi. Või no jääb ikka, aga iga veider tuuleõhk või tänavalaterna vilkumine rebib ta kohe ärkvele ja ta viskab ööpimedusse üles nõudliku: "Eideke! Mu arust peab varsti kargu alla ajama!"-üleskutse. (Üleskutse ses mõttes, et kutsub üles tõusma.)
Mispeale mina vaatan kella, tuvastan, et 2:42 ja nagu vara veel, ning Organism köhatab vabandavalt ning jääb taltsalt uuesti tuttu - ainult selleks, et kell 3:20 uuesti ärgata ja röögatada, et kohe peab riidesse panema. Ja siis kell 4:04. Ja siis 5:22 (ning see on juba tõesti paaniline karje; siis mul vahel ei õnnestugi enam uinuda, sest mis sa seda tühist tundi ja veel natukest aega ikka enam unetad) ja kiljed "Eideke! Kui sa nüüd kohe, kell 4:57 ärka, ei jõua sa hommikul ei kõhulihaseid teha ega duši all käia!" on mulle ikka väga tüütuks muutunud juba.

Nagu arvata võib, ei aita sellised lõbusad öised vahepalad mind kroonilise väsimuse vältimisel üldse edasi.

Samas on Organism mõnes asjas ka üllatavalt koostöövalmiks ja mõistlikuks muutunud.
Näiteks kui ma olen sedasi väsinud ja tujutu ja pahur, nagu ma olen, ning mõtlen end toiduga lohutada, arvab Organism esmalt, et tema arust ei kõla täis kõhuga lisaks süüa üldse mitte lohutavalt, vaid hoopis kurnavalt. Ja kui ma teda ignoreerides kell kümme õhtul ikkagi mingeid keedumune majoneesiga näost sisse ajan, ütleb Organism mulle pärast õnnetult: "No milleks seda vaja oli? Nüüd on veel halvem olla!" ja ma olen sunnitud tõdema, et tal on õigus.
Järgmisel korral on tal seega juba kergem mind veenda.
Millega seoses möödunud sügisel tekkinud ootamatult sale joon kestab päris kenasti edasi ja füüsiline võimekus küll plahvatuslikult ei kasva, aga vähemalt ei kahane ka. Sest nojah, kui ma kolm päeva ei treeni, hakkab pea valutama ning ringi käima ja Organism kraabib mind seestpoolt küüntega ja hädaldab, et ta on raisus ja kõduneb juba ja võtku ma midagi ette, tõstku vererõhku ja kohe, APPI, EIDEKE, APPI!
Ja siis ma treenin. Mis mul muud üle jääb!
Oma Organismi tuleb ju kuulata ning vähemalt minu oma paistab tegelikult silma ka päris hea enesesäilitamistungiga. Nii et tema kuulamine on õigupoolest tervisele kasulik.

Et Organismile väga meeldib mu armsamat katsuda ja vereringe juba lihtsalt kallistamisele mõtlemise peale heaoluhormoonidest kihisema virutatakse, on ses valguses üsna hea märk, eks ole? =)

Viimane lause sai kirja pandud seoses sellega, et olen igal võrgupäeviku pidamise aastal siin valentinipäevast kuidagi välja teinud ja sel peab järelikult ka tegema. Puhtalt traditsioonide nimel.
Ja seepärast ka, et tegelikult on tore, et on olemas päev, mil on igati sobilik ja üldse mitte ootamatu mõelda hoolimisest ja haavumisest, ihast ja igatsusest, kirest ja kiindumusest, seksist ja siirusest - kõigest sellest, mis muudab vähemalt minu elu maitsekaks; annab tunda, et tegu on ikka elu ja mitte mingi ühtlase lillornamendiga. 
(Isegi kui see õige mõtlemise päev oli juba jupp aega tagasi ära. Ma ju kõike ka kohe ei jõua!)

Hea nõu

Keegi on siia tulnud otsinguga "kuidas tagasi võita oma armsam".

See on tõsine probleem, aga paraku oskan välja pakkuda ainult ühe hea nõuande:



Sõnad (targad, kuigi karmid)

Every time that I hear a woman cry 'cos her man has left her flat
I just feel like saying, "don't be such a fool, you fool."
Better dry your eyes, can't you realize
You gain nothing by that
Well, that's no way to keep his heart warm, baby,
When his love grows cool

What's the use in sighing?
What's the use in crying?
If he's wandered off the track
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back, no

You might as well be cheerful
There's no use being tearful
If he's given you the sack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

Now, listen
If sweet sugar kissin' isn't gonna make him come home
Tell me, how do ya hope to keep him to ya
With tears instead of song

Just be a normal fella
Come on, say "What the hell-a"
Get his clothes and help him to pack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

Love is like home cooking: good, and wholesome
But all men need some mutton on the outside now and then
If you find your boy is cheating,
Do the same, old dear
He's only giving you the chance that you've been waiting for for years
My goodness! Tears won't get you anything
Just a shiny red nose
Go on, paint up, powder up, put on your swellest clothes
Men: go and get 'em by the score
Neglected girls shouldn't worry
That's what God made sailors for!

Don't cry for him or chase him
Just go out and replace him
With some good looking Tom, Dick or Jack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

If your kisses won't hold
The man you love
Then your tears won't bring him back!

Kui tagasivõitmist ootab naissoost armsam meesoost inimese poolt, siis ei oska ka mingit muud nõu anda.

Põhimõtteliselt soovitaksin keskenduda sellele, et olla ise parem inimene - isegi kui armsam seda ei märka või see teda ei huvita, oled lõpuks ikkagi võiduseisus ehk oled igatahes saanud paremaks inimeseks =)

Valentinipäevapost - hilinenud, aga siiras arutlus armastuse ja õnne teemadel

DISCLAIMER: mul on palavik ja tekst on seega palavikuline ja ilmselt ma parandan seda kunagi hiljem

Vahel ma ikka mõtlen sellele, et võiks kirjutada jutte või koguni raamatuid nagu päris elu. Et see võiks olla lõbus, kuigi v-o ebadiskreetne, ja õudselt lahejabur.
Aga kohe sinna otsa tuleb adumine "aga keegi peale lähimate tuttavate ei usuks ju! Päris päris elu on küll kõikidel ülepea imelik, aga millegipärast on olemas selline imeline asi nagu raamatu-päris-elu. Ning kõik usuvad hoopis seda päriselu olevat - minu lugu oleks sellest aga nii erinev!"
Ma ei taha mitte mõeldagi, kui kohutavat jõuetut viha ma tunneksin, kui mina kirjutaksin raamatu nagu päris elu ja siis tuleks mõni rohkem või vähem isehakanud kirjanduskriitik ja räägiks "groteskist, melodraamast ja ülepakutusest".

Noh, ja Irving juba on olemas, pealegi. Ma vist ei suudaks päris elu paremini kirjutada (mitte et Irving nii üüberhea oleks. Mina lihtsalt ei ole päriselt nii hea, kui tahaksin), kuigi ma kindlasti suudaksin lisada mõned suhteliselt harvaesinevad nüansid.

Nt Armastuse kui Mingi Imelise, Üleva Ja Arusaamatu Fenomeni mittetunnistamine =)

Täna just mõtlesin selle üle, et miks meil on armastuse (kui täiesti omapärase ja kõigist muudest instinktidest olemuslikult erineva nähtuse) eksistentsi teooria ühiskonnas nii tugevalt juurdunud.
Jõudsin järeldusele, et jälle on süüdi kirjaniku- ja luuletajanärakad. (Nagu päriselu mittemeenutava "nagu päris elu"-fenomeni tekkmiseski.) Ja muud kunstnikumollid on muidugi seda kontseptsiooni toetanud ja jätkanud, kuigi need olid luuletajad ja kirjanikud, kes alustasid.

Minu kujutlusis käis see umbes nii: kuna jutuvestjatel kaldub olema elav kujutlusvõime ja romantiline hing, siis kirjeldavad nad väga kaunilt ja väljendusrikkalt igasuguseid asju, mida nad tahavad uskuda. Ma olen ise, päris oma silmaga, näinud inimesi, kes siiralt usuvad, et kui nad midagi väga sageli ja veendunult kirjeldavad-kinnitavad, siis see miski hakkabki olema osake reaalsusest. Siin muidugi tulevad mängu "reaalsuse" definitsiooni küsimused, aga ajades läbi pasitivistlik-aptimistliku usuga, et reaalsus on siiski midagi objektiivset, võib öelda, et ei.
Ei juhtu nii.
Ükski, ükskõik kui kaunis riimis undamine, et mina, luuletaja, olen prohvet, kelle kotkapilk ulatub läbi sajandite, ei muuda asja, et tegu on suhteliselt edeva ja natuke tobeda noormehega, kes ei näe ette isegi mitte seda, kus ta järgmisel nädalal lõunat sööb või millise seeliku järel jooksma sattub. Kuigi muidugi ei välista see viimane tõsiasi seda, et nimetatud luuletajast siiski hiljem kui prohvetist räägitakse. Inimestele meeldib uskuda ja eriti meeldib inimestele uskuda absurdsusi =)
Aga see, et tegelikult ohter jahvatamine maailma uusi kvaliteete ei tekita, muidugi ei pidurda kirjanikku-luuletajat-muud kunstnikku. Kas polegi siis kunsti asi tuua maailma seda, mida siin pole, aga oleks tore, kui oleks? Mis mõte sel kunstivärgil muidu on?
Nii et alguses olid mõned loovisikud, kes tulid selle idee peale, et on olemas Ülev ja Imeline Armastus.
Siis tulid teised, kes olid neid lugenud-kuulnud või nendest lugenud-kuulnud, ja panid oma veski samuti samal teemal jahvatama.
Ja siis tulid järgmised ja järgmised, kuni keegi enam ei mäletanud, kes alustas, ning Armastusest oli saanud tõestamist mittevajav aksioom.

On muidugi olemas (ja on varemgi olemas olnud) ka hulk teist sort kirjanikke ja luuletajaid, kes hoolikalt pühenduvad just vastupidisele. Nimelt tõestamisele, et mingit armastust ega üldse midagi toredat polegi olemas. Õnnetuseks on nad enamasti kaunis mornid tüübid-taamid ning nende pühendunud sitaspüherdamine tekitab lugejas tunde, et kui armastuse ja armastuse usu puudumine paneb inimese niisugust musta meeleheidet tundma ja emotsionaalselt nii madalale langema, on meil siiski seda kõike vaja, et õnnelikult elada. Ja järelikult on kõik see värk ka olemas. Sest õnnelikke inimesi (või vähemalt õnnelikumaid kui need ennast pidulikult surnuks joovad kangelaspoeedid-poetessid) on ju ikkagi olemas ka!

Nõnda siis inimesed arvavadki, et kui nad sellest igalt poolt lugeda saavad ning imelise armastuse teemalisi nii kunstilisi kui täiesti mannetuid variatsioone päevast päeva näevad-kuulevad (ja kõik teised samuti usuvad ju!), siis järelikult ongi Aaaarmastus päris tõeline asi.

Isegi psühholoogid on õnge läinud =P
Kui hakata neilt uurima, mida see armastus siis tähendab, siis tuleb esmalt hulk häma ning kinnitusi, et armastus ja armumine on fundamentaalselt erinevad asjad. Ja kuigi nad armumist (mida filmides enamasti armastuseks nimatakse ja sellega suurt segadust tekitatakse) suudavad nüüdseks väga edukalt defineerida ja kirjeldada, siis armastuse kohta tuleb mingi "pikaajaline kiindumus, oksütotsiin, blablablabla"-jutt, mille mõte on umbes see, et kui ühte inimest juba kaua aega tunda ja temaga koos positiivseid tundeid olla kogenud, siis keha hakkab tervele tema isikule reageerima kui millelegi positiivsele.
Samamoodi nagu Pavlovi koeral hakkas kellahelina peale ila tilkuma, hakkab teie organismis oksütotsiin nõrguma selle meeldivalt tuttava isiku peale. Ning seda niisiis nimetakse siivsalt armastuseks, sest kui psühholoogid tuleks ja ütleks, et sõbrad, teate, meie teada sellist asja olemas ei ole, ei võetaks neid endid enam tõsiselt.

See nõrguv oksütotsiin, mida nt eritab suurtes kogustes iga normaalse imetajamamma kere, kui ta oma titte kaisus hoiab, ongi meie imeline ja jumalik armastustunne!
Jai, võit!
(Kuigi üldiselt on isegi olemas sõna emainstinkt ning üldiselt keegi väga ei kahtle, et selle hormoonilaksu puhul tegu on lihtsalt loodusepoolse mehhanismiga, kuidas abitud tittloomad saaksid ellu jääda.)
Aga ei, selle üle me pikemalt ei arutle. Paneme parem asjale nimeks armastus, nii et seda mõistet saaks siduda igasugu vanemate ja uuemate kirjanduslike ja teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega ning oh rõõmu! Saabki edasi kirjutada armastuse filosoofiat ning selliseid artkleid!

=)

Nojah, aga ärge arvake, et ma olen kibestunud või midagi. Vastupidi!
Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!

Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline. Ja eriti kummalised tunduvad väited, et tegu on millegi mõistatusliku ja imepärasega, mis laskub tavalise inimese ette, nagu saabus ingel neitsi Maarja juurde, ja laseb puutuda Suurt Püha Saladust. Ja et sellise asja nagu Puhas Armastus poole peaksime meie kõik püüdlema jms.

Ma ütlen, kuramuse kirjanikuraisad! Nad tulid kunagi toime täiesti geniaalse asjaga - haipisid-reklaamisid üles täiesti olematu toote ja tekitasid selle järele üüratu nõudluse!
Kahju, pagana kahju, et nad seda imelist Viiendat Elementi ühtlasi toota ei suutnud =)
Sest kui seda Imelist Kordumatut Armastust saaks käes hoida ja inimesed avastaksid, et oi! See ei teegi mind õnnelikuks! oleks nende elu palju lihtsam kui tõdedes: "See ei teinud mind õnnelikuks - järelikult polnud see Päris Armastus! Vaja edasi otsida."

***

Aa, ja kas keegi on juba teada-tuntud tõe "ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik" juba niimoodi sõnastanud ka? Mul on väike ennastimetlev uitmõte, et sõnastasin selle ise - aga koledasti kõlab siiski nagu mingi teada-tuntud aforism.