Reede, 26. september 2008

Tähelepanu!


Viisin teid pealkirajaga eksiteele =)
Ma mitte ei palu teie tähelepanu vaid juttu tuleb tähelepanust.
Täpsemalt teiste inimeste tähelepanust meile.

Minule tähelepanu meeldib. Meeldib niivõrd, et see läheneb juba ülemäärasele (-haiglasele-) edevusele.
Mõnedele ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi.
Kahtlustan, et nii ülemäärane tähelepanulembus kui ülemäärane tähelepanupelgus omavad ühiseid juuri - ülemäärase endatähtsustamise juuri nimelt.

Igatahes on minu elus olnud ka pikki jõulisi inimeste kartmise perioode ja rõõmsalt, enda kiitmisest üldse mitte väsides, kavatsen ma nüüd anda paar praktikas järele proovitud soovitust, kuidas teiste tähelepanu mitte negatiivselt võtta ning mitte muretseda, mida tehnikumi-inimesed (kokkuvõttev nimetus igasuguste ümbritsevate, sinuga lõdvalt seotud inimeste kohta) selle peale küll ütlevad.
Ma paraku ei oska nõu anda, kuidas liigsest edevusest vabaneda, aga lähtun (loodetavasti õigest) eeldusest, et ma pole siiski HAIGLASELT edev vaid lihtsat tähelepanulembene, puha terve ja terviklik, ja ignoreerin seda küsimust.

Niisiis, ma TEAN, mis tunne on kedrata peas ikka ja jälle läbi üht või teist olukorda, mil ma andsin rumala vastuse, vaatasin vale inimest vale pilguga või jätsin endast muidu idiootliku mulje. Ma TEAN väga hästi ka seda, kuidas on loll olla ja tunda, kuidas kõik ümberringi on ka seda märganud, et ma loll olen.

Ja tahtmine teiste silmis hea välja paista on ju olemuslikult edevus. Mure selle pärast, et vinge mulje jätmine ei õnnestunud, on lihtsalt pahupidi edevus, edevuse miinuspool.

Ei hakka praegu ära tooma oma elu kõige piinlikumaid momente, vihjeks võin öelda, et mitmel juhul jooksevad need järgmise stsenaariumi järgi: mul on vaja edastada mingi sõnum, aga ma hakkan kartma, tardun totaka näoga vaikusesse, kuni keegi küsib, et milles asi, ja seletan siis eriti tölbilt ja elegantsivabalt asja enam-vähem ära. Seejärel ma lahkun, tundes seljal pilku "See oli ikka täielik idioot".

Mõistate? See on seesama suur edevus, iseenda maailma nabaks pidamine, mis paneb kodanikku üldse arvama, et edastatud sõnumi asemel mõtleb see sõnumisaaja hoopis sellele, kui lollisti mina selle edastasin.
Haa-haa.

Eredaimad häbihetked on mul muidugi pärit lapsepõlvest.

/Ja seotud nägusate noorte meeste- või poistega (sõltub minu hetkevanusest, eks ole). Nägus noor mees võttis veel üsna hiljutise ajani mu tummaks, halvas ajutöö ning tõi välja mu halvimad, absoluutselt halvimad küljed. (Isegi mulle omane äkkviha, millest ma ka kunagi rääkida kavatsen, ei ole nii hull, kui need jooned, mis ilmnesid, kui ma üritasin mõne nägusa noore mehe silmis meeldiv välja paista).
Muide, maailma üks kõige ilusamaid noore mehe kujutamisi, just see, mida ma noorpõlves pidevalt südames kandsin, on seal üleval pildil. Vrubel, "Deemon". Pretty piece of meat ja kaunis kannatav hing kaks ühes.
UUUUUUuuuuuuh!
Kõrvalepõike lõpp. /

Lapsepõlves inimesed üldse tunnevad, et nad on maailma nabad. Väga paljud meist ei kasva sellest tundest välja ka sügavas täiskasvanueas.

Sihukesed häbihetked tulevad hiljem kummitama ja ma olen kaunis veendunud, et mida enam mõelda sellest, kui uskumatult LOLL kõik välja kukkus, seda vähem on järgmisel korral lootust mitte nii loll välja näha.
Aga mõtlemist lõpetada oli väga raske, kuni mind (taaskord) tabas Valgustus (üks teine, Väiksem Valgustus). Korraga sain ma aru, et vihastamapanevalt üleolev väide, mida mu ema ja muudki eakamad inimesed on välja öelnud, on täiskasvanute puhul tõsi.
Väide on järgmine: "Kedagi ei huvita sinu riided, loll nägu ja väljaöeldud rumalused. Sa pole kellelgi nii tähtis, et ta viitsiks õhtu otsa mõelda sellest, kui rumal ja kole jne sa oled."
Miks ma seda lapsepõlves ei uskunud, on ilmne - lapsi (vähemalt tütarlapsi) HUVITAVAD teised inimesed ja erilise innuga otsivad nad sotsiaalselt mitteaktsepteeritavat, et siis end selle üle itsitamise ja ilkumisega parema inimesena tunda.


/Emake maa küll, alles paar päeva tagasi ilusa päikeselise ilmaga tütarlapsele muusikakooli järgi minnes istusin ma kooli kõrvale muruplatsile maha (et mitte viimseid ilusaid ilmu hallis fuajees konutades kulutada), sõin salatit ja vaatasin värvilisi puid. Ja iga viimne kui koolist väljuv pisike tüdrukurakats mõõtis mind pika, mõnevõrra üleoleva pilguga. Ikka kohe väga pikkade pilkudega. Sest hei, väikeses Eesti linnas ei ole täiskasvanud naistel kombeks septembrikuus lühikeste varrukate ja põlvini seelikuga murul istuda ja karbist salatit süüa. Nende vanemaid ma ei huvitanud (ega shokeerinud), aga küll lapsed jõllitasid! Ma ei imestaks, kui nad märkasid ka kastmeplekki mu seelikul, mis mulle endale alles poeskäik ja poolteist kilomeetrit hiljem silma hakkas. Ka olen ma saanud rahulolematute umbes kümneaastaste pilkude osaliseks, kui mu triibulised põlvikud on lonti vajunud, kui mul on jalas poolesääresaapad ja sukad korraga, kui ma keksin käru lükates ja... Ühesõnaga, selge. Vähemalt minu kogemuse järgi on seitsme kuni kaheteistkümneaastased tüdrukud inimestesse sotsiaalse ärevuse kasvatamisel tõsised tegijad.
Järjekordse kõrvalepõike lõpp. /

Aga kusagil teismeea teises pooles hakkab see muutuma ja kahekümnendatesse jõudnud inimestel on pea alati iseendaga nii palju tegemist, et nad ei kuluta teie teravmeelsusetule repliigile, plekile teie püksitagumikul ega mahapillatud asjadele rohkem mõtteaega kui konkreetselt äparduse märkamise hetkel - ja isegi siis pole nende reaktsioon võrreldav teie enda omaga. Neid ei huvita. Siiralt. Neil on elus palju tähtsamaid asju.

Niisiis minu nõuanne närviliste "Nad mõtlevad nüüd kindlasti sellest, milline ........... ma olen"-mõtete osas. Meenutage endale iga sellise mõtte peale, et tõenäoliselt ei mõtle "nad" teist üldse. Või kui, siis väga lühidalt ja möödavaatavalt. Need inimesed ei tunne teid tegelikult ja see, mida nad mõtlevad või ei mõtle, ei mõjuta kuidagi teie elu. Nagu see, mida teie mõtlete või ei mõtle neist, ei mõjuta kuidagi nende elu. Niisiis on kõik murelikud "Kas ma paistsin ikka piisavalt hea välja"-mõtted tegelikult 0-mõjuteguriga kõigele muule maailmas peale teie endi enestunde.

Aga milleks lihtsalt niisama oma enestunnet peksta ja viletsaks teha?

Esmaspäev, 22. september 2008

Lidudes sügisesse, kõrvad tuulest lidus



Täna algab sügis.


Sügis.


Sügis!


Sügis mulle meeldib. Hilissuvi meeldib mulle ka, aga selle aasta oma polnud suurem asi - muudkui vihm ja vihm ja mu tennised lagunesid ühes veelombis ootamatult laiali. Hea uudis on, et kui hilissuvi on olnud märg, külm ja nohune, tuleb vananaistesuvi kunagi septembris-oktoobris, päikeseline, soe ja helgust tuubil täis.
Tuleb näiteks täna.
Päike! Soojus! Värvilised vahtrad!

Käisin hommikul isegi jooksusammul tütarlast lasteaeda viimas. Eriti pikalt ei jooksnud, sest poeglaps magas kodus ning oli vaja kähku tagasi jõuda. Iseenesest mõttetu ettevaatus, sest ta (poeglaps) magab ikka veel, kuigi mu naasmisest on üle pooleteise tunni möödas, aga eks ma lähen ja jooksen õhtupoole päriselt, pikemalt kui paarsada meetrit lasteaiast koduukseni.

Jooksmine on hea viis ängile vastu vahtimist anda.

Aga joosta tuleb õigesti. Joosta on hea ainult rõõmsalt. Kui ma olin noorem ja muretsesin rohkem selliste asjade pärast nagu Ümbermõõdud, Ebamaine Veetlus ja eelkõige Kehakaal, ei teinud jooksmine mu enestundele eriti midagi head. Küll aga avaldas kohutavalt muserdavat mõju mittejooksmine.
See tähendab, et kui ma jooksmas ei käinud, olid mul koledad süümepiinad ja enesevihkamine puhus end täis nagu pärmitaignast kukkel. Kui ma jooksmas käisin, aga end päris vahule ja valule ei kihutanud, olid süümepiinad väiksemad ja sisaldasid ainult nukrat "miks ma küll rohkem ei jaksanud-viitsinud"-niutsumist. Kui ma jooksmas käisin ja end poolsurnuks ajasin, olin vaba süümepiinadest, küll aga oli lihtsalt füüsiliselt üpris-üpris halb olla. End pikemat aega sel moel tagant kihutades saavutasin kenakese ületreeningu, mille tagajärjel ei jaksanud hästi enam kõndidagi, tahtsin ainult voodisse ja meeleolu läks hirmsaks. Sihukeseks, et minu näoga oleks võinud mitte ainult väikesi vaid ka päris suuri lapsi hirmutada. Kokkuvõtteks ei toonud jooksmisele mõtlemine kaasa mitte rõõmsat indu ja enesega rahulolu vaid väga viletsa enesetunde ükskõik mis nurga alt siis asjale ka lähenetud sai.

Ängi vastu selline jooksmine loomulikult ei aidanud.

Läks aastaid, enne kui ma õppisin selgeks enda patsutamise ja tunnustamise. Ma käisin sel nädalal ühe korra jooksmas? Väga hea! Ma käisin sel nädalal ikkagi jooksmas, nädal ei jäänud päris vahele! Ma jooksin esimest korda üle kolme nädala? Väga hea! Mul oli hakamist hoolimata pikaks veninud vahest uuesti jooksma minna! Ma jooksin sel nädalal kolm korda? Hiilgav! Mida enamat veel tahta! Ma jooksin täna oma tavalise ringi, aga lõpetasin enestundega, et võiks veel sama palju joosta? Suurepärane! Vastupidavus tõuseb, järgmine kord võib ringi juba vähe pikemaks venitada! Ma jooksin täna oma tavalise ringi, aga enesetunne oli koju jõudes selline, et heidaks maja ette põlvili ja oigaks? Väga hea, et lõpuni jõudsid, võimas! Ma ei jaksanud täna tervet tavalist ringi joosta? Mis siis, põhiline on, et üldse käisin! Tähtis ongi end mitte liiga surnuks ajada, et järgmisel korral oleks tossupaelu kinni sidudes ikkagi ind sees - ja mitte hirm, et nüüd see õudus jälle algab.

Muidugi, jooksmine, see on endorfiinid meie keres ja ajus. Regulaarne vastupidavuskoormus põhjustab lisaks laktaadi veresisalduse langusele ka väiksema stresshormoonide (adrenaliin, noradrenaliin) eritumise. Jooksija kaif jms meditsiiniline blablabla.
Blablabla.
Ausalt öelda, minu kogemuse järgi on sport tujutõstja küll. Aga ainult õigel taustal. Lihtsalt tühipaljas regulaarne füüsiline koormus ei aita veel kedagi. Füüsiline koormus koos leebusega enda vastu väldib ületreeningut ja tõstab enesetunnet, enesehinnagut ja kõiki muid häid enese-asju.

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et vastupidiselt keskmisele naisteajakirjale või terviseartiklile väidan mina, et mõtlemine on tähtsam kui sport. Enne mõtted, siis jalad (ja muud kehaosad). Sama loogika põhjal ei soovita mina (mitteprofessionaalina) mingil juhul hakata spordiga tegelema ängialtil inimesel, kes sellesse juba ette halvasti suhtub ja sporti lollakaks ja ebameeldivaks tegevuseks peab. Õnneks on pea kõigil inimestel mõni ala, millesse nad suhtuvad vähemalt neutraalselt. Tean persooni, kes vihkab jooksmist, aga ujumas käib hea meelega. Tean sellist, kes pole aastaid liigutanud end (rohkem kui hädapärast peab) muidu kui tantsides, aga tantsida talle vähemalt meeldib. Rattasõitu naudib enamik inimestest, kes selle kunsti kunagi omandanud on.

Niisiis tuleb ette võtta see ala, mis on vähemalt enam-vähem süpaatne. Ning sinna juurde endaga maru rahul olla. Siis on loota, et asi võib tõepoolest ka MEELDIMA hakata ja seda saab vastiku ängiga sõdides edukalt ära kasutada.

Päike paistab nagu tahaks augustis tegemata jäänut tasa teha, kell 11 on väljas juba 15 kraadi sooja ning tütarlapsel on täna muusikakool (=> ootamas on reibas jalutuskäik koolini ja jälle tagasi). Mul on piima ja sooje sepikuid juustuga ja palllllju igasugust erinevat tööd, aga elu on hea.

Sügis on ilus. Kõik mu mainimsväärsed armumised päris elus inimestesse on alguse saanud sügisel.
Aga see oli lihtsalt selline udune kõrvalmärkus.
Sügavama mõtteta.

Kolmapäev, 17. september 2008

Otsused ja nende tegematajätmine



Siia alapunkti polegi eriti palju kirjutada.


Igasugune otsus on parem, kui otsustamatajätmine ja ettenägematute positiivsete asjaolude peale lootmine. See ei tähenda, et otsust ei võiks vajaduse tekkides ümber vaadata, aga otsus (ja plaan selle täidesaatmiseks) peaks alati ning igas olukorras olemas olema.
Lipendada ja tolgendada on emotsionaalselt hirmus raske, suisa piinav. Vähe on ängistavamaid asju, kui päevade, veel hullem, nädalate kaupa põdeda selle üle, MIS siis ikkagi juhtuma hakkab ja mida ma peaksin küll tegema kõigis 71-s võimalikus tekkivas olukorras.

Tee oma otsus.

Hangi endale sellega hingepide.

Ja lenda päiksetõusu poole.

Kui mina ei suuda kättesaadava info põhjal ühtegi head otsust teha, laon ma kaarte selle peale, milliste asjaoludega tasuks arvestada või mis otsus teha. Parem kaardiladumisel põhinev otsus kui üldse mitte midagi. Kontrollitud fakt. Toimib.

Ma oleks muuseas eelistanud pildile mõnd mehelikku tagumikku, aga eh - see on minu meelt lahutav lõbublog ja ma ei kavatse kulutada tunde oma kallist eluajast siia piisavalt kauni ja mehise kaardiladumispildi otsimisele.

Teisipäev, 16. september 2008

Valikutest

Kui mina olin veel noor ja roheline ja üldse mitte Vana Naine veel, olin ma ängi alal kõva tegija. Mul on ette näidata ametlik depressioonidiagnoos aastanumbriga 2000 (millele järgnes aastane ravikuur), diagnoosimata depressioone palju aastaid siia- ja sinnapoole, lisaks pühholoogikülastused teismeeas, palju väga ängistatud (üldiselt kaunis sittasid) luuletusi, kaks suitsiidikatset (mis küll ükski haiglani ei viinud vaid nad ebaõnnestusid nii täielikult kui täielikult ühed suitsiidikatsed ebaõnnestuda saavad - peaaegu mitte keegi isegi ei märganud neid) ja lihtsalt väga kurbi elusündmusi ma siin üldse mainima ei hakkagi.


Ja oo! mulle meeldis oma õnnetuse sees püherdada. Mul oli terve ängifilosoofia KOOLKOND (s.t. mitu erinevat suunda, mida ma erinevatel aegadel kultiveerisin), mis andis mulle mõelda hulga mõtteid selle kohta, kuidas maailmas on nii palju inetut, kurja ja rumalat (eriti inimühiskonnas), inimesi on liiga palju ja nad on muutnud oma elu sõnnikurajaks hävingusse, elu on ette kirjutatud ja kui sa ettekirjutustest kõrvale kaldud, heidetakse sind välja ja see on Alatu ja Vääritu ja ma ei tahagi teha tegemist mingite tüüpidega, kes selles Alatus ja Vääritus Ühiskonnas ringi sahkerdavad ja kuidas ühest maheporgandikasvatajast on maailmale ja inimkonnale 28x rohkem kasu kui personalijuhist.

Ja kuidas kannatused õilistavad inimest ja halb elu tekitab meile väärtuslikke üllaid tundeid, mida valada loomingusse, ja kuidas kuna minu vajadused on väikesed, pole teistel üldse mingi mainimisväärt vaev neid katta. Kui nad seda aga teha ei taha, on tegu ilmse tõestusega maailma külmusest ja kohutavast moraalsest vaakumist jne jne jne jne jne.

See ei kõla praegu väga veenvalt, sest ma pole enam kaua-kaua veetnud oma päevi ja öid, et välja mõelda õigustusi õnnetu ja abitu olemisele, aga toona olid mu filosoofiad murdmatud. Kui keegi hakkas nendele väga kõvasti vastu vaidlema (stiilis "Miks sa arvad, et kui maailm sulle ei sobi, on viga maailmas?") sain ma lihtsalt vihaseks ja leidsin, et mis seal ka vahet, kui viga ka on minus, siis ma olengi selline hädine õnnetu klombike, mida peab kätel kandma, lilleke, keda peab turgutama, et ta ikka kenasti õilmitseks, ja tema on mõistmatu mudapea, kui ta seda pilgult ise ära ei taba. Ja kas talle see maailm siis meeldib või?! (Selle viimasega õnnestus absoluutselt igaüks vahele võtta, sest vähestele julgetele "Jaa"-vastustele järgnes selline maailmas parasjagu aset leidvate õuduste loend, et vaesekesed kõik kahvatusid ja kadusid.)

Tähelepanu! Selle sapise jutuga omaenda ängistatud mineviku kohta ei taha ma siiski öelda, et iga depressioonipõdeja on oma haiguses ise süüdi ning liibub selle külge kadedalt ja ihalevalt. Depressioon on salalik ainevahetushaigus ja kui inimesel on selleks pärilik eelsoodumus (nagu minul) ning teda tabavad hädad ja õnnetused, ei saa ebateadlik ja kogenematu kodanik teha suurt midagi, et depressiooni sattumist vältida. Pärast aga on omade jõududega juba väga raske ängi embusest välja rabeleda. Samas, inimene, kel juba on ängikogemus ja /või on ta saanud professionaalset abi (paganama tabletikesed võivad vahel väga kasulikud olla!) võiks edaspidi teada, millega ta riskib ning pingutada sellest kleepuvast kirstust eemalehoidmise nimel.

Kummalisel kombel ravis mu muidu ikka ja jälle naasvast ja end mu sisemuses sisse seadvast ängist terveks üks ränk saatuselöök. Õnnetu armastus on vastik, aga õnnelik armastus, millest ühel hetkel saab õnnetu, on veel umbes paar korda vastikum. Niisiis, istusin oma vanemate maakodus, 5. kuud rase, värskelt lahku läinud, ja ulusin nagu haavatud karu, tahtes kõike ümberringi puruks kiskuda, ja korraga tabas mind Valgustus.

Valgustus langes minu peale ning mina mõistsin: ei ole oluline, kui palju on teine pool siga olnud või kas tema mind armastab või mis on maailmas valesti, sest neid asju ei saa ma mitte kuidagi kontrollida. Valutada maailma pärast, mida ma parandada ei saa, on sama mõttetu kui valutada selle pärast, et täht, mille valgust ma öösiti näen, on tegelikult juba 100 000 aastat tagasi ära kustunud. Aga ma tõepoolest saan reaalselt kontrollida ennast, seda, kas mina armastan, teha ise omad valikud ja kui ma pärast ka vastu hambaid saan, olen ma vähemalt ise end juhtinud ja tean, et asi oli minu meelest pingutamist ja vastu hambaid saamisega riskimist väärt.

[Ma armastasin edasi, midagi isegi hakkas taas looma, aga peale päris pikaajalist vinduva suhte reanimeerimist stiilis "Kanüül ja 0-negatiivne tilkuma... hakkas hingama, hakkas hingama, väga hea! Ei, krambid! Süda seiskus! 200 W, eemale! Me kaotame ta! 300! Süda hakkas lööma! Aga ta oksendab! Ta lämbub! jne" tunnen ma, et kuigi asi OLI proovimist väärt ja vähemalt ei pea ma kahetsema, et MIKS ma küll ei pingutanud rohkem, tast asja ikkagi tegelikult ei saa. Aga see polegi antud juhul oluline. Oluline oli olla julge ja aus ja võtta vastutus enda peale, mitte togida maailma ja armastuse teist poolt ebatäiuslik olemise eest.
Alati ei olnud sugugi lihtne olla julge, mõelda hästi ja mitte vihasse või solvumisse vajuda, aga ma olen täiesti veendunud, et asi oli seda väärt. Tubli mina, tubli Vana Naine, ennast kiitmast ma EI väsi. =) Ja õnnelik elu on palju parem kui õnnetu elu.]

Niisiis: kui teil on ka oma ängifilosoofia ja armastus kannatuste vastu, siis laske käia, ise teate, mis teete ja mida tahate. Aga sinna juurde kaevelda ja ennast haletseda ei ole nüüd küll mõtet. Sest valik oli meie ja on ikka veel meie teha, kui ängist kõrini peaks saama. Õigustada ängis elamist on väga lihtne, aga selline elu ning õigustamine on inimese enda valik ja alati on võimalik ka teisiti elada.
Alati.

Esmaspäev, 15. september 2008

Miks ja kuidas


Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma loen regulaarselt mõningaid veebis tolknevaid päevikuid ja naudin neid suuresti.
Aga viimasel ajal on nii neis päevikutes, kus mu meelest muidu halatakse nii toredasti ja humoorikalt, et oleks suisa kuritegu nende inimeste ellu päikest tuua ja halamist pidurdada, kui neis päevikutes, kus ei halata ja aetakse rõõmsa eluterve inimese elutervet juttu, olnud kas puha vaikus või lõputu nukrus, endavihkamine, äng ja pinguleveetud nööri tunne.

Minus aga on peale kõiki mu (suuri) elukatsumusi võtnud maad veendumus, et ängi ei pea mitte kultiveerima, poputama, kasvatama ja hellitama, et ta muudkui vägevamaks saaks kosuda. Ängile tuleb anda vastu hambaid, suruda ta endast välja sportimisel tekkivate endorfiinide, sünge tahtejõu ja korraliku toitumisega. Äng on valus. Äng on kasutu, enamgi veel, äng on otseselt kahjulik, ja ma olen kuulutanud ängi oma vaenlaseks number üks. Varem oli minu vaenlane number üks argus, ja olgem ausad: argus on jõle ja vaenlastenimekirjas jätkuvalt kõrgel kohal. Aga olla julge igal rindel on hoopis lihtsam, kui sa ei pea esmalt võitlema end välja ängi kleepuvatest haarmetest.
Veel varem oli mu vaenlane number üks rumalus, aga pärast seda, kui ma ülikoolist poole pealt ära tulin, hakkas mulle tunduma, et rumalust oma esmaseks vaenlaseks pidada on justkui pisut silmakirjalik. Mitte et ülikool meid kõiki (või siis mind) tingimata metsikult targemaks suudaks teha, aga kui mu vaenlane number üks oleks rumalus, siis peaksin ma ju vähemalt PONNISTAMA selle nimel, et targemaks saada, aga ma ei viitsi.

Jah, võite mind mädanenud õuntega loopida, et ma tarkuse nimel pingutama ei vaevu, ma ei karda (said nüüd, vaenlane nr 2!) ega masendu seepärast (nätaki! ka vaenlane nr 1 sai praegu valusasti pihta!).

Niisiis ma pean siin avalikku ängivastast päevikut. Kui mul on äng peal, siis püüan seda vähemalt väljendada lustlikult ja inspireerivalt ja võitluslikult, mitte masenduses ja inimvihkamises püherdades.

Pilte ma eriti ei tee, küll aga võin ma (kui ära õpin, kuidas) paigutada siia midagi teiste inimeste poolt (minust) tehtut (sest ma olen üldjuhul kena vaadata ja puha). Sedakorda on pilt puhtalt illustratiivne: sellise näoga (kuigi palju tõhusamate relvadega kui ilma nooleta vibu) ründan ma Vaenlast Number Üks alati, kui ta oma inetut pead tõstab.