Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.

Ei tasu maailma turjale võtta

Ei lähe maailm hukka, kui sa ta maha paned. Isegi kui sa teda enam kunagi üles ei korja.
Sa oled väga väike ühik, sa ei suuda maailma ei päästa ega hukka ajada. Maailm on sulle liiga raske kanda mitte lihtsalt nagunii, vaid maailma tõsta üritades sa lihtsalt pingutad viimse piirini end tema vastu surudes, oled surmani väsinud ja katki ning kellelgi ei ole parem.
Lase olla!
Mitte ainult et sa ei pea, sa ei SAAGI teha teisi inimesi õnnelikuks. 
Isegi oma lapsi tegelikult mitte. Vähemalt kui nad enam beebid või beebiohtu pole. (Äkki mulle seepärast meeldivadki beebid, et kui ma hästi teen, neile TÕESTI mõjub?!) 
Raske päriselt ja põhjani uskuda.
Tasub endale meelde tuletada ikka.

Lase olla. 
Võta vabalt. 
Maailma EI lähe hukka, kui sa ei tee. Tähtsate asjade osas leitakse sulle asendaja. Kui keegi asendama ei hakka, pole järelikult nii tähtis asi, kui sulle tundub.

Take care of your own business, naine. 
Kuigi ikka veel meeldib mulle: "Mind your own business!" rohkem. Võibolla võtan tõsiselt ainult seda, mida mulle karmilt öeldakse? Hellus loeb vähem, sest ma ei usu seda sügavuti?
Võib täitsa olla, kusjuures. Sest kes mind ikka armastab jne. 
Jaa, ma tean =) 
Mõistusega tean, et päris mitmed. Vbla lausa paljud. Tundetasandiga on teine lugu.
Aga noh - kui mind your own business praegu toimib, olgu see minuga.

Mitte et kõik need laused, mis mu peale tätoveeritud oleks, enam ei kehtiks. Kehtivad ikka. 
Aga olen nad nii ära internaliseerinud, et tunnen mõttest: "I am the storm!" puudust ainult ...
krt. 
Tegelt. 
Näiteks just praegu.
Võtsin sisse ja hakkaski kergem. 
Unustage ära, need on head laused, ma lihtsalt olen nendega ära harjunud ja ei mõtesta enam. 

No tõesti. Keskendu iseendale. Sa ei saa maailma kontrollida. Tee seda, mida SINA tahad.

Kirjutan seda endale mõeldes - ma räägin endaga sina-vormis - aga kehtib 100% ka sulle, lugeja. Miski suures plaanis ei muutu, kui sa enda eest rohkem hoolt kannad. Aga sa ise oled õnnelikum. Kanna enda eest hoolt!

Nüüd - peale tõdemist, kuidas mina olengi torm ja ainult minu arvamus on see, millest hoolida - on kergem Luuleprõmmu Tallinna eelvooruks saabuva nädala neljapäeval tekste valida. 
Ma võtan omaenda lemmikud. Ei ürita Rahvale Meeldida. 
Läheb, nagu läheb.
Ma teen neid asju, mis mulle meeldivad. Ei ürita teisi õnnelikuks teha. 
Mõned tunnid raudselt suudangi endale keskenduda. 
Vbla koguni õhtuni. Ja homme saab endale ju uuesti meenutada.
/optimist

Kõige raskem - ärge teie ka palun tehke enam - on kõige selle endalekeskendumise värgi südamessevõtmise juures, kui targad toredad inimesed mulle vastu vaidlevad. 
Kui pole väga lähedased, suudan maha raputada. Aga kui keegi päriselt tähtis ja tark on irooniline sinna pihta, et ma tahan ühiskondlikku heakskiitu pälvida, ent ei võta ennast ühiskonnale meeldivaks teha, on mul ka korraga tunne: "Äkki ikka peaks end meeldivaks tegema?!"

Et peaksin hoopis loobuma ideest "nad võiks mind kiita"?
See on raskem. 
Senise kogemuse järgi võimatu. 
Rahvale meeldida ikka vahel õnnestub. Ehk tegelikult ma oskan. Lihtsalt mul on raske selle eesmärgiga lõpuni välja minna. Kuskil vahepealses etapis tuleb ikka: "Aga MINA tahan, et juhtuks hoopis SEE ja mina kirjutan! Ma võingi teha omaenda tahtmist, kellegi teise asi pole!"
Tuleb mulle endale meeldiv ja rahvast jooksin taas üle ja siis olen solvunud, miks ei kiideta =P

Ilmselt on kõige jätkusuutlikum lihtsalt aktsepteerida, et ma tahan, aga ma ei saa, võimatu.
Mitte et ma ei oleks seda lahendust teistele keelanud. On isegi meeles, kui ma umbes kümneaastasele Tütarlapsele karjatasin: "Ära taha nii palju!" sest mulle tegi haiget tõsiasi, et ma ei saanud talle anda, mida ta tahtis. 
Mu ema kuulis pealt ja ütles kõrvalt: "Kuule, tahtmist ei saa ära keelata. Tahta ikka võib."
Mis on mul siiamaale meeles ja üritan selle järgi lastega käituda. 
Teiste peale ikka vihastan, kuimult  tahetakse võimatuid asju. Näiteks vastukäivaid. Kooki ja seda süüa jne. 
Mida eesti keeles öeldaks? 
Huvitaval kombel mul ei ole raske mingeid teisi inglise keele ütlemisi toortõlkida ja leida, et see on sama hooga ka kultuuri tõlkimise huumor ja olgu. Aga koogi oma mulle ei meeldi. 

Taevas teab, miks just see.

Ma kannatan väga halvasti, kui mult tahetakse asju, mida ma anda ei saa. 
Üritan kogu maailma õnnelikuks teha ja misMÕTTES nad tahavad vastuolulisi asju?!
Vahel tuleb meelde, et tahtmisi ei saa ära keelata, ent keskenduda tasub ainult endale. 
Siis unustan jälle ära. Tundetasandil on raske sisse võtta.

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Uljus ikka ei ole vist parim viis elada - a ma ei oska ka teisiti

Oioioi, ma olen väsinud naine. 
Oioioi, see tuisune ilm ka ei edenda mu enesetunnet.
Oioioi, mul oli plaan täna ujuma minna, ent tegin plaani ümber: lähen ujulasse, mõeldes saunale ja mullivannile, ujuma lähen aint, kui kohapeal on tunne, et võiks. 
Üldiselt ma sauna ei armasta, onjo. Aga nüüd võiks kuskil soojaks saada, oleks päris hea.

Oioioi ...

No positiivne uudis on, et nüüd on mul kodus aega ja huvi lugeda.
Halb uudis on, et mul pole kodus "Gösta Berlingi saagat", tuleb "Ööemaga" leppida. Ent see on väga paljulubav vähemalt. 20+ lk sees ja juba on huvitav.

Aknad on mul pidevalt silmaga nähtamatut õhtuspilu lahti jättes kinni. Nüüd ei saa neid enam päris kinni pannagi. Oletatavasti, sest tuisanud lumi on vahel. Vbla on nad ka jääs. Külm just ei ole, aga higistama ka ei aja. Kampsun seljas ja puha. 
Oioioi.
Aga migreenitabletid viimaks toimisid, nii et põhiliselt on ikkagi hea. 
Kuigi nii väsinud, oioioi.

Mul olid päris väsitavad päevad vahepeal. Siuksed hästi tegevad, ja lõpuks läks kõik hästi. 
Sest vedas.
Hakkasin mõtlema, kuidas notsu on õnnelik, hea tunne tuleb, kui veab.
Mina olen ... mitte päriselt õnnetu. Eks ole, kui veab ja lähebki hästi, ikka toredam kui see, et läks halvasti. Kuid põhimõtteliselt ei tekita see mus hea tunnet. Sees on "aga võinuks ka mitte vedada ja siis tuleks tagajärgi kanda, oh õudu!" Mida rohkem veab, seda hirmsam. Sest "vedamine" ei tähenda, et hakkab hea, kui muidu oleks ükskõik. Vedamine on see, kui muidu oleks väga halb, aga õnne turjal läheb normaalselt, pole hullu. 
Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks katastroof, on hea meel, et pääsesin. Samas hirmus. Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks ka enam-vähem, ma naeratan, meeldiv, aga samas väga ei muuda maailmataju. 
Mu maailmataju ongi negatiivne. 

Huvitav, varem ma ikka rõõmustasin, kui pääsesin. 
Nüüd ... kas elu on liiga hea? On küll palju parem kui varem.
Või olen nii kohanenud halva eluga, et ei suuda teatud tasemest edasi enam nautida? Eeldus on, et paremaks ei saagi enam minna? "Mida kinkida inimesele, kel on kõik olemas."
Mul ikka väga tükk aega oli sees totaalne segadus, et mis mõttes ei osata inimesele kinki valida. Kinkige mulle pesupulbrit, ma olen ka rahul! Kasutan selle ära, ei pea ise pesupulbri ostmise jaoks kulutama ja raha, mis üle jääb, on vabadus. Great success. Mida paremat saab inimesele kinkida kui vabadus? 
Hiljem sain aru, et aa. Osadel inimestel on nii palju raha, et 20 ekstraeurot ei registreeru lisavabadusena. 
Nüüd ei registreeru enam mullegi. 
Jaah, sedasi on raskem kinki valida - aga midagi isetehtud söödavat või kauasäilivat söödavat (nt mesi) või tema hobi toetavat (nt proteiinipulber või paar tokki fäänsit pehmet täisvillast lõnga või seiklusrännaku piletid või tavalisest plastist kallimad ja edevamad helmed ja valgevasest ehtetraat) on ju ikkagi variandid. 
Osta talle seda, mida ta ise ei raatsiks. 
Et osad inimesed ka raatsivad lihtsalt õndsuseasju hankida?
Ma nii kaugele pole veel jõudnud. S.t. mõnikord raatsin. Aga pigem mõtlen, et krt, mul on see tasuta saadud põrandamaterjal ikka veel voodi ja kapi all ootel, peaks kunagi põranda ära panema ... aga mööbli äratõstmine selleks tundub liiga suur töö. 
Praegu mõtlesin, et krt. Kindlasti on võimalik palgata inimesed, kes paneks laminaadi maha JA tõstaksid jooksvalt selle käigus ümber toas olevat mööblit. 
Jaah, ma saaks ilmselt ise ka laminaadi panemisega hakkama. Aga see oleks jube pingutus ja olen ma valmis jubedalt pingutama uue põranda nimel ..?

Oot. Läks lappama.

Mõned asjad, mis pole otseselt vajalikud, ent pole ka õnduseasjad, teevad ikka rõõmsaks. Lihtsalt need on sellised ... nojah, rõõmsad asjad :D Ma ei suuda defineerida, miks on tore raha kontole või nunnut sõnumit telefoni või positiivset kommentaari siiasamma saada, aga samas K toodud mineraalveepudelid on: "Aitäh!" 
Jah, ma ei pea seda kuut liitrit käe otsas koju vedama, aga ma ei ostaks ka 6 liitrit korraga ja pooleteise haaval tuua pole eriline vaev. Ahah, aitäh, et mulle mõtlesid, aga tegelt väga ei morjenda. 
Aga võibolla on asi selles, et ma juba eeldan, et K mulle mõtleb, ja see ei üllata positiivselt? Samas ... kaamose toetus rõõmustab mind ikka, kuigi ta on sellega VÄGA järjekindel olnud. 
Vbla rõõmustabki just järjekindlus? Mitte et korraks meenus, vaid et kogu aeg olen meeles?

Keeruline. 
Raske defineerida.
Ilmselt jääb ootele.
Aga teisipäevast saati on olnud väga tegev, mhmh. Kui endale puhkeaega ei jäta - eile ma phmt ainult puhkasin, kui hommikul koju jõudnud olin, ent enne oli kõik akud tühjaks tõmmatud - ma ikka lähengi katki. 
Ilmselt on kogu see post tegelt: "Ma olen nii katki, oioioi."

Oioioi, ma ei jaksa isegi süüa teha. Õnneks eile tegin ILGE hunniku vürtsikaid kanatiibu ahjus, nii et pole vaja ka. 
Olgu, hommikul tegin putru, aga see ei loe. Putru on väga kerge teha. Veel kergem, kui jäätisekokteili, sest ei pea jäätis karbist välja kangutama. Ja SSP saadetud šokolaadi on veel järel, nii et magusaga ka vaeva pole.
Ainult võimalus spetsiaalses "ha, vaadake, mis mulle saadeti!" postis šokolaadikommide söömise pilti näidata muutub üha ebatõenäolisemaks =P 
Kuigi! Ma võin selle lavastada - panna karpi mingeid muid komme.
Ma olen nende isetegemises ka päris osav. 

Huvitav, kas on toitu, mille tegemise ees ma kõhkleksin ja mõtleksin, et ei saa hakkama? S.t. muidugi on (ma ei tee veiselihast steike, sest minu oskuste juures hea steigi jaoks oleks vaja sisefileed, aga nii kallist asja ma ju ei osta), aga kui ma tooraine pärast ei peaks muretsema. Kõige jaoks leiab internetist retsepti ja kui ma seda pimesi ei usalda, küllap saab toime.

Ma hiljuti usaldasin retsepti pimesi. Tahtsin teha pehmeid šokolaaditükkidega küpsiseid. 
Tainas oli väga maitsev ja kena, ja kuigi küpsetusaeg tundus veidralt lühike, usaldasin. Sest iga aine juures oli selgitus, miks just see, ja nii nunnu ja mulle nii meeldib ... ja siis tegin õpetuse järgi kõike, k.a. arusaamatult lühike küpsetusaeg arusaamatult madal kuumusel. 
Tulemus oli kahtlemata pehme. Tähendab, kui tainas eriti ei küpse, jääb pehmeks küll. 
Aga ma tahtsin küpsiseid, nii et panin (peale jahtumist, retseptis oli ka kirjas, et algul võib tunduda, et liiga toores, kuid jahtudes küpsised tahkuvad) tagasi ahju. 
Topelt küpsetusaeg ja tulid täiesti head küpsised. 
Aga misMÕTTES niuke retsept siis?!?!

Oh, kirjutamine elustas!
Näete, polegi oioioi igas teises lauses!
Ujumaminek tundub oluliselt tõenäolisemana =)

Graafikus

Lõpetasin eile loo esimese mustandi. 
Ideaalis võiks see nüüd vähemalt paar kuud laagerduda, enne kui uuesti kätte võtan, aga kirjastaja juba ootab, hüpleb jalalt jalale umbes, nii et aega on suht vähe. 
Enne uuesti ülekäimist vast võtan siiski ette jutukogu juttude järjestamise - see on ju nii tähtis! - ja siis alles loo enda. 
Ja tegelt ühe loo ma unustasin toimetada ja kokku panna, aga see sobiks sinna ka.
Paks tuleb ? No ... vähemalt on mul siis üks paks raamat ka. Vbla soovitan seda isegi sinna sarja, kus kõvad kaaned. 
Muidu oli mu eelistus pehmekaaneline, kus "kuningad" ja "Omasid ei jäeta maha" ilmusid.
Vaatab seda asja. 
Aga omamoodi tore oleks siiski üks raamat ka kõvade kaantega teha, onjo. Mitte et see eesmärk omaette oleks. Lihtsalt paksul raamatul võiksid ju olla kõvad kaaned. 

Olgu, esialgne järjestus tehtud. 
Üldiselt ma töötangi nii - asja võib tükk aega edasi lükata, kuni ma kellelegi öelnud ei ole, et teen selle ära. Aga kui öeldud on, teen kohe. Või esimesel võimalusel. Ainult need küsimused, mis vajavadki eritingimusi lahendamiseks, lükkan edasi ajani, kuni need eritingimused tekivad. 

Mhmh, minu sellekohane tähelepanek on viinud sinnani, et ma ütlen kohe kellelegi, kui midagi vaja teha on. Sest siis ma ei lükka edasi.
Ei, see ei ole alati nii olnud. Enda koolitamine. Ei, ma ei soovita end koolitada valu ja mittetahtmist mitte arvestama. 
Saad küll tõhusamaks, aga jääd ka õnnetumaks ja minu meelest ei tasu mitte miski seda hinda ära. 
Kui elada ei ole tore, polegi elul väärtust. 
Nii ma arvan.

Seoses sellega, et jutukogu-värki lõpetama hakkan, asusin kohe ka luulekogule kirjastajat otsima. 
Sest mida. Kui juba, siis juba. Kirjutasin EKL stipendiumi taotlemisel neile, et plaanis on jutukogu ja kui aega üle jääb, ka luulekogu. 
Tundub, et jääb aega üle. 
Eks pea mingi käsikirja kokku panema. 
Nad (kesiganes on "nad") vist ei taha enesetapu-kogu avaldada =P Ei tea, miks küll. Pole vist piisavalt siivas teema. 
Aga no ma vaatan. Midagi saab ka teistel teemadel. 

Muidu on ka hästi. 
Pärast eelmisi konditsioneeri-abil-talutud suvesid on täitsa tore selliseid +15 ilmu juulis saada. Vesi ei lähe soojaks? Jaah, aga see on ka ainus miinus. Ilus suvi on. Rohi ei kõrbe ning ei ole vaja muretseda janusse surevate loomade pärast. 
Üritasin küll ka toona mitte muretseda, panin oma jäätisekarbi veega tikripõõsa alla ja võtsin rahulikult, ent teatud kribelus jäi sisse. 
Nüüd sajab vihma ja rahu. 

Korralikud inimesed jälgivad laulupidu. Mulle endale lauljana (kooli ajal) kohutavalt meeldis. Aga pärast seda pealtvaatajana oli: "No on tore, aga võrreldes sellega, mis ise laulajana tundsin, lahja." Ja nüüd enam üldse ei huvita. 
Kes laulavad: imeline, nautige.
Teised: tore, et elamust saate.
Aga mina? Eip, ei kisu.

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

Igavam teema kõigepealt

Proovisin järgi. 
Võtsin poole pisemat doosi lihaselõõgastajaid. Sama palju kui veebruarist mai lõpuni.
Mhmh, väsimus kadus ära. 
Mhmh, kell 17.28 juba pea valutas. 
Kurat.
Seekord on suht kahju, et mul õigus oli.
Ja tundub, et meeleolustabilisaatorid stabiliseerivad ikkagi aint meeleolu. 
Mis on ka wõit, ent tore oli mõelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. 

Pea vaaaaaalutab. Küll mitte väga hullusti, rizatriptaan aitas oluliselt, aga siiski. 
No samas tegin päev otsa kohutavalt palju asju (normaalsele 6-le lisaks veel 10) vähem väsinult ja see tapab ka. Liiga palju teha = migreen.
Vbla on väsimus siis phmt HEA asi?

Lisaks on mul nüüd korralikud kuumahood. Ja kuna samas see pole valu ... no olgu, pigem kuumahood, kui veel selle arstiga jantida. 
Ma mõtlsin välja kaks korda, kus ta mulle otseselt valetas (viisakas oleks öelda "hämas", aga minu jaoks on sellised asjad valed) ja kaks korda, kus ta mu selgelt ära unustas, ja kõik tema ebamäärasused ja "natukesed" tunuvad mulle nüüd kahtlased ja ma lissalt ei taha teda rohkem näha. 
Parem talun kuumahooge. Neid, kus mul on 12 kraadi juures käisteta särgis õues käies palav. 

Või ma pean tekita alasti magama, sest muidu on liiga kuum.

***

Vahel ma mõtlen ikka nende elamiskoolituste peale. 
Et neid on kõigil vaja. 
Aga täpsemad suhtlemiskoolitused (loetavad tekstid, ei pea kohal olema, et seda teada saada) võiksid muuhulgas sisaldada punkte:

* Alati alusta millelegi vastu vaidlemist nende osade rõhutamisega, kus sa teise poolega nõus oled.

Loob parema õhkkonna, teine pool tunneb, et sa respekteerid teda ja tema arvamused loevad, ning tõenäosus mingile ühisele seisukohale või vähemalt teist poolt austavale eriarvamusele jõuda on palju tõenäolisem.
Ja kui sa oled tegelikult põhiasjadega nõus ja vaidled ainult detailidele vastu, saad nii sina ise kui teine pool sellest päriselt aru alles siis, kui oled suurte asjadega sõnaliselt nõustunud.

* Ütle tihti "ma saan sinust aru", sest inimestele meeldib arusaadav olla, ent et see lihtsalt ütlemiseks ei jääks, peegelda.

Teiste sõnadega ümber öelda, mida algne rääkija väljendas, ei muuda vestlust väga oluliselt aeglasemaks, ent aitab valestimõistmiste vastu juba eos. 

* Usu, et inimesed on ilusad ja head ja võta mitte halvim, vaid parim võimalus nende öeldu tõlgendamiseks. 

Jah, ma ise teen esimest punkti aint inimestega, kes mulle meeldivad, ja võrgupäevikus üldse mitte. Isegi kui inimesed meeldivad.
Teist punkti ei tee, sest ... ma-ei-ta-miks. Kuidagi eeldan, et inimesed saavad ju aru, et ma saan neist aru, juba mu muudest vastustest. 
(Enamasti ilmselt eksin.)
Ja kolmandat ... oh taevas. 
Ainult alateadlikult, kui inimesed veel midagi öelnud pole, ja ma ootan head.
Aga kui teised juba midagi ütlevad, ma võtan ALATI halvima tõlgenduse.
Või kui vaikivad.
"Nojah, nad on vait, sest midagi kena pole öelda." 
Sest - see meetod on mind elus hästi teeninud. Eks mu kodune taust oli selline, kus pillati pidevalt sapiseid märkusi või kiideti aint irooniliselt. (Jaa, ma "Nähtamatu laps" jutu osas olin "Nojah, aga see on ju normaalne elu? Miks ta nähtamatuks muutus?")
Muidugi kaasnäht on see, et ma vanuses 10-30 võtsin komplimente irooniana või "ta üritab viisakas olla" ja siiamaani - kuigi komplimente võtan heal meelel vastu - loen inimeste sõnu kõige negatiivsemal moel, mis võimalik.

Välja arvatud üks kord, siin võrgupäevikus, kus ma arvasin, et öeldu on nii jõhker, et peab olema nali, ja alles notsu minu kaitseks väljaastumine valgustas, et ei, ta mõtles seda tõsiselt.

Võibolla ma peaksin ise omaenda nõuandeid kuulda võtma?

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti. 

Vajadus

Korraga välgatas, et Gaimani (vägistajaks? valudes ja vigaseks inimeseks? märgatavalt palju halba teinud inimeseks?) mitte-minule-sobivaks-eluideaal-tüübiks osutumise peale tuleks blogipäis ära muuta. 
Mitte seepärast, et ma Gaimanit nüüd vihkaksin, aga seepärast, et tema tegelasi ja loomingut endaga avalikult ja intensiivselt sidudes annan signaali, et see, mida teada sain, on ok. Ei sega mind.

Mis on absoluutne vale.
VÄGA segab. 

Praegu on seal asemel lihtsalt üks tsitaat, mis kunagi mu fb-seinale jäeti ja ma sulasin mõistetud olemise rõõmus.
Vbla varsti leian midagi muud.
Midagi defineerivamat. Kus vähemalt 3 kihti sõnumeid sees, sest ma ei ole ometi mingi ühe-kihi-naine.

***

Muidu - muidu on nii, et jube hästi on.
Ja samas hulk mu ammuseid teemasid on jälle ärganud ja röögivad: "MisMÕTTES on ühiskonnas levinud nii-on-hea suhtemudel siuke? MisMÕTTES ei tohi loota, et teine inimene teeb su õnnelikuks? MisMÕTTES?!?!"
+ K ajas mind eile maailmanärvi oma jutuga, mis korrutas neid kõik-teavad-seda tõdesid, nii et ma lõrisesin juba, kuni ta lisas, kuidas tegelt ta on lihtsalt mures mu pärast. Igasugu asju on juhtunud. Tal endal oli kunagi nooruses ka üks enesetapu-äärel hetk olnud seksi ja läheduse puudumise tõttu. Ja ... 

... ja ma sain korraga aru paljudest asjadest. 
Metatasandil ka sellest, et isegi minule koidavad mõned ilmsed seosed alles nüüd. 
Ja et päris kindlasti ei ole teised targemad ja neist ammu aru saanud, vaid kui mina ei räägi, ei räägigi keegi, neid otsi ei veeta kokku ning inimesed arvavad ikka, et ei tohi loota, et teine su õnnelikuks teeb, tuleb ise õnnelikuks saada ja see on tehtav mõistlik lahendus sisemistele valudele.
Muidu on suhtesõltuvus ja tapetakse end ära, kui suhe ei klapi. 

Ma siis nüüd valgustan. 
Võib tulla päris pikk post. 

See probleem, mida hulk inimesi lahendab, igatsedes head toimivat suhet, ei ole: "Ma ei oska muidu õnnelik olla kui koos teisega."
Probleem on: "Keegi ei armasta ega mõista mind, mitte keegi - nii hea oleks, kui keegi oleks, kes armastab ja mõistab!"
Toores täitmata vajadus hinnatud olla, olla keegi, keda peetakse oluliseks, kel on koht ja kes kuulub.
Kui tuleb keegi, kes selle vajaduse täidab, on imeline. On "nüüd ma olen täielik, nüüd mul on hea", aga mitte seepärast, et muidu ei taipa süüa teha, tema jaoks ponnistan, või et seksiga on üksinda kehvasti. On "mu auk rinnus sai täidetud, ma ei ole kõigile liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga."
On "ma olengi päriselt kellegi meelest hea."
See ei ole haav, mida ise parandada saaks. Ei saa hakata mitte vajama tunnet, et kuulud kuhugi. See ei ole mõtlemisega reguleeritav. "Polegi mul teid vaja, mul pole kedagi vaja!" töötab maksimaalselt mõneks nädalaks. 
Välja arvatud neil, kel seda vajadust eriti pole. Selliseid on ka, muidugi. 
Ma ei ole selline.
Ma olen hoopis teistsugune.

Olen muuseas ka selline, et mu vajadus kuuluda ja hinnatud olla ei saa täidetud, kui idioot mind hindab. Üldse ei piisa sellest, et ma täidan tema vajaduse ära ja olen tema arust nii tore, sest kogu ta vaimustus tuleb selle pealt, et keegi pole tema vastu enne kena olnud, nüüd ta ripub mu küljes, sest ütlesin kaks lahket lauset. 
Sellest ei piisa, et panna mind tundma end maailmas kellelegi vajaliku ühikuna. Et inimesed üldiselt on sinuga sitasti käitunud, ei muuda mind eriliselt heaks. Sul lihtsalt pole vedanud.
Mul on vaja, et ma ise inimest, kes mind austab ja imetleb, austaksin ja imetleksin. Et ta annaks mulle tunde: "Sa oled eriline", mitte "Sa sattusid kohal olema ja baasilist inimlikkust ilmutama."
Aga ikkagi on see lihtsalt baasvajaduse täitmine, mis juhtus. 
Ma tahan olla kellelegi tähtis. Viimaks saan.

Et ravi ennast, ole iseendas terviklik, ise peab kõike suutma? Head inimesed ei vaja kedagi, sa olen halb, kui vajad?
Häh. Kui mul on ürgvajadus täitmata, kui ma olen umbes sünnist saati kiiva kasvanud ja kogu mu isiksus ehitub sellele, et armastust ei anta ja isegi need, kes ütlevad, et armastavad, teevad nii räigelt haiget, et ka aastakümneid hiljem on valus, siis milleni ma võin jõuda - milleni ma jõudsin - on "ok, ma suudan kuidagi toime tulla. Elan selle auguga hinges. Elangi nii, et mu baasvajadus on täitmata."
Aga mul ei tule: "Oo, ma olen nüüd terve, mul ei ole enam seda vajadust". Mul tuleb: "Nojah, elu ongi sitt. Kannatan välja. Mis teha." 
Tegelikult on kogu aeg valus. Kogu aeg halb. Kogu aeg.

Kui siis vajadus täidetud saab, täiesti ootamatult, täiesti imelisel moel ja ma samas täidan vastu teise samalaadset vajadust, ongi "match made in heaven". 
Ma päriselt arvan, et me toidame üksteise sisemisi nälgasid nii hästi, et isegi kui tuleb mingi suurem jama, kerkib suurem probleem, tasub seda lahendada üritada, mitte leida, et nojah. Pold ikka minu inimene. Mis seal ikka. 

Aga. Kui peakski minema kehvasti. Ikkagi. Kuidagi millegipärast. 
Siis ei oleks olnud hea mõte mitte püüda oma ürgvajadust täita. See ei ole "emake maa, suhtesõltlane jäi suhtest ilma ja nüüd sureb, ise on süüdi!"-koht.
Sõbrad ... (mul siiski mõned sõbrad veel on), saage aru. 
See, mis murrab ja purustab, ei ole "see mees ei armasta mind".  Tegelik valu, murdev ja purustav, põletav ja lömastav, on: "Keegi ei armasta mind. Mitte keegi. Mind ei ole vaja."
Isegi mu rongiallamineku vahetu ajend ei olnud ju Rongimehe käitumine. Viimane tilk, otsustav õudus oli avastus, et mu parim sõbranna (üks neist) sünnitas 2 päeva tagasi lapse ja ei saatnud mulle sõnumit. EI andnud teada. 
Ma sain VÄGA tugeva teate: "Olen inimestele olemas ainult siis, kui näo ees kätega vehin ja röögin. Niipea, kui nurga taha kaon, nad unustavad mu." 

Ma tahan, et mind hinnataks, must hoolitaks, meeles peetaks. Et ma mõjutaksin inimeste otsuseid ("Väga väga naisele ilmselt meeldiks, saadan selle meemi talle," kasvõi). Et sõber tuleks ja ütleks: "Kuule, ma tulen Keilasse, läheme kohvikusse, ma teen sulle koogi välja." 
Tahan tunda, et olen oluline. 
See on peamine, mis üldse hea tundub - olla kellegi meelest hea, imeline, nii tore, et olen.
+ on ka oluline, et ta pingutaks nii palju, et seda mullegi teada anda, Et ta tahaks, et ma tean, et olen talle oluline.
Ta hoolib nii palju, et on lausa valmis mulle väljendama, et hoolib. Oo.

Mul on  praegu nii vajatud, nii hinnatud, nii kiidetud olla, et absoluutselt imeline.
Aga ütleme, et TL kaob ära. Ütleme, et juhtub mingi ettenägematu katastroof. 
Muretsevate inimeste jaoks ei oleks siis mingit mõtet omaette oiata, et miks ma üldse üritasin, nüüd sain ju nii haiget. Te tahaksite mulle abiks olla? Kallistage (kasvõi virtuaalselt) ja öelge, et ma olen tähtis, ma olen nii armas ja hea, ära tapa end, me oleks väga kurvad.
Veel parem, tehke midagi, mis ei ole päris te tavaline teguviis. Näidake välja, et mu valu on teie meelest piisavalt oluline, et te käitumist mõjutada.

Sest vajadus, mis valu teeb, ei ole tegelt vajadus kallima järgi.
Vajadus on kuuluda, olla hinnatud, olla teiste jaoks tähtis. 
Tahate aidata? Täitke seda ise. 

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Enesetapmisele tagasivaatav pealelõuna

Nüüd ma tahan vinguda.
Peamiselt sellepärast, et olen kahel päeval järjest kõik ära teinud (kirjutamised, muu on pisiasjad-pisiasjad), muu elu ka enam-vähem ära hallatud, isegi trenni olen vaikselt tegema hakanud, täna on ka kirjutamistest pool tehtud - ja ma olen vihane, õnnetu ning hädas.
Kusjuures kirjutamine ju tegelt MEELDIB mulle. 
Aga päriselt elusana, nii et ma ei mõtle kogu aeg "kasutegurile" ja "kas ma olen selle ära teeninud" jms tundsin end ikkagi kolm tundi civi tagudes. Et kolm tundi, on tähtis - kui ma teen midagi lõdvestavat ja kasutut vähem kui pool tundi, ma pean seda hädavajalikuks puhkuseks. Et end unustada ja hasarti minna, mitte püsida hädavajaduste rahuldamise tasemel, kulub märksa kauem aega. 
Mis tuleb näiteks kirjutamise, une ja koristamise arvelt.
Oh, paha mina, vbla ma ei kirjuta täna normi täis!

Seejärel pesin köögis nõusid ja mõtlesin mornilt - väga mornilt - kuidas see ongi elu. 
Teed seda, mida pead tegema, muidu ei jõua kõiki oma kohustusi täita, ja kui saad natukene tunnet kätte, et on mõnus, unustad hetkeks enda ja tavalise mõistlikkuse, kirjutab kommentaator sulle, kuidas sul peab ikka väga kerge elu olema, kui saad civilit taguda.
Ja siis ma olen halb inimene, kes ei tohiks kunagi lapsi saada, oh vaesed lapsed, sest ma ei suhtu sellesse ellu, mis koosneb kohustustest ja midagi toredat minu energiatasemega elamisse eriti ei mahu, entusiasmi ja innuga. Kestku elu aga kauem, soovib miljon rahvast ja mina olen mingi värd, et loodan surmas puhkust leida. 
Mul ei ole täna eriti halb.
Mul ei ole täna eriti kriis ja pinge ja panen viimase välja.
Mul lihtsalt ei ole eriti hea ja siis ma vihkan kõigest südamest ühiskondlikku üleüldist õnnejoovastust elust ja elamisest. 
Mida mina näen: elu on töö, töö, töö, töö, töö, kriis, töö, kriis, töö, töö, töö, peaks rõõmustama, aga ei jaksa, töö.
Mida kommentaator ütleb: "Enesetapp = elu kõige rumalam otsus."
Ja hunnikus kommentaatoreid ja päriselus tuttavaid inimesi: "Kuidas sa läksid rongi alla ning teiste peale ei mõelnud?!"
Ma ei saa aru, kuidas nad/te aru ei saa, et kui mul juba on kohutavalt kohutavalt kohutavalt halb, EI ole see, et kellegi teisel on pärast võibolla kohutavalt (üks kord, mitte kolm) halb, eriline argument. 
Phmt sama loogika kui inimeselt, kellel on pool keret, käsi, jalg, külg, nägu põlenud, ja ta tahab surra, küsida: "Kuidas sa ei mõtle, et teistel võib seepeale sihuke tunne olla, nagu oleks kogu labakäsi põlenud????"
Nagu ... ahah. Sitt lugu küll. Valu on hirmus asi. 
Aga mul ei ole ega olnud küll kuidagi tunnet, et ma teiste heaolu pärast kohutavalt kohutavalt kohutavalt kannatama pidanuks. Ainus, mida selline küsimus mulle ütles, oli, et inimesed ei saa aru, et mul oli päriselt halb. Nende arust oli nende halb palju tähtsam ja suurem.
Vähemalt mu laste halb ikka, hirmus, miks ma ei mõelnud, et neil hirmus on?! 
Esiteks mõtlesin ma, et nutavad veidi ja pärast on neil parem, kui sellise kipaka emaga, kes kuhugi ei kõlba, aga keegi neid üle ka ei võta, sest no see ema nende hädavajadused katab siiski ära. 
Ja teiseks: jälle, mul on päriselt reaalselt pool keret põlenud. Lastel vbla on pärast käsi põlenud. Ma ei saa aru, mis loogika on seal, et minu valu on ebaoluline, kannata, et teistel valus ei oleks.
Kui valu ei ole oluline, pole ju ka põhjust teisi sellest säästa? Kui valu ON oluline, on minu valu ka ju oluline?
Grrrr ...
kusjuures oleks siis üks või kaks inimest sel seisukohal olnud. 
Eip, see oli massiline. Mitu päriselt sõpra-sõpra lõpetasid mu sõbrad olemise, sest ma nii isekas olin.
Miks ma teistele ei mõelnud, kuidas ma võisin ....

AAAAAAAAAAAAAAHHHH!
Inimesed!

Mida Marilyn teeks

Oioioioioioi. 
See ärevus ei lähe enam ära. 
Ööd otsa - mitte üks, vaid mitu järgemööda - on unenäod, mille põhisisuks on: "Palju suurem, tähtsam ja mõnusam asi tuleb ohverdada mingi pisikese asja jaoks, aga TULEB ohverdada. Valida ei saa, sest see, mida hankida, on elutähtis." 
Näiteks tuleb loobuda majast, et järgmised nädal aega süüa saada. 

Ööd otsa!
Hea asi on, et päeval on üsna talutav. Mitte päris hea, aga talutav.
Öösel ... uhh. 

Kuna K on käinud siin ja vaadanud koos meiega sarja Last of Us, nägin ma ära ka kuuenda episoodi alguse, mis oli pisike lembeavaldus teisele sarjale Northern Exposure. Läbi astuti kahe tegelase juurest, kes polnud lihtsalt samade näitlejate mängitud, mis "Metsikus põhjalas", vaid kehastasid väga selgelt ka täpselt samu tüüpe. Ainult 30 aastat vanemana. 
Mulle oli see väga valgustav. 
Hetkel, ärevuse sees ja mitte suutes seda maha tuua, ei tundu see NII tähtis. 

Marilyn

Aga alguses mõjus ikka võimsalt. 

Vaata, seal "Metsikus põhjalas"-Northern Exposure'is oli tegelane Marilyn. Kelle näitleja ja karakter osalesid nüüd Last of Usis.
Kogu mu koolipõlve väldanud ärevuse vahele oli ta nagu värske õhu puhang. Sest ta oli väga priske ja küllap üsna tagasihoidliku sissetuleku ning töökohaga, aga see ei takistanud teda absoluutselt olemast üdini enesekindel ja rahulik. Marilyn ONGI mu "tee, mida sa tahad" vapiloom ju! Kui ta ei taha X põhjusel toolist püsti tõusta, ta ei tõuse. Kui ta tahab samas võõrastele suppi keeta, sest õues on külm ja nad tulid õuest, ta keedab. Tal ei ole mingit sisemist: "Ma peaksin olema parem-tublim-kõhnem-osavam" või muud sellist - ta on täpselt see, kes ta on, ja sellisena rahul. 
Kõikvõimalike pabistajate ja üritajate jaoks jagub tal ainult hämmeldust. Miks? Misjaoks nad sedasi teevad?

Ma arvan, et igasuguste pingete ja ahistuste puhul võiksin mõelda: "Aga mida Marilyn teeks?" 
"Aga kuidas Marilyn suhtuks?"
Just praegu Marilyn ilmselt ohkaks, noogutaks ja teeks oma asju edasi, aga oleks plaanis, kui ta nendega valmis on, poodi minna.
Sest ärevus on jäle, aga füüsilised harjutused, näiteks poodi jooksmine, aitavad seda alla tuua. Ning Marilyn ei ole loll - kui on häda, tasub seda leevendada. 
Kuigi ma kahtlustan, et jäledal tasemel ärevus on mul seepärast, et olen vähe maganud. Ja vähe olen ma maganud seepärast, et ärevus ei lase magada. Krdi ... lollus. 

Hakkasin lugema raamatut "Marslane". 
Oeh. 
OEH, ma ütlen! 
Ärevale inimesele väga halb valik. Räägib sellest, kuidas kõik on perses, aga peategelane punnib edasi, et hea õnne, ülima ettevaatlikuse ja kõrgtasemel osavuse korral ikkagi ellu jääda.
Mina lihtsalt kasutaksin morfiumi enda tapmiseks ära ja kogu moos, aga tema ... 
Võibolla jätan raamatu pooleli. Sest nii painav, rõõmsast toonist hoolimata. 

Oli vaja, OLI vaja ravimeid valesti võtta ... jälle, seepärast ma arvan, et ATH. Et mingit sisemist "ei-seda-küll-ei-tee" pole, kui isiklikku kogemust taga pole. On ainult: "Aga peavalu vastu aitas, kui rohtu kogemata rohkem võtsin. Hakkangi rohkem võtma, sest peavalu jäle!"
Ma tean, et normaalsed inimesed nii ei teeks. 
Ma tean ka, et peavalu vastu aitamine VÕIS olla juhuslik - aga kuna rohkem Betamaxi võttes peavalu tagasi ei tulnud, aga nüüd jälle käib vaikselt, ma oletan, et see ei olnud juhus.
Lissalt asja halb külg ei kaalu head üles. 
Oot. Vastupidi. Hea külg ei kaalu halba üles. Nii.
Millegipärast ei takistanud mõte, et arsti soovituseta oma ravimidoose ise organiseerida ei ole kuidagi heaks peetav käitumine, mind ÜLDSE.
ÜLDSE.
Ilmselt seepärast, et ma ei usalda üldsust ja "kõik teavad seda" on mu kogemuse kohaselt sagedamini jama, kui mingi adekvaatne tõde. 
Aga see ärevus on ikkagi jäle ja nüüd on kahju küll, et iseenese tarkuse peale lootsin. 
Mõnikord on "kõik teavad seda" ikka õige ka. 

Ärevus. Jä-le. 

Kuidas mõeldakse

Disclaimer: Jätkan enese- ja teiste analüüsimisega!

Teraapia kogu idee on ühe minu põhilise elutunnetusväite eitus. 
Minu idee: See, et sa midagi tead, ei tähenda, et sa seda tunned.
Teraapia: Jah, ma saan aru, et sa arvad nii. Aga las ma jagan sulle teadmisi sellest, kuidas ajud ja kehad tegelikult toimivad, siis sa arvad ja tunned ka teistmoodi. 
Mina: (nägu peopesades)

Juba ammu aega tagasi mõtlesin välja, kuidas positiivsed mõtted, mis tegelikult on endale valetamine, mitte lihtsalt ei toimi, vaid toimivad vastupidiselt. Et kui ma kinnitan endale, et armastan oma valu, on mul veel rõvedam olla, kui endale öeldes, et vihkan valu, VIHKAN. 
Sest enda vastu aus olla ja oma oma tundeid tunnistada on mu kogemuse kohaselt enesetundele hea. Valideerin ennast, olen olemas - vähemalt natuke. 
Selles kontekstis on arusaadav, et mul tulebki parem tunne sisse negatiivseid mõtteid mõeldes. Et mul ongi tore mõelda: "Põlgan selliseid inimesi!" või "Jälestan seesuguseid pealkirju," või lihtsalt: "Võeh!" Sest ma tunnistan endale, et mõtlen nii, ja aus olla, ehe olla tundub meeldiv.

Kuid kuskil mu sees elab ikka usk, et sedasi mõeldes peaks halvem hakkama. Põlgamine lõhub mind ennast.
Praktikas ma ei tunne seda. Hoopis vastupidi. Phmt: "Ütled "kurat" ja sirguvad õlad/ja tuju on korraga hää."
"Nii nõme!" ja sirguvad õlad ja kuigi tuju ei ole hää, on ta vähemalt vähem halb. 

Saan endale tunnistatud, mis mulle tõena tundub, ja ongi kohe parem olla.

Miks mulle kogu teraapia juba ideena vastik on: mul ei ole mingit, kohe üldse mitte mingit huvi selle vastu, kuidas keegi teine ütleks mulle, kuidas on õigem tunda.
Selle parim võimalik tulem oleks, et ma kordaksin endale neid mulle öeldud asju ja siis need tarkusesõnad ei toimiks.
Nad nagunii ei toimi. Ma olen tarkusesõnade spets, tunnen neid sügavuti ja tean, et ÄÄRMISELT visa ja otsustav olles võib lõpuks saavutada, et natuke toimivad - kuid kerge see küll ei ole. Ja see on PARIMAL juhul. Juhul kui need tarkusesõnad mu arust tõesti targad on ja ma tõesti kordan ja kordan neid endale aastaid. 
Üldiselt ma hiljemalt nädala-paari pärast näriksin läbi, et nii ei toimi, nii ei saa, nii pole õige ja tunneksin, kuidas minuga on midagi viltu. Teisi teraapia ju aitab, miks mul on veel halvem olla kui enne? 

Ma saan aru, et maailmas on lademes inimesi, keda teraapia aitab. Kes siis ... tunnevadki asju, kui nad neid teavad? Umbes et su juttude põhjal ütleb terapeut, et küllap su hülgamishirm tuleb sellest, et ema viiekuuse sinu oma vanemate juurde jättis kuuks ajaks, et ülikoolis eksameid teha, mhmh - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? Või on ikka, aga sa ütled endale, et see on vale, tegelt ei ole loogilist põhjust, ainult aju ehitus on muutunud - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? 
Ma ei saa aru. Ma TÕESTI ei saa aru, kuidas see toimima peaks. Aju ehituski ju muutub, kui väike laps hüljatakse! Ja siis keegi ütleb sulle, et nii ei tasu tunda, ja sa korraga ei tunnegi enam?
Seda enam, et minu hülgamishirm ei ole selline, nagu arvatakse.
Vahemärkus: Krt, mitte ainult hülgamishirm. Mitte ÜKSKI minu omapära pole selline, nagu üldiselt arvatakse, et keskmiselt peaks olema. Nagu Õige oleks. Mitte effing ÜKSKI. Vahemärkuse lõpp.
Ma ei karda tegelt, et mind hüljatakse sellisel moel, et oleksin tulemusena armukade või kontrolliv või klammerduv või sihilikult suhteid saboteeriv vms.
Lihtsalt ma olen otsustav. Ehk siis: kui mul on tunne, et teine ei armasta mind päriselt, ei armasta nii kõvasti, kui tahaksin, ma jätan ta maha. Sest ... ma ei taha olla kellelegi mingi pooleteranaine, mingi on-kah-naine.
Kui sa mind armastad, armasta. Ja kui ei, ela hästi, ma ei taha sinuga tegeleda. Kui sa ei armasta mind nii, et ei jätaks mind eluski maha, ma ei hakka su peale üldse aega raiskama.
Jep, olen küll petta saanud ikkagi. 
Hindasin inimesi valesti.
Jaa, oli küll kohutavalt valus.

Võibolla on kõik need inimesed, kellele teraapia toimib - kui anda neile teadmine, nad tunnevad kohe sinna otsa - jube head endale valetajad? Et saavad teadmise ja siis kohe usuvadki seda? 
Jah, aga MINA ju olen jube hea endale valetaja. Lapsest saati olen uskunud, mida ütlevad teised, ja et mina tunnen ja kogen valesti. Avastada, et mul endal on tunded ja arusaamad ja mul on neile täielik õigus, tuli hiljem välja selgitada. Avastada nagu sibulalt kihte maha koorides. 

Ent! Ent, kuid, aga! Ent mul JÄI ka toona sisse mingi halb ja ebakindel tunne. Mul ikkagi oli vajadus sel sibulal kihte maha koorida ja otsida, mis tegelikult oli ja on. 
Äkki Teistel(TM) ei jää? Nad lihtsalt tuimalt usuvadki sõnu ja tunnevad nende põhjal? 
Nagu mina nooruses. Lugesin kuskilt ajakirjast, et naised on emotsionaalselt tundlikumad või et mis meestele meeldib, ja kui see otseselt mu kogemusega vastuollu ei läinud, üritasin edaspidi toimida seda arvestades.
Issand, kui järele mõelda siis ... enamik inimesi ongi nii naiivsed, kui mina allakolmekümnesena???
Issand. Emake maa. 
Jah, tegelt loogiline.  
Ja ma ei pese ennast rumalusest puhtaks, kaugel sellest. Krt, kui vaadata kasvõi selle võrgupäeviku algusaegu, siis tegin teste ja jagasin jube paljude testide tulemusi siin samuti. Sest tundus kuidagi oluline, et mind saab määrata Fingolfinina, renaissance-naisena või bardina. Sest kui öeldi mujalt, ma uskusin.
Paljud inimesed usuvad ikka veel? Ka vanuses 65? Neil ei ole seda sisemist kraapimist, asjad-ei-klapi-sügelust ja valu? Nad mitte ei kogu kogemusi, et selle põhjal elu tunda, vaid usuvad väljaspoolt antud teooriaid? Ja USUVADKI????
Seletaks paljugi üldise inimloomuse ja inimeste toimimisviiside kohta.

VÄGA palju. 
Miks mingid põhjalikud ususüsteemid on olemas ja elavad inimestes, näiteks. Miks on olemas usklikkus ka muul tasandil kui "mul oli tunne, et see puu nagu elaks." Miks valitakse võimu juurde jälle ja jälle inimesi, kes ometi on korduvalt tõestanud, et nad on mölakad ja vahel isegi kohtus süüdi mõistetud. Miks on olemas "kõik teavad seda"-seisukohad naiste, meeste, mustanahaliste, asiaatide, homoseksuaalide, venelaste, prantslaste, ameeriklaste jne jne jne kohta ja keegi usub neid ka. 

Inimesed usuvad neile öeldut sügavuti ja tundega. Nad usuvad - päriselt, tundega usuvad - teooriaid ja siis klapitavad reaalset elu nende teooriatega, mitte ei loo teooriaid kogemuste põhjal. Mõtlevad mitte alt üles, vaid ülevalt alla. 
Oo. 
Noh, selge, miks mul iial pole õnnestunud usklikuks hakata. Mul ei ole ülevalt-alla vaadet, on alt üles. Ja ükski kogemus pole mulle öelnud, et oleks loogiline jumalikku tarkust või universumi tasakaalu või taassünde uskuda. 

Proovinud olen küll, muide. Igasugu uskudega. Aga ei saa parata, ma lihtsalt ei usu, kui mu isikliku elu kogemused pole ses osas viljakad olnud. 

Eluplaanid

Ma ei ole kunagi otseselt kirja pannud, mida saabuval aastal teha kavatsen. Mul on olnud kavatsused ("võtta alla", "jääda rasedaks"), aga ma ei ole neid kirja pannud - avalikku võrgupäevikusse vähemalt mitte. 
Kuskile paberile võibolla kunagi olen. Enne, kui internetis kirjutamisega sina-peale sain, kirjutasin ohtralt paberile ja need paberid vedelesid igal pool, kuni mingil hetkel ära visati. 
Aga no - äkki võiks?
Lihtsalt prooviks, kas see sobib mulle. 

Ega ma tõsiselt looda, et seal mingit vahet oleks. 
Aga tõsi on, et pärast seda, kui adusin, et ma ei jää-gi rasedaks ja ei saa oma tulevast elu ehitada mõttele "siis on mul tita ja kõik on teistmoodi," on kõik ---
teistmoodi.
Nii et mida ma teen selle aastaga, kus ma ei saagi last?

* Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 
Kehaline väsimus ja vaimne väsimus ei ole üks ja sama, aga nad on seotud.
(Nagunii teen need viimased 2 ka ära, nii palju ma ennast juba tunnen - aga uuel nädalal sihin sama hulka ja ei ole üldse ette kindel, et tehtud saan.
--- jep, tehtud.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. Vt ka seda vana postitust. 

Ja muidugi ja üle kõige ja kõige alt - lasen olla. Ei tule see kleidikandmine või pidevtreenimise jätkamine või nurgale söögimati naelutamine välja - no mis teha. Ma olen inimene, mitte automaat - ja ka automaadid lähevad rikki. Ei suuda kõike. 
Ja SEE ON NORMAALNE! Et ma teen ära kõik, mida alustan ja ette võtan, on haiglane komme! Normaalsed inimesed jätavad asju pooleli ja neil ei püsi viis aastat hiljem meeles see üks kord, kui nad mõtlesid Pärnusse minna, aga ikka ei läinud. 
Jah, selle võiks lausa eraldi alapunktis panna: 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.
Millegi muu pärast kui migreen. Kui ma ei tee midagi, sest pea valutab, ei tule arvesse - seepärast mu pea valutabki kogu aeg, et koorman end üle. Dohh. 

Diivanil oigamise tõdemused

DISCLAIMER: Eneseanalüüs. 

Tegelt ma ei tea, millal eneseanalüüsi puudutavat eelhoiatust kasutada, millal mitte - ma kirjutan ju alati veidi ennast analüüsides?
Aga seekord on mul vähemalt PLAANIS kirjutada, kuidas vahel eneseteraapia ikka aitab.
Üldjuhul ei tee mõtlemine midagi mu meeleoluga, emotsionaalne seisund lihtsalt ON - välja arvatud, et praegu on viimased päevad selgelt ja tugevalt olnud ahastava meeleoluga, aga kui ma hulgale asjadele lihtsalt ei luba endal mõelda, ON parem.
Ma ei hakka siia kirjutama, millele ma ei mõtle, sest see oleks ju neile asjadele mõtlemine, aga peamised antidoodid võin küll kirja panna:

* pole minu asi
* ma ei suuda teisi ära parandada
* mu lapsed saavad hakkama paremini kui ma ise
* kõik saab korda
* ära põe
* mul ei lasta ära surra
* mõnikord mind peabki aitama, et mul hea oleks, ja see on okei
* ma ei ole täiuslik - keegi ei ole
* võta vabalt

Ei saa aru, mis on teistmoodi, välja arvatud et nüüd on mul ravimid peal ja ahastus on selgelt sellest, et mul on neli päeva pea valutanud (täna hommikul sain valu ainult ibukaga maha, nii et neli, mitte viis - ibukaga ohjeldatavat valu ma pärisvaluks üldse ei loe). (Oot, selle üles kirjutanud, hakkan taas peavalu tundma. Ma üldse ... arrrgh!)
Valu ikka tapab täiega. Ma ei saa ARU, kuidas inimesed, kel on phmt lakkamatud valud, saavad säilitada eluisu ja -huvi. Ma LIHTSALT ei taipa. See ei ole ju võimalik?! Kui sul on valu, mis valu nime väärib, sa tahad, et see lõppeks?! Ometi?! Ju?! Kuidas on VÕIMALIK elada pidevas valus ja mitte surra tahta?????
Ainus viis, kuidas ma seda võimalikuks pean, on arvata, et ju neil siis eriti valus ei ole. Selline ... ebamugav ainult.
Muuhulgas olen viimastel päevadel ära söönud 9 migreenitabletti. Need aitavad - aga kahjuks liiga lühikeseks ajaks. 

Olgu, veerand tundi hiljem võtsin sumatriptaani sisse. Sest mida kauem oodata, seda aeglasemalt ja kehvemini see mõjub ning tegu ei olnud juhuliku valuhooga, mis peagi ise üle läheb.
Jaa, nüüd läheb veel aega, kuni valu taandub.

Mismatahtsingiöelda: aga see, mismoodi praegu õnnestub hoida meeleolu talutav, kui lihtsalt mitte mõelda teatud asju, teeb natuke arusaadavaks kõik need inimesed, kelle arust teraapia aitab.
Lissalt ma oskan sel moel ja maal end õnnelikumaks mõelda juba ammu. Ammu-ammu-ammu. Tõsi, need avastused on enamasti tulnud PR - enne ma ei arvanud, et mul midagi viga on, ja ainult oma mugavuse jaoks tegutseda näis mõttetu ja isekas. Alles kui tuli: "Kuulge, ma läksin RONGI ALLA, ma olen ikka haige ju!", mul tuli ka tunne, et oma õnnelike mõtete eest hoolitsemine on tähtis.
Ega ma enne arvanud, et mul on õigus oma sita enesetunde vastu võidelda. Kõik sita sõin ära, sest peab ju maitsema! Kui ei maitse, oma viga, seal on raudselt toitaineid ja eriti kui mulle serveeris mõni sõber, oli veendunud, et see on kasulik. Sest nad ei taha ju mulle halba ometigi.

Väga raske on iseend usaldada, ikka veel.
Vbla on enda mitteusaldamine nii sisse kasvanud, et olengi surmani sihuke - proovin paremini, aga ikka löön kõhklema. 

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

Maailm ei ole ju selline, nagu ta väidetakse olevat

Disclaimer eraldi Kaurile: jah, jälle eneseanalüüs. 

Mõnikord - s.t. ma olen seda korduvalt märganud, aga mitte nii tihti, et mustrina ära mainida - näen, kuidas mu aastate ja aastate eest endale antud soovitused ja õpetussõnad TEGELIKULT ravivad mingit suuremat häda, tegelevad laiema probleemiga, kui ma algul neid sõnastades üldse välja mõtlesin. 

Ehk täna ma jälle vaevlesin, vaevlesin ja siis vaevlesin veel, sest lisaks asjadele, mis vahetult häirivad, tuli järjest meelde probleeme, mis samamoodi häirivad, ja oh-kus-ma-jään?! Miks ma üldse üritan?! Nii väga tahaks lihtsalt tormata uksest välja autoteele, saada surma ja ei peaks enam kunagi olema situatsioonis, kus ma tean, et kui väljendan end ausalt ja autentselt, keegi ei saa must aru ega võta tõsiselt, aga kui üritan teha nii, et inimesed aru saaksid ja neile kohale jõuaks, on väga hea võimalus, et nad IKKA ei saa.
Siis olen pingutanud, et olla arusaadav, ja ahastus pole ainult teemal: "Ikka see perearst ei aita mind, jälle kedagi ei huvita, ma võitlen ja võitlen iga päeva õhtusse ja nad isegi ei näe, et mul raske on!", vaid ka "Ma üritasin läbi ussimunni pugeda, et ta mind mõistaks, pingutasin nii väga - ja ikka on tulemuseks, et mind ei mõisteta, mind ei usuta, ela üle. Miks ma üldse PROOVISIN?!"
Ja mulle tuli ajusügavusest ette, et ei tasu siis proovida. 
Nagunii ta must aru ei saa.
Nagunii läheb perse.
Ma võin VÄHEMALT teha seda, mida tahan, olla aus ja mitte üritada talle arusaadav olla, ning noh: ON ju väike võimalus, et ta saab aru, mõtleb kaasa, talle jõuab kohale?

Ma arvan, see ajab mind kõige hullemini närvi kõigi soovituste juures minna teraapiasse või rääkida perearstiga või treeneri või lapse õpetaja või kellegi sellisega - need soovitused nagu eeldaksid, et ma räägin inimestega ja nood saavad seepeale aru ja reageerivad kuidagi adekvaatselt. 
Minu kogemus on, et suva, kellega ma räägin, esiteks nad ei saa aru, teiseks neid ei huvita, nende maailma ja maailmapilti ei mahu, ja enim, mida ma saavutan, on et lapse õpetaja ei kurda enam, et lapsel on halb soeng.
Mitte et ta ikka ei arvaks, et see on halb soeng ja suur nõmedus on poisil pikki juukseid kanda, aga ta saab aru nii palju, et mulle see meeldib. 
Krt, mõned teist on käinud siin lugemas viisteist aastat ja ikka saavad vahel halvasti aru! Ma ise saan mõnedest oma elu detailidest aru aastakümnete järel ja siis paar aastat hiljem leian, et ei, ma sain valesti, õigem oleks ... midagi midagi. 
Kuidas KURAT peaks mingi kahekümneminutiline vestlus tooma kaasa adekvaatse abi, mõistmise ja mu tervikuna vaatamise? Kuidas see üldse VÕIMALIK oleks?!?!?!
Arst on abiks, kui mul on angiin. No hädaga kirjutab ka antidepressante. Aga et ta mõistaks mingeid suuremaid suundumusi inimeste sees, kui et suitsetamine on tervisele kahjulik (ma väidan, et ei tarvitse olla - kui suitsetamine teeb inimese õnnelikuks, võib selle mürgitav mõju olla kokkuvõttes vähem halba lisav kui õnnelikumaks tegemise hea mõju head lisab), et ma saaksin temaga pidada hingest hinge paljusid tähtsaid inimene olemise ja mina olemise valdkondi hõlmavat vestlust, sest meil on vastuvõtt ... kas teile endile ei tundu see absurdse ideena v???   

Kedagi ei huvita, et mul on halb - olgu, sotstöötajaid viimati huvitas. Ma olin nii liigutatud, et hakkan PRAEGU ka nutma, see oli nii ootamatu, nii imeline - nad tahavad must lihtsalt lahti saada, tahavad, et ma ütleks, et nende soovitused aitasid, jee. Ja ma ütlen neile ka midagi stiilis: "Natuke see asi võibolla aitas, ma pole kindel", sest mulle meeldib inimesi rõõmustada ning ma tõesti ei ole kindel, sest kui asi on värske, ma ei ole veendunud milleski.
Soovitused inimestega RÄÄKIDA ütlevad mulle ainult: "Sinu kogemus, et inimestega rääkimisest pole kasu, ei loe, näitab ainult, et sa oled vale inimene, üritad valesti, ei oska elada!" ja annavad mulle lisaks meeleheitele, et ma ei saa abi, ka meeleheite, et ma olen valesti, päris inimestel ei oleks selliseid probleeme, nemad saavad rääkides abi, ma olen ikka mingi rämeimelik.

Kusjuures tegelikult ma arvan, et enamasti ei saa KEEGI nt perearstiga rääkides mingit suure-pildi-ravi ja psühholoogidest ma üldse ei hakka mõtlemagi. 
Kui asuda inimeste kogemusi uurima, selgub tüüpnäitena, et kuigi neil oli õigus, oligi kasvaja, nad said saatekirja uuringule alles siis, kui olid kolm kuud arstile pidevalt pinda käinud. Et perearstilt abi saada, su probleem peab olema lihtne või pead sa olema väga kindel, mida sul just vaja on, ja väga valmis selle eest võitlema.
Üldse, miks te annate nõu, mida ei küsita? Enamasti inimesed, muide, ei tee asju, mida te tahaks soovitada, mitte seepärast, et nad ei teaks võimalusi, vaid seepärast, et nad teavad neist asjust palju rohkem kui teie ja on tuvastanud, et see või teine või kolmas soovitus ei sobi. Ei sobi kas neile konkreetselt või  minu puhul: "Kurat, sul on jälle mingi "kõik teavad seda" ühiskondlik soovitus? Sa ei ole märganud, et 
a) KÕIK teavad seda, nii et ilmselt mina tean ka?
b) see on pask - nagu mõtle sügavamalt, mõtle asjale PÄRISELT ja sa näed ju ise ka, et see on pask? Täpselt nagu klassikaline: "Võtke kaalust alla, ülekaal on tervisele kahjulik" - aga tegelikult ütlevad uuringud, et tervisele on veel kahjulikum enda pärast häbeneda ja end oma kehas halvasti tunda." 

On mingi müüt, et kui pikalt rääkida, võiks teine pool aru saada.
Minu arust on see umbes samasugune müüt kui väide, et lapsevanemad tahavad oma lapsi kaitsta.
Nagu ...  mina olen üldisel vanemtaustal inimeste seas, keda tean, RÄME emalõvi. Minu jaoks on põhimõtteline küsimus, et isegi kui ma ei saa tegelt eriti midagi teha, mu laps peab tundma, et tema eest võideldakse, teda ei jäeta "saa ise hakkama või sure ära"-hätta.
Aga sealjuures, eks ole, mina tegelt ei looda ega tahagi oma last kõige eest kaitsta. Mu mõtted on umbes: "Jama tuleb elus nii ehk nii kõigile kõriauguni, vähemalt seni, kuni nad minu abi otsivad, ma üritan aidata," aga niipea, kui ma näen, loen või kuulen kuskil raamatus, filmis või arvutimängus mingit ema hädaldamas, et samas linnaosas, kus tema laps elab, rööviti inimest, omg! või isa hoidmas igalt poolt kokku, et osta lapsele kallid spordiasjad, sest need hoiavad vigastumast, ma tunnen sihukest põlgust, üleolekut ja KUIDAS NAD EI NÄE, KUI RUMAL SEE KÕIK ON?????????????? et ... 
Mida?!
Kuidas?!
Et ema-(või isa-)süda muretseb?!
Häh. Väidetakse, et inimesed on mingisugused (antud juhul "vanemad tahavad kaitsta hullumiseni ja täiesti ebaloogilisel tasemel"), aga nad ju ei ole. Emasüda muretseb ... Klassikaline vanem põhjustab oma lapsele hunnikus muresid ja vaevu, stresse ja eluaegseid traumasid, mitte ei hoia teda nende eest! Mis te tahate öelda, et vanemad on nii lollid, et ei saa aru, mida nad teevad?!?!
Kusjuures vabalt võib olla.
Inimesed ... ma lihtsalt ei SUUDA.
VÕEH!!!!
Igatahes. Kui ma vaatan, mis toimub, mismoodi maailm toimib, näen, et reaalses elus ei ole inimesed oma laste osas eriti kaitsvad. Pigem vastupidi. Nad ahistavad ja lõhuvad oma lapsi 100 eri moel. Jah, on küll vanemaid, kes ei luba oma lastel kaua õues olla, sest OMG, kurjategijad käivad öösel ringi, aga needsamad vanemad sõimavad lapsel näo täis, kui ta vahel mõne kolme saab, ja on pahased ka nelja peale, sest peab ju viis olema - ning nad on RAHUL, kui laps nende pahandamise peale nutma hakkab ja tal halb on. 
Kust tuleb see müüt, et vanemad on ja peavadki olema kaitsvad ja et vanemlus on "tahan iga häda ja mure eest hoida"????

... ja ma lihtsalt ei suuda, maailm on selliseid asju TULVIL. Ja siis mina peaksin kuidagi laveerima ja leiutama ja tegema asju nii, et minust ja minu värkidest aru saadaks, mis tähendab phmt, et ma pean valetama, sest inimestel on nii sisse harjunud valede uskumine, et nad lihtsalt EI NÄE päriselu? Nad päriselt arvavadki, et elu käib, nagu öeldakse.
NAD PÄRISELT ARVAVADKI!!!!
Mida Lauri ütleski - et kui sa ka petad riiki, ära seda vähemalt avalikult väljenda? 
Väljendan. 
See on ainus, mida enda kaitseks teha saan.
Nagunii mind ei mõisteta, nagunii ma saan peksa, nagunii olen ma valesti, simuleerin, hädaldan, kui pole murekohtagi jne. 
Aga ma saan vähemalt olla aus. Teha OMA parim, mitte üritada teistele meeldida, ning kui läheb persse - nagunii läheb - siis vähemalt on mu vaev ühekihilne. Mitte et ma ÜRITASIN olla, nagu teiste meelest peab, ja ei saanud hakkama, oh-kus-ma-jään, vaid: "Läks persse, aga no - ma olengi imelik, üsna ootuspärane, et selline asi persse läheb". 

Nojah, ja nüüd ma lähen perearstiga kohtuma (järgmisel nädalal) ja kui ma endale ütlesin, et ma ei pea end talle arusaadavaks tegemiseks moonutama, vaid no kui saab aru, on hästi, kui ei saa, kehvasti küll, mul on kohe kergem olla.
"Ma üritan teha nii, et teistele meeldiks, aga ma ei OSKA," on jube.´
See on ... ma arvan, see ONGI üks mu põhiraskusi maailmas. On alati olnud. Pisiasjad, suured asjad, alati sama. Ma olen ju ilus ja hea ja tark, miks mul ei ole õnnelikku suhet? Tegin õunakooki, mis tegelikult oli rohkem õunavorm (nagu "saiavorm", aga õun on saia asemel) ja siis mu poeg maitses seda, sõi kaks ampsu ja ütles: "Maitse on hea, aga see näeb nii soolase toidu moodi välja, et ma ei suuda seda süüa." "Kuigi sa proovid olla hea" on täiega hea raamat, aga ei saanud üldse ametliku meedia tagasisidet. Ma söön sidrunit, mett, magneesiumi, D-vitamiini, tasakaalustatud toitu, mille ma enamasti ise teen, olen kehaliselt aktiivne ja magan piisavalt ja olen effing kogu aeg mingis ebamäärases tõves, kus palavik eal üle 37.3 ei tõuse, aga kolme päeva järjest ilma palavikuta ka pole. 
Ma ikka ei saa üle sellest, et mõnes meemina ringlevas "blogija aastakokkuvõttes" on eraldi punkt: "Olid sa aasta sees haige või said mõne vigastuse". 
Nagu ... oot, kustmaalt on haigus haigus? Või mida te mõtlete sellega?
"Ela paremini, siis on sul parem olla."
... ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha, tahan olla kahekesi ja tahan palju raha."

meenutus iseendale