Armastus ja meeldimine

Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi. 

Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei saa neid armastada.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee. 
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas. 

Ehk ma täiesti usun, et meeldin.

Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks. 

Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida. 
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal. ma esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et nad minust  hoolivad, kuni pole mingeid tugevaid tõendeid selle kohta. 
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati. 
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik. 
Ma enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"? 
Mina ei teadnud. Hämmastav. 
Vahelepõike lõpp.

Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.

Tagasi sinna, et ma ei usu, et mind armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisin sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.

Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.
Ma olin 4 kuu eest ilus, enam ei ole, mhmh. Mu 15 aastat vana pilt on kaunis, praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
See mõte tol korral oli terane. muu on möga. Kuni pole selgelt öeldud et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda.
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord?  Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.

See-eest kriitika on igaveseks. 
Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav. Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav. Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil. Ta imestas, et ma ei jaksa? Oleks vaja seltsilist, kes jaksaks. Ta ütles, et ma olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.

Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi. 

Või tegelikult: heh. Mul on probleem, kui "ta ütles"? 
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus.
Sõnastus "ju siis" tähendab ju, et TEGELIKULT ta ei taha. 
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus. 
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei eeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen." (=ta ei taha seda teha")
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks.

Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpstetesse sõnadesse selgeks õppinud. "Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti." 
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik küpised on head, aga need on ideaalsed!"

Neid ÕIGEID kiitusi ma pigem usun. 
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi armastataks. 

Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab. Kui mind ei vajata, unutatakse.

Ja noh - demiseksuaalsus. Ma ei huvita sind inimesena? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.

Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega ikkagi on. 
Ma ei ole päriselt aru saanud. 
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud. 
Aga demiseksuaalsus? Miks see ka pärilik on? (On-on, ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar? See ei ole ju normaalne?!")
Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe?